1-24-3609/33 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tartu Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. detsember 2024, Tartu

Kriminaalasja number

1-24-3609

Kriminaalasi

Dimitri Bulõssov süüdistatuna karistusseadustiku

(KarS) § 114 lg 1 p 4,5- KarS § 25 lg 2 järgi

üldmenetluses

Kohtunik

Rahvakohtunikud

N.A. Harak

Piret Puistaja ja Kristjan Erusk

Kohtuistungi sekretär

Teele Masing

Süüdistatav

Dimitri Bulõssov, isikukood: 37507090018; elukoht:

xxx; käesoleval ajal viibib vahistatuna Tartu Vanglas

(Turu 56, XXX);

3 kehtivat kriminaalkaristust, viimati Tartu Maakohtu

22.11.2023.a. otsusega KarS § 199 lg 2 p 7,8 järgi 4

kuu vangistusega 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseajaga;

tõkend vahistamine alates 20.03.2024

Prokurör

ringkonnaprokurör Külli Saks

Kaitsja

vandeadvokaat D.A, lepinguline kaitsja

RESOLUTSIOON

1. Süüdi tunnistada Dimitri Bulõssov KarS § 114 lg 1 p 4 - KarS § 25 lg 2 järgi ja

karistuseks mõista 8 aastat vangistust.

2. KarS § 65 lg 2 alusel suurendada uue kuriteo eest mõistetud karistust Tartu

Maakohtu 22. novembri 2023 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-23-4945 mõistetud ning

ärakandmata karistuse 4 kuu vangistuse võrra ning lõplikuks karistuseks mõista

Dimitri Bulõssovile 8 aastat 4 kuud vangistust.

3. KarS § 68 lg 1 alusel arvata eelvangistuses viibitud aeg mõistetud karistusaja hulka ja

lugeda Dimitri Bulõssovi vangistuse kandmise algusajaks tema kahtlustatavana

kinnipidamise kuupäev 20.03.2024.

4. Jätta tõkend vahistamine kuni kohtuotsuse jõustumiseni muutmata. Otsuse

jõustumisel tõkend tühistada.

5. Kannatanu I.L. (ik: XXX, tel: XXX) on taotlenud KrMS § 38 lg 5 p 2 alusel enda

teavitamist Dimitri Bulõssovi vangistusest ennetähtaegsest vabastamisest või

kinnipidamisasutusest põgenemisest juhul, kui teavitamine võib ära hoida ohu

kannatanule. Samuti on kannatanu I.L. KrMS § 38 lg 5 p 4 alusel taotlenud võimalust

arvamuse andmiseks süüdlase vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise kohta.

6. KrMS § 180 lg 1 alusel mõista välja Dimitri Bulõssovilt riigituludesse

menetluskuludena sundraha 2050 eurot, ekspertiisi kulu 155 eurot, määratud kaitsja

tasu 285,48 eurot ja tunnistaja kulud 49 eurot, s.o kokku 2539,48 eurot.

Menetluskulud kogusummas 2539,48 eurot tuleb tasuda 30 päeva jooksul käesoleva

otsuse jõustumisest arvates otsusele lisatud makseinfolehel näidatud kontole.

Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui menetluskulud jäävad tähtaegselt

tasumata, hakkab neid välja nõudma kohtutäitur täitemenetluse seadustiku järgses

täitemenetluses.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale saab kohtumenetluse pool esitada kirjaliku apellatsiooni Tartu

Ringkonnakohtule kolmekümne päeva jooksul alates otsuse kuulutamisest, s.t alates 18.

detsembrist 2024. Apellatsiooniõigusest võib loobuda.

Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS)

§ 189 lg 3 kohaselt vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15. peatüki kohaselt. See tähendab,

et 15 päeva jooksul alates 18. detsembrist 2024 tuleb esitada kirjalik määruskaebus Tartu

Maakohtule.

PÕHIOSA

Asjaolud

1. Dimitri Bulõssovit (Bulõssov) süüdistatakse selles, et tema isikuna, kes on varem toime

pannud tapmise ja selle eest karistatud Tartu Maakohtu 25.09.2000 otsusega 1-161/99,

15.03.2024 kella 23.43 paiku xxx korteris tahtliku tapmise eesmärgil lõi I.L.-i (I.L.) eelnevalt

kaasa võetud haamriga kahel korral selja tagant pähe, mille tagajärjel tekitas kannatanule

kinnise koljuvõlvimurru kiiru piirkonnas koos põrutushaavaga. Ründe käigus kukkus

kannatanu maha ning seejärel lõi Dimitri Bulõssov I.L.-i ühe korra haamriga näo piirkonda,

mille tagajärjel tekitas kannatanule nina-, ülahuule- ja suu limaskesta haavad. Pärast seda

üritas Dimitri Bulõssov I.L.-i veel haamriga näkku lüüa, kuid kannatanu kaitses end kätega,

mille tagajärjel tekkisid kannatanul verevalumid paremal käel ning vasaku labakäe põrutus

verevalumi ja tursega. Ründe käigus tekitas Dimitri Bulõssov kannatanule rohkem kui neli

nädalat kestva tervisekahjustuse. Tapmise tegu jäi Dimitri Bulõssovi tahtest olenemata lõpule

viimata, sest kannatanu enesekaitse tulemusena kukkus Dimitri Bulõssovil haamer maha ja

I.L. hakkas valjusti appi karjuma. Kartes majaelanike sekkumist, haaras Dimitri Bulõssov

mahakukkunud haamri ja põgenes kiiresti korterist.

Dimitri Bulõssovi motiiviks I.L.-i ründamisel oli omakasu, sest ta võlgnes I.L.-ile raha ja

soovis I.L.-i tapmisega võlast vabaneda. I.L. andis ajavahemikul 09.01.2024 kuni 06.02.2024

Dimitri Bulõssovile laenu kokku summas 1495 eurot, millest 1420 eurot andis osade kaupa

üle sularahas oma korteris xxx ning 75 eurot kandis 26.01.2024 I.L. süüdistatava abikaasa I.B.

arveldusarvele nr xxx. Dimitri Bulõssov lubas I.L.-ilt laenuks saadud raha tagastada pärast

14.02.2024, sest pidi siis raha saama. I.L. saatis Dimitri Bulõssovile 15.02.2024

telefonisõnumi teel meeldetuletuse palvega laenuks saadud summad hiljemalt veebruarikuu

lõpuks 2024 tagasi maksta, kuid Dimitri Bulõssov kannatanule raha ei tagastanud.

Lisaks eelnevale oli I.L. jaanuarikuus 2024.a. enda korteris XXX Dimitri Bulõssovile laenuks

antud sularaha üle andes süüdistatavale avaldanud, et tal on korteris ema poolt päranduseks

saadud sularaha. I.L. hoidis sularaha samas ruumis, kus Dimitri Bulõssov kannatanu palvel

remonditöid teostas. Lisaks võlast vabanemisele soovis Dimitri Bulõssov saada 15.03.2024

I.L.-i tapmisega juurdepääsu kannatanu korteris hoitavale sularahale, et seda omastada.

Sellise teoga pani Dimitri Bulõssov toime KarS § 114 lg 1 p 4 ja 5 – KarS § 25 lg 2 järgi

kvalifitseeritava kuriteo ehk teise inimese omakasu motiivil tapmise katse, mis on toime

pandud vähemalt teist korda.

2. Prokurör tõi kohtukõnes välja, et kohtus ei tekkinud vaidlust selles, et Dimitri Bulõssov

süüdistuses kirjeldatud vigastused kannatanule tekitas. Põhiliseks vaidlusküsimuseks selles

kaasuses on, millise eesmärgiga süüdistatav kannatanut lõi ning millised olid tema motiivid

seda tehes. Prokurör asus seisukohale, et kohtus uuritud tõendeid kõrvutades võib täie

kindlusega väita, et süüdistatava verisoon, et ta lõi kannatanut tekkinud tüli käigus, on

arvukate tõenditega täiel määral ümber lükatud ning on väljaspool igasugust kahtlust selge, et

15.03.2024.a. hilisõhtul tuli Dimitri Bulõssov I.L.-i juurde selleks, et teda omakasulistel

kaalutlustel tappa. Sellest tulenevalt palus prokurör kohtuvaidlustes Dimitri Bulõssovi süüdi

tunnistada KarS § 114 lg 1 p 4 ja 5 - § 25 lg 2 järgi ja karistuseks mõista 16 aastat vangistust.

KarS § 65 lg 2 alusel suurendada uue kuriteo eest mõistetud karistust Tartu Maakohtu 22.

novembri 2023.a. kohtuotsusega mõistetud ning ärakandmata karistuse 4 kuud vangistuse

võrra ning lõplikuks karistuseks mõista Dimitri Bulõssovile 16 aastat ja 4 kuud vangistust.

Karistuse kandmise aega arvestada alates süüdistatava kinnipidamisest, s.o 20. märtsist

2024.a.

3. Kaitsja tõi välja, et süüdistatav on ennast süüdi tunnistanud kehalises väärkohtlemises, aga

mitte mõrvakatses. Kaitsja leiab, et Dimitri Bulõssovile esitatud süüdistus ei ole tõendamist

leidnud. Dimitri Bulõssov on toime pannud kuriteo, mida on õige kvalifitseerida KarS § 121

lg 2 p 1 järgi. Karistuse mõistmisel palub kaitsja arvestada Dimitri Bulõssovi perekondliku

olukorraga, millest rääkis tunnistaja I.B.. Kaitsja palub arvestada süü tunnistamist ja kahetsust

ning raskendavat asjaolu mitte arvestada. Kannatanu näol ei ole isikuga, kes on kõrges eas. 67

eluaastat ei ole kõrges eas isik, kui keskmine eluiga naistel on üle 80.

4. Süüdistatav Dimitri Bulõssov tunnistas ennast süüdi osaliselt selles, et lõi kannatanut, kuid

tema eesmärk ei olnud kannatanut tappa. Lõppsõnas avaldas Dimitri Bulõssov, et siiralt

kahetseb oma käitumist. See tegelikult ei pidanud nii lõppema ja tal on praegu väga raske.

KOHTU SEISUKOHT

5. Dimitri Bulõssovit süüdistatakse KarS § 114 lg 1 p-des 4 ja 5 – Kars § 25 lg-s 2 ettenähtud

teo toimepanemises. KarS § 114 lg 1 p 4 ja 5 – KarS § 25 lg 2 näeb ette vastutuse teise isiku

tapmise katse eest kui see on toime pandud vähemalt teist korda ja omakasu motiivil.

6. Kohus tuvastab kõigepealt faktilised asjaolud (I), annab neile õigusliku hinnangu (II),

mõistab Dimitri Bulõssovile karistuse (III) ja seejärel võtab seisukohad menetluskulude (IV),

asitõendite (V) ning muude otsustuste (VI) kohta.

(I) Tuvastatud asjaolud

7. Käesolevas kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et 15.03.2023 kella 23.43 paiku XXXas

XXX korteris lõi Dimitri Bulõssov kannatanut I.L.. Seda tunnistab süüdistatav ise ning

kinnitavad ka asjas kogutud teised tõendid. Vaidluse all on see, mis esemega ja mis eesmärgil

süüdistatav kannatanut lõi ning kuidas sündmused aset leidsid.

8. Uuritud tõenditele tuginedes tuvastas kohus, et süüdistatava ja kannatanu tutvus sai alguse,

kui süüdistatav Dimitri Bulõssov asus töötades ehitusfirmas xxx teostama remonttöid

kannatanu naaberkorteris xxx. Töötamise registri väljavõtte kohaselt töötas süüdistatav

Dimitri Bulõssov ehitusfirmas xxx alates 25.05.2023 kuni 31.01.2024 (kd I, tl 147-148). Ka

süüdistatava tööandja R.K. rääkis kohtuistungil, et koostöö xxx Dimitriga algas 2023 aasta

mais. Süüdistatav on objektil tegelenud akende paigaldusega ja muude aknapaigaldusega

seonduvate töödega (kd II, tl 39 pöördel).

9. Tööd xxx korteris kestsid septembrist 2023 kuni jaanuarini 2024. Kannatanu ning

süüdistatav andsid ühesuguseid ütlusi selle kohta, et kannatanu pöördus üks hetk süüdistatava

poole palvega, et viimane ka tema korteri aknad üle vaataks ja kui tal aega on, parandaks ära

kannatanu aknaääred. Kannatanu selgitas istungil, et esimest korda sisenes Dimitri tema

korterisse 5. jaanuaril, tuli aknaid vaatama. Tööd teostas 6. jaanuaril (kd II, tl 20 pöördel-21).

Ka süüdistatav kinnitas, et tegi aknaparanduse töid I.L. korteris jaanuari alguses, mis tema

mäletamise kohaselt oli, kas 4. või 5. kuupäev (kd II, tl 58 pöördel). Alates sellest ajast

hakkasid kannatanu ning süüdistatav tihedamalt suhtlema, mida kinnitavad ka I.L.

mobiiltelefoni kõnelogist tehtud kuvatõmmised (kd I, tl 87-92) ning Tele2 väljavõtted (kd I, tl

79-83).

10. Esimeseks vaidluspunktiks on see, kas süüdistatav sai kannatanult laenuks raha 1495

eurot. Selles osas kannatanu ning süüdistatava ütlused lahknevad. Kannatanu selgitas

kohtuistungil, et andis erinevatel kuupäevadel Dimitri Bulõssovile raha laenuks kokku 1495

eurot (400+350+120+200 +350 sularahas ning 75 ülekandega). Süüdistatav tunnistab ainult

75 euro saamist oma naise I.B. arveldusarvele.

Raha andmise kohta on kannatanu selgitanud, et süüdistatav tegi 9ndal tema juures tööd ning

tuli jutuks, et süüdistatava tööandja ei andnud talle raha, mis ta tahtis. Kannatanu küsis, kui

suur see summa on ja ta ütles, et 400 eurot, mille peale kannatanu avaldas, et annab selle

süüdistatavale. Süüdistatav lubas tagasi maksta isegi rohkem, kui raha saab, kuid kannatanu

ütles, et tahab vaid oma raha tagasi. Tagasimaksmise ajast ei olnud juttu. Kannatanu selgituste

kohaselt 25. jaanuaril, kuskil peale ühte või kahe paiku öösel, helistas süüdistatav

kannatanule, lubades maksta ära tööandjalt saadava raha arvelt varasemalt saadud raha.

