3-24-2352/8 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Karolin Soo

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

18.12.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-2352

Haldusasi

X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 05.03.2024 otsusele nr

P7-2024-241305, 15.08.2024 otsusele nr P7-2024-241305-

1 ja 15.08.2024 otsusele nr P7-2024-241305-3 ühes

kohustamisnõudega

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – X

Lepinguline esindaja – Ervin Nurmela

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus osaliselt.

1.1.

Tühistada Sotsiaalkindlustusameti

15.08.2024 otsus nr P7-2024-241305-1,

15.08.2024 otsus nr P7-2024-241305-3 ja 05.03.2024 otsus nr P7-2024-241305.

1.2.

Kohustada Sotsiaalkindlustusametit arvestama ja tasuma kaebajale jagatavat

vanemahüvitist 515 kalendripäeva ulatuses.

2. Jätta kaebus rahuldamata vaideotsuse tagastamise õigusvastasuse tuvastamise nõudes.

3. Tagastada kaebajale riigilõiv summas 80 eurot.

4. Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 2171, 6 eurot (kaks tuhat

ükssada seitsekümmend üks eurot ja 60 senti) (koos käibemaksuga).

5. Kohtuotsuse avaldamisel (sh faili nimes) asendada füüsiliste isikute nimed, sünniajad,

välisriigi nimi ja otsuses kajastatud kuupäevavahemikud punktides 17, 20, 33, 48, 49, 52,

57, 62 tähemärgiga.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse resolutsiooni punktide 1, 2, 4 ja 5 peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt

17.01.2025. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist

kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14

päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale

või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.

ASJAOLUD JA EELNEV MENETLUSKÄIK

1. 05.03.2024 tegi Sotsiaalkindlustusamet (SKA) X suhtes perehüvitise määramise otsuse nr P7-

2024-241305, kust nähtus hüvitise kasutamise periood, kuid mitte päevade arv.

2. Kaebaja pöördus SKA iseteenindusse seoses sellega, et SKA süsteem näitas päevade arvuks

414. SKA esitas kaebajale omapoolsed selgitused.

3. 18.07.2024 esitas kaebaja vaide SKA toimingule, millega vähendati vaide esitaja jagatava

vanemahüvitise päevade arvu 101 päeva võrra. Vaide esitaja palus vaiet käsitleda alternatiivselt

ka kui vaiet vastava haldusakti tühistamiseks (kui vanemahüvitise päevade arvu vähendamine

oli toimunud haldusaktiga).

4. 15.08.2024 tegi SKA otsuse nr P7-2024-241305-1, millega tunnistas 05.03.2024 otsuse nr

P7-2024-241305 kehtetuks. Sama otsusega teavitas SKA kaebajat, et tagastas kaebaja vaide

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 79 lõike 1 punkti 1 alusel.

5. 15.08.2024 tegi SKA perehüvitise määramise otsuse nr P7-2024-241305-3, milles kajastus ka

hüvitise päevade arvuna 414.

6. 16.08.2024 registreeriti Tallinna Halduskohtus X kaebus SKA 15.08.2024 otsuste nr P7-

2024-241305-1 ja nr P7-2024-241305-3 tühistamiseks, SKA kohustamiseks arvestada ja tasuda

kaebajale jagatavat vanemahüvitist 515 kalendripäeva. Oma kaebuse põhjendustes tugineb

kaebaja 15.08.2024 vaide tagastamise õigusvastasusele.

7. 27.08.2024 määrusega võttis kohus menetlusse kaebaja esitatud tühistamisnõuded, kuid palus

kaebajal täiendavalt selgitada, kas ja mis põhjendustel soovib kaebaja vaide tagastamise

õigusvastasuse tuvastamist. Kohus jättis käiguta kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse.

8. 27.08.2024 esitas kaebaja vastuse kohtunõudele seoses kaebuse nõuete ja esialgse õiguskaitse

taotlusega. Kaebaja palus tunnistada menetluse kinniseks.

9. 29.08.2024 määrusega tunnistas kohus menetluse kinniseks, võttis kaebaja kohustamisnõude

menetlusse ühes vaide tagastamise õigusvastasuse tuvastamise nõudega. Kohus jättis kaebaja

esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

10. 29.08.2024 esitas kaebaja täiendavad seisukohad, milles jäi vaide tagastamise tühistamise

nõude juurde ning esitas alternatiivnõudena SKA 05.03.2024 otsuse tühistamise nõude ühes

tähtaja ennistamise taotlusega.

11. 02.10.2024 määrusega otsustas kohus ennistada SKA 05.03.2024 otsuse kaebetähtaja

alternatiivnõude esitamiseks ja võtta menetlusse kaebaja alternatiivse nõude 05.03.2024 otsuse

tühistamiseks ja SKA kohustamiseks teha uus otsus, millega määratakse kaebajale jagatud

vanemahüvitis 515 päeva. Kohus otsustas tagastada kaebuse nõude vaide tagastamise

tühistamiseks.

12. 24.10.2024 esitas kaebaja täiendavad seisukohad vastuseks vastustaja seisukohtadele.

13. 04.11.2024 esitas vastustaja täiendavad seisukohad vastuseks 29.10.2024 kohtunõudele.

14. 18.11.2024 esitas kaebaja täiendava seisukoha ühes menetluskulude taotlusega.

2 (11)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukohad

15. 15.08.2024 haldusaktid on formaalselt õigusvastased, need on motiveerimata ning kaebajale

ei ole tagatud ärakuulamisõigust.15.08.2024 haldusaktide andmiseks puudus mistahes alus,

kuna esialgne 05.03.2024 otsus jagatava vanemahüvitise määramise kohta 515 päeva ulatuses

oli õiguspärane. Puudub sisuline alus jagatava vanemahüvitise vähendamiseks.

16. 15.08.2024 otsusega vaide tagastamine on õigusvastane. Vaie ei olnud suunatud 05.03.2024

otsuse tühistamisele ning seda vaides ei taotletud. Vaides taotleti toimingu tegemist.

