2-24-5837/19 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Kohtunik

Hele Kaldma

Kohtuotsuse

avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

17. detsember 2024, Tartu

Tsiviilasja number

2-24-5837

Tsiviilasi

T.R. hagi M.R. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: T.R. (ik XXX), lepinguline esindaja advokaat

Charlotta Rebecca Zobel (e-post XXX)

Kostja:

M.R.

(ik

XXX;

elukoht

xxxxx-

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx, XXX, e-

postxxx), lepinguline esindaja Maia Ploom (e-post XXX)

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada T.R. hagi M.R. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks.

2. Välja mõista M.R.-ilt T.R. kasuks põhivõlg 4478,12 eurot.

3. Välja mõista M.R.-ilt T.R. kasuks viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras tasumata põhivõlalt 4478,12 eurot alates hagi esitamisest

(08.04.2024) kuni põhivõla tasumiseni kuid mitte rohkem kui põhinõude ulatuses.

4. Jätta menetluskulud kostja kanda.

5. Määrata T.R. menetluskulude rahaliseks suuruseks 3127,70 eurot (s.o riigilõiv ja

lepingulise esindaja kulu põhjendatud ja vajalikus ulatuses).

6. Välja mõista M.R.-ilt T.R. kasuks menetluskulude katteks 3127,70 eurot.

7. M.R. on kohustatud tasuma hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt käesoleva

lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei

taotleta selle lahendamist istungil.

HAGI ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. T.R. (hageja) esitas Tartu Maakohtule 08.04.2024 (täiendatud 13.05.2024 ja 20.05.2024)

hagiavalduse M.R. (kostja) vastu võla nõudes. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks

välja 4478,12 eurot ja viivise alates 08.04.2024 põhinõudelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg

1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Menetluskulud palub

hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt soovis kostja 2018. septembris osta endale sõiduauto Skoda Superb.

Sõiduauto soetamiseks palus kostja hagejal krediidiasutusest laenu võtta. Kostja ja hageja

sõlmisid omavahel suulise laenulepingu, mille kohaselt kostja kohustus hagejale maksma

samadel alustel (maksekuupäev, summa) laenukohustust kui hageja maksab krediidiasutusele.

Hageja oli nõus laenu võtma ja seda kostjale edasi laenama.

Hageja sõlmis 2018. septembris krediidilepingu AS-ga Inbank (dtl 12-14). Hageja võttis laenu

7740 eurot ning kohustus tagasi maksma 12 356,74 eurot. Viimane osamakse pidi toimuma

15. septembril 2024. Igakuine osamakse tuli tasuda 15. kuupäeval summas 169,52 eurot.

Täpselt samasisulise kohustuse võttis kostja hageja ees, tasudes igakuiseid makseid hagejale.

2020. aastal tekkis vajadus krediidilepingut muuta ning 16. märtsil 2020 sõlmis hageja

krediidiandjaga autolaenu lepingu muutmise kokkuleppe (dtl 17-18). Võlgnevuse jääk oli

lepingu muutmisel 6589,79 eurot ja kokku pidi hageja tasuma 10 876,52 eurot. Viimane

osamakse pidi toimuma 15. aprillil 2026. Igakuine osamakse tuli tasuda 15. kuupäeval

summas 159,96 eurot. Samasisulise kohustuse võttis kostja hageja ees. Hagejal puudus

vajadus ise maksepuhkust taotleda – hageja kohustus on vaid edastada kostja poolt tasutud

summa krediidiandjale. Asjaolu, et lepingu muudatus ja maksepuhkus võeti kostja palvel ja

huvides tõendab asjaolu, et kostja ei jätkanud maksepuhkuse ajal hagejale maksete teostamist.

Kostja on täitnud oma laenukohustust osaliselt. Hageja on hagile lisanud tõenditena konto

väljavõtted alates 2022. aastast (dtl 32-34). Neilt nähtub, et kostja on iga kuu teinud vähemalt

160 eurose ülekande hagejale selgitusega „auto“. Osad ülekanded on suuremas summas,

sellisel juhul on ka ülekande põhjendusest näha, mille eest täiendavalt on ülekanne tehtud.

