2-21-12012/39 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maris Kuurberg, liikmed Indrek Soots ja Neve

Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

20.12.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-12012

Kohtuasi

Pure Synergy OÜ (endised ärinimed Dog&Pony

Show OÜ, CEMESYS OÜ) hagi OÜ Baltic Forest

(pankrotis) pankrotihalduri Toomas Saarma vastu

omandiõiguse tunnustamiseks ja Pure Synergy OÜ-le

kuuluva vara väljanõudmiseks / OÜ Baltic Forest

(pankrotis) pankrotihalduri Toomas Saarma

vastuhagi tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks

tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 16.07.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Pure Synergy OÜ apellatsioonkaebus

OÜ Baltic Forest (pankrotis) pankrotihalduri Toomas

Saarma vastuapellatsioonkaebus

Kaebuste hind

71 973 eurot (apellatsioonkaebus)

71 973 eurot (vastuapellatsioonkaebus)

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja:

Pure Synergy OÜ (endised ärinimed

Dog&Pony Show OÜ, CEMESYS OÜ, registrikood

14132722), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Martin Pärn

Kostja: OÜ Baltic Forest (pankrotis, registrikood

12433069)

pankrotihaldur

Toomas

Saarma

(36405162725), lepinguline esindaja Sulev Mander

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pure Synergy OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

2-21-12012

2. Jätta OÜ Baltic Forest (pankrotis) pankrotihaldur Toomas Saarma

vastuapellatsioonkaebus läbi vaatamata.

3. Jätta Pärnu Maakohtu 16.07.2024 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta

kohtuotsuse põhjendusi.

4. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud Pure Synergy OÜ kanda.

5. Määrata kindlaks OÜ Baltic Forest (pankrotis) pankrotihalduri Toomas Saarma

menetluskulud apellatsiooniastmes 1060 eurot ning mõista need välja Pure

Synergy OÜ-lt. Nimetatud summalt (1060 eurot) tuleb Pure Synergy OÜ-l maksta

alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni viivist

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. 31.07.2021 esitas Pure Synergy OÜ (endiste ärinimedega Dog & Pony Show, CEMESYS

OÜ, hageja) hagi Baltic Forest OÜ (pankrotis) (võlgnik) pankrotihaldur Toomas Saarma

(kostja) vastu vara välistamiseks pankrotivarast. Hageja nõudeks oli kohustada kostjat

tagastama hagejale 400 tihumeetrit 25mm x 50mm dimensiooniga saematerjali, mis asus

asjaomasel ajal võlgniku territooriumil Aiandi tee 7, Paikuse alev, Pärnu linn.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja võlgnikuga enne võlgniku pankrotimenetlust

10.12.2019 raamkokkuleppe nr 10122019 saematerjali ostuks ja müügiks. Raamkokkuleppe

alusel väljastas võlgnik hagejale arve nr M00123 männi saematerjali paksusega 32 mm

koguses 230 m³ ja männi saematerjali paksusega 38 mm koguses 133,500 m³ müümiseks 71

973 euro eest. Hageja tasus arve 10.12.2019. Võlgniku ja hageja 06.01.2020 kokkuleppega

asendati arve nr M00123 alusel hagejale müüdud materjal 400 tihumeetri 25 mm x 50 mm

dimensiooniga saematerjaliga (peamiseks kasutusotstarbeks kasutamine kuivatilippidena),

mis asub käesoleva ajani võlgniku territooriumil, mis on kostja valduses ja kontrolli all.

Hageja on seisukohal, et raamkokkuleppe kohaselt kuulub 06.01.2020 kokkuleppes nimetatud

saematerjal hagejale.

3. Kuna 30.11.2020 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-16366 kuulutati välja võlgniku pankrot,

siis esitas hageja kostjale 11.01.2021 vara välistamise avalduse. Kostja jättis selle 16.03.2021

otsusega rahuldamata, mistõttu esitas hageja kohtule omandiõiguse tunnustamise ja

vindikatsiooninõude. Hageja tugineb asjaõigusseaduse (AÕS) §-dele 68 lg 1, § 92 lg 1 ja § 80

ja pankrotiseaduse (PankrS) §-le 123.

2-21-12012

4. Hageja vaidles vastu kostja väitele, et tegelikult on 10.12.2019 raamkokkulepe mitte

müügileping, vaid laenuleping, ning et sõlmitud tehing on näilik (tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 89 lg 1). Hageja väitel on tegemist tagasiostuõigusega müügiga

(võlaõigusseaduse (VÕS) § 238).

5. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

6. Vastuseks kostja tingimuslikule vastuhagile 06.01.2020 tehingu tagasivõitmise korras

kehtetuks tunnistamiseks (vt all p 15) leidis hageja, et see tuleb jätta rahuldamata, kuna

tagasivõitmise alused puuduvad.

Kostja vastuväited ja vastuhagi

7. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

8. Kostja märkis, et puudub vaidlus, et hagiavalduses nimetatud vara on võlgnikule kuuluva

saetööstuse territooriumil ja võlgniku otseses valduses. Hageja ei ole aga tõendanud hageja ja

võlgniku vahelisi asjaõiguskokkuleppeid välistamistaotluse esemeks oleva vara omandi

üleminekuks ega valduse üleandmist hagejale. AÕS § 92 lg 1 järgi tekib vallasomand

vallasasja üleandmisega. Saematerjali ei ole hagejale üle antud. Kostja ei nõustunud ka hageja

käsitlusega AÕS § 94 (omandamine asja jätmisega võõrandaja valdusse) kohaldatavusest,

kuna 06.01.2020 sõlmitud lisa ei sisalda sellist kokkulepet.

9. Kostja tõi esile, et hageja soovib välistada vara, mis erineb arvel nr M00123 nimetatud

varast. Kui omand oleks pidanud tekkima arve tasumisega, siis on hageja omandanud arvel nr

M00123 nimetatud vara, mitte vara, mille välistamist ta nõuab. Arvel nr M00123 nimetatud

vara 2020. a alguses kostja väitel enam ei olnud, seega ei saaks hageja selle suhtes esitada

vindikatsiooninõuet, vaid üksnes rahalise nõude võlgniku vastu. Kostja hinnangul ei saa

06.01.2020 kokkuleppe sõnastusest järeldada, et asendamine toimus hageja väidetud viisil.

Hageja ei ole võlgnikule 06.01.2020 kokkuleppes nimetatud saematerjali eest tasunud, kuigi

see oli teine materjal teistsuguses koguses.

