3-23-1430/27 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

18.12.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-1430

Haldusasi

W.F kaebus Politsei- ja Piirivalveameti otsuse peale

tunnistada viisa kehtetuks

Menetlusosalised

Kaebaja W.F, esindaja adv Kaspar Koppel

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Marta

Gromtsev

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 27.02.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

W.F apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega kohaldamata välismaalaste seaduse §

10010 lg 1, § 10013 lg 2 ja § 10018 osas, millega need välistavad viisa kehtetuks

tunnistamise vaidlustamiseks kaebuse esitamise halduskohtule.

2. Jätta W.F apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 27.02.2024

otsus muutmata.

3. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud poolte endi kanda.

Selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 17.01.2025.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

selleks esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

esitama tähtaja kestel ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-23-1430

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Vabariik väljastas 09.12.2021 Venemaa Föderatsiooni (VF) kodanikule W.F-ile

lühiajalise mitmekordse viisa nr EST100342921 kehtivusajaga kuni 19.12.2026.

2. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 25.03.2023 otsusega nr 0496/2023 W.F viisa

kehtetuks, kuna kavandatava viibimise eesmärgi ja tingimuste kohta esitatud põhjendused ei

olnud usaldusväärsed ning oli tekkinud põhjendatud kahtlus reisi eesmärgi kohta tehtud

avalduste usaldusväärsuses. PPA jättis 14.04.2023 otsusega nr 15.5-4/300-4 W.F avalduse

PPA 25.03.2023 otsuse kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata.

3. W.F esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 25.03.2023 ja 14.04.2023 otsuste

tühistamiseks.

Kaebaja teavitas 10.03.2023 Eestisse sisenemisel PPA-d, et reisi eesmärk on külastada oma

pereliikmeid. Kaebaja külastas oma vanemaid Narvas. Kaebaja külastas ka teisi lähisugulasi,

s.o tütart ja lapselast Küprosel, mida ta selgitas ka 12.03.2023 Tallinna lennujaamas

ametnikele Küprose lennule minnes. Isegi kui arusaamatuse tõttu jäi 10.03.2023 Eestisse

sisenemisel PPA ametnikule teadmata, et kaebaja plaanib lisaks Narvas vanemate

külastamisele lennata Tallinna kaudu Küprosele külla oma tütrele, siis sellel põhjusel ei ole

põhjust kaebaja viisat kehtetuks tunnistada. Eesti õiguskorda ei saa kahjustada asjaolu, kui

kaebaja siseneb Eestisse ja reisib Eestist oma tütre juurde Küprosele. Kaebajal puudus

mistahes põhjus seda varjata.

Viisa tunnistati kehtetuks mitteolulise formaalsuse tõttu. PPA on jätnud otsused sisuliselt

põhjendamata ning need ei vasta haldusmenetluse seaduse (HMS) nõuetele.

PPA on vääralt kohaldanud Vabariigi Valitsuse 08.04.2022 määrust nr 42 „Vabariigi

Valitsuse sanktsiooni kehtestamine seoses Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene Vabariigi

agressiooniga Ukrainas“. Määruse § 2 lg 12 kohaselt kohaldatakse määrust VF kodanikele, kes

taotlevad viisat. Kaebaja ei taotle viisat. Schengeni konventsiooni kohaselt võimaldab

pikaajaline viisa reisida viisa omanikul läbi Eesti territooriumi ka teiste konventsiooniosaliste

territooriumile. Küprosele saab reisida Schengeni viisaga alates 2014. a-st. Järelikult kaebaja

võis reisida läbi Eesti Küprosele, et külastada seal oma lähisugulasi. Kaebaja teostas oma

Schengeni viisast tulenevaid õigusi ning õigust kohtuda oma tütre ja lapselapsega.

Vaidlustatud otsused on ebaproportsionaalsed. PPA võttis kaebajalt võimaluse kohtuda oma

eakate vanematega. Kaebaja vanemad ei saa reisida kaebaja juurde, sest nad on kõrges eas

(ema on 78-aastane ja isa 82-aastane) ja neil on halb tervis (emal vähk ja isal

südamepuudulikkus). Samuti on võetud kaebajalt võimalus külastada oma endist elukohta

Narvas ning oluliselt on piiratud tema õigust kohtuda oma tütre ja lapselapsega. PPA oleks

saanud saavutada sama eesmärgi selliselt, et oleks hoiatanud kaebajat oma kavatsusest

tunnistada kehtetuks tema viisa juhul, kui kaebaja reisib mõnda teise riiki. Kaebaja on

kinnitanud, et soovib kohtuda oma pereliikmetega ja on valmis seda tegema üksnes Eestis.

Arvesse ei ole võetud, et kaebaja on aastaid reisinud Eestisse seaduslikult ning täitnud kõiki

asjakohaseid nõudeid. Intensiivselt on riivatud kaebaja ja tema pereliikmete õigust era- ja

perekonnaelu kaitsele. Vaidlustatud otsused on vastuolus inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooniga.