Perehüvitiste valdkonna tiimi peaspetsialist Smirnoval ei olnud volitusi vaide tagastamiseks.

17. Kaebaja on kogu elu olnud Eesti elav isik (kaebaja oli ka perioodil XX XX XXXX kuni XX

XX XXXX Eestis elav isik, kes viibis ajutiselt X). Antud perioodil oli kaebaja püsivaks

elukohaks Eesti ning kaebaja sai ka Eestis töötasu ning sellelt tasuti Eesti Vabariigile makse.

Kaebaja märgib, et last on kasvatatud Eestis. Laps sündis küll X ning viibis ajutiselt Eestist

eemal (perioodil XX XX XXXX kuni XX XX XXXX). Lapse mõlemad vanemad on Eestis

elavad Eesti Vabariigi kodanikud. Samamoodi viibivad Eestist ajutiselt eemal lapsed, kes

käivad vanematega näiteks välisreisil. SKA tõlgenduse kohaselt peaksid kõik lapsevanemad,

kes viibivad ajutiselt Eestist eemal (nt välisreisil) jääma välisreisil viibimise perioodil ilma

perehüvitistest. Kaebaja leiab, et see ei ole SKA poolt õigusaktide rakendamisel tegelik praktika

ning antud juhul on kaebajat lapse Eestist ajutise eemalviibimise tõttu koheldud ebavõrdselt

võrreldes teiste perehüvitise saajatega, kes viibivad Eestist ajutiselt eemal (näiteks välisreisil).

18. Tuginevalt perehüvitiste seaduse (PHS) § 4 lõikele 3 leiab kaebaja, et perehüvitiste saamise

õiguse puhul on oluline isiku püsiv elukoht, mitte isiku ajutine eemal viibimine Eestist. Isegi kui

isik viibib ajutiselt eemal, on tal õigus perehüvitistele. Sotsiaalkindlustusametile oli teada, et

lapse mõlemad vanemad on Eesti maksuresidendid (info nähtus Töötamise registrist ja

rahvastikuregistrist).

19. Kui vanemahüvitise saamise õigus isegi tekkis 19.02.2024, siis tulenevalt PHS § 34 lõikest

2 on alates õiguse tekkimisest, st alates 19.02.2024 õigus saada vanemahüvitist kuni 605

kalendripäeva (sisaldab ema vanemahüvitist, isa vanemahüvitist ja jagatavat vanemahüvitist)

kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni ning PHS § 37 lõike 2 kohaselt on jagatud vanemahüvitise

päevade arvuks 515 kalendripäeva.

20. Periood XX XX XXXX kuni XX XX XXXX ei oma jagatud vanemahüvitise päevade arvu

515 kalendripäeva mõttes tähtsust, kuivõrd kaebaja ei ole taotlenud vanemahüvitist perioodi XX

XX XXXX kuni XX XX XXXX kohta. PHS annab lapsevanemale õiguse valida, millal

vanemahüvitist sh jagatud vanemahüvitist kasutada.

21. 24.10.2024 täiendavas seisukohas rõhutas kaebaja lisaks varasemate seisukohtade

kordamisele eelkõige seda, et kaebaja pere on Eestis elav pere ning oli Eestis elav pere ka lapse

sündimisel X.

Vastustaja seisukohad

22. Vanemahüvitise määramisel on oluline veenduda, et nii laps kui ka teda kasvatav ja

vanemahüvitist taotlev isik elavad Eestis. Juhul kui laps ei ole sündinud Eestis, on tavapärane

menetluse osa, et tehakse kindlaks isikute elukohad ja ka perehüvitiste saamine teisest riigist

(PHS § 4). Hüvitisi ei maksta perioodi eest, mil perehüvitiste saamise tingimused ei ole

täidetud. Perehüvitisi ei maksta isikutele ja isikute eest, kes ei ole kantud Eesti

rahvastikuregistrisse või kellel puudub rahvastikuregistri andmetel Eestis elukoht. Kaebaja

puhul ei ole tegemist analoogse olukorraga, kus vanemad koos lastega on välisreisil, sest üksnes

välisreisil viibimiseks ei muudeta oma elukoha andmeid rahvastikuregistris, st et ka välisreisil

olles jääb vanemate ja laste elukoht tavapäraselt rahvastikuregistris Eestisse.

3 (11)

23. 21.02.2024 edastas kaebaja SKA iseteeninduse kaudu lapse andmed seoses isapuhkuse

vormistamisega. 05.03.2024 saadeti lapse mõlemale vanemale perehüvitiste pakkumus ning

kaebaja kinnitas perehüvitiste, sh ka jagatava vanemahüvitise, saamise soovi. Vanemahüvitise

kaardil on kirjas jagatava vanemahüvitise kasutamise periood 20.03.2024 – 09.11.2026 (lapse 3-

aastaseks saamiseni) ja kasutatavate päevade arv 414. Kaebaja kinnitas 05.03.2024 jagatava

vanemahüvitise saamise 414 päeva ulatuses. Hüvitise saamise kinnitamine isiku pool on väga

oluline ja ilma selleta ei ole võimalik hüvitisi määrata. Perehüvitiste pakkumus saadetakse

mõlemale vanemale, et mõlemad vanemad oleksid perehüvitiste saamise õigusest teadlikud ning

saaksid omavahel kokku leppida, kumb vanem mingit hüvitist saama hakkab.

24. 05.03.2024 otsusega määrati kaebajale vanemahüvitis, kusjuures kasutatavate päevade arvu

otsusel enam ei kuvatud. Otsusel oli viide mõlemale eelmises lõikes viidatud sättele ehk otsusel

kajastus nii 475 kalendripäeva kui ka 515 kalendripäeva.

