1-24-2896/33 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise kuupäev,

koht ja asja läbivaatamise viis

20. detsember 2024, Tallinn,

kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-24-2896

Kohtukoosseis

Markus Kärner, Inna Ombler, Orvi Koik

Kohtuasi

Sergei Kovaljovi süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend ja

menetluse liik

Harju Maakohtu 14. oktoobri 2024. a otsus

üldmenetluses

Kaebuse esitajad ja kaebuse

liik

Süüdistatav Sergei Kovaljov ja tema kaitsja Leelo Viil,

apellatsioonid

Prokurör

Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Merike Tikk

Süüdistatav

Sergei Kovaljov

isikukood 37604300236; asukoht: Tallinna Vangla

(aadress: Linnaaru, Linnu tee 5, Lagedi, 75303 Harju

maakond); enne vahistamist elas aadressil XXX;

kodakondsus: Eesti Vabariik; kehtivad karistused

puuduvad; KrMS § 217 alusel kahtlustatavana kinni

peetud 11.02-12.02.2024, tõkend vahistamine alates

13.02.2024

Kaitsja

vandeadvokaat Leelo Viil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 14. oktoobri 2024. a otsus muutmata ning süüdistatav

Sergei Kovaljovi ja kaitsja Leelo Viili apellatsioonid rahuldamata.

2. Määrata Vanalinna Advokaadibüroole vandeadvokaadi Leelo Viili poolt Sergei

Kovaljovile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava riigi

õigusabi tasu suuruseks 351 eurot 36 senti (sh käibemaks). Mõista see

1-24-2896

menetluskulu Sergei Kovaljovilt Eesti Vabariigi kasuks välja. Määrata, et Sergei

Kovaljov peab menetluskulu hüvitise tasuma hiljemalt 12 kuu jooksul

ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates.

OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse saab vaidlustada Riigikohtus esitades selle peale kassatsiooni.

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates ringkonnakohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kannatanu ja süüdistatav saavad kassatsiooni esitada üksnes

advokaadi vahendusel. Riigikohtusse kaebamise kord on sätestatud kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) 12. peatüki 1. jaos.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Maakohtu otsus

1. Harju Maakohtu 14. oktoobri 2024. a otsusega tunnistati Sergei Kovaljov süüdi

karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p 2 järgi ning talle mõisteti karistuseks vangistus 2

aastat 6 kuud. Vangistuse kandmise algusajaks loeti 11. veebruar 2024. Tõkend -

vahistamine - jäeti muutmata ning see otsustati tühistada kohtuotsuse jõustumisel või

karistuse ärakandmisel. S. Kovaljovilt mõisteti välja sundraha 1230 eurot ja kaitsjatasu

2152,08 eurot. Need summad (s.o kokku 3382,08 eurot) tuleb tasuda ositi 12 kuu jooksul

arvates kohtuotsuse jõustumisest. Ekspertiisitasu 2600 eurot jäeti riigi kanda.

2. S. Kovaljov süüdistati selles, et ta lõi korduvalt oma emale Xle rusikatega vastu nägu ja

keha, samuti tiris ta tugevalt kannatanut juustest. Selle tegevusega tekitas S. Kovaljov

kannatanule füüsilist valu ja kehavigastusi (kehal ja näol hematoomid, vasakul jalal

marrastus, kaelal kriimustused).

3. Maakohus leidis, et süüdistatav pani süüdistuses kirjeldatud teo toime ega uskunud

kaitseversiooni selle kohta, et kannatanu sai vigastused kukkumis(t)e tagajärjel.

Kannatanu vigastused on tema läbivaatuse protokollis fikseeritud. Kannatanu X keeldus

kohtus ütluste andmisest, mistõttu avaldati tema kohtueelses menetluses antud ütlused. 11.

veebruaril 2024 ütles kannatanu, et hematoomid tekkisid tal 9. veebruaril kukkumise

tagajärjel. 12. veebruaril antud ütlustes aga selgitas, et 9. veebruaril peksis S. Kovaljov

teda ning tiris ka juustest. Maakohus leidis, et X rääkis tõtt 12. veebruaril antud ütlustes.

Seda, et S. Kovaljov kannatanut peksis, rääkis kannatanu ka 11. veebruaril oma õetütrele

Qle. Samas kortermajas elav tunnistaja C ütles, et kuuleb sageli X ja S. Kovaljovi tülisid,

jooksmisi ja „jämedaid“ jutuajamisi ning seda eriti siis, kui on olnud pensionipäev.

Viimane vahejuhtum oli 9. veebruaril kella 20.00-20.30 ajal, kui ta kuulis riidu, samuti

seda, et midagi visati maha.

Süüdistatav S. Kovaljovi apellatsioon

4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni S. Kovaljov. Apellatsioonis leitakse, et

tõenduslik baas on põhjendamatu. Samuti palutakse muuta tõkend ja väljendatakse

rahulolematust kohtukulude suurusega summas 2000 eurot.

5. Apellatsiooni täiendusena pealkirjastatud dokumendis toob apellant välja, et välja

mõistetud menetluskulud on ebamõistlikult suured ning nende tasumine 12 kuu jooksul

käib talle ilmselgelt üle jõu, arvestades eriti seda, et ta on vanglas. Ka kaitsjatasu on liialt

suur. Sisulist abi kaitsjast ei olnud ning temaga ei ole õnnestunud ka siiani ühendust

2(17)

1-24-2896

saada, vaatamata sellele, et kohtuotsus pole jõustunud ja menetlus kestab

ringkonnakohtus.

6. Kannatanult võetud esmased ütlused jäeti kõrvale ja aluseks võeti ütlused, mis kannatanu

andis hiljem. Lisaks ei viidud kohtueelses menetluses läbi ekspertiise, mida on maakohus

ka ise oma otsuses välja toonud.

7. Kokkuvõttes on maakohus oma otsust tehes teinud kaalutlusvea, mistõttu tuleb otsus

tühistada ja kriminaalasi saata maakohtule tagasi uueks arutamiseks.

Kaitsja Leelo Viili apellatsioon

8. Kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu otsus ning mõista S. Kovaljov õigeks.

Alternatiivselt palub kaitsja mõista S. Kovaljovile kergem karistus ning vabastada ta

karistuse kandmisest tingimisi.

9. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja rikkunud menetlusõigust.

Maakohus on hinnanud tõendeid vääralt, tõlgendanud kõrvaldamata kahtlused

süüdistatava kahjuks ega ole otsust karistuse osas veenvalt motiveerinud.

10. Ükski tunnistaja ei näinud juhtunut pealt. Isiku läbivaatuse protokollist nähtuvad

kannatanu vigastused mitu päeva hiljem. S. Kovaljov on andnud kannatanu vigastustega

seonduvalt usutava selgituse, mida pole muude tõenditega ümber lükatud. Kuigi

verevalumeid oli mitmeid, väitis süüdistatav, et kannatanu kukkus korduvalt erinevatel

aegadel, mis on eluliselt usutav. Asjas ei tehtud ka ekspertiisi, mis võiks anda teavet

vigastuse tekkemehhanismide kohta.

11. Asjas on vaid üks süüstav tõend, milleks on kannatanu kohtueelses menetluses antud

ütlused. Teised tõendid seonduvad mitu päeva hiljem esinevate asjaoludega. Kui

kannatanu ütlused on ainsa või määrava tähtsusega tõend, tuleb iseäranis põhjalikult

käsitleda kõiki kannatanu ütluste usaldusväärsust mõjutavaid asjaolusid. Kannatanu on

esitanud kaks diametraalselt erinevat versiooni juhtunust. Esialgu kinnitas ta

politseitöötajatele, et kukkus, kusjuures tema versioon langeb süüdistatava omaga kokku.

Sel ajal ei olnud ta kindlasti süüdistatava poolt mõjutatud. Videost nähtub, et kannatanu

oli süüdistatavast eraldatud, sellele vaatamata eitas ta vägivallategude toimepanemist.

Kannatanu ütlused anti kohtueelses menetluses ja neid ei saanud ristküsitlusel kontrollida.

Võimalik, et teda suunati küsitlemisel. Kannatanu oli sündmuse hetkel tarvitanud alkoholi.

Arvestada tulnuks ka kannatanu vanust ning seda, et ta võis olla mõjutatud sugulaste

poolt.

