2-20-17052/132 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maris Kuurberg, liikmed Indrek Soots ja Neve

Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

19.12.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-17052

Kohtuasi

X hagi Pärnu linna (Pärnu Linnavalitsuse kaudu)

vastu võlgnevuse ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 01.08.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

45 951 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja: X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Tanel Riivits

Kostja:

Pärnu linn

(Pärnu Linnavalitsuse kaudu,

registrikood 75000064), esindaja linnasekretär TK

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Pärnu Maakohtu 01.08.2024 otsus osas, milles maakohus jättis hagi

rahuldamata põhivõla puhul 6020,80 euro ulatuses ning lähtus viivise

väljamõistmisel seadusjärgsest viivise määrast (VÕS § 113 lg 1 teine lause), jättes

rahuldamata võlatunnistusest tuleneva lepingulise viivise nõude. Ringkonnakohus

teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi täiendavalt 6020,80 euro

võrra ning mõistab välja mõistetud põhivõlalt kokku 17 166,05 eurot (11

145,25+6020,80) välja viivise 0,1% päevas alates 08.04.2019 kuni põhivõla täieliku

tasumiseni, kuid mitte üle põhivõla 17 166,05 eurot suuruse. Maakohtu otsus

tühistatakse ka menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas.

3. Harju Maakohtu 01.08.2024 otsus on jõustunud osas, milles Pärnu linnalt mõisteti

X kasuks välja põhivõlgnevus 11 145,25 eurot ning põhivõlalt viivis 31.10.2020–

01.08.2024 eest kokku 4664,71 eurot, samuti viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras põhivõlalt (11 145,25 eurot) alates 01.08.2024 kuni põhivõla

täieliku tasumiseni.

2-20-17052

4. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt.

4.1. Rahuldada X hagi osaliselt.

4.2. Mõista Pärnu linnalt X kasuks välja põhivõlgnevus 17 166,05 eurot ning

põhivõlgnevuselt (17 166,05 eurot) alates 08.04.2019 viivis 0,1% päevas kuni

põhivõlgnevuse tasumiseni, kuid mitte üle põhivõlgnevuse summa (17 166,05

eurot).

4.3. Jätta rahuldamata X hagi ülejäänud põhivõlgnevuse 12 845,05 eurot

saamiseks ja sellega seonduv viivisenõue.

4.4. Jätta maakohtus kantud menetluskulud 70% ulatuses Pärnu linna kanda ja

30% ulatuses X kanda.

4.5. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud 50% ulatuses Pärnu linna

kanda ja 50% ulatuses X kanda.

4.6. Jätta kohtuotsuse täitmist tagama Pärnu Maakohtu 20.11.2020 määrusega

kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega seati Yle (isikukood

XXXXXXXXXXX) kuuluvale eriomandile nr 1 asukohaga XXX (registriosa

nr XXXXXXX) esimesele vabale järjekohale kohtulik hüpoteek X (isikukood

XXXXXXXXXXX) kasuks hüpoteegisummaga 40 000 eurot.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. 18.11.2020 esitas X (hageja) Y vastu hagi, milles palus mõista Ylt välja 30 011,10 eurot ja

viivise 0,1% põhinõudelt. Samuti palus hageja jätta kõik menetluskulud Y kanda. Y suri

kohtumenetluse ajal ning tema üldõigusjärglasena astus menetlusse Pärnu linn Pärnu

Linnavalitsuse kaudu (kostja).

2. Hagiavalduse kohaselt oli Pärnu linnas, XXX asuv kinnisasi jagatud kolmeks

korteriomandiks, mis olid hageja ja Y omandis. Tegemist on kahekorruselise majaga, millest

Yle kuulus alumisel korrusel asuv korter 1, mis moodustab 25,9% kogu maja netopinnast.

3. Hageja väitel tehti poolte ühisel tahtel majas ulatuslikud vajaduspõhised ehitustööd (sh

katusevahetus, fassaaditööd, sisetööd jms), mille eest kohustus Y tasuma proportsionaalselt,

s.o vastavalt oma omandiosa suurusele. Samaaegselt tehti remonditöid ka Yle kuuluvas

korteriomandis, mille eest pidi ta üksi tasuma. Ehitustööd on 01.07.2016 seisuga tehtud ning

2-20-17052

nende eest tasus ehitustöid teinud ettevõtjale vaid hageja. Hageja esitas selle asjaolu

tõendamiseks akti ehitustööde üleandmise-vastuvõtmise kohta. Hageja usaldas Y võimet täita

oma rahalist kohustust, kuna nende vahel olid usalduslikud ning soojad suhted. Seetõttu ei

vormistatud tööde kohta ühtegi lepingut, mille pooleks oleks olnud Y. Hagejal tekkis

eelnevast tulenevalt Y vastu rahaline nõue kokku 30 011,10 eurot (s.o 20% ehitustööde

kogumaksumusest, millele vastab 17 611,10 eurot, ning Y korteriomandiga seotud

remonditööd 12 400 eurot). Hageja märkis, et tegelikkuses vastanuks Y proportsioonile

kinnistu suurusest 25,9%.

4. 07.03.2019 allkirjastas Y võla tasumise kokkuleppe (võlatunnistus), millega tunnistas

rahalise kohustuse olemasolu hageja ees 30 011,10 eurot. Võlatunnistuse lisaks on tabel,

milles on detailne loetelu ühisel kokkuleppel teostatud ehitustöödest ja soetatud seadmetest,

sh arvutuskäik Y proportsiooni kujunemisest. Enne kokkuleppe allkirjastamist käisid Y ja

hageja tabeli koos läbi. Võlatunnistuse p 2 kohaselt kohustus Y tasuma hagejale võlgnevuse

hiljemalt 07.04.2019. Vaatamata hageja korduvatele nõudmistele on hagiavalduse esitamise

seisuga kohustus seni tervikuna täitmata.

5. Hageja ei nõustunud Y lepingulise esindaja paljasõnalise vastuväitega, et Y ei ole

võlatunnistust ise allkirjastanud. Y allkirjastas dokumendi ise ja oli võlatunnistuse

allkirjastamise ajal täiesti adekvaatne. Seda kinnitab ka see, et Y allkirjastas 2020. a augustis

ja septembris notaris kaks dokumenti.

Menetluse edasine käik, kostja vastuväited

6. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

7. 23.12.2020 väitis Y sotsiaaltöötaja vahendusel riigi õigusabi taotluse esitamisel, et tema ei

tea võlgnevusest midagi ega ole teadaolevalt allkirjastanud võlgnevusega seotud dokumente.

Yle riigi õigusabi korras määratud esindaja haginõuet ei tunnistanud. 08.02.2021 teatas

esindaja kohtule, et ta ei saanud esindatavaga kontakti, kuna Y ei suutnud ühelegi esitatud

küsimusele adekvaatselt vastata. Esindaja seadis kahtluse alla, kas võlatunnistus on faktiliselt

allkirjastatud tema esindatava poolt. Esindaja vaidles vastu ka võlatunnistuse lisast nähtuvate

ehitustööde mahule ja maksumusele.

8. 23.07.2021 määrusega tsiviilasjas 2-21-4739 seati Y üle eestkoste tema kõigi asjade

ajamiseks.

9. 25.10.2021 koostatud kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktist nr 36–2021 nähtub, et eksperdil ei

olnud võimalik olemasolevate andmete alusel tuvastada, kas ja mil määral esines Yl

07.03.2019 (võlatunnistuse koostamise ja allkirjastamise ajal) kognitiivseid defitsiite või

psüühikahäiret, mille tõttu oleks tema suutlikus sihipäraseks arutluseks ja tegevuseks olnud

häiritud (I kd tl 167–170).

10. Y suri 11.09.2022 (II kd tl 43). Menetlus oli peatunud TsMS § 353 lg 1 alusel kuni

31.10.2022 (II kd tl 54–55). 13.12.2022 lubas kohus Pärnu linnal kostjana menetlusse astuda

(II kd tl 56).

11. Kostja vastas, et talle jääb ebaselgeks, mis on tehtud tööde täpsem sisu ning kuidas ja

millal on selliste kulutuste Y kanda jätmises kokku lepitud või kuidas võiks selliste kulutuste

tema kanda jätmine tulla seadusest. Hageja esitatud dokumendid tõendavad üksnes osaliselt

2-20-17052

kaasomandi huvides tehtud kulutusi ning valdavas osas on kulutused tehtud pigem hageja

korteriomandi huvides.

