2-24-100191/14 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Marian Miilaste

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. detsember 2024, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-24-100191

Hagi ese

Modena Estonia OÜ hagi H.U vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

1005 eurot 30 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Modena Estonia OÜ (registrikood

14820592, aadress XXX); lepinguline esindaja:

Maria Pihl (e-post XXX)

Kostja: H.U (isikukood XXX, elukoht

xxxxxxxxxxxxxxx-xxxxxxxx,

e-post

XXX);

lepinguline esindaja: Ülle Koppel (e-post XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik lihtmenetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Modena Estonia OÜ hagi H.U vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

osaliselt.

2. Mõista H.U-lt Modena Estonia OÜ kasuks välja 319,70 eurot, s.o põhivõlg 314,70

eurot ja sissenõudmiskulud 5 eurot.

3. Mõista H.U-lt Modena Estonia OÜ kasuks välja viivis põhinõudelt 314,70 eurolt

alates 20. veebruarist 2024 kuni põhinõude tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud määras.

4. Jätta rahuldamata Modena Estonia OÜ hagi H.U vastu osas, milles Modena Estonia

OÜ palub mõista H.U-lt välja Modena Estonia OÜ kasuks põhivõla suuremas

summas kui 314,70 eurot ja sissenõudmiskulu suuremas summas kui 5 eurot.

5. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

6. Menetluskulud jätta poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Asja arutati lihtmenetluses vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 405.

Tuginedes TsMS § 442 lg-le 10 ei anna maakohus luba käesoleva otsuse

edasikaebamiseks.

Vastavalt TsMS § 637 lg 21 võtab ringkonnakohus lihtmenetluses tehtud otsuse peale

esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba

edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse

lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohtu 17.01.2024 määrusega anti nõue H.U vastu üle Tartu Maakohtule

menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Modena Estonia OÜ (hageja) esitas 19.02.2024 kohtule hagiavalduse H.U (kostja)

vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks

välja põhivõlgnevuse 745,41 eurot, sissenõudmiskulud 25 eurot, viivise põhinõudelt

31,5% aastas alates 20.02.2024 kuni põhinõude tasumiseni ning jätta menetluskulud

kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue hageja ja kostja vahel

21.04.2023 sõlmitud krediidilimiidi lepingust nr 202304211425473, mille alusel

võimaldati kostjale limiiti 500 eurot ning kostja kohustus limiidi tagastama 60 kuu

jooksul osamaksetena, ning 21.06.2023 krediidilimiidi lepingust nr

202306211453010, millega võimaldati kostjale limiiti kuni 750 eurot ning kostja

kohustus limiidi tagatama 60 kuu jooksul osamaksetena. Kostja on kasutanud

laenulimiiti kokku summas 902,36 eurot. Kuna kostja jättis tasumata osamaksed

(15.09.2023, 15.10.2023, 15.11.2023), saatis hageja 16.11.2023 kostjale lepingu

ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks.

Kuivõrd kostja ei tasunud võlgnevust täiendava tähtaja jooksul, ütles hageja

kostjaga sõlmitud lepingu üles 01.12.2023. Kostja on teinud hagejale tagasimakseid

kogusummas 557,66 eurot.

Vastavalt lepingu tingimustele nõuab hageja viivist 31,5% aastas. Hageja arvestab

viivist alates hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast, s.o 20.02.2024, kuni

põhinõude täieliku tasumiseni.

Hageja on lepingu kehtivuse ajal saatnud kostjale korduvalt meeldetuletuskirju

sissenõutavaks muutunud kohustuste kohta. 15.09.2023 tähtajaga tasumise kohta on

hageja saatnud meeletuletusi SMS-i ja e-kirja teel 17.09.2023, 20.09.2023,

24.09.2023 ja 29.09.2023. Tasuta meeldetuletuskirjaks loeb hageja 17.09.2023

saadetud kirja. Hageja nõuab kostjalt lepingu kehtivuse ajal sissenõudmiskulude

hüvitamist summas 5 eurot. Hageja on peale lepingu lõppemist saatnud kostjale

meeldetuletuskirja 08.12.2023, mille eest nõuab hageja kostjalt sissenõudmiskulude

hüvitamist summas 20 eurot.

