2-24-12131/52 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

(Eesistuja) Vallo Kariler, (liikmed) Maris Kuurberg ja

Gea Lepik

Määruse tegemise aeg ja koht

18. detsember 2024. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-12131

Kohtuasi

Tallinna linna avaldus D.D kolmeks kuuks kinnisesse

asutusse paigutamiseks ning temale tahtest olenematu

psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 20.09.2024 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

D.D määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja

Tervishoiuameti kaudu), seaduslik esindaja M.R

Puudutatud isik D.D (isikukood XXX), riigi õigusabi

korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 20.09.2024 määrus osas, millega maakohus kohaldas

D.D suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni kolmeks kuuks. Jätta

maakohtu määrus muutmata menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb

tühistatud osas uue määruse, millega jätab Tallinna linna (Tallinna Sotsiaal- ja

Tervishoiuameti kaudu) 17.09.2024 taotluse D.D kolmeks kuuks kinnisesse

asutusse paigutamiseks ning temale tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi

kohaldamiseks rahuldamata.

2. Rahuldada määruskaebus.

3. Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva

määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS §

536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle

2-24-12131

suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise

lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldusele eelnenud menetlus

1. Harju Maakohus rakendas 14.08.2024 määrusega tsiviilasjas nr 2-24-12131 D.D

(puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi ja

paigutas puudutatud isiku psühhiaatriakliinikusse tähtajaga kuni 4 päeva alates tema

12.08.2024 kell 18.30 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Kohus andis

loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks

arsti valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei

nõustu.

2. Maakohus pikendas 15.08.2024 määrusega tsiviilasjas nr 2-24-12131 puudutatud isiku

suhtes rakendatud esialgset õiguskaitset ja paigutas puudutatud isiku tahtest olenematu ravi

kohaldamiseks psühhiaatriakliinikusse 40 päevaks alates kinnisesse asutusse paigutamisest.

Kohus andis loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite

rakendamiseks arsti valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või

ravimeetoditega ei nõustu.

3. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 01.10.2024 määrusega maakohtu 14.08.2024 määruse

osas, millega maakohus kohaldas puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest

olenematut psühhiaatrilist haiglaravi kuni 4 päeva. Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse

muutmata menetluskulude jaotuse osas ja tegi tühistatud osas uue määruse, millega jättis

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku 13.08.2024 esialgse õiguskaitse

taotluse puudutatud isiku psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks ning tahtest olenematu ravi

kohaldamiseks rahuldamata.

4. Ringkonnakohus tühistas 01.10.2024 määrusega ka maakohtu 15.08.2024 määruse osas,

millega maakohus pikendas puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest

olenematut psühhiaatrilist haiglaravi kuni 40 päevani. Kohus jättis maakohtu määruse

muutmata menetluskulude jaotuse osas ja tegi tühistatud osas uue määruse, millega jättis

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku 13.08.2024 esialgse õiguskaitse

taotluse puudutatud isiku psühhiaatriahaiglasse paigutamise ning tahtest olenematu ravi

tähtaja pikendamiseks rahuldamata.

Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud maakohus nõuetekohaselt PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud

eelduste esinemist tuvastanud. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et puudutatud

isikul on tuvastatud raske psüühikahäire ja ta vajab ravi, millega on täidetud esimene PsAS §

11 lg-s 1 sätestatud eeldus. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei olnud piisavalt

põhjendanud, et puudutatud isiku puhul esines PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud tingimus. Isiku

ohtlikkusele viitavaid asjaolusid ei ole asjas piisava konkreetsusega ka esile toodud.

Puudutatud isik võis küll olla ohtlik endale ja/või teistele, kuid asjaolusid, mis seda

2-24-12131

kinnitaksid, ei ole asjas esile toodud. Viited isiku ohtlikkusele olid pigem üldised ega olnud

seostatud konkreetsete olukordade ega riskidega.

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

5. Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu, avaldaja) esitas 17.09.2024

Harju Maakohtule avalduse puudutatud isiku kolmeks kuuks kinnisesse asutusse

paigutamiseks ning temale tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks.