12. Asjas on kõrvaldamata kahtlus, mis tuleks süüdistatava kasuks tõlgendada. Ei ole põhjust

kannatanu ütlusi süüdistatava omadele eelistada. Võimalik, et kannatanu sai viga muudel

asjaoludel, ei mäleta juhtunut ja tegi hiljem järeldusi või teda mõjutati. Tulenevalt KrMS §

7 lg-st 3 tuleks need kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks ja ta õigeks mõista.

13. Kohus on valesti hinnanud ka S. Kovaljovi süü suurust leides, et tema süü oli keskmisest

suurem. Tegemist oli ühe kuriteoepisoodiga ja kannatanule ei põhjustatud olulisi

vigastusi. Tunnistajate Q ja C ütlustest tulenevalt võis kannatanu ka käituda

provotseerivalt, väljenduda ebatsensuurselt, tarvitada alkoholi ja ägestuda.

Suhteprobleemid on alguse saanud lapsepõlvest. S. Kovaljov on kriminaalkorras

karistamata, varasemad karistused on kustunud. Süüdistatav on võimeline olema

3(17)

1-24-2896

seadusekuulekas ja distsiplineeritud. Ka naabrid ei kirjelda teda vägivaldsena. Naabrid

oleksid ilmselgelt häiritud pidevatest konfliktidest, kui need oleks aset leidnud. Selle

kohta aga tõendeid pole, mistõttu konfliktid jäid koduseinte vahele ja teisi süüdistatav ei

häirinud ega provotseerinud konflikte. Ekspertiisiakti järgi on S. Kovaljovil lapseeast

psüühikaprobleemid, mida tuleks arvestada karistuse mõistmisel. Kui alkohol võib

soodustada kuritegude toimepanemist, on seda võimalik kriminaalhooldusega kontrolli all

hoida. Alkoholi tarvitamise keeld võiks katseajal olla piisav, et viia kinnipeetava puhul

alkhooli tarvitamise risk miinimumini. S. Kovaljov ei ole asotsiaalsete eluviisidega ja tal

pole selliseid materiaalseid ega sõltuvusprobleeme, millega ei oleks võimeline

kriminaalhooldaja toel toime tulema. Kasuks võiks tulla sotsiaalprogramm.

Menetlus ringkonnakohtus

14. Maakohus kuulutas otsuse 14. oktoobril 2024. Kohtuotsuse venekeelne tõlge valmis 22.

oktoobril ning see toimetati süüdistatavale kätte 25. oktoobril. KrMS § 10 lg 10 järgi tuleb

sellest kuupäevast arvestada ka 30-päevast apellatsioonitähtaega. See tähendab, et

apellatsiooni esitamise viimane tähtaeg oli 25. november 2024.

15. KrMS § 322 lg-s 3 sätestatud tähtaja jooksul (s.o kuni 29. november 2024) teavitas

prokuratuur, et on nõus asja arutamisega kirjalikus menetluses ning esitas apellatsioonide

osas ka sisulised seisukohad.

16. Tallinna Ringkonnakohtu 2. detsembri 2024. a määrusega otsustati vaadata kriminaalasi

läbi kirjalikus menetluses. Pooltele anti õigus esitada ringkonnakohtule taotlusi ja

kirjalikke seisukohti kuni 10. detsembrini. Otsuse avalikult teatavakstegemise ajaks

määrati hiljemalt 20. detsember 2024. Ringkonnakohus tegi pooltele ettepaneku soovi

korral vastata järgmistele kirjalikele küsimustele:

a) Kas Sergei Kovaljovi süüditunnistamine tugines KrMS § 15 lg 3 mõttes üksnes või

valdavas ulatuses tõendi(te)le, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega

kaitsjal võimalik küsitleda või KrMS § 66 lõikes 21 nimetatud isiku ütlustele (vt ka

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. oktoobri 2024. a otsus asjas nr 1-21-6603, p-d

14-20 ja seal viidatud kohtupraktika)?

b) Kas ja millised KrMS § 15 lg-s 3 nimetamata tõendid tõendavad süüdistatava poolt

süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemist?

Prokuratuuri seisukoht

17. Prokuratuur esitas apellatsioonide osas sisulised seisukohad KrMS § 322 lg-s 3 sätestatud

tähtaja jooksul, s.o enne apellatsioonide menetlusse võtmist. Prokuratuur on seisukohal, et

maakohtu otsus on põhjendatud ning kohtu arvamuse kujunemine jälgitav ja seaduslik.

Kohus on järginud kriminaalmenetlusõigust ning alust otsuse tühistamiseks ei ole. Seega

tuleks jätta apellatsioonid rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

18. Vastuseks ringkonnakohtu küsimustele esitas prokuratuur täiendava seisukoha.

Prokuratuur leiab, et süüdistatava süüdimõistmine ei rajane üksnes kannatanu kohtueelses

menetluses antud ütlustele. Seega palub prokuratuur jätta apellatsioonid rahuldamata ja

maakohtu otsus muutmata. Süüdistatava süü on tõendatud ka tunnistajate C, F ja Q

ütlustega, isiku läbivaatuse protokolli, fototabeli, kiirabikaardiga, asitõendite

4(17)

1-24-2896

vaatlusprotokollide ja salvestistega ning kohtupsühhiaatria- ja psühholoogia

ekspertiisiaktiga.

19. Tunnistaja C kuulis süüdistatava ja kannatanu korterist riidu ja kukkumisi. 9. veebruaril

2024 kuulis ta taas riidu ja raske asja kukkumist. Vigastusi nägi ta esmakordselt 11.

veebruaril, kui Q koos oma õega näitasid telefonist kannatanu fotot.

20. C ja kannatanu ütluste usaldusväärsust kinnitavad Q antud ütlused. Q rääkis nii oma

vestlusest Cga kui ka sellest, mida naabrid talle rääkisid. Q poolt politsei väljakutsumine

ning häirekeskusele räägitu on kajastatud ka kõnesalvestisel.

21. Tunnistajate ja kannatanute ütluste usaldusväärsust kinnitavad ka patrullpolitseiniku F

ütlused. Tema ütles, et kannatanu vigastused viitasid peksmisele, mitte kukkumisele.

Kogenud politseinik, kes töötab juba viimased neli aastat patrullpolitseinikuna kinnitas, et

ta oskab oma töökogemuse pealt eristada kukkumisest ja peksmisest tingitud vigastusi.

Tunnistaja F kinnitas, et kohapeal oli kannatanu X hirmutatud olekus ja ei tahtnud

nendega rääkida.

22. Kannatanu X isiku läbivaatuse protokoll, kiirabikaart ja politsei rinnakaamerasalvestis

tõendavad kannatanu kehavigastusi.

23. Süüdistatav ei tunnistanud kuriteo toimepanemist, kuid tunnistas kannatanu juustest

tirimist. Juustest kinni haaramine ja juustest lohistamine, eriti kui sellega kaasneb juuste

väljatirimine, põhjustab kannatanule tugevat füüsilist valu, mis on nn objektiivse

kõrvalseisja seisukohast hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena.

24. Tegemist on klassikalise vanemaealise lähisuhtevägivalla juhtumiga, mille lahendamisel

tuleb arvestada just eelkõige sellele lähisuhtevägivallale iseloomulike joontega.

Vanemaealiste lähisuhtevägivalla juhtumite puhul on ohvriks sageli üle 65-aastane isik ja

vägivallatsejaks sageli tema alkohoolikust täiskasvanud laps. Vanemaealistel avaldub

lähisuhtevägivald nii majandusliku-, psühholoogilise kui ka füüsilise vägivallana ning

intensiivistub aastatega. Ohvrid on rohkem valmis vägivalda taluma, kuna nad sõltuvad

vägivallatsejast ning kardavad üksindust ja muutusi. Häbi, stigmatiseerimine ja hirm

hukkamõistmise ees takistavad ohvrit abi otsimast. Eakad inimesed peavad sageli

lähisuhtevägivalda perekonnaasjaks, mida ei tohiks avalikustada. Paljud vanemaealised

on sotsiaalselt isoleeritud, mis vähendab nende juurdepääsu abile. Samuti võivad nad

tunda, et neil puudub ressurss, et olukorda muuta.

Kaitsja ja süüdistatava seisukoht

25. Kaitsja ega süüdistatav kohtu küsimuste osas seisukohta ei väljendanud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

(I) Lühikokkuvõte

26. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ning apellatsioonid rahuldamata.

