3-24-3320/4 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-24-3320

Määruse kuupäev

17. detsember 2024

Kohtunik

Juhan Siider

Kohtuasi

X-i kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks seoses ajavahemikul 24. september kuni 3.

oktoober 2024 pereliikmetele helistamise piiramisega

RESOLUTSIOON

1. Tagastada X-i kaebus.

2. Jätta X-i taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata.

3. Jätta X-i taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.

4. Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni p-de 1-3 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15

päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §

119 lg 1, § 121 lg 4 ja § 204 lg 1, riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 15 lg 8). Muus osas määruse

peale määruskaebust ei saa esitada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (kaebaja) esitas Tartu Vanglale 3. oktoobril 2024 taotluse mittevaralise kahju

hüvitamiseks summas 2500 eurot. Kaebaja põhjendab, et vangla piirab alates 24. septembrist

2024 kaebaja suhtlemist pereliikmetega, lubades kaebajal helistada vaid kaks korda nädalas

kokku kaks tundi. Kaebajal on osaliselt just selliste piirangute tõttu purunenud viimase nelja

aasta jooksul kolm abielu. Kaebajat hoitakse tahtlikult sotsiaalses isolatsioonis, tema väärikust

alandatakse ning tema perekonnaellu sekkutakse ebaproportsionaalselt. Kaebaja tahab uue

elukaaslasega suhteid säilitada ja arendada, kuid praegu see ei ole võimalik. Samuti on

kaebajal lasteaiaealine laps, kellega kirjavahetus ei ole võimalik. Pereliikmetele helistamine

peaks toimuma ilma piiranguteta. Olukorras, kus osakondade telefonid seisavad suurema osa

ajast kasutuseta, on piirang õigusvastane. Eesti Vabariigi põhiseaduse vastaseks tuleb

tunnistada sätted, mis imperatiivselt kohustavad vanglat võimaldama helistamist

maksimaalselt kaks korda nädalas kaks tundi ja mis võimaldavad vanglale ülemäärast

kaalutlusõigust.

3-24-3320

2. Tartu Vangla jättis 3. detsembri 2024. a otsusega nr 1-13/24/554-2 kaebaja kahju

hüvitamise taotluse rahuldamata. Tartu Vangla 25. septembri 2024. a käskkirjaga nr 2-24/1-

2/276 kohaldati kaebaja suhtes alates 24. septembrist 2024 täiendavate julgeolekuabinõudena

vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ja

eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. Seega paikneb kaebaja režiimil, mis ei võimalda

tal päevakavas ettenähtud ajal osakonnas liikuda, sh kasutada helistamiseks telefoni osakonna

avatud ajal. Kaebajal on võimalik helistada kahel päeval nädalas ning vastavalt Tartu Vangla

kodukorra (TVK) p-le 12.13 on kinnipeetava telefoni kasutamise maksimaalne aeg päevas

tehniliselt piiratud 60 minutile. Kaebaja on vaidlusalusel ajavahemikul saanud helistada 26.

septembril, 1. oktoobril ja 3. oktoobril 2024. Sellisel määral helistamise võimaldamist ei saa

pidada õigusvastaseks. Kaebaja ei ole kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, kuivõrd ei

ole vaidlustanud TVK p 12.8.2, mis reguleerib seda, kuidas toimub helistamine täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise ajal. Haldusmenetluses ei ole põhiseaduslikkuse järelevalve

menetluse algatamine võimalik.

3. Kaebaja esitas 8. detsembril 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla tegevuse

õigusvastasuse kindlakstegemiseks ning mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 2500 eurot.

Kaebaja kordab oma vanglale esitatud 3. oktoobri 2024. a kahjunõude põhjendusi ning leiab,

et helistamist reguleerivad sätted on Eesti Vabariigi põhiseaduse vastased. Kaebaja taotleb

riigilõivu tasumisest vabastamist ja riigi õigusabi. Kaebaja märgib, et ta vajab riigi õigusabi,

kuna tema esitatud kaebuste hulk on niivõrd suur ja tal on raske adekvaatselt materjalides

orienteeruda.

4. Tartu Vangla esitas kohtule 16. detsembril 2024 vastusena kohtunõudele kohtueelse

menetluse materjalid.