3. Kostja leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Hageja ei ole hinnanud kostja

krediidivõimelisust. Samuti ei ole hageja kontrollinud, kas kostja on võimeline

lepingus toodud tingimustel krediiti tagasi maksma. Kohustused 456 eurot, mida

krediidivõimelisuse hindamisega näidati, ei vasta tõele. Kostjal oli veel teisigi

laenukohustusi ning ta on sellest kostjat teavitanud. Laenukohustused olid hagejale

nähtavad pangakonto väljavõttel. Kostjal on viis tarbijakrediiti. 2022. aastast Esto

summas 1926,14 eurot, Holm Bank 500 eurot, BB Finance 1290 eurot, Multitude

Bank 2555 eurot ning Modena. Need kõik on võetud enne 21.06.2023 ehk selleks

ajaks, kui hageja ütles, et tegi krediidivõimelisuse hindamise. Ajaks, kui hageja

andis laenu 21.06.2023, oli kostjal laene võetud kokku 6271 euro eest. Samuti

nähtub pangakonto väljavõttest, et kostjal oli pangakonto Revolut pangas, millelt on

tehtud erinevaid tehinguid ning mille andmeid ei ole hageja kontrollinud.

Kostja on hagejalt saanud 902,36 eurot ja tagasi maksnud 587,66 eurot. Hageja ei

tunnista kostjalt 10.06.2024 30 euro laenusumma tasumist pangaülekande teel

hageja kontole, kuna maksekorraldusel puudus viitenumber. Kostja leiab, et

viitenumbri puudumist ei saa lugeda kohustuse täitmata osaks. Kuivõrd hageja on

rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuulub põhinõude osas hagi

osaliselt rahuldamisele ning intresside, viivise ja sissenõudmiskulude osas ei kuulu

hagi rahuldamisele.

KOHTU SEISUKOHT

4. Kohus lahendab asja TsMS § 405 alusel lihtmenetluse sätete kohaselt. Kohus peab

vajalikuks teha käesolevas asjas otsuse erinevalt TsMS § 444 lõike 4 esimeses

lauses sätestatust koos kirjeldava ja põhjendava osaga. Kuivõrd kohus menetleb

tsiviilasja lihtmenetluses, siis kasutab kohus TsMS § 444 lg-s 2 sätestatud õigust

ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite,

millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus selgitab, et TsMS § 405 lg

1 p-i 5 kohaselt võib kohus lihtmenetluse korral kalduda kõrvale tõendite esitamise

ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka

seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei

ole antud vande all. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses

põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja

põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (Riigikohtu 04.05.2016 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba otsuse

edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10).

5. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste

alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus

ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele

vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja

milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

Tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid

asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

6. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja Modena Estonia OÜ ja kostja H.U

sõlmisid 21.04.2023 krediidilimiidi lepingu nr 202304211425473, mille alusel

võimaldati kostjale limiiti 500 eurot (digitoimiku leheküljed (dtl) 46-52) ning

21.06.2023 krediidilimiidi lepingu nr 202306211453010, millega võimaldati kostjale

limiiti kuni 750 eurot (dtl 54-59). Kostja kasutas laenulimiiti kokku summas 902,36

eurot (dtl 61, 63, 65, 67, 69).

7. Sõlmitud lepingutest nähtub, et hageja nõude aluseks olevate lepingute puhul on

tegemist tarbijakrediidilepingutega võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes.

Tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses

tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu (VÕS §

402 lg 1).

8. VÕS § 100 kohaselt kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata

jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1

p-st 1 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõude

kohustuse täitmist ning VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise

kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostja ei ole hageja ees täitnud

krediidilepingutest tulenevaid kõiki kohustusi.

9. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku

laenamise põhimõtet (VÕS § § 4034). Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel, sõltumata sellest, kas

tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (vt Euroopa Kohtu

05.03.2020. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46;

Riigikohtu 24.11.2023. a määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p-d 13, 25).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja VÕS § 4034 lg 1

järgi enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis

võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud

tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku

laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja

suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei

antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust

või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks

tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib

olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda

maksejõuetuks (vt Riigikohtu 19.02.2014. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-169-13, p 21).

VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse

hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab

krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada

tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas

tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused,

varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute

ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele

andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud

kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate

seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides

1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 3 esimese lause kohaselt

krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja

vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija

krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete

pinnalt, vaid krediidiandja peab VÕS § 4033 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt

tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures küsida

tarbijalt tema pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu

teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui

krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et

tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks

(vt Riigikohtu 24.11.2023. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18 viimane lõik).

VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida

üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete

kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

10. Tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 13 lasub vaidluse korral vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamise koormus

krediidiandjal (hagejal).

Hageja märgib, et taotluse ajal kehtinud krediidivõimelisuse korra kohaselt juhul, kui

krediidi summa oli kuni 1000 eurot (k.a), maksegraafiku järgne igakuise tagasimakse

summa oli kuni 50 eurot (k.a) ning muud krediidi andmise korra kontrollid ei andnud

kliendi suhtes negatiivset tulemust, võis krediidiandja krediidivõimelisuse

hindamisel tugineda sissetuleku kontrollimisel kostja pensioniregistri 2. sambasse

tehtud sissemaksete alusel arvestatud sissetulekule ning kasutada kostja enda esitatud

igakuiste finantskohustuste summat.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja märkinud, et hageja

on krediidivõimelisuse hindamisel hinnanud kostja sissetulekuid, finantskohustusi,

elamiskulude suurus, ülalpeetavate arvu ja tööhõive staatust. Samuti on hageja

kasutanud kolmanda osapoole krediidiriski hinnangut ning kontrollinud kostja

varasemaid maksehäireid. Hageja küsis kostja pangakonto väljavõtet kontoteabe

teenuse kaudu. Enne positiivse krediidiotsuse tegemist on hageja vaadanud kostja

krediiditaotluse ning pangakonto väljavõtte läbi ka manuaalselt. Kontrolli käigus on

hageja kostjaga ühendust võtnud ning tuvastanud tema sissetuleku suuruse veel

kostjalt isiklikult. Samuti küsis hageja kostjalt teiste laenumaksete kohta (BB

Finance OÜ-le). Hageja tuvastas kostja igakuiseks netosissetulekuks 1030,86 eurot

ning finantskohustuste suuruseks 456,49 eurot. Krediiditaotluses märkis kostja oma

teiste varaliste kohustuste suuruseks 0 eurot. Hageja leiab, et kostja on esitanud oma

krediidivõimelisuse hindamiseks teadlikult andmed, mis ei vasta tegelikkusele.

Hageja määras teiste varaliste kohustuste väärtuseks Statistikaameti veebilehel

avaldatud viimase igakuise elatusmiinimumi summa ehk 220 eurot. Hageja on

kontrollinud kostja maksehäirete olemasolu taust.ee andmebaasist. Kostjal aktiivsed

maksehäired puudusid. Hageja on kostja varasematele regulaarsetele

finantskohustustele ja majapidamiskuludele lisanud täiendava puhvri 10%.

Täiendavalt on hageja tuvastanud, et kostjal ei ole ülalpeetavaid ning kostja töösuhe

on kestev. Krediidiriski hinnangu järgi pidi kostja taotletava limiidi puhul jääma see

alla 28 punkti ning kostja puhul oli väärtuseks 22 punkti. Kostja kvalifitseerus

krediidilimiidile ning tegemist oli keskmise riskiga. Pärast kõikide väljaminekute

kokku liitmist jäi kostjale igakuiselt vaba raha 259,14 eurot (1030,86-

(456,49+220)x1,1-27,58). Seega kulutaks kostja taotluse esitamise ajal koos hageja

krediidi igakuise tagasimaksega 46,96% sissetulekust oma kõikidele

finantskohustustele. Krediidivõimelisuse hindamise tulemusel jõudis hageja

seisukohale, et taotletav krediit on kostjale jõukohane.

11. Riigikohus on asunud seisukohale, et krediidiandja peab tarbija kohta omandama

teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: tarbija varaline

seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu,

dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu,

hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3

p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem

maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS §

49 lg 1 p 5) (vt Riigikohtu 24.11.2023. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18).

12. Hageja on märkinud, et tuvastas pangakonto väljavõttest ja täiendavalt kostjaga

suheldes kostja igakuiste finantskohustuste suuruseks 456,49 eurot. Kohtule ei ole

siiski arusaadav millistele pangakonto väljavõttest nähtuvatele andmetele ja kostjalt

saadud infole hageja tugineb. Kostja on viidanud, et kostjal oli laenukohustusi

rohkem, sh Hyba Credit, Holm Pank ja Ferratum Pank ees. Kohtule nähtub hageja

esitatud kostja pangakonto väljavõttest (dtl 73-126), et kostjale tehti väljamakseid

HyBa Creditilt ja Ferratumilt (väljavõtte read 31-38) ning kostja tegi tagasimakseid

Holmile ja Ferratumile (väljavõtte read 325-332). Kohtu hinnangul on hagejal lisaks

teabe kogumisele kohustus ka tarbijalt endalt kontrollida nimetatud teavet.