27. Maakohtu otsuses rõhutatakse kannatanu ütluste olulisust. Kannatanu keeldus aga kohtus

ütluste andmisest, mistõttu avaldati tema kohtueelses menetluses antud ütlused. Sellises

olukorras pidanuks maakohus võtma otsuses seisukoha ka selles, kas süüdimõistva otsuse

5(17)

1-24-2896

tegemise võib välistada KrMS § 15 lg-s 3 sätestatud piirang. Kuna maakohus seda ei

teinud, tuleb seda hinnata ringkonnakohtul.

28. Ringkonnakohus leiab, et ülejäänud tõendikogum on selline, mis võimaldab süüdistatava

süü tuvastada tuginemata üksnes ega valdavas ulatuses kannatanu kohtueelses menetluses

antud ütlustele. Kolleegium märgib täiendavalt, et isegi kui lähtuda apellantide käsitlusest

ning pidada süüdistatava ütlusi usaldusväärseteks, ei tingiks see õigeksmõistva otsuse

tegemist. Nimelt vastas ka süüdistatava enda poolt kirjeldatud kannatanu juustest tirimine

KarS § 121 lg 2 p-s 2 sätestatud kuriteokoosseisule (II).

29. KrMS § 15 lg-s 3 nimetatud piirangu hindamise järel vastab ringkonnakohus apellantide

ülejäänud seisukohtadele, mis seonduvad kannatanu ütluste usaldusväärsusega.

Kolleegium leiab, et maakohus ei ole kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel

eksinud ning on seega asjaolud õigesti tuvastanud (III).

30. Maakohtu otsus jääb muutmata ka süüdistatavale mõistetud karistuse ning talle

kohaldatud tõkendi osas (IV). Menetluskulude osas (V) jäävad süüdistatava etteheited

tagajärjetuks. Väited kaitsjatasu liigse suuruse osas on üldsõnalised ega võimalda

järeldada, et maakohus oleks eksinud. Seda, et menetluskulude tasumine käiks

süüdistataval ilmselgelt üle jõu, ei ole nõuetekohaselt tõendatud. Vajadusel on võimalik

menetluskulude tasumise kohustusega kaasnevaid raskusi leevendada kohtulahendi

täitmise faasis. Väljaspool apellatsiooni piire selgitab ringkonnakohus, et määrates

menetluskulude tasumise ositi, peaks kohus kindlaks määrama ka osamaksete suuruse

ning tasumise tähtajad (1). Viimaks lahendab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse

kulude küsimuse (2).

(II) KrMS § 15 lg-s 3 sätestatud piirang

(1) Sissejuhatus

31. KrMS § 15 lg 3 järgi ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses tõendile,

mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda, ega § 66 lõikes

21 nimetatud isiku ütlustele. Maakohus on tõdenud, et kõige olulisemaks süüstavaks

tõendiks on kannatanu enda ütlused, sest keegi asjas üle kuulatud isikulistest

tõendiallikatest kehalise väärkohtlemise episoodi vahetuks tunnistajaks ei olnud. Kuna

kannatanu keeldus kohtumenetluses ütluste andmisest, avaldati tema kohtueelses

menetluses antud ütlused. Süüdistataval ega kaitsjal ei olnud seega võimalik kannatanut

küsitleda, mistõttu ei tohi kohtulahend tugineda üksnes või valdavas ulatuses kannatanu

ütlustele.

32. Maakohtu otsuse põhjendustest ei nähtu, et kohus oleks KrMS § 15 lg-s 3 sätestatud

piirangut hinnanud ega arvesse võtnud. Kuigi kaitsja viitas apellatsioonis vajadusele

hinnata erilise hoolikusega sellise tunnistaja ütluste usaldusväärsust, keda pooled

ristküsitleda ei saanud, ei osutanud ka kumbki apellant selgelt KrMS § 15 lg-le 3. Kuna

KrMS § 15 lg-s 3 sätestatud piirangu rikkumisele peaks ringkonnakohus reageerima

sõltumata apellatsiooni piiridest (KrMS § 331 lg 3) ning maakohtu otsusest ühtki viidet

sellele sättele ei leia, ei saa ringkonnakohus sellest küsimusest mööda vaadata. Seega tegi

ringkonnakohus apellatsioone menetlusse võttes pooltele ettepaneku esitada KrMS § 15

lg-s 3 sätestatud keelu osas oma seisukoht. Seda võimalust kasutas üksnes prokuratuur.

6(17)

1-24-2896

33. Isegi kui ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus rajanes valdavalt KrMS § 15 lg-s 3

sätestatud tõendile, lasub apellatsioonikohtul siiski kohustus hinnata ka muid

kriminaalasjas kogutud tõendeid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. veebruari 2013. a

otsus asjas nr 3-1-1-89-12, p 21). Mõistagi peavad need tõendid olema kohtulikul

arutamisel esitatud, vahetult uuritud ja protokollitud (KrMS § 15 lg 1 ja § 15 lg 2 p 2).

34. KrMS § 15 lg-s 3 sätestatud piirangu hindamisel tuleb lähtuda Riigikohtu suunistest.

Riigikohus on selgitanud, et kohtuotsus tugineb tõendile valdavas ulatuses, kui tõend on

kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või otsustava tähendusega. Kui avaldatud

ütlusi, mille allikat ei ole saanud küsitleda, kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi

olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Muude tõendite kaal võib sõltuda

lisaks nende hulgale ka näiteks sellest, kas tegemist on otsese või kaudse tõendiga, ja

sellest, milliste tõendamiseseme asjaolude kohta tõend teavet annab (vt eespool viidatud

Riigikohtu otsus asjas nr 1-21-6603, p 16 ja seal viidatud kohtupraktika). Riigikohtu

varasemas praktikas viidati vajadusele kaaluda muude kriminaalasjas kogutud tõendite

sisu ja nende koostoimet tunnistajate ütlustega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18.

veebruari 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-89-12, p 20 ja 29. aprilli 2013. a otsus asjas nr 3-1-

1-41-13, p 10). Kuigi neid põhimõtteid ei ole muudetud, on Riigikohus KrMS § 15 lg-s 3

sätestatud reeglit hilisemas praktikas kontrollinud sisuliselt conditio sine qua non

põhimõtte järgi. Nii on KrMS § 15 lg-s 3 nimetatud tõend mõtteliselt tõendikogumist

eemaldatud ning seejärel hinnatud, kas allesjäänud tõendikogum võimaldab järeldada, et

süüdistatav on süüdistuses kirjeldatud teo toime pannud või mitte (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 13. märtsi 2020. a otsus asjas nr 1-17-11682, p 24; 7. märtsi 2023. a

otsus asjas nr 1-21-7406, p 13; eespool viidatud otsus asjas nr 1-21-6603, p-d 18 ja 19).

Viimatises Riigikohtu lahendis on täpsustatud, et sellises tõendamissituatsioonis peab

kohus esmalt tuvastama, missugused on muud otsesed ja kaudsed tõendid ning

missugused asjaolud saab nende alusel kindlaks teha. Seejärel peab hindama, missugust

teavet annavad ütlused, mille allikat kohtus küsitleda ei saanud, ning otsustama neid teiste

tõenditega kõrvutades ütluste olulisuse üle (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. detsembri

2024. a otsus asjas nr 1-21-5115, p-d 50-51).

35. Ringkonnakohus piiritleb esmalt, millised on käsilolevas asjas uuritud ning prokuratuuri

kirjalikus vastuses viidatud KrMS § 15 lg-s 3 loetletud tõendid, samuti tõendid, mis on

lubamatud (2). Seejärel hindab kolleegium, millised asjaolud on võimalik kindlaks teha

teiste tõendite alusel ja kujundab sellest tulenevalt seisukoha KrMS § 15 lg-s 3 nimetatud

tõendite kaalu osas (3).

(2) KrMS § 15 lg-s 3 nimetatud või lubamatud tõendid

36. Nagu eelmises alajaotises selgitatud, on kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlused

KrMS § 15 lg-s 3 nimetatud tõendiks. Prokuratuuri vastuses ringkonnakohtu kirjalikele

küsimustele viidatakse aga ka teistele tõenditele, mis võivad olla käsitatavad kas KrMS §

15 lg-s 3 loetletud tõendina või olla suisa lubamatud.

37. Prokuratuur viitas vastuses ringkonnakohtu kirjalikele küsimustele ka Q ütlustele. Q andis

kohtus ütlusi, milles kinnitas, et kannatanu rääkis talle hiljem, et süüdistatav peksis teda.

Maakohus ei ole nende ütluste tõendiväärtuse kohta seisukohta võtnud. Tegemist saaks

olla iseseisva tõendina üksnes KrMS § 66 lg-s 21 sätestatud tingimuste täidetuse korral.

