2-23-125213/51 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 18. detsember 2024

Tsiviilasja number

2-23-125213

Tsiviilasi

TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagi H.T. vastu võla ja

viivise saamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

8000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 23. aprilli 2024 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

H.T. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja):

H.T. (ik: XXXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Marina Kelpman,

seaduslik esindaja (eestkostja) Põhja-Sakala Vallavalitsus

Vastustaja (hageja): TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (rk:

14304235), esindaja Henri Keerd

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 23. aprilli 2024 otsus ja saata asi maakohtule uueks

läbivaatamiseks alates eelmenetluse staadiumist.

2. Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus asja uuel lahendamisel.

3. Võtta asja materjalide juurde Tartu Maakohtu 17. septembri 2024 määrus tsiviilasjas

nr 2-24-4820, SA Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku 30. mai 2024

ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi akt nr 100 ning Põhja-Sakala Vallavalitsuse

7. novembri 2024 seisukoht ja sellele lisatud väljatrükid Sotsiaalkindlustusameti

andmebaasist ja Rahvastikuregistrist.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (hageja) esitas 19.06.2023 H.T. (kostja) vastu maksekäsu

kiirmenetluse avalduse. Kuna kostja esitas nõudele vastuväite, lõpetas Pärnu Maakohus

15.08.2023 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis hageja nõude kostja vastu 8000 euro

saamiseks üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

28.08.2023 maakohtule esitatud hagiavalduses palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks

välja põhinõue 8000 eurot ja viivis põhinõudelt 15,90% aastas alates hagi esitamisest kuni

nõude rahuldamiseni.

Hagiavalduse kohaselt esitas kostja 29.08.2019 hagejale tema kodulehe (tfbank.ee) kaudu

taotluse laenulepingu sõlmimiseks summas 9700 eurot. Krediidianalüüsi läbiviimiseks

helistas laenuhaldur kostjale ja palus saata pangakontode väljavõtted. Kostja saatis AS SEB

Pank konto nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX väljavõtte perioodi 01.03.–28.08.2019

kohta. Väljavõttel kajastus tehinguid vähe ja sissetulekuid mitte ühtegi ning kostja selgitas, et

sissetulekud laekuvad Soome kontole. 29.08.2019 e-kirjas palus laenuhaldur saata ka Soome

konto(de) väljavõtted. Kostja saatis samal päeval S-Pankki konto nr

XXXXXXXXXXXXXXXXXX väljavõtte perioodi 01.03.-07.08.2019 kohta. Hageja

krediidianalüüsis leiti, et kuivõrd kostja keskmine sissetulek eelneva kuue kuu jooksul oli

2144 eurot kuus ja laenu igakuine tagasimakse oleks 291 eurot, siis kohustuste ja sissetulekute

suhe on 14. Nende asjaolude põhjal kiitis hageja laenutaotluse heaks, pakkumus laenulepingu

sõlmimiseks saadeti kostja e-posti aadressile XXXXXXXXXXXXXXXXXX, kostja

allkirjastas lepingu digitaalselt 29.08.2019 kell 16.08 ning hageja kandis laenusumma kostja

kontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX 30.08.2019. Kostja kohustus laenusumma

tagastama igakuiste osamaksetega vastavalt maksegraafikule alates 10.10.2019 kuni

10.09.2023. Esimese osamakse tasus kostja 11.11.2019 summas 350 eurot. Rohkem

osamakseid kostja kontolt ei tasutud, kuid osamakseid tasus kolmas isik Erki Puksa

järgmiselt: 21.01.2020. a 286,49 eurot, 26.02.2020. a 300 eurot ja 12.03.2020. a 300 eurot.

Tasutud 1236,49 eurost piisab osamaksete nr 1–4 tasumiseks täielikult ja osamakse nr 5

tasumiseks osaliselt. Juunis 2020 oli kostja osaliselt või täielikult võlgnevuses viie järjestikuse

osamaksega. Hageja saatis kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse ning andis 08.06.2020

täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks ja/või läbirääkimiste pidamiseks. Kuna kostja

võlgnevust ei tasunud ega asunud ka läbirääkimistesse, ütles hageja lepingu 23.06.2020

erakorraliselt üles.

Hageja märkis, et isegi kui arvestada kogu tagasimaksete summa (1236,49 eurot) põhiosale

(9700 eurot), on nõue suurem kui 8000 eurot (9700 – 1236,49 = 8463,51).

