2-21-14797/90 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. detsember 2024, Tartu

Tsiviilasja number

2-21-14797

Tsiviilasi

Reigo Teenused OÜ hagi Margarita Krasnova ja

Osaühingu KORNER AK vastu hoonestusõigusest saadud

kasutuseeliste väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

120 393 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 26. veebruari 2024 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Reigo Teenused OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

28. oktoober 2024

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Reigo Teenused OÜ (registrikood

11605456), lepingulised esindajad vandeadvokaat Carri

Ginter ja advokaat Elina Lumiste

Vastustajad:

Vastustaja I (kostja I): Margarita Krasnova (isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Margus Lentsius

Vastustaja II (kostja II): Osaühing KORNER AK

(registrikood 11205248), esindaja juhatuse liige Mihkel Leht

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 26. veebruari 2024 otsus osas, milles maakohus jättis

Reigo Teenused OÜ hagi Osaühing KORNER AK vastu rahuldamata.

2. Teha tühistatud osas hagi õigeksvõtul põhinev otsus, millega rahuldada Reigo

Teenused OÜ hagi Osaühing KORNER AK vastu hoonestusõigusest saadud

kasutuseeliste väljamõistmiseks ja mõista Osaühingult KORNER AK Reigo

Teenused OÜ kasuks välja 111 475 eurot.

3. Mõista Osaühingult KORNER AK Reigo Teenused OÜ kasuks välja viivis

põhinõudelt (111 475 eurot) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude

täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

4. Tunnistada käesoleva kohtuotsuse resolutsiooni punktid 2 ja 3 tagatiseta

viivitamata täidetavaks.

5. Jätta muutmata Tartu Maakohtu 26. veebruari 2024 otsus osas, milles maakohus

jättis Reigo Teenused OÜ hagi Margarita Krasnova vastu rahuldamata, kuid

muuta maakohtu otsuse põhjendusi selles osas.

6. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

7. Jätta KORNER AK 16. detsembri 2024 menetlusdokumendis esitatud tõendid

asja juurde võtmata ja lugeda need esitajale tagastatuks.

8. Tagastada Prosandoo OÜ poolt 21. mail 2024 tasutud 2886 eurost 1300 eurot

Advokaadibüroo Sorainen OÜ kontole nr EE592200221019758083.

9. Tühistada kohtuotsuse jõustumisel Tartu Maakohtu 11. oktoobri 2021 hagi

tagamise määrusega Margarita Krasnova vastu esitatud hagi tagamiseks seatud

hagi tagamise abinõud.

10. Jätta Reigo Teenused OÜ menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Osaühing

KORNER AK kanda.

11. Jätta Margarita Krasnova menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Reigo

Teenused OÜ kanda.

12. Menetluskulude rahalise suuruse määrab maakohus kindlaks pärast kohtuotsuse

jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Reigo Teenused OÜ (hageja) esitas 21. septembril 2021 hagi Margarita Krasnova (kostja I)

ja Osaühingu KORNER AK (kostja II) vastu hoonestusõigusest saadud kasutuseeliste ja

viiviste väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja I ja OÜ Laatapojat 7. augustil 2012 hoonestusõiguse

seadmise lepingu (leping) kinnistule registriosa numbriga 386935, tolleaegse

katastritunnusega XXXXXXXXXXXXX, pindala 8,14 ha, aadress X,X, X vald, Jõgevamaa

(X kinnistu) hoonestusõiguse seadmiseks. Hoonestusõigus kanti kinnistusraamatusse 10.

augustil 2012. Hoonestusõiguse tähtaeg oli 10 aastat arvates hoonestusõiguse

kinnistusraamatusse kandmisest (lepingu p 4.1).

Kohtutäitur Ivi Kalmet avaldas 23. septembril 2015 teate, et müüb hoonestusõigust avalikul

enampakkumisel. Kohtutäituri avalduse alusel muudeti 4. novembril 2015 esialgset

hoonestusõiguse kannet ja hoonestusõigus seati hageja kasuks.

Hageja ei ole saanud hoonestusõiguse lepingust tulenevaid õigusi teostada, sest hoonet

valdavad kostja I ja kostja II. Kostjad peavad hoonestusõigusega koormatud hoones

omavoliliselt majutus- ja puhkekeskust X Puhketalu. Kostja I oli hagi esitamise ajal kostja II

ainsaks juhatuse liikmeks ja ainuosanikuks. Kostja I oli hagi esitamise ajal ka

hoonestusõigusega koormatud kinnistu omanik. Kostja II majandusaasta aruanne kinnitab, et

kostja II peamiseks eesmärgiks on suurendada X talu turismiteenust ja peamine müügitulu

tuleneb X Puhketalu pidamisest. Seega teostavad kostjad tegelikku võimu hoonestusõiguse

üle ja on hoonestusõiguse valduse rikkujateks võlaõigusseaduse (VÕS) § 1037 lg 1 mõttes.

Hageja on alates hoonestusõiguse omandamisest 4. novembril 2015 püüdnud hoonestusõiguse

teostamiseks saada juurdepääsu X kinnistule, aga kostjad ei ole seda võimaldanud.

Hageja hinnangul rikuvad kostjad kolmandate isikutena hageja kui hoonestusõiguse omaniku

õigust, tegemist on ebaseadusliku valdusega. Hoonestusõiguse objektiks olev ala ja selle

oluliseks osaks olev ehitis on kostjate valduses. Kostjad teostavad tegelikku võimu selle üle,

kuigi neil puudub selleks mistahes alus – hageja ei ole andnud nõusolekut ala või ehitise

kasutamiseks. Seejuures on kostjad teadlikud sellest, et hageja kasuks on seatud

hoonestusõigus ja ei vaidle sellele vastu.