4. Politsei- ja Piirivalveamet vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

Viisa kehtetuks tunnistamise otsuse vorm on määratud kindlaks viisaeeskirjas1. Otsuse

vormile on PPA märkinud viisa kehtetuks tunnistamise alused. Välismaalaste seaduse (VMS)

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13.07.2009 määrus (EÜ) nr 810/2009, millega kehtestatakse ühenduse

viisaeeskiri.

2(9)

3-23-1430

§ 12 lg 2 kohaselt ei kohaldata viisamenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, kui VMS ei

sätesta teisiti. Kohtupraktika kohaselt ei kohaldu viisamenetlusele põhjendamiskohustus.

Seadus ei näe ette viisamenetluses tehtud otsuste aluseks olevate asjaolude ja põhjuste

avaldamist (VMS § 79 ja § 1008).

Riigil on suveräänne õigus otsustada välismaalase riiki sisenemise ja riigis viibimise

tingimuste üle. Välismaalasel ei ole põhiõigust siseneda Eesti territooriumile. PPA tegi otsuse

viisaeeskirja art 34 lõike 2 alusel, mille kohaselt tunnistatakse viisa kehtetuks, kui selgub, et

selle andmiseks vajalikud tingimused ei ole enam täidetud. Kaebaja viisa tuli kehtetuks

tunnistada, kuna kaebaja kavandatava viibimise eesmärgi ja tingimuste kohta esitatud

põhjendused ei olnud usaldusväärsed ning tekkinud oli põhjendatud kahtlus reisi eesmärgi

kohta tehtud avalduste usaldusväärsuses.

Kaebajale oli väljastatud Schengeni lühiajaline viisa tema Eestis elava Eesti kodanikust ema

külastamise eesmärgil. 10.03.2023 saabus kaebaja Narva piiripunkti ja andis selgitusi, et tuleb

kaheks nädalaks ema juurde Narva. Samas veetis kaebaja emaga vaid paar päeva. Ülejäänud

aja, s.t 12 päeva, oli ta Küprosel oma tütre ja lapselapse juures. See oli etteplaneeritud reis.

Kaebaja selline käitumine ei ole esmakordne. Kaebaja passist on näha, et 03.06.2022 saabus

ta läbi Narva piiripunkti Eestisse, 05.06.2022 läks lennukiga Riiast Küprosele. Ka 03.06.2022

Eestisse saabumisel selgitas kaebaja, et tuleb kaheks nädalaks ema juurde. Seega oli kaebaja

tegelik ja peamine eesmärk 10.03.2023 Eestisse saabumisel reisida Küprosele, sihtkohariigiks

ei olnud Eesti ning kaebaja selgitused oma reisi kohta olid väärad. Kaebaja tütar ja lapselaps

oleksid saanud ise Eestisse tulla kaebajaga kohtuma.

Vastavalt Schengeni piirieeskirjade2 art 8 lõike 3 punkti a alapunktile iv tuleb kolmanda riigi

kodanikel riiki sisenemisel ja riigist lahkumisel läbida põhjalik kontroll lähte- ja sihtkoha ning

kavandatava riigis viibimise eesmärgi kindlakstegemiseks ning vajaduse korral vastavate

tõendavate dokumentide kontrollimiseks. Seega ei anna ainuüksi lühiajalise viisa omamine

veel õigust välispiiri ületada, vaid kolmanda riigi kodanik peab Schengeni alale saabudes

esitama tõeseid andmeid sihtkohariigi ja selle külastamise eesmärgi kohta. Kaebaja ei

teavitanud välispiiri ületamisel, et tema kavatsuseks on muu hulgas külastada oma sugulasi

Küprosel. Asjaolu, et Tallinna lennujaama töötajatele on kaebaja öelnud oma Küprosel elava

tütre kohta, aga Narvas mitte, viitab sellele, et kaebaja kavatsetult varjas oma riiki saabumise

eesmärki. Võimalik, et kaebaja ei avaldanud Narva piirivalvurile oma reisist Küprosele,

kartes, et teda ei lasta Eestisse. Arvestades olukorda maailmas ja julgeolekuohtusid, on eriti

oluline pidada kinni piiri ületamise reeglitest ning õigustatud on nõue anda tõeseid ütlusi oma

saabumise eesmärgi kohta. Riik ei pea sallima käitumist, kus isik saab piiri ületada tõe

moonutamise tulemusel. Kaebaja on käitunud pahatahtlikult, rikkudes piirieeskirjades

sätestatud reegleid (korduvalt) ning on näidanud üles ebausaldusväärsust. See, et piirivalvurile

jäi teadmata, et kaebaja plaanib lennata Küprosele tütrele külla, ei olnud arusaamatus.

