3-24-1117/22 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Kaire Pikamäe ja

Kristjan Siigur

Määruse tegemise aeg ja koht

19.12.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-1117

Haldusasi

B.U kaebus Rapla Vallavalitsuse 14.03.2024

ettekirjutuse nr 7-3/2024/933 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – B.U

Vastustaja – Rapla vald, esindaja R.I

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 12.11.2024 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

B.U määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse B.U määruskaebus Tallinna Halduskohtu 12.11.2024 määruse

peale haldusasjas nr 3-24-1117.

2. Rahuldada B.U määruskaebus.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 12.11.2024 määrus haldusasjas nr 3-24-1117 ja

saata asi menetluse jätkamiseks tagasi Tallinna Halduskohtule.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (HKMS § 155 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Rapla Vallavalitsus kohustas 14.03.2024 ettekirjutusega nr 7-3/2024/933 B.U kui lapsi

kasvatavat isikut ja C kui laste ema tagama enda laste koolikohustuse täitmine hiljemalt

19.03.2024 ning tegema koostööd YYY ja Rapla Vallavalitsuse lastekaitsespetsialistidega.

2. B.U esitas Tallinna Halduskohtule 15.04.2024 kaebuse Rapla Vallavalitsuse 14.03.2024

ettekirjutuse nr 7-3/2024/933 tühistamiseks.

3. B.U teavitas 23.09.2024 halduskohut, et kõik tema lapsed on asunud õppima XXX.

4. Rapla vald teatas 18.10.2024 halduskohtule, et tunnistas 17.10.2024 enda 14.03.2024

ettekirjutuse edasiulatuvalt kehtetuks. XXX on 10.10.2024 kinnitanud Eesti Hariduse

3-24-1117

Infosüsteemis (EHIS) kõigi nelja lapse õpilasnimekirja kuulumist. XXX kinnitas 14.10.2024

vastustajale, et lapsevanem on teinud kõik ettekirjutuses nõutud tegevused, neil on ligipääs

kooli õppekeskkonnale, kus nad tegutsevad. Vanema soovil rakendatakse õppemeetodina

koduõpet. Lapsevanem on täitnud kõik kooli nõudmised ja lapsed on asunud täitma

koolikohustust. Seega on 14.03.2024 ettekirjutus täidetud. Langenud on ära koostöökohustus

YYYga. Vastustaja kinnitas, et ei rakendanud kaebaja suhtes sunniraha ning haldusmenetlus

on lõppenud.

5. B.U taotles 01.11.2024 avalduses menetluse jätkamist 14.03.2024 ettekirjutuse

õigusvastasuse tuvastamiseks (HKMS § 152 lg 2). Õigusvastasuse tuvastamine on vajalik

selleks, et kohus saaks kontrollida haldusakti õiguspärasust, sh kogu vastustaja tegevust kuni

haldusakti kehtetuks tunnistamiseni. Õigusvastasuse tuvastamine aitab kaebajal kui

lapsevanemal edaspidi tagada enda laste heaolu ja õiguste kaitse. Õigusvastasuse tuvastamisel

on ka preventiivne eesmärk, sest vald on kohustatud haldusmenetluse läbi viima, rakendades

nõutavat hoolsust ja järgima seaduses sätestatut. Ettekirjutuse väljastamisel ei hinnatud laste

heaolu ega ettekirjutuse täitmise mõju laste psüühikale. Kooli ja vallavalitsuse koostööna

toimunud pikaajaline viivitus koolikohustuslike õpilaste kooli nimekirjast väljaarvamisel

kahjustas laste heaolu.