Hageja nõudis kostjatelt kasutuseelise välja andmist ajavahemiku november 2015 kuni august

2022 eest 111 475 eurot. Aastal 2016 oli Tallimaja rent 200 eurot ööpäevas, aastaks 2021 oli

rent kasvanud 450 euroni. X Puhketalu kodulehel on hagi esitamise seisuga välja toodud

Tallimaja rendina 450 eurot ööpäevas. Kui vaidlusalune hoone renditakse välja ainult

nädalavahetustel üheks ööks (aastas on kokku keskmiselt 52 nädalavahetust) keskmise

hinnaga 325 eurot ööpäevas, siis on Tallimaja aasta keskmine rent 16 900 eurot (325 eurot x

52 nädalavahetust = 16 900 eurot).

Kostjate väited Tallimaja väljarentimise perioodi osas on ebaõiged. Vastavalt avalikult

kättesaadavale informatsioonile anti Tallimaja üürile juba 2016. aastal. See on tõendatud

asjatundja esitatud väljavõtetega digiarhiivist Wayback Machine, kuhu salvestatakse

veebilehti erinevatel perioodidel. Digiarhiivist on selgelt näha, et Tallimaja üüriti välja juba

aastal 2016. Seega on eksitav kostjate väide, et nad ei üürinud Tallimaja välja kuni kasutusloa

saamiseni aastal 2020.

2. Kostja I vaidles hagile vastu ega tunnistanud tema vastu esitatud nõuet ning palus jätta hagi

rahuldamata.

Kostja I võttis omaks faktiväite, et ta on kostja II osanik ja juhatuse liige. Hageja on väitnud,

et kostja II on hoonestusõiguse rikkuja, kuna äriühing valdab ja kasutab kinnisasjal asuvat

hoonet oma majandustegevuses. Võtmata neid asjaolusid õigeks, rõhutab kostja I, et hageja ei

ole tuginenud väitele, et kostja I valdaks või kasutaks vaidlusalust hoonet. Ei esialgses

hagiavalduses ega selle hilisemates täiendustes ei sisaldu selget väidet, missuguse teoga on

kostja I hageja õigusi rikkunud. Hageja ei ole kostjale I teinud konkreetset etteheidet. VÕS §

1037 lg 1 alusel esitatud nõude rahuldamine kostja I suhtes eeldab, et vahetult kostja I oleks

rikkunud hageja õigusi. Hageja on põhjendamatult ja kunstlikult käsitlenud kostjat I kostjast

II lahutamatuna. Juhatuse liige ei vastuta automaatselt äriühinguga solidaarselt. Hageja on

esitanud nõude kostja I vastu vaid seetõttu, et kostja I on kostja II osanik ja juhatuse liige.

Ühinguõiguslikust seosest ei teki isiklikku solidaarset vastutust. Üksnes juhatuse liikmeks või

osanikuks olemise fakt ei anna alust rahuldada kostja I suhtes rikkumiskondiktsioonil

tuginevat nõuet. Kostja I ei valda hoonestusõigust ega pea majutus- või puhkekeskust. Kostja

I ei ole hageja õigusi rikkunud, ei ole keelanud ega piiranud midagi. Muus osas ühineb kostja

I kostja II vastuväidetega.

3. Kostja II vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Kostja II võttis õigeks faktiväite, et on X puhketalu operaator. Kostja II valdus ei ole

omavoliline. Hoonestusõigus ei ole kunagi olnud hageja valduses. Seega isegi kui jaatada

kostja II valdust, ei ole see omavoliline. Hageja ei ole kunagi nõudnud valduse üleandmist,

vaid soovis üksnes, et temalt ostetaks ära hoonestusõigus 10 000 euro eest, mille ta ise oli

kohtutäituri poolt korraldatud enampakkumiselt 2000 euro eest omandanud. Õige ei ole väide,

justkui oleks hageja alates 2015. aastast püüdnud teostada hoonestusõigust või soovinud saada

hoone valdust. Hageja nõuab kasutuseeliseid alates omanikukande tegemisest

kinnistusraamatusse, kuigi sel ajal ei olnud hoonestusõigusega koormatud ehitis valmiski.

Hoonestusõiguse alale jäävale puhkemajale väljastati kasutusluba alles 29. detsembril 2020

ehk ehitustööd lõpetati ja puhkemaja oli võimalik kasutada alles 2020. a detsembrist.

Perioodil jaanuar 2016 kuni detsember 2020 ei teeninud kostja II puhkemaja kasutuselt

mistahes tulu. Kostja II ei ole hoonestusõigusest midagi saanud, seega on täitmata

asjaõigusseaduse (AÕS) § 85 lg 1 ja VÕS § 1037 lg 1 kohaldamise esmane eeldus. Hageja

oletab, et kostja II on opereerinud puhketalu alates 2015. aastast ning et hoone oleks võimalik

iga kuu üheks nädalavahetuseks terveks ööpäevaks välja rentida või et selle aastane rent oleks

keskmiselt 16 900 eurot. Seejuures ei võta hageja oma oletuslikes tehetes arvesse mitte ühtegi

kulu, mida tuleks hoone väljarentimiseks teha. Kokkuvõtlikult ei vasta hageja andmed

tegelikkusele isegi suurusjärgu osas. Muutunud majandusliku olukorra ja Covid-19 piirangute

tõttu oli kinnisvara rentimine teatud ajavahemikul suhteliselt keeruline. Hoonestusõigusega on

koormatud vaid üks hoonete kompleksi kuuluv hoone.

4. Maakohus rahuldas 11. oktoobri 2024 määrusega osaliselt hageja hagi tagamise taotluse ja

seadis kohtulikud hüpoteegid suurusega 25 000 eurot ja 40 000 eurot kahele kostjale I

kuuluvale korteriomandile.