Kostja on ülekandeid teinud kuni 12. detsembrini 2023. Peale seda ei ole kostja hagejale

ühtegi ülekannet teinud.

Hageja ütles laenulepingu tingimuslikult üles 6. aprillil 2023 (dtl 36) kostjale saadetud

nõudeavalduses. Hageja viitas, et kui kostja hilineb kahe laenumaksega, siis nõuab hageja

kostjalt kogu kohustuse kohest täitmist. Kostja jättis kaks makset kohaselt täitmata ehk

põhjustas oma tegevusega lepingu lõppemise. Hageja on 19. jaanuari 2024 (dtl 31)

nõudekirjas öelnud: „[Eelmises] nõudekirjas tõime välja asjaolu, et edaspidiste korduvate

rikkumiste korral nõuame lepingu kogu ulatuses kohest täitmist. Sellele vaatamata, olete

taaskord lepingut rikkunud ning maksetega hilinenud. Seega ei jää kliendil [hageja] muud

üle, kui nõuda kogu laenulepingu kohest täitmist ehk kogu lepingu ulatuses summas 4 478,12

eurot.“ Seega ütles hageja 6. aprilli 2023 nõudekirjas lepingu tingimuslikult üles ja andis

kostjale mõistliku tähtaja (VÕS § 196 lg 2). Kuivõrd kostja rikkus endiselt lepingut, siis ütles

hageja lepingu üles 19. jaanuari 2024 nõudekirjaga (VÕS § 196).

2. Pärast 14. oktoobril 2024 toimunud kohtuistungit on hageja esitanud kohtule nõude

täpsustuse. Hageja palub kostjalt välja mõista 4478,12 eurot ja viivise põhinõudelt § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui põhinõude ulatuses. Alternatiivselt on

hageja palunud mõista kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud rahaline

kohustus summas 1439,64 eurot, lugeda hageja ja kostja vaheline laenuleping ülesöelduks 14.

oktoobri 2024 seisuga ning mõista kostjalt hageja kasuks välja rahaline kohustus 3038,48

eurot ja viivis põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte rohkem

kui põhinõude ulatuses.

KOSTJA SEISUKOHT

3. Kostja hagiga ei nõustu ja palub jätta see rahuldamata.

Kostja selgitas, et poolte abielu ajal olid nende sissetulekud ühisvara ning laenumakseid tasuti

ühisest rahast. Pärast abielu lahutamist jäi auto kostja valdusesse. Pooltel oli kokkulepe, et

alates jaanuarist 2022 tasub kostja hagejale laenumakseid 160 eurot kuus ning kostja vastavat

kokkulepet ka täitis. Kostja lõpetas maksete tasumise kui poolte vahel tekkis hooldusõiguse

vaidlus.

Autolaenu lepingu kohaselt on osamakse suurus 169.52 eurot, kostja pidi tasuma sellest

summast 160 eurot kuus. Viimase makse teostamise aeg oleks esialgse lepingu alusel

15.09.2024. Kostjal tuleks maksta laenumakseid alates jaanuar 2024 kuni maksekohustuse

lõpuni september 2024, 9 kuu eest kokku 1440 eurot. Isegi kui arvestada, et kostja peaks

maksma kogu igakuise makse 169.52 eurot, tuleks kostjal hagejale maksta 1525.68 eurot.

Pärast 14. oktoobri 2024 kohtuistungit on kostja teinud arvutused, mille kohaselt maksis

kostja alates auto ostmisest hagejale autoga seotud makseid 2018. aastal 1600 eurot; 2019

aastal 7561,10 eurot; 2020 aastal 1314+228+170+170=1882 eurot; 2021 aastal 170x12= 2040

eurot; 2022 aastal 1920 eurot ja 2023 aastal 1760 eurot. Kokku on kostja hagejale auto eest

tasunud 16 763,10 eurot.

4. Kostja on 29. novembri 2024 seisukohas selgitanud, et 2020. märtsist alates kuni 2020.

oktoobrini kostja hagejale laenumakseid ei tasunud, kuna hageja väitis, et laenumakseid ei ole

ajutiselt vaja maksta. Maksma hakkas kostja uuesti peale hagejalt vastava soovi teadasaamist.