5.1. Avalduse kohaselt oli puudutatud isik käesolevalt hospitaliseeritud SA PERH

psühhiaatriakliinikusse esimest korda elus. Varasemast on teada, et ta pöördus ambulatoorselt

psühhiaatri vastuvõtule 2008. aastal, siis diagnoositi tal kerge orgaaniline tunnetushäire

(F06.7). Puudutatud isik pöördus 2019. aastal neuroloogi vastuvõtule seoses

mäluprobleemidega, mil tal diagnoositi täpsustamata ärevushäire (F41.9). Digiloost oli näha,

et puudutatud isikule oli viimastel nädalatel korduvaid kiirabiväljakutseid. Puudutatud isikule

kutsus 07.08.2024 kiirabi isiku elukaaslane, kes soovis, et puudutatud isik koliks kodust välja,

kuid puudutatud isik oli end elukaaslase majja lukustanud.

5.2. Käesolevalt toodi puudutatud isik valvetuppa kiirabiga politsei saatel. Puudutatud isik

valvetuppa saabudes küsimustele sisuliselt ei vastanud, ka lihtsamatele küsimustele mitte,

tema mõttekäik oli laialivalguv, sihipäratu, paraloogiliste seostega. Ta avaldas paranoilisi

luulumõtteid elukaaslase suhtes, mh kahjustusluulu. Kiirabilt saadud info alusel süüdistas

puudutatud isik V vägivallas, kelle majas ta elas, samas ei olnud puudutatud isik nõus tema

kodust lahkuma. Kiirabi ega politsei vägivalda ei tuvastanud. Puudutatud isik avaldas

paranoilise sisuga mõtteid mehe suhtes, ta oli veendunud, et mees tahab talle haiget teha,

kahjustada. Puudutatud isik kutsus korduvalt mehele politsei. Vlt saadud info alusel tuli

puudutatud isik Eestisse 2024. a alguses, tõi oma asjad tema juurde, lubades otsida endale

munitsipaalkorteri. Puudutatud isikul oli lühiajaline suhe Vga, mis lõppes märtsis, kuid pärast

seda keeldus puudutatud isik tema majast lahkumast. Puudutatud isik filmis ja salvestas

igapäevaseid tegevusi ning oli verbaalselt agressiivne nii mehe kui ka mehe ema suhtes.

Puudutatud isik süüdistas meest selles, et ta teeb koostööd Rootsi ametnikega ning seetõttu ei

näe puudutatud isik enam oma lapsi. Puudutatud isiku käitumine olevat muutunud

kahtlustavaks ja agressiivseks alates märtsist. Lähtudes puudutatud isiku ebaadekvaatsest ja

ettearvamatust käitumisest, otsustas valvearst vormistada tahtest olenematu psühhiaatrilise

ravi otsuse 12.08.2024 kell 18.30. Otsust pikendati Harju Maakohtu 14.08.2024 ja 15.08.2024

määrustega siinses tsiviilasjas esialgse õiguskaitse korras kuni 40 päevani.

5.3. Puudutatud isiku seisund oli osakonnas manustanud ravimite mõjul pisut paranenud, kuid

kontakt isikuga oli jätkuvalt formaalne ja isik rääkis küsimustele vastamisel ebaolulistel

teemadel. Puudutatud isiku mõttekäik oli endiselt laialivalguv ja kiirenenud. Paranoiline- ja

kahjustusluul püsis. Puudutatud isik oli süüdistav elukaaslase suhtes, emotsionaalselt

tasakaalutu ja kõrgenenud enesehinnanguga. Isikul esines jätkuvalt raske psüühikahäire mania

psühhootiliste sümptomitega. Tema käitumine oli psühhootilistest elamustest mõjutatud. Ta ei

olnud nõus ravimeid võtma, kuna oli veendunud et ravimid on tema kehale mürgised. Isiku

reaalsus oli tajuhäirega, paranoiline, millest lähtuvalt tegutses isik ettearvamatult ja esines oht

nii ennast kui teisi kahjustavaks käitumiseks. Oma seisundist lähtuvalt polnud isik võimeline

mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Isiku seisundist ja varasemast

ravikogemusest lähtuvalt ei olnud tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes

40-päevase haiglaravil järgselt. Isik vajas raske psüühikahäire tõttu pikaajalist psühhiaatrilist

haiglaravi ja kestvat viibimist tugevalt kontrollitud ravikeskkonnas. Arvestades isiku

2-24-12131

haigusseisundit, vajas isik tahtest olenematut vältimatut haiglaravi veel orienteeruvalt kuni

kolmeks kuuks.