11.1. Kostja vaidles tervikuna või osaliselt vastu erinevatele hageja nõutud kulutustele,

lähtudes sellest, et kui tööd olid tehtud hagejale kuuluvate eriomandite osade laiendamiseks,

siis ei saa tegemist olla kaasomanike huvides tehtavate kulutustega ning neid ei saa jätta

kostja kanda. Kostja esitas Wudu Arhitektid OÜ elamu laiendamise projekti (II kd tl 143–

163) ja elamu inventariseerimise plaanid (II kd tl 139–142), kust nähtub ehitustööde ulatus.

11.2. Kostja hinnangul saab kostja kanda jätta üksnes kulutusi, mis on tehtud kaasomandi osa

säilitamiseks (nt fassaadi ja katuse rekonstrueerimine) või kostja eriomandi kasuks. Osadele

kulutustele vaidles kostja vastu põhjusel, et nende vajalikkus (vähemalt kostja jaoks) ei ole

tõendatud (kanalisatsioonitööd, varikatus ja rõdupiirded, AC Kliimahooldus OÜ arved,

muruniiduk) või et konkreetsed tööd ei ole tõendatud (aknad, Cramo kulu, samuti kõik Y

korterit puudutavad tööd 10 000 euro ulatuses ning sinna väidetavalt ostetud õhkküttepump

2400 eurot).

Maakohtu otsus ja põhjendused

12. Pärnu Maakohtu 01.08.2024 otsusega rahuldati hagi osaliselt ja mõisteti kostjalt hageja

kasuks välja 11 859,03 eurot (sellest 11 145,25 põhivõlgnevus ja 713,78 eurot põhivõlalt

31.10.2020 kuni 18.11.2020 sissenõutavaks muutunud viivis), samuti sissenõutavaks

muutunud viivis 3950,93 eurot põhivõlalt (11 145,25 eurot) alates 19.11.2020 kuni otsuse

tegemiseni 01.08.2024 ning alates 01.08.2024 põhivõlalt (11 145,25 eurot) viivis VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Maakohus jättis

rahuldamata põhinõude 18 865,85 eurot ja sellelt sissenõutavaks muutunud viivisenõude 17

022,72 eurot.

13. Maakohus tuvastas, et puudub vaidlus, et XXX, Pärnu asuvas elamus teostati kuni

01.07.2016 ehitustöid. Vaidlust ei ole ka selles, et Yle kuulus elamus eriomand (korter) nr 1.

Poolte vahel on vaidlus selles, kas Y on 07.03.2019 võlatunnistuse ise digitaalselt

allkirjastanud ning kas isik sai võlatunnistuse allkirjastamisel aru võlatunnistuse sisust. Lisaks

on vaidlus korteriomandiseaduse (KOS) § 15 lg 1 ja 2, § 16 ja § 161 mõttes tehtud tööde

vajalikkuses, st mis osas on ehitustööd tehtud vastavalt kaasomanike, s.o hageja ja Y huvides

ning palju ehitusööd maksid.

14. Maakohus hindas kõigepealt 07.03.2019 digitaalselt allkirjastatud võlatunnistust ning asus

seisukohale, et sellel ei ole õiguslikke tagajärgi.

15. Maakohus võttis arvesse, et ühelt poolt oli hageja 11.06.2021 eelistungil selgitanud, et

võlatunnistuse koostas tema ise, Yga koos ja Y juures, kuid oma sülearvutis, kuna Yl ei ole

arvutit. Hageja väitel allkirjastas Y võlatunnistuse hageja arvutis ID-kaardiga ise. Hageja oli

varem Yle kaardi kasutamise selgeks õpetanud (I kd, tl 108, 109). Y avaldas 23.12.2020

maakohtule, et tema ei tea võlgnevusest midagi ja ei ole teadaolevalt ka allkirjastanud

võlgnevusega seotud dokumente (I kd, tl 36). Maakohus möönis esmalt, et Y ei pruukinud

23.12.2020 enam mäletada neid toiminguid, mida ta tegi 07.03.2019. Seejärel leidis kohus, et

arvestades isiku tervislikku seisundit (sh aju kompuuteruuringuga tuvastatud varem

läbipõetud infarkt, I kd, tl 169 pöördel), vanust (91 aastat) ja seda, et ta ei kasutanud

igapäevaselt arvutit, ei ole eluliselt usutav, et isik allkirjastas võlatunnistuse ilma kõrvalise

abita.

2-20-17052

16. Edasi märkis maakohus, et samas ei ole tähtsust, kas Y allkirjastas võlatunnistuse ise või

kõrvalise abiga, vaid selles, kas ta sai aru, millele ta allkirja annab ja milliseid kohustusi

sellega endale võtab (RKTKm 03.07.2024, 2-22-139256, p 13). Maakohus märkis, et

ekspertiis Y teovõime (arusaamisvõime) kohta 07.03.2019 seisuga tulemust ei andnud (I kd tl

170). Notar on selgitanud, et temal 13.08.2020 ja 09.09.2020 notariaaltoimingute tegemisel Y

otsusevõime osas kahtlusi ei tekkinud (I kd tl 127). Maakohus jäi samas juba 23.08.2022

avaldatud seisukoha juurde, et testamendi tegemine ei ole oma sisult võrreldav

võlatunnistusega (II kd, tl 22).

17. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lg-st 3 tuleneb, et piiratud teovõimet

eeldatakse siis, kui isikule on eestkoste seatud. Seega vaidluse korral isiku teovõime

olemasolus tuleb kohtul hinnata tehingu kehtivust isiku arusaamisvõimest tulenevalt

olenemata sellest, kas isikule on eestkoste seatud või mitte. VÕS § 29 lg 4 sätestab, et kui

lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu

lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Maakohus asus

seisukohale, et esitatud tõendeid kogumis hinnates ei ole kohtule eluliselt usutav, et Y mõistis

täies ulatuses võlatunnistuse sisu, tähendust ja tagajärgi. Hageja ei ole suutnud kohut veenda,

et 91-aastane vaegnägijast vaegkuulja suutis selle aja jooksul, kui hageja viibis koos oma

arvutiga tema juures, lugeda arvutis võlatunnistust, mõista ja aru saada juriidilistest

terminitest nagu “kohustatud isik“, „võlausaldaja“, „sissenõutavus“, „vastuväide“, „aegumise

pikendamine“ jne. Ei ole usutav, et ta mõistis, et tal tuleb 30 011,10 eurot tasuda ühe kuu

jooksul ning et tasumisega viivitamise korral tuleb maksta viivist 0,1% päevas, s.o 30,01

eurot. Ebaselgeks jääb ka, miks kõikide tööde osas sõlmiti võlatunnistus 2019. aastal, samas

kui metallaia ehitus teostati 2011. aasta kevadel ja hageja tasus selle eest juba 05.06.2011 (II

kd, tl 118), maakelder renoveeriti ja hageja tasus selle töö eest viimase makse 30.05.2012 (II

kd, tl 120). Y arusaamisvõime puudulikkust kinnitab ka see, et kalkulatsioonis on märgitud

muruniiduki maksumuseks 2200 eurot (I kd tl 15), samas esitatud dokumentidest nähtuvalt oli

muruniiduki ja selle paigaldamise tegelik maksumus 2144 eurot (II kd, tl 122). Hageja on ka

väitnud, et võlatunnistus ei olnud poolte vahel esmakordne arveldamine seonduvalt

ehitustöödega (II kd, tl 178 pöördel), samas arvestades kohtule esitatud dokumente

ehitustööde kohta ja võlatunnistusele lisatud tööde loetelu, jääb ebaselgeks, milliste

ehitustööde eest arveldamine poolte vahel varem toimunud oli. Ei ole välistatud, arvestades

hageja väidet ehitustööde eest varasema tasumise kohta, et võlatunnistuse lisas märgitud

korteri remondiga seotud kulud olidki varem kostja poolt arveldatud ehitustööd, kuna just

nende tööde kohta ei ole hagejal dokumente esitada.