14.10.2024 KOHTUISTUNG

5. Hageja selgitas kohtuistungil, et nõude arvestuse aluseks on 16.03.2020 sõlmitud leping.

Tasumata on 28 kuu ulatuses laenu (jaanuar 2024 – aprill 2026), igakuine osamakse on

159,96 eurot, v.a viimane osamakse, mis on 159,20 eurot. Hageja nõuab kogu laenulepingu

järgse kohustuse kohest täitmist. Lepingu muudatus sõlmiti seetõttu, et kostjal puudus töösuhe

ja tal polnud sissetulekut.

6. Kostja selgitas, et kuna hageja ütles, et rohkem ei ole vaja maksta, siis ta arvas, et laen on juba

tasutud. Hageja hakkas pärast lahutust uuesti maksete tasumist nõudma ja siis kostja maksis.

Lepingu muudatus oli kostjale üllatus, sest kostja on kogu aeg töösuhtes olnud. Kostja

sissetulek oli maksepuhkuse ajal sama mis muul ajal.

KOHTU SEISUKOHT

7. Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada.

8. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on

võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või

sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja

milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse

üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes

seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

9. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu

kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi

omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet

selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poolel.

10. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

1) hageja sõlmis laenulepingu AS-ga Inbank, et rahastada sõiduauto Skoda Superb ostu;

2) pooled sõlmisid suulise kokkuleppe, mille kohaselt kostja tasub hagejale igakuiselt

pangalaenu teenindamiseks 160 eurot vastavalt hageja poolt pangast võetud laenu

osamaksete lõppemiseni;

3) poolte vaheline abielu sõlmiti 12.12.2018 ning lahutati 16.03.2020. Kuivõrd poole

varasuhteks oli lahusvara ning laenuleping sõlmiti enne abielu, siis abielu sõlmimine või

lahutamine ei mõjuta poolte laenulepingust tulenevaid nõudeid.

11. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule

(laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma

sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga ning

intressi makstakse siis kui see on kokku lepitud (VÕS § 397). Tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 77 lg 1 kohaselt võib tehingu teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole

sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. VÕS § 11 lg 1 järgi võib lepingu sõlmida suuliselt,

kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku

vormi. Laenulepingule ei ole seadusega kehtestatud vorminõuet, seega eelnimetatud sätete

kohaselt võib selle sõlmida ka suuliselt. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse

esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste

vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe.

12. Kohus on seisukohal, et olenemata sellest, et hageja ja panga vahelises suhtes oli kokku

lepitud, et laenumaksed sisaldavad põhiosa, intressi ja haldustasu, ei muutunud see hageja ja

kostja laenulepingu osaks kuna pooltel puudus selline kokkulepe. Kohtu hinnangul on kostja

omaks võtnud asjaolu, et pooled sõlmisid 21.09.2018 laenulepingu, millega hageja andis

kostjale laenu 12 356,74 eurot, selliselt, et kostja kohustus igakuiselt tasuma laenu katteks

hagejale 160 eurot kuni 15.09.2024 (dtl 59). Seega on poolte vahel fikseeritud osamaksetega

laenuleping.

13. Poolte vahel on tekkinud vaidlus selle üle, kas hageja poolt 16.03.2020 sõlmitud laenulepingu

muudatus (dtl 17-18) on saanud poolte vahelise laenulepingu osaks, st. kas kostjal tuleb

tasuda laenumakseid kuni 15.04.2026.

14. Lepingu tõlgendamisel lähtutakse VÕS § 29 lg 1 kohaselt lepingupoolte ühisest tegelikust

tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav

lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 3 sätestab, et kui üks lepingupool mõistis

lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda

tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene

pool seda mõistis. Samas on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus poolel, kes sellele

tugineb. Seega tuleb hagejal tõendada, et kostja soovis suulist laenulepingut muuta ning

sõlmida uue maksegraafiku.

15. Hageja väidete kohaselt sõlmiti laenulepingu muutmise kokkulepe kostja soovil. Hagejal

puudus mistahes vajadus ise maksepuhkust taotleda, hageja kohustus oli vaid edastada kostja

poolt tasutud summa krediidiandjale.