Sel juhul oleks siiski tegemist KrMS § 15 lg-s 3 nimetatud tõendiga, sest nende ütluste

vahetuks allikaks oli kannatanu, keda pooled kohtuistungil ristküsitleda ei saanud. Otsus ei

tohiks sel juhul üksnes ega valdavalt tugineda ei kannatanu ega Q ütlustele (ega nende

7(17)

1-24-2896

koosmõjule), sest KrMS § 15 lg-s 3 sisalduv keeld kohaldub ka siis, kui sättes loetletud

tõendeid on enam kui üks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. oktoobri 2024. a otsus

asjas nr 1-21-6603, p-d 16-17). Kui tegemist ei ole iseseisva tõendina KrMS § 66 lg 21

järgi, tohib Q ütlusi kasutada kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamiseks (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 19. veebruari 2021. a otsus asjas nr 1-19-10157, p 10). Mõlemal

juhul tuleb aga Q ütluste juurde tagasi pöörduda alles peale ülejäänud tõendikogumi

hindamist. Seisukoha selles, kas Q ütlused kannatanult kuuldu kohta on iseseisvaks

tõendiks või mitte, võtab kolleegium seega otsuse III osas.

38. Prokuratuuri poolt viidatud Q ütlused naabritelt, sh Clt, kuuldu osas ei ole lubatavaks

tõendiks, sest täitmata on KrMS § 66 lg-s 21 sätestatud eeldused. Clt kuuldu osas võib Q

ütlusi kasutada üksnes C ütluste usaldusväärsuse hindamiseks.

39. Prokuratuur viitas oma kirjalikus vastuses ka C ütlustele selle kohta, mida tema naabritelt

kuulnud on. C andis ütlusi selle kohta, et tema naaber H on rääkinud, et kuhugi tuleks

pöörduda, sest muidu süüdistatav tapab kannatanu ära (24. juuli 2024. a kohtuistungi

protokoll, lk 7; tl 129). Samuti rääkis C, et W on kuulnud müra ning seepeale küsinud läbi

ukse kannatanult, et kas ta on veel elus (24. juuli 2024. a kohtuistungi protokoll, lk 7; tl

129). Need vahendatud ütlused ei ole lubatavaks tõendiks, sest KrMS § 66 lg-s 21

sätestatud eeldused ei ole täidetud.

(3) Muude tõendite põhjal tuvastatavad asjaolud ning hinnang KrMS § 15 lg-s 3

sätestatud tõendite kaalule

40. Ringkonnakohus leiab, et tuginemata üksnes või valdavas ulatuses kannatanu kohtueelses

menetluses antud ütlustele, võimaldavad olemasolevad tõendid tõsikindlalt väita, et

kannatanu vigastused tekitati suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust nii

nagu süüdistuses kirjeldati.

41. 11. veebruaril 2024 tuvastati kannatanul hulgaliselt hematoome, vasakul jalal marrastused

ja kaelal kriimustused (tl 15-25). Maakohus tuvastas ka selle, et kannatanu peast oli puudu

juukseid. Seda tegi maakohus nii kannatanu läbivaatusel tehtud piltidele kui ka politsei

vormikaamera salvestisele tuginedes. Neid asjaolusid apellatsioonimenetluses ei

vaidlustata. Kuigi kannatanu kehavigastuste tekkepõhjuse väljaselgitamiseks ei ole tehtud

ekspertiisi, nõustub kolleegium maakohtu hinnanguga, et sedavõrd ulatuslike vigastuste

tekkimine üksnes korteris kukkumise tagajärjel (isegi, kui kannatanu kukkus rohkem kui

korra) ei ole eluliselt usutav. Arvestades hematoomide paiknemist üle kogu keha, kuid

iseäranis näos ja silmade juures (tl 15-25), on sellisele järeldusele võimalik jõuda tavalise

elukogemuse põhjal eriteadmisi rakendamata. Kohtu sellekohase järelduse võiks ümber

lükata üksnes veenev alternatiivne versioon, mis põhjendaks nii ulatuslike – ning

peksmisele tüüpiliste – vigastuste tekkimist. Sellist versiooni ringkonnakohtu arvates ei

ole.

42. Vaidlust ei ole maakohtu poolt tuvastatud asjaolus, et süüdistatav ja kannatanu elasid koos

ühes korteris ning süüdistuses näidatud ajavahemikul olid nad korteris kahekesi. Seda, et

kannatanu võinuks saada vigastused väljaspool korterit, ei väida ka süüdistatav ise. Seega

saab tõenditest järeldada, et peksmisele viitavad vigastused pidi kannatanu saama korteris,

kus ta elab koos süüdistatavaga.

43. Ükski tunnistaja vahetult 9. veebruari 2024. a sündmusi pealt ei näinud. Tunnistaja C, kes

elab süüdistatava ja kannatanu korteri all, kirjeldas et süüdistatava ja kannatanu korterist

8(17)

1-24-2896

kostub pidevalt tülisid, riidusid, jooksmist ja jämedaid jutuajamisi. Kuuldu tekitas tunde

nagu loobitaks midagi rasket ja siis nagu keegi jookseb eest ära ning keegi ajab taga,

pärast on kuulda riidu ja siis vaikust. Kõige rohkem toimub see peale pensioni saamist.

Tunnistaja kirjeldab, et süüdistatav on alkoholi tarvitades agressiivne. Lärmi oli kosta ka

9. veebruari 2024. a õhtul. Oli kosta mingi väga raske asja kukkumist ning seejärel

vaikust. Kuigi tunnistaja ise sündmusi pealt ei näinud, nimetab ta 9. veebruari sündmusi

hiljem ka kakluseks ning ütleb, et teadis, et seal midagi juhtus. (24. juuli 2024. a

kohtuistungi protokoll, lk 6-10; tl 128pöördel-130pöördel).

44. Kaitsja leiab, et kahtlused süüdistatava süüs ei ole kõrvaldatud. Kaitseversioonina on välja

pakutud see, et kannatanu sai vigastused korteris kukkudes. Kaitsja leiab, et kuigi

kannatanul oli verevalumeid mitmeid, on süüdistatav selgitanud, et kannatanu komistas,

kukkus ja lõi end ära kapi ja muude esemete vastu korduvalt erinevatel aegadel.

45. Ainsaks tõendiks, mis sellist kaitseversiooni kinnitada võiks, on süüdistatava ütlused.

Samas andis süüdistatav vigastuste tekkepõhjuste kohta vastuseks kaitsja küsimustele

äärmiselt pinnapealseid ütlusi (24. juuli 2024. a kohtuistungi protokoll, lk 18; tl

134pöördel):

Kas te emal mingeid vigastusi nägite?

Tal oli nägu sinikates.

Kuidas te aru saite, kust need vigastused tekkisid?

Ma ei tea kus kohast. Aga kui ta ei püsi jalul.

Miks ta jalul ei püsi?

Alkoholist, kus juures mul oli ka selline asi, et ma ei püsinud jalul ja mind aitas üks

tuttav, ta on ühes sektis, ta tõusis põlvedele, võttis mu jalgadest kinni, käed pani

jalgadele, luges palve ja kõik läks mööda.

Kas te varasemalt olite emal mingisuguseid vigastusi näinud?

Enne kui ta jooma hakkas? Ei näinud. Tal on probleem jalgadega, ta pidevalt kukub

aga kõike ajatakse minu süüks.

Kas tal selliseid kukkumisi on tal varasemalt ka olnud?

Varem ta ei ole kukkunud, kui ta ei joonud ja kui jalgadega oli kõik korras.

46. Teist korda mainis süüdistatav ülekuulamisel kanatanu kukkumist vastuseks prokuröri

küsimustele (24. juuli 2024. a kohtuistungi protokoll, lk 21; tl 136):

Te otsustasite ema juustest tirides viia sinna voodisse aga miks te abi ei kutsunud?

Kes tuleb kui me ainult kahekesi oleme ja see oli öösel.

Aga kiirabi kutse näiteks või politsei?

Milleks? Mille jaoks?

Te ju nägite, et tal on näos on sinikad ja ta ütleb, et aita mind.

Kas mina teda tõstsin ja puruks lõin, kas mina talle jala ette panin, et ta kukkus

kappide ja toolide vastu.