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt on hagi esitatud vale isiku vastu,

sest kostja ei ole hagejaga lepingut sõlminud ja laenu võtnud. Kostja ei ole teinud laenu

võtmiseks tahteavaldust. Kostja ei oska kasutada internetti, e-posti teenust ega ID-kaardi PIN-

koode. E. Puksa on Võhma elanik, kellega kostja on alkoholi tarvitanud. E. Puksa on käinud

kostja elukohas, kus kostja hoidis oma ID-kaarti ja koode. Kostja ei ole enda ID-kaarti ja

koode kellelegi andnud. Kostja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema tahte vastaselt.

Kostja isikuandmeid on kuritarvitatud. Asjaolu, et kostja nimel võetud laenu tagasimakseid on

kolmel korral teinud E. Puksa, tõendab, et tema võttis laenu, kasutades kostja ID-kaarti ja

PIN-koode. Kostja sai hageja nõudest teada kohtu poolt maksekäsu teate hooldekodusse

edastamisel.

Hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, sest ei ole tuvastanud kostja

isikusamasust ega välja selgitanud kostja maksevõimet. Hageja ei kutsunud kostjat

kohtumisele isikusamasuse ja täiendavate asjaolude väljaselgitamiseks. Kostja on 1955. aastal

sündinud töövõimetu isik, kes viibib üldhooldusteenusel SA Lõhavere Ravi- ja

Hooldekeskuses.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 23. aprilli 2024 otsusega hagi osaliselt ja mõistis H.T.ilt välja TF

Bank AB (publ.) Eesti filiaali kasuks põhivõla 8000 eurot. Ülejäänud nõuded jäeti

rahuldamata.

Kostja riigi õigusabi kulud jäeti riigi kanda ja ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt

väljastas hageja kostjale 29.08.2019 sõlmitud

väikelaenulepingu (võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 tähenduses tarbijakrediidilepingu)

alusel laenu 9700 eurot. Asjas ei ole tõendatud, et kolmas isik oleks sõlminud hagejaga

laenulepingu. Kostja ei ole põhistanud ja tõendanud, et kostja ei ole laenulepingut sõlminud.

Kohtu infosüsteemist nähtub, et kostja on 30.01.2024 esitanud Tartu Maakohtule riigi

õigusabi taotluse tema esindamiseks kriminaalasja kohtueelses menetluses ja kohtus.

Probleemi kirjeldusest nähtub, et kostja ID-kaarti on kasutatud tema teadmata ning kostja

soovib vabaneda võlgadest, mis ei ole tema tekitatud. Kostja oli tunnistatud kriminaalasjas nr

XXXXXXXXXXX kannatanuks. Kriminaalasja menetlus lõpetati 21.04.2023. Kannatanul oli

õigus vaidlustada kriminaalmenetluse alustamata jätmine või lõpetamine, kannatanu seda

õigust ei kasutanud. Nendel asjaoludel jättis kohus kriminaalasjas nr 1-24-609 kostja taotluse

riigi õigusabi saamiseks rahuldamata. Seega kostja ei ole tõendanud, et kolmas isik tema

nimel või tema identiteeti kasutades tekitas olukorra, mis viis kostja vastu hagi esitamiseni.

Kohus nõustus hagejaga, et kostja ei ole tõendanud, et ID-kaart ja PIN-koodid on tema

valdusest välja läinud tema tahte vastaselt. Kostja väidetava teadmatuse lepingu olemasolust

lükkab täiendavalt ümber tema käitumine – 11.11.2019 on kostja teinud hagejale tagasimakse

350 eurot kontolt nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX ja märgitud on viitenumber

7049795492.

Samas hageja ei ole täitnud lepingu sõlmimisel oma hoolsuskohustust ja on rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 lg 1, lg 2).

Krediidi andmisel või krediidi vahendamisel on krediidiandja või -vahendaja kohustatud

tarbija ja samuti tema esindaja isikusamasuse tuvastama ja esitatud teavet kontrollima

(krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 47 lg 2). Isikut tõendavate dokumentide

seaduse (ITDS) § 181 lg 1 näeb ette, et dokumendi kasutaja isikusamasuse kontrollimisel

tehakse dokumendi kasutaja isik kindlaks dokumenti kantud andmete ning isiku võrdlemise

teel. Isikusamasuse kontrollimisel võib võrrelda dokumendi kasutajalt võetud biomeetrilisi

andmeid dokumenti kantud biomeetriliste andmetega. Isikusamasuse tuvastamine on isiku

tuvastamine isikuga vahetult seotud personaalse ja isikustatud unikaalse teabe abil ning

kontrollimise eesmärgiks on saada kinnitus, kas isik, kes tehingut teostada soovib, on see isik,

kes ta väidab end olevat. Esmane kontroll peab olema tehingu osapoole isiku biomeetria