MAAKOHTU OTSUS

5. Maakohus jättis hagi rahuldamata.

Hageja esitas hoonestusõigusest saadud kasu väljaandmise nõude AÕS § 85 lg 1 ja VÕS §

1037–1040 alusel. VÕS § 1037 lg 1 näeb ette, et õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit,

muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või

ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama

rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. VÕS § 1037 lg 3 esimese lause kohaselt hinnatakse

eelnimetatud harilikku väärtust rikkumise aja seisuga. Pahauskne rikkuja on seejuures

kohustatud hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse kogu aja eest alates rikkumisest

kuni väärtuse hüvitamiseni (asja tagastamiseni), sh peab pahauskne rikkuja maksma

kannatanule hüvitist ka olukorras, kus tema esialgne rikastumine on ära langenud (VÕS §

1038 esimene lause, vt RKTKo 20.03.2019, 2-16-6563/81, p 40).

Hageja on esitanud nõude kostja I ja kostja II vastu. Esitatud asjaolude kohaselt on kostja I

kinnisasja omanik ja võimaldab kostjal II enda kinnistut tulu teenimiseks kasutada (olles

teadlik sellest, et hagejal on hoonestusõiguse omanikuna lepingust ja seadusest tulenev õigus

kinnisasja kasutada). Kostja II on juriidiline fiktsioon, mis tegutseb kostja I kaudu. Seega on

hageja õiguste teostamine takistatud just kostja I tegevuse tõttu. Hageja on esitanud

põhjendatult hagi kostja I ja kostja II vastu.

Vaidluse all ei ole järgmised asjaolud:

-

hageja on hoonestusõiguse omaja alates 4. novembrist 2015 (hoonestusõigus hageja

kasuks kanti kohtutäituri avalduse alusel kinnistusraamatusse 4. novembril 2015);

-

hoonestusõiguse sisuks on hoonestusõiguse lepingust tulenev õigus kasutada

hoonestusõiguse ala, sh hoonet nagu omanik hoonestusõiguse tähtaja lõpuni, rajada

sinna konverentsi- ja puhkekeskus ning seda sihipäraselt kasutada;

-

X kinnistu (registriosa nr 386935) omanikuks on kostja I;

-

hoonestusõigus ulatub X Puhketalu Tallimajale ja seda teenindavale maale

(hoonestusõiguse seadmise lepingu p 3);

-

kostjad valdavad ilma hageja nõusolekuta hageja hoonestusõigust, st peavad

hoonestusõiguse oluliseks osaks olevas Tallimaja hoones majutus- ja puhkekeskust X

Puhketalu;

-

hageja ei ole saanud hoonestusõiguse lepingust tulenevaid õiguseid teostada alates

hoonestusõiguse omandamisest;

-

kostjad saavad hoonestusõiguse kasutamisest kasu.

Hoonestusõigusele kohaldatakse AÕS § 241 lg 4 alusel kinnisasja sätteid, seega omandi

sätteid vastavalt seadusele. AÕS § 68 alusel võib omanik asja kasutada, käsutada, vallata ja

nõuda kõigilt teistelt isikutelt rikkumiste vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist.

Omaniku õigused võivad AÕS § 68 lg 2 järgi olla kitsendatud ainult seaduse või teiste isikute

õigustega. Tema omandit tohivad teised isikud kasutada vaid kas tema nõusolekul või muul

seaduses sätestatud õiguslikul alusel. Hoonestusõiguse sisuks on õigus omada, st vallata ja

kasutada, kinnisasjal sellega püsivalt ühendatud ehitist. Maakohtu hinnangul on kostjad

rikkunud hageja absoluutset õigust ja kasutanud hagejale kuuluvat õigushüve hageja

nõusolekuta. Kostjate väide, et nende valdus ei ole omavoliline, ei oma VÕS § 1037

rakendamisel tähtsust. Oluline on, et kostjad teostavad ilma õigusliku aluseta tegelikku võimu

hoonestusõiguse objektiks oleva ala ja seal asuva ehitise suhtes. Hoonestusõiguse lepingu

kohaselt oli hagejal õigus rajada hoonestusalale konverentsi- ja puhkekeskus ja kasutada seda

sihipäraselt. Tuvastatud on, et hageja pole seda teha saanud, sest kostjad kasutavad hoonet,

pidades hoonestusõiguse alal ja ehitises puhketalu.

Kohtuistungil kinnitas kostja II, et teadis hoonestusõiguse hagejale kuulumisest alates

enampakkumisest. Ka on tuvastatud, et kostja II juhatuse liikmena teadis seda ka kostja I.

Seega on kostjate teadmine hageja õiguste rikkumisest tuvastatud. Kuna kostjate hinnangul

võisid nad hagejale kuuluvat õigust kasutada, pidid nad kohtu ette tooma asjaolud, mis

võimaldaksid tuvastada hageja nõusolekut (kirjalik või suuline kokkulepe, leping vms)

hoonestusõiguse kasutamiseks. Maakohtu hinnangul kostjad selliseid asjaolusid kohtule ei

esitanud. Maakohus tuvastas kostjate rikkumise ning hagejale kuuluva hoonestusõiguse

valdamise ilma hageja nõusolekuta alates 4. novembrist 2015. Sellega said kostjad hageja

õigusest hüve, milleks antud juhul oli ehitise kasutamise eelis. Eeltoodust tulenes maakohtu

hinnangul hageja õigus esitada kasutuseelise väljamõistmise nõue alates 4. novembrist 2015.

AÕS § 85 lg 1 kohaselt vastutab valdaja asjast saadud kasu väljaandmise või hüvitamise eest

vastavalt VÕS §-dele 1037–1040.

Omanik saab nõuda valdajalt ebaseadusliku valduse ajal saadud kasu väljaandmist üldjuhul

VÕS § 1037 alusel. VÕS § 1037 lg-s 1 sätestatud eelduste täitmise korral tekkiva alusetu

rikastumise nõude sisuks on rikkumise teel saadu hariliku väärtuse hüvitamine.

