3-24-3311/9 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Määruse tegemise aeg ja koht

18.12.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-3311

Haldusasi

V.G kaebus Tallinna Vangla kohustamiseks väljastada

aastatel 2002–2024 kaebaja nimesiltidele kantud fotode

koopiad

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 16.12.2024 määrus

Menetlusosalised

Kaebaja – V.G

Vastustaja – Tallinna Vangla

Menetluse alus ringkonnakohtus

V.G määruskaebus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse V.G määruskaebus haldusasjas nr 3-24-3311 tehtud Tallinna

Halduskohtu 16.12.2024 määruse resolutsiooni punktidele 1 ja 4.

2. Jätta V.G määruskaebus rahuldamata ja haldusasjas nr 3-24-3311 tehtud

Tallinna Halduskohtu 16.12.2024 määruse resolutsiooni punktid 1 ja 4 muutmata.

SELGITUSED

Määruse ei ole vaidlustatav (HKMS § 119 lg 1 viimane lause, HKMS § 252 lg 7 teine lause)

ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA HALDUSKOHTU MÄÄRUS

1. Kaebaja esitas 17.08.2024 Tallinna Vanglale (vangla) taotluse saada koopiad aastatel

2002–2020 temast tehtud fototest.

2. Vangla keeldus 16.09.2024 kirjaga nr 5-8/24/1644-2 fotode väljastamisest

vangistusseaduse (VangS) § 52 lg 6 alusel, põhjendades seda järgmiselt: a) vangiregistris

hoitavate fotode alusel saaks kinnipeetav hinnata, kas neilt fotodelt on tuvastatav mõni

eritunnus tema välimuses ja milliseid sarnasusi mõne kaaskinnipeetavaga võib tema

välimuses nende fotode põhjal esineda; b) sellisele infole tuginedes võib kaebaja ise või mõni

kaaskinnipeetav asuda oma välimust muutma; c) vangla praktikas on aset leidnud juhtum, kus

kinnipeetav püüdis välist sarnasust ära kasutades teise kinnipeetava nime all esinedes

vanglast vabaneda; d) ka kinnipeetava põgenemise korral kasutatakse otsingutel temast

3-24-3311

vanglas tehtud fotosid ning teades, milliste piltide järgi teda leida püütakse, võib isik oma

välimust muuta või teatud iseloomulikke tunnuseid (nt sünnimärke, arme vms) varjata, mis

raskendaks tema leidmist.

3. Kaebaja esitas vaide, mille vangla 01.11.2024 vaideotsusega nr 5-15/24/262-2

rahuldamata jättis, korrates 16.09.2024 kirjas esitatud põhjendusi.

4. Kaebaja esitas 06.12.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mida täpsustas 10.12.2024

avalduses ning milles taotles sisuliselt Tallinna Vangla kohustamist eespool nimetatud fotode

väljastamiseks, täpsustades, et peab silmas fotosid aastatest 2002–2024. Kaebaja palus ka

esialgse õiguskaitse kohaldamist ning esitas taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks

seoses maksejõuetusega.

5. Tallinna Halduskohus tegi 16.12.2024 määruse, millega esiteks jättis rahuldamata

kaebaja taotluse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks (resolutsiooni p 1), teiseks

jättis kaebuse käiguta (resolutsiooni p-d 2 ja 3) ning kolmandaks jättis rahuldamata esialgse

õiguskaitse taotluse (resolutsiooni p 4). Halduskohtu põhjendused on kokkuvõttes järgmised.

5.1. Kaebaja vanglasisese isikuarve väljavõtetest (ajavahemikud 06.08.2024–05.12.2024 ja

01.22.2024–05.12.2024) nähtub, et kaebajal ei ole vahendeid riigilõivu tasumiseks ning

majanduslikud eeldused menetlusabi andmiseks on täidetud. Kaebuse eduväljavaated on aga

sedavõrd kasinad, et menetlusabi andmine ei ole HKMS § 111 lg 1 kohaselt lubatav.

Välistatud ei ole, et kaebus tuleks tervikuna HKMS § 121 lg 2 punkti 21 alusel tagastada. Igal

juhul on kaebus lubamatu osas, milles kabeaja soovib aastatel 2021–2024 tehtud fotode

väljastamiseks kohustamist, kuna vanglale esitatud vaide esemeks olev nõue puudutas fotosid

aastatest 2002–2020. Fotodest koopiate väljastamata jätmine ei riku ka intensiivselt kaebaja

õigust saada vangiregistrist enda kohta kogutud andmeid. Vangla 16.09.2024 kirjas esitatud

põhjendused, miks ei ole fotode väljastamine võimalik, on veenvad. Seetõttu ei ole kaebuse

rahuldamine tõenäoline.

5.2. Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei ole põhjendatud. Esiteks tähendaks esialgse

õiguskaitse kohaldamine vaidluse ette ära otsustamist, mida tuleb üldjuhul vältida ning siinsel

juhul ei ole alust erandi tegemiseks, lisaks ei ole kaebusel märkimisväärset edulootust. Ei

nähtu ka, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine põhjustaks kaebajale mingisuguse

pöördumatu või hiljem raskesti kõrvaldatava tagajärje.