Kuivõrd tööandjalt raha süüdistatav kannatanule antud selgituste kohaselt siiski ei saanud,

tekkis füüsiline konflikt süüdistatava ja tööandja vahel ning mõlemad viidi politseisse. Et

tööandja politseisse vahi alla ei jääks, pidi süüdistatav kannatanule antud selgituste kohaselt

maksma politseile. Dimitri Bulõssov tuli rahale järgi ja kannatanu andis talle 350 eurot.

Süüdistatav ütles, et tal ei ole kuskil ööbida, mistõttu andis kannatanu 120 eurot juurde

ööbimiseks ja söögiks. Kannatanu teadis küll, et süüdistataval on kodu ja perekond, aga

süüdistatav ütles, et tal on probleemid peres ja naine tahab lahutust. Kannatanul oli temast

kahju, mõtles, et natuke aitab teda jalad alla saada. Süüdistatav üüris kannatanu teada korteri

xxx tänaval, mida käis vaatamas 25. jaanuaril kella 10 või 11 ajal. Süüdistatava poolt

kannatanule avaldatu kohaselt taheti korteri eest 400 eurot, kuid süüdistataval oli vaid 200

eurot, mille peale kannatanu ütles, et hea küll, tal on 200 eurot, mille võib anda ning mille

süüdistatav ka sularahas sai kannatanu juures. Kadunud ema oli jätnud kannatanule raha, mis

tal oli sularahana kodus, mille hulgast raha andis. Kannatanu on süüdistatavale maininud, et

tema ema on talle raha jätnud ja tal ei ole kiire selle tagasi saamisega. Süüdistatav on kogu

aeg öelnud raha andmise kohta, et maksab tagasi. Kannatanu selgitab, et ta ikkagi andis

laenuks, ega ta seda päriseks ei jätnud süüdistatavale. 26. jaanuaril kannatanu saatis

süüdistatavale sõnumi uurimaks, kas kõik on korras. Süüdistatav saatis kannatanule sõnumi,

et tal on kurk haige ja ei saa rääkida. Dimitri Bulõssov pidi Põltsamaale tööle minema.

Kannatanu küsis tema käest, kas ta on söönud ja tal toiduraha on. Süüdistatav vastas, et ei ole,

mille peale kannatanu ütles, et saadab ja palus süüdistatava kontonumbrit. Süüdistatav andis

oma naise kontonumbri, kuhu kannatanu kandis 75 eurot. Viimane kokkupuude oli 6.

veebruaril. Süüdistatav ütles, et lahutus on jõus ja tal on 700 euro väärtuses auto ühisvaras,

millest peab pool kinni maksma, et saaks haltuurat teha ning Bolti ja Wolti sõita, et raha

teenida. Kannatanu pika mõtlemise peale ütles, et hea küll, annab selle 350 eurot talle,

mõeldes võib-olla ta tõesti, kui inimesel on raske, siis ta hakkab ju kuskilt seda teenima kui tal

on vahend olemas. Siis kannatanu ütles ka, et tal kodus rohkem raha ei ole ja ei andnud ka

ning hakkas tunduma kahtlane see värk. Kannatanu mäletab, et saatis süüdistatavale 15.

veebruaril sõnumi, et saadab talle oma arveldusarve, et kandku see raha sinna üle kui ta saab.

Pärast lõppu kirjutas ka selle, et oleks hea, kui saaks raha kätte veebruari lõpuks (kd II, tl 21-

28).

11. Süüdistatav andis kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt ei ole tema saanud I.L. peaaegu 1500

eurot. Sai ainult 100 eurot töö eest ja 75 eurot, mis ta kandis. Ei kurtnud kannatanule oma elu.

Ei ole talle avaldanud, et lahutus on plaanis. Ei ole rääkinud, et ei ole lõpparvet saanud

tööandjalt, sai detsembris palka ja preemiat. Ei ole I.L.-ile rääkinud sellest, et jagab oma

abikaasaga vara ja pool autot on vaja välja maksta. Süüdistatav selgitab, et tal ei ole autot, üks

on arvel, aga seda ei eksisteeri 2018 alates. Ei ole palunud I.L.-ilt raha, et pool auto raha

maksta naisele. Rohkem suheldi kannatanu maamajast. Kannatanu ei ole talle rääkinud, et on

pärimise teel saanud raha emalt (kd II, tl 59 pöördel).

12. Seega süüdistatav eitab raha saamist kannatanu käest kannatanu poolt välja toodud

ulatuses. Kohtus andis ütlusi ka süüdistatava abikaasa I.B., kes selgitas, et peale töösuhte

lõppemist xxx OÜ-ga tegi Dimitri sissetulekute saamiseks haltuurat ja mitu korda laenas.

Teab, et Dimitri laenas I.L. käest raha, sest I.L. raha tuli tema SEB konto arvele. Oli kuu lõpp,

söögiraha oli vaja ja poisil, kes on jalgpallur, oli üks mäng, kuhu väljasõiduks oli vaja.

Dimitri andis tema kontonumbri, sest tal enda kontod on arestitud. Tunnistaja selgitab, et

sellest ei tea ta midagi, kas Dimitri veel laenas I.L.-ilt (kd II, tl 36-36 pöördel). Seda, et I.L.

on kandnud I.B. arveldusarve 75 eurot kinnitab väljavõte SEB pangast. Väljavõttelt nähtub, et

I.L. on 26.01.2024 kandnud I.B. arvele 75 eurot selgitusega „toiduks raha“ (kd I, tl 48).

13. Ütluste usaldusväärsuse hindamisel tuleb tähelepanu pöörata sellele, kas isiku ütlused on

järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi ja kas isik on erinevatel menetlusetappidel andnud

samasisulisi või lahknevaid ütlusi (vt nt RKKKo 3-1-1-10-17, p 8) ning millisel määral või

kas üldse riimuvad need ütlused ülejäänud tõendikogumiga. Samuti on oluline hinnata ütluste

nn elulist usutavust (vt nt RKKKo 3-1-1-89-12, p 14). Kohtu hinnangul on kannatanu ütlused

vastuoludeta ja järjepidevad. Riigikohus on 23.11.2012.a otsuse nr 3-1-1-86-12 punktis 14

märkinud: „Tunnistaja ütluste usaldusväärsust kinnitab näiteks ka see, kui ta suudab

üksikasjalikult osutada näiteks aset leidnud kohtumiste asjaoludele; suudab reprodutseerida

detailirohkelt aset leidnud vestlusi; samuti, kui ta ei kajasta mitte üksnes vestluste ning

asjaolude põhisisu, vaid ka nn kaasuvaid detaile, mis ei olegi kuriteoga iseenesest seotud.

Tavapäraselt ei suuda valeütlusi andev isik enda väiteid selliste detailidega varustada.“.

14. Kannatanu on kohtuistungil ristküsitluse käigus väga detailselt selgitanud, mis otstarbeks

süüdistataval väidetavalt raha vaja oli ning mis summade kaupa ja millal ta need andis.

Kannatanu ütlused on kooskõlas ka teiste asjas kogutud tõenditega. Seda, et kannatanu andis

süüdistatavale raha rohkem kui 75 eurot toetavad ka kannatanu tütre ütlused. Kannatanu tütar

N.A. selgitas kohtuistungil, et neil emaga varasemalt oli juttu olnud, et emal on töömees, kes

viimistleb aknaid. Peale seda, kui sündmuse järel ema erakorralise meditsiini osakonnast välja

sai, tuli ka laen jutuks ja ema selgitas, et sellele samale töömehele ta andis laenu. Ema ei

tahtnud summat tunnistajale täpsustada, aga et suurusjärgust aru saada, kui palju see võis olla,

küsis tütar, kas umbes tuhat eurot ja ema kinnitas, et suurusjärk oli umbes tuhat eurot (kd II tl

30). Seega oli juba võrdlemisi vahetult peale sündmust kannatanu avaldanud oma tütrele

laenu ligikaudse määra ning see oli oluliselt suurem kui 75 eurot, jäädes üldjoontes samasse

suurusjärku, millest on kõnelenud kannatanu ka kohtuistungil. Mitte küll konkreetsest

summast, aga laenu olemasolust rääkis kannatanu ka peale arutluse all olevat kuriteosündmust

kohale tulnud abipolitseinikele (kd II, tl 32 ja 33). Et kannatanu ütlustes oleks esinenud

vastuolusid varasemalt avaldatuga, mis tinginuks ütluste avaldamise, ülekuulamise käigus ei

ilmnenud ning seda, et tunnistaja N.A. ütlused ema poolt avaldatud laenu suuruse kohta oleks

ebausaldusväärsed, kohtul samuti alust arvata ei ole.

15. Kannatanu telefoni kõnelogi ja Tele2 kõneeristus kinnitavad kanatanu ja süüdistatava

omavahelist telefonisuhtlust kannatanu poolt välja toodud kuupäevadel kui toimus kanatanu

ütluste kohaselt sularaha üleandmine, so 09.01.2024, 25.01.2024 ja 06.02.2024. Kannatanu

mäletas, et 25. jaanuaril kuskil peale ühte või kahe paiku öösel helistas Dimitri Bulõssov ning

käis tema ukse taga, kus ta andis talle 350 ja 120 eurot. Hommikul helistas uuesti, et tal on

vaja raha ka korteri üürimiseks, mispeale kannatanu andis talle veel 200 eurot. Kannatanu I.L.

kõnelogi kuvatõmmiselt nähtub, et „Dimitri Töömees“ on talle 25. jaanuaril numbrilt XXX

helistanud kokku 4 korda: kell 01:33, 10:05, 11:37 ja 11:41 (kd I, tl 87). Süüdistatav on

selgitanud kohtuistungil, et nende omavaheline suhtlus on olnud vaid maamaja ja ehitustööde

teemal ning tema enda elust, sh lahutusest või probleemidest tööandjaga kurtnud kannatanule

ei ole (kd II, tl 59). Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et süüdistatav on tavapärase

töösuhte raames muu hulgas öösel kell 01:33 helistanud kannatanule selleks, et rääkida

kliendiga maamajast või ehitustöödest ning sellel kellaajal helistamine kinnitab pigem

kannatanu ütlusi omavaheliste vestluste sisu kohta.

16. Kaitsja on toonud välja asjaolu, et kannatanu on korduvalt väitnud, et ta ise pakkus raha,

kuna tal hakkas süüdistatavast hale. Sel juhul on tegemist kingitusega, mida ei ole ilus tagasi

küsida. Kannatanu on tõepoolest istungil rääkinud esialgu raha pakkumisest ning öelnud ka, et

ei tea miks andis raha, kuid on selgitanud ka, et andis raha siiski laenuks ning süüdistatav

lubas, et maksab tagasi kui raha saab. 75 euro ulatuses on ka Dimitri Bulõssov ise

väljendanud ütlustes, et lubas 75 eurot tagastada kui saab raha (kd II, tl 59 pöördel). Et

süüdistatav on saanud just laene, so mitmel korral raha, mis kuulus tagasimaksmisele, avaldas

ka süüdistatava abikaasa oma ütlustes. Olenemata sellest, et süüdistatavalt saadud info põhjal

tegi kannatanu ettepaneku, et tal on võimalik rahaliselt aidata süüdistatavat, nähtub kannatanu

ütlustest, et kokkuleppeks üle antud summade näol oli siiski laen, mis kuulus tagastamisele,

kui süüdistatav saab raha.

17. Kannatanu selgitas istungil, et Dimitri Bulõsssov ütles, et saab raha 14. veebruaril. Sellest

kannatanu eeldas, et kõigepealt makstakse talle võlg ära, kuna eelnevalt oli süüdistatav kogu

aeg öelnud, et kui raha saab siis toob ära kannatanule. Kannatanu kirjutas Dimitri Bulõssovile

15. veebruaril sõnumi, et saadab oma arveldusarve, kandku raha üle kui ta saab. Pärast lõppu

kirjutas, et oleks hea, kui saaks raha kätte veebruari lõpuks (kd II, tl 23). Sõnumite saatmist

15. veebruaril kinnitab ka Tele2 väljavõte (kd I, tl 82). Samuti kinnitavad sõnumite saamist

süüdistatava ütlused (kd II, tl 59 pöördel).

18. Kaitsja hinnangul teeb kannatanu ütlused ebausutavaks see, et kannatanu ei soovi oma

raha tagasi saada. Kohus on seisukohal, et tegemist ei ole asjaoluga, mis viitaks ütluste

ebausaldusväärsusele. On usutav, et vägivaldse rünnaku ohvriks langenud kannatanu ei soovi

pärast sellist sündmust enda ründajaga võlasuhet jätkata läbi haginõude esitamise, mis tooks

võimalikke lisapingeid nende vahel ning hoidub raha tagasinõudmisest tulenevalt soovist

sündmusest edasi liikuda. Kannatanu ei ole nõudnud ka I.B. kontole kantud 75-t eurot, millise

üle kandmises vaidlust ei ole. Arusaamatuks jääb, mis eesmärgil peaks kannatanu valetama

nõude suuruse kohta, seejuures looma rahade igakordsele üleandmisele sedavõrd detailsed

taustalood ja seejärel seda summat mitte nõudma. Kohtu hinnangul puudub kannatanul motiiv

valetada, et ta andis süüdistatavale rohkem raha võlgu olukorras, kus ta tsiviilhagi esitada ei

ole soovinud.

19. Kokkuvõtlikult on kohtu hinnangul kannatanu ütlused laenu andmise ja selle ulatuse

kohta usaldusväärsed, ilma sisemiste vastuoludeta ning neid kinnitavad ka teised asjas

kogutud tõendid. Eelnevast tulenevalt saab lugeda tõendatuks, et kannatanu I.L. andis

erinevatel kuupäevadel süüdistatavale laenuks kokku 1495 eurot.

20. Arutluse all oleva kuriteosündmuse kohta on kannatanu I.L. selgitanud, et oli juba

arvestanud sellega, et ei saa seda raha ning imestas, kui süüdistatav helistas 15. märtsil kell

21.54. Süüdistatav ütles, et on läbisõidul, ei saa oma arvelt raha kanda ja tooks selle ära kui

kannatanu on üksi kodus. Süüdistatav küsis veel kaks korda, et kas kannatanu on üksi kodus,

et ta tuleks siis õhtu poole läbi. Kannatanu ütles, et tulgu pealegi, sest tal oli tegelikult hea

meel, et süüdistatav tuleb ja toob selle raha ära, mida ta oli lubanud (kd II, tl 23 pöördel-24).