25. Õigus hüvitisele tekib seaduses sätestatud hüvitise andmise faktiliseks aluseks oleva

sündmuse toimumisest, asjaolu saabumisest või muu tingimuse täitmisest arvates

(sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 17 lg 1). Seoses lapse sünniga või ka eeldatava

sünniga tekib lapsevanemal õigus perehüvitistele, kuid seda on võimalik määrata ja maksta vaid

tingimusel, et nii laps kui ka teda kasvatav vanem elavad Eestis ning nende andmed kajastuksid

Eesti rahvastikuregistris.

26. Vanemahüvitise saamise algus on üheselt seotud lapse sünniga. Nii on ema

vanemahüvitisele õigus emal kas enne lapse sündi sõltuvalt lapse eeldatavast sünnikuupäevast

või alates lapse sünnist (PHS § 35 lg-d 2 ja 6). Isa vanemahüvitise saamise õigus tekib 30 päeva

enne lapse eeldatavat sünnikuupäeva (PHS § 36 lg 2). Jagatava vanemahüvitise saamise õigus

on emal pärast ema vanemahüvitise saamise õiguse lõppemist ja isal pärast isa vanemahüvitise

saamise õiguse lõppemist (PHS § 37 lg 3). Lapsendajal, eestkostjal või hoolduspere vanemal on

õigus vanemahüvitisele alates lapse sünnist 545 päeva (PHS § 37 lg 4). Kui vanemahüvitis on

määratud, tekib vanemahüvitise saajal võimalus vanemahüvitise maksmine peatada (PHS § 461

lg 1). Vanemahüvitise maksmine peatub isiku määratud kuupäeval (PHS § 461 lg 2). Juhul kui

vanemahüvitise maksmine peatatakse, tekib isikutel võimalus kasutada vanemahüvitise päevi

osa kaupa ja saada vanemahüvitist kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Juhul kui ei peatata,

algab vanemahüvitise saamise õigus lähtuvalt lapse eeldatavast sünnikuupäevast või lapse

sünnist ja kestab kuni kõik päevad on ära kasutatud. Seejuures algab vanemahüvitise saamise

õigus ühtemoodi isikutel, kelle laps sünnib Eestis ja kelle laps ei sünni Eestis. Antud juhul leiab

kaebaja, et tema puhul peaks seadust kohaldama teisiti, kui Eestis elava pere puhul. SKA

kohaldab perehüvitiste, sh vanemahüvitise, regulatsiooni ühtemoodi kõigi isikute suhtes ning

vanemahüvitise saamise õiguse teke on seotud lapse sünni või eeldatav sünniga.

27. SKA määrab vanemahüvitise sellele õiguse tekkimise päevast, kui ta on vanemahüvitise

määramiseks vajalikud andmed saanud kuue kuu jooksul vanemahüvitise saamise õiguse

tekkimise päevast arvates (PHS § 46 lg 1). See tähendab, et kui Eesti elav pere ei esita mingil

põhjusel kuue kuu jooksul õiguse tekkimisest taotlust või ei kinnita perehüvitiste pakkumust,

siis ka neile ei maksta perehüvitisi tagasiulatuva perioodi eest ja vanemahüvitis määratakse

perioodiks, milleks perel on veel õigus. Kaebajale ei määratud ega makstud ka lapsetoetust

lapse sünnist (PHS § 17 lg 1) kuni Eestisse saabumiseni ning seda tagantjärele ei maksta. Ja

samamoodi ei tekkinud tal ka õigust vanemahüvitise saamisele alates lapse sünnist. Perehüvitisi

tagasiulatuvalt perioodi eest, mil laps ei olnud Eestis ega Eesti rahvastikuregistris ei määrata ega

maksta.

28. Reeglina määrakse vanemahüvitis seoses Eestis sündinud lapsega ning analoogset olukorda,

st vajadust seaduses toodud päevade arvu korrigeerida, sel juhul ei teki ning vanemahüvitise

pakkumuse kaardil kuvatakse sama päevade arv mis seaduses. Kaebaja puhul otsustati pärast

tema pöördumisi, sh küsimust, milline päevade arv talle kohaldub ja vaide esitamist anda välja

4 (11)

haldusakt, mis sisaldab ka päevade arvu. 15.08.2024 otsusega nr P7-2024-241305-3 ei

vähendatud kaebajale 05.03.2024 otsusega määratud vanemahüvitise saamise päevade arvu,

vaid üksnes kajastati see selguse mõttes lisaks pakkumuse kaardil olevale, mille kaebaja

kinnitas 05.03.2024, ka haldusaktis.

29. Kaebaja on oma seisukohad esitanud nii oma pöördumistes kui ka vaides ja ei olnud

vajadust täiendavalt uurimiskohutust või ärakuulamisõigust rakendada, sest kõik asjaolud olid

juba teada.

30. Arvestades, et kaebaja on 16.07.2024 pöördunud vastustaja poole küsimusega, milline

päevade arv talle kehtib, siis järelikult ei tekkinud tal 05.03.2024 arusaama, et vanemahüvitist

makstakse 515 päeva.

31. 04.11.2024 vastuses kohtunõudele selgitas vastustada, et vaidlus puudub, et lapse mõlema

vanema elukoht on Eesti rahvastikuregistri andmetel Eestis ja töötamise registri andmetel

töötavad mõlemad vanemad Eestis ja seda nii enne lapse sündi kui ka pärast lapse sündi.

Vastutaja viitab, et perehüvitiste seaduse eelnõu 217 SE seletuskirjas (leitav Riigikogu lehelt)

on selgitatud PHS § 8 lg 3 lisamist seadusesse (seletuskirja lk 13). Selle sätte mõte ei ole see, et

maksta perehüvitisi isikutele või isikute eest, kes ei ole kantud Eesti rahvastikuregistrisse, vaid

selle mõte on vältida olukorda, kus isikute elukohana on rahvastikuregistris kajastatud Eesti,

kuid tegelikkuses Eestis ei elata. Seletuskirjas on ka selgitatud, et reeglina lähtutakse isiku

elukoha määramisel rahvastikuregistri andmetest.