47. Maakohtus uuritud vormikaamera salvestistelt nähtub, et süüdistatav rääkis sama

kaitseversiooni ka 11. veebruaril 2024. a politsei saabudes (tl 38). Enne politsei saabumist

rääkis ta sama Qle (18. juuli 2024. a kohtuistungi protokoll, lk 9; tl 122). Põhimõtteliselt

saaks neid tõendeid kasutada süüdistatava ütluste usaldusväärsuse kinnitamiseks.

Kolleegium ei pea siiski süüdistatava ütlusi usaldusväärseteks. Kuigi süüdistatav on sama

kaitseversiooni juurde jäänud algusest lõpuni, on tegemist versiooniga, mis ei vasta tõele.

9(17)

1-24-2896

Süüdistatava kohtus antud ja ülal tsiteeritud ütlused on äärmiselt üldsõnalised ja

detailivaesed. Sellised ütlused ei veena kohut selles, et kannatanu võis sedavõrd

ulatuslikud vigastused, mh hematoomid silmade alla, saada kukkumis(t)e teel.

48. Selles, et kannatanu võinuks sellised vigastused saada kukkumis(t)est, annavad aluse

kahelda ka tunnistajate C ja Q ütlused. Tunnistaja C ütles, et kannatanu selg valutab, kuid

see ei seganud tal liikumist. Samuti ütles tunnistaja, et selliseid vigastusi pole ta enne

kannatanul näinud ning arvas vigastuste põhjal, et kannatanu on läbi pekstud (24. juuli

2024. a kohtuistungi protokoll, lk-d 8 ja 10; tl 129pöördel ja 130pöördel). Seda, et

kannatanu liikus normaalselt, kinnitas ka tunnistaja Q ning seda hoolimata teadmisest, et

kannatanu tarvitab ka alkoholi - oli ju kaitseväide, et kannatanu kukub joomise tõttu. Ka Q

ei olnud varem kannatanul selliseid vigastusi näinud (18. juuli 2024. a kohtuistungi

protokoll, lk-d 9 ja 12; tl 122pöördel ja 123pöördel). Neist ütlustest järeldab kolleegium,

et isegi kui kannatanu võis korteris mõnikord – nii nagu süüdistatav väidab – kukkuda, ei

ole tunnistajad kannatanul kunagi selliseid vigastusi näinud. Asjaolu, et nii ulatuslikke

vigastusi ei ole tunnistajad kannatanul kunagi täheldanud, viitab sellele, et enne 11.

veebruari 2024. a pidi kannatanuga juhtuma midagi erakordset ning vigastused ei ole

saadud pideva kukkumise tõttu. Nagu eespool selgitatud, ei ole tavalise elukogemuse

põhjal usutav, et kannatanu võis selliseid vigastusi saada pelgalt kukkumis(t)e teel.

Süüdistatava äärmiselt üldised ning vaat et möödaminnes lausutud väited kannatanu

kukkumise kohta ei kummuta kolleegiumi veendumust vigastuste tekkimise põhjuste osas.

49. Süüdistatava ütluste usaldusväärsuse kahjuks ning süüdistusversiooni kasuks räägivad ka

teised kriminaalasjas kogutud kaudsed tõendid.

50. Eespool viidatud ütlustes kirjeldas tunnistaja C süüdistatava ja kannatanu korterist

kostuvat pidevat tülitsemist ja lärmi.

51. C ütlusi toetab see, et kriminaalasja materjalidest nähtub, et 58. korteris elanud isik kutsus

12. juunil 2022 süüdistatava ja kannatanu korterist kostnud häälte peale politsei, sest

kuulis karjumist, justkui joobes mees peksaks oma naist. Juhtumi kirjelduses on märgitud,

et joobes poeg tõukas oma ema (tl 69 ja 77). Alustatud menetluses oli kahtlustatavaks S.

Kovaljov ning kannatanuks X. Kriminaalmenetlus lõpetati 20. juunil 2022 ilma põhistusi

esitamata KrMS § 199 lg 1 p 1 ja § 200 alusel (tl-d 75-76). Kuna kriminaalmenetlus

lõpetati, ei saa mõistagi järeldada, et süüdistatav oleks oma ema varem kehaliselt

väärkohelnud. Küll aga viitab see tõend asjaolule, et joobes süüdistatava ja kannatanu

vaheline konflikt on ka varem majaelaniku kõrvu jõudnud ning see on päädinud politsei

kutsumisega.

52. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et süüdistatav on varem teiste isikute vastu vägivalda

kasutanud. Sellele asjaolule tugines prokurör ka kohtuvaidlustes (tl 141pöördel). 2005.

aastal pani süüdistatav toime röövimise katse (tl 70). 2014. aasta augustis pani süüdistatav

oma endise elukaaslase vastu toime KarS § 121 lg 2 p-s 2 sätestatud kuriteo (tl-d 70 ja

114-115). Eraldivõetuna ei ole neil faktidel määravat tähtsust. Varasem karistatus, eriti

kümne-kahekümne aasta tagune, ei võimalda teha erilisi järeldusi selle kohta, mis võis

toimuda 9. veebruaril 2024. Tõendikogumis võib aga varasemat karistatust, arvestades

rangelt konkreetsete sündmuste asjaolusid, eripära ning süüdistatava isikut, käsitada

süüdistusversiooni toetava kaudse tõendina. Asjaolu, et isik on varasemalt vägivalda

kasutanud, võib – kõiki üksikasju arvesse võttes – viidata sellele, et võrreldes varem

karistamata isikutega võib süüdistatav teatud asjaolude kokkulangemisel olla suurema

tõenäosusega valmis sarnases olukorras taas vägivalda kasutama. Ka Riigikohus on

10(17)

1-24-2896

leidnud, et isiku poolt kuriteo toimepanemise kaudseks tõendiks võib kasutada selle

kuriteo toimepanemise viisi sarnasust isiku poolt varem toimepandud kuriteo

toimepanemise viisiga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. mai 2005. a otsus asjas nr 3-1-

1-32-05, p 8; vt nn sarnase käitumismustri ehk modus operandi kohta ka hilisemas

praktikas: 15. veebruari 2023. a määrus asjas nr 1-15-1446, p 13; 10. novembri 2009. a

otsus asjas nr 3-1-1-87-09, p 11; 9. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-8-10, p 11 ja 6. mai

2005. a otsus asjas nr 3-1-1-32-05, p 8).

53. 2005. a toime pandud röövimise katsest on möödunud ligi 20 aastat. Samuti puuduvad

kriminaalasja materjalides selle kuriteo asjaolude kohta mistahes täpsemad andmed. Seega

ei ole sel varasemal süüdimõistmise faktil kolleegiumi siseveendumuse kujunemisele

mingit mõju. 2014. a kägistas süüdistatav korteris oma endist elukaaslast viimase kaelas

rippunud nahkrihmaga, torkas kannatanule sõrmedega silmadesse ja surus tal silmadest

välja läätsed ning hiljem maja ees lükkas kannatanu pikali ning lõi talle jalaga näkku. Sel

sündmusel on praeguse süüdistusega mõningad sarnasused: kannatanuks on süüdistatava

naissoost lähedane ning kasutatud on vägivalda. Samas oli sellest sündmusest 9.

veebruariks 2024 möödas ligi kümme aastat. Vahepealsel ajal süüdistatavat karistatud ei

ole. Kuigi 2014. a juhtunu ei võimalda teha kaugeleulatuvaid järeldusi süüdistatava

võimaliku vägivaldsuse kohta praegusel ajal, ei saa kolleegium mööda vaadata asjaolust,

et süüdistatav on varem lähedase isikuga konflikti lahendades kasutanud vägivalda. See

asjaolu – olgugi, et kaudselt ning väga vähesel määral – suurendab kõiki teisi tõendeid

kogumis hinnates tõenäosust, et süüdistuses kirjeldatu leidis aset. Nagu eespool mainitud,

tugines 2014. a juhtumile ka prokurör kohtuvaidlustes (tl 141pöördel). Ringkonnakohus

rõhutab siiski, et varasem karistatus ei ole tõendikogumis kindlasti olulise ega määrava

tähtsusega asjaolu.