Kostja ei nõustu, et hageja ja kostja vahel sõlmitud suulisele laenulepingule kohalduvad

hageja ja AS-i Inbank vahel 16.03.2020 sõlmitud lepingu muudatuse tingimused. Kostja

hinnangul ei olnud tal vajadust maksepuhkust taotleda, sest tal oli piisav sissetulek olemas.

16. Kohtule esitatud tõendite pinnalt saab teha järelduse, et märtsis 2020 muutsid pooled suulist

laenulepingut selliselt, et kostja sai 6 kuud maksepuhkust ning kohustus edasisi 160 euro

suuruseid kuumakseid tegema alates septembrist 2020 kuni aprillini 2026.

Kohtu hinnangul on hageja veenvalt põhjendanud ja tõendanud asjaolu, et kostjast tulenevalt

ja kostja soovil sõlmis hageja AS-ga Inbank lepingu muudatuse, sh 6 kuulise maksepuhkuse.

Kostja pangakonto väljavõttest (dtl 76-88) nähtub, et kostja on 10.02.2020 saanud lõpparve

xx-xxxxxxxxxxxxxxx. Kostja sai 2020 aasta jaanuaris töötasu 636 eurot, veebruaris 88 eurot,

märtsis 266,28 eurot ja aprillis 762,56 eurot. See oli kostja keskmisest sissetulekust oluliselt

väiksem sissetulek. Kohus on seisukohal, et kuivõrd maksepuhkuse taotlus tehti pangale

13.01.2020 (dtl 100), on eluliselt usutav, et kostjale anti sellel ajal teada, et tema töösuhe

senise tööandja juures lõpeb ning kostjal ei olnud veel teada, kas ta leiab koheselt uue töökoha

või mitte.

29.11.2024 on kostja selgitanud, et 2020 märtsist kuni 2020 oktoobrini kostja hagejale

laenumakseid ei tasunud, kuna hageja väitis, et laenumakseid ei ole ajutiselt vaja maksta.

Maksma hakkas kostja uuesti peale hagejalt vastava soovi teadasaamist. Kostja selgitas

kohtuistungil: „Ma olen talle rohkem ka maksnud. Ma panin talle maksed kirja. Kui ta hakkas

uuesti raha nõudma, siis ma panin sellele 160 eurole selgituse taha.“

Kohtu hinnangul viitab asjaolu, et kostja ei tasunud hagejale maksepuhkuse ajal laenumakseid

sellele, et kostja soovil taotles hageja maksepuhkust ka pangast. Ei ole eluliselt usutav, et

hageja taotles maksepuhkust omal soovil, kuivõrd pooled ei vaidle selle üle, et laen võeti

kostjale auto ostmiseks ning hageja eest pidi laenu teenindama kostja. Lisaks sellele nähtub

kostja pangakonto väljavõttest, et pärast maksepuhkuse lõppemist on kostja asunud taas

hagejale laenulepingu järgseid makseid tegema (dtl 82).

Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et kohtule esitatud tõendite kogumist lähtuvalt, saab

teha järelduse, et hageja ja kostja leppisid 16.03.2020 kokku maksepuhkuses kuueks kuuks

ning kostja võttis endale kohustuse edaspidi tasuda hagejale 160 euro suuruseid laenumakseid

kuni aprillini 2026.

17. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja ja kostja vaheline laenuleping on üles öeldud.

18. Hageja on seisukohal, et ütles 19. jaanuari 2024 nõudekirjaga laenulepingu VÕS § 196 alusel

üles (dtl 31).

Kostja hinnangul on laenulepingu ülesütlemise nõue hagi eseme muutmine, millega kostja ei

nõustu (TsMS § 376 lg. 1). Poolte vahel ei ole olnud laenulepingut ja järelikult ei ole midagi

üles öelda (dtl 120).

19. Kohtu hinnangul on kostja seisukoht vastuoluline, kuivõrd kostja on menetluses nõustunud, et

kohustus hagejale tasuma igakuiselt 160 eurot laenu katteks.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1, 2, § 8 lg 1, 2 järgi tuleb lepingut täita vastavalt lepingus ja

seaduses kokkulepitule ja hea usu ja mõistlikkuse põhimõttele. Kohustuse rikkumine on VÕS

§ 100 järgi kohustuse täitmata jätmine, osaliselt täitmata jätmine, täitmisega viivitamine. Kui

võlgnik rikub kohustust, on võlausaldajal õigus leping üles öelda VÕS § 101 lg 1 p 4, nõuda

kohustuse täitmist § 101 lg 1 p 1 järgi.