Alusetu rikastumise teel saaduks ja hüvitamisele kuuluvaks esemeks võib sellisel juhul olla

muu hulgas rikkumise teel saadud kasutuseelised tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §

62 lg 1 järgi (vt RKTKo 11.03.2008, 3-2-1-8-08, p 20). Riigikohtu 20. detsembril 2005

tsiviilasjas nr 3-2-1-136-05 tehtud otsuse p-s 26 on kolleegium leidnud, et võõrast asja

kasutades saadakse eelduslikult alati kasutuseeliseid, muu hulgas hoitakse kokku sellega

seotud kulusid (vt nt RKTKo 22.10.2014, 3-2-1-65-14, p 16; RKTKo 19.05.2009, 3-2-1-46-

09, p 15). Antud juhul saab kostjate kasutuseeliseks TsÜS § 62 lg 1 tähenduses olla kasu,

mida nad said seetõttu, et ei pidanud teistelt isikutelt majutus- ja konverentsiruume üürima.

Kostjate saadud kasutuseeliste arvestamisel saab lähtuda Tallimaja hoonest, mida nad

ebaseaduslikult kasutasid majutus- ja puhketeenuse osutamiseks.

Maakohtu hinnangul tuleb kasutuseelise sisustamisel käesoleval juhul täpsemalt vaadelda

hoonestusõiguse sisu. Lepingu p 3.3 kohaselt pidi hoonestusõiguse oluliseks osaks olema

kinnistule rajatav konverentsi- ja puhkekeskus ehitisregistri koodiga 120641869. Lepingu p

6.1 kohaselt oli hoonestaja õigustatud rajama hoonestusalale projektile ja ehitusloale vastava

konverentsi- ja puhkekeskuse hiljemalt 31. detsembriks 2016 ning saama kõik selleks

vajalikud load ja kooskõlastused. Hageja on selgitanud, et ostis hoonestusõiguse eesmärgiga

realiseerida hoonestusõiguse seadmise lepingust tulenevat kohustust, st ehitada välja puhke- ja

konverentsikeskus, et selle välja üürimisest kasu saada. Seega oli hoonestusõiguse sisuks

hoonestusalale konverentsi- ja puhkekeskuse rajamine ja selle pidamine.

Maakohus tuvastas oksjonikeskkonna väljavõtte alusel, et oksjoni toimumise ajal septembris

2015 olid Tallimajal seinad ja katus olemas, kuid puudusid uksed ja aknad. Maakohtu

hinnangul on põhjendatud arvata, et sellise välisviimistlusastmega ehitisel puudub ka

siseviimistlus. Hageja ei ole esitanud vastuväiteid asjaolule, et kostjad viisid hoonestusõiguse

objektiks oleval ehitisel läbi ehitustegevust, st rajasid toimiva puhke- ja konverentsikeskuse

pärast enampakkumisel hoonestusõiguse omandamist hageja poolt. Maakohus leidis, et

seisundis, milles ehitis oli hoonestusõiguse omandamise ajal, ei olnud võimalik seda

hoonestusõiguse eesmärki arvestades kasu saamise eesmärgil välja üürida ehk et

hoonestusõiguse realiseerimiseks oli vajalik teatavate kulutuste tegemine. Hagejad ei ole ka

tõendanud, et sellises valmidusastmes ja seisukorras ehitist nagu see oli 2015. a lõpus, oleks

üldse saanud tulu teenimise eesmärgil kasutada. Sellest tulenevalt ei olnud maakohtu

hinnangul hoonestusõigusel kasutuseelist, mida kostjad peaksid välja andma. Maakohus

leidis, et valdaja ei pea välja andma kasu, mis põhineb tema enda investeeringutel või tema

panusel. Väljaandmise nõue piirdub selle kasuga, mida asi annab selles seisundis, milles ta jäi

valdaja kätte.

Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda. Maakohus ei määranud kohtulahendiga

kindlaks menetluskulude rahalist suurust, vaid teeb seda TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 alusel

eraldi määrusega pärast lahendi jõustumist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

tühistada täies ulatuses ning teha uus otsus, millega hageja hagi rahuldada. Menetluskulud

kõigis kohtuastmetes palub apellant jätta solidaarselt kostjate kanda.

6.1. Maakohtu otsus tuleb tühistada materiaal- ja menetlusõiguse rikkumise tõttu. Maakohus,

leides et kostjad on rikkunud hageja absoluutset õigust ja kasutanud hagejale kuuluvat

õigushüve (hoonestusõigust) hageja nõusolekuta (otsuse p 9 ja 10), asus seisukohale, et

hoonestusõigusel puudub kasutuseelis.

Selline järeldus on vastuolus rikkumiskondiktsiooni olemusega – ei oma tähtsust, kas ja

kuivõrd oli pahauskse rikkuja õigusvastane tegu edukas. Käesoleva asja kontekstis tähendab

see, et nõude rahuldamise perspektiivist ei oma tähtust, kas kostjad realiseerisid

hoonestusõigust või kuivõrd edukalt nad seda tegid. Tähtsust omab, et nende tegevuse

tagajärjel ei saanud hoonestusõigust realiseerida hageja.

Maakohus asus otsuses, hagejale üllatuslikult, seisukohale, et asjas omab tähtsust Tallimaja

seisund hoonestusõiguse seadmise ajal. Kohus märkis, et hageja ei ole tõendanud, et sellises

seisukorras hoonel võiks olla kasutuseelis. Seejuures ei selgitanud maakohus kordagi

hagejale, et see omab tema arust asjas tähtsust ega andnud võimalust selgituste ja tõendite

esitamiseks. Maakohus on eiranud ka hageja tähelepanekuid seoses tellitava ekspertiisiga ja

selle tulemustega. Kohus jättis oma järeldused suuremas osas põhjendamata.

Hageja ei nõustu maakohtuga osas, milles viimane leidis, et hoonestusõigusel puudub

kasutuseelis. Kostjad rikastusid selgelt hageja kasuks seatud hoonestusõigust realiseerides.