54. Maakohus viitas otsuses mitmel juhul ka sellele, et süüdistatav on agressiivse loomuga.

Kaitsja väidab, et süüdistatavale pole omane agressiivne käitumine. Ringkonnakohus

kaitsjaga ei nõustu. Süüdistatava agressiivsele iseloomule viitavad 1) eespool viidatud C

ütlusted; 2) süüdistatava käitumine politseiametnike suhtes (tl 38); 3) süüdistatava

psüühilise seisundi hindamine ekspertsiisi käigus (tl 58); 4) süüdistatava käitumine

kohtus, näiteks vahele segamine (karjumine) ja ropendamine (18. juuli 2024. a

kohtuistungi protokoll, lk-d 2-6; tl 118pöördel-120pöördel) ning 5) tema avaldused Q

suhtes: […] Q ma üldse vihkan nii väga, et ma ei tea mida ma teen, või kuidas ma hiljem

käitun, kui ma siit välja saan, kuid kunagi ma saan siit välja, kunagi ma saan siit välja!;

[…] Kas füüsiliseks on ka läinud need konfliktid? Kellega Qga? Ei aga oleks pidanud (24.

juuli 2024. a kohtuistungi protokoll, lk 15; tl 133).

55. Tõendid viitavad ka sellele, et süüdistatav kuritarvitab alkoholi, kuigi kaitsja

apellatsioonis viidatakse sellele, et süüdistatav tarvitab oma sõnul alkoholi mõõdukalt. 18.

veebruaril 2024 diagnoositi süüdistataval alkoholi tarvitamisest tingitud võõrutusseisund

deliiriumiga (tl 73). Süüdistataval on diagnoositud alkoholisõltuvus (tl 61) ning teda on

korduvalt viidud kainestusmajja (tl 69). Alkoholi tarvitamist 9. veebruaril 2024 ei eita ka

süüdistatav ise. Samuti kinnitab ta kannatanuga valjuhäälseid tülisid, mh ka süüdistuses

kirjeldatud päeval (24. juuli 2024. a kohtuistungi protokoll, lk 18; tl 134pöördel).

56. Agressiivne iseloom ning alkoholi tarvitamine olid ka süüdistusversiooni kohaselt

vägivalla kasutamise soodusteguriteks (vt nt prokuröri seisukoht kohtuvaidlustes - tl

141pöördel).

11(17)

1-24-2896

57. Eespool nimetatud tõendeid kogumis hinnates on kolleegium veendumusel, et kannatanule

tekkisid vigastused süüdistuses kirjeldatud viisil ning süüdistatava versioon vigastuste

tekkepõhjuse kohta on ebausaldusväärne. Apellatsioonis tõstatatud kaitseversioon ei ole

selline, mis tekitaks süüdistatava süüs kõrvaldamata kahtluse KrMS § 7 lg 3 mõttes.

58. Ringkonnakohus märgib sedagi, et isegi juhul, kui kolleegium oleks apellatsioonidega

nõustunud ning süüdistatava ütlusi usaldusväärseks pidanud, ei oleks see toonud kaasa

tema õigeksmõistmist. Nimelt andis süüdistatav ütlusi, milles ta tunnistas kannatanu

juustest tirimist (24. juuli 2024, a kohtuistungi protokoll, lk-d 20-22; tl 135pöördel-

136pöördel). Süüdistatava ütluste järgi oli kannatanu juustest sikutamine vajalik, et maha

kukkunud kannatanu tagasi voodisse tirida ning lohistamine kestis ca 2-2,5 meetrit. Ka

siis, kui lähtuda süüdistatava versioonist, vastas tema tegevus KarS § 121 lg 2 p-s 2

sätestatud kuriteokoosseisule, sest kannatanu sel moel juustest tirimise läbi põhjustati talle

ilmselgelt valu. Süüdistatava põhjendused selle kohta, miks selline teguviis vajalik oli

(kannatanu oli lõtvunud ja süüdistatav ei suutnud teda tõsta) teo õigusvastasust ei mõjuta.

Selline viis inimese keha liigutamiseks võiks olla õiguspärane üksnes mõne äärmusliku

hädaseisundi näite korral: nt kui kannatanu lamab teadvuseta põlevas majas ning päästja

ulatub üksnes oma käega tema juustest haarama. Millegi sellisega käsiloleval juhul

tegemist ei olnud ning seda näitab ilmekalt süüdistatava avaldus Ta sai õppetunni.

Kannatanu juustest tirimist heidetakse süüdistatavale ette ka süüdistuses. Seega tuleks

süüdistatav KarS § 121 lg 2 p 2 järgi süüdi mõista isegi siis, kui lähtuda tema ütlustest.

59. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et süüdistatava süü on võimalik tuvastada ka

kannatanu ütlustele tuginemata.

(III) Kannatanu ütlused ja nende usaldusväärsus

60. Ehkki kolleegium selgitas eespool, et süüdistatava süü on tõendatud ka ilma kannatanu

ütlustele tuginemata, nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et kannatanu teisel

ülekuulamisel antud ütlused on usaldusväärsed ning need kinnitavad kuriteo

toimepanemist. Maakohus on kannatanu ütlustele antud hinnangut jälgitavalt

põhjendanud.

61. Kaitsja apellatsioonis leitakse, et esimesel ülekuulamisel (11. veebruaril 2024) andis

kannatanu tõeseid ütlusi, sest ta ei olnud kannatanu süüdistatava poolt mõjutatud, kuna

politsei saabudes nad eraldati. Ringkonnakohut see argument ei veena. Kuigi politsei

korterisse sisenemisel suheldi kannatanu ja süüdistatavaga eraldi, olid nad enne politsei

saabumist korteris kahekesi koos. Tunnistaja Q ütlustest nähtub, et kannatanu talle

vigastuste põhjust ei avaldanud. Q küsitles kannatanu vigastuste kohta ka süüdistatavat.

Süüdistatav ütles talle, et kannatanu kukkus vastu kappi ning kannatanu juustest tirimine

oli vajalik tema üles tõstmiseks. Seepeale ütles Q süüdistatavale, et kutsub välja politsei

(18. juuli 2024. a kohtuistungi protokoll; tl 122). Politsei saabudes oli süüdistatav aga juba

kannatanuga kahekesi korteris, olles eelnevalt teadlik, et Q kutsub välja politsei (tl 38).

See tähendab, et süüdistataval oli ka võimalus kannatanuga enne politsei saabumist

rääkida või vähemasti oli süüdistataval võimalik kannatanule oma versiooni juhtunust

rääkida.

62. Apellatsioonides viidatakse ka sellele, et kannatanu esimesel ja teisel ülekuulamisel antud

ütlused on üksteisega vastuolus. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kannatanu

kahel ülekuulamisel antud ütluste vastuolu on veenvalt põhjendatav kannatanu hirmuga

süüdistatava ees. Maakohtu põhjendustele lisaks märgib ringkonnakohus, et kannatanu

12(17)

1-24-2896

esimene ülekuulamine toimus vahetult pärast seda, kui Q oli politsei kutsunud ning

süüdistatav peeti politsei poolt kinni. Sellel hetkel ei teadnud kannatanu, kuidas menetlus

edasi kulgeb ning kas ja millal süüdistatav koju naaseb. On usutav, et ta võis endiselt

hirmunud olla. Nimelt nähtub kriminaalasja materjalidest, et süüdistatav peeti

kahtlustatavana kinni 11. veebruaril 2024 kell 14.59 tema ja kannatanu ühises elukohas

(tl-d 39 ja 42) ning kannatanu esimene ülekuulamine toimus vaid 20 minutit hiljem samas

kohas. Seal eitas kannatanu enda väärkohtlemist ning ütles, et sinikad tekivad sellest, et ta

vahel kukub ning lööb end vastu kapikest esikus (tl-d 101-103). Teine ülekuulamine

toimus järgmisel päeval politseijaoskonnas. Seal annab kannatanu enda väärkohtlemise

kohta detailseid ütlusi ning põhjendab eelmisel päeval antud ebaõigeid ütlusi hirmuga

süüdistatava ees (tl-d 107-109). Seda, et kannatanu oli hirmunud, kinnitavad ka tunnistaja

Q (18. juuli 2024. a kohtuistungi protokoll, lk 11; tl 123) ning patrullpolitseinik F ütlused

(24. juuli 2024. a kohtuistungi protokoll, lk 4; tl 127pöördel).