10. Kostja hinnangul on 06.01.2020 tehing vormistatud tagantjärele (võltsitud) (RKTKo 2-17-

1722). Nimelt ei teavitanud võlgnik haldurit, kes tegutses ka võlgniku saneerimisnõustaja ja

ajutise haldurina, ei saneerimismenetluse ajal ega pärast võlgnikule ajutise halduri nimetamist

17.11.2020, et tema valduses on kolmandatele isikutele kuuluv vara. Kostja seadis kahtluse

alla, et olukorras, kus raamkokkulepped (ka Aidu Investeeringud OÜ-ga) on 10.12.2019

sõlmitud digiallkirjastatuna, sõlmitakse vara välistamise taotluse aluseks olev kokkulepe

paberkandjal allkirjastatuna. Lisaks, kuna 06.01.2020 kokkulepe on väidetavalt sõlmitud

Tallinnas, pidi võlgniku juhatuse liige JN (kes kostjale teadaolevatel andmetel elab Lõuna-

Eestis) sõitma 06.01.2020 kokkuleppe sõlmimiseks Tallinna. Kostja osundas 06.01.2020 pdf-

dokumendi metaandmetele ning sellele, et dokumendi originaali ei ole esitatud. Kostja leiab,

et kokkuleppe sõlmimise eesmärk võis olla välistamistaotluse esemeks oleva vara

pankrotivarast väljaviimine. Kuna ei ole teada, millal kokkulepe sõlmiti, siis ei ole saanud

kaudne valdus üle minna.

11. Kostja viitas, et selliseid saematerjali asendustehinguid ei ole võlgnik kostjale teadaolevalt

(v.a 04.01.2020 Aidu Investeeringud OÜ-ga) varem ega hiljem teinud. Kuna võlgniku

vallasvarale olid 06.01.2020 seisuga seatud kommertspandid ja kostja hinnangul ei olnud

06.01.2020 asendustehing tavapärase majandustegevuse raames tehtud tehing, siis ei võinud

2-21-12012

seda teha (kommertspandiseaduse (KomPS) § 5 lg 1) ning tehing oli vastuolus ka seadusega

(RKTKo 2-14-60590, p-d 26-27).

12. Samuti on tehing tühine (TsÜS § 88 lg 1, § 84), kuna Pärnu Maakohtu 20.01.2020

määrusega tsiviilasjas nr 2-19-16366 keelati võlgnikul ilma saneerimisnõustaja nõusolekuta

teha tehinguid, mis väljuvad igapäevase majandustegevuse raamidest. 17.11.2020 Pärnu

Maakohtu määrusega keelati võlgnikul vara käsutamine ajutise halduri nõusolekuta (PankrS §

20 lg 1).

13. Alternatiivselt on 06.01.2020 kokkulepe tühine vastuolu tõttu heade kommetega, kuna on

tehtud äärmiselt ebasoodsatel tingimustel võlgniku jaoks (TsÜS § 86). Võlgnik ei saanud

06.01.2020 tehingu alusel mingit tasu, kuigi asendustehing puudutab kallimat materjali ja

suuremas koguses, kui oli kokku lepitud algses tehingus. Kokkulepe on võlgnikule kahjulik.

14. Kostja väitel on 10.12.2019 tehing näilik (TsÜS § 89 lg 1). Sellega varjati tegelikku

eesmärki, milleks oli võlgniku finantseerimine selliselt, et luua hagejale võlgniku

makseraskuste korral teiste võlausaldajate ees eelisseisund vara välistamise nõude näol

(PankrS § 146 lg 1 p 1). Kokkuleppe eesmärk oli hageja poolt võlgnikule laenu andmine,

võlgnik pidi selle tagastama (kuna hagejal oli võimalik materjal tagastada) ning lisaks

maksma tasu 2,4% ostuhinnast laenu saamise eest. Kokkulepe ei olnud suunatud saematerjali

valduse üleandmisele (raamkokkuleppe p-d 2, 3, 7 ja 8). Seega tuleb tehingule kohaldada

laenulepingu, mitte müügilepingu sätteid. Kuna tegemist ei olnud müügilepinguga, ei läinud

hagejale saematerjali omand üle ning ta ei saa nõuda selle välistamist.

15. 26.04.2024 esitas kostja tingimusliku vastuhagi, mille palus läbi vaadata juhul, kui kohus

hagi rahuldab. Vastuhagi nõudeks oli tunnistada kehtetuks võlgniku ja hageja vahel

06.01.2020 sõlmitud kokkulepe, millega hageja omandas 400 tihumeetrit 25 mm x 50 mm

dimensiooniga saematerjali. Samuti palus kostja tuvastada, et hagejal puudub õigus

saematerjali välistamist nõuda 10.12.2019 raamkokkuleppe nr 10122019, 10.12.2019 arve nr

MA00123 ja 10.12.2019 makse alusel. Kostja tugines PankrS §-le 109 ja § 110 lg 1 p-dele 2

ja 3.

16. Kõik põhihagi ja vastuhagiga seotud menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Maakohtu otsus ja põhjendused

17. Pärnu Maakohtu 16.07.2024 otsusega jäeti hagi rahuldamata. Menetluskulud jäeti hageja

kanda ning hagejalt mõisteti kostja kasuks välja menetluskulud 2346 eurot.

18. Maakohus tuvastas, et poolte vahel puudub vaidlus järgmises.

(i)

Hagiavalduses nimetatud vara, milleks on 400 tihumeetrit 25 mm x 50 mm

dimensiooniga saematerjali, asub võlgnikule kuuluva saetööstuse territooriumil,

asukohaga Aiandi 7, Paikuse. Seega on nimetatud vara võlgniku otseses valduses.

(ii)

Võlgnik ei ole hagejale vaidlusaluse vara valdust kunagi üle andnud ega hageja seda

kostjalt vastu võtnud.

(iii)

Võlgnik esitas 21.10.2019 Pärnu Maakohtule enese saneerimistaotluse (tsiviilasi nr 2-

19-16366), mille kohus 23.10.2019 rahuldas. Kohus algatas võlgniku

saneerimismenetluse ning määras saneerimisnõustajaks pankrotihaldur Toomas

Saarma. Saneerimiskava vastuvõtmise tähtajaks määrati 17.12.2019 ning

2-21-12012

saneerimiskava kohtule kinnitamiseks esitamise tähtajaks 23.12.2019.

(iv)

Pärnu Maakohtu 20.01.2020 määrusega tsiviilasjas 2-19-16366 keelati võlgnikul teha

endale kuuluva varaga tehinguid, mis väljuvad ettevõtte

igapäevase

majandustegevuse raamidest, sh keelati vara koormamine ja käsutamine ilma

saneerimisnõustaja kirjalikus vormis antud eelneva nõusolekuta.

19. Maakohus leidis AÕS § 92 lg-le 1 ja AÕS §-le 94 tuginedes, et hageja omandiõigus hagi

esemeks olevale saematerjalile kui vallasasjale on tõendamata ning seetõttu tuleb hagi jätta

rahuldamata.

20. Maakohus märkis, et 10.12.2019 sõlmisid hageja ja võlgnik raamkokkuleppe, mille alusel

väljastas võlgnik samaaegselt lepingu sõlmimisega hagejale arve nr M00123 „männi

saematerjali paksusega 32 mm koguses 230 m³ ja männi saematerjal paksusega 38 mm

koguses 133,500 m³ ostmiseks“. Raamkokkuleppe p 2 kohaselt ladustati ostjale müüdud (ja

ostja omandis olev) saematerjal lepingu perioodi jooksul tootja valdusesse aadressil Paikuse,

Aiandi tee 7 tasuta. Võlgnik pidi kandma täielikku hagejale kuuluva saematerjali

kahjustumise ja kadumise ja hävimise jms riisikot. Hageja on väljastanud võlgnikule

10.12.2019 arve nr M00123 hinnaga 59 977,50 eurot (165 eurot/m³ kohta) ilma käibemaksuta.