Fakt, et kostjad said hoonestusõiguse objekti valmis ehitada ja tsiviilkäibes kasutusse võtta,

tõendab, et hoonestusõigusel oli kasutuseelis. Muidu ei oleks hoonet lõpuni ehitatud ja

kasutusse võetud. Hageja omakorda ei saanud hoonestusõigust kasutusse võtta, kuivõrd seda

takistas kostjate ebaseaduslik käitumine.

Maakohus leidis õigesti, et hoonestusõigus on tähtajaline õigus, mille sisuks oli õigus

Tallimaja lõpuni ehitada ja seda sihipäraselt kasutada hoonestusõiguse tähtaja jooksul.

Hoonestusõiguse lepingu täitmine on püsiv protsess/seisund (kestvusleping). Kostjate

rikkumine oli kestev – kostjad ajasid Tallimajas kogu hoonestusõiguse tähtaja jooksul äri,

teades et hoonestusõigus on hagejal. Maakohtu järeldus, et hoonestusõigusel puudub

kasutuseelis, on eluliselt vale – lõpetamata ehitise hoonestusõiguse loogiline eesmärk on see

lõpuni ehitada ja kasutusse võtta. Selle tõkestamine läbi ebaseadusliku valduse on

õigusvastane tegu, millest teo toimepanija kasu saada ei või. Ka kohtuistungil ei osanud kostja

vastata küsimusele, miks ta arvab, et ta võib hageja õigust kasutada ilma igasugust tasu selle

eest maksmata.

Seega omab asja lahendamisel tähtsust Tallimaja seisukord ja valmidusaste kogu

hoonestusõiguse tähtaja jooksul, mitte ainult hoonestusõiguse seadmise hetkel. Teisisõnu

tuleb kasutuseelist VÕS § 1037 lg 3 kohaselt hinnata kogu aja jooksul, mil kostjad olid

rikkumises ehk kogu hoonestusõiguse tähtaja jooksul.

Vastasel juhul puuduks hoonestusõigusel alati rikkumiskondiktsiooni puhul kasutuseelis, sest

selle seadmise hetkel ongi hoonestus enamasti rajamata. Hoonestusõiguse realiseerimine on

kestev protsess, mis tähendabki hoone püstitamist ja sihtotstarbelist kasutamist teatud aja

jooksul.

Maakohtu tõlgendus muudab rikkumiskondiktsiooni hoonestusõiguse puhul sisutühjaks. Kui

maakohtu otsus jääb jõusse, tähendab see, et iga kord, kui kolmas isik realiseerib

hoonestusõigust õigustatud isiku asemel, ei teki tal mingitki kasutuseelist, sest ehitist ei ole

või see ei ole 100% valmis. See on ilmselgelt vastuolus rikkumiskondiktsiooni eesmärgiga.

Ka Riigikohus on leidnud, et võõrast asja kasutades saadakse eelduslikult alati

kasutuseeliseid.

Põhjendamatu on ka kohtu järeldus, et kasutuseelise tekkimine on välistatud, kuna hageja ei

realiseerinud hoonestusõigust (ei teinud kulutusi – „hoonestusõiguse realiseerimiseks oli

vajalik teatavate kulutuste tegemine“). Ometi on kogu vaidluse kese selles, et hageja ei saanud

kostjatest tulenevalt oma hoonestusõigust realiseerida ehk Tallimaja lõpuni ehitada (kulutusi

teha) ja selle ruumides konverentsi- ja puhkekeskust pidada. Järelikult ei saa hagejale ette

heita, et ta Tallimajja ei investeerinud.

Kokkuvõttes ei sõltu kasutuseelis hoonestusõiguse puhul Tallimaja seisundist

hoonestusõiguse seadmise ajal. Harilikku väärtust hinnatakse rikkumise aja seisuga. Kostjate

rikkumine oli kestev. Maakohus pidi hindama kasutuseelist kogu hoonestusõiguse tähtaja

jooksul. Riigikohus on leidnud, et võõrast asja kasutades saadakse eelduslikult alati

kasutuseeliseid. Maakohtu järeldus on karjuvas vastuolus käesoleva tsiviilasja asjaoludega ja

VÕS § 1037 lg 1 eesmärgiga.

6.2. Ringkonnakohtu istungil jäi hageja oma seisukohtade juurde. Hageja esindaja kinnitas, et

hageja soovis saada kostjatelt hoone valdust, kuid tõendid selle kohta puuduvad. Hageja ei

pöördunud valduse saamise nõudega kohtusse, kuna kohtumenetluse lõpuks oleks võinud

hoonestusõiguse tähtaeg olla juba möödas või poleks olnud sinna mõtet investeerida.

Kostjad olid pahausksed valdajad ja neilt tuleb Riigikohtu praktika kohaselt välja mõista kogu

saadud tulu, ilma kulusid arvestamata.

7. Kostjad ei pidanud apellatsioonkaebust põhjendatuks ning vaidlesid sellele täies ulatuses

vastu.

7.1. Hageja on apellatsioonkaebuses teadlikult esitlenud asjaolusid ebaõigesti, väites, et 2015.

aastal seati hageja kasuks hoonestusõigus kostja I kinnistu osale. Tegelikult seati kostja I X

kinnistule hoonestusõigus OÜ Laatapojat kasuks 7. augustil 2012 sõlmitud hoonestusõiguse

seadmise lepingu alusel. Hageja omandas hoonestusõiguse 2000 euro eest kohtutäitur Ivi

Kalmeti poolt OÜ Laatapojat suhtes läbiviidud täitemenetluses 2015. a novembris.

Enampakkumise tulemusel hoonestusõiguse omanikuks saades asus hageja kostjaid

survestama, nõudes 10 000 euro tasumist hoonestusõiguse lõpetamise / raha maksjale

üleandmise eest.