(näokujutise) võrdlemine dokumendil oleva näokujutisega. ITDS § 93 lg 1 järgi kantakse

dokumenti dokumendi kasutaja foto või näokujutis, mis võimaldab dokumendi kasutaja

isikusamasust üheselt kontrollida. Hageja ei ole kontrollinud, kas ID-kaardi esitaja on ID-

kaardil märgitud isik. Samas ei too isikusamasuse kontrollimise nõuete rikkumine asjas kaasa

hagi täielikku rahuldamata jätmist.

Lisaks ei ole hageja piisavalt kontrollinud kostja sissetulekuid ja kohustusi ning andmeid

ülalpeetavate kohta. Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks

esitanud hagejale valeandmeid või jätnud nõutud andmed esitamata. SEB panga ja S-Pankki

kontode väljavõtetest ei nähtu kostja tegelikud kohustused. S-Pankki kontot ei ole

08.-27.08.2019 kasutatud. See viitab, et kostjal ei olnud alates 08.08.2019 sissetulekuid.

Seega hageja ei ole piisavalt kontrollinud kostja maksevõimet, arvestades mh kostja vanust.

Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta oleks kostjalt konto väljavõttelt nähtuvate muude

finantskohustuste kohta küsinud või palunud selgitada vastuolusid konto väljavõttelt nähtuvas

teabes. Eelnevast tulenevalt ei ole hageja veendunud kostja krediidivõimelisuses ning on

rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. VÕS § 4034 lg 7 järgi on selle tagajärjeks, et

tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid

tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Põhivõlg tuleb laenusaajal tagastada.

Olukorras, kus hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet kahel viisil ja osa

laenust on tagastatud, on hagi põhjendatud üksnes põhinõude osas. Kostjale väljastati krediiti

9700 eurot ja kostja on teostanud makseid 1236,49 eurot. Arvestades eeltoodut, tuleb kostjalt

hageja kasuks välja mõista põhivõlg 8000 eurot ning ülejäänud nõuded jätta rahuldamata.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. H.T. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 23. aprilli 2024 otsuse

tühistamist osas, millega hagi osaliselt rahuldati, ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi

täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) on maakohus vääralt hinnanud faktilisi asjaolusid ja tõendeid. Kostja ei oska kasutada

arvutit, internetti, e-posti ega ID-kaardi PIN-koode dokumentide digiallkirjastamiseks. Sellest

saab järeldada, et ka kostja kontolt 11.11.2019 esimese makse tegemisel kasutas kostja ID-

kaarti ja PIN-koode kostja loata ja volituseta kolmas isik. Asjaolu, et kostja ei ole laenu

võtnud ja ei olnud laenust teadlik, tõendab ka see, et järgmiseid osamakseid tasus E. Puksa.

Nimetatud ülekannetega on ühtlasi tõendatud, et E. Puksa võttis kostja nimel laenu viimase

ID-kaarti ja PIN-koode kasutades. Teisiti poleks E. Puksa olnud laenu võtmise asjaoludest ja

tagasimaksmise kuupäevadest teadlik. Kolme ülekandega pikendas E. Puksa kostja laenu

võtmisest teadmatuses hoidmist. Kuivõrd kostja ei teadnud midagi laenust ja ei suhelnud talle

võõra kolmanda isiku E. Puksaga, siis on välistatud, et kostja oleks võinud paluda kolmandal

isikul enda laenu tagasi maksta. Väidet, et E. Puksa on laenu kostja kontolt sularahas endale

saanud, kinnitavad asjaolud, et kostja kontol seda pole, E. Puksa ei ole kostjale

tagasimaksetest teatanud ega kostja nimel tagasi makstud summat kostjalt nõudnud. On

väheusutav, et kolmas isik, kes pole mingit kasu saanud, maksab kostja eest laenumakseid

886,49 eurot ja jätab raha tagasi küsimata. Arvestades E. Puksa tausta ja tema suhtes kelmuse

osas tehtud otsuseid, on ilmselge, et laenu võttis kostja teadmata ning kostja ID-kaarti ja PIN-

koode kasutades E. Puksa.