18. Maakohus viitas TsÜS § 138 lg-tele 1 ja 2 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lg-le 1.

Lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamist loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks

siis, kui õigusi teostatakse vastuolus hea usu põhimõttega. Õiguste teostamise piiramine

tähendab, et kohus ei kohalda konkreetsel halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust

tulenevat. Kuna maakohus asus seisukohale, et Y ei saanud 07.03.2019 võlatunnistust

allkirjastades aru selle tegelikust sisust, tähendusest ja tagajärgedest, leidis kohus, et

võlatunnistusel ei ole õiguslikke tagajärgi.

19. Edasi hindas maakohus hageja nõudeid ehitustööde tegemise ja kulutuste kandmise ajal

kehtinud korteriomandiseaduse (KOS) sätetest (§ 15, § 16, § 16¹) lähtudes. Hageja väitel olid

võlatunnistuse aluseks hageja poolt ainuisikuliselt tasutud kinnistul asuva elamu

renoveerimise, maakeldri ja aia ehitustööd kokku 88 055,50 eurot (sellest 20% kostja osa oli

2-20-17052

17 611,10 eurot), kostja korteri remonditööd 10 000 eurot ja õhkküttepump maksumusega

2400 eurot. Hageja ei vaielnud vastu kostja väitele, et korteriühistu asutati 14.12.2017 aastal,

s.o pärast ehitustööde lõppemist.

20. Maakohus asus kokkuvõtvalt seisukohale, et elamu laiendamiseks oli hagejal olemas Y

nõusolek (KOS § 16 lg 1). Samas elamu laiendamiseks antud nõusolek KOS § 16 lg 1 mõistes

ei eelda automaatselt nõusolekut korrapäraseks korrashoiuks vajalikest kulutustest suuremate

kulude kandmiseks. Edasi leidis maakohus KOS § 16¹ ja § 13 sätteid kohaldades, et olukorras,

kus kolme korteriga elamus kuulub kaks korterit hagejale ja üks korter kostjale ning

ehitustegevuse tõttu saab suuremat kasu hageja, kellele kuulub üle poole kaasomandi osast, ei

ole KOS § 161 lg 2 kolmandas lauses sätestatud piirang kohaldatav. TsÜS §-s 138 sätestatud

hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas olukord, kus üks korteriomanikest saab suuremat kasu

teise korteriomaniku arvelt.

21. Edasi analüüsis maakohus võlatunnistuse lisaks olevas ehitustööde nimekirjas välja

toodud kirjendeid, kulutuste tõendatust ja nõude põhjendatust KOS § 13 lg 2 mõistes.

Maakohus viitas, et selgitas 23.08.2022 hagejale erandlike asjaolude esinemist, mille tõttu on

deklaratiivse võlatunnistuse aluseks olevate asjaolude tõendamiskoormis hagejal (II kd, tl 23).

Kokkuvõtvalt rahuldas maakohus hagi 11 145,25 euro ulatuses: ehitustööd 5447,30 eurot,

kanalisatsioon 913,93 eurot, välisuks 686 eurot, õhksoojuspumpade montaaž 211,74 eurot,

korstnad 308,76 eurot, aknad 739,89 eurot, aed ja värav 823,36 eurot, maakelder 514,60 eurot,

aknaluugid 462,86 eurot, voodrilauad 409,62 eurot, prügivedu 277,27 eurot ja sepisetööd

349,93 eurot). Maakohus jättis rahuldamata investeeringute nõudest 17 611,10 eurot nõude

6465,85 euro ulatuses ning korteriga 1 seotud remondikulude nõude 10 000 eurot ja

õhkküttepumba kulu nõude 2400. Hagi jäi rahuldamata kokku 18 865,85 euro ulatuses.

22. Maakohus lahendas ka hageja viivisenõude. Kuna maakohus oli leidnud, et

võlatunnistusel ei ole õiguslikke tagajärgi, siis ei lähtunud maakohus võlatunnistuses märgitud

viivisest 0,1% päevas, vaid kohaldas VÕS § 113 lg 1 teist lauset. Maakohus luges kostja

võlgnevuse sissenõutavaks muutumise tähtpäevaks 31.01.2020 (I kd tl 14) ning mõistis

kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivise 31.01.2020–31.07.2024 eest

kokku 4664,71 eurot.

23. Maakohus jättis jõusse 20.11.2020 määrusega hagi tagamiseks kinnistusraamatusse Yle

kuuluvale eriomandile nr 1 asukohaga Pärnu maakond, Pärnu linn, Pärnu linn, XXX

(registriosa nr XXXXXXX) esimesele vabale järjekohale seatud kohtuliku hüpoteegi hageja

kasuks hüpoteegisummaga 40 000 eurot (TsMS § 445 lg 2).

24. Menetluskulud jättis maakohus tulenevalt sellest, et hageja ei nõustunud kohtu pakutud

kompromissiga, hageja kanda. Yle riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud olid 400,80

eurot. Kohus määras riigi õigusabi tasu suuruse kindlaks 17.08.2022 määrusega (II kd tl 9).

TsMS § 179 lg 1 alusel mõistis maakohus hagejalt riigituludesse menetluskulud 400,80 eurot.

Apellatsioonkaebus

25. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles

kohus jättis tema hagiavalduse rahuldamata, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega

rahuldada tema hagiavaldus tervikuna. Hageja palus jätta kõik menetluskulud kostja kanda.

2-20-17052

26. Hageja leiab, et maakohus on rikkunud materiaalõiguse ja menetlusõiguse norme ning

hinnanud vääralt asjaolusid ja tõendeid.

27. Maakohus on vääralt tuvastanud, et Y ei saanud 07.03.2019 võlatunnistust allkirjastades

aru selle tegelikust sisust, tähendusest ja tagajärgedest, mistõttu ei ole võlatunnistusel

õiguslikke tagajärgi. Maakohus ei võtnud arvesse, et veel 2020. aasta augustis ja septembris

tõestas notar kostja kahte testamenti ja pidas isikut adekvaatseks. Ka asjas läbi viidud

ekspertiis ei kinnitanud seda, et Y otsusevõime 07.03.2019 seisuga saaks panna kahtluse alla.

Lisaks oli kostja varasemas elus raamatupidaja ning sai aru sõnadest nagu „sissenõutavus“,

samuti intressi arvutamise põhimõtetest. Võlatunnistus koostati kostjaga koos ja kõik read

arutati ühiselt läbi. Võlatunnistuse tekst oli selge ja lihtsalt mõistatav. Maakohus on vääralt

lähtunud pelgalt Y vanusest. Kuni tervise tuntava halvenemiseni 2020. a sügisel oli Y aktiivne

ja adekvaatne. Hageja sai kohtule selgitada võla tunnistamise asjaolusid ning seda, et oli

kokku lepitud, et omavaheline arvlemine toimub siis, kui ehitustööd on valmis. Vaidlus

puudub, et ehitustööd said valmis.

28. Hageja tõi esile ka selle, et kui Y ei oleks olnud nõus laiaulatuslike töödega, siis oleks ta

saanud teatada lubamatutest töödest näiteks linnavalitsusele. Asjaomased tööd kestsid kaua ja

nendega kaasnes müra, seega oli Y töödest teadlik. Y kasutas oma eriomandiosa kuni

hospitaliseerimiseni. Ehitustöödega suurenes Y eriomandiosa väärtus, samuti kasvas see

elamu tervikuna parendamise tõttu ja varaväärtuse tervikuna suurenemise tõttu.

29. Maakohus on vääralt kohaldanud TsÜS § 138 lg-id 1 ja 2 ning VÕS § 6 lg-t 1.

Võlatunnistuse andmises ei olnud midagi hea usu põhimõtte vastast. Y teovõime ei olnud

võlatunnistuse andmise ajal piiratud.

30. Maakohus tõlgendas vääralt KOS § 16¹ lg 2 kolmandas lauses sätestatut. Asjaomane

piirang ei ole kohaldatav. Asjaolu, et hageja kahe korteri omanikuna saab töödest suuremat

kasu, ei ole hea usu põhimõtte vastane. Korteriomanikud peavad asja ajakohastamisel

panustama vastavalt oma kaasomandiosa suurusele. Y osaks loeti 20%. Seega jääb

arusaamatuks, kuidas sai hageja suuremat kasu. Lisaks on Y võlatunnistust allkirjastades

nõustunud kõikide selle lisaks olevas dokumendis loetletud töödega.

