2-23-14715/38 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

(Vaheotsus lõppotsusena)

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Meelis Eerik

Otsuse tegemise aeg ja koht

17.12.2014.a Tallinn, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-23-14715

Tsiviilasi

FL Transport OÜ (pankrotis, registrikood 10265372)

pankrotihaldur Indrek Lepsoo (asukoht Roseni 7 10111

TALLINN) hagi Canderos Assets OÜ (registrikood 10726778,

asukoht Kimsi tee 18 Pringi küla Viimsi vald 74001 HARJU

MAAKOND) vastu 487 911,28 euro ja viiviste saamiseks

Tsiviilasja hind

586 262,16 eurot

Istungi toimumise aeg

12.11.2024.a

Istungil osalenud isikud

Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Leon Glikman

Kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Kadi Saluste

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Canderos Assets OÜ taotlus hagi läbi vaatamata jätmiseks.

2. Teha vaheotsus.

3. Jätta hagi rahuldamata.

4. Lõpetada tsiviilasjas menetlus.

5. Tühistada Harju Maakohtu 02.04.2024 määrusega seatud hagi tagamise abinõud,

millega:

5.1 kanti Canderos Assets OÜ omandis oleva kinnistu Tartu Maakohtu kinnistusosakonna

registriosa XXX (XXX) IV jakku esimesele vabale järjekohale kohtulik hüpoteek summas

250 000 eurot FL Transport OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Indrek Lepsoo kasuks ja

5.2 kanti Canderos Assets OÜ omandis oleva Tartu Maakohtu kinnistusosakonna

registriosa XXX (XXX, millele vastab 4025/49211 mõttelist osa kinnistust) IV jakku

esimesele vabale järjekohale kohtulik hüpoteek summas 335 226,11 eurot FL Transport

OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Indrek Lepsoo kasuks.

6. Jätta menetlusulud FL Transport OÜ (pankrotis) kanda.

7. Määrata rahaliselt kindlaks Canderos Assets OÜ menetluskulud summas 4930 eurot.

8. Hüvitada Canderos Assets OÜ menetluskulud Glikman Alvin Advokaadibüroo OÜ

poolt 08.03.2024 Rahandusministeeriumi arveldusarvele tasutud menetluskulude tagatise

summas 4930 eurot arvelt.

9. Jätta FL Transport OÜ-lt (pankrotis) välja mõistmata menetluskulude viivis.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada põhjendatud apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul otsuse kättetoimetamisest alates, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle

lahendamist istungil. Menetlusabi taotluse esitamine ei vabasta kaebuse tähtaegse esitamise nõudest.

Hageja nõue

FL Transport OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Indrek Lepsoo esitas Harju Maakohtule hagi

Canderos Assets OÜ vastu 487 911,28 euro ja VÕS § 113 kohase viiviste saamiseks alates

23.01.2023. Hageja leidis, et kostja on tekitanud hagejale kahju, kuna kostjale on

haginõude ulatuses tehtud ülekandeid. Alternatiivse õigusliku alusena palus hageja vastav

summa välja mõista alusetu rikastumise sätete alusel. Alternatiivse nõudena palus hageja

tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada maksed summas 50 562,78 eurot, kohustada

kostjat see summa hagejale tagastama ning välja mõista viivis VÕS § 113 sätestatud

määras alates 23.01.2023.

Hageja täpsustas nõuet. Hageja palub kostjalt välja mõista kahju hüvitis summas 487

911,28 eurot, viivis seisuga 17.10.2023a 39 801,53 eurot ja järgnevalt VÕS § 113 alusel

põhisummalt kuni põhisumma täitmiseni. Alternatiivselt soovib hageja tagasivõitmise

korras kehtetuks tunnistada hageja ja kostja vaheline leping selgitusega: makse tagastus,

arve 3448, Auplik, omanikulaenu tagasimakse, 3423, 3370, 3310, 3369, 3273, 3234, 3190,

3189, omanikulaenu tagasimakse, 3447, 3448, mille tulemusena on hageja kostjale tasunud

02.08.2018-22.12.2018 50 562,78 eurot ja kohustada kostjat tagastama põhisummana 50

562,78 eurot võlgniku pankrotivarasse (alternatiivselt välja mõista kostjalt 50 562,78

eurot) ja lisaks viivis põhisummalt kuni 17.10.2023 hagi esitamiseni summas 4124,68

eurot ja sealt edasi viivis põhisummalt VÕS § 113 määras kuni kohase täitmiseni.