Hageja tasus arve 10.12.2019. Raamlepingu p 1.1 kohaselt läks saematerjali omand kohe

pärast arve tasumist hagejale üle. Maakohus pidas oluliseks, et kostja väljastas 10.12.2019

arve konkreetselt selles arves toodud saematerjalile. Tegemist ei olnud ettemaksuarvega, kuna

pooled olid kokku leppinud koheses omandi üleminekus ja ostetud vara – puitmaterjali –

ladustamises kostja valdusse. Kohus märkis, et tal puuduvad mis tahes andmed selle

saematerjali edasiste käsutuste kohta hageja poolt. 06.01.2020 sõlmisid hageja ja võlgnik

raamkokkuleppe lisa alljärgnevas: „Tootja ja Ostja lepivad kokku, et alates 06.01.2020

asendatakse raamkokkuleppes nr 10122019 Ostja omandusse võõrandatud saematerjal Tootja

omandis oleva ning Tootja tootmisterritooriumil asuva 25mm x 50mm dimensiooniga

saematerjaliga (peamiseks kasutusotstarbeks kasutamine kuivatiilippidena) koguses 400

tihumeetrit.“ Maakohtu hinnangul ei ole kokkuleppest võimalik välja lugeda, millist varem

omandatud materjali ja millises ulatuses või väärtuses asendatakse, ning millises koguses

hagejale üle läinud materjal selle asendamise käigus kostjale tagastatakse. Samuti puuduvad

lisas mis tahes asjaõiguslikud kokkulepped omandiõiguse ja valduse vastastikuseks

üleminekuks.

21. Maakohus asus seisukohale, et 06.01.2020 raamlepingu lisast ei nähtu omandi

üleandmiseks vajalikku kokkulepet ei AÕS § 92 lg 1 ega § 94 alusel. Asjaõiguskokkulepe

oleks vajalik nii asendamise käigus tagastatava kui ka asemele antava puidu suhtes. Kuigi

hageja ja võlgniku vahel 10.12.2019 sõlmitud raamkokkuleppe kohaselt oli raamlepingu

esemeks männi saematerjal, nägi ka raamleping ette, et saematerjali konkreetsed kogused ja

müügihetk(ed) lepitakse kokku eraldi, kui kostja väljastab lepingu alusel hagejale müüa

soovitavale kogusele müügiarve. Alles siis, kui hageja vastava arve aktsepteerib ja tasub,

loetakse kokkulepe saavutatuks ning arve tasumisega läheb saematerjali omand üle ostjale.

Lepingu lisana teostatud asenduse puhul ei ole ükski viidatud raamlepingu tingimustest

täidetud.

22. Maakohus märkis ka, et asendustehingu esemeks olev saematerjal oli veel 11 kuud hiljem,

s.o võlgniku pankroti väljakuulutamise ajal, võlgniku valduses. Hageja ei olnud teinud ühtegi

toimingut omandiõiguse maksmapanekuks. Kohus viitas kostja väidetule, et võlgniku

saneerija ja hilisem pankrotihaldur Toomas Saarma ei olnud raamlepingu ega selle lisa

olemasolust teadlik ning hageja ei esitanud võlgniku saneerimismenetluse käigus ühtegi

2-21-12012

nõuet.

23. Kostja tingimusliku vastuhagi jättis maakohus läbi vaatamata (TsMS § 423 lg 1 p 1), kuna

vastuhagi menetlemine sõltus põhihagi rahuldamisest ja kohus jättis põhihagi rahuldamata.

Hagi läbivaatamata jätmise korral loetakse TsMS § 426 lg 1 järgi, et hagi ei ole kohtu

menetluses olnud ja hageja võib pöörduda hagiga sama kostja vastu samal alusel vaidluses

sama hagieseme üle uuesti kohtusse.

24. Menetluskulude jagamisel arvestas maakohus, et esitatud on nii hagi kui ka tingimuslik

vastuhagi. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kohus jättis põhihagi rahuldamata, jättis kohus menetluskulud tervikuna hageja kanda.

Vastuhagi menetluskulude kandmise osas kohaldas kohus analoogia alusel TsMS § 168 lg-t

5, mille kohaselt, kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on pärast

hagi esitamist tema nõude rahuldanud, kannab kostja hageja menetluskulud. Kohus leidis, et

kuivõrd kostja esitas vastuhagi üksnes juhuks, kui põhihagi rahuldatakse, kuid põhihagi on

jäänud rahuldamata, siis on tegemist hagi esitamisega hagejast otseselt tulenevatel asjaoludel.

Kui hageja ei oleks esitanud hagi, puuduks kostjal mistahes vajadus esitada vastuhagi. See on

analoogne olukorraga, kus kostja võtaks vastuhagi tagasi põhjusel, et hageja nõue jääb

rahuldamata (hageja hagi esitamisest tulenev põhjus). Tulenevalt TsMS § 168 lg-st 5 jättis

kohus kõik menetluskulud hageja (vastuhagis kostja) kanda.

25. Maakohus määras kostja menetluskulud kindlaks (TsMS § 173 lg 1 ja lg 4). Kostja

menetluskuludeks oli õigusabikulu 2321 eurot (ilma käibemaksuta) advokaadi tunnihinnaga

100 eurot ilma käibemaksuta. Maakohus pidas tunnitasu suurust keskmisest turuhinnast

madalamaks. Kostja ajakulu õigusabile 20 tundi ja 55 minutit pidas maakohus mõistlikuks ja

põhjendatuks, võttes arvesse kohtumenetluse asjaolusid ning vaidluse keerukuse astet.

Maakohus arvestas ka kostja sõidukuludega (kohtuistungile tulek) 25 eurot. Maakohus luges

kostja kulutused õigusabile põhjendatuks ja vajalikuks ning märkis, et hageja 21.06.2024

esitatud vastuväited ei anna alust menetluskulude vähendamiseks. Kohus võttis arvesse, et

hageja enda ajakulu menetlusele oli 41 tundi, tunnitasuga 100 eurot tund.

26. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud kokku 2346 eurot

(õigusteenus 2321 eurot ja sõidukulu 25 eurot). Kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja ka

viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust

kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täieliku täitmiseni.

Apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus

27. Hageja

esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus

otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.

27.1. Hageja hinnangul on maakohus tõendeid valesti hinnanud ning asunud väärale

seisukohale, et hageja omand vaidlusalusele saematerjalile ei olnud tõendatud. Vara

üleandmine ei toimunud AÕS § 92 kohaselt, vaid AÕS § 94 alusel kaudse valduse saamise

kaudu vastavalt 10.12.2019 raamlepingu tingimustele. Asjaolu, kas nimetatud kokkuleppest

teati võlgniku saneerimismenetluse ajal või mitte, ei oma tähtsust.

27.2. Maakohus on vääralt järeldanud, et 06.01.2020 kokkuleppest ei saanud aru, millist

varem omandatud saematerjali asendati. Hageja hinnangul on selge, et asendati 10.12.2019

omandatud materjal, mis anti seega tagasi võlgniku omandisse. Kuna hageja ei olnud algselt

ostetud materjali ära viinud, oli see võlgniku territooriumil ning läks tagasi võlgniku

2-21-12012

omandusse. Samuti on selge, et hageja poolt uue materjali omandamine toimus raamlepingu

tingimuste (sh p 1.1) alusel, kuna 06.01.2020 dokumendi pealkirjas on selgelt kirjas, et

tegemist on raamkokkuleppe lisaga. Kuna raamkokkulepe sisaldas kokkulepet omandi

üleandmise kohta, siis sai hageja saematerjali kaudse valduse ka 06.01.2020 lisa alusel.