Kaebaja varjas teadlikult teavet oma kavandatavast reisist. Piirivalvurid ei saanud kuidagi

teada, et kaebaja kavatses minna Eestist ka teisse riiki. Kui kaebaja polnud kindel, kas

Küprosele reisi ettevõtmine on lubatud või mitte, pidi ta enne Eestisse tulekut seda uurima.

Kaebajale ei kohaldunud Vabariigi Valitsuse 08.04.2022 määrus nr 42, vaid Vabariigi

Valitsuse 08.09.2022 korraldus nr 247 „Venemaa Föderatsiooni kodanike riigipiiri ületamise

ajutine piirang“. Korralduse §-ga 1 on VF kodanikel ajutiselt piiratud ületada kehtiva

lühiajalise viisaga välispiiri Eestisse sisenemise eesmärgil. Korralduse § 2 punkti 1 kohaselt

on riigipiiri lubatud Eestisse sisenemise eesmärgil ületada VF kodanikul, kes külastab Eestis

elavat Eesti kodanikust või Eesti pikaajalist elamisluba omavast isikust otsejoones alanejat või

ülenejat sugulast või abikaasat. Seega kehtib kaebaja suhtes korraldusest tulenev erand Eesti

2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2016/399, 9. märts 2016, mis käsitleb isikute üle piiri liikumist

reguleerivaid liidu eeskirju.

3(9)

3-23-1430

riigipiiri ületamiseks Eestis elavate sugulaste külastamiseks. Pärast lennuühenduste keelamist

VF ja Euroopa Liidu liikmesriikide vahel on Eesti maismaapiir Peterburi elanikele lähim

võimalus siseneda Euroopa Liitu. Avalikes huvides on, et sanktsioonid kehtiksid ning Eestisse

saabuv VF kodanik teataks ammendavalt oma saabumise tegelikust eesmärgist, et PPA saaks

takistada piirangute eirajaid.

Viisaga sugulaste külastamise võimaldamine on Eesti riigi vastutulek, lootuses, et kaebaja

kasutab viisat eesmärgipäraselt. Kaebaja õõnestas usaldust enda vastu, kui sisenes Eestisse

muul eesmärgil ning andis selle kohta piiril valeütlusi. Kaebaja kasutas Eestis elava sugulase

külastamiseks antud viisat sanktsioonidest möödahiilimiseks ning rikkus Schengeni välispiiri

ületamise reegleid. Eeltoodud asjaolud kogumis andsid aluse tunnistada kaebaja viisa

kehtetuks. PPA-l ei tekkinud ainult kahtlus reisi eesmärgis ja ütluste ebausaldusväärsuses,

vaid viisa tunnistati kehtetuks tuginedes kindlale faktilisele asjaolule, s.t kaebaja tegelik reisi

sihtkoht ja eesmärk olid otsuse tegemise ajal teada.

Viisa kehtetuks tunnistamine on proportsionaalne. Välismaalase soov Eestis viibida ei kaalu

üles riigi suveräänset õigust otsustada, millistele välismaalastele anda Eestis viibimise õigus.

Riigil on avar kaalutlusruum, kas jätta viisa kehtima. Kaebajale ei piisaks hoiatuse tegemisest.

Sellest oleks piisanud juhul, kui kaebaja oleks Narva tulles öelnud, et ta tahaks lisaks ema

külastamisele Küprosele minna. Kaebaja pidi arvestama, et tema ema ei muutu nooremaks ja

tervemaks. Kaebaja perekonnal tuli endal otsustada, kuidas korraldada abivajava pereliikme

eest hoolitsemine, kui kaebaja elab alaliselt välismaal. Kaebaja külastab oma vanemat viisaga,

mis ei taga talle samaväärset perekonnaelu teostamise õigust, kui on siin elavatel kodanikel ja

elamisloaga välismaalastel. Asjaolu, et kaebaja külastab oma ema umbes 4 päeva kuus, viitab

sellele, et suurema osa ajast tuleb kaebaja ema ise igapäevaste toimingutega toime. Vajadus

vanemat külastada on seega pigem väike.

5. Tallinna Halduskohus jättis 27.02.2024 otsusega kaebuse rahuldamata.

VMS § 12 lg 2 järgi ei kohaldu viisamenetluses HMS §-s 56 reguleeritud

põhjendamiskohustus.