Hoonestusõiguse kehtivuse ajal ei ole hageja kordagi soovinud hoonestusõiguse lepingust

tulenevaid õigusi kasutada, vaid on soovinud ainult üht – raha hoonestusõiguse lõpetamise /

selle üleandmise eest. Hageja ei ole pidanud vajalikuks pöörduda kohtu poole Tallimaja

valduse väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest. See asjaolu tõendab ilmekalt hageja

tegelikku motiivi. Kogu hageja investeering oli enampakkumiselt 2000 euro eest

hoonestusõiguse omandamine ja „äri ajamine“ kostjatelt kohtuväliselt 10 000 eurot nõudes,

mis kohtumenetluse tarbeks 10-kordistati.

Kostjad ei nõustunud käsitlusega, mille kohaselt leidis maakohtus, et kostjad on rikkunud

hageja absoluutset õigust ja kasutanud hagejale kuuluvat õigushüve hoonestusõiguse näol

viimase nõusolekuta. Kumbki kostjatest ei ole hageja suhtes pannud toime ühtegi rikkumist.

Maakohtu seisukoht otsuse punktis 12 on õige. Hoonestusõigusel ei ole kasutuseelist, kuna

sellises valmidusastmes ja seisukorras, milles Tallimaja oli hoonestusõiguse omandamise ajal,

ei olnud võimalik seda hoonestusõiguse eesmärki arvestades kasu saamise eesmärgil välja

üürida ning hoonestusõiguse realiseerimiseks oli vaja kulutuste tegemine, samuti kostja II kui

valdaja ei pea välja andma kasu, mis põhineb tema enda investeeringutel või panusel.

Kostja I ei ole Tallimaja vallanud ega osalenud selle väljaehitamises ega välja üürimiseks ette

valmistamises. Hageja väide, mille kohaselt ehitasid Tallimaja lõpuni valmis kostjad

mitmuses ja hakkasid seda tulu teenimise eesmärgil välja üürima erinevate ürituste

korraldamiseks kolmandatele isikutele, on valeväide. Samuti on valeväide ja tõendamatuse

tõttu ainetu apellatsioonkaebuse punktis 19 sisalduv, mille kohaselt ajasid kostjad Tallimajas

kogu hoonestusõiguse tähtaja jooksul äri, teades, et hoonestusõigus on hagejal. Hagejale oli

teada, et Tallimaja esmakordne väljarentimine toimus 2021. a oktoobris elik perioodil 4.

november 2015 kuni 2021. a oktoober oli X Puhketalu Tallimaja ehitustööde tõttu

seisukorras, mis objektiivselt välistas Tallimaja väljarentimise ning väljarentimist ei

toimunud.

Hageja ei ole tõendanud Tallimaja seisu hoonestusõiguse seadmise hetkel elik 7. augustil

2012. Samuti ei tõendanud hageja väiteid, nagu olnuks Tallimaja hoonestusõiguse tähtaja

jooksul väljaüürimiskõlblik ja et Tallimaja välja üüriti. G. Laanemetsa hinnangu äärmuslik ja

valelik kallutatus hageja kui hinnangu tellija kasuks on üheselt ja ümberlükkamatult

tõendatud R. Lubi ekspertarvamusega.

Õige ja põhjendatud on maakohtu käsitlus, mille kohaselt ei pea kostjad või emb-kumb neist

andma välja kasu, mis põhineb nende enda investeeringutel ja/või panusel. Antud vaidluses

on üheselt selge, et Tallimajal puudus kasutuseelis, mille väljaandmist saaks hageja kostjatelt

nõuda. Hageja ei pöördunud alates 2015. a novembrist kohtusse valduse väljaandmise

nõudega, ei avaldanud mistahes viisil või vormis soovi Tallimajja investeerida ning kogu

kohtueelse suhtluse ja hageja omavolitsemise eesmärk oli enampakkumiselt omandatud

hoonestusõiguse võõrandamine 10 000 euro eest elik vähemalt 8000-eurose vaheltkasuga.

8. Mihkel Leht kostja II esindajana esitas 10. detsembril 2024 ringkonnakohtule avalduse,

milles teatas, et kostja II võtab hagi ja apellatsioonkaebuse õigeks, tunnistab hageja nõuet

täies ulatuses koos tekkinud kuludega (asjatundja arvamuse koostamise kulu, menetluskulud

jne) ning palub hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldada. Samuti palus Mihkel Leht kostja II

nimel tühistada 18. aprillil 2024 esitatud menetluskulude tagatise taotluse alusel määratud

menetluskulude tagatis ja kanda tagatiseks laekunud summa advokaadibüroo Sorainen OÜ

kontole.

Avaldusele lisatud dokumentide kohaselt võõrandati Andrei Krasnovile kuulunud kostja II

osa täiteasjas nr 084/2021/8771 toimunud enampakkumisel, mille kohta kohtutäitur Oksana

Kutšmei koostas vara kordusenampakkumise akti 5. detsembril 2024. Akti kohaselt omandas

kostja II osa Allanfix OÜ. Avaldusele lisatud kostja II osaniku 4. detsembri 2024 otsuse

kohaselt on kostja II uus juhatuse liige Mihkel Leht. Mihkel Leht kanti kostja juhatuse

liikmena ja Allanfix OÜ kostja II ainuosanikuna äriregistrisse 11. detsembril 2024.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt. Ringkonnakohus teeb

asjas TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse, millega rahuldab hagi kostja II vastu, kes on hagi

õigeks võtnud. Kostja I suhtes jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja hagi tema

vastu rahuldamata, muutes maakohtu otsuse põhjendusi. Hageja menetluskulud jäävad kostja

II kanda. Kostja I menetluskulud jäävad hageja kanda.

Kostja II 16. detsembri 2024 menetlusdokumendis esitatud uued tõendid jätab

ringkonnakohus asja juurde võtmata ning loeb esitajale tagastatuks, kuna tõendid esitati

hilinenult (TsMS § 633 lg 3 p 3; § 652 lg 3).