21. Telefonikõne toimumist sündmuse aset leidmise päeval kinnitab kannatanu telefoni

kõnelogist tehtud kuvatõmmis. Kõnelogist nähtub, et kontakt nimega Dimitri Töömees

telefoninumbriga XXX on kannatanule helistanud 15. märtsil 2024 kell 21:54 ning kõne on

kestnud 1 minut 2 sekundit (kd I, tl 85).

22. Kõne sisu kohta on süüdistatav selgitanud, et võttis julguse kokku ning helistas, et kuidagi

kokku leppida. Avaldas telefonis, et tal ei ole seda raha maksta kannatanule, mõtleski

telefonis rääkida, aga siis kannatanu kutsus teda enda juurde (kd II, tl 59 pöördel-60).

Riigikohus on lahendis 1-21-3307 öelnud, et kohtupraktikas väljakujunenud seisukoha järgi

saab kohus isiku ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldada tema kohtueelses

menetluses antud ütlusi üksnes KrMS § 289 lg 1 järgi kohtumenetluse poole taotluse alusel

ristküsitluse käigus, kui kohtus antud ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antutega.

Kui see tingimus on täidetud, saab kohus tugineda ütluste usaldusväärsuse hindamisel

vastuolule tõendiallika kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütluste vahel. KrMS § 289 lg 3

sätestab, et ristküsitluse käigus võib avaldada usaldusvääruse kontrollimiseks ka muu

dokumendi või teabetalletuse, mis sisaldab tunnistaja varasemat väidet, mis on vastuolus

ristküsitlusel antud ütlustega.

Kuna süüdistatava ütlused selle kohta, kelle soov oli kokku saada, olid vastuolus tema poolt

varasemalt eeluurimiskohtunikule räägituga, avaldati kohtuistungil selles osas ka vahistatu

küsitlemise protokollis antud selgitused. Seda, miks ta varasemalt on avaldanud, et helistas ise

kannatanule ja soovis kokku saada ning kohtuistungil on öelnud, et kannatanu soovis kokku

saada ja tema tahtis telefonis asjad selgeks rääkida, süüdistatav usutavalt selgitada ei osanud,

märkides vaid, et ei soovinud kokku saada, soovis suhelda ja ei tea, miks nii ütles (kd II, tl 61

pöördel – 62).

23. Kohtul puudub alus kahelda kannatanu selgitustes kõne sisu kohta. Kannatanu ütlustes ei

toodud selles osas välja vastuolusid, samas süüdistatava ütlused kokkusaamise initsieerimise

osas on iseenda varasemate avaldustega vastuolus, millist vastuolu ka süüdistatav ei

selgitanud. Kuigi süüdistatav ei tunnista, et oleks uurinud selle kohta, kas kannatanu on üksi

kodus või lubanud võlga tasuma tulla, puudub kohtul alus kahelda kannatanu sellekohastes

ütlustes, mis on ka menetluses olnud järjepidevad. Ka vahetult sündmuse järel on kannatanu

avaldanud tütrele ja sündmuskohale saabunud abipolitseinikele, et tema ründaja pidi laenu

tagasi maksma tulema, aga teda hoopis rünnati (kd II, tl 29 pöördel, 32, 33-33pöördel).

Samuti on ütlused eluliselt usutavad ning kooskõlas neile järgnenud sündmustega. Seega on

kohtu hinnangul tuvastatav, et 15. märtsil 2024 kell 21:54 helistas süüdistatav

kannatanule. Kõnes uuris süüdistatav kaks korda, kas kannatanu on üksi kodus ning

lepiti kokku, et süüdistatav tuleb kannatanu juures läbi, kuna ei saa kannatanu arvele

enda arvelt raha kanda.

24. Kannatanu ütluste kohaselt tuli süüdistatav tema juurde kuskil 23.42, lastes alt fonokella.

Kannatanu lasi ta sisse, siis süüdistatav tuli üles ja koputas. Kannatanu tegi ukse lahti,

süüdistatav ütles vene keeles „privet“, kannatanu ütles „privet“ vastu ja „astu sisse“.

Kannatanul on L-kujuline koridor, ta astus elutoa poole, keeras selja ja siis süüdistatav ütles

veel midagi tema selja taga, millest kannatanu aru ei saanud. Selle peale ta keeras ringi ja

nägi, kuidas süüdistatav võttis parema käega haamri põuest ja instinktiivselt kannatanu keeras

pea ära. Süüdistatav lõi talle kaks korda vastu pead vasakule poole, kannatanu kukkus oma

riidekapi ette saabaste peale maha. Kolmas laks tuli näkku, mis purustas nina, ülahuule ja olid

ka sisemised rebendid suus. Siis kannatanu jõudis käe ette panna ja järgmine mats tuli nii, et

süüdistataval kukkus haamer maha. Kannatanu hakkas siis appi karjuma, mille peale

süüdistatav haaras haamri ja jooksis minema. Kannatanu kirjeldas, et haamer oli ümmarguse

otsaga, teises otsas oli naela tõmbamise käpp. Haamri osa oli metallist, saba oli puust.

Kannatanu selgitas, et süüdistatav võttis haamri enda põuest, tal ei olnud kuskilt mujalt võtta

(kd II, tl 23 pöördel-24).

25. Et sündmused leidsid aset kannatanu korteris tema poolt kirjeldatud kohas, so riidekapi

ees elutoapoolses koridori osas, kinnitavad ka ütluste olustikuga seostamise protokolli

lisadeks olevad fotod nr 22 ja 23 (kd I, tl 116,117), millel on jäädvustatud koridoris

Lumiscene lahusega esile toodud nähtamatud verejäljed.

26. Süüdistatav tunnistab kannatanu I.L. löömist, kuid kirjeldab sündmust mõnevõrra

erinevalt. Süüdistatav selgitab, et koputas uksele. Kannatanu tegi ukse lahti. Läks korterisse

sisse. Kohe jäi seisma, ütles „tere-tere“ ja hakkas seletama, et tal ei ole võimalust hetkel seda

raha maksta. Kannatanu hakkas tõrelema ja sealt hakkasid sõnad tulema, et vangid, väärakad.

Alguses süüdistatav jäi toppama, ei saanud aru. Ta oli täiesti muutunud. Jaanuari alguses ja

detsembris oli ta hoopis teistsugune. See tuli nii äkki, need solvangud, lõi käega piltlikult, et

mis ikka veel rääkida. Jutuajamine toimus kohe esikus ukse taga. Kui süüdistatav sinna sisse

astus, nägi elektrikilbi all põrandal oli puittükk toruga ja süüdistatav ei tea, miks tegi sammu

tagasi koridori, haaras selle ja lõi teda paar korda. Kannatanu oli pool küljega tema poole.

Vasakule külge lõi vastu pead. Ei ole meeles mitu korda lõi. Nina peal mäletab verd. Lükkas

kannatanu pikali maha ja läks minema (kd II, tl 60).

27. Kannatanu naaber T.I. rääkis kohtuistungil, et käesoleva aasta märtsis kuskil südaöö

paiku, olles magamistoas, kuulis kõrvalkorterist nr mingit karjatust, mille peale läks esikusse.

Kuulis kõige esimesena karjatust, mis oli selline kile nagu midagi oleks juhtunud. Tollel

hetkel sõnu ei kuulnud. Selle peale liikus esikusse. Esikusse liikudes kuulis, kuidas uks

paukus ja sammud läksid eemale. Mingi aeg hiljem kuulis, kuidas naabritädi rääkis kellegagi

telefonis. Eeldas, et see oli kiirabi. Rääkis, et teda löödi haamriga, verd jookseb ja siin ei ole

enam kedagi ning haamri võttis kaasa. Teatud fraase kuulis ainult, mitte tervet juttu. Muid

detaile sellest kõnest ei kuulnud. Pärast seda läks kööki ja vaatas, kas kiirabi tuleb. Natuke

hiljem tuligi kiirabi ja kaks politseiautot. Jäi mõneks ajaks veel ootama, vaatas, kas nad

saavad alt sisse. Ja siis kuulis, kui nad said ka naabri uksest sisse (kd II, tl 41 pöördel- 42).

28. Telefonikõne, mida naaber T.I. kuulis, oli kannatanu tütre ütlusi ja häirekeskuse

kõnesalvestist arvestades kõne, mille kannatanu tegi peale sündmust tütrele.

Kannatanu tütar, tunnistaja N.A., on kohtuistungil selgitanud, et ema helistas talle 15. märtsi

hilisõhtul, et teda rünnati. Ta oli šokis, ei teadnud, mida ta tegema peab ja pöördus esimese

asjana tütre poole, et küsida, mis ta tegema peab, teda rünnati ja jookseb verd. See oli umbes

kolmveerand 12, vahetult enne südaööd. Esimeses telefonikõnes ta nuttis, oli segaduses,

palus, et tütar teda aitaks. Siis tunnistaja üritas aru saada, mis seis temaga on, et mis juhtus,

küsis küsimusi. Ta ütles, et teda löödi haamriga pähe ja näkku. Tunnistaja küsis, kas tal on

turvaline, kas see inimene, kes teda ründas, on veel seal. Kannatanu ütles, et ei ole, ta pani

ukse lukku. Siis tunnistaja küsis, et kes see inimene oli, kes teda ründas, mille peale

kannatanu vastas, et keegi, keda ta usaldas, kellele ta andis raha ja kes lubas õhtul talle oma

raha tagasi tuua. Selle asemel hoopis, et raha tagasi anda, ründas teda. Siis tunnistaja ütles

kannatanule, et nad peaksid helistama päästeametisse ja kannatanu palus, et tütar helistaks

tema eest (kd II, tl 29-29 pöördel).

17.03.2024.a. koostatud asitõendi vaatlusprotokollist (kd I, tl 14-16) nähtub, et asitõendina on

vaadeldud Häirekeskuse kõnesalvestist (kd I, tl 16), millele on salvestatud kõne

häirekeskusele 15.03.2024 kell 23:48:48, kus naisterahvas teatab, et tema ema helistas, et

keegi ründas teda kodus. Tal pidi kuskilt näost, ninasse või kuskile ta lõi nii, et tal pidi verd

jooksma. Aadressiks ütleb xxx. Selgitab veel, et ema tundis seda inimest. Ta ütles, et keegi,

kes oli talle raha võlgu, oli lubanud raha ära tuua. Ja siis kui ta ukse lahti tegi, siis oli teda

haamriga löönud.

29. Dimitri Bulõssovi liikumine 15. märtsi õhtul xxx piirkonnas nähtub ka Tartu

Linnatranspordi vastuskirjast. Selle kohaselt on isikuga Dimitri Bulõssov (ik 37507090018)

bussiinfosüsteemis seotud bussikaart nr 99502020105, millega registreeriti 15.03.2024

XXXaliinibussides sõite kahel korral. Esimene sõit registreeriti linnaliinibussis nr 1 kell

21:04:19 peatuses xxx peatuse suunas. Teisel korral registreeriti sõit samuti linnaliinibussis

nr 1 kell 23:33:03 peatuses xxx peatuse suunas (kd I, tl 32).

30. Seda, et Dimitri Bulõssovile sarnaste tundemärkidega meesterahvas liikus sel kuupäeval ja

kellaajal kannatanu elukoha xxx maja juurde nähtub ka kiirtoidumüügipunkti xxx

turvakaamera videosalvestiselt. Videolt nähtub, et kell 23.37:16 väljub xxx peatuses

XXXaliini bussi keskmisest uksest meesterahvas, kellel on peas karvase kraega kapuuts.

Mehel on seljas halli värvi jope ning ta suundub xxx kortermaja suunas (kd I, tl 36-42 ja

salvestus DVD plaadil).

31. Ka süüdistatava naine I.B. rääkis kohtuistungil, et Dimitri käis I.L. juures. I.B.selgitas

kohtuistungil, et nägi, et I.L. saatis sõnumi. Ei oska öelda, millal sõnum tuli. Selle sisu ei

näinud, aga nägi, et I.L. nimeline sõnum tuli. Küsis abikaasa käest, et kes kirjutas. Ta ütles

I.L., et tahab raha tagasi. Pakkus välja, et mine räägi I.L.-iga, et sa peaksid lähemal ajal

toetust saama ja siis saab raha tagasi. Ei tea, kas telefoni teel ei saanud seda öelda, telefoni jutt

ei ole see. Silmast silma saab inimesega kokku leppida. Pidid koos minema, tavaliselt sel ajal

jalutavad, aga siis tunnistajal hakkas paha, on diabeetik ja ütles, et mine üksinda, räägi ja siis

ta läks. See oli kuu keskel, vist 15, märtsikuu. Süüdistatav ütles tunnistajale, et telefoni teel

olevat leppinud I.L.-iga kokku. Ei näinud kokkuleppimist pealt. Täpselt ei mäleta, millal

Dimitri läks I.L. juurde. Väljas oli vist juba pime. Dimitri läks I.L. loal I.L. juurde. Tunnistaja

arvates käisid siis veel bussid (kd II, tl 36 pöördel-37).

32. Kannatanu on lisaks sellele, et oskas nimetada isiku nime, kes teda ründas, ka

äratundmiseks esitamisel fotolt ründaja ära tundnud. 20.03.2024 on koostatud äratundmiseks

esitamise protokoll, mille kohaselt kannatanu I.L. tundis talle esitatud fotodelt fotol nr 1 ära

meesterahva, kes teda haamriga mitu korda pähe lõi. Fotol nr 1 oli kujutatud Dimitri Bulõssov

(kd I, tl 94-95).

33. Vaidlust ei ole, et süüdistatav kasutas kannatanu suhtes vägivalda. Küll aga on süüdistatav

välja toonud, et selle tingis kannatanupoolne solvamine.