Lühiajalise viisaga on lubatud Schengeni alal liikuda, kuid peamises sihtriigis tuleb peatuda

kauem kui teistes Schengeni riikides. Kaebajal tuli PPA-le teada anda oma Schengeni alal

liikumise aeg, trajektoor ning põhjused, miks Eestisse siseneti. PPA esitas kohtule video,

millel on kajastatud kaebaja piiriületusel piirivalvurile antud selgitused. Kaebaja selgitas, et

läheb Narva kaheks nädalaks. Videost nähtuvalt ei saanud PPA ametnik kaebajast valesti aru

saada, et ta läheb ka Küprosele, kuna kaebaja ei andnud ametnikule Küprosele minekust

teada. Kaebaja on korduvalt reisinud Eesti kaudu Küprosele. Ka 03.06.2022 saabus kaebaja

läbi Narva piiripunkti Eestisse ning 05.06.2022 läks Küprosele. Vabariigi Valitsuse

08.09.2022 korralduse nr 247 seletuskirja kohaselt rakendub välispiiri ületamise piirang

kõikidele lühiajalist viisat omavatele VF kodanikele, kes soovivad Eestisse siseneda,

sõltumata sisenemise eesmärgist või reisi sihtriigist. Erandid on ette nähtud korralduse punktis

2. Kuna kaebajale oli antud viisa Eesti kodanikest vanemate külastamise eesmärgil, tuli sellest

eeldusest ka lähtuda. Kaebaja ka väljendas piirivalvuritele, et soovib külastada üksnes oma

vanemaid Narvas. Kaebaja ei selgitanud piirivalvuritele, et lisaks vanemate külastamisele

soovis ta edasi reisida Küprosele. Kaebaja on varem sagedasti viibinud Eestis, mis lubab

järeldada, et reisi tegelik eesmärk on enamasti olnud külastada vanemaid. Vaatamata sellele

on tõenäoline, et vaidlusalusel juhul oli kaebaja ainsaks eesmärgiks kasutada Eestit selleks, et

liikuda Küprosele. Kaebaja sisenes Eestisse Narva kaudu 10.03.2023 ja lahkus lennujaama

kaudu Küprosele 12.03.2023 ning viibis Küprosel 12 päeva. Seega ei olnud Eesti kaebaja

jaoks peamine sihtriik ning kaebajal oleks tulnud taotleda viisat Küprose külastamiseks. PPA

on tõendanud, et kaebaja kasutas sellist käitumismustrit ka 03.06.2022, selgitades Eesti piiril,

4(9)

3-23-1430

et külastab Eestit 2 nädalat, kuid viibis Eestis paar päeva ning külastas hoopis Küprost. Seega

jõudis PPA õigele järeldusele, et kaebaja ei kasutanud talle väljastatud viisat eesmärgipäraselt,

mistõttu tunnistas PPA kaebaja lühiajalise viisa õiguspäraselt kehtetuks.

Ei nähtu, et PPA otsustega rikutaks kaebaja ja tema pereliikmete õigust era- ja perekonnaelu

kaitsele. Kuivõrd kaebaja ülenejad ja alanejad sugulased on Euroopa Liidu kodanikud, ei ole

takistatud taotleda uut seaduslikku alust, et siseneda Schengeni alale.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. W.F palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus,

millega kaebus rahuldada.

Halduskohtu otsuse kohaselt oleks kaebaja justkui rikkunud korduvalt korraldust nr 247, kuigi

see korraldus ei kehtinud 03.06.2022, kui kaebaja varasemal korral Küprosel käis.

Halduskohus leidis vääralt, et reisi eesmärgi kohta ebaõigete andmete esitamine on kaebaja

käitumismustriks. Isegi kui mingi arusaamatuse tõttu jäi Narva piiripunkti piirivalvurile

teadmata, et kaebaja plaanib lisaks Narvas vanemate külastamisele lennata Tallinna kaudu ka

Küprosele külla oma tütrele, siis ei saa Eesti õiguskorda kahjustada see, et kaebaja siseneb

Eestisse ja reisib Eestist oma tütre juurde Küprosele. Seda sõltumata sellest, kas VF kodanik

andis piiril selge sõnaga oma sellisest kavatsusest teada. Kaebajal puudus mistahes põhjus

seda teavet varjata. Seda kinnitab ka asjaolu, et Tallinna lennujaamas läbis ta teist korda

piirikontrolli. Seega ei kinnita 03.06.2022 Küprosele sõit kaebaja ebaseadusliku käitumise

mustrit. PPA pole kaebajale enne praegust kohtumenetlust 03.06.2022 reisi Küprosele ka ette

heitnud.

Halduskohtu otsuses ei ole sisuliselt hinnatud kaebaja käitumist ega sellega kaasnevat ohtu.

Kohtuotsusest ei selgu, millisel viisil võis ühekordne reisimine ohustada sisejulgeolekut või

rahvusvahelisi suhteid. Küpros ei ole keelanud kaebajal riiki siseneda. Kaebaja käis Küprosel,

et kohtuda oma pereliikmetega. Viisa kehtetuks tunnistamiseks polnud olulist põhjust.

Olukord on absurdne ja võrreldav sellega, kui kaebaja ei oleks piiril teavitanud PPA-d

kavatsusest oma vanematega Sillamäele või Narva-Jõesuule metsa piknikule minna. Kohus

pidanuks arvestama, et Küprose külastamine oli esimest korda vastuolus korraldusega nr 247.