6. Kohus otsustas 17.09.2024 määrusega viia puudutatud isiku suhtes läbi

kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi. Ekspertiisiakt esitati kohtule 20.09.2024

Maakohtu määrus ja põhjendused

7. Harju Maakohus paigutas 20.09.2024 määrusega puudutatud isiku tema tahte vastaselt

psühhiaatriahaiglasse talle tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks kuni kolmeks

kuuks alates 21.09.2024 kuni 20.12.2024. Kohus andis raviasutusele loa puudutatud isikule

tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks

psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravina juhul, kui isik vabatahtlikult

ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Kohus märkis, et puudutatud isiku

paigutamine tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse ning tema tahtest olenematu

psühhiaatrilise ravi kohaldamine tuleb lugeda lõpetatuks hiljemalt 20.12.2024 või mõnel

eelneval ajal, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse

asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Kohus jättis menetluskulud riigi kanda.

7.1. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt esinesid kõik psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS)

§ 11 lg-s 1 sätestatud eeldused puudutatud isiku kinnises asutuses tahtevastase psühhiaatrilise

ravi jätkamiseks. Arvestades puudutatud isiku raviarsti, eksperdi ja psühhiaatrite erialaseid

teadmisi puudutatud isikul esineva psüühikahäire kohta ning puudutatud isiku senist

haiguskulgu, vajas puudutatud isik pikemaajalist psühhiaatrilist ravi statsionaarsetes

tingimustes.

7.2. Kohus oli psühhiaatrite arvamuse ja ekspertiisiaktis tuvastatu pinnalt veendunud, et

puudutatud isiku reaalsustaju oli jätkuvalt häiritud ning esialgse õiguskaitse korras kohaldatud

tahtevastane antipsühhootiline ja rahustav ravi ei olnud täielikult tulemuslikuks osutunud.

Ekspert leidis, et puudutatud isikul esines raske psüühikahäire – äge psühhootiline episood

(F23.3), mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Kuna puudutatud

isiku seisund ei olnud oluliselt paranenud, siis vajas ta pikaajalist tahtest olenematut

psühhiaatrilist haiglaravi ja viibimist tugevalt kontrollitud ning turvalisusega tagatud

ravikeskkonnas. Psühhiaatrid leidsid, et puudutatud isiku käitumine oli psühhootilistest

elamustest mõjutatud. Ta ei olnud nõus ravimeid võtma, kuna oli veendunud, et ravimid on

tema kehale mürgised. Isiku reaalsus oli tajuhäirega, paranoiline, millest lähtuvalt tegutses ta

ettearvamatult ja esines oht nii ennast kui teisi kahjutavaks käitumiseks.

7.3. Kohus ei pidanud puudutatud isikule lähedaste isikute ärakuulamist vajalikuks.

Puudutatud isiku psüühilisest seisundist ja teistest tuvastatud asjaoludest tulenevalt ei oleks

lähedaste ärakuulamine aidanud kaasa asja lahendamisele (tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 536 lg 21 p 3).

7.4. Kohus jättis menetluskulud TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.

Määruskaebus

8. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määrus.

8.1. Puudutatud isik väidab, et määrus ei ole seaduslik ja tahtevastase ravi kohaldamiseks

puudub alus. Puudutatud isik on seisukohal, et ta ei ole haige, tal ei ole probleeme vaimse

2-24-12131

tervisega ja ta ei vaja ravi. Puudutatud isik soovib ise kaevata politsei- ja kiirabitöötajate,

EMO ja haigla arstide ja linnaametnike peale, kuid haiglas viibides ei ole see tal võimalik.

8.2. Puudutatud isik ei ole ohtlik ei endale ega teistele. Hoopis raviarst dr Ml on raske

psüühikahäire, sest viimane kujutab ette, et on Tallinna linn, kes otsustab puudutatud isiku

ravi üle. Puudutatud isik kavatseb seepärast edaspidi nimetada ennast Tallinna linnapeaks.

8.3. Puudutatud isik soovib, et kõrgem kohus ta isiklikult ära kuulaks, paluks prokuratuurist

kõik salvestised ja ta nõuab kõikidelt solvamise ja alandamise eest moraalse kahju hüvitamist.

Puudutatud isik soovib, et kohus määraks objektiivse ekspertiisi, et selgitada välja, kust

mõeldi välja tema haigus.

8.4. Kuna puudutatud isiku arvamuse kohaselt ei ole tema suhtes täidetud PsAS § 11 lg 1-s

sätestatu, siis ei olnud tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamise pikendamine

põhjendatud.