6. Kaebaja esitas 17.12.2024 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles märgib, et

ei nõustu halduskohtu 16.12.2024 määrusega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus tõlgendab määruskaebust selliselt, et kaebaja palub tühistada halduskohtu

määruse resolutsiooni punktid 1 ja 4 ning teha uus määrus, millega rahuldada menetlusabi

taotlus ja esialgse õiguskaitse taotlus.

8. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine

on lubatav (HKMS § 119 lg 4, § 252 lg 7). Määruskaebus vastab HKMS §-des 52−54 ja 205

toodud nõuetele määral, mis võimaldab selle läbi vaadata. Määruskaebuse esitamine on

lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Ringkonnakohtus vaatab

määruskaebuse läbi üks ringkonnakohtu kohtunik (HKMS § 210 lg 1).

2(3)

3-24-3311

9. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohus leidis kokkuvõttes õigesti, et kaebaja

vabastamine riigilõivu tasumisest ei ole põhjendatud ning kaebajal puudub esialgse

õiguskaitse vajadus.

10. Kaebuse esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu tasumise kohustusest vabastamine on

üks menetlusabi liik (HKMS § 110 lg 1 p 1). HKMS § 111 lõikes 1 on sätestatud, et

menetlusabi antakse kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu

menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on

piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. HKMS § 112 lõikest 2

tuleneb, et menetluses osalemise edukuse hindamisel arvestatakse muu hulgas asja tähendust

menetlusabi taotlejale. Sama paragrahvi lõikest 3 tuleneb, et isikule ei anta menetlusabi, kui

tema menetluses osalemine on ebamõistlik, sh kui kaebajale asjast tulenev võimalik kasu on

ebamõistlikult väike võrreldes kohtumenetluse eeldatavate kuludega.

11. Ringkonnakohus leiab, et hoolimata kaebaja maksejõuetusest ja kaebuse sisulistest

eduväljavaadetest oleks kaebajale asjast tulenev võimalik kasu ebamõistlikult väike ja seetõttu

ei ole riigilõivu tasumisest vabastamine põhjendatud. Kaebaja ei väida, et ta vajab

asjaomaseid fotosid selleks, et veenduda tema kohta vangiregistrisse kantud andmete õigsuses

või nende andmete kogumise õiguspärasuses. Kaebaja ei vaja asjaomaseid fotosid oma

õiguste teostamiseks või kaitseks, vaid sisuliselt soovib neid saada puhtalt emotsionaalsetel

kaalutlustel. Isegi kui kohtumenetluse tulemusena saaks kokkuvõttes asuda seisukohale, et

vangla keeldus 16.09.2024 kirjas kaebajale asjaomastest fotodest koopiate andmisest

õigusvastaselt, oleks kasu, mille kaebaja nende fotode saamisel saaks, ebaproportsionaalselt

väike võrreldes kohtumenetluse eeldatavate kuludega. Menetlusabi andmise eesmärk on

tagada, et isiku õigused ei jääks tema majanduslikust kitsikusest tingituna kohtuliku kaitseta

intensiivsete riivete korral. Siinsel juhul on halduskohus õigesti leidnud, et kaebaja õiguste

riive ei saa ühelgi juhul olla intensiivne. Sellises olukorras ei ole riigilõivu tasumisest

vabastamine põhjendatud ning kui kaebaja siiski soovib, et halduskohus kaebuse läbi vaataks

ja sisuliselt hindaks, kas vangla keeldus asjaomaste fotode kaebajale esitamisest põhjendatult

ning kohaldas vangistusseaduse § 52 lõiget 6 õigesti, tuleb tal tasuda seaduses ettenähtud

riigilõiv.

12. Halduskohus jättis õiguspäraselt rahuldamata ka esialgse õiguskaitse taotluse. HKMS

§ 249 lg 1 kohaselt on esialgse õiguskaitse kohaldamise esmaseks eelduseks esialgse

õiguskaitse vajadus. Selline vajadus esineb, kui vastasel juhul on oht, et enne kaebuse

lõplikku lahendamist saabuvad kaebaja jaoks pöördumatud või raskesti kõrvaldatavad

tagajärjed. Siinsel juhul selliste tagajärgede saabumise ohtu ei nähtu. Kaebajal ei ole ühelgi

juhul mistahes vajadust viivitamatult asjaomaseid fotosid saada. Halduskohus on õigesti

osutanud ka sellele, et esialgse õiguskaitse kohaldamisel tuleb vältida põhivaidluse ette ära

lahendamist. Esialgse õiguskaitse eesmärk on eelkõige tagada, et kaebaja olukord

kohtumenetluse ajal ei halveneks. Olukorras, kus esialgse õiguskaitse kohaldamine ei piirduks

kaebuse esitamise ajal valitseva olukorra säilitamisega, vaid seisneks kaebaja asetamises

paremasse olukorda, peab esialgse õiguskaitse vajadus olema kaalukam ja kaebuse

eduväljavaated vähemalt head. Eelkõige puudutab see kohustamiskaebusi, millega seoses

taotleb kaebaja esialgse õiguskaitse korras sellise toimingu sooritamist, mida ta taotleb ka

kaebusega. Siinsel juhul need eeldused täidetud ei ole.

(allkirjastatud digitaalselt)

3(3)