63. Q ütluste järgi rääkis kannatanu peksmisest ka temale.

64. KrMS § 66 lg 21 p 1 järgi võib vahendatud ütlus olla tõendiks, kui vahetut tõendiallikat ei

saa KrMS § 291 lg-s 1 nimetatud põhjusel üle kuulata. KrMS § 291 lg 1 p-s 2 nimetatud

põhjuseks on ka tunnistaja poolt ütluste andmisest keeldumine. Kuigi kannatanu keeldus

kohtus ütluste andmisest, andis ta ütlusi kohtueelses menetluses ning neid ütlusi uuriti

kohtumenetluses. Selles, kas sel juhul saaks Q ütlused olla iseseisvaks tõendiks KrMS §

66 lg 21 p 1 alusel, võib Riigikohtu praktikast leida erinevaid vastuseid (eitavalt:

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-73-15, p 11 ja

15. juuni 2018. a otsus asjas nr 1-16-7179, p 14; jaatavalt: Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 3. oktoobri 2024. a otsus asjas nr 1-21-6603, p 17). Ringkonnakohus

juhindub arusaamast, et KrMS § 66 lg 21 p 1 alus kohaldub vaid siis, kui vahetut

tunnistajat ei olnud võimalik üldse üle kuulata. Seega ei ole Q ütlused kõnesolevas osas

iseseisvaks tõendiks KrMS § 66 lg 21 p 1 järgi.

65. KrMS § 66 lg 21 p-s 1 sätestatud aluse kõrval võiks kõne alla tulla üksnes KrMS § 66 lg 21

p-s 2 sätestatu: tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist

tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all

ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Riigikohus on, sõltuvalt asjaoludest,

lugenud vahetuse kriteeriumi täidetuks ka siis, kui juhtunust räägitakse näiteks järgmisel

päeval (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 2024. a otsus asjas nr 1-23-2872, p

33). Q ristküsitlusel ei pööratud erilist tähelepanu sellele, millal täpselt ta kannatanult

väidetava peksmise kohta kuulis ning kas kannatanu võis sel hetkel olla veel tajutu mõju

all. Q ütles, et samal päeval kannatanu talle seda ei tunnistanud, kuid ta ei öelnud, millal

nende vestlus aset leidis (tl 122pöördel-123). Need ütlused on liialt üldised selleks, et

tuvastada KrMS § 66 lg 21 p-s 2 sätestatud tingimuste täidetust. Sellele, et kannatanu

võinuks Qga rääkides olla veel tajutu mõju all, ei viita ka kannatanu 12. veebruaril 2024

antud ütlused, millest nähtub, et ta ei olnud veel kellelegi rääkinud, et süüdistatav teda lõi

(tl 23). Seega ei ole Q ütlused kõnesolevas osas iseseisvaks tõendiks ka KrMS § 66 lg 2 1 p

2 järgi.

66. Vaatamata sellele, et Q ütlused ei ole iseseisvaks tõendiks, kinnitavad need kannatanu

ütluste usaldusväärsust. Q ütlused langevad suuresti kokku kannatanu poolt teisel

ülekuulamisel räägituga. Seda nii tüli tekkepõhjuse ja peksmise viisi osas kui ka selles, et

konflikti algul oli kannatanu voodis pikali (18. juuli 2024. a kohtuistungi protokoll, lk-d

10-11; tl 122pöördel-123).

13(17)

1-24-2896

67. Kaitsja apellatsioonis viidatakse sellele, et kannatanu ütlusi ei olnud võimalik

ristküsitlusel kontrollida, kannatanut võisid mõjutada lähedased, samuti võidi teda

ülekuulamisel suunata. Ristküsitluse õiguse puudumise õiguslikul tähendusel peatus

ringkonnakohus pikemalt käesoleva otsuse II osas. Siiski toob kolleegium välja, et

ristküsitluse võimaluse puudumine ei tähenda, et ütluse andmise asjaolusid ei saaks üldse

kontrollida. Kohtuasja materjalidest ei nähtu, et kaitsja (või süüdistatav kaitsja

vahendusel) oleks esitanud Qle küsimusi tema võimaliku rolli kohta kannatanu ütluste

muutumises (18. juuli 2024. a kohtuistungi protokoll; tl-d 123pöördel-124). Kohtult ei

taotletud ka täiendavate tunnistajate (nt teiste lähedaste) ülekuulamist. Samuti olnuks

võimalik taotleda kannatanu ülekuulamist läbi viinud politseiametniku ülekuulamist, et

selgitada välja kannatanu teise ülekuulamisega seotud asjaolusid (nt kas kannatanu soovis

omal initsiatiivil ütlusi anda vmt). Olukorras, kus neid võimalusi ammendatud ei ole, ei

tekita kaitsja oletused veendumust, et kannatanut kallutati teisel ülekuulamisel valeütlusi

andma. Ringkonnakohus möönab siiski, et mida kaalukamad on ristküsitlemise

võimaluseta vastu võetud ütlused isiku süüditunnistamisel, seda kriitilisemalt tuleb nende

usaldusväärsusesse suhtuda (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoja 15. detsembri 2015.

a otsus asjas nr 9154/10, Schatschaschwili v. Germany, p-d 116 ja 126). Praegusel juhul

on aga kohus kõrvutanud kannatanu ütlusi ka teiste asjas kogutud tõenditega, eeskätt

temal tuvastatud vigastustega. Samuti on kohus arvesse võtnud põhjuseid, mis võisid

tingida ütluste muutmise (kannatanu hirm süüdistatava ees). Viimaks selgitas

ringkonnakohus, et süüdistatava süüdi tunnistamine ei tugine üksnes või valdavas ulatuses

kannatanu ütlustel.

68. Kokkuvõtvalt on maakohus kannatanu teisel ülekuulamisel antud ütlusi pidanud

põhjendatult usaldusväärseks ning need kinnitavad, et süüdistuses kirjeldatu leidis aset.

(IV) Karistus ja tõkend

69. Kaitsja leiab, et süüdistatava süü ei ole keskmisest suurem. Väiksemale süüle viitab

asjaolu, et tegemist oli ühe kuriteoepisoodiga ning kannatanule ei põhjustatud olulisi

vigastusi. Samuti võis kannatanu käituda provotseerivalt. Kaitsja viitab ka sellele, et

süüdistataval pole kehtivaid karistusi, vahi all viibitud aeg aitab alkoholi tarvitamisest

loobuda ning lisakohustusena kohaldatav alkoholi tarvitamise keeld oleks piisav, et riske

vähendada. Seega tuleks ta karistusest tingimisi vabastada. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et

maakohus on valesti mõistnud süüdistatavale reaalse vangistuse sanktsiooni keskmises

määras.

70. Ringkonnakohus apellandiga ei nõustu. Maakohus pidas süüdistatava süüd keskmisest

suuremaks ning tuvastas karistust raskendava asjaolu (KarS § 58 p 3). Süü suuruse

hindamisel on maakohtul teatav kaalutlusruum. Leides, et süüdistatava süü on keskmisest

suurem, ei ole maakohus eksinud. KarS § 121 lg 2 p 2 järgi on võimalik kvalifitseerida

erineva raskusega tegusid: alustades ühest kõrvakiilust lähi- või sõltuvussuhtes olevale

kannatanule lõpetades pikaajalise sadistliku peksmisega. Arvestades kannatanule tekitatud

vigastusi, tema juuste väljatirimist, samuti kannatanu ütlustest lähtuvat peksmise kestust,

ei eksinud maakohus, kui pidas süüdistatava süüd keskmisest suuremaks. Ringkonnakohus

märgib täiendavalt, et vaatamata keskmisest suurema süü ning karistust raskendava

asjaolu tuvastamisele mõistis maakohus siiski vangistuse sanktsiooni keskmises määras.

Asjaolusid, mis tingiksid maakohtu otsuse tühistamise ning karistuse mõistmise alla

sanktsiooni keskmäära, kolleegium ei tuvasta.

14(17)

1-24-2896

71. Maakohus ei eksinud ka süüdistatavat tingimisi vabastamata jättes. Maakohtu

sellekohased põhjendused on ammendavad, mistõttu ringkonnakohus neid ei korda.

Ringkonnakohus ei nõustu ka kaitsja seisukohaga, et alkoholi kuritarvitamisest tulenevat

riski aitaks maandada KarS § 75 lg 2 p 2 alusel pandav kohustus. Süüdistatav ilmselgelt

kuritarvitab alkoholi (vt eespool tuvastatud asjaolusid), kuid siiski eitas kohtuistungil

probleemi. Samuti andis ta üheselt mõista, mida ta sellisest keelust arvab (24. juuli 2024. a

kohtuistungi protokoll, lk 19; tl 135). Selles olukorras ei saanudki maakohus alkoholi

tarvitamise keeldu tõhusaks abinõuks pidada.

72. Süüdistatav on apellatsioonis esitanud põhistamata palve samuti muuta minu tõkend.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega tõkendi kohaldamise

osas ega tuvasta asjaolusid, mis tingiksid tõkendi muutmise.