KOHTU PÕHJENDUSED

32. Esmalt peab kohus vajalikuks tuua välja käesolevas asjas lahendamisele kuuluvad kaebuse

nõuded, milleks on:

1) SKA 15.08.2024 otsuse nr P7-2024-241305-1 ja 15.08.2024 otsuse nr P7-2024-241305-

3 tühistamise nõue;

2) Kohustamisnõue SKA kohustamiseks arvestama ja tasuma kaebajale jagatavat

vanemahüvitist 515 kalendripäeva;

3) alternatiivne nõue 05.03.2024 otsuse tühistamiseks (juhuks kui kohus leiab, et

nimetatud otsusega määrati jagatava vanemahüvitise päevade arvuks 414) ja SKA

kohustamiseks teha uus otsus, millega määratakse kaebajale jagatud vanemahüvitis 515

päeva;

4) vaide tagastamise õigusvastasuse tuvastamise nõue.

33. Praeguse asja keskseks vaidlusküsimuseks on see, kas SKA on õiguspäraselt määranud

15.08.2024 otsustega ja 05.03.2024 otsusega kaebaja vanemahüvitise päevade arvuks 414 mitte

515. Hinnata tuleb, kas SKA järeldas põhjendatult, et kuna laps on sündinud välisriigis,

perioodil XX XX XXXX-XX XX XXXX ei olnud laps Eestis ega rahvastikuregistris

registreeritud, siis nimetatud perioodi eest ei olnud kaebajal õigust saada perehüvitisi.

34. Haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva

õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab

vorminõuetele (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54).

15.08.2024 otsuste ja 05.03.2024 otsuse sisu

35. Kohus mõistab SKA 15.08.2024 otsust nr P7-2024-241305-1 jätkuvalt (dtl 83 jj, 105)

esitatud materjalide (digitaalse kohtutoimiku (dtl) 14, 96-97) põhjal nii, et 05.03.2024 otsuse

kehtetuks tunnistamise põhjuseks oli haldusakti põhjendamispuudus, kuna haldusaktis ei

kajastunud vanemahüvitise päevade arv, mis oli olemas vanemahüvitise kaardil. See tähendab,

et 15.08.2024 otsusega ei muudetud vanemahüvitise päevade arvu 515-lt 414-le, vaid lisati

5 (11)

sellele põhjendused. Vaidlustatud 15.08.2024 otsuse nr P7-2024-241305-1 põhjendus on

lakooniline, aga sellest selgub siiski piisavalt arusaadavalt, et vastustaja tugines otsust tehes

eelkõige põhjendamispuudusele: „Vanemahüvitise määramise otsusel nr P7-2024-241305 ei

kajastunud õigustatud vanemahüvitise päevade arv, mistõttu ei ole nimetatud otsus kooskõlas

vanemahüvitise pakkumusega ning ei kajasta kõiki andmeid korrektselt“.

Vanemahüvitise päevade arvu määramine

15.08.2024 otsuste õiguslikud alused

36. 15.08.2024 otsustega (dtl 14 ja 17) määrati kaebajale vanemahüvitise päevade arvuks uuesti

414. Hüvitise kasutamise perioodina on seejuures märgitud 20.03.2024 – 09.11.2026.

37. 15.08.2024 otsuse nr P7-2024-241305-1 õiguslike alustena on märgitud sotsiaalseadustiku

üldosa seaduse (SÜS) § 3 lg 1, PHS § 4 lõiked 1 ja 2, § 33 lõige 1, HMS § 35 lõike 1 punkt 2, §

64 lõige 2, § 66 lõige 1 ja § 68.

38. 15.08.2024 otsuse nr P7-2024-241305-3 õiguslike alustena on märgitud PHS § 33 lõiked 1,3

ja 5, § 34 lõige 5, § 35 lõige 4, § 37 lõiked 1-4, § 44 lõige 1, § 39 lõike 3 punkt 2, § 39 lõiked 5

ja 5¹ ja lg 7, § 40 lõige 1, § 42 lõige 1, SÜS § 3 lõige 1 ja § 16 lõige 1.

39. Sotsiaalseadustikus sätestatud õigused ja kohustused on Eestis elaval Eesti kodanikul,

pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel ning

tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel (SÜS § 3 lg

1). Õigus hüvitisele tekib seaduses sätestatud hüvitise andmise faktiliseks aluseks oleva

sündmuse toimumisest, asjaolu saabumisest või muu tingimuse täitmisest arvates (SÜS § 16 lg

1). Seaduses sätestatud juhul tekib õigus hüvitisele taotluse esitamisest või seaduses sätestatud

ooteaja möödumisest arvates (SÜS § 16 lg 2).

40. Hüvitise taotlemisel ja saamisel on isik kohustatud: 1) esitama hüvitise andjale kõik

teadaolevad tõesed ja täielikud andmed, dokumendid ja muud tõendid, mis on vajalikud hüvitise

saamise õiguse või muu hüvitise andmiseks olulise asjaolu väljaselgitamiseks, sealhulgas

seaduses sätestatud juhul andmed kolmandate isikute kohta; 2) teavitama hüvitise andjat

viivitamata hüvitise saamise õigust ja hüvitise andmist mõjutavatest asjaoludest ja asjaolude

muutumisest; 3) osalema aktiivselt talle hüvitise andmises, sealhulgas täitma hüvitise andmisega

seotud kõrvaltingimusi, seaduses sätestatud juhul ja tingimustel läbima hüvitise andja nõudel

uuringu, arstliku läbivaatuse või ekspertiisi (SÜS § 21 lg 1).

41. Perehüvitisi määratakse ja makstakse perehüvitisi perehüvitiste seaduses sätestatud

tingimustel sotsiaalseadustiku üldosa seaduse § 3 lõikes 1 nimetatud isikule (PHS § 4 lg 1).

Perehüvitise saamise õigus on PHS § 4 lõikes 1 nimetatud isiku Eestis elaval pereliikmel ja

välismaal õppimise tõttu perest eemal viibival lapsel (PHS § 4 lg 2). Eesti alalisel elanikul,

kelle elukoht on mitmes riigis, on õigus perehüvitistele, kui ta on resident tulumaksuseaduse § 6

lõike 1 tähenduses (PHS § 4 lg 3). Perehüvitise saamise õigust ei ole Eesti elanikul, kes saab

mõne teise riigi samaliigilist hüvitist (PHS § 4 lg 4).