Kostja vastuväited

Kostja vaidleb hagile vastu.

Kostja leiab, et hageja nõuded on tõendamata ja õiguslikult põhjendamata. Tagasivõitmise ja

deliktiõigusliku nõude puhul pole hageja tõendanud, et tekkinud on kahju, alusetu rikastumise

nõude puhul on tõendamata, et täideti olematut kohustust. Raamatupidamisdokumendid on

hageja pankrotihaldurile üle antud. Samuti on kõik nõuded lõppenud hageja

pankrotimenetluses 16.06.2020 sõlmitud kompromissiga. Eelmine pankrotihaldur ei esitanud

tagasivõitmise hagi. Hageja nõuded on ka aegunud.

Kostja taotles jätta hagi läbi vaatamata. Alternatiivselt taotles kostja teha vaheotsus

tuvastamaks, et hageja nõue saab tugineda üksnes pankrotiõiguse erisätetele mitte deliktiõiguse

ega alusetu rikastumise sätetele; tagasivõitmise nõude esitamiseks on möödunud õigust lõpetav

tähtaeg ning hageja nõuded on aegunud. Tulenevalt eeltoodust palub kostja teha vaheotsuse

asemel lõppotsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja

kanda.

Kostja leiab, et hageja nõue on perspektiivitu ning seetõttu võib kohus igas menetlusetapis jätta

hagi läbi vaatamata. Riigikohus on pidevalt selgitanud, et pankrotiseaduses sätestatud

tagasivõitmise regulatsioon on eriregulatsioon teiste nõudealuste suhtes (Riigikohtu lahendid nr

3-2-1-80-05, 3-2-1-163-11, 3-2-1-18-14). Hageja deliktiõiguslik ja alusetust rikastumisest

tulenev nõue tugineb samadele asjaoludele kui tagasivõitmise nõue ja teenib sama eesmärki.

Seetõttu ei saa hageja esitada deliktiõiguslikku ja alusetust rikastumisest tulenevat nõuet. Kui

kohus ei jäta hageja nõudeid läbi vaatamata, saab kohus teha vaheotsuse. Riigikohus on

leidnud, et vaheotsust on alati võimalik teha, kui see aitab vältida kulukat, aeganõudvat ning

tarbetut tõendamismenetlust (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-10-08). Seejuures ei ole oluline, kas

tegemist on menetlusõigusliku vaidlusega nagu vahekohtu kokkuleppe kehtivus (Riigikohtu

lahend nr 3-2-1-130-07) või materiaalõigusliku küsimusega nagu eseme kuulumine abikaasade

ühisvara hulka (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-10-08) või võlatunnistuse konstitutiivsus

(Riigikohtu lahend nr 3-2-1-124-14).

Vastavalt pankrotiseaduse (PankrS) § 118 lg 2 on tagasivõitmisnõude esitamise tähtaeg 3 aastat

pankroti väljakuulutamisest. Tegemist on õigust lõpetava tähtajaga. Hageja pankrot kuulutati

välja 07.03.2019. Tagasivõitmisnõude võis esitada kuni 07.03.2022. Hagi on esitatud

17.10.2023, s.o pärast õigustlõpetava tähtaja möödumist.

Alusetust rikastumisest ja kahju tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150 lg 1 ja 151 lg 1 järgi 3 aastat ajast, mil

õigustatud isik sai kahjust või alusetust rikastumisest teada. Hageja pankrotihaldur sai nõudest

teada hiljemalt 04.03.2019, mil ta kajastas seda oma aruandes. Seetõttu on hageja nõue

aegunud.