6. Tallinna Halduskohus lõpetas 12.11.2024 määrusega haldusasja menetluse HKMS §

152 lg 1 p 4 alusel. Vald tunnistas vaidlusaluse haldusakti 17.10.2024 edasiulatuvalt

kehtetuks. Seega on kaebaja saavutanud kaebusega taotletava eesmärgi. Tuvastamis- ega ka

tühistamisnõude edasine menetlemine pole kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Põhjendatud huvi

kohtumenetluse jätkamiseks ei saa tuletada üksnes sellest, et kaebaja hinnangul tuleks kohtul

kontrollida vastustaja tegevuse õiguspärasust. Kohtumenetluse jätkamine saab olla

põhjendatud üksnes siis, kui haldusakti õigusvastasuse tuvastamine või tühistamisnõude

menetlemise jätkamine aitaks edasiselt kaasa kaebaja õiguste kaitsele või kui vaidlustatud

haldusaktist võivad muul viisil tuleneda kaebaja jaoks kahjulikud tagajärjed. Neid asjaolusid

ei nähtu. Kuigi haldusakt tunnistati kehtetuks edasiulatuvalt, ei saa ka periood, mil haldusakt

kehtis, s.o selle väljastamisest kuni kehtetuks tunnistamiseni, kaebaja õigusi edaspidi

mõjutada. Kaebaja lapsed käivad praeguseks XXX koolis. Kui kaebaja laste koolikohustuse

osas tekib uus vaidlus, pole selle vaidluse asjaolud samad ega seostavad praeguse

ettekirjutusega. Pole usutav, et võimalikus uues vaidluses toetutaks vaidlusaluses

ettekirjutuses tuvastatud asjaoludele. Seega pole asja edasine menetlemine vajalik ka selleks,

et kaebaja saaks edasiselt paremini enda laste heaolu ja õigusi kaitsta. Uue muuteemalise

vaidluse tekkimisel saab selles eraldiseisvalt kontrollida valla tegevuse õiguspärasust, st

kaebajal on olemas efektiivsemad õiguskaitsevahendid. Vald on kinnitanud, et ei ole

rakendanud kaebaja suhtes sunniraha. Haldusakti kehtetuks tunnistamise tõttu ei ole sellist

ohtu ka edasiselt. Kohtumenetlus pole kestnud nii pikalt, ega selle menetlemisel tehtud

selliseid menetlustoiminguid, mis eraldiseisvalt õigustaksid tuvastamiskaebusele üleminekut.

Kohtumenetluse jätkamine üksnes kantud menetluskulude jaotamiseks pole samuti vajalik,

sest toimikust nähtuvalt pole kumbki pool peale riigilõivu menetluskulusid kandnud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. B.U palub 28.11.2024 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 12.11.2024

määrus. Kaebaja ei taotlenud ettekirjutuse tühistamist koolikohustuse täitmise kohustamise

pärast, vaid seetõttu, et sellisel kujul ettekirjutus ei ole kunagi täitnud oma eesmärki, milleks

peaks teoreetiliselt olema laste koolikohustuse täitmise tagamine. Ettekirjutusega ning selle

raames ja sellele järgnevate haldustoimingutega on otseselt kahjustatud kaebaja laste

tervislikku, psühholoogilist, emotsionaalset ja sotsiaalset seisundit ning teadlikult ohustatud

2(6)

3-24-1117

laste heaolu, kuna ei ole rahuldatud laste hariduslikke vajadusi. Ettekirjutusega on küll nõutud

laste koolikohustuse täitmist, kuid on jäetud rakendamata meetmed koolikohustuse

tagamiseks ning isegi takistatud lastel normaalselt koolikohustust täita. YYY takistas

vastustaja nõudmisel ka laste uude kooli vastuvõtmist, viivitades EHIS-sse laste koolist

lahkumise kohta märke tegemisega. Haldusasja menetluse lõpetamine on ekslik. Haldusakt on

kehtetuks tunnistatud ainult edasiulatuvalt, seega ei saa rääkida selle ületühistamisest. Samuti

ei saa rääkida õigusvastasuse tuvastamisele üleminekust, sest kohus pole lõpetanud menetlust

HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, kuna kaebuses vaidlustatud haldusakti ei ole kehtetuks

tunnistatud, vaid haldusakt on kehtivuse kaotanud. Tühistamisnõuet tuleks edasi menetleda,

sest haldusorgan või kolmandad isikud tuginevad tulevikus haldusakti varasemale

kehtivusele. Lisaks kaalub kaebaja hüvitamiskaebuse esitamist. Ettekirjutus ei ole kehtiva

õigusega kooskõlas, proportsionaalne ega täitnud püstitatud eesmärki.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine

on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 155 lg 4), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg

1) ja vastab HKMS §-des 52−54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on

lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

9. Kaebaja taotles 01.11.2024 vastuses kohtunõudele HKMS § 152 lg 2 alusel menetluse

jätkamist haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks. Halduskohus leidis 12.11.2024 määruses,

et kehtivuse kaotanud haldusakti ületühistamine või õigusvastasusele üleminek ei ole kaebaja

õiguste kaitseks vajalik, ning lõpetas haldusasja menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel.

10. Kohtumenetluse kestel edasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud haldusakti tühistamiseks

esitatud kaebust on põhjust menetleda juhul, kui sellel säilib mõju ja praktiline tähendus ka

pärast kehtetuks tunnistamist ning haldusorganil, kohtul või kolmandatel isikutel on võimalik

tugineda selle varasemale kehtivusele. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta selles,

et tühistamisnõude menetlemisega jätkamine ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Kaebaja

õigusi ei saa edaspidi mõjutada periood, mil haldusakt kehtis, s.o selle väljaandmisest kuni

kehtetuks tunnistamiseni. Kaebaja lapsed käivad praegu XXX koolis. Kui kaebaja laste

koolikohustuse osas tekib uus vaidlus, on vaidluse asjaolud erinevad praeguse asja asjaoludest

ega ole seostatavad vaidlustatud ettekirjutusega.

11. Riigikohus selgitas 28.10.2020 määruses nr 3-20-580 (p 12), et õigusvastasuse

tuvastamise nõudele üleminek HKMS § 152 lg 2 alusel teenib ressursside otstarbeka

kasutamise eesmärki olukorras, kus kohus ja menetlusosalised on kohtuasja menetluse käigus

olulise osa vaidluse lahendamiseks vajalikust tööst ära teinud. Samuti on säte abiks kaebajale,

kes on valinud oma õiguste kaitseks õigel ajal õige õiguskaitsevahendi, kuid kelle esitatud

nõuet pole temast sõltumatult muutunud asjaolude tõttu enam võimalik rahuldada. Nende

eesmärkide valguses ei ole kohus, kes otsustab kaebuse muutmise lubatavuse üle HKMS §

152 lg 2 alusel, seotud tuvastamiskaebuse esitamise piirangutega, mis on sätestatud HKMS §

45 lg-s 2. Siiski peab tuvastamiskaebuse menetlemine olema kaebaja õiguste kaitseks vajalik.

Tuvastamisnõudele üleminek on lubatav näiteks juhul, kui kaebaja soovib esitada haldusakti

või toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõuet või kui tuvastamisnõue aitab tal muul moel

oma õigusi tulevikus tõhusalt kaitsta.

12. Kaebaja palus 01.11.2024 avalduses menetlust jätkata Rapla Vallavalitsuse 14.03.2024

ettekirjutuse õigusvastasuse tuvastamiseks selleks, et kontrollida haldusakti õiguspärasust,

ning preventiivsel eesmärgil. Kohtult hinnangu saamine vastustaja haldusaktile ei ole

tuvastamiskaebuse üleminekuks piisav ning kohtuotsuse resolutsiooni haldusakti

3(6)

3-24-1117

õigusvastasuse tuvastamine ei aitaks kaebajal oma õigusi paremini kaitsta. Samuti ei näe

kohus reaalset ohtu, et vastustaja võiks tulevikus asuda kaebaja õigusi rikkuma, ning et

õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis oleks

võimatu või ebamõistlikult raske (vt ka Riigikohtu 14.02.2023 otsus nr 3-19-2164, p 17).