42. Vanemahüvitise saamise õigus on last Eestis kasvataval vanemal, vanema abikaasal,

registreeritud elukaaslasel, lapsendajal, eestkostjal või hoolduspere vanemal, arvestades PHS §-

s 4 sätestatud tingimusi (PHS § 33 lg 1).

43. Vanemahüvitise liigid on ema vanemahüvitis, isa vanemahüvitis, jagatav vanemahüvitis ja

lapsendaja vanemahüvitis (PHS § 34 lg 1).

44. Vanemahüvitist on õigus saada õiguse tekkimise päevast alates lapse kolmeaastaseks

saamiseni lapse kohta kuni 605 kalendripäeva, mis sisaldab ema vanemahüvitise, isa

vanemahüvitise ja jagatava vanemahüvitise kalendripäevi (PHS § 34 lg 2).

6 (11)

45. Jagatava vanemahüvitise saamise õigus on lapse vanemal. Vanema abikaasal või

registreeritud elukaaslasel on õigus jagatavale vanemahüvitisele, kui lapse sünniaktis või

rahvastikuregistrisse kantud perekonnaseisuandmetes puuduvad andmed isa või teise vanema

kohta või kui lapse üks vanem on surnud, ei täida perekonnaseadusest tulenevat kohustust last

kasvatada ja tema eest hoolitseda või kui lapse vanem esitab Sotsiaalkindlustusametile kirjaliku

teate vanemahüvitise saamise õiguse kasutamisest loobumise kohta. Jagatavat vanemahüvitist

on õigus saada 475 kalendripäeva, arvestades käesolevas seaduses sätestatud erisusi. Isikul,

kellel ei ole õigust ema vanemahüvitisele enne lapse sündi, on õigus saada jagatavat

vanemahüvitist 515 kalendripäeva (SHS § 37 lõiked 1 ja 2).

46. Sotsiaalkindlustusametil on lisaks rahvastikuregistri seaduses (RRS) sätestatud andmetele

õigus lähtuda ka teistest andmetest, mille alusel otsustatakse perehüvitise maksmine, peatamine

või lõpetamine (PHS § 8 lg 3). RRS § 68 alusel on rahvastikuregistri subjektiks olev isik

kohustatud tagama rahvastikuregistris enda ja oma alaealiste laste ning eestkostetavate elukoha

aadressi olemasolu ja õigsuse RRS-s sätestatu kohaselt. Isik esitab rahvastikuregistrisse

kandmiseks selle elukoha aadressi, kus ta alaliselt või peamiselt elab (RRS § 65 lg 1). Kui isik

kasutab alaliselt või peamiselt elamiseks mitut elukohta, esitab ta rahvastikuregistrisse

kandmiseks kõigi nende aadressid, valides neist ühe õigusliku tähendusega elukoha aadressiks

(edaspidi elukoha aadress) (RRS § 65 lg 2 lause 1). Välisriiki, välja arvatud RRS § 71 lg-s 4

nimetatud välisriiki, elama asumisel teatab isik ühe kuu jooksul viimase Eesti elukoha järgsele

kohaliku omavalitsuse üksusele või Eesti välisesindusele RRS § 21 lg 1 p-s 6 sätestatud andmed

oma välisriigi elukoha kohta (RRS § 69 lg 4).

47. Isa vanemahüvitise saamise õigus tekib 30 päeva enne lapse eeldatavat sünnikuupäeva (PHS

§ 36 lg 2). Jagatava vanemahüvitise saamise õigus on emal pärast ema vanemahüvitise saamise

õiguse lõppemist ja isal pärast isa vanemahüvitise saamise õiguse lõppemist (PHS § 37 lg 3).

Lapsendajal, eestkostjal või hoolduspere vanemal on õigus vanemahüvitisele alates lapse

sünnist 545 päeva (PHS § 37 lg 4).

Vanemahüvitise saamise õigus

48. Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes: laps on sündinud välisriigis, perioodil

XX XX XXXX-XX XX XXXX ei olnud laps Eestis, laps kanti rahvastikuregistrisse XX XX

XXXX. Poolte vahel puudub vaidlus ka selles, et lapse mõlema vanema elukoht on

rahvastikuregistri andmetel Eestis ja töötamise registri andmetel töötavad mõlemad vanemad

Eestis ja seda nii enne lapse sündi kui ka pärast lapse sündi (dtll 110-111,130-131).

49. SKA on 15.08.2024 otsuses (dtl 14) selgitanud, et kuna laps on sündinud välisriigis,

perioodil XX XX XXXX-XX XX XXXX ei olnud laps Eestis, seega sellel perioodil ei olnud

õigust saada perehüvitisi. Õigus perehüvitistele Eestis tekib, kui laps on rahvastikuregistris

registreeritud.

50. PHS § 33 lõike 1 kohaselt on vanemahüvitise saamise õigus last Eestis kasvataval

vanemal, arvestades PHS §-s 4 sätestatud tingimusi.

51. Kohus nõustub SKA-ga selles, et perehüvitiste saamise eelduseks on ka Eestis elamine. PHS

eelnõu seletuskirjas on märgitud, et Eestis on residentsuspõhine perehüvitiste skeem, mis

tähendab, et perehüvitisi on õigustatud saama PHS põhimõtteid arvestades Eestis elavad

perekonnad (perehüvitiste seadus (217 SE), seletuskiri, lk 9). Kohtupraktikas on seejuures

selgitatud, et toetuse saamiseks ei piisa sellest, kui isiku üks elukohtadest on Eesti Vabariigis.