Kokkuvõtlikult on kannatanu selgitanud, et teda löödi selja tagant 2 kord pähe, misjärel ta

kukkus maha. Süüdistatav lõi teda veelkord näopiirkonda ja neljanda löögi kannatanu tõrjus

kätega, mille tulemusel paiskus ka süüdistatava ründevahend käest. Mingit tüli, ega

sõnavahetust neil ei olnud. Süüdistatav on selgitanud, et ütles korterisse jõudes, et tal ei ole

raha maksta, mille peale tulid solvangud, et vangid, väärakad, kannatanu oli justkui muutnud,

misjärel lõi käega ja võttis toruga puutüki koridorist, millega lõi mitu korda kannatanut pähe,

kui kannatanu oli pool küljega tema poole ja seejärel lükkas kannatanu pikali ning lahkus.

34. Ka kannatanu tütre ning sündmuskohal käinud kahe patrullpolitseiniku ütlustest nähtuvalt

on kannatanu neile vahetult pärast sündmust avaldanud, et süüdistatav oli kohe kui uksest

sisse tuli kannatanut haamriga löönud ja mingile eelnevale tülile või vaidlusele ta ei viidanud.

Kannatanu naaber T.I. on avaldanud, et kuulis üks hetk karjatust ja seejärel koridorist samme.

Kui naaber kuulis ründe ajal karjatust, oleks ta eelduslikult kuulnud ka sellele eelnenud tüli

või vaidlemist kõrvalkorterist mingil määral, kuid millestki taolisest ei ole tunnistaja rääkinud.

Kannatanu näol oli tegemist sündmuse toimumise hetkel 67-aastase naisterahvaga. Kui

süüdistataval oleks tõepoolest tekkinud äkkviha reaktsioon tema suunas öeldud solvangutele

nagu ta ise selgitas, oleks ta reageerinud kohe automaatselt ja kohapeal olemasolevate

meetodite või vahenditega. Antud juhul rääkis süüdistatav aga, et liikus tagasi uksest välja ja

võttis koridorist elektrikilbi alt toruga puutüki, millega siis korterisse naastes kannatanut

ründas. Kuigi ütluste olustikuga seostamise protokolli lisast fototabeli fotolt nr 6 (kd I, tl 103)

nähtuvalt ei ole vahemaad korteri esiku ja koridoris oleva elektrikapi vahel suured, nõuab

korteri esikust koridoris elektrikilbini saamine siiski lisaliigutusi ja aega. Ei ole eluliselt

usutav, et sellises äkitselt tekkinud situatsioonis oleks süüdistatav hakanud temast füüsiliselt

nõrgema kannatanu suhtes füüsilise vägivalla kasutamiseks esimese reaktsioonina otsima

abivahendit, millega kannatanut lüüa, tehes selleks lisaliigutusi korterist väljumiseks,

kummardamiseks eseme võtmiseks ning korterisse rünnaku tarbeks naasmiseks.

Kokkuvõtlikult ei ole tõendatud, et süüdistatava lausumise peale, et tal ei ole võlga võimalik

ära maksta, hakkas kannatanu süüdistatavat solvama ja nende vahel tekkis tüli. Süüdistatava

vastavad selgitused on paljasõnalised.

35. Kohtule tõendina esitatud meditsiinidokumendid tõendavad kannatanule tekitatud

vigastusi 15.03.2024 sündmuse järel.

SA Tartu Kiirabi kiirabikaart tõendab, et kiirabi sai 15.03.2024.a kell 23:50 väljakutse

sündmuskohale aadressil xxx kus naist, 66, löödi haamriga, verejooks. Helistas tütar eemalt ja

lööja lahkunud. Lööja oli väidetavalt võlglane, kes ütles, et tuli raha ära tooma, aga selle

asemel lõi kannatanut. Diagnoosiks lahtine peahaav, nina lahtine haav, huule ja suuõõne

lahtine haav(kd I, tl 55). SA Tartu Ülikooli epikriisi nr EP24-115432 väljatrüki kohaselt on

patsiendi I.L. põhidiagnoosiks kinnine koljuvõlvimurd, kaasuvaks haiguseks nina lahtine

haav, pealae lahtine haav (kd I, tl 60-64).

Ekspertiisiaktist nr 24E-AOI00109-01 nähtub, et I.L. diagnoositi 15.03.2024 toimunud trauma

järgselt järgmised vigastused/tervisekahjustused: kinnine koljuvõlvimurd kiiru piirkonnas

koos põrutushaavaga, nina ja ülahuule haav, suu limaskesta haav, vasaku labakäe põrutus

verevalumi ja tursega, verevalumid paremal käel. Kõik vigastused/tervisekahjustused on

iseloomulikud tömbile traumale ning võivad olla tekitatud lähteandmetes näidatud ja

ülekuulamisel kannatanu poolt kirjeldatud ajal ja viisil - 15.03.2024 löökidest kõva tömbi

esemega, milleks võib olla haamer. I.L. esinevad vigastused/tervisekahjustused ei ole

eluohtlikud. Vigastused põhjustavad tervisekahjustuse, mis kestab rohkem kui neli nädalat ja

vähem kui neli kuud. Võttes arvesse koljuvõlviluu sisserõhutusmurru esinemist on

peavigastus tekkinud tugeva löögi tagajärjel (kd I, tl 65-70). Ekspertiisiakti koostanud

kohtuarst Delia Lepik selgitas kohtuistungil, et pealael on kirjeldatud üks haav ja üks

luumurd. Vähemalt üks löök oli. Kui kannatanu kirjeldas, et oli kaks lööki, ei saa ekspert seda

kinnitada ega välistada. Kui tekkisid samasse piirkonda, on võimalik, et tehti kaks lööki (kd

II, tl 56 pöördel).

Patrulli poolt kohapeal tehtud kahelt fotolt (kd I, tl 23, 24), on näha, et kannatanu pea on

verine. Järgnevad fotod (kd I, tl 25-28) on tehtud EMO-s. Nendelt on näha, et kannatanu pea

on sidemetes ning nina peal on suur veritsev haav. Ülekuulamisel 17.03.2024 kannatanust

tehtud fotodelt nähtub, et kannatanu pea on sidemetes, nina ning ülahuule kohal on

vigastused. Kannatanu paremal käel on sinikad käelaba alumisel ning ka pealmisel poolel,

samuti käevarrel küünarnuki lähedal (kd I, tl 71-75).

36. Kaitsja on välja toonud, et kannatanu on esitanud erinevaid versioone selle kohta, milline

oli tema asend, kui löök tuli. Kohtueelselt on kannatanu kiirabile avaldanud, et avas ukse ja

kõndis koos meesterahvaga tuppa. Meesterahvas oli selja tagant löönud haamriga 2x pähe,

mille peale oli patsient keeranud näoga meesterahva poole ja saanud haamriga löögi näkku

(kd I, tl 55). Kohtuistungil on kannatanu selgitanud, et keeras ringi kui süüdistatav ütles

midagi ja nägi, kuidas süüdistatav võttis parema käega haamri põuest ja ta instinktiivselt

keeras pea ära. Süüdistatav lõi talle kaks korda vastu pead vasakule poole, kannatanu kukkus

maha ja kolmas löök tuli näkku.

Eelkirjeldatud ütlused ei ole omavahel täies ulatuses kattuvad ning kiirabikaardil kajastatust ei

ilmne kukkumine. Samas langevad antud selgitused siiski üldjoontes kokku, ega viita

kannatanu ütluste ebausaldusväärsusele. Selles osas, mitu korda ja kuhu kannatanut tabati,

ütlused siiski omavahel kattuvad ning üldiselt kattuvad ka olustiku osas. Kohtu hinnangul

tuleb arvestada, millistes tingimustes ja eesmärgiga kannatanult kiirabikaardil kajastatud

selgitused on võetud. Tegemist on vigastatu esmaste selgitustega traumadest tingitud

ebamugavuste ja/või valude mõju all olles raviteenuse osutajale vigastuste

tekkemehhanismide kohta. Nende eesmärk ning küsija detailsus ei ole samane uurijaga

ülekuulamisel või kohtus ristküsitlusel tõendina käsitletavate ütlustega, vaid need kannabki

omapoolse lühikokkuvõttena kiirabikaardile meditsiinitöötaja. Kohtu hinnangul ei kahjusta

asjaolu, et kannatanu ütlused kohtuistungil on olnud detailsemad, kui sündmuse järel kiirabile

antud selgitused, olemata seejuures diametraalselt omavahel vastuolus, kannatanu täpsustatud

ütluste usaldusväärsust.

37. Kannatanu ütlused tema suhtes kasutatud vägivalla osas langevad kokku eelpool

kirjeldatud meditsiinidokumentides kajastatuga ning eksperdi avaldatuga. I.L. tuvastati

koljuvõlviluu sisserõhutusmurd kiiru piirkonnas koos põrutushaavaga, nina ja ülahuule haav,

suu limaskesta haav, vasaku labakäe põrutus verevalumi ja tursega, verevalumid paremal

käel, mis on kokkulangevad isiku selgitustega selle kohta, et teda löödi kahel korral pähe,

korra näopiirkonda ning neljanda löögi tõrjus ta kätega, saades vastavad vigastused just

kätele. Seejuures märgib kohus, et süüdistatava toodud versiooni puhul, mille kohaselt tegi ta

lööke kannatanule pähe ja seejärel tõukas ta pikali, jääb selgusetuks, kuidas sai kannatanu

ulatuslikud vigastused mõlemale käele ning nii parema käe peopesale kui labakäe pealmisele

osale (kd I, tl 72-73). Sinikate paiknemine labakäel nii peal kui peopesal viitab liikumise

käigus kaitsetegevusel nende tekkimisele, mitte kukkumisel saamisele.

38. Seega on kohtu hinnangul tõendatud, et 15.03.2023 kella 23.43 paiku XXXas XXX

korteris kasutas Dimitri Bulõssov kannatanu I.L. suhtes füüsilist vägivalda, lüües teda

kahel korral pähe, misjärel kannatanu kukkus. Seejärel lõi süüdistatav kannatanut

näopiirkonda, mille järel proovis süüdistatav veelkord kannatanut lüüa, kuid

kannatanu tõrjus selle löögi.

39. Kannatanu ning süüdistatava ütlused erinevad selles osas, millega süüdistatav lõi ning

kust ta selle eseme sai.

40. Konkreetset löömiseks kasutatud eset menetluse käigus leitud ei ole.

Politsei proovis eset sündmuse järel leida, kuid see ei õnnestunud. Tunnistaja R.R.-i ütluste

kohaselt vahetult sündmuse järel haamrit korterist ega trepikojast ei leitud ning õuest ei

otsitud (kd II, tl 32).

Dimitri Bulõssov selgitas kohtuistungil, et kui ta korterist väljus siis ese oli tal käes, viskas

selle maja kõrvale murualale, akende alla paremale poole (kd II, tl 60 pöördel). Isiku

kahtlustatavana kinnipidamise protokolli kohaselt peeti Dimitri Bulõssov kinni

kahtlustatavana KarS § 113 lg 1-§ 25 lg 2 kvalifitseeritud kuriteos 20.03.2024 kell 13:26

XXXas XXX (I kd tl 186-187).

Sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt, mis on koostatud isiku kinnipidamisele järgneval

päeval ja 6 päeva peale sündmust, 21.03.2024, otsiti Dimitri Bulõssovi 21.03.2024

ülekuulamise käigus antud ütluste põhjal puidust käepidemega eset, mille otsas olevat

metalliosa. Eset otsiti kahtlustatava poolt kirjeldatud kohast, kuhu tema selle enda ütluste järgi

viskas, lisaks ka lähiümbrust. Kahtlustatav kirjeldas, et viskas antud eseme trepikojast

väljudes paremale poole rohealale. Sündmuskoha vaatluse tegemise ajal oli rohealal vähesel

määral lund, mille uurija oma jalaga laiali ajas, veendumaks, et ese ei oleks lume all.

Kahtlustatava poolt kirjeldatud eset rohealalt, läheduses olevatest põõsastest ega ka maja ees

olevast pargist uurija ei leidnud (kd I, tl 29-31).

Kaitsja hinnangul ei saa olla viidatud sündmuskoha vaatlusprotokoll tõendiks, millele saaks

tugineda kohtulahendis, kuna lisatud fotod ei vasta tegelikkusele. Lisatud pildid on tehtud

augustis 2023. Milline oli sündmuskoht 21.03.2024 seda protokoll ei kajasta: kus kohas oli

lumi, kui vähene see lumi oli, kust kohast menetleja jalaga lund laiali ajas. Jutt ja fotod ei

vasta tegelikule olukorrale.

Kohtu hinnangul ei muuda sündmuskoha fotode puudumine antud tõendit lubamatuks, ega

ebausaldusväärseks. Riigikohus on lahendi 3-1-1-41-09 p-s 7 selgitanud, et KrMS § 148 lg 1

kohaselt võib tõendusteabe vajaduse korral talletada ka fotol. Vastavalt KrMS § 149 lg-le 1

uurimistoimingu tingimused, käik ja tulemused talletatakse fotol vaid siis, kui seda peab

vajalikuks uurimisasutuse ametnik või kui pildistamise kohustus on sätestatud

kriminaalmenetluse seadustikus. KrMS § 148 lg 1 kohaselt võib vajaduse korral tõendusteabe

peale uurimis- või muu menetlustoimingu protokollis esitamise talletada ka fotol, filmil, heli-

või videosalvestises või joonisel või muul näitlikustaval viisil. Antud sündmuskoha

vaatlusprotokollis on menetleja selgitanud, kust eset otsiti ning selle näitlikustamiseks lisanud

ka ekraanitõmmised, mis on võetud Google Street View rakendusest. Tegemist ei ole

fotodega, mis oleks sündmuskohal tehtud, vaid näitlikustamiseks protokollile lisatud

ekraanitõmmistega. Seda, et pildid on võetud nimetatud rakendusest ning tehtud augustis

2023 on uurija protokollis ka selgitanud.

41. Kannatanu on läbivalt andnud ühesuguseid ütlusi selle kohta, et süüdistatav lõi teda

haamriga. I.L. kirjeldas kohtuistungil, et haamer oli metallist ümmarguse otsaga, teises otsas

oli naela tõmbamise käpp ning vars oli heledamast puidust. Veel on kannatanu avaldanud, et

nägi, kuidas süüdistatav võttis parema käega haamri põuest. Kannatanu kinnitas, et enda

korteris sees või vahetult korteri ukse taga mingisuguseid tööriistu ei olnud ja väljas ukse taga

ei tohigi hoida tööriistu tuletõrje eeskirjade kohaselt (kd II, tl 24). Sündmuse toimumise ajaks

oli ka remont naaberkorteris lõppenud ning üürnik T.I. sisse kolinud. Seda, et korteri ukse

taga mingeid tööriistu ei olnud ja see oli täiesti tühi, kinnitas ka kannatanu naaber T.I. (kd II,

tl 42).