Lisaks ülesütlemise materiaalsetele tingimustele peavad lepingu lõppemiseks olema täidetud

ka ülesütlemise formaalsed eeldused. Lepingu ülesütlemise formaalseks eelduseks on

eelkõige ülesütlemisavalduse esitamine lepingu teisele poolele. Kestvuslepingu pool saab

lepingu VÕS § 195 lg 1 järgi üles öelda teisele lepingupoolele ülesütlemisavalduse

tegemisega. Seaduses ei ole ülesütlemisavaldusele ette nähtud vorminõuet. Seega saab

lepingu üles öelda ka kaudse ülesütlemisavaldusega TsÜS § 68 lg 3 mõttes.

Kohus hinnangul ei ole vaidlust selles, et hageja on edastanud kostjale teate 19.01.2024 (dtl

31), milles selgitab, et laenusaajalt on 06.04.2023 nõutud lepingu kohast täitmist, kuid kostja

on uuesti asunud lepingut rikkuma ning ei ole nõuetekohaselt laenumakseid tasunud. Seega

nõudis hageja kostjalt kogu laenulepingu kohest täitmist.

VÕS § 196 lg 1 sätestab, et kestvuslepingu võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel

etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki

asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni

kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine).

VÕS § 196 lg 2 sätestab, et kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub

lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks

määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Tähtaja määramine ei ole vajalik käesoleva

seaduse § 116 lõike 2 punktides 2–4 sätestatud juhtudel. VÕS § 116 lg 2 p 4 sätestab, et

olulise lepingurikkumisega on eelkõige tegemist, kui kohustuse rikkumine annab kahjustatud

lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi.

Kostja pangakonto väljavõttest (dtl 88) nähtub, et kostja on viimase makse teinud hagejale

12.12.2023. Kostja on selgitanud, et kostja lõpetas maksete tasumise kuna poolte vahel

tekkisid erimeelsused hooldusõiguse osas.

Asja materjalidest nähtub, et kostja ei ole lepingut pärast 2023. aasta detsembri makset

täitnud. Seega on eluliselt usutav, et poolte vaheline tüli oli selline, millest hageja võis aru

saada, et kostja ei kavatse lepingut edaspidi täita. Kohtu hinnangul saab 19.01.2024

nõudekirja lugeda lepingu ülesütlemiseks VÕS § 196 lg 1 alusel. Olukorras, kus kostja on

hagejale teatanud, et ei kavatse laenulepingut täita või et kostja hinnangul on leping täidetud,

on põhjendatud hageja poolne lepingu ülesütlemine.

20. VÕS § 195 lg 5 sätestab, et lepingu ülesütlemise korral peavad lepingupooled tagastama

üksnes lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta juba ette üleantu. Tagastamisele kohaldatakse

vastavalt käesoleva seaduse §-des 189–191 sätestatut.

VÕS § 189 lg 1 sätestab, et lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema

poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta

tagastab kõik üleantu. Lepingu ülesütlemisega muutus lepingu täitmise võlasuhe VÕS § 189

lg 1 alusel lepingu tagasitäitmise võlasuhteks ning kostja peab tagastama kõik pooltevahelise

laenulepingu seni tasumata osamaksed.

21. Asja materjalidest nähtuvalt leppisid pooled kokku, et kostja tasub hagejale igakuiselt 160

eurot kuni aprillini 2026. Seega tuleks kostjal laenulepingu ülesütlemise tagajärjel tasuda

hagejale osamaksed alates jaanuarist 2024 kuni aprillini 2026, so kokku 4480 eurot (160x28).

Hageja on palunud kostjalt välja mõista 4478,12 eurot.