PHS § 4 lg-st 3 tulenevalt on õigus perehüvitistele Eesti alalisel elanikul, kelle elukoht on

mitmes riigis, kui ta on Eesti resident TuMS § 6 lg 1 tähenduses. Säte ei näe ette, et perehüvitise

saamiseks on piisav üksnes residendiks olemine TuMS § 6 lg 1 mõttes ja taotleja ning lapse

elukoha registreerimine rahvastikuregistris. Oluline on faktiline Eestis elamine (TlnRnKo

28.10.2020 nr 3-19-1451/10, p 21).

7 (11)

52. SKA ei ole otsuses tuginenud sellele, et lapse vanemad või üks vanem ei ela Eestis või laps

ei ela Eestis – SKA on tuginenud üksnes sellele, et perioodil XX XX XXXX-XX XX XXX ei

olnud laps Eestis.

53. Kohus ei nõustu SKA-ga,, et asjaolust, et laps ei olnud rahvastikuregistrisse kantud

eelnimetatud perioodil järeldub vahetult, et perehüvitiste saamise õigus puudub. Olukorras, kus

vaidlus puudub, et vanemad on järjepidevalt Eestis elanud ja elavad ja töötavad Eestis ka

praegu, ei ole eesmärgipärane arvestades PHS § 33 lõiget 1, SÜS § 3 lõiget 1 ja § 16 lõiget 2

perehüvitise õigust siduda formaalselt lapse rahvastikuregistri kande puudumisega tema ajutise

välisriigis viibimise perioodil. PHS § 33 lõikes 1 toodud tingimus „Eestis last kasvataval“ tuleb

tõlgendada koostoimes SÜS § 3 lõikes 1 toodud tingimusega „Eestis elaval kodanikul“.

Eelnevast johtub, et lapse ajutine eemalviibimine Eestist ei välista õigust perehüvitisele.

54. Kohus leiab, et PHS § 8 lõiget 3 ei saa tõlgendada kitsalt viisil, kus SKA-l on õigus kõrvale

jätta üksnes rahvastikuregistri kanne seoses pere tegeliku Eestist väljaspool elamisega, kuid ei

ole õigust arvestada asjaoluga, et lapse vanemad elavad püsivalt Eestis ja lähtuvalt sellele on

nende lapsel ka õigus perehüvitisele isegi juhul kui rahvastikuregistri kande tegemine ajutiselt

välismaal viibimise tõttu viibib. Sätte sõnastus „/…/ lisaks rahvastikuregistri seaduses

sätestatud andmetele õigus lähtuda ka teistest andmetest, mille alusel otsustatakse perehüvitise

maksmine, peatamine või lõpetamine“ ei piira samuti SKA õigust tegeliku olukorra

tuvastamisele üksnes isiku kahjuks, vaid vastupidi. Kohtu hinnangul on sätte eesmärgiks anda

SKA-le võimalus lähtuda tegelikest asjaoludest sõltumata registrikandest.

55. SKA on vastuses kaebusele (dtl 94) märkinud, et „Hüvitisi ei maksta perioodi eest, mil

perehüvitiste saamise tingimused ei ole täidetud. Perehüvitisi ei maksta isikutele ja isikute eest,

kes ei ole kantud Eesti rahvastikuregistrisse või kellel puudub rahvastikuregistri andmetel

Eestis elukoht. Kaebaja puhul ei ole tegemist analoogse olukorraga, kus vanemad koos lastega

on välisreisil, sest üksnes välisreisil viibimiseks ei muudeta oma elukoha andmeid

rahvastikuregistris, st et ka välisreisil olles jääb vanemate ja laste elukoht tavapäraselt

rahvastikuregistris Eestisse.“ Olukorras, kus SKA ei ole tuginenud sellele, et lapse vanemad ei

ela Eestis, vaid on kinnitanud vastupidist, on viidatud SKA seisukoht vastuoluline ülejäänud

kaebuse vastuse tekstiga.

56. Kohus märgib, et SKA on oma seisukoha kujundanud ekslikult üksnes rahvastikuregistri

kande alusel jättes kõrvale kõik muud asjaga seotud tehiolud. Praegusel juhul puudub vaidlus, et

lapsevanemate elukoht ongi läbivalt olnud Eestis, sh rahvastikuregistri andmetel. SKA on ka

nõustunud, et lapse vanemad on järjepidevalt elanud ja töötanud Eestis. Ka lapse

rahvastikuregistrikannet ei ole muudetud, vaid see on tehtud peale lapse sündi Eestisse

naasmisel. Sealjuures on eluliselt usutavad kaebaja selgitused ühes tõenditega seoses välisriigis

väljastatud sünnitunnistuse ja Eestisse naasmisega (dtl 112, 119-123). Vastustaja ei ole

eeltoodud asjaolusid kordagi kahtluse alla seadnud. Niisiis saab jaatada lapse ajutist mitte

püsivat välismaal viibimist. Eelnevast tulenevalt on asjakohatud ka vastustaja poolt 04.11.2024

vastuses toodud viited perehüvitiste seaduse seletuskirjale (dtl 130). Seletuskirjas viidatud

probleemikirjeldus ei ole sarnane käesoleva asja tehioludega – SKA ei ole praegusel juhul

tuginenud sellele, et pere faktiliselt Eestis ei ela.

57. Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et SKA ei saanud otsuse tegemisel tugineda sellele, et

kuna laps on sündinud välisriigis, perioodil XX XX XXXX – XX XX XXXX ei olnud laps

Eestis, siis sellel perioodil ei olnud õigust saada perehüvitisi ning õigus perehüvitistele Eestis

tekib, kui laps on rahvastikuregistris registreeritud. Kohus leiab, et kuna puudub vaidlus, et

lapse vanemad olid ja on kogu kirjeldatud perioodi Eestis elavad isikud ning jaatada saab lapse

ajutist välismaal viibimist, on kaebajal PHS § 33 lõike 1, SÜS § 3 lõike 1 ja SÜS § 16 lõike 2

alusel õigus perehüvitisele.