31. Hageja ei nõustunud maakohtu poolt teatud tööde arvestamata jätmisega. Hageja selgitas,

miks on põhjendatud võtta arvesse kõiki ehitustöid, samuti et katus ja aknad on kaasomandis,

elektritööd olid vajalikud, kraana kasutamine oli vajalik, varikatuse ja rõdupiirde tööd

puudutavad maja üldilmet ning muruniiduki soetamises oli kokkulepe.

32. Y korteris tehtud töid (10 000 euro väärtuses) ja väidetavalt Y korterisse ostetud

õhkküttepumbaga seonduvat (2400 eurot) soovis hageja tõendada vande all antavate ütlustega.

Hageja esitas asjaomase taotluse ka maakohtus, kuid maakohus jättis selle rahuldamata.

Hageja esitas sama taotluse uuesti koos apellatsioonkaebusega.

33. Hageja leidis, et võlatunnistuses kokku lepitud viivisemäär 0,1% ei ole ebamõistlik, kuna

hageja oli kasutanud kaasomandi ja kostja eriomandi parendamiseks oma vahendeid ning oli

pidanud oma tasu kaua ootama.

34. Hageja vaidlustas menetluskulude jaotuse ning palus jätta kõik menetluskulud kostja

kanda.

2-20-17052

Vastustaja seisukoht ja edasine menetlus

35. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

36. Kostja leiab, et ei ole võimalik tuvastada, kas Y sai võlatunnistusest aru, mistõttu on

maakohus tõendeid õigesti hinnanud. Y ei saanud võlatunnistust allkirjastades aru, et selle

täitmiseks on vaja vahendeid. Kostja hinnangul ei ole arusaadav, miks ei tasunud Y kulutuste

tegemisel nende eest kohe, kui tal oleksid sellised vahendid olemas olnud. Ka ei ole hageja

esitanud ühtegi tõsiselt võetavat põhjendust, miks ta oleks pidanud tegema ehitustöid vaid

enda vahendite eest.

37. Kostja arvates ei ole kohane hageja väide, et kui Y ei olnud nõus ehitustöödega, oleks ta

pidanud teavitama kohalikku omavalitsust.

38. Kostja nõustub maakohtu seisukohaga, et hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas, kui üks

korteriomanikest saab suuremat kasu teise korteriomaniku arvelt. Kui Y oleks saanud aru

võlatunnistuse sõlmimise sisust, tähendusest ja tagajärgedest, ei oleks ta endise

raamatupidajana endale kahjulikku kokkulepet sõlminud.

39. Kostja vaidles vastu hageja vande all ülekuulamisele.

40. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

41. Tallinna Ringkonnakohus jättis 11.11.2024 määrusega rahuldamata hageja taotluse tema

vande all ülekuulamiseks (III kd, tl 19–21).

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

42. Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja maakohtu

otsus osaliselt tühistada. Ringkonnakohus saab tühistatud osas teha ise uue otsuse (TsMS §

657 lg 1 p 2). Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hagi

rahuldamata põhivõla puhul 6020,80 euro ulatuses ning lähtus viivise väljamõistmisel

seadusjärgsest viivise määrast (VÕS § 113 lg 1 teine lause), jättes rahuldamata

võlatunnistusest tuleneva lepingulise viivise nõude. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue

otsuse, millega rahuldab põhinõude täiendavalt 6020,80 euro võrra ning mõistab kogu välja

mõistetud põhivõlalt 17 166,05 eurot (11 145,25+6020,80) välja viivise 0,1% päevas alates

08.04.2019 kuni põhivõla täieliku tasumiseni, kuid mitte üle põhivõla suuruse.

Ringkonnakohus muudab maakohtus kantud menetluskulude jaotust ja tühistab maakohtu

otsuse menetluskulude kindlaksmääramise osas. Ülejäänud vaidlustatud osas jääb hagi

rahuldamata. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni

juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

43. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese

astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Käesoleval juhul on apellatsioonkaebuse esitanud üksnes hageja, seega on maakohtu otsus

jõustunud osas, milles kostjalt mõisteti hageja kasuks välja põhivõlgnevus 11 145,25 eurot

ning põhivõlalt viivis 31.10.2020–01.08.2024 eest kokku 4664,71 eurot, samuti viivis VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlalt (11 145,25 eurot) alates 01.08.2024 kuni

põhivõla täieliku tasumiseni. Ringkonnakohus hindab maakohtu otsust hageja vaidlustatud

osas.

2-20-17052

44. Asjas puudub vaidlus, et hageja ja Y olid Pärnu linnas XXX asuva kinnistu (reg.osa nr

XXXXXXX) kaasomanikud. Eriomand nr 1 kuulus vaidlusaluste ehitustööde tegemise ja hagi

esitamise ajal Yle (I kd, tl 9) ning eriomandid 2 ja 3 kuulusid hagejale (kohtu poolt

kinnistusraamatust üle kontrollitud). Kuigi Y on surnud, ei ole kinnistusraamatu andmetel

eriomandi nr 1 omaniku andmeid (seisuga 03.12.2024) muudetud. Pärnu linn astus menetlusse

kostjana kui Y üldõigusjärglane pärimise korras (TsMS § 209 lg 1).

45. Kuna hageja esitas hagiavalduse võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks tuginedes

eelkõige Y 07.03.2019 digitaalselt allkirjastatud võlatunnistusele, maakohus leidis, et

võlatunnistusel ei ole õiguslikke tagajärgi, ning hageja on maakohtu järelduse vaidlustanud,

tuleb ringkonnakohtul esmalt hinnata 07.03.2019 dokumenti. Kuna ringkonnakohus ei nõustu

maakohtuga, et võlatunnistusel ei ole õiguslikke tagajärgi, peab ringkonnakohus asjaomast

dokumenti Riigikohtu praktikas välja kujundatud juhiste kohaselt sisuliselt hindama.

46. Ringkonnakohus märgib esmalt, et nõustub hagejaga selles, et käesoleval juhul ei ole alust

pidada 07.03.2019 dokumenti hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Maakohus tugines oma

järeldustes peaasjalikult sellele, et Y oli dokumendi allkirjastamise ajal 91-aastane ega saanud

aru, millele ta alla kirjutab. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kedagi pidada ebaadekvaatseks

pelgalt vanuse tõttu. Asjaolu, et kohtumenetluse ajal ei mäletanud Y väidetavalt enam

võlatunnistusega seonduvat (Y 23.12.2020 taotlus riigi õigusabi saamiseks, I kd, tl 36;

08.02.2021 Y esindaja seisukoht, I kd, tl 80 ja pöördel), ei anna alust väita, et isik oli poolteist

aastat varem ebaadekvaatne. Kõrges vanuses inimeste tervislik seisund võib küll kiiresti

drastiliselt muutuda, kuid pelgalt vanus ise ei anna alust pidada eaka isiku allkirjastatud

võlatunnistust hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta

ei pea oluliseks hageja esiletoodut, et Y oli varasemas tööelus raamatupidaja ning pidi võla ja

rahalise kohustuse kohta käivatest mõistetest aru saama. Arvesse tuleb võtta ka seda, et kohtu

määratud ja 25.10.2021 valminud kohtupsühhiaatria ekspertiisiga ei suudetud tuvastada, kas

ja mil määral esines Yl 07.03.2019 kognitiivseid defitsiite või psüühikahäiret, mille tõttu tema

suutlikkus sihipäraseks aruteluks ja tegevusteks oleks olnud häiritud (I kd, tl 168–171).

Lisaks pidas Pärnu notar Marje Jürioja Y veel 13.08.2020 ja 09.09.2020 testamentide

tõestamisel adekvaatseks (I kd, tl 127). Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul mis

tahes alus asuda seisukohale, et endine raamatupidaja ei mõistnud 07.03.2019 dokumendi

allkirjastamisel, mida tähendavad mõisted võlg, rahaline kohustus või viivis või milline

tähendus on võla tasumise tähtaja määramisel.

47. Võlatunnistuse ja sellele lisatud ehitustööde nimekirja ja kalkulatsiooni allkirjastas Y

digitaalselt. Hageja on selgitanud, et Y oli ise varem avaldanud soovi õppida kasutama ID-

kaardiga allkirjastamist ning hageja oli talle seda õpetanud. Isegi kui isikul endal ei olnud

arvutit ning dokument allkirjastati koos hagejaga hageja sülearvutist, ei tõenda see seda, et Y

oleks sunnitud sellist dokumenti allkirjastama. Lisaks on võlatunnistuses nimetatud (kogu

elamut puudutavaid) ehitus- ja seonduvaid töid ka teostatud (vt allpool p 51), mistõttu ei

nõustu ringkonnakohus maakohtuga ja leiab, et võlatunnistusele on õiguslikud tagajärjed.