22. Kohus kohustas 14.10.2024 kohtuistungil kostjat arvutama kokku, kui palju on ta auto laenu

tasunud. Kostja selgitas, et maksis alates auto ostmisest hagejale auto liisinguga seotud

makseid 2018. aastal 1600 eurot; 2019. aastal 756,10 eurot; 2020. aastal

1314+228+170+170= kokku 1882 eurot; 2021. aastal 170x12= 2040 eurot; 2022. aastal 1920

eurot ja 2023. aastal 1760 eurot. Kostja ei ole oma arvutuses viidanud tõenditele, mis seda

kinnitavad. Kohus eeldab, et arvutused on tehtud kostja pangakonto väljavõtte alusel (dtl 76-

87).

Kohtule nähtub kostja pangakonto väljavõttest, et kostja on 2018. aastal, pärast laenulepingu

sõlmimist, so. 21.09.2018 teinud hagejale makseid kokku 1600 eurot (dtl 86). Maksete

selgitusteks on märgitud „makse“. Kohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud, et tegemist on

maksetega, mis on tasutud auto laenu katteks. Kuivõrd pooled elasid perekonnana, ei saa

kõiki makseid lugeda autolaenu katteks, arvestades seejuures asjaolu, et pooltel ei ole

vaidlust, et kokkuleppe kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale laenu katteks igakuiselt 160

eurot. Seega tuleb lugeda, et kostja ei ole tasunud 2018. aastal laenulepingu katteks rohkem

kui maksegraafikuga ette oli nähtud.

Kostja 2019. aasta pangakonto väljavõtte kohaselt on kostja teinud hagejale makseid 7561,10

euro ulatuses, kõigi ülekannete selgitusteks on märgitud „makse“. Seega asub kohus ka 2019.

maksete osas seisukohale, et kostja ei ole tasunud 2019. aastal laenulepingu katteks rohkem

kui maksegraafikuga ette oli nähtud.

Kostja 2020. aasta pangakonto väljavõtte kohaselt on kostja teinud hagejale makseid 5422

euro ulatuses. 2020. aasta maksete selgitused on järgnevad: „liisingud“, „alimendid“,

„lastele“, „makse“, „auto ja käru“. Kostja hinnangul on autolaenu katteks tehtud maksed

kokku 1882 eurot (1314+228+170+170 = 1882 eurot). Kohtule jääb kostja arvutuskäik

arusaamatuks. Kohtule nähtub väljavõttest üks ülekanne, kus on märgitud „käru ja auto“.

Samas ei ole hageja vaidlustanud, et kostja ei oleks sellel aastal laenugraafiku kohaseid

makseid teinud, seega loeb kohus, et kostja on ka 2020. aastal tasunud osamakseid

nõuetekohaselt.

Kostja 2021. aasta pangakonto väljavõtte kohaselt on kostja teinud hagejale makseid 3748

euro ulatuses. Kostja leiab, et sellest summast 2040 eurot on tasutud laenu katteks. Kohtule

nähtub konto väljavõttest, et kostja on teinud hagejale igakuiselt makseid selgitustega

„auto+käru“ ja „auto, käru, tel“. Kohtu hinnangul ei saa kõiki neid makseid lugeda ainult

autolaenu katteks tehtud makseteks, kuivõrd selgitustest nähtuvalt on tasutud ka käru ja

telefoni eest. Seega arvestab kohus, et kostja on 2021. aastal igakuiselt tasunud laenumakseid

vastavalt poolte vahelisele laenugraafikule.

Kostja 2022. aasta pangakonto väljavõtte kohaselt on kostja teinud hagejale makseid 2049

euro ulatuses. Kostja leiab, et sellest summast 1920 eurot on tasutud auto laenu katteks.

Kuivõrd hageja ei ole vaidlustanud, et kostja 2022. aastal lepingu järgseid makseid tegi, tuleb

lugeda tõendatuks, et kostja on tasunud 2022. aastal laenu katteks 12x160= 1920 eurot.

Kostja 2023. aasta pangakonto väljavõtte kohaselt on kostja teinud hagejale makseid 800 euro

ulatuses (dtl 88). Kostja leiab, et 1760 eurot on tasutud auto laenu katteks. Kohtule esitatud

tõenditest nähtub, et kostja on tasunud auto laenu makseid 11 kuu eest kokku 1760 (160*11)

(dtl 87-88).

Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-96-11 p 12 kohaselt on laenusaajal kohustus tõendada, et ta on

võlausaldajale laenu tagasi maksnud. VÕS § 95 lg 1 kohaselt peab võlausaldaja kohustuse

täitmise vastuvõtmisel andma võlgnikule tema nõudel kohustuse täitmise vastuvõtmise kohta

kirjaliku tõendi (täitmise kviitung). Järelikult juhul, kui võlgnikul ei ole kviitungit, tagastatud

võladokumenti või võlausaldaja kirjalikku tunnistust esitada, tuleb eeldada, et võlgnik ei ole

kohustust täitnud. Seega kostja väide, et kui ka laen oli, on see täies määras täidetud, ei ole

tõendatud.

23. Eelnevast tulenevalt loeb kohus tõendatuks, et kostja on täitnud laenulepingust tulenevaid

kohustusi alates septembrist 2018 kuni 2023 detsembrini. Kostjal on täitmata laenumaksed

alates jaanuarist 2024 kuni aprillini 2026. Seega rahuldab kohus hageja nõude ja mõistab

kostjalt hageja kasuks välja tasumata laenu jäägi, mis on 4478,12 eurot.

24. Lisaks põhinõudele on hageja palunud kostjalt välja mõista viivise iga viivitatud päeva eest

alates hagi esitamisest kuni kohtulahendi või kohustuse täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg

1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui põhinõude ulatuses.

25. VÕS § 108 lg 1 ja 113 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist ning nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral viivitusintressi (viivist) arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Hageja nõuab kostjalt viivist seaduses sätestatud määras. Viivise määraks

loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.

TsMS § 367 kohaselt võib viivist nõuda hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi

esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana,

vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.

Hageja nõue viivise saamiseks hagis nõutud ulatuses on asjaoludega õiguslikult põhjendatud

ning tuleb rahuldada.

26. TsMS § 173 lg 1 ja 4 ning § 174 lg 1 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude

jaotuse ning kostjalt hageja kasuks välja mõistetava menetluskulu rahalise suuruse. TsMS §

162 lg 1 alusel jäävad menetluskulud kostja kanda.

Hageja menetluskulud on taotluse järgi riigilõiv 595 eurot ja õigusabikulu 24 tunni ja 5 minuti

eest 5640,89 eurot (koos km-ga) tunnihinnaga 225,70 eurot (koos käibemaksuga).

27. Riigilõivu kulu tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist põhjendatud

kulutustega.

28. Hageja on selgitanud, et kohtueelselt on õigusabi osutatud 2,59 tundi. TsMS § 138 lg 1

sätestab, et menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144

lg 1 p 4 kohaselt on kohtuväliseks kuluks seaduses sätestatud kohtueelse menetluse kulud,

välja arvatud juhul, kui hagi on esitatud hiljem kui kuus kuud pärast kohtueelse menetluse

lõppu. Kohtu hinnangul ei saa nõudekirja esitamist pidada TsMS § 144 lg 1 p 4 järgseks

kohtuväliseks kuluks. Kohus selgitab, et kohtupraktikas on korduvalt välja toodud, et üldjuhul

tuleb professionaalset õigusabi kohtueelses menetluses pidada mõistlikuks ja õigusabile

tehtud kulud hiljem VÕS § 128 lg 3 alusel hüvitatavateks. Seega ei ole tegemist

menetluskuluga, mida kohus saaks käesoleval juhul menetluskulude kindlaksmääramise

raames rahuldada.

29. Hageja õigusabikulu maksekäsu kiirmenetluses on olnud 1,14 tundi.

Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-165-16 punktis 12.1. selgitanud, et TsMS § 4842 kohaselt

määrab kohus maksekäsu kiirmenetluses maksekäsus või menetluse lõpetamise määruses võla

tasumise tõttu §-s 4881 ettenähtud juhul lisaks menetluskulude jaotusele kindlaks ka

hüvitatava riigilõivu rahalise suuruse ning määrab 20 eurot avaldaja menetluskulude katteks.

Muid avaldaja kantud menetluskulusid maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata. Kolleegiumi

hinnangul kehtib TsMS §-s 4842 sätestatud piirang, mille kohaselt maksekäsu kiirmenetluses

ei hüvitata avaldaja kantud menetluskulusid suuremas ulatuses kui 20 eurot, ka siis, kui

võlgnik esitab maksekäsu peale määruskaebuse ja maksekäsu kiirmenetlus jätkub

ringkonnakohtus.