Jagatava vanemahüvitise saamise õigus

8 (11)

58. Järgnevalt tuleb hinnata, millal tekkis kaebajal jagatava vanemahüvitise saamise õigus.

59. SKA määrab vanemahüvitise sellele õiguse tekkimise päevast, kui ta on vanemahüvitise

määramiseks vajalikud andmed saanud kuue kuu jooksul vanemahüvitise saamise õiguse

tekkimise päevast arvates (PHS § 46 lg 1). Seega tuleb tuvastada, milline on käesoleval juhul

kaebaja vanemahüvitise tekkimise päev.

60. Jagatava vanemahüvitise saamise õigus on lapse vanemal. Vanema abikaasal või

registreeritud elukaaslasel on õigus jagatavale vanemahüvitisele, kui lapse sünniaktis või

rahvastikuregistrisse kantud perekonnaseisuandmetes puuduvad andmed isa või teise vanema

kohta või kui lapse üks vanem on surnud, ei täida perekonnaseadusest tulenevat kohustust last

kasvatada ja tema eest hoolitseda või kui lapse vanem esitab SKA-le kirjaliku teate

vanemahüvitise saamise õiguse kasutamisest loobumise kohta. Jagatavat vanemahüvitist on

õigus saada 475 kalendripäeva, arvestades PHS-s sätestatud erisusi. Isikul, kellel ei ole õigust

ema vanemahüvitisele enne lapse sündi, on õigus saada jagatavat vanemahüvitist 515

kalendripäeva (PHS § 37 lõiked 1 ja 2). Jagatava vanemahüvitise saamise õigus on emal pärast

ema vanemahüvitise saamise õiguse lõppemist ja isal pärast isa vanemahüvitise saamise õiguse

lõppemist (PHS § 37 lg 3). Isa vanemahüvitise saamise õigus tekib 30 päeva enne lapse

eeldatavat sünnikuupäeva (PHS § 36 lg 2). Vastustaja määras kaebajale isa vanemahüvitise

alates 19.02.2024 kuni 19.03.2024 (dtl 116). Seega tekkis isal jagatava vanemahüvitise saamise

õigus alates 20.03.2024.

61. Kohus nõustub SKA-ga selles, et vanemahüvitise päevade arvestamise perioodi algus on

seotud lapse sünniga. Nii on ema vanemahüvitisele õigus emal kas enne lapse sündi sõltuvalt

lapse eeldatavast sünnikuupäevast või alates lapse sünnist (PHS § 35 lg-d 2 ja 6). Isa

vanemahüvitise saamise õigus tekib 30 päeva enne lapse eeldatavat sünnikuupäeva (PHS § 36 lg

2). Jagatava vanemahüvitise saamise õigus on emal pärast ema vanemahüvitise saamise õiguse

lõppemist ja isal pärast isa vanemahüvitise saamise õiguse lõppemist (PHS § 37 lg 3). SKA

märgib kohaselt, et hüvitise saamise õigus ja hüvitise saamise periood ei ole identsed mõisted.

62. Tuginedes PHS § 34 lõikele 2, § 37 lõigetele 1 ja 2 on kaebajal oli õigus saada jagatavat

vanemahüvitist 515 kalendripäeva alates õiguse tekkimisest (isa vanemahüvitise lõppemisest)

ning vastav õigus on kuni lapse 3 aastaseks saamiseni, kuid vanemahüvitise perioodi algus on

siiski seotud lapse sünniga. Kohus selgitas eelnevalt (käesoleva otsuse punktid 48-57), miks

vastustajal ei ole õigust tugineda sellele, et perioodil XX XX XXXX (lapse sünnist) kuni

registrikande tegemiseni XX XX XXXX (s.o 101 päeva) ei olnud kaebajal õigust

perehüvitistele ja seega ka õigust hüvitisele 101 päeva ulatuses vähendada. Seega kujuneb

kaebaja jagatava vanemahüvitise päevade arvuks 515 (PHS § 37 lg 2).

63. Eelnevast tulenevalt kuuluvad tühistamisele SKA 15.08.2024 otsused. Rahuldamisele

kuulub ka kaebaja alternatiivnõue – tühistamisele kuulub ka SKA 05.03.2024 otsus, sest kohus

leidis, et nimetatud otsusega määrati kaebajale samuti vanemahüvitist 414 päeva.

Vaide tagastamise õigusvastasuse tuvastamise nõue

64. Kohus märkis 29.08.2024 määruses, et kahtleb, kas kaebajal on vaide tagastamise

õigusvastasuse tuvastamise nõude osas praegusel juhul kaebeõigus (HKMS § 45 lõiked 2 ja 3).

Kohus otsustas võtta vaide tagastamise õigusvastasuse tuvastamise nõude menetlusse, lähtuvalt

menetlusliku ja õigusliku olukorra keerukusest seoses SKA läbiviidud haldusmenetlusega.

65. Selles küsimuses tuleb hinnata, kas vaide tagastamine sai iseseisvalt rikkuda kaebaja õigusi

(HKMS § 45 lõiked 2 ja 3).

66. SKA tagastas vaide 15.08.2024 toiminguga HMS § 79 lõike 1 punkti 1 alusel – isikul

puudus õigus vaie esitada. Vaidemenetluse algatamise õigust reguleerib HMS § 71 lõige 1.

Vaideõigus on isikul, kes leiab, et haldusaktiga või haldusmenetluse käigus on rikutud tema

9 (11)

õigusi või piiratud tema vabadusi. Vastustaja selgitas vastuses kaebusele, et vastustaja tunnistas

vaidlustatud haldusakti kehtetuks, mistõttu langes ära vaide lahendamise alus ja kaebajal puudus

õigus vaiet esitada (HMS § 79 lg 1 p 1).

67. Kaebaja sooviks oli lähtuvalt sellest, et kaebaja mõistis, et SKA muutis toiminguga

vanemahüvitise päevade arvu 515-lt 414-le see, et kaebajale arvestatakse päevade arvu 515.