Hageja seisukoht

Hageja peab kostja taotlust hagi läbi vaatamata jätmiseks alusetuks. Hagi saab jätta läbi

vaatamata, kui selle rahuldamine on õiguslikult võimatu juba hagis endas toodud asjaoludel.

Kostja soovib aga tõendeid hinnata, näiteks millal sai hageja pankrotihaldur kahjust teada jms.

Vaheotsusega on kostja nõus, sest see võib olla menetlusökonoomsem variant, sest sellisel

juhul ei pea hageja esitama vajalikku tõendit hageja pearaamatu näol ning puudub vajadus

põhjalikult tõendite analüüsiks.

Hageja leiab, et pankrotiseadus ei välista nõude esitamist muul alusel. Riigikohus ei ole

välistanud nõude esitamist deliktiõiguse raames, sest kostja viidatud lahendid puudutavad vaid

tehingulisi suhteid. Hagejal on õigus valida, mis alusel ta oma nõude esitab ning

õiguskaitsevahendite valikuid ei saa ette heita (Riigikohtu lahend nr 2-16-12587, 3-2-1-100-

15). PankrS § 3 lg 2 ja 4 sätestavad ammendavalt mis seaduste suhtes on pankrotiseadus

erinormiks ja need seadused on tsiviilkohtumenetluse seadustik ja täitemenetluse seadustik.

Tagasivõitmise regulatsiooni normistik ei ole erinorm delikti ja alusetu rikastumise nõude

normidele, sest need reguleerivad erinevaid olukordi. Näiteks võib võlaõigusseadus (VÕS) ja

TsÜS siduda tehingu kehtetuse tehingu tühistamisega, PankrS võimaldab kehtetuks tunnistada

tehinguid ja lisaks toiminguid, kuid selles osas puudub TsÜS regulatsioon. Seetõttu ei ole

PankrS tagasivõitmise nõuded eriregulatsioon ega sätestaks immuunsuse muude nõuete suhtes.

Pankroti kaudu kostja selline premeerimine ei ole kooskõlas õigusriiklikusse põhimõttega.

Kohtupraktika on aktsepteerinud pankrotivõlgniku puhul kahjunõuete esitamist (Riigikohtu

lahend nr 3-2-1-33-17, 3-2-1-113-16 jt), alusetu rikastumise nõudeid (Riigikohtu lahend nr 2-

21-16508, 3-2-1-46-16 jt) ning muid võlaõiguslikke nõudeid. Ka kriminaalmenetlus ei ole

kohane viis raskematel juhtudel kannatanule oma õiguste kaitseks. Hageja leiab, et

pankrotimenetluse regulatsioon välistab vaid mõnede TsMS ja TMS normide kohaldamise.

Hageja nõustub, et tagasivõitmise nõude esitamise tähtaeg ei ole aegumistähtaeg. See aga ei ole

möödunud. Vaidlusalused maksed olid tehtud 02.08.2018-22.12.2018 lähikondsete vahel.

Hagejal on õigus see nõue esitada PankrS § 110 lg 1 p 4 alusel 5 aasta jooksul alates ajutise

halduri nimetamisest, mis toimus 06.07.2023. Seadus ei sätesta, et hageja ei saa nõuet esitada,

sest kunagi oli hageja suhtes läbi viidud pankrotimenetlus. Nii saaks võlgnik kõikide nõuete

blokeerimiseks korraldada pankrotimenetlus ja see lõpetada kompromissiga. See ei ole seaduse

mõte.

Varem hagejaga sõlmitud kompromiss ei hõlma hageja nõudeid. Kompromiss puudutas hageja

võlausaldajatele tehtud väljamakseid, s.o hageja kohustusi võlausaldajate ees. Käesolev nõue

on hageja nõue kostja vastu.