Menetlusosaliste seisukohad

9. Avaldaja selgitas, et lähtus taotluse esitamisel pädevate spetsialistide hinnangutest, sh

määruskaebuse esitajale määratud diagnoosist. Puudutatud isikul on raske psüühikahäire – äge

psühhootiline episood. Puudutatud isiku seisund ei ole alates tema hospitaliseerimisest

oluliselt paranenud. Isikul puudub haiguskriitika ja tema ravisoostumus on halb. Isiku

hinnangul on ravimid tema kehale mürgised. Ravita jäädes aga on tõenäoline, et puudutatud

isiku seisund halveneb taaskord oluliselt, mistõttu on põhjendatud raviga jätkamine

kontrollitud keskkonnas, kus isikul on mh turvaline. Kohus jõudis põhjendatud

veendumuseni, et puudutatud isik vajab ravi terviseseisundi paranemiseni ning muud

meetmed ei täidaks oma eesmärki. Puudutatud isik on ohtlik nii endale kui ka teistele,

mistõttu tuleb rakendada statsionaarset sundravi kuni kolmeks kuuks.

Menetluse edasine käik

10. Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliinik teavitas kohut 10.10.2024, et

seoses puudutatud isiku psüühilise seisundi paranemisega lõpetati tahtest olenematu vältimatu

psühhiaatriline ravi psühhiaatriakliinikus 10.10.2024.

11. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

12. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel materiaalõiguse

normi ebaõige kohaldamise tõttu tühistada osas, millega maakohus kohaldas puudutatud isiku

suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kuni kolmeks kuuks, ja teha tühistatud osas uus

määrus, millega jätta avaldaja 17.09.2024 taotlus puudutatud isiku kolmeks kuuks kinnisesse

asutusse paigutamiseks ning temale tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks

rahuldamata. Ringkonnakohus jätab määruse muutmata menetluskulude jaotuse osas.

Määruskaebus rahuldatakse.

2-24-12131

13. Kuigi määruskaebuse lahendamise ajaks on puudutatud isiku tahtest olenematu ravi

lõpetatud, annab ringkonnakohus hinnangu maakohtu määruse seaduslikkusele ja

põhjendatusele. TsMS § 543 lg 3 järgi saab kõrgema astme kohus ka pärast isiku kinnisesse

asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse

seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse. Seega ei takista puudutatud isiku ravi lõppemine

määruskaebuse lahendamist.

14. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et puudutatud isikul oli raske

psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (PsAS § 11

lg 1 p 1).

14.1. 13.08.2024, 09.09.2024 ja 18.09.2024 psühhiaatrite arvamustes ning 20.09.2024

ekspertiisiaktis on tuvastatud, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire äge

psühhootiline episood (F23.3). Arstide kirjelduse kohaselt toodi puudutatud isik

psühhiaatriakliiniku valvetuppa kiirabiga politsei saatel. Puudutatud isik valvetoas

küsimustele sisuliselt ei vastanud, ka lihtsamatele küsimustele mitte, tema mõttekäik oli

laialivalguv, sihipäratu ja paraloogiliste seostega. Puudutatud isik avaldas laialdasi paranoilisi

luulumõtteid majaelanike suhtes, mh kahjustusluulu. Ta oli veendunud, et tema endine

elukaaslane tahab talle haiget teha, teda kahjustada. Isiku käitumine oli ettearvamatu ja

ebaadekvaatne (dtl 6). Puudutatud isik süüdistas majaelanikke enda jälgimises, lindistamises

ja filmimises, puudutatud isikult laste äravõtmise organiseerimises ja enese ründamises (dtl

115). Puudutatud isiku psüühiline seisund oli haiglas viibides ravimite mõjul pisut paranenud,

kuid kontakt isikuga oli jätkuvalt formaalne ja küsimustele vastamisel rääkis ta endiselt

ebaolulistel teemadel. Puudutatud isiku mõttekäik oli jätkuvalt laialivalguv ja kiirenenud.