10. Ringkonnakohus käsitleb esmalt kostja II poolt hagi õigeksvõtuga seotud küsimusi ja

hindab seejärel kostja I vastu esitatud nõude põhjendatust.

11. Kostjal on õigus tema vastu esitatud nõuet tunnustada (hagi õigeks võtta) (TsMS § 4 lg 3

teine lause ja § 206 lg 1 esimene lause). Kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud

avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi (TsMS § 440 lg 1).

Kohus ei ole hagi õigeksvõtuga seotud asjas, kus osaleb mitu kostjat ja vaidlusalust

õigussuhet saab tuvastada üksnes kostjate suhtes ühiselt, ja hagi ei võta õigeks kõik kostjad

(TsMS § 440 lg 4).

Kostja II on kohtule esitatud avalduses hagi õigeks võtnud. Hageja kostja II avaldusele

vastuväiteid ei esitanud. Kostja I teatas ringkonnakohtule, et alates 11. detsembrist 2024 on

hageja ja kostja II seotud isikud läbi H. Nurga ja I. Sonnbergi. Seetõttu tuleb avaldusse

suhtuda teadmisega, et M. Leht poolt esitatud avaldus on tehtud hageja huvides, mitte

toimikus olevatest tõenditest lähtudes. Samas ei vaielnud kostja I kostja II õigusele hagi

õigeks võtta ka vastu. Kostja II avaldus ei muuda ega mõjuta kostja I menetluslikku seisundit.

Asjatundmatu on kostja II ja hageja nägemus, mille kohaselt saaks apellatsioonkaebuse

õigeksvõtuga tekkida täitedokument, mida täita kostja I kinnisasjade arvel, kuna kohtulikud

hüpoteegid on seatud kostja I kinnisasjadele.

Praeguses asjas osaleb kaks kostjat ja kostja I ei ole hagi õigeks võtnud. Kuna kostja I ja

kostja II ei ole ringkonnakohtu hinnangul vältimatud kaaskostjad, saab ringkonnakohus võtta

vastu kostja II poolse hagi õigeksvõtu ja tema suhtes tuleb hagi rahuldada kogu ulatuses.

Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis hagi kostja II vastu rahuldamata.

Põhjendatud on kostja I seisukoht, et kostja II poolt hagi õigeksvõtt ei mõjuta kostja I

menetluslikku seisundit.

Hagi õigeksvõtul põhineva otsuse võib kohus teha kirjeldava ja põhjendava osata (TsMS §

444 lg 3). Sellest tulenevalt ringkonnakohus hagi rahuldamist kostja II suhtes täiendavalt ei

põhjenda.

12. TsMS § 468 lg 1 p 1 sätestab, et kohus tunnistab omal algatusel tagatiseta viivitamata

täidetavaks hagi õigeksvõtul põhineva otsuse. Seetõttu tunnistab ringkonnakohus tagatiseta

viivitamata täidetavaks käesoleva otsuse osas, millega hageja nõue kostja II vastu

rahuldatakse.

13. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata osas, milles maakohus jättis hagi kostja I vastu

rahuldamata.

13.1. Hageja on esitanud kostja I ja kostja II vastu nõude AÕS § 85 lg 1 ja VÕS § 1037 lg 1

alusel, st õiguse rikkumise teel saadu välja andmise nõude. Tegemist on alusetu rikastumise

nõudega, mis erineb deliktilisest nõudest selle poolest, et lisaks hageja õiguse rikkumisele ehk

tema õigushüve kahjustamisele (mis on ka deliktilise nõude eeldus) peab alusetu rikastumise

nõude puhul rikkuja olema rikkumise tulemusena rikastunud, st ta peab olema rikkumise

tulemusena saanud midagi, mida rikkuja vara hulgas ilma rikkumise toimumiseta ei oleks

eksisteerinud (VÕS IV komm (2020), § 1037 komm 1 ja 3.1.1.c).

Hageja on kogu menetluse jooksul olnud seisukohal, et kostja II oli X Puhketalu pidaja, kelle

peamine müügitulu tulenes X Puhketalu pidamisest ja et selles tegevuses kasutas kostja II

pahauskse valdajana hagejale kuulunud hoonestusõiguse esemeks olnud hoonet (dtl 82).

Kostja II on hagi õigeks võtnud ja sellega tunnistanud hageja arvel rikastumist kogu hageja

nõude ehk 111 475 euro ulatuses.

13.2. Hagi kostja I vastu on hageja esitanud samal alusel kui kostja II vastu, põhjendades seda

asjaoluga, et kostja I oli hagi esitamise ajal kostja II juhatuse liige ja osanik (hagiavalduse p

7). Kostja I on hageja seisukohale, et tal on nõue mõlema kostja vastu samal alusel, kogu

menetluse jooksul vastu vaielnud ja leidnud, et hageja on põhjendamatult ja kunstlikult

käsitlenud kostjat I kostjast II lahutamatuna ning rõhutanud, et äriühingu juhatuse liige ei

vastuta üldjuhul äriühinguga solidaarselt.

Maakohus pidas hagi esitamist nii kostja II kui ka kostja I vastu põhjendatuks, leides, et kostja

II on juriidiline fiktsioon, mis tegutseb kostja I kaudu. Seetõttu oli maakohtu hinnangul hageja

õiguste teostamine takistatud just kostja I tegevuse tõttu (otsuse p 7).

Ringkonnakohus hageja ja maakohtu käsitlusega ei nõustu. Kostja I ja kostja II on erinevad

õigussubjektid ja nende tegevust ei saa samastada ainult põhjusel, et kostja I oli kostja II

juhatuse liige ja osanik.