Kaebaja ei varjanud Küprosele reisides oma sihtkohta ega saanudki seda teha. Arvesse pole

võetud kaebaja vanemate tervislikku seisundit ja abivajadust. Kaebajalt on võetud ka

võimalus külastada oma endist elukohta Narvas. Tema käitumist on hinnatud põhjendamatult

negatiivselt. Kohus on alusetult järeldanud, justkui kaebaja ei olekski tahtnud Eestisse tulla

oma ema sünnipäevale.

7. Politsei- ja Piirivalveamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see

rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

PPA ei ole viisa kehtetuks tunnistamisel tuginenud apellandi 2022. a reisile Küprosele. Kohus

kasutas apellandi tegevust 2022. a-l iseloomustava materjalina ja seda põhjendatult. 2022. a-l

suundus apellant samuti Küprosele, viibides Eestis vaid paar päeva ning ka tookord jättis

Narvas piirivalvuri teavitamata oma kavatsusest Küprosele reisida. Tegemist ei ole

arusaamatusega, nagu väidab apellant.

Puudub vaidlus, et Schengeni viisaga on lubatud Schengeni alal reisida, kuid Schengeni

välispiiri ületamisel peab kolmanda riigi kodanik tõendama kavatsetava viibimise eesmärki.

Samuti tuleb kolmanda riigi kodanikel riiki sisenemisel ja riigist lahkumisel läbida põhjalik

kontroll lähte- ja sihtkoha ning kavandatava riigis viibimise eesmärgi kindlakstegemiseks

ning vajaduse korral vastavate tõendavate dokumentide kontrollimiseks. Apellandil tuli PPA-

le teada anda oma Schengeni alal liikumise aeg, trajektoor ning põhjused, miks Eestisse

5(9)

3-23-1430

siseneti. Riiki sisenemisel ei saanud keegi apellanti hoiatada võimalikest Küprose reisiga

kaasnevatest tagajärgedest, kuna ta ei avaldanud oma kavatsust piirivalvuritele. PPA otsus

põhineb piisavalt kindlalt faktilisel asjaolul, ei ole meelevaldne ning ei esine ilmseid vigu.

PPA ei ole väitnud, et kaebajast tuleneb oht Eesti sisejulgeolekule. Viisa kehtetuks

tunnistamise ajendiks olid ebaõiged ja ebausaldusväärsed ütlused sihtkohariigi ja kavandatava

viibimise eesmärgi kohta. Olukord maailmas annab aluse suhtuda sellistesse rikkumistesse

rangemalt. Viisa kehtetuks tunnistamiseks ei pea olema väga kaalukad põhjused. Riik ei anna

viisat selleks, et võimaldada isikul taasühineda oma perekonnaga. Isik ei saa tugineda era- ja

perekonnaelu intensiivsele riivele olukorras, kus ta saabus Eestisse lühiajalise viisa alusel.

Apellandi soov säilitada viisa sugulaste külastamiseks ei kaalu üles riigi otsustusõigust, keda

riiki lubada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust tühistada halduskohtu

otsust.

Kohtusse pöördumise õigus

9. Esiteks tuleb otsustada, kas kaebajal on siinses asjas kaebeõigus. Nimelt tuleneb VMS §

10010 lg 1, § 10013 lg 2 ja § 10018 koosmõjust, et need välistavad viisa kehtetuks tunnistamise

otsuse vaidlustamiseks kaebuse esitamise halduskohtule. Riigikohus leidis 20.04.2021 otsuses

asjas nr 5-20-10, p 28, et VMS § 10018 reguleerib kaebeõigust, mitte kohtu pädevust. Juhul

kui neid norme pole alust jätta põhiseadusega või Euroopa Liidu õigusega vastuolu tõttu

kohaldamata, tuleks kaebus jätta kaebeõiguse puudumise motiivil läbi vaatamata.

10. Ringkonnakohus leiab, et VMS § 10010 lg 1, § 10013 lg 2 ja § 10018 on Euroopa Liidu

õigusega vastuolus osas, millega need välistavad viisa kehtetuks tunnistamise otsuse

vaidlustamiseks kaebuse esitamise halduskohtule. Viisaeeskirja art 34 lg 7 sätestab:

„Viisaomanikul, kelle viisa on tühistatud või kehtetuks tunnistatud, on õigus otsus

vaidlustada, välja arvatud juhul, kui viisa tunnistati kehtetuks tema taotlusel vastavalt lõikele

3. Kaebus esitatakse tühistamise või kehtetuks tunnistamise kohta otsuse teinud liikmesriigi

vastu kooskõlas nimetatud liikmesriigi siseriikliku õigusega. Liikmesriigid teavitavad

taotlejaid sellest, millist menetlust vaidlustamise korral kasutatakse, nagu see on täpsustatud