42. Ütluste olustikuga seostamise protokolli lisast fototabeli fotodelt nr 5 ja 6 (kd I, tl

102,103) nähtuvalt on xxx kortermaja trepikoja planeering selline, et korteritel nr xxx on

omaette individuaalne eeskoridor/vahekoridor. Antud vahekoridor/eeskoridor eraldab

kõnealuse kahe korteri välisust teiste korterite välisustest täiendava vaheuksega. Seega

eelduslikult kasutavad valdava osa ajast antud vahekoridori vaid korterite xxxx elanikud ning

kolmandatel isikutel puudub üldjoontes vajadus trepist üles minnes paremat kätt jäävat ja

vaheuksega eraldatud koridori sh asjade hoidmiseks kasutada. Nii korteris xxx elanud

kannatanu, kui korteris xxx elanud tunnistaja kinnitasid, et koridoris mingeid asju ei olnud ja

on ka usutav, et kui vahekoridori oleks elanike jaoks võõraid esemeid jäetud, oleks nad neid

märganud.

43. Kaitsja on välja toonud, et kannatanu selgitused enda asendi kohta löögi saamisel on

olnud erinevad ning usutav ei ole, et kannatanu, keda kohe sisse tulles rünnati, sai nii hästi

näha haamrit, et oskas kõiki üksikasju kirjeldada. Pigem teab kannatanu hästi, milline haamer

välja näeb ja tal olevat ka endal selline olemas.

Kohtu hinnangul on kannatanu selgitused esimese löögi saamise ja haamri nägemise kohta

eluliselt usutavad ja järjepidevad. Löögi tegemine võtab vaid hetke. Olukorras, kus isik enda

selgitusel keeras selja, siis kuulis midagi, millest ei saanud aru, pööras ringi, nägi haamri

võtmist ja siis keeras instinktiivselt pea ära, ongi sündmuste keskel keeruline täpselt

määratleda, mis asendis kannatanu keha ja pea paiknesid selle sekundi murdosa jooksul, mil

löök teda tabas. Lisaks on ka pooleldi seljaga, osaliselt küljega seistes võimalik perifeerselt

silmanurgast näha ka küljel toimuvat. Samuti ei kahtle kohus, et kannatanu ei oleks suuteline

kogemuse pinnalt tundma ära löögiriistas just haamrit. Tegemist ei ole ülemäära spetsiifilise

tööriistaga, mida isik, kes seda ka omab, ei oleks võimeline ära tundma.

44. Kannatanu tütar avaldas istungil, et kui ema talle helistas ja juhtunust teavitas oli ta

öelnud, et teda löödi haamriga pähe ja näkku. Ka kohale tulnud politseiametnik T.O.-le rääkis

kannatanu just haamriga löömisest (kd II, tl 29 pöördel, 33). Seda, et tegemist võis olla

haamriga kinnitab ka kohtuarst Delia Lepik, kes avaldas kohtuistungil, et I.L.-i vigastused

15.03.2024 võivad olla tekitatud löökidest kõva tömbi esemega, milleks võib olla haamer.

Selliseid vigastusi nagu kannatanul esinesid ei saa tekitada kergemast materjalist esemega

lüües. Kergema eseme puhul oleks tekkinud ainult verevalum ja pindmine haav. Raske eseme

puhul on tekkinud luumurd ja see eseme löögipind võiks kompuuteruuringu järgi olla 2-2.5cm

mõõtmetega (kd II, tl 56 pöördel).

45. Süüdistatav seevastu selgitas kohtuistungil, et tööriist, millega ta kannatanut lõi ei olnud

kindlasti haamer. See oli puutoki küljes torujupp. See tehakse kui kuskil on leke, lüüakse

puuklots sisse, toruosa on ära lõigatud. Seal koridoris elektrikapi all maas oli see ese.

Kannatanu korteri välisuksest väljas pool (kd II, tl 62-62 pöördel). Kuna süüdistatava ütlused

löögiriista ja selle võtmise osas ei olnud kooskõlas tema varasemalt antud ütlustega avaldati

kohtuistungil mitmel korral süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlusi.

Kohtuistungil avaldati lause 21.03.2024 kahtlustatavana ülekuulamise protokollist, kus

süüdistatav on öelnud: „Ma võtsin tema korteris maast mingi asja, ma ei mäleta, mis asi see

oli, mingi raudkolakas“, mis oli vastuolus kohtuistungil antud selgitustega, mille kohaselt

võttis süüdistatav löögieseme kannatanu koridorist. Süüdistatav selgitas seda vastuolu sellega,

et uurija küsimused olid segased. Ta ei lugenud läbi, mida nad kirjutasid. Uurija ei andnud

võimalust täiendada ütlusi. Kohtuistungil väljendas süüdistatav, et tööriist, millega kannatanut

lõi, ei olnud kindlasti haamer, mistõttu avaldati süüdistatava varasemalt vahistamistaotluse

läbivaatamisel eeluurimiskohtunikule öeldu, kus ta märkis järgnevat: “Ma ei käi niimoodi

inimestel külas, et võtan haamri kaasa. Sel korral oli haamer tema koridoris. Kui haamri

võtsin, siis konflikt juba toimus, tema korteri uks oli lahti.“. Selle vastuolu selgituseks ütles

süüdistatav, et ei ole midagi sellist rääkinud (kd II, tl 62 pöördel).

Sisulisi selgitusi vastuolude kohta süüdistatav andnud ei ole ning on asunud väitma, et nii

uurijale avaldatu kui eeluurimiskohtunikule avaldatu on protokollitud ebaõigesti ja tema kas

ei saanud aru segastest küsimustest, ei saanud täiendada ütlusi, ei lugenud ütlusi läbi või ei ole

sootuks midagi taolist rääkinud. Kohtule on esitatud kaks riigi õigusabi taotlust, millest

järelduvalt oli Dimitri Bulõssovi 21.03.2024 ülekuulamise ning 22.03.2024 vahistamistaotluse

läbivaatamise juures kaitsja (kd II, tl 2-8). Et ülekuulamine kohtueelselt oleks läbi viidud

mingil viisil süüdistatava õigusi riivates või tema avaldatu talletatud ülekuulamisprotokollis

või vahistamistaotluse puhul küsitlemisprotokollis ebaadekvaatselt, ei ole varasemalt

menetluses välja toodud. Et isik enda sõnade kohaselt „ei lugenud läbi, mida nad kirjutasid“,

ei ole etteheidetav menetlejale. Kokkuvõtlikult ei ole käesolevalt tuvastatav kohtueelses

menetluses menetlusreeglite rikkumine, millega oleks võimalik selgitada usaldusväärselt

vastuolu süüdistatava varasemate ütluste/avaldustega ja kohtuistungil märgituga.

Seega ei selgitanud süüdistatav vastuolusid usaldusväärselt, mis viitab süüdistatava ütluste

ebausaldusväärsusele. Eeluurimisel on süüdistatav ühe korra rääkinud haamrist ning teisel

korral öelnud, et ei mäleta, mis asi see oli, mingi raudkolakas. Kohtuistungil on aga

süüdistatavale see väga täpselt meelde tulnud ning ta väidab, et kindlasti ei olnud see haamer

ja väga detailselt kirjeldanud, milline see löögiriist oli. Vastuolulised on süüdistatava ütlused

ka selles, kust ta selle löögiriista võttis. Eeluurimisel on ta öelnud, et kannatanu korteri

põrandalt, aga kohtuistungil, et korteri ukse tagant koridorist. Et vähemalt kannatanu korterist

väljaspool koridoris tööriistu, mida ründeks saanuks kasutada, ei olnud, kinnitavad ka lisaks

kannatanu ütlustele tunnistaja T.I. sellekohased ütlused. Süüdistatava ütlused ei ole olnud

järjepidevad ja neid ei toeta teised tõendid. Kohtu hinnangul ei ole süüdistatava ütlused

löögiriista ja selle pärinemise kohta usaldusväärsed ning on kantud soovist süüd pisendada.

Seega jätab kohus need tõendikogumist välja. Samas on kannatanu ütlused löögiriista osas

järjepidevad ja vastuoludeta ning langevad kokku temal tuvastatud vigastustega. Kohtu

hinnangul ei muuda kannatanu ütlusi ebausaldusväärseks haamri põuest võtmise nägemise

osas ka temapoolne täiendus, et tal ei olnud kuskilt mujalt võtta, kuivõrd kannatanu on

eelnevalt selgitanud, „ma nägin, kuidas ta võttis parema käega haamri põuest“ (kd II, tl 23

pöördel). Kohtul puudub alus pidamaks kannatanu ütlusi ebausaldusväärseteks.

46. Seega on kohtu hinnangul tõendatud, et Dimitri Bulõssov lõi kannatanu I.L.

haamriga, mis oli tal korterisse sisenemisel kaasas jope põues.

47. Selles osas, kuidas vägavalla kasutamine lõppes on kannatanu ja süüdistatava ütlused

erinevad.

48. Kannatanu on selgitanud, et viimase löögi tõrjumisel kukkus süüdistatava haamer maha ja

kannatanu hakkas appi karjuma. Selle peale haaras süüdistatav haamri ja jooksis minema (kd

II, tl 24). Süüdistatav selgitas, et lõi kannatanut vasakule külge vastu pead, lükkas ta pikali ja

läks minema. Vastusena küsimusele, kas löögi või löökide tagajärjel kannatanu hakkas

karjuma, märkis süüdistatav, et hääled tulid alles siis kui ta oli juba korterist väljas. Siis läks

pauguga uks kinni, siis oli 4ndal korrusel juba, siis oli vaikus (kd II, tl 60-60 pöördel). Haamri

maha kukkumisest ei ole süüdistatav midagi rääkinud.

49. Nagu eelpool märgitud, ei selgita süüdistatava versioon, mille kohaselt tegi ta lööke

kannatanule pähe ja seejärel tõukas ta pikali, kuidas sai kannatanu ulatuslikud vigastused

mõlemale käele ning nii parema käe peopesale kui labakäe pealmisele osale. Antud vigastused

toetavad pigem kannatanu versiooni, mille kohaselt ta asus pärast maha kukkumist ja

kolmandat lööki käega täiendavat lööki tõrjuma, paisates selle käigus ka ründevahendi

süüdistatava käest.

50. Kannatanu naaber on kinnitanud, et kuulis karjatust, mis oli selline kile nagu midagi oleks

juhtunud. Selle hääle peale ta liikus koridori. Seega oli see karjatus selline, mis tekitas naabris

tunde, et midagi on juhtunud, mispeale ta liikus koridori. Kannatanu naabri ütlustest nähtub,

et oma magamistoas viibides ei kuulnud ta sõnu, vaid kuulis kiljatust, mis pani teda liikuma

esikusse, kuhu liikudes kuulis uksepauku ja samme (kd II, tl 41 pöördel-42).

Kuigi naaber ei ole välja toonud, et ta oleks kuulnud magamistoas viibides mingeid sõnu, on

ta siiski viidanud, et kuulis teiselt poolt seina „karjatust“. Selle peale hakkas liikuma enda

magamistoast esikusse, mille sein külgneb kannatanu omaga. Kannatanu on öelnud, et hakkas

appi karjuma. Et naaberkorteris viibinud tunnistaja ei kuulnud sõnaliselt appikarjet, ei välista

kannatanu poolt selle tegemist. Olukorras, kus naaber on teiselt poolt seina siiski kuulnud

kiledat karjatust, mis pälvis ta tähelepanu ning pani teda magamistoast esikusse liikuma ja

kannatanu on öelnud, et hakkas appi karjuma, on kohtu hinnangul võimalik tuvastada, et

kannatanu karjus ka ründe ajal appi.

Samuti ei kinnita tunnistaja ütlused süüdistatava versiooni selle kohta, et kannatanu hakkas

karjuma alles siis kui süüdistatav oli juba korterist väljas 4ndal korrusel. Nimelt ilmneb

tunnistaja ütlustest, et ta kuulis esmalt magamistoast karjatust ja seejärel juba esikusse

liikudes uksepauku ja samme. Süüdistatava selgituste kohaselt pidanuks koridoris sammude

kuulmine eelnema karjatuse kuulmisele, kuid tunnistaja on neid tegevusi kuulnud vastupidises

järjekorras.

51. Kokkuvõtlikult on võimalik kannatanu ja tunnistaja ütlusi kõrvutades kummutada

süüdistatava selgitused ründe lõppemise asjaolude kohta ning tuvastada saab, et viimase

löögi tõrjumisel kannatanu poolt kukkus süüdistatava haamer maha ja kannatanu

hakkas appi karjuma. Selle peale haaras süüdistatav haamri ja jooksis korterist välja.

52. Eelkirjeldatust tulenevalt on kohtu hinnangul käsitletud tõenditega tuvastatud, et

süüdistatav 15.03.2024 kella 23:43 paiku xxx lõi haamriga kannatanut kahel korral

pähe, mille tagajärjel tekitas kannatanule kinnise koljuvõlvimurru kiiru piirkonnas

koos põrutushaavaga. Ründe käigus kukkus kannatanu maha ning seejärel lõi Dimitri

Bulõssov I.L.-i ühe korra haamriga näo piirkonda, mille tagajärjel tekitas kannatanule

nina-, ülahuule- ja suu limaskesta haavad. Pärast seda üritas Dimitri Bulõssov I.L.-i

veel haamriga näkku lüüa, kuid kannatanu kaitses end kätega, mille tagajärjel tekkisid

kannatanul verevalumid paremal käel ning vasaku labakäe põrutus verevalumi ja

tursega. Ründe käigus tekitas Dimitri Bulõssov kannatanule rohkem kui neli nädalat

kestva tervisekahjustuse.

(II) Õiguslik hinnang

53. Süüdistusakti kohaselt pani Dimitri Bulõssov oma tahtlike tegudega toime teise inimese

tapmise katse vähemalt teist korda ja omakasu motiivil, s.o pani toime KarS § 114 lg 1 p 4 ja

5 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Seega järgnevalt tuleb kohtul võtta seisukoht selles

osas, kas Dimitri Bulõssov, lüües kannatanut I.L. 15.03.2024 XXXas XXX korteris haamriga

pähe ja näkku, tahtis kannatanut tappa ning seda omakasu motiivil.