Kostja selgitas hagi vastuses, et tunneb E. Puksat kui Võhma elanikku, kellega ta on tihti

alkoholi tarvitanud. E. Puksa on korduvalt käinud kostja elukohas, kus viimane hoidis oma

ID-kaarti ja koode, ning võis kostja nimel ja loata tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades

laenu võtta. Kostja ei ole ise enda ID-kaarti ja koode kellelegi andnud. Kostja PIN-koodid

läksid tema valdusest välja tema süüta ja tema tahte vastaselt. Kohtu järeldus, et kostja ei ole

tõendanud, et ID-kaart ja PIN-koodid on tema valdusest välja läinud tema tahte vastaselt, on

ebaõige. Kostja oli tunnistatud kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXX kannatanuks. Kostja on

töövõimetu isik, kellel puuduvad oskused ja teadmised õigustoimingute tegemiseks. Kostja ei

saanud teada, kuidas saab kriminaalmenetluse alustamata jätmist vaidlustada. Õigusabi kostja

selleks ei saanud;

2) on hageja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, sest ei ole viinud läbi vajalikku

isikusamasuse tuvastamise protseduuri ja ei ole kostja isikusamasust tuvastanud. Seda

tuvastas ka maakohus, viidates KAVS § 47 lg-le 2 ning ITDS § 181 lg-le 1 ja § 93 lg-le 1.

Kostja on 1955. aastal sündinud isik, kes viibib üldhooldusteenusel SA Lõhavere Ravi- ja

Hooldekeskuses. Hagi on esitatud vale isiku vastu. Kostja ei pea vastutama ilma tema poolt

tahteavaldust tegemata sõlmitud tehingu täitmise eest. Lisaks ei ole hageja piisavalt

kontrollinud kostja sissetulekuid ja kohustusi ning andmeid ülalpeetavate kohta. Seega hageja

ei veendunud ka kostja krediidivõimelisuses, rikkudes VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust.

5. TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

menetluskulud apellandi kanda.

Vastuväidete kohaselt:

1) on tõendatud, et kostja ja hageja vahel oli lepinguline suhe ning hageja on enda lepingust

tulenevad kohustused täitnud (kandnud raha kostja kontole). Kuhu kostja raha edasi kandis

või välja võttis, ei oma asja lahendamisel tähtsust. Laenusaaja on vaba kasutama laenatud raha

oma äranägemise järgi. Kostja ei ole oma seisukohtades järjepidev. Kostja väidab kaebuses, et

ei suhelnud talle võõra kolmanda isiku E. Puksaga (st E. Puksa on kostjale tundmatu isik).

11.10.2023 vastuses hagile väitis kostja aga, et tunneb E. Puksat kui Võhma elanikku, kellega

kostja on tarvitanud alkoholi. Kui kostja on veendunud, et „tegelik kasusaaja“ on E. Puksa,

tuleks tal esitada nõue viimase vastu. Kostja ja E. Puksa kokkulepped ei oma asjas tähtsust.

Isegi kui kostja on digitaalses asjaajamises võhik ja poleks ise suutnud lepingut sõlmida, siis

kolmas isik, kostja korraldustest juhindudes, oleks olnud selleks võimeline. Selline olukord

viitab esindus- või käsundussuhtele, millest tulenevad erimeelsused tuleb lahendada

esindatava ja esindaja sisesuhtes. Selleks, et eitada kostja ja hageja vahel lepingulise suhte

olemasolu, pidanuks kostja tõendama, et ID-kaart ja PIN-koodid on läinud tema valdusest

välja tema süüta, tema tahte vastaselt. Kostja ei esitanud maakohtule mitte ühtegi tõendit ega

ole suutnud ka hageja tõendite pinnalt esitada sündmustest versiooni, mis võimaldaks asuda

maakohtust erinevale seisukohale. Hageja käsitlust toetab ka kohtupraktika (nt RKTKo 2-16-

124450);

2) ei nõustu hageja kohtu hinnanguga vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise kohta.

Viidatud ITDS sätted ei ole asjakohased. ITDS § 181 lg 2 sätestab, et dokumendi kasutaja

isikusamasuse digitaalne kontrollimine toimub digitaalset tuvastamist võimaldava sertifikaadi

kaudu. Lepingu sõlmimisel tuvastas kostja enda isiku ID-kaardi abil, sisestades PIN-1 koodi.