48. Kohtul tuleb seega järgnevalt vastata küsimusele, kas hageja esitatud 07.03.2019

dokument on Y kui võlgniku ühepoolne mittetehinguline tunnistus või õiguslikult siduv

tehinguline võlatunnistus. Riigikohtu praktika kohaselt ei soovita võlgniku ühepoolse

mittetehingulise tunnistusega õigussuhet lepinguga reguleerida, vaid sellega võlgnik üksnes

nendib võla või muude asjaolude olemasolu, soovimata õiguslikku siduvust. Võlatunnistuse

kui lepingu puhul peab olema tuvastatav poolte tahe olla lepinguliselt seotud. Seega tuleb

esmalt selgitada välja poolte tegelik tahe väidetava võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel.

Selle lähtekohaks on eelkõige dokumendi sisu ja sõnastus, samuti selle koostamise põhjused

2-20-17052

ja eesmärk. Poolte tegeliku tahte tuvastamisel tuleb kohaldada üldiseid tahteavalduse ja

lepingu tõlgendamise reegleid (TsÜS § 75, VÕS § 29). Kuivõrd lähtuda tuleb eeldusest, et

tegemist on võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistusega, peab võlausaldaja tõendama, et

poolte tahe oli sõlmida tehinguline võlatunnistus (TsMS § 230 lg 1) (RKTKm 03.07.2024, 2-

22-139256, p 13, RKTKo 10.04.2024, 2-21-5364/37, p-d 11-13).

49. Käesoleval juhul on Y 07.03.2019 dokumendi (mis on pealkirjastatud „Rahalise kohustuse

tunnistamine“) p-s 1 kinnitanud, et „[v]õlausaldaja [hageja] on teostanud oma kuludega poolte

ühisel kinnisasjal XXX, Pärnu ehitustööd (katuse vahetus, maja sissepääsude ehitus, treppide

ehitus, fassaaditööd, metallist aiapiirde paigaldus koos väravaga, kanalisatsiooni trassi

väljavahetamine, maakeldri renoveerimine) ja Yle kuuluvas korteris nr. 1 renoveerimistööd,

millest tulenevalt tekkis Kohustatud isikul Võlausaldaja ees rahaline kohustus 30 011,10

eurot. Nimetatud ehitustööd olid teostatud ja vastuvõetud 01.07.2016, milliste mahu ja

kvaliteedi üle mul vaidlust polnud. Käesoleva võlakirja aluseks olnud ehituskulude

dokumentidega sain tutvuda.“ Sama dokumendi p-s 2 kinnitas Y, et „[k]ohustatud isikul on

seega 02.07.2016 alates sissenõutavaks muutunud rahaline kohustus Võlausaldaja ees seisuga

summas 30 011,10 eurot. Kohustatud isik kinnitab, et ei oma rahalise kohustuse osas ühtegi

vastuväidet ning Kohustatud isik kohustub tasuma nimetatud rahalise kohustuse

Võlausaldajale hiljemalt 07.04.2019.a“. P-s 4 kinnitas Y, et „[r]ahalise kohustuse tasumisel

hilinemisega on Võlausaldajal õigus nõuda viivist 0,1% päevas tähtajaks tasumata summalt.“

Pooled pikendasid kokkuleppeliselt ka aegumise tähtaega 10 aastani. Võlatunnistusele oli

lisatud ehitustööde nimekiri ja kalkulatsioon (I kd, tl 13, 15). Y allkirjastas digitaalselt nii

võlatunnistuse kui ka ehitustööde nimekirja.

50. Hageja väidab 06.12.2024 seisukohas, et tegemist ei ole tehingulise võlatunnistusega, vaid

deklaratiivse võlatunnistusega. Seega tugineb hageja tegelikult siiski sellele, et tegemist on

tehingulise võlatunnistusega. Ringkonnakohus leiab, et 07.03.2019 dokumendi sisust ja

sõnastusest saabki järeldada, et tegemist oli tehingulise võlatunnistusega. Viidatud on

konkreetse poolte kaasomandis oleva elamu ehitustöödele, mida teostati kuni 01.07.2016.

07.03.2019 dokumendi lisaks on ehitustööde nimekiri ja kalkulatsioon kokku 88 055,50 eurot.

Sellest 20% on arvestatud kui kaasomandi osa suhtes tehtud tööde maksumus (17 611,10

eurot) ning eraldi on nimetatud 10 000 eurot korteri nr 1 remondi eest ja 2400 eurot

õhkküttepumba eest. Kokku on Y võlgnevuseks saadud 30 011,10 eurot, mida Y on

võlatunnistuses ka tunnistanud ning kohustunud maksma hagejale hiljemalt 07.04.2019.

Hageja on esitanud ka tõendid, et Pärnu linnas XXX asuvas elamus tehti lepingulisi ehitustöid

2011. aastal RJ poolt (II kd, tl 118 – 120) ning 2015. ja 2016. aastal RJ Building OÜ poolt (II

kd, tl 105–117). 08.11.2015 hageja ja RJ Building OÜ vahel sõlmitud ehituse

töövõtulepingust nähtub, et renoveerimistöid tehti (st elamut laiendati) Wudu Arhitektid OÜ

25.09.2015 ehitusprojekti alusel (II kd, tl 129, 139–163). 08.11.2015 lepingu alusel tehtud

ehitustööd andis RJ hagejale üle 01.07.2016, kinnitades seejuures, et on saanud hagejalt tööde

eest tasu 78 081,75 eurot (koos käibemaksuga) (I kd, tl 11).

51. Riigikohus on selgitanud, et pärast seda, kui kohus on poolte tahteavalduste ja lepingu

tõlgendamise reegleid kohaldades ning poolte tõendamiskoormust arvestades teinud kindlaks,

et võlausaldaja nõude alus on õiguslikult siduv võlatunnistus, tuleb hinnata, kas võlatunnistus

on konstitutiivne või deklaratiivne (RKTKm 03.07.2024, 2-22-139256, p 13; RKTKo

10.04.2024, 2-21-5364/37, p-d 11-13 ning seal viidatud kohtupraktika). Kohtul on kohtus

kontrollida seda, kas võlatunnistus on konstitutiivne, siiski vaid juhul, kui võlausaldaja sellele

tugineb (RKTKo 26.04.2006, 3-2-1-21-06, p 17). Käesoleval juhul ei ole hagejast

võlausaldaja tuginenud sellele, et võlatunnistus oleks konstitutiivne, vaid on läbivalt väitnud,

et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega.

2-20-17052

52. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et deklaratiivse võlatunnistusega kinnitatakse

olemasolevat võlga, soovides vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist.

Deklaratiivse võlatunnistusega ei looda uut abstraktset kohustust, vaid reguleeritakse juba

olemasolevat võlasuhet. Deklaratiivse võlatunnistuse kehtivus on aga seotud põhikohustuse

kehtivusega. See tähendab, et kui võlatunnistuse aluseks olev tehing on tühine, on tühine ka

võlatunnistus. Arvestades deklaratiivse võlatunnistuse aktsessoorsust, peab hageja Riigikohtu

seisukoha järgi lisaks võlatunnistusele tooma kohtu ette ka kõik alusvõlasuhet puudutavad

asjaolud, sh tõendama kõiki alusvõlasuhtest tulenevaid nõude eeldusi. Üksnes neid asjaolusid,

millele vastuväidete esitamisest on võlgnik võlatunnistuses kehtivalt loobunud, ei pea hageja

enam tõendama. Hageja peab aga üldjuhul ära näitama, millistest vastuväidetest kostja loobus

ja millest see järeldub (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 13.2 ja seal viidatud

kohtupraktika).