(V) Menetluskulud

(1) Menetluskulud maakohtus

73. Süüdistatav leiab, et temalt välja mõistetud menetluskulud on ebamõistlikult suured ning

nende tasumine 12 kuu jooksul käib talle üle jõu arvestades eriti asjaolu, et ta viibib

vanglas. Samuti väidab süüdistatav, et kaitsjatasu on üleliia suur ning kaitsjast abi ei

olnud, temaga pole ka peale otsuse kuulutamist kontakti saadud.

74. Ekspertiisikulu (2600 eurot) jättis maakohus riigi kanda, sest see ei aidanud tõendina

kaasa kriminaalasja lahendamisel. Süüdistatavalt mõisteti välja 3382,08 eurot, mis hõlmas

nii sundraha kui ka määratud kaitsjale makstud tasu. Sundraha suuruse (1230 eurot)

kindlaksmääramisel ei ole maakohus eksinud. Ka kaitsjatasu suuruse on maakohus

kriminaalasja materjalidele lisatud taotluste põhjal õigesti kokku arvutanud (2152,08

eurot).

75. Maakohus leidis, et kaitsja tasutaotlustes märgitud õigusabi on olnud vajalik ning ajakulu

põhjendatud, samuti et kriminaalasi ei ole oma olemuselt kõige lihtsakoelisem.

Süüdistatava lakoonilise etteheite põhjal, mille kohaselt Sisulist abi kaitsjast minu jaoks ei

olnud ning mul ei ole õnnestunud siiani kaitsjaga ühendust saada, vaatamata sellele, et

kohtuotsus pole veel jõustunud ning on veel ringkonnakohtus menetluses, ringkonnakohus

maakohtu otsust kaitsjatasude osas ei muuda. Üldmenetlust vahetult läbi viinud maakohtul

on selgelt kõige parem positsioon kaitsjatasu põhjendatuse hindamisel. Maakohtu otsuse

tühistamine võiks tulla kõne alla ilmse vea korral või siis, kui apellatsioonis osutatakse

selgelt, millises osas ja miks ei olnud kaitsjatasu mõistliku suurusega. Kuna neid

asjaolusid ei esine, jätab ringkonnakohus apellatsiooni rahuldamata ka selles osas.

76. Süüdistatav heidab ka ette, et ta ei ole kaitsjaga peale kohtuotsuse kuulutamist kontakti

saanud. Kaitsja poolt ringkonnakohtule esitatud riigi õigusabi tasu suuruse

kindlaksmääramise taotluses märgib kaitsja, et on 18. novembril 2024 (s.o peale

süüdistatava poolt apellatsiooni esitamist) tegelenud kohtuotsuse analüüsi ja

nõustamisega. Arvestades ka asjaolu, et kaitsja esitas apellatsiooni, järeldab kolleegium, et

kaitsjaga õnnestus kontakti saada.

77. Süüdistatav leiab ka seda, et menetluskulude tasumine 12 kuu jooksul käib tal ilmselgelt

üle jõu, arvestades eriti asjaolu, et ta viibib ka vangistuses.

15(17)

1-24-2896

78. KrMS § 180 lg 3 järgi arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist

seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib

süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et

kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Maakohus määras KrMS § 180 lg 3 alusel, et

süüdistataval tuleb menetluskulu kokku summas 3382,08 eurot tasuda ositi 12 kuu jooksul

arvates kohtuotsuse jõustumisest. Seega võttis maakohus süüdistatava varalist seisundit

mingil määral arvesse.

79. Ringkonnakohus möönab, et kriminaalasja materjalide põhjal ei ole maakohtu poolt välja

mõistetud menetluskulude aasta jooksul tasumise perspektiiv kuigivõrd suur. Nimelt

nähtub, et 2023. ja 2024. a süüdistataval tulud puudusid (tl 111-112). Maakohtu otsuse

sissejuhatavas osas on märgitud, et süüdistataval on osaline töövõimetus. Süüdistatav on

ise avaldanud, et enne vahistamist oli ta invaliidsuspensionil, enne seda töötas ja

töövõimetus peaks olema täielik st 100% (18. juuli 2024. a kohtuistungi protokoll, lk 1; tl

118). Seda, et süüdistatav ei tööta ning saab invaliidsuspensioni kinnitas oma ütlustes ka

kannatanu (tl 108). Samas on süüdistatava täpse varalise seisu ning isegi töövõime ulatuse

osas tõendeid napilt. Nii ei ole kolleegium veendunud isegi selles, kas süüdistataval on

võimalik vanglas tööd teha või mitte, samuti selles, kas ja milline vara süüdistatavale

kuulub. Olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist vabastamist

varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt taotleda

kohtult vastava teabe väljanõudmist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. juuli 2020. a

otsus asjas nr 1-16-9323, p 24). Kuna vastavaid tõendeid ega taotlusi maakohtu

menetluses ei esitatud, ei näe kolleegium võimalust maakohtu otsuse tühistamiseks.

80. Ringkonnakohus märgib siiski, et ka siis, kui maakohtu otsus sel kujul jõustub, on

süüdimõistetul võimalik taotleda menetluskulude tasumise tähtaja pikendamist või

ajatamist KrMS §-de 423 ja 424 koosmõjus. KrMS §-de 423 ja 418 lg 1 p 2 koosmõjus

võib süüdimõistetu taotleda ka oma elukohajärgselt maakohtu täitmiskohtunikult

menetluskulude täitmisele pööramisest loobumist, kui menetluskulude sissenõudmine

võib ohustada süüdimõistetu resotsialiseerumist. Juhul, kui menetluskulude nõue jõuab

kohtutäiturini, võimaldab täiendavat paindlikkust täitemenetluse seadustiku (TMS) § 45.

Lisaks välistavad TMS §-des 66-68 ja 131-132 ette nähtud piirangud võimaluse pöörata

täitemenetluses sissenõue - sh menetluskulude hüvitise sissenõue - võlgniku varale, mis

on hädatarvilik tema enda ja tema ülalpeetavate põhivajaduste rahuldamiseks (vt ka

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 2022. a otsus asjas nr 1-20-6745, p 71).

81. Väljaspool apellatsioonimenetluse piire selgitab ringkonnakohus menetluskulude tasumise

tähtaja pikendamise ning nende ositi tasumisega seonduvat. Maakohus määras

menetluskulude tasumise ositi 12 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest.

Menetluskulude ositi tasumine tähendab seda, et kohus määrab menetluskulude tasumise

kindlaksmääratud tähtaegadel osade kaupa. Osamaksete suurust ega tasumise tähtaega

maakohus kindlaks ei määranud. Nii peaks süüdistatav justkui menetluskulud ositi

tasuma, kuid mis osades ja millal, jääb selgusetuks. Praegusel juhul tähendabki see –

vaatamata maakohtu sõnastusele – et menetluskulude tasumise tähtaega pikendati 12

kuuni ning süüdistatav võib menetluskulud tasuda nii ühekordse maksena või (suvalisel

tähtajal ja suvalises suuruses) osamaksetena 12 kuu jooksul.

82. Mõisteline segadus tuleb eeldatavasti KrMS § 180 lg 3 sõnastusest, mis näebki justkui ette

üksnes kohtu võimaluse määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi.

Ringkonnakohus selgitab, et maakohtul õigus menetluskulude tasumise tähtaega

pikendada ja/või määrata menetluskulude tasumise ositi (vt ka Riigikohtu

16(17)

1-24-2896

kriminaalkolleegiumi 9. detsembri 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-110-13, p 7). Kui

menetluskulude tasumine määratakse ositi, tuleb maakohtul ka kindlaks määrata

osamaksete suurus ning tasumise tähtaeg.

(2) Menetluskulud ringkonnakohtus

83. Kaitsja esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt

kulus kohtuotsuse analüüsile ja nõustamisele 1 tund ning apellatsiooni koostamisele 3

tundi. Kokku taotleb kaitsja 351,36 euro hüvitamist, millest 288 eurot on tasu (tasumäär

72 eurot tunnis) ning 63,36 eurot käibemaks. Ringkonnakohus loeb taotluse põhjendatuks

ning määrab Vanalinna Advokaadibüroole apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi

eest makstava riigi õigusabi tasu suuruseks 351 eurot 36 senti (sh käibemaks). Kuna

ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, mõistetakse see kulu välja

süüdistatavalt. Sarnaselt maakohtuga määrab ringkonnakohus, et süüdistatav peab

menetluskulud tasuma 12 kuu jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates.

(allkirjastatud digitaalselt)

17(17)