27.3. Maakohus on vääralt pidanud oluliseks seda, et võlgniku pankroti väljakuulutamise ajal

11 kuud hiljem (novembris 2020) oli asjaomane saematerjal ikka võlgniku territooriumil.

Materjal võiski lepingu kohaselt olla võlgniku käes.

28. Kostja esitas tingimusliku vastuapellatsioonkaebuse, mille palub läbi vaadata üksnes

juhul, kui ringkonnakohus peaks hageja apellatsioonkaebust pidama põhjendatuks. Kostja

vaidlustab Pärnu Maakohtu otsuse osas, milles tema tingimuslik vastuhagi jäeti läbi

vaatamata.

28.1. Kostja märgib, et Pärnu Maakohus võttis 23.10.2019 määrusega menetlusse võlgniku

saneerimisavalduse (tsiviilasi nr 2-19-16366). 20.01.2020 kinnitati võlgniku saneerimiskava.

Pärnu Maakohtu 16.11.2020 määrusega võeti menetlusse võlgniku pankrotiavaldus ning

ajutiseks halduriks nimetati Toomas Saarma. 30.11.2020 määrusega kuulutati välja võlgniku

pankrot ning pankrotihalduriks nimetati Toomas Saarma.

28.2. Kui ringkonnakohus peaks leidma, et hageja nõue 400 tihumeetri 25 mm x 50 mm

dimensiooniga saematerjali võlgniku pankrotivarast välistamiseks on põhjendatud, siis palub

kostja 06.01.2020 tehing, mille alusel hageja vara omandas, tagasivõitmise korras kehtetuks

tunnistada, kuna sellega kahjustati võlausaldajate huve. Kostja tugineb PankrS § 109 lg-le 1 ja

§ 110 lg 1 p-dele 2 ja 3. Kostja palub tagasi võita vara üleandmise kohustustehing, kuna vara

ei ole hagejale üle antud ning seetõttu ei ole kostja hinnangul käsutustehingu tagasivõitmine

vajalik (RKTKo 2-14-60590, p 23.2).

28.2.1. Käesoleval juhul on 06.01.2020 tehing tehtud vähem kui üks aasta enne ajutise halduri

nimetamist (16.11.2020) (PankrS § 110 lg 1 p 2).

28.2.2. Asjaomane tehing kahjustab võlausaldajate huve. Võlgnikul oli 25.11.2020 vara

bilansilises väärtuses 9 548 840,55 eurot ning kohustusi vähemalt 21 328 680,92 euro

ulatuses. Hageja ei ole vaidlusaluse saematerjali eest tasunud, samas kui 06.01.2020 lisas

nimetatud saematerjal erines koguselt ja omadustelt 10.12.2019 kokkuleppes nimetatud

saematerjalist. Hageja sai 06.01.2020 kokkuleppega rohkem ja parema kvaliteediga

saematerjali, omandades nii materjali turutingimustest soodsamalt.

28.2.3. Hageja teadis või pidi teadma, et kahjustab 06.01.2020 tehinguga võlausaldajate huve,

kuna juba 1,5 kuud varem oli algatatud võlgniku saneerimismenetlus. Kostja väitel saab

eeldada, et hageja teadis sellest. Lisaks pidi hageja teadma, et kommertspandiregistrist

nähtusid võlgniku varale seatud kommertspandid.

28.2.4. Tagasivõitmise järel ei ole hagejal nõuet vara välistamiseks, mistõttu tuleks hagi jätta

rahuldamata.

28.3. Kostja hinnangul, kui kohustustehing on tagasi võidetud, ei ole hagejal õigust nõuda

vara üleandmist ning siis ei oma õiguslikku tähendust ka 06.01.2020 kokkuleppes märgitud

10.12.2019 raamleping ega sellega seotud 10.12.2019 arve, mille hageja on tasunud. Siiski

palub kostja pooltevaheliste vaidluste vältimiseks lisaks tehingu tagasivõitmise korras

kehtetuks tunnistamisele tuvastada, et ka 10.12.2019 raamkokkuleppel, arvel ja maksel

2-21-12012

puudub õiguslik tähendus saematerjali välistamisele. Vastasel juhul on oht, et hageja esitab

vastuhagi rahuldamisest hoolimata uue vara välistamise hagi, tuginedes 10.12.2019

kokkuleppele. Seetõttu on pankrotihalduril õiguslik huvi õigussuhte puudumise tuvastamiseks

(tsiviilkohtumenetluse seadustiku, TsMS, § 368 lg 1). Kostja selgitab 10.12.2019 kokkuleppe

kahjulikkust sellega, et võlgnik on võõrandanud saematerjali kahel korral, kuid hageja on

tasunud ühel korral ning mitte selle saematerjali eest, mille välistamist ta nõuab. Seega on

võimalus, et hageja saab kokku kahe saematerjali valduse. Tegelikult ei olnud aga tegemist

müügiga, vaid laenuga.

28.4. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Vastustajate seisukohad

29. Kostja

vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

29.1. Kostja leiab, et hageja omandiõigus vaidlusalusele saematerjalile ei ole tõendatud ka

10.12.2019 raamkokkuleppega. Võlgnik ei ole saematerjali 25 mm x 50 mm (400 tm) valdust

kunagi üle andnud ega hageja seda vastu võtnud (AÕS § 92, RKTKo 3-2-1-138-10, p 32). Ka

kaudne valdus ei ole tõendatud (AÕS § 94). Kostja ei nõustu, et 06.01.2020 dokumenti tuleks

lugeda koos raamlepinguga. Faktilist üleandmist ei ole tõendatud.

29.2. Hageja ei ole tasunud vaidlusaluse saematerjali eest. Hageja tasus 230,0 m³ männi

saematerjali paksusega 32 mm ja 133,50 m³ saematerjali paksusega 38 mm eest kokku 71 973

eurot, kuid hageja ei taotle selle materjali välistamist, vaid 400 m³ 25 mm x 50 mm

dimensiooniga saematerjali välistamist. Selle eest ei ole hageja tasunud. Tegemist on erineva

koguse, mõõtmete ja omadustega materjaliga.

29.3. 06.01.2020 dokument ei ole usaldusväärne tõend. See on erinevalt raamkokkuleppest

allkirjastatud käsitsi, mistõttu võidi see koostada hiljem. Kuna 20.01.2020 keelas Pärnu

Maakohus tsiviilasjas nr 2-19-16366 võlgnikul ilma saneerimisnõustaja kirjaliku nõusolekuta

igapäevasest majandustegevusest väljuvate tehingute tegemise, siis on 06.01.2020 kokkulepe

ilmselt koostatud hiljem, et vältida käsutuskeeldu. Seejuures määrati saneerimisnõustaja

võlgnikule juba 23.10.2019, kuid nõustaja ei ole tehinguteks nõusolekut andnud. Kuna ei ole

tõendatud, millal 06.01.2020 dokument allkirjastati, siis ei ole selge, millal väidetav kaudne

valdus üle anti. Ka kaudne valdus ei saa tekkida abstraktselt. Lisaks ei ole eluliselt usutav, et

saneerimisel olev äriühing võõrandab teisele isikule täiendavat tasu nõudmata saematerjali,

mida tal on vaja enda igapäevaseks tegevuseks. Kostja leiab, et kuna tema on seadnud

kahtluse alla dokumendi ehtsuse, kuid hageja on esitanud vaid koopia, siis juba see välistab

hagi rahuldamise.