Kohtu põhjendused

Kostja palub jätta hagi läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel kuna hageja nõue ei ole

perspektiivikas. Kohus jätab selle taotluse rahuldamata. Kohus nõustub hagejaga, et hagi läbi

vaatamata jätmiseks peaks hagi kui selline olema õiguslikult võimatu hagis eneses toodud

asjaoludel ning tõendeid seejuures hinnata ei saa (Riigikohtu lahendid 3-2-1-120-13, 3-2-1-31-

12 jt). Antud juhul ei ole hagi selgelt perspektiivitu ainuüksi seetõttu, et lahendamisel on

keerukas õiguslik küsimus, mida sellisel kujul varem hinnatud ei ole. Selles situatsioonis on

õige küsimused menetlusosalistega läbi arutada, sh istungil, anda neile aega seisukohtade

esitamiseks, mitte jätta hagi läbi vaatamata menetlustoiminguid tegemata. Samuti tuleb selle

küsimuse lahendamiseks hinnata tõendeid (faktiliste asjaolude toimumise aeg,

pankrotimenetluste toimingud, pankrotihalduri võimalik teadmine faktilistest asjaoludest vms).

Seetõttu leiab kohus, et hagi vaatamata jätmiseks puudub alus. Kohus jätab selle kostja taotluse

rahuldamata.

Kostja taotleb alternatiivselt vaheotsuse tegemist. Hageja on sellega nõus. Kohus rahuldab

kostja taotluse ja teeb TsMS § 449 lg 1 alusel vaheotsuse, milles annab hinnangu hageja nõude

põhjendatuse kohta. Tegemist on küsimusega, kas hageja saab antud hagi sellistel asjaoludel

esitada ning sellele küsimusele eitaval vastamisel puudub vajadus koguda ja analüüsida teatud

tõendeid ja erinevatest nõudealustest tulenevaid küsimusi. Kõik tõendid ei ole veel kogutud.

Seetõttu võimaldab vaheotsuse tegemine kiiremini ja seega ka odavamalt antud asja menetleda.

Toimiku maht on juba praegu ca 1500 lehekülge. Kohus arvestab ka enda töögraafikut.

Vaheotsust oli kohtul võimalik teha käesoleva aasta numbri sees ning arvestades kohtu

menetlusse lähiajal saabuvat erakordselt mahukat maksejõuetusmenetluse asja, millele

seadusandja on sätestanud tähtaegadega prioriteedi (võlausaldajate nimekirja kinnitamine),

võib selle asja menetlemine seisata mõneks ajaks kõikide teiste tsiviilasjade, sh käesoleva

tsiviilasja menetluse. Seetõttu on käesoleva menetlusega kiirem ja ökonoomsem edasiliikumine

vaheotsuse tegemine.

Hageja nõuab kostjalt raha – 487 911,28 eurot ja viiviseid. Hageja on esitanud kahju

hüvitamise nõude, alusetu rikastumise nõude ja tagasivõitmise nõude. Nõue põhineb asjaolul,

et hageja on kostjale teinud nimetatud summas pangaülekandeid (dtl 46-83). Kahju hüvitamise

nõue on kvalifitseeritav VÕS § 137, 1045 lg 4, 1045 lg 1 p 5 ja p 8 järgi, alusetu rikastumise

nõue VÕS § 1028 g 1 ja tagasivõitmise nõue PankrS § 110 lg 1 p 4 järgi.

Kostja leiab esiteks seda, et hageja kõik on nõuded on välistatud seetõttu, et hageja varasemas

pankrotimenetluses on sõlmitud võlausaldajatega kompromiss. Käesoleva vaidluse eripäraks

nimelt see, et kuigi hageja on praegu pankrotis ja hagi on esitanud hageja pankrotihaldur, on

hageja olnud pankrotis ka varem. Hagis esile toodud faktilised asjaolud (ülekanded kostjale

aastatel 2017-2018) on toimunud enne esimese pankroti väljakuulutamist. Hageja ei ole pärast

esimest pankrotimenetlust tegutsenud (dtl 119). Hageja esimene pankrot kuulutati välja Harju

Maakohtu 07.03.2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-1695 (dtl 142-146). Hageja praegune

pankrot on välja kuulutatud Harju Maakohtu 18.08.2023 määrusega tsiviilasjas nr 2-23-9104

(dtl 17-20). Esimene pankrotimenetlus lõppes kompromissi kinnitamisega 16.06.2020 (dtl 147-

151). Nüüd on küsimus, kas kompromiss lõpetab hageja nõuded kostja vastu. Hageja vaidleb

sellele kostja väitele vastu. Kohus nõustub hagejaga. PankrS § 178 lg 1 järgi on kompromiss

võlgniku (hageja) ja võlausaldajate vaheline kokkulepe hageja võlgade tasumise kohta.