Seetõttu ei ole võimalik kaebaja preventiivset huvi jaatada.

13. Vaatamata eelnevale on tuvastamiskaebusele üleminek praegusel juhul lubatav seetõttu,

et kaebaja on määruskaebuses toonud lisaks välja kavatsuse esitada ettekirjutusega tekitatud

kahju hüvitamise nõue. Tuvastamiskaebus aitaks seega selle rahuldamise korral kaasa kaebaja

õiguste kaitsele. Ettekirjutusega tekitatud (mittevaralisele) kahjule on kaebaja viidanud

läbivalt ka halduskohtule esitatud menetlusdokumentides. Ehkki potentsiaalset kahjunõuet

pole põhjust praegu esitatud andmetel pidada perspektiivseks, ei saaks eraldi esitatavat

hüvitamiskaebust (mille esitamiseks oleks kaebajal õigus sõltumata praegusest asjast) ometi

tagastada HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel üksnes seetõttu – kahju hüvitamise kaebusega

kaitstava õiguse riivet ei saaks kaebaja jaoks lugeda väheintensiivseks. Seepärast ei saaks

tuvastamiskaebusele ülemineku keelamist põhjendada ka menetlusökonoomia kaalutlusega.

Eelnevast tulenevalt ei olnud menetluse lõpetamine HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel põhjendatud.

14. Ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ning tühistab halduskohtu 12.11.2024 määruse

ja saadab asja menetluse jätkamiseks tagasi halduskohtule.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kohtunik Kristjan Siiguri eriarvamus Tallinna Ringkonnakohtu 19.12.2024. a määrusele

haldusasjas nr 3-24-1117

Ma ei nõustu kohtukoosseisu enamuse seisukohaga, et tuvastamiskaebusele üleminek on siinsel

juhul lubatav seetõttu, et kaebaja on määruskaebuses toonud välja kavatsuse esitada

ettekirjutusega tekitatud kahju hüvitamise nõue. Minu arvates ei piisa HKMS § 152 lõike 2 alusel

menetluse jätkamiseks pelgalt sellest, kui kaebaja on üldsõnaliselt osutanud kahju tekkimisele või

tulevikus kahju hüvitamise nõude esitamise kavatsusele. Õigusvastasuse tuvastamise nõudele

üleminek täidab ressursside otstarbeka kasutamise eesmärki. Seda eesmärki silmas pidades peab

halduskohtul olema minu arvates teatav kaalumisruum menetluse jätkamise vajalikkuse

hindamisel – hilisema hüvitamisnõude esitamise huvides saab menetluse jätkamist HKMS § 152

lg 2 tähenduses kaebaja õiguste kaitseks vajalikuks pidada siis, kui kaebuse aluseks olevate

asjaolude ning kaebaja esitatud väidete pinnalt on vähemalt tõenäoline, et vaidlustatud haldusakt

võib olla kaebajale kahju põhjustanud. Halduskohus ei saa HKMS § 152 lg 2 kohaldamise üle

otsustades anda mistahes lõplikku hinnangut võimaliku hüvitamiskaebuse eduväljavaadetele, ent

olukorras, kus kaebuses esile toodud andmete pinnalt ei saa väidetava kahju tekkimist pidada

tõenäoliseks, ei pea halduskohus lubama haldusakti õigusvastasuse nõudele üleminekut ning võib

menetluse lõpetada. HKMS § 152 lõikes 2 kasutatud sõnastust „on vajalik“ tuleb mõista nii, et

konkreetse vaidluse asjaolusid ja eelviidatud ressursside otstarbeka kasutamise eesmärki silmas

pidades saab menetluse jätkamist pidada vajalikuks.