53. Seega pidi hageja lisaks võlatunnistusele tõendama kõiki alusvõlasuhtest tulenevaid nõude

eelduseid, v.a need asjaolud, millele vastuväidete esitamisest on võlgnik võlatunnistuses

kehtivalt loobunud. Vastuseks hageja 06.12.2024 seisukoha väitele, et lähtuda tuleb tehingu

tegemise ajal kehtinud õigusest, selgitab ringkonnakohus esmalt, et VÕS § 30

(„Võlatunnistus“) kehtib käesoleva otsuse tegemise ajal samas sõnastuses, nagu see oli

07.03.2019 tehingu tegemise ajal. Ringkonnakohus ei nõustu hageja väitega, et kuna ka

õiguspraktikat peetakse seaduseks, siis ei tohi kohus lähtuda hilisemast kohtupraktikast kui

see, mis oli olemas tehingu tegemise ajal. Kohtupraktika saabki tekkida alles siis, kui on

tõusetunud vaidlus ning pooled on pöördunud kohtusse. Samamoodi saab kohtupraktikat

muuta ainult samale regulatsioonile hiljem täpsustava või uue tõlgenduse andmisega. Seega

lähtub ringkonnakohus käesoleva otsuse tegemisel ka sellisest VÕS § 30 kohta käivast

kohtupraktikast, mis on tekkinud pärast 07.03.2019 võlatunnistuse allkirjastamist.

54. Nagu kohus on juba märkinud, nähtub võlatunnistuse tekstist ja sellele lisatud ehitustööde

nimekirjast, et võlgnevus on tekkinud nii XXX kinnisasjal mõlema kaasomaniku huvides

tehtud üldistest ehitustöödest kui ka Y korteris nr 1 tehtud töödest. Seega pidi poolte vahel

olema varasem kokkulepe nii üldiste elamu parendamise tööde kui ka kostja korteris

konkreetsete ehitustööde tegemiseks. Selliste alusvõlasuhete tõendamise koormis oli hagejal.

Kui hageja leidis, et Y on võlatunnistuses vastuväidetest kehtivalt loobunud, pidi hageja selle

esile tooma ning seda põhjendama. Hageja on vastuseks ringkonnakohtu selgitustele oma

06.12.2024 seisukohas märkinud, et Y loobus kõigile võlatunnistuse lisas määratletud

kohustustele vastuväidete esitamisest ega vaidlustanud ühtegi kululiiki. Hageja selgitas, et ka

varem oli pooltel tava, et ta arveldas Yga pärast tööde tegemist, st tasus elamu juures

tehtavate tööde eest esmalt ise.

55. Ringkonnakohus märgib, et võlatunnistuses on Y kinnitanud, et ei oma rahalise kohustuse

osas ühtegi vastuväidet. Samuti on ta kinnitanud, et tal puudus vaidlus tehtud ja vastuvõetud

tööde mahu ja kvaliteedi üle ning et ta on saanud tutvuda võlakirja aluseks olnud ehituskulude

dokumentidega. Samas on Y võlakirjas märkinud, et kõnealused „ehitustööd olid teostatud ja

vastuvõetud 01.07.2016“. Toimikust nähtub, et 01.07.2016 võttis hageja vastu tööd, mis olid

tehtud 08.11.2015 töövõtulepingu alusel (I kd, tl 11). Kõnealusest töövõtulepingust nähtub, et

tööde tegemise aluseks oli Wudu Arhitektid OÜ elamu laiendamise projekt (II kd, tl 108).

Lepingu lisaks olevast 10.10.2015 hinnapakkumisest (II kd, tl 113–115) nähtub, et tööd

puudutasid eramu üldisi renoveerimistöid (kokku 48 954,86 eurot), kuid mitte Y korterit nr 1.

Ka 26.05.2016 sama töövõtulepingu lisas kirjeldatud tööd (kokku 29 126,89 eurot) ei puuduta

korterit nr 1. Seega tööd kogumaksumuses 78 081,75 eurot (mille saamist töövõtja ka

01.07.2016 aktis kinnitas) ei hõlmanud Y korterit nr 1. Samuti on hageja ise Pärnu Maakohtu

05.05.2023 istungil kinnitanud, et need tööd ei hõlmanud õhksoojuspumpade montaaži,

2-20-17052

Cramot, aeda ja väravat, maakeldrit ning muruniidukit (II kd, tl 95 pöördel). Asjaomased

08.11.2015 töövõtulepinguga katmata tööd kokku olid 9973,75 eurot (vt ka võlatunnistuse lisa

88 055,50-78 081,75=9973,75). Eeltoodust tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus hagejaga, et

Y on võlatunnistuses kehtivalt loobunud kõikidest vastuväidetest.

55.1. Esiteks märgib ringkonnakohus, et nõustub, et 08.11.2015 töövõtulepingust tulenev

nõue on piisavalt selgelt võlatunnistuses käsitletud, kuna selgelt on esile toodud asjaomaste

tööde vastuvõtmine 01.07.2016. Nende tööde osas on Y ringkonnakohtu hinnangul

vastuväidetest selgelt loobunud ning ringkonnakohus saab lähtuda võlatunnistusest.

08.11.2015 töövõtulepingu alusel tasus hageja töövõtjale 78 081,75 eurot, millest 20% on 15

616,35 eurot. Seetõttu ei hinda ringkonnakohus maakohtu otsuse p-des 19–28, 30, 31, 33 ning

36–38 käsitletud kulutusi, mis on hõlmatud asjaomase töövõtulepinguga. Kuna Y võttis

kohustuse hüvitada 01.07.2016 valminud ja vastu võetud ehitustöödest 20% ja on nende osas

mis tahes vastuväidetest loobunud, siis puudub kohtul alus hinnata, millised nimetatud töödest

ja millises proportsioonis oleks Yl kui kaasomanikul tulnud hüvitada KOS alusel.

55.2. Edasi tuleb kontrollida, kas Y võlakinnitusest tuleneb, et ta loobus kehtivalt (st moel, et

hageja ei pea tõendama alusvõlasuhet) ka mis tahes vastuväidetest muudele kaasomandis

olevat kinnisasja tervikuna puudutavate kulutustele (õhksoojuspumpade montaaž, Cramo, aed

ja värav, maakelder ning muruniiduk) kokku 9973,75 euro ulatuses (17 611,10-15 616,35).

55.2.1. Ringkonnakohus märgib, et Y võlakirjas on eraldi esile toodud „metallist aiapiirde

paigaldus koos väravaga, …, maakeldri renoveerimine“. Aed ja värav maksid kokku 4000

eurot, maakeldri ehitus 2500 eurot. Ringkonnakohus leiab, et nende objektide puhul tuleb

seega samuti lähtuda võlatunnistusest. Maakohus on aia ja värava eest välja mõistnud 823,36

eurot (maakohtu otsuse p 34), kuigi võlatunnistuse kohaselt oleks 20% 800 eurot. Maakeldri

ehituse eest on maakohus välja mõistnud 514,60 eurot (maakohtu otsuse p 35), kuigi 20%

oleks 500 eurot. Kuna kostja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud, ei saa ringkonnakohus

vähendada välja mõistetud summasid. Seega jääb nende kahe objekti puhul hagi rahuldaks

kokku 1337,96 euro ulatuses.

55.2.2. Õhksoojuspumpade montaaži (1028,64 eurot), Cramot (245,11 eurot) ega

muruniidukit (2200 eurot) võlatunnistuses eraldi nimetatud ei ole, kuid need on loetletud

võlatunnistuse lisaks olevas nimekirjas.

55.2.2.1.

Maakohus mõistis KOS § 15 lg 2 ja § 16¹ alusel õhksoojuspumba montaaži

eest välja 211,74 eurot (maakohtu otsuse p 29). Ringkonnakohus ei saa muuta maakohtu

otsust 211,74 euro väljamõistmise osas (õhksoojuspumba montaaž), kuna kostja ei ole

maakohtu otsust vaidlustanud.

55.2.2.2.