54. KarS § 25 lg 1 sätestab, et süüteokatse on tahtlik tegu, mis on suunatud süüteo

toimepanemisele. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt algab süüteokatse hetkest, mil isik

vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Seega isikut saab

süüteokatse eest karistada vaid juhul, kui tal on süüteo toimepanemise tahtlus (vt ka RKKK

8.10.2012. a otsus nr 3-1-1-68-12, p 11) ning ta on selle tahtluse realiseerimist vahetult ka

alustanud. Samuti iseloomustab tagajärjedeliktide puhul katsetegu see, et isiku poolt soovitud

koosseisupärane tagajärg tegelikkuses ei saabu. Seetõttu alustatakse süüteokatse koosseisu

tuvastamist just süüteokoosseisu subjektiivse külje kindlakstegemisest, kuivõrd puudub

süüteokoosseisu objektiivsesse külge kuuluv koosseisupärane tagajärg, mida toimepanijale

omistada.

55. Süüteokatse korral tuleb esmajoones hinnata, millise teo toimepanemisele oli isiku tahtlus

suunatud, st antud juhul tuvastada, kas Dimitri Bulõssovi tegevus oli kantud tapmistahtlusest.

Subjektiivse külje tuvastamisse peavad olema kaasatud kõik kriminaalasja menetlemisel

tuvastatud asjasse puutuvad asjaolud (vt ka RKKK 1.03.2006. a otsus asjas nr 3-1-1-142-05, p

21), mitte ainult teo toimepanemisega tegelikkuses saabunud tagajärg.

Tapmiskatse on tahtlik tegu, mis on suunatud surma põhjustamisele ning algab hetkest, mil

süüdlane alustab tegu, mis tema ettekujutuses põhjustab kindlasti või vähemalt võib

põhjustada kannatanu surma (§ 25 lg 2). Tapmiskatset on võimalik toime panna nii

kavatsetuse, otsese tahtluse kui ka kaudse tahtlusega (RKKK 3-1-1-128-06 p 6). Riigikohtu

kriminaalkolleegium on senises praktikas korduvalt selgitanud, et isiku käitumise

subjektiivsele küljele antav hinnang tuleb lahendada tahtluse intellektuaalse ja voluntatiivse

külje eristamise kaudu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-142-05).

56. Toimepanija tahtlus süüteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastavate faktiliste

asjaolude suhtes tuleb tuvastada teo toimepanemise hetke seisuga (vt nt RKKK 09.11.2017, 1-

15-10119/80, p 13). Riigikohtu lahendist nr 3-1-1-128-06, p 7 tuleneb, et juhtudel, mil isikule

on tekitatud selline tervisekahjustus, mis on konkreetseks ohuks tema elule, saab juba välise

teopildi alusel teha järeldusi võimaliku tapmisteo tahtluse kohta. Välisele teopildile saab

tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne,

vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost (nt korduv noaga löömine rindkeresse), ning

siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus (nt löök

elutähtsate organite piirkonda).

57. Ekspertiisiaktist

nr

24E-AOI00109-01

nähtub,

et

I.L.

esinevad

vigastused/tervisekahjustused ei ole eluohtlikud. Vigastused põhjustavad tervisekahjustuse,

mis kestab rohkem kui neli nädalat ja vähem kui neli kuud. Ekspertiisiakti koostanud

kohtuarst Delia Lepik selgitas kohtuistungil, et tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise

korra järgi hinnatakse, kas tegemist on eluohtlikute vigastustega või mitte. Antud juhul oli

kannatanul arteri haruvigastus, mis otseselt ei ole toodud eluohtliku tervisekahjustuse

tunnusena. Tal oli arteriaalne verejooks ja selle jaoks oli operatsioon vajalik. Praeguse

määruse järgi on loetud üles arterid, mille puhul on tervisekahjustus eluohtlik. Kohtuarst

selgitas, et ollakse määrust muutmas ja on tehtud ettepanek, et sinna lisataks juurde, et kui on

vaja teha operatsioon raviks, siis see näitab ka eluohtlikkust, aga ütluste andmisel kehtinud

määruse järgi seda tingimust lisatud ei olnud. Kohtuarsti sõnul, kui verejooksu ei oleks

kannatanul suletud, siis on võimalik, et oleks verekaotus olnud suurem ja tekkinud

verevarustuse häireid ja šokk ning seega eluohtlik olukord, kuid kindlalt öelda ei saa, kuidas

kannatanu puhul oleks olnud (kd II, tl 56 pöördel).

58. Süüdistatav helistas hilisõhtul kannatanule, küsides kaks korda, kas kannatanu on üksi

kodus ja andes mõista, et tuleb võlga tasuma, kuna ülekannet teha ei ole võimalik. Et

kannatanu ütlused oleks ebausaldusväärsed selles osas, kohus ei leia. Jääb arusaamatuks, miks

jällegi oleks vaja olukorras, kus süüdistatav läheb kannatanu loal tema juurde pelgalt

pisivõlast rääkima, veenduda kahekordse küsimise läbi, et kannatanul kedagi korteris ei viibi.

Kohus tuvastas, et süüdistataval oli kaasa võetud haamer, seejuures oli see korterisse

sisenedes peidetud süüdistatava poolt jope põue. Mingit tüli ega sõnavahetust nende vahel ei

olnud ja süüdistatav lõi kannatanut praktiliselt kohe kui korterisse sisse astus. Süüdistatav lõi

kannatanut esiteks mitu korda ning teiseks peapiirkonda, mis on elutähtis organ. Ka seejärel

kui kannatanu oli juba kukkunud, jätkas süüdistatav rünnet peapiirkonda, tehes kannatanut

tabanud löögi ninapiirkonda ning täiendava löögi, mille kannatanu tõrjus kätega. Ekspert

andis kohtus ütlusi, mille kohaselt koljuvigastus on tekkinud tugeva löögi tagajärjel, kuna on

tekitatud koljuvõlviluu murd, mis läbib mõlemat luuplaati ja on tekkinud sisserõhutusmurd.

Ründe lõpetas süüdistatav, kui kannatanu jätkas vastupanu ja hakkas appi karjuma, mille järel

võttis Dimitri Bulõssov kaasa löömisel kasutatud haamri ja lahkus korterist.

Süüdistatav on öelnud, et ei olnud eesmärk kannatanut röövida või tappa. Kohtu hinnangul ei

ole võimalik tuvastada, kas süüdistatavat tõukas kannatanu juurde minema, veendudes

eelnevalt, et kannatanu on üksi, just soov teda tappa või oli süüdistatava tahtlus kantud muust

eesmärgist või mõne teise kuriteo toimepanemise soovist, kuivõrd ebaselge on ründe motiiv,

kuid hinnates süüdistatava käitumist juba kannatanu juures, leiab kohus, et Dimitri Bulõssov

tegutses tapmise suhtes kaudse tahtlusega. Kohtu hinnangul ei välista ka asjaolu, et

kannatanule faktiliselt ründe käigus eluohtlikke vigastusi ei tekitatud, siiski kõiki teoga seotud

asjaolusid kogumis hinnates, tapmistahtluse jaatamist.

59. Riigikohus on lahendis asjas nr 1-20-6495 p-s 19 välja toonud, et kaudsest tahtlusest

(KarS § 16 lg 4) saab kohtupraktika kohaselt kõneleda siis, kui toimepanija kindlalt ei tea, et

tema tegu põhjustab koosseisupärase tagajärje, kuid peab seda tagajärge võimalikuks

(intellektuaalne element) ning möönab seda (voluntatiivne element). Isik peab üldjoontes ja

tavalise elukogemuse tasemel ette kujutama põhjuslikku seost tema teo ja saabuva tagajärje

vahel (RKKKo nr 3-1-1-28-01 p 6.3.).

60. Kaudse tahtluse voluntatiivseks elemendiks tuleb lugeda isiku nõustumine

koosseisupärase asjaolu saabumisega ehk selle möönmine, s.o toimepanija poolt enda

käitumises süüteokoosseisu realiseerumise ohu (tagajärje saabumise) heakskiitmine, sellega

soostumine (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. märtsi 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-142-

05). Kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi

intellektuaalne element – tagajärje ettenägemine – kokku ning kaudset tahtlust ja

kergemeelsust saab eristada üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Kaudse tahtluse

puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise

võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Nii kaudse

tahtluse kui ka kergemeelsuse korral tunneb toimepanija ära enda käitumises sisalduva

ohtlikkuse. Kaudse tahtluse korral kiidab ta võimaliku tagajärje heaks, s.t soostub sellega,

kergemeelsuse korral

aga loodab tagajärje mittesaabumisele (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 28. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-79-15, p 6). Seejuures ei ole

aga vähetähtis, et Riigikohtu praktika kohaselt peab kergemeelsuse puhul tagajärje saabumata

jäämise lootus tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda,

et tema loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema

tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele, ega ole sõltuvuses tema

poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Kannatanule kohene abi osutamine või abi

kutsumine võivad kujutada endast asjaolusid, mis annavad süüdlasele aluse loota, et

kannatanu surm ei saabu (samas).

61. Kohtu hinnangul tegutses Dimitri Bulõssov kaudse tahtlusega kannatanu surma

põhjustamiseks. Süüdistatav lõi kokku kolmel korral haamriga, millel oli metallist pea,

kannatanu peapiirkonda. Esimesed kaks lööki olid suunatud kannatanu koljupiirkonda kui

kannatanu seisis, purustades tema kolju ning kolmas löök tabas kannatanu näopiirkonda peale

seda, kui kannatanu oli kukkunud. Seejuures proovis süüdistatav veel kannatanut rünnata,

kuid järgmise löögi suutis kannatanu käte abil tõrjuda. Eelkirjeldatud situatsioonis pidas

süüdistatav võimalikuks ja möönis, et põhjustab ründega kannatanu surma. Kohtupraktikas

väljakujunenud seisukohast lähtudes tuleb süüdistatava tahtluse tuvastamisel tähelepanu

pöörata ka teo välisele avaldumisele (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. märtsi 2021. a

otsus asjas nr 1-20-3107, p 11). Süüdistatav kasutas tööriista, mida praktikas kasutatakse

naelte seina peksmiseks, so tegevuseks, mis nõuab suuremat jõudu kui enamasti palja käega

võimalik rakendada on ning mis on ka tõhus purustuskahju tegemiseks. Pea piirkond on

kohtupraktikas loetud nn elutähtsaks piirkonnaks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5.

juuni 2018. a otsus asjas nr 1-17-105, p 15). Lüües kannatanut metallist haamriga korduvalt

just üksnes elutähtsasse piirkonda, so peapiirkonda, möönis süüdistatav ja nõustus sisimas, et

põhjustab sellise tegevusega kannatanu surma. Seejuures ei olnud süüdistataval alust arvata, et

pekstes metallist haamriga üksnes elutähtsat peapiirkonda ja purustades kannatanu kolju või

näo, oleks kannatanu surm ebatõenäoline tagajärg ning tõsimeeli loota, et see tagajärg ei

saabu.

62. Süüteokatse puhul tuleb tuvastada, ka süüteo vahetu alustamine toimepanija poolt.

Dimitri Bulõssov, sisenedes kannatanu korterisse ja seal lüües teda põuest võetud metallist

haamriga jõuliselt korduvalt pähe, alustas oma ettekujutuse järgi teost KarS § 113 lg-s 1

sätestatud kuriteo toimepanemist. Lüües inimest metallist haamriga kõvasti vastu pead on

igale keskmise arusaamisega inimesele mõistetav, et sellega võib kaasneda kannatanu surm ja

selliselt toimides täidetakse KarS § 113 lg 1 koosseisu.

Haamriga löömisel osutas kannatanu vastupanu ja hakkas appi karjuma. Süüdistatav lõpetas

seejärel kannatanu suhtes vägivalla kasutamise, lahkus korterist, ega tekitanud kannatanule

Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra mõistes eluohtlikke vigastusi ning

kannatanu sai meditsiinilist abi, seega jäi saabumata KarS § 113 lg-s 1 sätestatud tagajärg –

kannatanu surm.

63. Süüdistatava teojärgsest käitumisest nähtub, et ta lahkus pärast kannatanu korduvat

löömist sündmuskohalt. Ta ei pidanud vajalikus teha midagi kannatanu abistamiseks ega

kutsunud abi. Kõnelogist on näha, et süüdistatav on küll kohe peale sündmuskohalt lahkumist

kannatanule kaks korda helistanud, kuid kõned jäid vastamata kuna kannatanu rääkis telefonis

juba tütrega. Peale seda süüdistatav enam uuesti kannatanuga ühendust võtta ei proovinud.

64. Kohus leiab, et teo õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Samuti on kohus

seisukohal, et isik on süüvõimeline.

65. Kuna süüdistatav lahkus korterist kiirelt peale kannatanu poolt vastupanu osutamist,

haamri maha kukkumist ja appi karjumist ning kannatanu surm ei saabunud, tõusetub küsimus

sellest, kas süüdistatav loobus süüteokatsest.

66. KarS § 40 lg-test 1 ja 2 nähtub, et kui isik loobub vabatahtlikult süüteokatsest ühel KarS

§-des 41, 42 ja 43 sätestatud juhtudest, vabaneb ta süüst ning tema tegu kvalifitseeritakse

tegelikkuses realiseerunud süüteokoosseisu järgi. KarS § 40 lg 3 sätestab, et isik loobub

vabatahtlikult süüteokatsest, kui vastavalt tema ettekujutusele teost võib teo tagajärg veel

saabuda, kuid ta otsustab loobuda ilma tema tahtest sõltumatute asjaolude sunnita. Seega on

eelduseks, et loobumine oleks vabatahtlik. KarS § 41 lg 1 kohaselt loobub täideviija

lõpetamata süüteokatsest, kui ta katkestab süüteo lõpule viimise (s.o piisab tegevusetuks

jäämisest), ning nähtuvalt KarS § 42 lg-st 1 loobub täideviija lõpetatud süüteokatsest, kui ta

hoiab ära süüteo tagajärje (s.o eeldab aktiivset käitumist). Süüteokatse on lõpetamata, kui isik

ei ole veel teinud kõike, mida ta vastavalt oma ettekujutusele teost peab vajalikuks süüteo

lõpule viimiseks (KarS § 41 lg 2). Sisuliselt on tegemist teo toimepanija otsustusega: „Ma

võiksin süüteo küll lõpule viia, aga ma ei taha seda“. Sellises situatsioonis piisab loobumiseks

seega tegevusetuks jäämisest, s.o täiendavatest (tapmis)tegudest loobumisest, kui nende

toimepanemine oli mõistagi võimalik. Seega lahendades küsimust, kas on tegemist lõpetatud

või lõpetamata süüteokatsega, tuleb lähtuda toimepanija ettekujutusest enda teost ehk

teoplaanist. Üldjuhul tuleb isiku ettekujutus teost kõnealuses tähenduses teha kindlaks teo

toimepanemise hetkega (vt RKKKo nr 1-17-3858, p-d 9-12).