Isikul püsis paranoiline- ja kahjustusluul. Ta oli süüdistav endise elukaaslase suhtes,

emotsionaalselt tasakaalutu ja kõrgenenud enesehinnanguga. Tema käitumine oli

psühhootilistest elamustest mõjutatud (dtl 106). Eksperdiarvamusest nähtuvalt avaldas isik

jätkuvalt laialdast paranoilist kahjustusluulu. Tema mõttekäik oli laialivalguv, ebaolulistesse

detailidesse laskuv, kohati paraloogiline ja raskesti jälgitav. Isiku tunde- ja tahteelu oli

psühhoosist lähtuv ning haiguskriitika puudus (dtl 150). Eeltoodust lähtudes hindasid arstid ja

ekspert puudutatud isiku psüühikahäire raskeks. Asjaolu, et puudutatud isik ise ei pea end

haigeks ning leiab, et tal pole vaimse tervisega probleeme, ei anna alust järeldada, et

puudutatud isikul ei olnud rasket psüühikahäiret, mis oleks piiranud tema võimet oma

käitumisest aru saada või seda juhtida.

15. Teise eeldusena tuleb tuvastada, kas haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu

iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut.

15.1. Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata pigem kõrgendatud

standardite kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava

omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus

lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ja et isiku ohtlikkus lähitulevikus on

pigem kindel kui tõenäoline. Kohtul peab olema konkreetsete asjaolude põhjal piisavalt alust

arvata, et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline (RKTKm 20.03.2019,

2-16-10435, p 18; 14.02.2018, 2-15-3662, p 14; 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 39.2).

15.2. Isiku ohtlikkus saab väljenduda eelkõige füüsilises ohus tema enda või teiste isikute

elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile (RKTKm 13.02.2017, 3-2-1-151-

16, p 14). Ainuüksi diagnoositud raske psüühikahäire ei tähenda veel isiku ohtlikkust

kinnisesse asutusse paigutamise eeldusena, ohtlikkust tuleb alati analüüsida eraldi (RKTKm

2-24-12131

10.10.2007, 3-2-1-81-07, p 11). Kohtul tuleb oma seisukohti põhjendada, sidudes need

konkreetsete asjaoludega, ning kirjeldada, milles isiku ohtlikkus väljendub, s.t tuleb eristada,

kas inimene on ohtlik endale ja/või teistele, ning selgitada, milles ohtlikkuse prognoos seisneb

(nt kas ja miks esineb reaalne oht õigusvastaste tegude toimepanemiseks, enesevigastamiseks

vm) (RKTKm 14.02.2018, 2-15-3662, p 14.3).

15.3. Maakohus leidis määruses, et vaatamata adekvaatsele ravile ei olnud puudutatud isiku

seisund paranenud, isikul puudus haiguskriitika ning ravisoostumus. Maakohus oli seisukohal,

et ravita jäämisel võib puudutatud isik oma haiguslikest elamustest tuleneva ebaadekvaatse ja

ettearvamatu käitumisega seada ohtu nii enda kui ümbritsevate tervise ning julgeoleku.

15.4. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole piisavalt põhjendanud, et puudutatud isiku

puhul esineb PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud tingimus. Avaldusele lisatud arstide arvamuses

on märgitud, et patsient süüdistas enda endist elukaaslast vägivallas, avaldas paranoilise

sisuga mõtteid mehe suhtes, filmis ja salvestas igapäevategevusi ja oli verbaalselt agressiivne

mehe ja mehe ema suhtes ning patsiendi käitumine oli viimasel ajal muutunud kahtlustavaks

ja ebaadekvaatseks (dtl 106). Kohtupsühhiaatriaekspertiisiaktis on märgitud täiendavalt, et

vaatamata adekvaatsele ravile polnud puudutatud isiku seisund paranenud, tal puudub

haiguskriitika ning ravisoostumus. Ravita jäämisel võib puudutatud isik oma haiguslikest

elamustest tuleneva ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega seada ohtu nii enda kui

ümbritsevate tervise ning julgeoleku (dtl 151). Oma 18.09.2024 vastuses kohtunõudele (dtl

115) märgib psühhiaatriakliiniku juhataja, et puudutatud isik on olnud aastaid vaenulik ja

usaldamatu oma päritolupere suhtes, katkestanud nendega suhted ning psüühikahäirest

tingitud ebakohasest käitumisest ja toimetulematusest tulenevalt on talt ära võetud tema

kolme lapse hooldusõigus. Samuti toob psühhiaatriakliiniku juhataja esile, et puudutatud isik

on vaenulik, süüdistav ja ründav oma endise elukaaslase ja tema ema suhtes.