Cramo (maakohtu otsuse p 32) ja muruniiduki (maakohtu otsuse p 39) eest

esitatud nõuded jättis maakohus rahuldamata. Kuna Cramo ja muruniidukiga seotud kulutused

ei ole 08.11.2015 töövõtulepingust tulenevad kulutused ja ei ole tõendatud, et nendega seotud

tööd võeti vastu 01.07.2016, siis ei ole Y kinnitus selles osas vastuväidetest loobumise kohta

ringkonnakohtu hinnangul piisav ega kehtiv. Kohus märgib, et muruniiduk (robotniiduki) on

ostetud mais 2018, seega ei saaks see juba ajaliselt olla seotud 01.07.2016 vastu võetud

töödega. Samuti on Y kinnitanud, et ta on saanud tutvuda võlakirja aluseks olevate

ehituskulude dokumentidega, kuid muruniiduki ost ei ole ehituskulu. Seega pöördus nende

kulutuse puhul hageja tõendamiskoormis ümber ning lähtudes Riigikohtu praktikast pidi

hageja tõendama, mis alusel ja mis ulatuses pidi Y need kulutused talle hüvitama. Kuna

maakohus selgitas hagejale, et lähtub ümberpööratud tõendamiskoormisest (seda küll

2-20-17052

põhjusel, et leidis, et võlatunnistust tervikuna ei oma õiguslikke tagajärgi), siis oli hagejal

juba maakohtu menetluses teada, et ta peab oma nõudeid täiendavalt tõendama.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et nimetatud kulutuste osas jääb hagi rahuldamata

nõuete põhjendamatuse tõttu. Hageja ei ole tõendanud, kuidas seondub Cramo Estonia

Pärnule tasutud 245,11 eurot (I kd, tl 150, II kd, tl 123) elamu renoveerimisega. Muruniiduki

ostmise kohta on hageja esitanud 10.05.2018 arve 2144 eurot (II kd, tl 122), arve on tasutud

kahes osas. Arvel olev summa ei vasta võlatunnistuse lisaks olevas nimekirjas toodud

summale 2200 eurot. Lisaks puudub vaidlus, et muruniiduki soetamise ajal oli juba olemas

Pärnu linn, XXX korteriühistu (asutati 17.12.2017). Hageja ei ole tõendanud, et neil oli Yga

korteriühistuväline kokkulepe, et hageja ostab muruniiduki ning Y peab tasuma selle hinnast

20% ulatuses.

55.3. Lisaks eeltoodule leiab ringkonnakohus, et Y ei ole võlatunnistuses kehtivalt loobunud

vastuväidetest tema enda korterit nr 1 puudutavatele kulutusele 10 000 ja 2400 eurot. Kuigi Y

on andnud üldise kinnituse selle kohta, et ta on saanud tutvuda võlakirja aluseks olevate

ehituskulude dokumentidega ja et tal ei ole nende tööde suhtes mingeid etteheiteid, siis

01.07.2016 üle antud tööd ei hõlmanud Y eriomandit (vt eespool p 55). Nagu eelnevalt p-s

55.2.2.2 märgitud, pöördub juhul, kui võlatunnistusest ei tulene kehtivat loobumist

vastuväidetest, tõendamiskoormis ümber. Ümberpööratud tõendamiskoormisest tulenevaid

hageja kohustusi on maakohus hagejale selgitanud. Hageja pidi tõendama, et asjaomane

alusõigussuhe (kokkulepe Yga) oli olemas, et tema on kandnud korteriga nr 1 seotud kulutusi

vastavalt poolte kokkuleppele ning et Y on jätnud oma rahalise kohustuse täitmata. Hageja

soovis asjaomaseid korteri remontimise ja õhkküttepumba ostmise kulutusi tõendada vande

all antavate ütlustega, kuna mis tahes muid tõendeid tal nende kulutuste kohta ei ole. Kostja ei

andnud selleks oma nõusolekut ning kohus leidis, et TsMS § 268¹ kohaldamiseks puudub alus

(ringkonnakohtu 11.11.2024 määrus, III kd, tl 19–21). Ringkonnakohus nõustub selles osas

maakohtuga, et nõue 12 400 euro ulatuses jääb rahuldamata, kuna hageja ei ole tõendanud, et

tema ja Y vahel oli kokkulepe Y korteri remontimiseks ja sinna õhkküttepumba ostmiseks.

Kui selline kokkulepe oleks olnud, ei ole tõendatud, et Y oleks hagejale tööde eest võlgu. Y

asjaomased kinnitused võlatunnistuses on vastuolulised. Kui tööd väidetavalt 10 000 euro

ulatuses ja 2400 eurot maksev õhkküttepump oleksid puudutanud Y eriomandit, st tema

korterit, siis oleks eelduslikult neid töid ja esemeid puudutavad dokumendid tulnud anda üle

Yle. Seda Y võlatunnistuses ei kinnita. Kui Y sai nendega vaid tutvuda, pidid dokumendid

jääma hagejale, kes neid aga kohtule esitanud ei ole.

56. Eelnevast tulenevalt tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, milles maakohus

jättis põhinõude rahuldamata 6020,80 euro ([15 616,35+1337,96+211,74]-11 145,25) ulatuses

ning teeb selles osas uue otsuse, millega mõistab lisaks maakohtu välja mõistetud põhinõudele

kostjalt hageja kasuks välja 6020,80 eurot, st kokku on hagi põhinõude osas rahuldatud 17

166,05 euro ulatuses (11 145,25+6020,80).

57. Viimasena käsitleb kohus välja mõistetavalt põhivõlalt 17 166,05 eurot viivise

väljamõistmist. Võlatunnistuse p-s 6 nõustus Y, et hagejal on juhul, kui ta hilineb rahalise

kohustuse täitmisega, õigus nõuda viivist 0,1% päevas tasumata summalt. Maakohus arvestas

välja mõistetud põhivõlalt viivist VÕS § 113 lg 1 teise lause alusel, kuna ei tunnistanud

võlatunnistuse õiguslikke tagajärgi. Maakohus lähtus nõude sissenõutavaks muutumise aja

määramiseks hageja 27.01.2020 sõnumist, milles anti Yle põhivõla ja viivise maksmiseks

tähtaeg 31.01.2020 (I kd, tl 114). Maakohus arvestas viivist alates 31.10.2020. Hageja ei

nõustu maakohtuga ning leiab, et viivisemäär 0,1% päevas ei ole ebamõistlik ega ülemäära

koormav kahe füüsilise isiku vahelises suhtes. Hageja väitel vastab 0,1% päevas

kolmekordsele seadusjärgsele määrale, mis oleks lubatav ka tarbijasuhtes. Viivisekokkulepe

2-20-17052

on hageja väitel mõistlik ka seetõttu, et hageja tegi tööd enda rahaliste vahendite arvelt ning

oli seejärel aastaid valmis ootama tasu maksmist. Kostja ei ole viivise osas vastuväiteid

esitanud, kuid on nõustunud maakohtu otsusega.

58. Kuna ringkonnakohus peab 07.03.2019 võlatunnistust kehtivaks, siis leiab

ringkonnakohus, et nõue 17 166,05 euro ulatuses muutus sissenõutavaks alates 08.04.2019,

kuna võlatunnistuse p 2 järgi tuli rahaline kohustus täita hiljemalt 07.04.2019. Seega tuleb

viivist arvestada alates 08.04.2019.

59. Kohtupraktikas on tunnustatud, et viivisenõude maksmapanek võib olla hea usu

põhimõttega vastuolus, kui võlausaldaja on loonud võlgnikule oma käitumisega mulje, et ta ei

kavatse nõuet maksma panna. Riigikohus on leidnud, et hea usu põhimõttega võib olla

vastuolus nii lepinguline kui ka seadusjärgne viivisenõue (RKTKo 17.06.2009, 3-2-1-70-09, p

13; RKTKo 15.01.2010, 3-2-1-132-09, p 12). Siiski saab Riigikohtu väljakujunenud praktika

kohaselt aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut lugeda hea usu põhimõttega vastuolus

olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sisse nõudmata jätmisele tuginedes

üksnes erandlikel asjaoludel (nt RKTKo 30.10.2024, 2-21-6200, p 43; RKTKo 13.04.2013, 3-

2-1-43-13, p 15; RKTKo 15.01.2010, 3-2-1-132-09, p 12; RKTKo 17.06.2009, 3-2-1-70-09, p

15). Kostja ei ole toonud kohtu ette selliseid asjaolusid, mis annaksid alust asuda seisukohale,

et käesoleval juhul on viivise nõudmine hea usu põhimõttega vastuolus.

60. Mis puudutab seda, millist viivisemäära kohaldada, siis viitas maakohus 05.05.2023

istungil (II kd, tl 93 pöördel) Riigikohtu praktikale, mille kohaselt on tühine kokkulepitud

viivisemäär, mis ületab seaduslikku viivisemäära üle kahekümne korra ning vähemasti

eelduslikult on tühine tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär

ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (RKTKo 10.05.2016, 3-2-1-25-16, p 13).