Käesolev hagi ei puuduta aga hageja kohustusi vaid hageja nõudeõigust. Kompromiss ei

puuduta kostja võimalikku kohustust hageja ees, millest käib käesolevas menetluses jutt, vaid

võis puudutada kostja nõudeõigust hageja ees, kui kostja oli hageja võlausaldaja. Viimast siin

menetluses ei arutata. Seetõttu ei puuduta varem sõlmitud kompromiss käesolevat hagi.

Kostja leiab, et hageja pankrotihaldur saab oma nõude kostja vastu esitada vaid

pankrotiseaduses sätestatud alustel (antud juhul on hageja nõude esitanud PankrS § 110 lg 1 p 4

järgi), mille tähtaeg on aga möödunud. Muul alusel (VÕS sätete järgi) hageja oma nõuet

esitada ei saa, sest pankrotiseadus on nende sätete suhtes erinorm. Hageja vaidleb sellele

positsioonile vastu, kuid kohus nõustub kostjaga.

Käesoleva hagi on esitanud erisubjekt, s.o pankrotihaldur. Pankrotihaldurile kohalduvad

pankrotiseadusest tulenevad sätted, ainult tema käsutab pankrotivara (PankrS § 35 lg 1) ja saab

esitada tagasivõitmise nõudeid (PankrS § 118 lg 1). Selle eesmärk on tagada võlausaldajate

võrdne kohtlemine ja nõuete rahuldamine kollektiivses menetluses. See eristab

pankrotimenetlust muudest nõude maksmapaneku võimalustest teiste nn üldseaduste (nagu

VÕS) järgi. Võlausaldajate võrdne kohtlemine ja nõuete rahuldamine kollektiivses menetluses

tingib ka pankrotiseaduse eriregulatsiooni teiste seaduste suhtes ning see puudutab ka nõuete

esitamist. Pankrotimenetlus on oma loomult kiire menetlus. Seetõttu sätestab seadus ka nõuete

esitamise tähtajad. Tagasivõitmise nõude esitamise tähtaeg on 3 aastat pankroti

väljakuulutamisest (PankrS § 118 lg 2). Ka see teenib pankrotimenetluse võimalikult kiire

läbiviimise eesmärki, sest kui pankrothaldur saaks nõudeid esitada üldise aegumistähtaja

jooksul (mis võib olla ka 10 aastat), võib pankrotimenetlus venida põhjendamatult pikaks.

Kohus leiab, et pankrotimenetluse eriregulatsioon on eesmärgipärane ja vajalik.

VÕS § 118 lg 2 sätestatud tagasivõitmise nõude esitamise tähtaeg on pankrotimenetluse sees

kehtiv menetluslik tähtaeg, mis on õigust lõpetav, mitte aegumistähtaeg (aegumistähtaeg

rakenduks TsÜS § 143 järgi vaid kostja taotlusel). See on märgitud ka pankrotiseaduse

seletuskirjas, millele kostja viitas. Õigust lõpetav tähtaeg tähendab aga seda, et pärast seda

tähtaega ei ole enam õigust nõuet esitada. See tähendab ühtlasi ka seda, et kui see õigus on

kadunud, siis ei saa see sama fakti suhtes enam uuesti tekkida. Kuna tegemist on enne esimest

pankrotti aset leidnud asjaoludega, siis lõppes õigus tagasivõitmise nõue esitada 3 aasta

möödumisel esimese pankroti väljakuulutamisest, s.o 07.03.2022. Käesolev hagi on esitatud

17.10.2023, seega hilinenult. Hagejal sellel alusel enam nõudeõigust ei ole.