29.4. Lisaks peab kostja 10.12.2019 kokkulepet näilikuks (TsÜS § 89 lg 1). Tehingu tegelik

eesmärk oli võlgniku finantseerimine selliselt, et luua hagejale võlgniku makseraskuste korral

teiste võlausaldajate ees eelisseisund vara välistamise nõude näol. Kostja hinnangul tuleb

10.12.2019 tehingule kohaldada laenulepingu, mitte müügilepingu sätteid. Kuna tegemist ei

ole müügilepinguga, ei ole materjali omand hagejale üle läinud ning puudub alus nõuda vara

välistamist. Poolte tahe ei olnud suunatud vara müügile, vaid sellele, et hageja andis

võlgnikule laenu, mille võlgnik pidi hagejale tagasi maksma, seejuures laenu saamise eest

tasu makstes. Võlgnik mitte üksnes ei pidanud hageja soovil saematerjali tagasi ostma, vaid

pidi raamlepingu p 8 alusel tasuma hagejale iga kuu 2,4% lepingutasu ostuhinnast selle eest,

et hageja võlgnikult saematerjali „ostis“. Need tingimused ei ole omased müügilepingule.

2-21-12012

Tegelikult andis hageja laenu ning võlgnik tasus sellise finantseerimise eest lepingutasu

(intress saadud raha kasutamise eest). Kokkuleppe tegelik eesmärk ei olnud puidu müümine.

29.5. Kostja viitab, et hageja võttis 03.06.2024 kohtuistungil ka ise omaks selle, et 10.12.2019

kokkuleppe eesmärgiks hageja jaoks oli raha teenimine (ajamärked 00:10:55, 00:13:17 ja

00:17:28). Hageja ei viinud võlgniku territooriumilt ära ei algset saematerjali ega

asendusmaterjali, samuti on hageja öelnud, et tal puudus asendustehingu tegemise ajal

teadmine, kas raamlepingu esemeks olev puit on võlgnikul veel olemas või mitte (00:19:55).

Seejuures lõppes raamlepingu kehtivus 10.06.2020, kuid puit oli võlgniku territooriumil veel

novembris 2020.

29.6. Kostja märkis, et 10.12.2019 raamkokkulepe allkirjastati ligi 1,5 kuud pärast seda, kui

võlgnik esitas Pärnu Maakohtule avalduse enda saneerimismenetluse algatamiseks. Kuna

hageja sai sellise tehinguga eelisseisundi (PankrS § 146 lg 1 p 1), siis kahjustab see kokkulepe

teisi võlausaldajaid, sh neid, kelle nõue oli tagatud kommertspandiga (PankrS § 153 lg 1 p 1).

30. Hageja

vaidleb kostja vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata

ning menetluskulud kostja kanda.

30.1. Vastuhagi rahuldamise eeldused ei ole täidetud: hageja ei ole kahjustanud teiste

võlausaldajate huve ega teadnud ega pidanud teadma, et tehinguga kahjustatakse teiste

võlausaldajate huve.

30.2. Puudub vaidlus, et hageja tasus võlgnikule algselt omandatud saematerjali eest 71 973

eurot ega ole seda tagasi saanud. Hageja ei ole ostetud saematerjali võlgniku territooriumilt

ära viinud. Samuti ei ole kostja tõendanud, et asjaomane tehing ei olnud tehtud

turutingimustel või et see oleks kahjustanud võlgniku võlausaldajaid.

30.3. Tasuks 06.01.2020 tehingu eest oli hageja poolt võlgnikule 10.12.2019 raamkokkuleppe

alusel tasutud 71 973 eurot – tegemist oli asendustehinguga, st asendatud materjali eest oli

juba tasutud. Asjaolu, et materjali kogus ja omadused erinesid, ei kahjusta automaatselt

võlgnikku ega tema võlausaldajaid. Asendatud materjal asub siiani võlgniku territooriumil

ning on kostja valduses ja kontrolli all.

30.4. Hageja ei ole võlgniku lähikondne PankrS § 117 tähenduses ega teadnud ega pidanud

teadma, et vaidlustatud tehing kahjustab võlausaldajate huve. Kui 06.01.2020 kokkulepet ei

oleks sõlmitud, siis oleks hagejal olnud õigus saada võlgnikult tagasi raamkokkuleppe alusel

algselt ostetud saematerjal väärtusega 71 973 eurot või nõuda selle välistamist pankrotivarast.

30.5. Hageja teadmine saneerimismenetlusest ei ole tõendatud ja seda ei saa eeldada.

Asjaomane teave ei kajastunud Ametlikes Teadaannetes (avaldamiskohustus kehtestati alates

01.07.2022) ega äriregistris.

30.6. Kostja kommertspandiga seotud väidetele vastas hageja, et äriregistrist nähtub, et

võlgniku põhitegevusalaks on saematerjali tootmine. Seega oli saematerjali müük võlgniku

tavapärane majandustegevus ning ta pidi saama oma tooteid müüa ja asendada.

Kommertspandiregistrist nähtuvad andmed ei piiranud võlgniku ja hageja tehingute tegemist.

30.7. Hageja leiab, et kostja ei ole piisavalt tõendanud oma tuvastushuvi selleks, et kohus

tuvastaks, et hagejal puudub ka 10.12.2019 raamkokkuleppe alusel õigus nõuda saematerjali

välistamist. Hageja hinnangul oli asjaomane raamkokkulepe tagasiostuõigusega müügileping

VÕS § 238 lg 1 tähenduses, mitte laenuleping.

2-21-12012

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

31. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja tingimuslik

vastuapellatsioonkaebus seega läbi vaatamata. Kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust

maakohtu otsuse tühistamiseks ja hagi rahuldamiseks, kuid maakohtu otsuse põhjendusi tuleb

muuta (TsMS § 657 lg 1 p 2¹). Ringkonnakohus jagab ka apellatsiooniastme menetluskulud ja

määrab need kindlaks.

32. Kuna hageja vaidlustas Pärnu Maakohtu 16.07.2024 otsuse osas, milles tema hagi jäeti

rahuldamata, ning kostja vaidlustas (tingimuslikult) maakohtu otsuse osas, milles tema

tingimuslik vastuhagi jäi läbi vaatamata, siis kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust kogu ulatuses (TsMS § 651 lg 1).