KOHTU SEISUKOHT

5. HKMS § 120 lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse

eseme. Kohus tõlgendab HKMS § 2 lg 4 alusel esitatud kaebust ning lähtub selle

lahendamisel kaebaja tegelikust tahtest. Kaebaja nõuab Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse

kindlakstegemist ning mittevaralise kahju hüvitamist. Kuna hüvitamiskaebuse raames hindab

kohus ka vangla tegevuse õiguspärasust, siis ei ole eraldiseisva tuvastamisnõude esitamine

kaebaja õiguste kaitseks vajalik ning kohus saab aru, et kaebaja nõuab HKMS § 37 lg 2 p 4

alusel vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Kaebaja põhjendab, et vangla piirab

alates 24. septembrist 2024 tema helistamist, võimaldades tal helistada pereliikmetele vaid

kaks korda nädalas kokku kaks tundi. Kuna kaebaja esitas vanglale kaebuse asjaoludega

seonduva kahjunõude 3. oktoobril 2024, siis piiritleb kohus vaidlusaluse ajavahemiku viimati

nimetatud kuupäevaga, kuivõrd selles osas on kaebaja läbinud nõuetekohaselt

vangistusseaduse (VangS) § 11 lg-s 8 sätestatud kohustusliku kohtueelse menetluse. Seega on

vaidlusaluseks ajavahemikuks 24. september kuni 3. oktoober 2024. Kohus saab aru, et

kaebaja hinnangul alandas vangla tema väärikust ning rikkus tema eraelu puutumatust.

6. HKMS § 121 lg 2 p 21 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui

kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse

rahuldamine ebatõenäoline.

7. Kaebaja väljendab rahulolematust selles osas, et vangla võimaldab tal helistada vaid kaks

korda nädalas kokku kaks tundi. Täpsemalt sai kaebaja ajavahemikul 24. september kuni 3.

oktoober 2024 helistada 26. septembril, 1. oktoobril ja 3. oktoobril 2024 (dtl 28). Asjaolu, et

kaebaja ei saanud vaidlusalusel ajavahemikul, s.o ligikaudu nädala jooksul, helistada

3-24-3320

rohkemal määral, ei saanud põhjustada kaebaja õiguste intensiivset riivet. Kohus mõistab, et

kaebaja heaolu võis teatud ulatuses langeda, kuna ta ei saanud soovitud ulatuses helistada,

kuid kaebajale oli tagatud reaalne võimalus oma lähedastega suhtlemiseks ning vangla

tegevus ei saanud kaebajale kaasa tuua ülemääraseid ebamugavusi ja kannatusi. Lisaks tuleb

arvestada, et kaebajal on võimalik oma lähedastega suhelda ka teistel viisidel. Näiteks, kuigi

kaebajal ei ole võimalik pidada kirjavahetust oma lasteaiaealise lapsega, siis on tal võimalik

seda teha teiste isikutega.

8. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu

kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse

§-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 näeb ette,

et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist mh süüliselt väärikuse

alandamise ja eraelu puutumatuse rikkumise korral. Avaliku võimu kandja tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamine on aga Eesti Vabariigis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lg

1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral.

Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui rikkumise raskus seda õigustab (vt ka Riigikohtu

halduskolleegiumi 27. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-3-1-9-17, p 13 ning seal viidatud

kohtupraktika). Kohtu hinnangul ei ole X-i kaebuse rahuldamine tõenäoline.

8.1. Kehtivatest õigusaktidest tulenevalt on vangla kohustatud tagama kinnipeetavale

helistamise võimaluse vähemalt üks kord nädalas. Täpsem telefoni kasutamise aeg ja kestus

nähakse ette vangla kodukorras (VangS § 28 lg 1, justiitsministri 30. novembri 2000. a

määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 51 lg 2). Kuna vangla rakendas kaebaja suhtes

vaidlusalusel ajavahemikul täiendavaid julgeolekuabinõusid, siis juhindus vangla TVK p-st

12.8.2, mille kohaselt toimub kõnede teostamine ajal, mil kinnipeetava suhtes kohaldatakse

täiendavaid julgeolekuabinõusid, üldjuhul kell 09:00-st kuni 20:00-ni esmaspäeviti ja

neljapäeviti ning kui kinnipeetav viibib eraldatud lukustatud kambris avatud osakonnas, siis

võimaldatakse talle helistamist ajal, kui eluosakond on päevakava järgselt suletud. TVK p

12.13 kohaselt on kinnipeetava telefoni kasutamise maksimaalne aeg päevas tehniliselt

piiratud 60 minutile. Põhjendatud vajadusel helistamiseks kaitsjale, ametiisikutele,

perekonnaliikmetele jne pikendab vanglaametnik ühekordselt kinnipeetava telefoni

kasutamist. Vangla on kaebajale eelkirjeldatud ulatuses helistamist võimaldanud. Asjaolu, et

kaebajal ei olnud võimalik oma pereliikmetele helistada suurema sagedusega kui kaks korda

nädalas kokku kahe tunni jooksul ning et kaebaja hinnangul peaks helistamine toimuma

piiranguteta, ei tingi vangla tegevuse õigusvastasust.