VI lisas.“ Osundatud säte on sisuliselt samasugune viisaeeskirja art 32 lg-ga 3, mille kohta

leidis Euroopa Kohus 13.12.2017 otsuses asjas C-403/16: Soufiane El Hassani, et see

kohustab liikmesriike ette nägema viisa andmisest keeldumise otsuste vaidlustamise

menetluse, mille üksikasjalikud eeskirjad tuleb kehtestada iga liikmesriigi õiguskorras,

järgides sealjuures võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid, kusjuures see menetlus peab

teatavas menetlusstaadiumis tagama kohtus vaidlustamise võimaluse. Seega on Euroopa Liidu

õiguse sisu selge (acte éclairé) ja puudub vajadus küsida Euroopa Kohtult eelotsust. Miski

praeguse vaidluse asjaoludest (kaebajale oli väljastatud oma eakate ja haigete Eesti kodanikest

vanemate külastamiseks mitmekordset sisenemist võimaldav viisa kehtivusajaga kuni 2026.

aastani, viisa kehtetuks tunnistamise aluseks ei olnud oht riigi julgeolekule) ei anna

ringkonnakohtu hinnangul alust kalduda kõrvale Euroopa Kohtu viidatud otsuses toodud

õiguslikust argumentatsioonist.

11. Seega tuleb VMS § 10010 lg 1, § 10013 lg 2 ja § 10018 osas, millega need välistavad viisa

kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustamiseks kaebuse esitamise halduskohtule, jätta HKMS

§ 158 lg 4 alusel vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega (viisaeeskirja art 34 lg 7)

kohaldamata. Kuna halduskohus ei ole kohtulahendi resolutsioonis seda teinud, tuleb see

menetluslik minetus kõrvaldada apellatsiooniastmes.

6(9)

3-23-1430

Viisa kehtetuks tunnistamise õiguspärasus

12. PPA otsus tunnistada kaebaja viisa kehtetuks on õiguspärane.

13. VMS § 77 lg 1 kohaselt on viisa kehtetuks tunnistamine viisaeeskirja ja VMS-i

tähenduses viisa kehtetuks tunnistamine edasiulatuvalt otsuse tegemise hetkest alates. VMS §

86 sätestab, et viisa tunnistab kehtetuks Välisministeerium, Politsei- ja Piirivalveamet või

Kaitsepolitseiamet. Lühiajaline viisa tunnistatakse kehtetuks viisaeeskirjas sätestatud alustel

(VMS § 78 lg 1). Viisaeeskirja art 34 lg 2 esimene lause näeb ette, et viisa tunnistatakse

kehtetuks, kui selgub, et selle andmiseks vajalikud tingimused ei ole enam täidetud. Art 32 lg

1 punkti a alapunkti ii kohaselt keeldutakse viisa andmisest, kui taotleja ei esita põhjendusi

kavandatud viibimise eesmärgi ja tingimuste kohta, ning punkti b kohaselt juhul, kui mh on

põhjendatult alust kahelda taotleja avalduste usaldusväärsuses. Viisaeeskirja VI lisas esitatud

standardvormi kohaselt on viisa kehtetuks tunnistamise põhjuseks nr 10 kavandatava

viibimise eesmärgi ja tingimuste kohta esitatud põhjendused ei olnud usaldusväärsed ning nr

11 on tekkinud põhjendatud kahtlus … kohta tehtud avalduste usaldusväärsuses (palun

täpsustage). Kaebaja suhtes tehtud otsuses on nr 11 all toodud alust täpsustatud märkega

„reisi eesmärgi kohta“.

14. Viisaeeskirja art 21 lg 1 sätestab, et ühtse viisa taotluse läbivaatamisel tehakse kindlaks,

kas taotleja täidab Schengeni piirieeskirjade artikli 5 lõike 1 punktides a, c, d ja e sätestatud

sisenemise tingimusi, ning erilist tähelepanu pööratakse selle hindamisele, kas taotleja kujutab

ebaseadusliku sisserände ohtu või ohtu liikmesriikide julgeolekule ning kas taotleja kavatseb

lahkuda liikmesriikide territooriumilt enne taotletava viisa kehtivusaja lõppu. Schengeni

piirieeskirjade art 6 lg 1 p c kohaselt kehtib kolmanda riigi kodanikule sisenemiseks muu

hulgas tingimus, et ta tõendab kavatsetava viibimise eesmärki ja tingimusi. Viisaeeskirja art

21 lg 3 p c kohaselt kontrollides, kas taotleja täidab sisenemise tingimusi, kontrollib pädev

asutus muu hulgas taotleja põhjendusi kavandatud viibimise eesmärgi ja tingimuste kohta.

Viisaeeskirja art 21 lg 7 sätestab, et taotluse läbivaatamine põhineb eelkõige esitatud

dokumentide ehtsusel ja usaldusväärsusel ning taotleja avalduste õigsusel ja usaldusväärsusel.