Seejuures täpsustas kaebaja, et alternatiivselt soovib kaebaja vaidlustada haldusakti, millega see

päevade arv määrati (dtl 35). Vanemahüvitise päevade arv määrati justnimelt 05.03.2024

otsusega (isegi juhul kui kaebaja seda algselt vääralt mõistis). Olukorras, kus SKA otsustaski

(küll peale vaidlustamistähtaega) tühistada 05.03.2024 otsuse, millega määrati justnimelt

vaidlusalune päevade arv ning tegi uuesti sisulise otsuse ja seda põhjendamispuuduste tõttu, ei

nähtu kohtule vaide tagastamise sisuline vajadus ja õiguslik alus. Sisulises mõttes vastab

vastustaja tegevus vaide lahendamisele (kaebaja alternatiivne taotlus) ning haldusakti

täiendavale põhjendamisele vaideotsuses ühes vaide tähtaja ennistamisega (18.07.2024 oli

05.03.2024 otsuse vaidlustamise tähtaeg möödas). Eelnevast lähtuvalt puudus SKA-l vaide

tagastamiseks õiguslik alus.

68. Vaide tagastamine saab kaebaja õigusi üldjuhul iseseisvalt rikkuda juhul, kui vaide

tagastamine takistab kohtusse pöördumist. Praegusel seda olukorda ei esine. Kaebajal olid

kaebuse eesmärki silmas pidades olemas tõhusad õiguskaitsevahendid, mida kaebaja kasutas,

ning vaide tagastamine praegusel juhul kaebaja õigusi iseseisvalt ei riku (HKMS § 45 lg-d 2 ja

3). Seega tuleb kaebus selles osas kaebeõiguse (HKMS § 44) puudumise tõttu rahuldamata

jätta.

Menetluskulud

69. Kaebaja on tasunud riigilõivu summas 80 eurot. Kuna kohtupraktikas on leidnud kinnitust,

et vanemahüvitisega seotud vaidlused on riigilõivuvabad, tuleb tasutud riigilõiv kaebajale

tagastada (riigilõivuseaduse § 22 lg 2 p 2, § 104 lg 5 p 1).

70. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse

rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2).

Menetluskulude jaotusele kohaldatakse

tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-des 173 ja 175 sätestatut. Kohus kontrollib volitatud esindaja

kulude põhjendatust ja vajalikkust ka juhul, kui kuludele ei ole esitatud vastuväidet (HKMS §

108 lg 12). Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109

lg 6).

71. HKMS § 109 lõike 6 tähenduses vajalike ja põhjendatud esindajakulude suuruse kindlaks

määramisel ei ole asjakohane ega vajalik üksikasjalikult hinnata, kui palju aega võis konkreetsel

esindajal kuluda ühe või teise menetlusdokumendi koostamiseks, vaid üksikute dokumentide

analüüsimise asemel tuleb eelkõige arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja

asja keerukust, samuti menetluse kestust ja kaalul olevaid huvisid (sh menetlustoimingute

rohkust, mille tegemist oli menetlusosalise õiguste tõhusaks kaitsmiseks põhjust esindajalt

eeldada – nt kohtuistungitel osalemine, kohtunõuetele vastamine). See tähendab, et vajalike ja

põhjendatud menetluskulude suurus on eeskätt hinnanguline, mitte arvestuslik, ning kulude

suurus tervikuna ei tohiks olla vaidluse iseloomu ja tähtsust arvestades ilmselgelt ülepaisutatud

(vt nt TlnRnKo 29.11.2023 nr 3-23-2038, p 29; 29.11.2023 nr 3-23-2037, p 28; 15.09.2021 nr

3-18-1711, p 41).

72. Menetluskulude kandmine või nende kandmise kohustus seoses asja lahendamisega on

HKMS § 109 lõigetele 1 ja 1¹ nõuetele vastavalt tõendatud.

73. Kaebaja taotleb õigusabi kulude hüvitamist 22, 25 tunni ulatuses. Tunnihinnaks on märgitud

160 eurot ning arve kokku on 4343, 20 eurot (sh käibemaks 783, 20 eurot) (dtl 138).

10 (11)

74. Praegune haldusasi ei ole vaidluse keskset küsimust (käesoleva otsuse punkt 33) arvestades

võrrelduna keskmise perehüvitise vaidlusega keerukam või mahukam. Pigem on asjas esitatud

tõendite hulk tavapärasest väiksem, sest faktiliste asjaolude üle vaidlus puudub. Kohus arvestab

ka seda, et käesolevas asjas oli kaebaja poolel tarvis korduv nõuete täpsustamine lähtuvalt

haldusotsuste ebaselgusest nende õiguslike järelmite osas. Siiski nähtub kaebaja

menetlusdokumentides peamise vaidlusküsimuse osas sagedasti kordusi, millele kulunud aega

peab kohus ebavajalikuks, mistõttu tuleb menetluskulusid ka vähendada. Kohus arvestab, et

vaideotsuse õigusvastasusega seotu ei olnud vaidluse peamine küsimus ja moodustab

hinnanguliselt 25% vaidluse ulatusest.

75. Eeltoodud kaalutlustel mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja 50 %

menetluskuludest ehk 2171,6 eurot (kaks tuhat ükssada seitsekümmend üks eurot ja 60 senti)

(koos käibemaksuga).

Kohtuotsuse avalikustamine

76. Ehkki kohus on menetluse kinniseks kuulutanud, siis kohtupraktika ühtlustamise ja

kujundamise eesmärgil saab kinniseks kuulutamise alust kahjustamata avalikustada käesoleva

kohtuotsuse viisil, et kohtuotsuse avaldamisel (sh faili nimes) asendab kohus füüsiliste isikute

nimed, sünniajad, välisriigi nime ja otsuses kajastatud kuupäevavahemikud punktides 17, 20,

33, 48, 49, 52, 57, 62 tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

77. Kui esineb vajadus käesoleva otsuse varjamiseks muus osas, tuleb seda kohtult HKMS §-s

175 toodud alustel taotleda, jättes kohtule ka ajaakna taotluse lahendamiseks enne otsuse

jõustumist.

(allkirjastatud digitaalselt)

11 (11)