8.2. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud kaebaja viited helistamist reguleerivate normide

põhiseadusevastasusele. Kaebaja ei ole kohtueelses menetluses vaidlustanud TVK p 12.8.2

või muid kodukorra sätteid, mis reguleerivad helistamise korraldust vanglas täiendavate

julgeolekuabinõude rakendamise ajal ega ole seega kasutanud ammendavalt esmaseid

õiguskaitsevahendeid, millega oleks saanud kodukorra punktide õiguspärasust kontrollida

ning endale kahjulike tagajärgede saabumist vähendada või vältida. Samuti on kohtupraktikas

kinnitatud, et helistamise õigus vanglas ei ole piiramatu, vaid kinnipeetavatele peab olema

tagatud helistamise võimalus mõistlikul määral (Riigikohtu halduskolleegiumi 31. oktoobri

2007. a otsus asjas nr 3-3-1-54-07, 9; Tartu Ringkonnakohtu 17. veebruari 2022. a määrus

asjas nr 3-21-1891, p 13; Tallinna Ringkonnakohtu 7. märtsi 2024. a määrus asjas nr 3-24-

542, p 9). Kaebaja suhtes rakendati vaidlusalusel ajal täiendavaid julgeolekuabinõusid, tema

liikumis- ja suhtlemisvabadus oli seetõttu piiratud ning on paratamatu, et tal ei olnud võimalik

helistada samas ulatuses, nagu tal oleks olnud võimalik seda teha avatud osakonnas viibides.

Kohtule ei ilmne, et vangla oleks kaebaja helistamise võimalusi ebamõistlikult piiranud.

3-24-3320

9. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus X-i kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. Kohus

selgitab, et vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti

kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.

10. Kuna kohus tagastab kaebuse, siis puudub vajadus lahendada kaebaja taotlust riigilõivu

tasumisest vabastamiseks ning kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata.

11. Kaebaja on esitanud ka riigi õigusabi taotluse, mille kohus käesoleva määrusega lahendab.

RÕS § 6 lg 1 järgi võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi

tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda

teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast

õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole taotleja kehv majanduslik

seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi

õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kui esinevad RÕS § 7 lg-s 1

sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, ei mõjuta isiku majanduslik seisund

asja otsustamist.

11.1. Kaebaja on koostanud kohtule arusaadava kaebuse, millest nähtuvad kaebaja taotlused

ning põhjendused. Kaebaja on ka varasemalt suutnud iseseisvalt halduskohtumenetluses

arvukalt kaebusi ja muid menetlusdokumente esitada. Üksnes 2024. a on kaebaja esitanud

Tartu Halduskohtule 87 kaebust ja ühe esialgse õiguskaitse taotluse haldusmenetluseks.

Eeltooduga on tõendatud, et kaebaja on iseseisvalt võimeline halduskohtumenetluses osalema

ning ta ei vaja advokaadi abi. Halduskohtumenetluses selgitab vajalikud asjaolud,

seadusesätted ja asjakohase kohtupraktika kohus välja enda initsiatiivil ning kaebaja

õigusalaste teadmiste puudumist kompenseerib halduskohtus kohalduv uurimisprintsiip

(HKMS § 2 lg-d 4 ja 5). Kaebaja väljendatud raskused ei ole sellised, mis õigustaksid riigi

õigusabi andmist. On kaebaja enda otsustada, kas ja kui palju ta peab vajalikuks kohtu poole

erinevate kaebustega pöörduda, kuid haldusasjade suur hulk ning sellest tulenev suurem

vajadus kohtule erinevaid avaldusi esitada, ei anna iseseisvalt õigust riigi õigusabile.

11.2. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus X-i taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lg 1 p 1

alusel rahuldamata.

12. Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

Juhan Siider