Viisaeeskirja art 24 lg-st 2c tuleneb, et taotlejale, kes tõendab vajadust või põhjendab oma

kavatsust reisida sagedasti või regulaarselt, võib anda mitmekordse viisa kehtivusajaga kuni

viis aastat, eeldusel et taotleja tõendab oma ausust ja usaldusväärsust, eelkõige varasemate

viisade õiguspärast kasutamist, oma majanduslikku olukorda päritoluriigis ja oma tegelikku

kavatsust lahkuda liikmesriigi territooriumilt enne taotletud viisa kehtivusaja lõppu.

15. Osundatud õigusnormidest tuleneb, et viisa saamise tingimustele vastamise kontrollimisel

omavad keskset tähtsust avaldused ja põhjendused Schengeni alale sisenemise eesmärgi ja

asjaolude kohta ning nende usaldusväärsus. Isik peab vastama viisa saamise tingimustele

kogu viisa kehtivusaja jooksul, s.o kui pärast viisa andmist ilmnevad asjaolud, mis seavad

isiku poolt tehtavate avalduste ja esitatavate põhjenduste aususe ja usaldusväärsuse kahtluse

alla, on riigil õigus viisa edasiulatuvalt kehtetuks tunnistada. Ausad ja usaldusväärsed

põhjendused ning avaldused on iseäranis olulised mitmekordset sisenemist võimaldava viisa

puhul.

16. Siinses asjas on halduskohus menetlusnorme rikkumata õigesti kindlaks teinud, et kaebaja

ei avaldanud 10.03.2023 Eestisse sisenemisel PPA-le oma reisi eesmärgi kohta täielikku

teavet. Ta ütles selge sõnaga, et läheb kaheks nädalaks emale külla. Plaani kohta lennata

Tallinna lennujaama kaudu Küprosele ei maininud ta midagi. Ringkonnakohtu arvates ei ole

oluline see, kumb riik oli kaebaja jaoks n-ö peamiseks sihtkohaks. Pole alust kahelda, et need

üksikud päevad, kui ta oli Eestis, oli tal plaanis olla ema juures, arvestades mh viibimise

kattuvust ema sünnipäevaga. Oluline on see, et kaebaja ei avaldanud PPA-le reisi teist

eesmärki, s.o sõita Küprosele. Tegemist on kahtlemata asjaoluga, mille tähtsus ja

7(9)

3-23-1430

asjassepuutuvas pidi olema arusaadav ka kaebajale. Eluliselt ei ole usutav, et VF kodanik ei

ole kursis sellega, et Eesti riik on kehtestanud ulatuslikud piirangud viisa alusel Venemaalt

Eestisse tulijatele, lubades Eesti kaudu Schengeni alale vaid need viisa omajad, kes tulevad

külastama Eestis elavaid sugulasi, mitte mujal Euroopa Liidus elavaid sugulasi (Vabariigi

Valitsuse 08.09.2022 korralduse nr 247 § 2 p 1). Seetõttu, kui kaebaja oleks piiril avaldanud

oma reisi eesmärgina ka sõidu Küprosele, on võimalik, et PPA ei oleks lubanud kaebajal riiki

siseneda. Kehtiva piirangu vältimise soov on ühtlasi usutavaks põhjuseks, miks kaebaja jättis

reisi eesmärgi PPA-le osaliselt avaldamata. Asjaolu, et PPA ei takistanud kaebaja riigipiiri

ületamist lennujaamas Küprosele suundumisel, ei muuda kaebaja rikkumist Narva piiripunktis

olematuks.

17. Asjaolu, et Schengeni alasse mittekuuluv Küpros võimaldab riiki siseneda Schengeni

viisat omavatel isikutel, ei tekita kaebajale mistahes õigust ega õigustust mitte järgida Eestisse

sisenemisel Schengeni piirieeskirjadest, viisaeeskirjast ja riigipiiri seaduse § 9 lg-st 2

tulenevat nõuet avaldada Eestisse sisenemisel õige teave reisi eesmärgi kohta. Schengeni

piirieeskirjade art 7 lg 3 kohaselt kontrollitakse kolmandate riikide kodanikke riiki

sisenemisel ja riigist lahkumisel põhjalikult. Riiki sisenemisel hõlmab põhjalik kontroll mh

riiki sisenemise kohta sätestatud tingimuste kontrollimist, hõlmates järgmiste aspektide

üksikasjalikku kontrollimist: asjaomase kolmanda riigi kodaniku lähte- ja sihtkoha ja

kavandatava riigis viibimise eesmärgi kindlakstegemist ning vajaduse korral vastavate

tõendavate dokumentide kontrollimist (punkt a alapunkt iv). Seetõttu peab isik arvestama, et

pelgalt viisa olemasolu ei taga talle Schengeni alale pääsemist ning selle võimaluse saamiseks

ei tohi ta rikkuda kogu reisi eesmärgi kohta ausate ja usaldusväärsete põhjenduste esitamise

kohustust. Tegemist on Schengeni süsteemi toimimise olulise komponendiga, millega tuleb

arvestada ka PPA kaalutlusotsusele hinnangu andmisel.