15.5. Ringkonnakohus on veendumusel, et isiku ohtlikkusele viitavaid asjaolusid ei ole asjas

piisava konkreetsusega esile toodud. Tsiviilasja materjalide kohaselt on viited isiku

ohtlikkusele pigem üldised ega ole seostatud konkreetsete olukordade ega riskidega. Arstid on

kirjeldanud puudutatud isikul esinenud võimalikke luulumõtteid ning puudutatud isiku

süüdistavaid väljaütlemisi endise elukaaslase, tema ema ja Rootsi ametnike kohta. Ühestki

esitatud asjaolust ei ole võimalik järeldada, et puudutatud isik kujutaks reaalset ohtu iseenda

või teiste elule, tervisele või julgeolekule. Arstide arvamuses on esile toodud, et kiirabi ega

politsei vägivalda ei tuvastanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kohtule esitatud arstide ja

ka kohtupsühhiaatriaekspertiisiaktis piisavalt selgitanud, milles seisneb isiku reaalne ohtlikkus

iseendale või teistele lähitulevikus. Puudutatud isikult laste hooldusõiguse äravõtmine,

päritoluperega suhete katkestamine, samuti üldine vaenulik käitumine ja teiste isikute

süüdistamine ei ole võrdsustatav isiku ohtlikkusega PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses.

Puudutatud isik ei ole asjas esitatud dokumentidest nähtuvalt käitunud agressiivselt teiste

isikute suhtes ega ennastkahjustavalt viisil, mida võiks pidada PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud

ohtlikkuse kriteeriumile vastavaks. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa üksnes erimeelsustest

endise elukaaslase ja tema emaga järeldada puudutatud isiku ohtlikkust. Riigikohus on

korduvalt rõhutanud, et ohtlikkust ei saa põhjendada isiku käitumist iseloomustava üldise

omadusena (RKTKm 14.02.2018, 2-15-6332/95, p 14; RKTKm 20.03.2019, 2-16-10435, p

18). Siinsel juhul on aga ohtlikkus omistatud puudutatud isikule tema üldise iseloomustava

omadusena, toomata esile konkreetseid asjaolusid, millest saaks isiku käitumises järeldada

tema ohtlikkust enda või teiste suhtes.

2-24-12131

15.6. Ainuüksi asjaolu, et isik ei tule enda elu korraldamisega iseseisvalt toime ega võtaks

ravimeid, mistõttu ta võib muutuda ebastabiilseks, ei ole piisav, et lugeda isiku ohtlikkus

iseendale või teistele tuvastatuks (RKTKm 30.04.2013, 3-2-1-44-13, p-d 14 ja 16). Seega

arvestades, et ühtegi juhtumit, mil puudutatud isik oleks olnud ohtlik enda või teiste isikute

elule, tervisele või julgeolekule, ei ole tuvastatud, siis ei saa puudutatud isiku ohtlikkust

teistele isikutele pidada lähitulevikus pigem kindlaks kui tõenäoliseks ning oht teistele

isikutele ei saanud olla puudutatud isiku suhtes tahte vastase ravi kohaldamise aluseks

(RKTKm 12.02.2018, 2-15-3662, p 14.2). Seega leiab kolleegium, et PsAS § 11 lg 1 p-s 2

nõutud ohtlikkuse kriteerium ei ole täidetud.

15.7. Arvestades, et ringkonnakohtu hinnangul ei ole täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 2 nimetatud

eeldus, ei ole vaja tuvastada, kas PsAS § 11 lg 1 p-s 3 nimetatud eeldus on täidetud, kuna kui

puudub isiku ohtlikkus endale või teistele, siis puudub õiguslik alus isiku suhtes tahtest

olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks.

16. Eelnevat arvestades leiab ringkonnakohus, et maakohus asus põhjendamatult seisukohale,

et puudutatud isikule tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamise eeldused olid

täidetud ja puudutatud isiku võis paigutada haigla psühhiaatriaosakonda ning kohaldada talle

tahtest olenematut ravi. Ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

17. Menetluskulud tuleb TsMS § 172 lg 3 alusel jätta riigi kanda. Puudutatud isikule riigi

õigusabi korras määratud esindaja tasu määrab kohus kindlaks eraldi määrusega.

18. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 543 ja §

178 lg 1 võimaldavad esitada praeguse määruse peale määruskaebuse.

(allkirjastatud digitaalselt)

/Vallo Kariler, Maris Kuurberg ja Gea Lepik/