Lepingu allkirjastamiseks sisestas kostja PIN-2 koodi. ID-kaardi PIN-d on teada ainult

kostjale ning koodide hoidmisel on kõrge hoolsuskohustus. Puuduvad tõendid selle kohta, et

koodid oleksid läinud kostja valdusest välja. Samas ei oma väidetav rikkumine asjas tähtsust,

sest tagastamata põhiosa tuleb igal juhul tagastada ja tagastamata põhiosa on vähemalt 8000

eurot.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada ja asi tuleb saata

TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Apellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele.

7. Hageja nõue tuleneb poolte vahel 29.08.2019 sõlmitud laenulepingust, mille kohaselt andis

hageja kostjale laenu 9700 eurot. Kostja vaidles hagile vastu ja kinnitas, et tema ei ole teinud

tahteavaldust laenulepingu sõlmimiseks. Kostja ei oska kasutada internetti, e-posti teenust ega

ID-kaardi PIN-koode. Kostja ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema tahte

vastaselt ning laenulepingu võis tema nimel sõlmida E. Puksa, kes on teinud hagejale kolm

tagasimakset.

Riigikohus on 16.12.2019 otsuses tsiviilasjas nr 2-16-124450 asunud seisukohale, et juhul,

kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et

tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb

tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema

tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-

koodid läksid tema valdusest välja tema tahte vastaselt.

12.06.2024 määruses tsiviilasjas nr 2-23-11584 on Riigikohus käsitlenud olukorda, kus

isikult, kelle nimel tehing tehti, peteti Smart-ID koodid välja.

8. Maakohus on viitega kohtu infosüsteemile märkinud, et H.T. on 30.01.2024 esitanud Tartu

Maakohtule riigi õigusabi taotluse, milles on taotletava õigusabi liigina nimetanud tema

esindamise kriminaalasja kohtueelses menetluses ja kohtus. Probleemi kirjeldusest nähtub, et

tema ID-kaarti on kasutatud tema teadmata ja sellega on tekitatud talle kahju. Kohtule esitatud

materjalidest nähtub, et H.T. on tunnistatud kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXX

kannatanuks. Nimetatud kriminaalasjas on menetlus lõpetatud 21.04.2023. H.T. ei ole

kasutanud KrMS §-des 207 ja 208 ettenähtud kannatanu õigust vaidlustada

kriminaalmenetluse alustamata jätmine või lõpetamine. Nendel asjaoludel jättis kohus

kriminaalasjas nr 1-24-609 H.T.i taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata. Ülaltoodu

alusel leidis maakohus, et kostja ei ole tõendanud, et tema ID-kaart ja PIN-koodid on tema

valdusest välja läinud tema tahte vastaselt.

Ringkonnakohus maakohtu selle seisukohaga ei nõustu. Kostja eesmärgiks oli tuvastada

vaidlusaluse laenulepingu ja sellest tulenevate kohustuste puudumine. Selleks soovis kostja

tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid on läinud tema valdusest välja tema tahte

vastaselt ja laenulepingu võis sõlmida tema nimel kolmas isik (E. Puksa). Maakohus on

ekslikult leidnud, et kriminaalasja nr XXXXXXXXXXX lõpetamise vaidlustamata jätmine

tõendab, et kostja ID-kaart ja PIN-koodid ei läinud tema valdusest välja tema tahte vastaselt.

Maakohus jättis sisuliselt hindamata kostja peamise vastuväite, et tema ID-kaart ja PIN-

koodid läksid tema valdusest välja tema tahte vastaselt. Sellega jättis maakohus olulises osas

täitmata TsMS § 392 lg 1 p-des 1-4 sätestatud eelmenetluse ülesanded.

9. Asja materjalide kohaselt esitas riigi õigusabi korras kostja esindaja advokaat M. Kelpman

17.01.2024 maakohtule taotlused H.T.i suhtes eestkostemenetluse algatamiseks, menetluse

peatamiseks TsMS § 354 lg 2 teise lause alusel ning tõendi kogumiseks. Taotluse kohaselt

viibib H.T. tervisest tingituna SA Lõhavere Ravi- ja Hooldekeskuses. H.T. kinnitas

esindajale, et ta ei ole laenu võtnud, kohtumenetlusega seonduvates küsimustes ei osanud

selgitusi anda ega mõistnud tõendamiskoormist. Esindaja leidis, et H.T. on piiratud

teovõimega.