33. 10.12.2019 sõlmiti hageja ja võlgniku vahel raamleping (I kd, tl 6 ja pöördel), võlgnik

esitas 10.12.2019 selle alusel hagejale arve nr M00123 (männi saematerjal 32 mm 230 m³;

männi saematerjal 38 mm 133,5 m³) maksumuses 71 973 eurot (I kd, tl 7) ning hageja tasus

arve samuti 10.12.2019 (I kd, tl 9). Lisaks on hageja esitanud kohtule raamlepingu väidetavalt

06.01.2020 sõlmitud lisa, kus on lepitud kokku raamlepinguga hageja omandisse võõrandatud

saematerjali asendamine teises koguses ja teist liiki materjaliga (400 m³ 25 mm x 50 mm

dimensiooniga saematerjali).

34. Pooled vaidlevad nii selle üle, kuidas kvalifitseerida 10.12.2019 raamlepingut, kui ka selle

üle, millal sõlmiti 06.01.2020 lisa, milles täpselt on selles kokku lepitud ning kas selle alusel

on hagejale üle läinud selle saematerjali omand, mida hageja pankrotivarast välistada soovib.

Kostja on kahtluse alla seadnud nii 10.12.2019 kui ka 06.01.2020 tehingu kehtivuse.

35. Kuna selle eelduseks, et hageja oleks saanud 06.01.2020 raamlepingu lisa alusel

asendustehinguga omandada 400 m³ 25 mm x 50 mm dimensiooniga saematerjali, on

10.12.2019 tehingu kehtivus ja asjaolu, et 10.12.2019 tehingu alusel läks hagejale üle algselt

kokku lepitud saematerjali omand, peab ringkonnakohus otstarbekaks alustada 10.12.2019

tehingu hindamisest.

36. Hageja tugineb sellele, et tegemist on tagasiostuõigusega müügiga (VÕS § 238 lg 1),

kostja väitel on tegemist näiliku tehinguga, millega tegelikult anti kostjale laenu, aga tagati

samas võlgniku maksejõuetuse korral hagejale eelis teiste võlgniku võlausaldajate ees

selliselt, et hageja saaks nõuda talle väidetavalt kuuluva vara välistamist pankrotivarast. Kuigi

maakohus ei ole 10.12.2019 tehingut selgelt määratlenud, võib aru saada, et maakohus pidas

seda müügilepinguks. Maakohus ei hinnanud kostja väiteid selle kohta, et tegemist võib olla

näiliku ja tühise tehinguga, kuna see on tehtud teise tehingu varjamiseks. Maakohus asus

seisukohale, et kuna 06.01.2020 raamkokkuleppe lisas ei ole omandi üleandmises kokku

lepitud, siis ei ole välja nõutava vara omand hagejale üle läinud ja ta ei saa selle välistamist

nõuda.

37. Ringkonnakohus märgib esmalt, et ei nõustu maakohtu tõlgendusega 06.01.2020

raamkokkuleppe lisale. Kuna tegemist oli raamkokkuleppe lisaga, siis kui tegemist oleks

müügilepinguga, kohalduksid lisale 10.12.2019 raamkokkuleppe tingimused, sh omandi

kaudse valduse kaudu ülemineku kohta (raamlepingu p 1.1 ja p 2). Kostja ei ole toonud esile,

et võlgnik oleks müünud hagejale muud saematerjali, kui on nimetatud 10.12.2019 arves nr

M00123, mille eest hageja 10.12.2019 ka tasus. Seega sai 06.01.2020 asendustehing

puudutada vaid 10.12.2019 tehingu asendamist, nagu hageja väidabki. Kuna 10.12.2019

ostetud saematerjali eest tasus hageja 10.12.2019, siis kui see materjal asendati 06.01.2020,

2-21-12012

saab järeldada, et 06.01.2020 lisas nimetatud materjali eest oli tasutud juba 10.12.2019, seega

täiendavat tasumist ei pidanudki toimuma ning omand sai minna hagejale üle (kaudse valduse

üleandmisega) kokkuleppe lisa sõlmimisest. Tegemist oli hageja omandusse juba võõrandatud

saematerjali asendamisega. Ringkonnakohus leiab aga, et käesoleval juhul ei olnud tegemist

müügilepinguga, sh tagasiostuõigusega müügiga, vaid eeldatavalt varjati tehinguga laenu

andmist võlgnikule. Kui tegemist oli tegelikult laenuga, siis ei läinud 10.12.2019 tehingu

tegemisel asjaomase saematerjali omand hagejale üle, seega ei saanud hagejale 06.01.2020

või mõnel muul kuupäeval üle minna ka asendusmaterjali omand.

38. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et 10.12.2019 tehing oli näilik tehing. Näilik on

tehing, mille puhul on pooled kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei

ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu

olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad (TsÜS § 89 lg 1). Näilik

tehing on tühine (TsÜS § 89 lg 2). Õiguskirjanduses (TsÜS komm, § 89, p 3.2) on selgitatud,

et näilik tehing võib olla tehtud kahel viisil: 1) pooltel ei olnud soovi üldse mingeid õiguslikke

tagajärgi saavutada ja näilik tehing on tehtud ainult õigusnäivuse, st sellekohase mulje

loomiseks, nagu oleks tehing tehtud, või 2) näiliku tehinguga soovitakse varjata mingit muud

tehingut, mida tegelikult tehakse ja soovitakse. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on

tegemist teise olukorraga: näiliku tehinguga sooviti varjata mingit muud tehingut. Tehingu

näilikkuse tuvastamine eeldab tahteavalduste, s.o tehingu sisulist hindamist, mida

ringkonnakohus järgnevalt teeb.

39. Käesoleval juhul nähtuvad 10.12.2019 raamlepingust järgmised põhitingimused.

-

Võlgnik müüs hagejale arvete alusel männi saematerjali hinnaga 165 eurot/m³ (millele

lisandus käibemaks) (p 1).

-

Konkreetsed kogused ja müügiaeg lepiti kokku nii, et võlgnik väljastab hageja

soovitavale kogusele müügiarve ning arve tasumisega hageja poolt läheb saematerjali

omand hagejale üle (p 1.1).

-

Hagejale müüdud (hageja omandis) olev saematerjal ladustatakse lepingu perioodil

võlgniku valdusesse aadressil Paikuse, Aiandi tee 7 tasuta. Võlgnik kannab täielikku

riisikot hagejale kuuluva saematerjali kahjustumise ja kadumise eest (p 2), samuti

peab võlgnik tagama saematerjali säilimisse ja vastavuse tavapärase kvaliteedi

nõuetele (p 5 viimane lause).

-

Võlgnikul on sama hinnaga tagasiostuõigus (omand läheb üle arve tasumisega) ning

hagejal on tagasimüügiõigus (p-d 3 ja 7).

-

Võlgnik kohustub tasuma hagejale iga kuu lepingutasu, mis arvutatakse eelmisel kuul

tehtud müügitehingute pealt. Lepingutasu suuruseks on 2,4% maksimaalsest summast,

mille eest hageja oli eelmisel kuul saematerjali ostnud (p 8).

-

Leping sõlmiti tähtajaga 6 kuud (st lõppes 10.06.2020).

40. Kostja väidab, et hageja andis selliselt võlgnikule tasulist laenu, mida tõendab igakuine

tasu ostjale kauba müümise eest ning samaaegne kauba tasuta hoidmine. Samas sai hageja

saematerjali väidetava omandamise kaudu eelise võlgniku võimalikus pankrotimenetluses.