67. Kohus tuvastas eelnevalt, et süüdistatav tegutses kaudse tapmistahtlusega. Ta alustas oma

teoplaani täitmist lüües kannatanut haamriga pähe (korduvalt). Seejärel kannatanu kukkus ja

süüdistatav jätkas löömist näopiirkonda. Kannatanu hakkas rünnet tõrjuma, mille käigus

kukkus süüdistataval haamer maha ning kannatanu karjus appi. Selle peale haaras süüdistatav

haamri ja lahkus sündmuskohalt.

Arvestades, et pärast kahte lööki peapiirkonda ja ühte lööki näopiirkonda, osutas kannatanu

veel aktiivset ja tõhusat vastupanu, paisates süüdistatava haamri käest, ja karjus appi, mis

tingis süüdistatava sündmuskohalt kiire lahkumise, ei olnud tema poolt tehtud kõik tapmisteo

lõpuleviimiseks, so surma kui tagajärje kaasatoomiseks. Seega oli sel momendil tegemist

lõpetamata süüteokatsega. Olukorras, kus süüdistatav ei jätkanud vägivallaga, vaid lahkus

sündmuskohalt, katkestas ta süüteo lõpuleviimise, jäädes süüteokoosseisu (edasise) täitmise

mõttes tegevusetuks.

68. Lõpetamata süüteokatsest loobumine eeldab süüteo katkestamist s.o piisab tegevusetuks

jäämisest, mida süüdistatav ka tegi. Süüst vabastava süüteokatsest loobumise eeldusena tuleb

aga tuvastada seegi, et sellise otsuse loobumisteo kasuks langetas süüteo toimepanija

vabatahtlikult, s.o tema tahtest sõltumatute asjaolude sunnita (KarS § 40 lg 3). Loobumisega

näitab täideviija, et ta on n-ö naasnud õiguskuulekuse juurde, mistõttu tema karistamiseks

katse staadiumisse jäänud süüteo eest puudub üld- ja eripreventiivne vajadus. Täideviija peab

enda teoplaani realiseerimist jätkuvalt võimalikuks, kuid enda vaba otsuse ajel ei soovi ta seda

enam saavutada (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-17-11182 p 27).

69. Kohtu hinnangul ei olnud tegemist vabatahtliku loobumisega. Riigikohus on lahendi 1-

17-11182 punktis 30 selgitanud, et loobumine ei ole vabatahtlik juhul, kui isik on väliste

tegurite toimel selleks sunnitud. Nii tuleb vabatahtlikkust eitada olukordades, kus isik peab

küll võimalikuks tagajärje saavutamist, kuid ilmnenud ebasoodsad välised asjaolud mõjutavad

tema senist teoplaani olulisel määral negatiivselt. Jutt on situatsioonidest, kus tagajärje

saavutamine osutub uute väliste asjaolude tõttu esialgsega võrreldes oluliselt keerukamaks ja/

või ohtlikumaks, nõudes muu hulgas senise teoplaani olulist muutmist. Vabatahtlikkusega

pole tegemist ka siis, kui need välised asjaolud suurendavad oluliselt toimepanemisega

kaasnevaid riske, muutes kuriteo selle toimepanija seisukohalt ebamõistlikumaks (nt rünnatav

osutub arvatust tugevamaks), või tõstavad oluliselt vahelejäämise riskiastet (nt ohver hakkab

karjuma). Samuti tuleb vabatahtlikku loobumist eitada, kui isik peab võimalikuks

kolmanda(te) isiku(te) sekkumist, mis teeks tagajärje põhjustamise kas võimatuks või

vähemalt oluliselt raskemaks. Autonoomse otsuse puudumisest tuleb rääkida ka siis, kui

välised asjaolud „üllatavad“ täideviijat sel määral, et ta ei ole enam sisemiselt võimeline tegu

toime panema.

70. Kannatanu on selgitanud, et kolmanda löögi sai näopiirkonda, aga järgmise löögi tõrjus ta

ära ja süüdistataval kukkus haamer maha. Siis kannatanu hakkas appi karjuma appi. Nagu

eelnevalt välja toodud Riigikohtu lahendis on öeldud, ei ole vabatahtlikkusega tegemist siis

kui ilmnenud ebasoodsad välised asjaolud suurendavad oluliselt toimepanemisega kaasnevaid

riske, muutes kuriteo selle toimepanija seisukohalt ebamõistlikumaks, nt rünnatav osutub

arvatust tugevamaks, või välised asjaolud tõstavad oluliselt vahelejäämise riskiastet, nt ohver

hakkab karjuma. Kannatanu osutas kahe koljupiirkonda tehtud löögi ning kukkumise järel

pärast näopiirkonda tehtud lööki jätkuvalt tõhusat vastupanu, paisates süüdistataval

ründevahendi käest ning hakkas ka muidu vaikses kortermajas öösel appi karjuma. Koheselt

peale seda ka süüdistatav lahkus kannatanu juurest, milliseid lahkuvaid samme peale karjatust

kuulis naaberkorteris olnud tunnistaja. Seega ilmnesid välised asjaolud, mis suurendasid

oluliselt toimepanemisega kaasnevaid riske ning süüteo lõpuleviimisest loobumine

süüdistatava poolt vahetult peale nende ilmnemist ei toimunud KarS § 40 lg 3 mõttes

vabatahtlikult ja isik on tapmiskatses süüdi.

71. Dimitri Bulõssov on varem toime pannud tapmise. Tartu Maakohtu 25.09.2000

kohtuotsusega nr 1-161/99 mõisteti Dimitri Bulõssov süüdi muuhulgas KrK § 101 p 1, 7, 8

järgi ehk siis tahtliku tapmise eest raskendavatel asjaoludel ning kuritegude kogumis mõisteti

süüdistatavale selle kohtuotsuse alusel lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 20

aastat vangistust (kd I tl 124-136). 13. aprill 2017 Valga kohtumaja kohtumäärusega vabastati

Dimitri Gammer (Bulõssov) tingimisi enne tähtaegselt karistuse kandmisest. Dimitri

Bulõssov vabanes karistuse kandmiselt 02.05.2017 (kd I, tl 150). Tartu Maakohtu 28.02.2019

kohtuotsusega nr 1-19-896 liideti sama otsusega määratavale uuele karistusele kriminaalasjas

nr 1-161/99 mõistetud vangistuse ära kandmata osa, s.o 1 aasta 5 kuu 22 päeva vangistust,

mõistes Dimitri Gammerile (Bulõssovile) liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 2 aastat 3 kuud

20 päeva vangistust, mida Dimitri Bulõssov asus kandma 15.12.2018 ning mille kandmiselt

vabanes 01.04.2021 (kd I, tl 149-154).

Karistusregistri seadus (KarRS) § 25 lg 4 sätestab, et kui isik on karistusest vabastatud enne

tähtaega, siis arvutatakse tema karistusandmete kustutamise tähtaega tegelikult kantud

karistusest lähtudes. KarRS § 25 lg 3 sätestab, et kui süüdimõistetud isik on saadetud karistust

kandma enne katseaja möödumist, kustutatakse tema karistusandmed, kui karistuse

kandmiselt vabanemise päevast on möödunud üldkorras arvutatav kustutamistähtaeg. KarRS

§ 24 lg 1 p 8 ja 9 kohaselt kustutatakse karistusandmed registrist ja kantakse arhiivi, kui alla

viieaastase vangistuse ärakandmisest on möödunud viis aastat ning viie- kuni

kahekümneaastase vangistuse ärakandmisest on möödunud kümme aastat.

Kuna eelmine teise inimese tapmise eest mõistetud karistus oli uue teise inimese tapmise

toimepanemise ajal kehtiv, siis on tegemist tapmiskatsega, kui see on toime pandud vähemalt

teist korda KarS § 114 lg 1 p 4 tähenduses.

72. Lisaks süüdistatakse Dimitri Bulõssovit kuriteo toimepanemises omakasu motiivil KarS §

114 lg 1 p 5 tähenduses.

Kohtu hinnangul ei ole tõendatud, et Dimitri Bulõssov oleks kuriteo toime pannud omakasu

motiivil. Kohus tuvastas küll, et kannatanu oli andnud süüdistatavale raha võlgu, kuid

tuvastatav ei ole, et Dimitri Bulõssovi tegutsemise ajendiks käesoleval juhul oli võlast

vabanemine. Riigikohus on lahendis 3-1-1-36-09, p-s 14.5 öelnud, et pelgalt fakt, et isik on

kellelegi võlgu, ei võimalda teha järeldust selle kohta, et see isik tegutseb omakasu motiivil.

Täiendavaid tõendeid, mis viitaks, et kuriteo toimepanemine oli kantud võlast vabanemise

soovist, kohus ei tuvastanud.

Ka pole tõendatud, et Dimitri Bulõssovil oli plaan tapmisega saada juurdepääs kannatanu

korteris hoitavale sularahale, et seda omastada. Esmalt ei ole kindel, kas süüdistatav teadis

sularaha olemasolust kannatanu korteris. Kannatanu on kohtus antud ütlustes selgitanud raha

andmist ning öelnud muu hulgas “siis ma ütlesin ka, et mul kodus rohkem raha ei ole“ (kd II

tl 22 pöördel). Seega kannatanu oli enda sõnul süüdistatavale avaldanud, et tal rohkem

sularaha kodus ei ole. Ka juhul kui süüdistatav oleks seda teadnud, ei oleks pelgalt selle

teadmise pinnalt võimalik käesoleva kaasuse asjaoludel omakasu motiivi esinemist jaatada.

Prokurör on ühe süüdistatava kuritegude toimepanemise omakasulise motiivi põhjendusena

välja toonud ka sõltuvuse narkootikumidest ning sellest tuleneva suure ja kiire rahasaamise

vajaduse. Samas puuduvad käesolevas asjas tõendid isiku kestva narkosõltuvuse ja veel enam

sellest tingitud omakasu motiivil tapmiskatse toimepanemise kohta. Karistusregistri

väljavõttest nähtub tõepoolest, et Dimitri Bulõssovit on 2018 aastal korduvalt karistatud

narkootikumidega seotud süütegude toimepanemise eest (kd I, tl 149-154). Süüdistatav ise

selgitas, et pole sõltlane, on kasutanud ainult kanepiõli ja amfetamiini ning seda väikestes

kogustes seetõttu, et tal oli aastal 2018 väga raske laupkokkupõrge ja tarvitas kergeid

narkootikume ainult valu vaigistamiseks (kd II, tl 88 pöördel). Kuigi teatud perioodidel on

süüdistatav olnud narkootikumide tarvitaja, mida ta ka ise kinnitab, ei nähtu viiteid, et 2024

aastal oleks isikul narkosõltuvus, veel enam, et see tingis suure ja kiire rahasaamise vajaduse,

mis omakorda kinnitaks omakasu motiivil kuriteo toimepanemist.

73. Kõiki eeltoodud tõendeid analüüsides leiab kohus, et Dimitri Bulõssov pani toime KarS §

114 lg 1 p 4 – KarS § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo süüdistuses toodud ajal, kohas ja

viisil. Dimitri Bulõssovi süü KarS § 114 lg 1 p-s 4 – KarS § 25 lg-s 2 kirjeldatud teo

toimepanemisel on leidnud täielikku tõendamist. Süüdistatav Dimitri Bulõssov tuleb tema

poolt toime pandud kuriteos süüdi mõista ja teda tuleb karistada.

(III) Karistus

74. KarS § 114 lg 1 p-s 4 ettenähtud teo toimepanemise eest näeb seadus karistusena ette

kaheksa- kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistuse. KarS § 25 lg-st 6 tulenevalt võib

kohus katse staadiumisse jäänud teo korral rakendada KarS §-s 60 sätestatud karistuse

kergendamist.

75. KarS § 56 lg 1 järgi on karistamise aluseks isiku süü. Karistamisel arvestab kohus

kohtualuse vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada

süüdlast edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

76. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-6-17 on märgitud, et kohtupraktikas välja kujunenud

seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi

sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust

kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav

karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-77-11, p 11 ja

nr 3-1-1-52-13, p 19). Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo

asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise

motiivi ja eesmärki (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsust asjas nr 1-19-4150, p 26).

Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra

kaitsmise huvisid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-76-12, p 7

ja nr 3-1-1-52-13, p 19).

77. KarS § 25 lg 6 näeb ette võimaluse süüteokatse puhul kergendada toimepanija karistust

kohaldades KarS §-s 60 sätestatut. Katse staadiumisse jäänud süüteo puhul tuleb kohtul küll

karistuse kergendamise võimalust kaaluda, kuid tegemist ei ole absoluutse nõudega seda teha.

Katsestaadiumisse jäänud süüteo korral on karistuse mõistmise jaoks tähtis eeskätt isiku

tahtluse intensiivsus, millega on seotud nt ka kuriteo toimepanemise põhjalik planeerimine ja

ettevalmistamine. Teiseks on oluline see, kas ja millises ulatuses rünnatud õigushüve

kahjustatud sai ehk teisisõnu toimepanija poolt silmas peetud ja soovitud tagajärje

saavutamise lähedus. Määravad on ka konkreetse süüteo tehiolud, s.o katsestaadiumisse

jäänud teo üldine ohtlikkus, nt kolmandate isikute paralleelne ohustamine planeeritava

kuriteoga. Kaalukad on ka konkreetsed põhjused, miks ei päädinud katsestaadiumisse jõudnud

tegu toimepanija poolt soovitud tagajärjega – oli selleks siis lihtsalt ebaõnnestumine (nt

möödatulistamine), kolmandate isikute ootamatu ning planeerimata sekkumine (nt õigeaegne

arstiabi osutamine) või toimepanija eesmärgi realiseerumine üksnes osaliselt (kahe inimese

surma asemel üksnes ühe kannatanu surm) jne (RKKK nr 3-1-1-70-16, p-d 13-14).