Seega rahuldab maakohus hageja maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 euro ulatuses.

30. Hagi esitamisele kulus hagejal 7,32 tundi. Kohus selgitab esmalt, et käesolev tsiviilasi on

eraldatud tsiviilasja nr 2-24-10549 menetlusest. Kohtule nähtub, et menetluses nr 2-24-

105949 on pooled sõlminud kompromissi selliselt, et menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

Kohus arvestab menetluskulude kindlaksmääramisel vaid käesoleva tsiviilasjaga seotud

kulusid. Hageja esitas 13.05.2024 hagiavalduse täienduse, mis on 1,5 leheküljel. Kohtu

hinnangul saab lugeda hagi koostamise põhjendatud kuluks 3 tundi.

Kostja 1-leheküljelise vastusega tutvumiseks saab pidada vajalikuks ajakuluks ühe tunni.

Hageja on palunud hüvitada kohtuistungile ja tagasi sõidu ajakulu 5h, s.o 305 eurot ning

kohtuistungil osalemise ja ettevalmistamise ajakulu 1,33 tundi. Kohtuistungi kestvuseks oli 35

minutit. Kohus peab põhjendatud ajakuluks kohtuistungi ettevalmistamiseks 30 minutit,

arvestades asjaolu, et hagi ja kostja vastus ei ületa kolme lehekülge.

Alates 29. jaanuarist 2018 näeb korra § 151 ette hüvitise ka riigi õigusabi osutaja sõidule

kulutatud aja eest. Korra § 151 lg 1 alates 8. detsembrist 2018 kehtiva redaktsiooni kohaselt,

kui riigi õigusabi osutamise koht jääb advokaadibüroo asukohast kaugemale kui 201

kilomeetrit, makstakse riigi õigusabi osutamise kohta ja tagasi jõudmiseks kulutatud aja eest

kokku täiendavat tasu vastavalt advokaadibüroo kaugusele, arvestades ühte suunda. Sõiduaja

eest makstava hüvitise suurus sõltub advokaadibüroo ja riigi õigusabi osutamise koha

vahemaast (korra § 151 lg 1 p-d 1-5) (vt Riigikohtu 29. septembri 2021 lahend tsiviilasjas nr

2-14-63261 ja üldkogu 26. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-15, p 70 jj).

Kuna kostja lepinguline esindaja on taotlenud hüvitist tema tegevuskohaks oleva

advokaadibüroo asukohast (Tallinna linn) õigusteenuse osutamise kohta (XXX) ja tagasi

sõitmisele kulutatud aja eest ning õigusabi osutamise koha kaugus lepingulise esindaja

tegevuskohast on ühte suunda arvestades alla 200 kilomeetri, peab kostja hüvitama hageja

esindaja kohtuistungile sõitmise aja eest 30 eurot.

Pärast kohtuistungit esitatud seisukoha koostamiseks ja tõendite analüüsiks peab kohus

põhjendatud ajakuluks 4 tundi. Hageja viimase seisukoha ja menetluskulude nimekirja

koostamise põhjendatud ajakuluks saab pidada 2 tundi arvestades seda, et poolte sisulised

seisukohad olid juba esitatud.

Eelnevast tulenevalt peab kohus hageja põhjendatud õigusabile kulunud ajaks 11 tundi.

Hageja taotleb menetluskulude hüvitamist koos käibemaksuga. Lepinguline esindaja on

osutanud teenust tunnihinnaga 185 eurot ilma käibemaksuta ehk tunnihinnaga 225,70 eurot

(2024. a käibemaksu määraga).

Seega määrab kohus hageja õigusabikulude suuruseks 2482,70 eurot (11x225,70), millele

lisandub riigilõiv 595 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja esindaja sõidule

kulunud ajakulu 30 eurot. Hageja põhjendatud menetluskulud kokku on 3127,70 eurot.

31. TsMS § 177 lg 4 ja hageja taotluse alusel mõistab kohus kostjalt välja menetluskulult viivise

VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni

täitmiseni.

/allkirjastatud digitaalselt/

Hele Kaldma

kohtunik