Ringkonnakohus märgib, et kõnealune lahend puudutas tüüptingimustel sõlmitud lepingut,

käesoleval juhul on tegemist kahe füüsilise isiku vahel sõlmitud võlatunnistusega. Eelviidatud

Riigikohtu praktika ei ole seega praeguses olukorras kohaldatav isegi siis, kui lepingujärgne

viivis ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Ringkonnakohus peab seega

07.03.2019 võlatunnistuses kokku lepitud viivisemäära 0,1% päevas kehtivaks.

61. Eeltoodust tulenevalt muudab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi viivise

väljamõistmise aja ja arvutuskäigu osas ning lähtub viivise väljamõistmisel lepingujärgsest

viivisest 0,1% päevas. Kuna viivise vähendamise nõuet (VÕS § 113 lg 8) kostja esitanud ei

ole ja kohus ei või viivist alandada omal algatusel, vaid saab seda teha üksnes võlgniku

taotlusel (vt nt RKTKo 10.10.2012, 3-2-1-82-12, p 18), puudub ringkonnakohtul käesolevas

asjas alus viivise vähendamiseks. Ringkonnakohus mõistab seega kostjalt hageja kasuks välja

põhivõlalt 17 166,05 eurot viivise 0,1% alates 08.04.2019 kuni põhivõla täieliku tasumiseni,

kuid mitte põhivõlga ületavas suuruses (VÕS § 113 lg 5).

62. Kokkuvõtvalt on hageja hagiavaldus ringkonnakohtu otsuse järgselt rahuldatud 17 166,05

euro suuruse põhivõla osas ning sellelt arvutatava viivise 0,1% päevas osas alates 08.04.2019

kuni põhivõla täieliku tasumiseni maksimaalselt põhivõla suuruses. Ülejäänud osas jääb

hagiavaldus ka ringkonnakohtus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine, hagi tagamine

63. Maakohus lähtus menetluskulude hageja kanda jätmisel TsMS § 163 lg-st 2, kuna hageja

ei olnud erinevalt kostjast nõus kohtu pakutud kompromissiga (15 005,55 eurot, millele

lisandus seadusjärgne viivis). Maakohus rahuldas nõude põhivõlgnevuse 11 859,03 euro

2-20-17052

ulatuses ja arvestas sellelt alates 31.10.2020 seadusjärgse viivise. Ringkonnakohus rahuldab

põhinõude veel 6020,80 euro ulatuses, kuid arvutab ümber ka välja mõistmisele kuuluva

viivise, lähtudes 07.03.2019 võlatunnistuses kokku lepitud viivisemäärast 0,1% päevas.

Ringkonnakohus mõistab viivise välja maksimaalselt põhivõla (17 166,05 eurot) suuruses.

Ringkonnakohtu arvutuste kohaselt oli selliselt välja mõistetav viivis ületanud juba maakohtu

otsuse tegemise ajaks (01.08.2024) põhinõude suuruse, seega on ringkonnakohtu otsuse

kohaselt hageja nõue rahuldatud 34 332,10 euro ulatuses (2*17 166,05 eurot).

64. Kuna maakohtu pakutud kompromiss oli suurusjärgus 22 500 eurot (seadusjärgne viivis

15 005,55 eurolt jäänuks maakohtu otsuse tegemise seisuga alla 7500 euro), siis ei saa

ringkonnakohtu hinnangul öelda, et hageja nõue on ringkonnakohtu otsuse järgselt rahuldatud

sarnases ulatuses, nagu oli maakohtus kompromissina pakutud. Ringkonnakohus leiab seega,

et menetluskulud tuleb jagada TsMS § 163 lg 1 teise alternatiivi kohaselt ehk

proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja nõue maakohtus oli kokku 47 747,60

eurot (põhivõlg ja sissenõutavaks muutunud viivis), millele lisandus tulevikku suunatud

viivisenõue. Ringkonnakohtu otsuse järgselt on hageja nõue rahuldatud sisuliselt kokku 34

332,10 euro ulatuses (kuna sissenõutavaks muutunud viivis on juba jõudnud põhivõla

suuruseni), st umbes 70% ulatuses. Seega jääb maakohtus kantud menetluskuludest 70%

kostja kanda ja 30% hageja kanda.

65. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätab ringkonnakohus võrdsetes osades kummagi

poole kanda, kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt (TsMS § 171 lg 1, § 163 lg 1

esimene alternatiiv). Ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse täiendavalt

6020,80 euro põhivõla ulatuses (lisaks maakohtu välja mõistetud 11 145,25 eurole) ning

mõistab kogu põhivõlalt 17 166,05 eurot välja lepingujärgse viivise 0,1% päevas. Kui

maakohus mõistis enda otsuse ajaks sissenõutavaks muutunud seadusjärgse viivise välja

4664,71 euro ulatuses (713,78+3950,93), siis ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks on

lepingujärgne viivis 0,1% põhinõudest päevas juba põhivõla 17 166,05 eurot suuruses. Seega,

kui maakohtu otsuse järgselt oli hageja põhivõla ja sissenõutavaks muutunud viivise nõue

rahuldatud 15 809,96 euro ulatuses (11 145,25+4664,71, millele lisandus tulevikku suunatud

seadusjärgne viivis), siis ringkonnakohtu otsuse järgselt on hageja nõue rahuldatud sisuliselt

kokku 34 332,10 euro ulatuses (põhivõlg 17 166,05 eurot ning sissenõutavaks muutunud

viivis põhivõla suuruses). Hageja nõue jäi ka ringkonnakohtus rahuldamata aga põhivõla 12

845,05 eurot osas ning seega jäi välja mõistmata sellelt summalt nõutav viivis.

Ringkonnakohus leiab, et sellises olukorras on põhjendatud jagada menetluskulud võrdsetes

osades, st hageja tasub 50% poolte ringkonnakohtus kantud menetluskuludest ja kostja 50%.

66. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda. Kuna Pärnu linnal menetluskulusid

tekkinud ei olnud, siis kostja menetluskulusid kindlaks ei määratud. Kuna menetluskulud jäeti

hageja kanda, siis hageja kantud menetluskulude suuruse põhjendatust ja vajalikkust ei

hinnatud. Arvestades, et ringkonnakohus on jaganud maakohtus kantavad menetluskulud

vastavalt hagi rahuldamise proportsioonile ning kindlaks tuleb määrata ka hageja

menetluskulud, jätab ringkonnakohus menetluskulude suuruse kindlaks määramata (TsMS §

174 lg 4).

67. TsMS § 179 lg 1 alusel mõistis maakohus hagejalt riigituludesse välja Yle riigi õigusabi

korras määratud esindaja kulud 400,80 eurot, mis olid kindlaks määratud maakohtu

17.08.2022 määrusega (II kd, tl 9). Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse selles osas.

Asjaomased kulud on kindlaks määratud, kuid see, kellelt need välja mõistetakse, tuleb

otsustada lahendis, millega maakohus määrab kindlaks kõigi menetluskulude rahalise suuruse

ja mõistab need vastavalt menetluskulude jaotusele välja (TsMS § 177 lg 2, § 179 lg 2).

2-20-17052

68. Pärnu Maakohtu 20.11.2020 määrusega (I kd, tl 26–30) rahuldati hageja hagi tagamise

taotlus ning seati hagi tagamiseks kinnistusraamatus Yle (isikukood XXXXXXXXXXX)

kuuluvale eriomandile nr 1 asukohaga Pärnu maakond, Pärnu linn, Pärnu linn, XXX

(registriosa nr XXXXXXX) esimesele vabale järjekohale kohtulik hüpoteek X (isikukood

XXXXXXXXXXX) kasuks hüpoteegisummaga 40 000 eurot. Pärnu Maakohus jättis

01.08.2024 otsusega hagi tagamise abinõu jõusse. Ringkonnakohus ei muuda selles osas

Pärnu Maakohtu otsust ning jätab samuti 20.11.2020 määrusega seatud hagi tagamise abinõu

jõusse. TsMS § 445 lg 2 kohaselt, mh kui hagi otsusega rahuldatakse, jätab kohus kohaldatud

hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi

täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, ei taotle abinõu

tühistamist. Kuivõrd hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt ning hagi on osaliselt

rahuldatud, tuleb Pärnu Maakohtu 20.11.2020 määrusega seatud hagi tagamise abinõu jätta

kohtuotsuse täitmist tagama.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Maris Kuurberg

Indrek Soots

Neve Uudelt