Kuigi teoga ei ohustatud vahetult kolmandaid isikuid ning kannatanule ei tekitatud ka

eluohtlikke vigastusi, ei ole kohtu hinnangul karistuse kergendamine käesolevas asjas

põhjendatud. Tegemist ei olnud juhusliku konfliktsituatsiooni käigus olmekeskkonnas aset

leidnud üksiku vägivallaaktiga, mis oleks toime pandud suvalisel hetkeemotsiooni ajel valitud

viisil. Süüdistatav veendus eelnevalt, et kannatanu on üksi ning tal oli kaasa võetud ka

ründevahend - haamer. Ta läks kannatanu elukohta hilisõhtul ja pani seal kaasa võetud

haamrit kasutades toime sihipärase ründe kannatanu vastu, keda ta teadis kõigest mõned kuud.

Kohtus leidis tõendamist, et süüdistatav Dimitri Bulõssov lõi kannatanut vähemalt kahel

korral selja tagant haamriga pähe ja ühe korra näkku, so vaid peapiirkonda, mis on elutähtis

piirkond. Süüdistatav üritas veel ühe korra kannatanut lüüa, millise löögi kannatanu tõrjus,

mille järel paiskus süüdistatava ründevahend käest ning kannatanu hakkas karjuma. Seejärel

lahkus süüdistatav korterist koos haamriga, loobudes lõpetamata teo toimepanemisest väliste

tegurite mõjul.

78. Kohus leidis, et süüdistatav pani teo toime kaudse tahtlusega. Süüdistatav kasutas ründeks

kaasa võetud vahendit – haamrit – ning praktiliselt kohe kui ta uksest sisse jõudis, lõi

kannatanut haamriga pähe ja näkku. Süüdistatav katkestas oma tegevuse ja lahkus

sündmuskohalt siis kui kannatanu osutas vastupanu, mille tulemusel kukkus süüdistatava

ründevahend käest ja kannatanu hakkas karjuma. Samas tuleb arvestada ka, et rünne ei

seisnenud arvukates löökides või pikalt kestnud vägivallas. Rünnaku tagajärjel ei tekkinud

kannatanul eluohtlikke vigastusi ning süüdistatava käitumisele on omistatav vaid üks KarS §

114 lg 1 kvalifitseeriv tunnus. Eelöeldu alusel saab teo toimepanemise asjaolusid arvestades

hinnata süüdistatava süü suuruse keskmisest väiksemaks.

79. Kohtu hinnangul esineb käesoleval juhul KarS § 57 lg 1 p-s 3 sätestatud karistust

kergendava asjaoluna puhtsüdamlik kahetsus. Dimitri Bulõssov on kohtuistungil avaldanud

kahetsust. Ta on oma tegu tunnistanud puutuvalt kannatanu korduvasse löömisesse kohapealt

võetud esemega. Et isik ei nõustu teo juriidilise kvalifikatsiooniga, ei muuda kahetsust

löömisteo osas ebasiiraks.

80. Karistust raskendavaks asjaoluks on KarS § 58 p 3 alusel kuriteo toimepanemine teadvalt

kõrges eas inimese vastu. Riigikohtu praktika kohaselt võib kõrges eas olevaks pidada juba

vanaduspensioniealist inimest (RKKK nr 3-1-1-93-12, p. 9.2). Kannatanu I.L. oli kuriteo

toimepanemise ajal 67-aastane. Riikliku pensionikindlustuse seaduse § 7 lg 1 kohaselt tekib

õigus vanaduspensionile hiljemalt 65. eluaastal. Kohtu hinnangul oli süüdistatavale teada, et

tegemist on koduse pensionäriga. Süüdistatav selgitas kohtuistungil, et kannatanu käis päris

sageli temaga rääkimas sel ajal kui ta kõrvalkorteris remonditöid teostas. Jaanuaris teostas

süüdistatav kahel päeval remonditöid ka kannatanu korteris.

81. Dimitri Bulõssovil on 2 arhiveeritud ja 3 kehtivat kriminaalkaristust, kehtivaid

väärteokaristusi on 8. Tartu Maakohtu 25.09.2000 kohtuotsusega nr 1-161/99 mõisteti Dimitri

Bulõssov süüdi KrK §-de 139 lg 2 p 2; 140 lg 2 p 1, 3; 141 lg 2 p 2, 3, 4 ja 101 p 1, 7, 8 järgi

ning teda karistati 20-aastase vabadusekaotusega, mida ta kandis alates 24.10.1998 (kd I tl

124-136). Tartu Maakohus vabastas süüdlase 13. aprill 2017 kohtumäärusega tingimisi enne

tähtaegselt karistuse kandmisest. Katseaeg kestis 02.05.2017 kuni 23.10.2018 (kd I tl 150).

Katseajal olles pani süüdistatav toime uue kuriteo. Tartu Maakohtu 28.02.2019 kohtuotsusega

nr 1-19-896 mõisteti Dimitri Gammer (Bulõssov) süüdi KarS § 424 lg 1 ja KarS § 4231 järgi

ning liideti sellele karistusele kriminaalasjas nr 1-161/99 Tartu Maakohtu Tartu kohtumaja

25.09.2000.a kohtuotsusega karistuseks mõistetud vangistuse ära kandmata osa, s.o 1 aasta 5

kuu 22 päeva vangistust, mõistes Dimitri Gammerile (Bulõssovile) liitkaristuseks

kohtuotsuste kogumis 2 aastat 3 kuud 20 päeva vangistust (kd I, tl 162-166). Dimitri Bulõssov

asus karistust kandma 15.12.2018 ning vabanes vanglast 01.04.2021 (kd I tl 149-154). Uue

kuriteo pani ta toime juba 16.10.2022, sel korral varguse. Tartu Maakohtu 22.11.2023

kohtuasjas nr 1-23-4945 mõisteti Dimitri Bulõssov süüdi KarS § 199 lg 2 p 7, 8 järgi ning

mõisteti talle karistuseks 4 kuud vangistust, mis jäeti tingimisi täitmisele pööramata kui

süüdistatav ei pane 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu (kd I,

tl 155-161). Katseaja kestus on 22.11.2023 kuni 21.05.2025 (kd I, tl 149). Vabaduses viibitud

perioodidel ja katseajal olles on Dimitri Bulõssov pannud toime ka mitmeid liiklusalaseid ja

narkootikumidega seotud väärtegusid (kd I tl 149-154). Käesolevas asjas arutluse all oleva

kuriteo pani Dimitri Bulõssov toime 15.03.2024, seega katseajal.

Dimitri Bulõssov tõi lõppsõnas välja, et oli pikalt vangistuses, kuid ka vangistuses olles on

võimalik panna toime kuritegusid, mida tema ei ole teinud. Süüdistatav avaldas, et pika

vangistuse jooksul on ta lugenud üle 1300 raamatu, lõpetanud keskkooli tänukirjaga,

lõpetanud muusikakooli ning õppinud erinevaid instrumente mängima. Talle pakuti vanglas

kitarriõppe juhendaja kohta. Programmid, eesti keel C1 tasemele, on samuti kõik vanglas

tehtud (kd II, tl 88). Paraku nähtub asja materjalidest, et vabaduses olles ei suuda Dimitri

Bulõssov hoiduda süütegude toimepanemisest ning tema käitumine on järjepidevalt

õiguskorda rikkuv. Dimitri Bulõssovit on pärast pikka vangistust karistatud kriminaalkorras

veel kahel korral ning mitmel korral ka väärteokorras. Talle on ka viimase 1-23-4945

kohtuotsusega antud võimalus kanda karistust vabaduses. Paraku nähtub isiku käitumisest, et

ta ei ole suuteline kehtivatest reeglitest kinni pidama ning ta on toime pannud järjekordse

kuriteo.

82. Võttes arvesse Dimitri Bulõssovi süü suurust, kuriteo toimepanemise asjaolusid, karistuse

eesmärke, süüdistatava isikut, ühe kergendava asjaolu esinemist ja ühe raskendava asjaolu

esinemist, leiab kohus, et süüdistatavat tuleb KarS § 114 lg 1 p 4 - KarS § 25 lg 2 järgi

kvalifitseeritava kuriteo eest karistada 8 aasta pikkuse vangistusega, milline vastab teo

raskusele ja karistuse eesmärkidele. Vangistus sellises määras on vajalik Dimitri Bulõssovi

mõjutamiseks mitte enam toime panema uusi süütegusid ning on vajalik õiguskorra kaitsmise

huvides.

83. KarS § 76 lg 8 ja § 65 lg 2 alusel tuleb seda karistust suurendada Dimitri Bulõssovile

Tartu Maakohtu 22.11.2023 otsusega nr 1-23-4945 mõistetud ärakandmata karistuse ehk 4

kuu vangistuse võrra ning liitkaristuseks mõista 8 aastat 4 kuud vangistust.

84. Tõkend – vahistamine – tuleb Dimitri Bulõssovi suhtes jätta muutmata kohtuotsuse

jõustumiseni ning KarS § 68 lg 1 alusel tuleb karistuse kandmise aja algust lugeda isiku

kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o 20. märtsist 2024.

(IV) Menetluskulud

85. KrMS § 306 lg 1 p 14 paneb kohtule kohustuse otsustada, millised on kriminaalmenetluse

kulud ja kelle kanda need jäävad. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse

korral menetluskulud süüdimõistetu.

86. KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel on menetluskuluks määratud kaitsjale väljamakstud riigi

õigusabi tasu ning kulu hüvitus. Kohtueelse menetluse käigus on Dimitri Bulõssovi kaitsjale

Anu Pärtelile välja mõistetud riigi õigusabi tasu ja kulu kokku 285,48 ulatuses: 175,68 eurot

(kd II tl 2-5), 109,80 eurot (kd II tl 6-9).

87. KrMS § 175 lg 1 p 2 kohaselt on menetluskuludeks kannatanule, tunnistajale, eksperdile

ja asjatundjale KrMS § 178 kohaselt makstavad summad. Senises menetluses on tunnistajale

T.O.-le istungil osalemisega seotud transpordile tehtud kulud hüvitamisele määratud summas

49 eurot (kd II tl 14-17), millised loeb kohus menetluskulude hulka.

88. KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel on Dimitri Bulõssovi poolt tasumisele kuuluvateks

menetluskuludeks ka isiku kohtuarstliku ekspertiisi maksumus 155 eurot (ekspertiisiakt nr

24E-AOI00109-01, kd I tl 69);

89. Menetluskulu hulka kuulub ka KrMS § 175 lg 1 p 9 tulenevalt sundraha, mis on KrMS §

179 lg 1 p 1 ja Vabariigi Valitsuse määruse „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 kohaselt

2050 eurot.

90. Seega kriminaalmenetluse kulu kokku on 2539,48 eurot (285,48+49+155+2050=

2539,48), mis tuleb KrMS § 180 lg 1 alusel tuleb süüdistatavalt mõista välja riigi tuludesse.

KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 180 lg 1 alusel tuleb valitud kaitsjale makstud tasu jätta süüdistatava

kanda. Süüdistatav ega kokkuleppel kaitsja ei esitanud tõendeid ega argumente, miks

menetluskulude täies ulatuses kohene välja mõistmine võib käia süüdistatavale üle jõu ega

taotlenud kulude tasumise ajatamist. Menetluskulud tuleb KrMS § 423 ja 417 lg 2 tulenevalt

tasuda ühe kuu jooksul arvestades käesoleva kohtuotsuse jõustumisest.

(V) Asitõendid

91. KrMS § 306 lg 1 p 13 kohustab muu hulgas kohut otsustama, kuidas toimida asitõendite ja

kriminaalmenetluses äravõetud muude objektidega.

92. Riigikohus on kriminaalasjas nr 1-18-5732 p-s 125 selgitanud, et kriminaalasja materjale

talletavad CD-plaadid on KrMS § 1601 lg 2 alusel kohtutoimiku osa ja nende kriminaalasja

materjalide juurde jätmine ei eelda kohtult eraldi otsustust. Ühtlasi ei ole selliste salvestiste

puhul tegemist KrMS § 126 lg 3 p-s 1 ega KrMS § 126 lg-s 5 nimetatud objektiga. Seega

puudub vajadus kohtu poolt eraldi otsustuseks ka seoses käesoleva kriminaalasja osaks

olevate CD ja DVD plaadiga.

(VI) Muud otsustused

93. KrMS § 313 lg 1 p 101 kohaselt tuleb kohtuotsuse resolutiivosas esitada märge selle kohta,

kas kannatanu on esitanud käesoleva seadustiku § 38 lõike 5 punktis 2 või 4 sätestatud

taotluse. KrMS § 38 lg 5 p 2, 4 alusel on füüsilisest isikust kannatanul õigus taotleda, et teda

teavitataks süüdimõistetu ennetähtaegsest vabastamisest või kinnipidamisasutusest

põgenemisest, juhul kui teavitamine võib ära hoida ohu kannatanule ning taotleda võimalust

arvamuse andmiseks süüdlase vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise kohta, kui

tegemist on karistusseadustiku 9. või 11. peatükis sätestatud esimese astme kuriteoga. Antud

kohtulahendiga mõistetakse Dimitri Bulõssov süüdi karistusseadustiku 9. peatükis sätestatud

esimese astme kuriteos.

94. Kannatanu I.L. on taotlenud enda teavitamist süüdistatava vangistusest ennetähtaegsest

vabastamisest või kinnipidamisasutusest põgenemisest juhul, kui teavitamine võib ära hoida

ohu kannatanule. Samuti taotleb kannatanu võimalust arvamuse andmiseks süüdlase

vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise kohta. Seega tuleb KrMS § 313 lg 1 p 101

kohaselt kannatanu taotletut otsuse resolutiivosas märkida.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Kohtunik N.A. Harak

Rahvakohtunik Piret Puistaja Rahvakohtunik Kristjan Erusk