Kohus leiab, et hagejal ei ole ka muudel alustel nõudeõigust. Kohus leiab, et

pankrotimenetluses on võlausaldajate kaitseks kehtestatud eriregulatsioon. Võlausaldajate jaoks

negatiivsete tagajärgede kõrvaldamiseks on sätestatud TMS-s ja PankrS-s tehingute

tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise instituut, mis välistab sarnaste põhjendustega

muude õiguslike aluste kohaldamise (vt näiteks Riigikohtu lahend nr 3-2-1-80-05, 3-2-1-18-

14). Samuti kaotaks PankrS § 118 lg 2 sätestatud õigust lõpetav tähtaeg oma sisu, kui

pankrotihaldur saaks muudel alustel sama nõude esitada. Käesoleval juhul on kahju hüvitamise

ja alusetu rikastumise nõude alus sama, mis tagasivõitmise nõudel – hageja on kostjale

maksnud raha – ning sellest faktilisest asjaolust on konstrueeritud õiguslik hinnang võimalikust

kahjust või alusetust rikastumisest. Kuna faktilised asjaolud on samad, ei saa hageja VÕS-st

tulenevatel alustel oma nõuet esitada. Seetõttu leiab kohus, et hagejal ei ole nõudeõigust.

Hageja on argumenteerinud, et kohtu selline käsitlus võiks seada võlausaldajad halvemasse

positsiooni ning võimaldada võlgnikule põhjendamatu „immuunsuse“ erinevatel alustel

esinevate nõuete suhtes. Võlgnikul pruugiks vaid lasta end pankrotti, lõpetada see menetlus

kompromissiga ning seejärel ei vastutaks ta enam millegi eest. Kohus ei leia, et kohtu järeldus

seab võlausaldajad halvemasse olukorda või võimaldaks võlgnikel pahatahtlikult kõrvale hoida

oma kohustuste täitmisest. Kui võlgnik on pankrotis, omavad võlausaldajad võlgniku vara ja

pankrotimenetluse edasise käigu osas kontrolli. Seetõttu ei allu pankrotist väljumine kas

kompromissi või muul viisil võlgniku suvale. Teadliku otsustuse peavad tegema hoopis

võlausaldajad. Kuna pankrotihaldur ei saa hiljem võlgniku vastu tagasivõitmise nõudeid

esitada, tuleb halduril kohe välja selgitada kõik pankrotimenetluses olulised asjaolud, sh

tagasivõitmise võimalused (reeglina annab esimese hinnangu juba ajutine haldur enne pankroti

väljakuulutamist). Kohtu käesolev järeldus suunab sellele, et kõik asjaolud oleks

pankrotimenetluses koheselt välja selgitatud. Seejärel saavad võlausaldajad otsustada, kuidas

pankrotimenetlusega jätkata või see lõpetada (näiteks kompromissiga). Kompromissi korral

peavad võlausaldajad hindama ka selle mittetäitmise riske. Tegemist on majandusliku riskiga,

mitte võlgnikule „immuunsuse“ andmisega. Majanduslikke riske saab erinevate tagatistega

maandada, põhjendamatuid riske ei ole tarvis võtta. Kui need võetakse, tuleb neist tulenevad

võimalikud kahjulikud tagajärjed kanda ka selle otsuse vastu võtnud võlausaldajatel. Halduril

on tagasivõitmise õigus ka kompromissi kehtivuse ajal (PankrS § 188). Kui võlgnik teostab

pärast pankrotimenetlust uusi minetusi ja pankrotistub uuesti, siis saab nende asjaolude osas

tagasivõitmist loomulikult teostada. Jutt käis siin vaid enne esimest pankrotimenetlust

toimunud juhtumitest.