Ringkonnakohtu hinnangul on põhimõtteliselt küll võimalik mitme kostja solidaarne vastutus

VÕS § 1037 lg 1 alusel (vt RKTKo 31.10.2018, 2-16-9519/78, p 39), kuid selleks peaksid

olema täidetud nõude eeldused mõlema kostja suhtes eraldi. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

hageja praeguses asjas kohtu ette toonud asjaolusid, mis võimaldaksid asuda seisukohale, et

hagejal saab olla nõue kostja I vastu samal alusel nagu kostja II vastu. Hageja ei ole väitnud,

et kostja I kasutas tema asja sõltumatult kostja II tegevusest, st mingis sellises

majandustegevuses, mis ei olnud kostja II majandustegevus.

13.3. Hageja ei ole esitanud kostja I vastu deliktilist nõuet, mis on kohtupraktika kohaselt

eelduseks ühingu võlausaldaja nõudele ühingu juhatuse liikme vastu. Iseenesest saab

maakohtuga nõustuda, et juriidiline isik saab tegutseda ainult tema esindajaks oleva füüsilise

isiku kaudu, sest TsÜS § 31 lg 5 kohaselt loetakse juriidilise isiku organi tegevus juriidilise

isiku tegevuseks. Sellest sättest ega ka ühestki teisest seaduse sättest aga ei tulene, et

juriidilise isiku juhatuse liige vastutaks automaatselt juriidilise isiku kohustuste eest.

Äriühingu juhtorgani liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest esmajoones juriidilise

isiku ees (TsÜS § 37 lg 1 ja ÄS § 187 lg 2). Riigikohtu pikaajalise praktika kohaselt on

äriühingu juhtorganite liikmete vastutus kolmandate isikute ees erandlikult võimalik juhul,

kui juhatuse liikmed rikuvad mingit seadusest tulenevat kohustust, mis on kehtestatud kas

ainuüksi või muuhulgas ühingu võlausaldajate kaitseks (vt RKTKm 24.05.2023, 2-21-

16071/38, p 11; RKTKo 20.06.2018 2-14-50307/132, p 16.2 (kohustus esitada õigel ajal

pankrotiavaldus); RKTKo 31.03.2010 3-2-1-7-10, p 30; RKTKo 17.06.2015 3-2-1-69-15, p

11; RKTKm 02.11.2007 3-2-1-90-07, p 13).

Samuti ei ole hageja esitanud kostja I vastu n-ö derivatiivnõuet ÄS § 187 lg 4 esimese lause

alusel (vt RKTKm 24.05.2023, 2-21-16071/38, p 17).

Kuna kostja I ei ole enam mingil viisil kostjaga II seotud, siis ei saa kostja II rikastumist ka

kaudselt lugeda kostja I rikastumiseks.

Seetõttu tuleb hageja apellatsioonkaebus nõudes kostja I vastu jätta rahuldamata ning

maakohtu otsuse resolutsioon selles osas muutmata.

14. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna hagi kostja II vastu kuulub rahuldamisele kogu ulatuses, tuleb hageja menetluskulud

täielikult jätta kostja II kanda. Kostja I menetluskulud tuleb jätta täielikult hageja kanda, sest

hagi kostja I vastu jääb rahuldamata kogu ulatuses.

15. TsMS § 177 lg 1 p 2 kohaselt võib kohus otsustada, et määrab menetluskulude rahalise

suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse

või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Maakohus otsustas, et menetluskulude rahalise

suuruse määrab kindlaks kohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud

korras. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel lahendab maakohus ka

küsimuse, milline osa kostjate ühistest menetluskuludest tuleb lugeda kostja I kuluks ja

milline osa kostja II kuluks.

16. Ringkonnakohus rahuldab osaliselt kostja II taotluse tühistada kostjate 18. aprillil 2024

esitatud menetluskulude tagatise taotluse alusel määratud menetluskulude tagatis.

Ringkonnakohus rahuldas 8. mai 2024 määrusega osaliselt kostjate taotluse menetluskulude

katteks tagatise määramiseks, kohustades hagejat andma kostja I menetluskulude katteks

tagatise 1586 eurot ja kostja II menetluskulude katteks tagatise 1300 eurot.

TsMS § 196 lg 1 kohaselt kohustab kohus hagejat andma kostja eeldatavate menetluskulude

katteks tagatise ainult kostja taotlusel. Kui kostja oma taotlusest loobub, tuleb tagatise

nõudmine tühistada. Kostja II taotlus on võimalik rahuldada tema menetluskulude katteks

määratud tagatise, st 1300 euro osas.

TsMS § 195 lg 21 kohaselt tagastatakse tagatis kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes

selle tasus või kelle eest see tasuti, või menetlusosalise korraldusel muule isikule. Hageja eest

tasus menetluskulude tagatise 21. mail 2024 Prosandoo OÜ. Kostja II palus kanda tagatiseks

laekunud summa Advokaadibüroo Sorainen OÜ kontole, st sellise isiku kontole, kes tagatist

ise ei tasunud ja kes ei olnud ka isik, kelle eest tagatis tasuti. Kuna hageja teatas 13.

detsembril 2024 ringkonnakohtule, et on nõus kostja II 10. detsembril 2024 esitatud

taotlustega, siis käsitleb ringkonnakohus seda hageja korraldusena tagastada tagatis muule

isikule TsMS § 195 lg 21 tähenduses. Prosandoo OÜ poolt 21. mail 2024 tasutud 2886 eurost

tuleb 1300 eurot tagastada Advokaadibüroo Sorainen OÜ kontole nr

EE592200221019758083.

17. TsMS § 386 lg 4 kohaselt tühistab kohus hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb

rahuldamata. Maakohus on 11. oktoobri 2021 määrusega seadnud hagi tagamiseks kohtulikud

hüpoteegid kostja I omandis olevatele kinnisasjadele. Kuivõrd maakohus tagas kostja I vara

arvel kostja I vastu esitatud hagi, mis jääb rahuldamata, tuleb hagi tagamine täielikult

tühistada.

(allkirjastatud digitaalselt)