Tuleb nimelt silmas pidada, et riigivastutuse seaduse § 7 lõikest 1 tulenevalt eeldab kahju

hüvitamise nõude rahuldamine lisaks haldusakti või toimingu õigusvastasusele ka selle

tuvastamist, et kahju tõesti tekkis ning et kahju ja õigusvastase haldustegevuse vahel on põhjuslik

seos. Kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmiseks piisab sellest, kui ükskõik milline

4(6)

3-24-1117

eelnimetatud eeldustest täidetud. Kui kaeabaja pöördub kohtusse kahju hüvitamise nõudega, mis

hõlmab iseenesest ka haldustegevuse õigusvastasuse tuvastamise nõuet, siis võib kohus jätta

kaebuse rahuldamata, kui ta tuvastab, et väidetavat kahju ei ole tekkinud, ilma et peaks asuma

eraldi hindama haldustegevuse õiguspärasust. Seejuures on avalik-õiguslikus suhtes tekitatud

kahju hüvitamise nõuete lahendamisel sageli kõige ressursimahukamaks osaks just

haldustegevuse õiguspärasuse kontrollimine. Eeltoodut silmas pidades ei ole ressursside

otstarbeka kasutamise eesmärgiga kooskõlas see, kui jätkata HKMS § 152 lg 2 alusel menetlust

haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks olukorras, kus olemasolevatest andmetest lähtudes ei ole

alust pidada kahju tekkimist isegi tõenäoliseks. HKMS § 152 lg 2 alusel menetluse jätkamist

taotledes ei pea kaeabaja kahju tekkimist tõendama, küll aga vähemalt esitama põhistatud

selgituse, milles see kahju seisnes. Kui kaebaja seda ei tee või kui kahju tekkimist ei saa

selgitustest hoolimata pidada vähemalt tõenäoliseks, võib halduskohus menetluse lõpetada. Sel

juhul on kaebajal võimalik hiljem siiski esitada kohtule eraldi hüvitamiskaebus, mille läbi

vaatamisel hindab kohus vajaduse korral ka kahju väidetavalt põhjustanud haldusakti

õiguspärasust.

Leian, et siinsel juhul ei saa kaebuse aluseks olevatest asjaoludest ja kaebaja väidetest tulenevalt

pidada tõenäoliseks kaebajale vaidlustatud haldusaktiga kahju tekkimist. Esiteks on kaebaja

osutanud oma laste tervise ja heaolu kahjustamisele, ent kaebuse on kaebaja kohtule esitanud enda

nimel, mitte oma laste nimel. HKMS § 152 lg 2 ei võimalda minu hinnangul jätkata kaebaja nimel

esitatud kaebuse menetlust põhjusel, et see võib olla vajalik kaebaja laste õiguste kaitseks. Teiseks

on kaebaja kahju põhjusena viidanud muu hulgas vastustaja viivitusele laste koolivahetusega

seotud andmete andmekogusse kandmisel. See leidis aga toimikust nähtuvalt aset 2024. aasta

septembris-oktoobris, samas kui vaidlustatud haldusakt on antud 14.03.2024. Haldusakti

õiguspärasust hinnatake haldusakti andmise aja seisuga (vt HKMS § 158 lg 2 teine lause). Lisaks

sellele on kaebaja määruskaebuses rõhutanud, et ta ei ole soovinud taotleda ettekirjutuse täitmist

koolikohustuse täitmiseks kohustamise 3-24-1117 (eriarvamus)

5(6)

3-24-1117

pärast. Laste koolikohustuse täitmisega seotud kohustuse panemine oligi aga vaidlustatud

ettekirjutuse põhisisuks. Kõik eeltoodut silmas pidades ei nähtu, milles seisneb kaebajale

vaidlustatud haldusaktiga tekitatud väidetav kahju.

Seetõttu leian, et halduskohus võis menetluse lõpetada ning ringkonnakohus oleks pidanud

halduskohtu 12.11.2024 määruse muutmata jätma.

6(6)