Krediidiandja on küll kohtule esitanud kostja pangakonto väljavõtte, kuid ei ole

esitanud analüüsi, mille alusel saaks leida, et hageja oleks arvestanud pangakonto

väljavõttest nähtuva infoga (sh kostjal lasuvate muude finantskohustustega). Üksnes

pangakonto väljavõtete küsimine ei ole piisav, et täita seaduses ettenähtud

kontrollikohustust (VÕS 4034 lg 3 ja KAVS § 50 lg 4). Piisav ei ole ka tõdemus, et

pangakonto väljavõtet kontrolliti või üldine viide kohustuste summale. Seega leiab

kohus, et finantskohustuste väljaselgitamine ja kontroll ei olnud piisavad.

13. Hageja esitatud krediidianalüüsist nähtub, et kostja on märkinud laenutaotlusel oma

majapidamiskuludeks 0 eurot. Esmalt märgib kohus, et VÕS § 4034 lg 3 teises lauses

toodud tarbija kohustus ei vabasta laenuandjat oma kohustuste täitmisest. Hageja on

selgitanud, et arvestas kostja krediidivõimelisuse hindamisel majapidamiskuludega

220 eurot, sest tegemist oli lepingu sõlmimise aja seisuga Statistikaameti veebilehel

avaldatud viimase igakuise elatusmiinimumiga. Kuivõrd hageja käsutuses oli kostja

pangakonto väljavõte, leiab kohus, et hageja saanuks kostja majapidamiskulude

suuruse tuvastada kostja pangakonto väljavõtte alusel. Isegi juhul, kui hageja lähtub

üldkohaldatavatest määradest, tuleb hagejal siiski kindlaks teha, kas tema poolt

krediidivõimelisuse hindamisel kasutatav määr katab reaalselt kostja

majapidamiskuludeks tehtavad kulutused. Kuivõrd hageja ei ole selgitanud, milliseid

kulusid hageja kostja pangakonto väljavõttest on arvestanud, mis võimaldavad

järeldada, et 220 eurot on piisav kostja igakuiseks majapidamiskuludeks, siis leiab

kohus, et hageja ei ole teinud mõistlikke pingutusi kostja muude kohustuste, s.o

majapidamiskulude, kindlakstegemiseks.

14. Kohtule nähtub pangakonto väljavõttest (dtl 73-126), et kostja tegi ülekandeid teisele

pangakontole (väljavõtte read 41, 44, 48, samuti 658-672 ja 674-684 jne). Kostja on

märkinud, et kostjal oli pangakonto Revolut pangas. Hageja esitatust ei nähtu, et

hageja oleks teise konto osas kostjalt täiendavalt infot küsinud või oleks kostja teist

pangakonto väljavõtet kontrollinud. Seega ei olnud kontroll ammendav.

Asjaolust, et kuumakse on sissetulekuga võrreldes väike, ei tulene, et kostja on

krediidivõimeline. Tarbijal võib olla suures mahus väikeste kuumaksetega kohustusi,

millised kogumis ei ole tarbijale enam jõukohased, mistõttu ei tohi sellisele tarbijale

väljastada ka järgmist väikese kuumaksega krediiti. Hageja sisereeglitega ei saa

eirata seadusest tulenevat kohustust.

15. Nõuetekohane hoolsus VÕS § 4034 lg 2 tähenduses väljendub nii tarbijalt nõutava

teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises. Kostjal oli küll VÕS

§ 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid

krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid

mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo

31.01.2018.a, nr 2-14-21710, p 29.3). Praegusel juhul seda ei tehtud.

16. Kohtu hinnangul ei ole hageja krediidiandjana järginud vastutustundliku laenamise

põhimõtet, sest enne krediidi väljastamist ei kontrollinud krediidiandja teavet kostja

kohustuste ja regulaarsete kulude kohta ning kostja teise pangakonto kohta. Kohtul ei

ole võimalik asuda seisukohale, et laenuandja oleks üles näidanud vajalikku hoolsust

VÕS § 4034 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel.

17. VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks

tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude

maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt loetakse

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid

tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude

vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.

Hageja ei ole intressinõuet esitanud. Kohus lähtub hageja nõudest. Kostja on võtnud

kasutusele krediiti kokku 902,36 eurot. Hageja hinnangul on kostja teinud

tagasimakseid summas 557,66 eurot. Kostja leiab, et tagasimakseid on tehtud 587,66

eurot. Kostja sõnul ei tunnista hageja kostjalt 10.06.2023 30 euro laenusumma

tasumist pangaülekande teel hageja kontole, kuna maksekorraldusel puudus

viitenumber. VÕS § 91 lg 3 kohaselt loetakse rahalise kohustuse täitmisel võlgnetava

summa kandmisega võlausaldaja kontole kohustus täidetuks võlausaldaja konto

krediteerimisest võlgnetava rahasumma ulatuses. Riigikohus leiab, et nõuetekohase

täitmisega on tegemist ka juhul, mil summa hoolimata viitenumbri puudumisest

jõuab võlausaldaja kontole (vt Riigikohtu 04.10.2012 määrus nr 3-2-1-108-12, p 14).

Kohtule nähtub, et kostja on teostanud tagasimakseid kogusummas 587,66 eurot (dtl

328). Kohus rahuldab hageja põhinõude osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks

välja põhivõla 314,70 eurot.

18. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult

viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni (VÕS § 113 lg 1 esimene lause). Vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumise korral on viivist põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud

teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad

intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete

tegemisega viivitusse (vt Tallinna Ringkonnakohtu 27.01.2023 otsus tsiviilasjas nr

2-18-124589, p 51).

Hageja on esitanud viivise nõude. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud

VÕS § 113 lg 1 alusel. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise

põhivõlgnevuselt 314,70 eurolt alates hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast,

s.o 20.02.2024, kuni põhinõude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras.

19. Hageja palub kostjalt VÕS § 1132 lg 1 alusel välja mõista meeldetuletuskirja eest

tasu 5 eurot. Hageja on saatnud tasuta meeldetuletuskirja 17.09.2023 ning tasulise

20.09.2023 (dtl 135). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et sissenõudmiskulu 5 eurot

on põhjendatud ja tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

20. Hageja palub kostjalt VÕS § 1132 lg 2 alusel välja mõista meeldetuletuskirja eest

tasu 20 eurot. Hageja on kostjale pärast lepingu lõppemist edastanud

meeldetuletuskirja 08.12.2023 (dtl 138). Kohtule nähtub, et 08.12.2023 e-kirja

eesmärgiks on teavitada kostjat lepingu lõppemisest. Sellele viitab ka kirja pealkiri.

Kirja eesmärgiks ei ole vaid kostjale kohustuse täitmise meeldetuletamine.

Meeldetuletuskiri on tarbijale kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas

vormis saadetud teade, mille ainuke eesmärk VÕS-i regulatsiooni kontekstis on

võlgnikule meelde tuletada oma kohustust eelnev võlg ära maksta (vt

Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaanne I, § 1132 kommentaarid, lk 580).

Kohus leiab, et hageja sissenõudmiskulu nõue 20 eurot ei ole õiguslikult põhjendatud

ja see tuleb jätta rahuldamata.

21. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt. Kostjalt tuleb hageja kasuks

välja mõista põhivõlgnevus summas 314,70 eurot, sissenõudmiskulu 5 eurot ning

viivis põhivõlgnevuselt 314,70 eurolt alates 20.02.2024 kuni põhinõude tasumiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Ülejäänud osas jätab kohus hageja

nõude rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

22. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

23. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi

kanda.

24. Hagi osalise rahuldamise tõttu jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda, sh

arvestades hagi rahuldamise ulatust ja asjaolu, et tegemist oli

tarbijakrediidilepingust tuleneva vaidlusega, millega puhul on tuvastatud

kostjapoolne lepingu rikkumine ning krediidiandjaks oleva hageja poolt

vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmata jätmine (vt ka Trt RngKo 12.05.2023

nr 2-22-11447, p 8). Kuna menetluskulud jäävad poolte endi kanda, ei määra kohus

kindlaks menetluskulude rahalist suurust.

25. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marian Miilaste

kohtunik