PankrS § 146 lg 1 p 1 alusel tehakse enne jaotise alusel raha väljamaksmist pankrotivarast

esimeses järjekorras vara välistamisest tulenevad väljamaksed. Kostja väitel ei olnud tehingu

eesmärk puidu müümine. Kuigi hageja väidab, et tegemist oli müügiga, kinnitas hageja

06.06.2024 istungil mitmel korral, et hageja eesmärk ei olnud ise puitu käibesse lasta ega

kasutama hakata (ta ei ole ehitusfirma ega spetsialiseerunud puiduärile), vaid tema jaoks oli

selle kokkuleppe eesmärk raha teenimise võimalus (00:10:55, 00:13:17, 00:17:28). Seetõttu ei

viinud hageja saematerjali kunagi võlgniku territooriumilt ära.

2-21-12012

41. VÕS § 29 lg 1 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest

tegelikust tahtest. Käesoleval juhul tuginevad hageja ja kostja lepingu sisu määratlemisel

erinevale õiguslikule kvalifikatsioonile, kuid mõlema seisukohtadest nähtub, et lepingupoolte

tahe ei ole olnud saematerjali müük hagejale selleks, et hageja saaks selle enda valdusesse, et

sellega midagi edasi teha (kasutada oma majandustegevuses ise või müüa edasi), vaid hageja

soov on olnud kõnealuse tehingu pealt teenida eelkõige igakuise tasu saamise näol. Sellega

kooskõlas on poolte kokkulepe, et saematerjal jääb võlgniku territooriumile, võlgnik vastutab

materjali säilimise jms eest, samuti, et võlgnik võib materjali tagasi osta ning hageja võib

selle tagasi müüa. Poolte vahel puudub vaidlus, et ei algselt müüdud saematerjali ega ka

asendustehinguna müüdud saematerjali ei ole hageja kunagi võlgniku territooriumilt ära

viinud. Küll on aga tõendatud, et hageja on tasunud kostjale 59 977,50 eurot (koos

käibemaksuga 71 973 eurot), seega on kostjal olnud kohustus tasuda hagejale müügitehingult

2,4%. Asjaolu, kas seda on reaalselt tasutud, ei oma lepingu õiguslikul kvalifitseerimisel

tähtsust.

42. Ringkonnakohus leiab, et kostja selgitus, miks sooviti tehingut näidata müügitehinguna,

on põhjendatud eluliste asjaoludega. 10.12.2019 tehingu tegemise ajal toimus juba võlgniku

saneerimismenetlus. Pärnu Maakohtu 23.10.2019 määrusega algatati võlgniku

saneerimismenetlus ja määrati võlgniku saneerimisnõustajaks Toomas Saarma. 20.01.2020

keelas Pärnu Maakohus tsiviilasjas nr 2-19-16366 võlgnikul ilma saneerimisnõustaja kirjaliku

nõusolekuta teha võlgniku varaga tehinguid, mis väljuvad ettevõtte igapäevase

majandustegevuse raamidest. Sama määrusega kinnitati võlgniku saneerimiskava. Pärnu

Maakohtu 16.11.2020 määrusega võeti menetlusse võlgniku pankrotiavaldus ning 30.11.2020

määrusega kuulutati välja võlgniku pankrot. Seega oli 10.12.2019 tehingu tegemise ajal

võlgniku majanduslik olukord juba halb.

43. Poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) on

kohtu ülesanne ja kohus ei ole seotud poolte õiguslike seisukohtadega (RKTKo 14.06.2023,

2-20-4179, p 10). Käesoleval juhul nähtub kohtu hinnangul 10.12.2019 raamlepingu sisust

ning poolte järgnevast käitumisest (sh sellest, et hageja ei viinud kunagi „omandatud“

saematerjali võlgniku territooriumilt ära), et tegelikult on poolte tahe olnud suunatud tasulise

(2,4%) ja tähtajalise (leping kehtis 6 kuud) laenu andmisele hageja poolt võlgnikule.

Makseraskustes võlgniku huvi oli saada laenu, hageja huve (juhuks, kui võlgnik laenu ei

tagasta ning muutub maksejõuetuks) tagas saematerjali näilik omandamine. Vara näilise

omandamise kaudu tekkis hagejal võimalus saada võlgniku võimaliku pankroti korral eelis

teiste võlausaldajate ees läbi saematerjali pankrotivarast välistamise. Ringkonnakohtu

hinnangul on piisavalt tõendatud kostja väidetu, et poolte tegelik tahe ei olnud saematerjali

müük ega selle omandamine hageja poolt. Pooled soovisid üksnes jätta mulje omandi

üleminekust juhuks, kui peaks tekkima vajadus hageja õiguste kaitseks võlgniku

maksejõuetuse korral (vrd RKKKo 02.04.2018, 4-16-9132, p-d 22, 23). TsÜS § 89 lg 2

kohaselt on näilik tehing tühine. Seega on 10.12.2019 müügitehing tühine.

44. Juhul, kui on tuvastatud tehingu näilikkus, peab omakorda täiendavalt välja selgitama, kas

näiliku tehinguga ei ole varjatud mingit muud tehingut (TsÜS § 89 lg 3). Ringkonnakohus on

juba tuvastanud, et varjatud tehinguks oli laenu andmine. Kuigi varjatav tehing ei ole tühine

ainuüksi seetõttu, et seda soovitakse näiliku tehinguga varjata (RKTKo 22.05.2017, 3-2-1-40-

17, p 12), siis käesoleval juhul on oluline, et kuna 10.12.2019 müügitehing on tühine, ei

läinud selle alusel hagejale kaudse valduse kaudu üle saematerjali omand (AÕS § 94). Seega

ei saanud hagejale üle minna ka 06.01.2020 asendustehingus nimetatud saematerjali omand,

kuna asendustehingus ei käsitleta omandi üleandmist üldse (AÕS § 94). Kuna hageja on

esitanud hagi omandiõiguse tunnustamiseks ning talle kuuluva vara välistamiseks, ei saa

2-21-12012

käesolev hagi rahuldamisele kuuluda. Seega on maakohus lõppastmes õigesti jätnud hagi

rahuldamata.

45. Mis puudutab laenutehingu kehtivust ning sellest kui varjatud tehingust tulenevaid

tagajärgi, siis kuna käesoleva menetluse esemeks ei ole rahaline nõue, puudub kohtul alus

seda täpsemalt hinnata. Laenutehingu alusel ei läinud saematerjali omand kaudse valduse

kaudu hagejale üle ning käesoleva hagi rahuldamiseks alust ei ole.

46. Kuna ringkonnakohus leiab, et 10.12.2019 hageja ja võlgniku vahel sõlmitud raamleping

on näilik ja tühine, siis menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes kohus muid poolte esitatud

väiteid ja vastuväiteid ei käsitle (eelkõige puudutasid kostja vastuväited muid tehingute

kehtetuse aluseid).

47. Kostja tingimuslik vastuapellatsioonkaebus jääb põhjusel, et ringkonnakohus ei rahulda

hageja apellatsioonkaebust, läbi vaatamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

48. Maakohus jättis kõik menetluskulud hageja kanda (TsMS § 162 lg 1, § 168 lg 5). Kuna

hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jääb maakohtu otsus ka selles osas muutmata.

49. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskuludena 2346 eurot. Hageja on

küll palunud apellatsioonkaebuses jätta kõik menetluskulud kostja kanda, kuid ei ole eraldi

vaidlustanud maakohtu otsusega kindlaks määratud menetluskulusid. Hageja ei vaidlustanud

kostja menetluskulude nimekirja ka maakohtus. Ringkonnakohus ei kontrolli menetluskulude

suurust omal algatusel.

50. Samuti jäävad hageja kanda kõik poolte ringkonnakohtus kantud menetluskulud, kuna

tema apellatsioonkaebus jääb rahuldamata (TsMS § 171 lg 1, § 173 lg 1). Ringkonnakohus

lähtub menetluskulude vastuapellatsioonkaebuse osas hageja kanda jätmisel samadest

põhjendustest, nagu lähtus maakohus kostja tingimusliku vastuhagiga seotud menetluskulude

hageja kanda jätmisel (TsMS § 168 lg 5). Sarnaselt tingimusliku vastuhagiga esitas kostja

tingimusliku vastuapellatsioonkaebuse juhuks, kui ringkonnakohus peaks apellatsioonkaebuse

rahuldama. Vastuapellatsiooni esitamise vajaduse tingis üksnes hageja poolt

apellatsioonkaebuse esitamine. Ringkonnakohus märgib, et kuigi hageja on

apellatsioonkaebuses palunud jätta kõik menetluskulud kostja kanda, siis ei ole ka hageja ise

esitanud konkreetseid vastuväiteid sellele, et maakohus kohaldas vastuhagiga seotud

menetluskulude jaotamisel TsMS § 168 lg 5 analoogiat.

51. Kuna maakohus määras vaidlustatud otsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse,

peab ringkonnakohus tegema seda ka apellatsiooniastmes kantud kulude osas (TsMS § 174 lg

3).

52. Kostja menetluskuludeks apellatsiooniastmes on lepingulise esindaja tasu kokku 1410

eurot (ilma käibemaksuta). Kostja lepingulise esindaja (jurist) tunnitasu määr on 120 eurot

(ilma käibemaksuta). Õigusabi osutamiseks tehtud toimingud (kokku 11 tundi 45 minutit) on

järgmised:

-

22.08.2024 apellatsioonkaebuse esmane analüüs, Toomasele memo kujunenud

menetlusliku olukorra kohta – 25 minutit

-

26.08.2024 menetluskulude tagatise taotluse jt menetluslike taotluste koostamine – 1

tund 15 minutit

2-21-12012

-

27.08.2024 menetluskulude tagatise taotluse jt menetluslike taotluste koostamine – 2

tundi 10 minutit

-

06.09.2024 vastuapellatsioonkaebuse koostamine – 1 tund 25 minutit

-

09.09.2024 vastuapellatsioonkaebuse täiendamine, kohtule esitamine – 1 tund 55

minutit

-

14.10.2024 hageja apellatsioonkaebuse analüüs, halduri vastuväidete koostamine – 2

tundi 20 minutit

-

15.10.2024 halduri vastuväidete koostamine – 1 tund, 35 minutit

-

17.10.2024 vastuväidete täiendamine – 25 minutit

-

09.12.2024 menetluskulude nimekirja koostamine – 20 minutit

53. Kostja hageja menetluskuludele vastu ei vaielnud.

54. Tulenevalt § 174 lg-st 8 määrab kohus esindajakulud menetluskuludena kindlaks hagita

menetluse sätete kohaselt, st uurimisprintsiibist lähtudes (TsMS § 5 lg 3 esimene lause, § 477

lg 7). Ka juhul, kui kostja ei ole hageja menetluskuludele vastu vaielnud, peab kohus mõistma

menetluskulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). TsMS § 175 lg 1

järgi on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse

hindamine kaalutlusotsus. Põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna TsMS § 175 lg 1

tähenduses saab vastaspoolelt välja mõista lepingulise esindaja kulu ulatuses, mis vastab

nõutava kvalifikatsiooniga ja hoolsalt tegutseva esindaja menetlusosalise esindamiseks

vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu ja põhjendatud

tunnitasu määra korrutisele. Seejuures võimaldab TsMS § 175 lg 1 arvestada menetlusosalise

esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu

hindamisel menetluse ja asja liiki, asja keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja

mahtu. Lisaks vajalikkusele ja põhjendatusele peavad tsiviilasjas õigusabiga seoses sooritatud

toimingud olema nähtavad, kontrollitavad või menetluslikust olukorrast tulenevalt kohtule

usutavad. Viidatud sätte järgi tuleb arvestada ka esindaja põhjendatud tunnitasu suurust.

Üldjuhul ei ole põhjendatud ja vajalik tunnitasu, mis ületab oluliselt sarnase õigusteenuse

keskmist turuhinda (vt nt RKTKm 29.09.2021, 2-14-63261, p 14; RKTKm 21.06.2021, 2-17-

13164, p-d 9 ja 10).

55. Ringkonnakohus leiab, et hageja juristist lepingulise esindaja tunnihind 120 eurot

(käibemaksuta) vastab turuhinnale. Ringkonnakohus peab kõiki hageja esindaja loetletud

toiminguid (v.a üks taotlus) vajalikeks, kuid leiab, et osa toimingutele kulunud ajakulu tuleb

vähendada. Kostja esindajal kulus menetluskulude tagatise ja teiste taotluste koostamisele

kokku 3 tundi ja 25 minutit. Arvestades, et kostja esitas mh taotluse vastuapellatsioonkaebuse

esitamise tähtaja pikendamiseks, millist taotlust ei ole seaduse kohaselt võimalik esitada,

vähendab ringkonnakohus taotluste koostamisele kulunud aega 2 tunnile ja 15 minutile.

Vastuapellatsioonkaebuse koostamisele on kulunud kokku 3 tundi ja 20 minutit. Arvestades,

et tingimuslik vastuapellatsioon oli samasisuline kui maakohtule esitatud tingimuslik

vastuhagi (mis jäeti läbi vaatamata), peab ringkonnakohus vastuapellatsioonkaebuse

koostamise põhjendatud ajakuluks 2 tundi. Hageja apellatsioonkaebuse analüüsiks ja vastuse

koostamiseks on kokku kulunud 4 tundi ja 20 minutit. Kuna vastus apellatsioonkaebusele

kajastab eelkõige juba maakohtus esitatud vastuväiteid, siis peab ringkonnakohtus esitatud

seisukohtade koostamise mõistlikuks ajaks 3 tundi ja 30 minutit. Muudele toimingutele

kulunud aega kohus ei vähenda. Seega peab ringkonnakohus põhjendatuks kostja lepingulise

esindaja ajakulu apellatsiooniastmes kokku 8 tundi 50 minutit.

2-21-12012

56. Eeltoodust tulenevalt määrab ringkonnakohus kindlaks hageja menetluskulud kokku 8

tunni 50 minuti eest. Kostja taotleb menetluskulu hüvitamist käibemaksuta summas. Kokku

tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista seega 1060 eurot (8 tundi 50 minutit * 120 eurot).

57. Hageja taotluse kohaselt tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Maris Kuurberg

Indrek Soots

Neve Uudelt