Eelmärgitud taotluse alusel rahuldas maakohus 18.01.2024 määrusega taotluse tõendi

kogumiseks SEB Pank AS-st ning algatas 25.03.2024 määrusega menetluse H.T.ile eestkostja

määramiseks. Maakohus jättis 12.03.2024 määrusega rahuldamata taotluse menetluse

peatamiseks. Maakohus põhjendas menetluse peatamata jätmist sellega, et kuna

kriminaalmenetlus jäeti algatamata, siis võimalik eestkostja määramine ei too kaasa

menetluslikku olukorra muutust. H.T.it esindab advokaat riigi õigusabi korras.

Ringkonnakohus leiab, et antud asja faktilisi asjaolusid arvestades oli maakohtu poolt

menetluse peatamata jätmine menetlusõiguse normi oluline rikkumine, mis võis tuua kaasa

ebaõige kohtulahendi. Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, siis kriminaalmenetluse

algatamata jätmine ei tõenda seda, kas ID-kaart ja PIN-koodid läksid kostja valdusest välja

tema tahte vastaselt või mitte. Kuna eestkoste menetluses tehakse kindlaks isiku

eestkostevajadus (s.t kas isiku teovõime on piiratud või mitte), siis eestkostemenetluses

tuvastamisele kuuluvad asjaolud on üheks indikaatoriks, mille alusel hinnata kostja käitumist

vaidlusaluse laenulepingu sõlmimisega piirneval ajal. Oluline on ka see, et isiku eestkostjaks

määratakse füüsiline või juriidiline isik, kellel on eelnev side eestkostetavaga ning kellel on

tavapäraselt võimalik esitada kostja vastuväiteid kinnitavaid tõendeid. PKS § 179 lg 1

kohaselt on eestkostja eestkostetava seaduslik esindaja.

10. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus selgitama kostjale, et tal on kohustus tõendada

oma vastuväiteid (mh ID-kaardi ja PIN-koodide tema valdusest tahtevastast väljaminekut).

Kuna kostja on vastuses hagile viidanud E. Puksale, kes on kolmel korral tasunud hagejale

laenumakseid, on kostjal võimalik taotleda E. Puksa tunnistajana ülekuulamist, et selgitada

välja, mis asjaoludel E. Puksa hagejale laenumakseid tasus. Samuti saab maakohus teha kostja

seaduslikule esindajale (eestkostjale) ettepaneku täiendavate tõendite esitamiseks. Lisaks peab

maakohus tagama hagejale võimaluse esitada omapoolne seisukoht kõigi kostja esitatud

tõendite ning täiendavate seisukohtade kohta.

Seejärel saab maakohus hinnata, kas hageja on täitnud KAVS § 47 lg-s 2 sätestatud krediidi

andmisel esitatud teabe kontrollimise ja tarbija isikusamasuse tuvastamise kohustuse.

11. Riigikohus on 13.04.2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11 p-s 13 asunud seisukohale, et

kui maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (eelkõige TsMS

§ 392 lg 1 p-d 1-4), on põhjendatud asja saatmine maakohtule TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi

uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumist.

Antud asjas jättis maakohus sisuliselt hindamata kostja peamise vastuväite, mille kohaselt

kostja ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema tahte vastaselt. Seega on

maakohtu otsus olulises ulatuses põhjendamata ning ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust

kõrvaldada (TsMS § 656 lg 1 p 5).

12. Ringkonnakohus tuvastas käesoleva otsuse p-s 11, et maakohus rikkus asja läbivaatamisel

oluliselt menetlusõiguse normi. Seetõttu võtab ringkonnakohus TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel

asja materjalide juurde kostja esitatud Tartu Maakohtu 17.09.2024 määruse tsiviilasjas nr 2-

24-4820, mille alusel seati H.T.ile eestkoste kõikide asjade ajamiseks ning määrati

eestkostjaks Põhja-Sakala vald ning SA Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku

30.05.2024 ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi akti nr 100. Samuti võtab

ringkonnakohus asja materjalide juurde Põhja-Sakala Vallavalitsuse 07.11.2024

ringkonnakohtule esitatud seisukoha ning sellele lisatud väljatrükid Sotsiaalkindlustusameti

andmebaasist ja Rahvastikuregistrist, mis tõendavad H.T.i sissetulekut laenu taotlemise ajal ja

seda, et 2019. a ei viibinud H.T. Soome Vabariigis ega töötanud seal.

13. Menetluskulude jaotuse otsustab kohus asja uuel läbivaatamisel (TsMS § 173 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)