18. Halduskohus tegi viitega Tallinna Ringkonnakohtu 01.09.2022 otsusele asjas nr 3-21-

1903 õigesti kindlaks, et PPA-l on viisa kehtetuks tunnistamisel avar hindamis- ja

kaalutlusruum ning selle otsuse kohtulik kontroll piirdub meelevaldsuse testiga. On pikemata

selge, et VF kodanike viisa alusel riiki sisenemine peab praeguses julgeolekuolukorras

toimuma range kontrolli all ning esineb suur avalik huvi, et siia lubataks asjaomaste

piirangute raames vaid selliseid VF kodanikke, kes ei anna oma tegevusega alust kahelda

nende aususes ja usaldusväärsuses. Asjakohane on PPA kaalutlus, et siinsel juhtumil pole

PPA-l mitte üksnes kahtlust, et isik ei täida riiki sisenemise nõudeid, vaid nõuete rikkumine

on juba reaalselt tuvastatud. Sellises olukorras viisa kehtetuks tunnistamist pole alust pidada

meelevaldseks. Erinevalt apellandist leiab ringkonnakohus, et PPA ei ole kaalutlemisel

kaebaja 2022. aasta Küprose reisile tuginenud või vähemasti ei omistanud sellele keskset

tähtsust. Ehkki Vabariigi Valitsuse korraldus VF kodanikele riiki sisenemise piirangu kohta

kehtestati toonasest reisist hiljem, tuli kaebajal ka tookord avaldada piiripunktis PPA-le

kavatsus reisida edasi Küprosele. Seega leidis kohus iseenesest põhjendatult, et kaebaja on

jätnud asjassepuutuva teabe Eestisse sisenedes korduvalt avaldamata.

19. PPA leiab õigesti, et viisa kehtetuks tunnistamiseks ei pea olema eriti kaalukat põhjust

ning üldjuhul piisab välispiiri ületamise reeglite rikkumise tuvastamisest. Kuna viisa omaja

õiguslik positsioon ning tema seos viisa väljastanud riigiga on pigem nõrk, omandavad

ülekaalu avalik huvi ning eesmärk tagada, et heidutus viisareeglite rikkumise vastu toimiks

tõhusalt, iseäranis VF kodanike puhul, kellele on julgeolekuolukorrast tulenevalt kehtestatud

üldised piirangud, mis ei tulene nende isikust. Sellega peab arvestama ka VF kodanik, kellel

on Eestis peresidemeid, sh hoolitsust vajavad eakad ja haiged vanemad. Vastupidise

lähenemise korral poleks säärastel VF kodanikest viisaomajatel üldse põhjust järgida riiki

sisenemise rangeid tingimusi, kuna nende puhul heidutus ei toimiks. Püsivamate perekondlike

suhete säilitamiseks ja püsivaks hooldamiseks on ette nähtud teatud tingimustel elamislubade

8(9)

3-23-1430

andmine, mitte viisad. Ehkki viisa kehtetuks tunnistamine paratamatult raskendab suhtlemist

kaebaja Eestis elavate vanematega, tuleb arvestada, et kehtetuks tunnistati üsna pika

kehtivusajaga mitmekordne viisa, mille omamine eeldab vastamist kõrgendatud

usaldusnõuetele (viisaeeskirja art 24 lg-st 2c). Kaebaja saab taotleda lühema kehtivusajaga

ühekordset viisat, kui seda on vaja erandlikel asjaoludel ja humanitaarkaalutlustel. Vajaduse

korral tuleb kaebajal leida võimalus hoolitseda vanemate eest muul viisil. Asjaolu, et kaebaja

on millalgi varem Narvas elanud, ei oma viisa kehtetuks tunnistamise kontekstis tähtsust, s.o

see asjaolu ei anna huvide kaalumisel kaebajale midagi juurde.

20. Viisaeeskirja art 34 lg 6 sätestab, et otsus viisa tühistamise või kehtetuks tunnistamise

kohta ning selle põhjused edastatakse taotlejale VI lisas esitatud standardvormi kasutades.

VMS § 79 lg 1 kohaselt teavitatakse välismaalast viisa kehtetuks tunnistamise korral selle

õiguslikust alusest. Viisa kehtetuks tunnistamise põhjust ega sellega seotud asjaolusid ei

avaldata välismaalasele ega muule isikule (VMS § 79 lg 2). Praeguses asjas on PPA oma

kaalutlused teinud kohtumenetluses kaebajale piisavas ulatuses teatavaks ning kaebaja on

saanud esitada oma vastuväited ja kohus teostada kontrolli.

Menetluslikud küsimused

21. Neil kaalutlustel leiab ringkonnakohus, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata. Samas tuleb jätta kohtuotsuse resolutiivosas kohaldamata VMS

sätted, mis ei võimaldanud halduskohtule kaebust esitada.

22. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

apellatsioonkaebust ei rahuldata, jäävad kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud tema enda

kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

(allkirjastatud digitaalselt)

9(9)