Hageja leiab, et pankrotivõlgniku vastu esitatava nõudeõiguse piirang „premeerib“ võlgnikku

ning see ei ole kooskõlas õigusriikluse põhimõttega. Kohus leiab, et vastuolu õigusriikluse

põhimõttega ei ole, tegemist on vaid sellega, et pankrotihaldur on esitanud oma nõude liiga

hilja. Nõudeõiguse lõpetamine õigust lõpetaval viisil või aegumise kaudu on hoopis kooskõlas

õiguskindluse põhimõttega. Nõudeõiguse maksma panemise 3-aastane tähtaeg

pankrotimenetluses ei ole ebamõistlikult lühike tähtaeg.

Kohus märgib ka seda, et analüüsitav pankrotimenetluse regulatsioon kehtib ka vaid

pankrotihalduri suhtes. Kui võlgnik pankrotist väljub ning üksikutel võlausaldajatel on hiljem

maksma pandavaid nõudeid, siis saavad need võlausaldajad kasutada kõiki üldaluseid ning

nende suhtes pankrotiseadusest tulenevaid piirangud ei kehti. Pankrotiseadusest tulenev

eriregulatsioon kehtib vaid pankrotimenetluse ajal pankrotihalduri suhtes.

Kohus nõustub hagejaga, et hagejal on õigus valida, mis alusel ta oma nõude esitab. Antud

juhul ei ole aga hagejal valikuvõimalust.

Kohus ei nõustu hagejaga, et PankrS § 3 sätestab ammendavalt milliste seaduste suhtes on

pankrotimenetluse normidel erinormi staatus (TsMS ja TMS). Kohus leiab, et üld- ja erinormi

vahekorda analüüsitakse kogu aeg (see võib aset leida ka samas seaduses) ning asjaolu, et

seadus selguse mõttes vahekorra üle rõhutab (nagu PankrS § 3) seda järeldust ei muuda.

Analüüsides menetlusosaliste seisukohti leiab kohus kokkuvõttes, et kohtu eeltoodud järeldus

vastab pankrotimenetluse põhimõtetele (pankrotimenetlus kui kiire menetlus, kus kaitstakse

võlausaldajate kollektiivseid õigusi), suunab pankrotimenetluse organeid (eelkõige

pankrotihaldurit) välja selgitama koheselt kõik pankrotimenetluses olulised asjaolud (sh

tagasivõitmise alused) ja aitab võlausaldajatel teha pankrotimenetluses informeeritud otsuseid

(näiteks kompromissi sõlmimiseks). Kohtu selline seadusetõlgendus võlausaldajate õigusi ära

ei võta, võlgnikule neid juurde ei anna ning see ei ole ka vastuolus õigusriikluse põhimõttega.

Kokkuvõtvalt leiab kohus, et hagejal on õigus esitada oma nõuet pankrotimenetluse sätete

alusel, kuid see õigust lõpetav tähtaeg saabus 3 aastat pärast esimese pankroti väljakuulutamist,

s.o 07.03.2022. Hagi on esitatud 17.10.2023, seega hilinenult. Samadel asjaoludel nõude

esitamist VÕS sätestatud alustel õigust esitada ei ole, sest pankrotiseaduse vastav regulatsioon

on eriregulatsioon. Seetõttu puudub hagejal nõudeõigus.

Kuna hagejal puudub nõudeõigus, puudub vajadus analüüsida hageja nõuete aegumist.

Kuna hagejal puudub nõudeõigus, tuleb hagi jätta rahuldamata. Kohus jätab hagi rahuldamata.

Käesolev otsus on TsMS § 449 lg 2 järgi lõppotsus. Kohus lõpetab tsiviilasja menetluse.

TsMS § 386 lg 2 järgi tühistab kohus 02.04.2024 määrusega seatud hagi tagamise abinõud,

kuna nendeks puudub edasine vajadus. Kostja peab jõustunud kohtuotsusega kande

kustutamiseks ise kinnistusraamatu poole pöörduma.

TsMS § 162 lg 1 alusel jätab kohus menetluskulud hageja kanda.

TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse vajalikus ja

põhjendatud ulatuses.

Kostja menetluskulu on lepingulise esindaja kulu 25 663,40 eurot (käibemaksuta) 129,94 tunni

eest tunnitasuga 170-200 eurot, määruskaebuse esitamisel asjatundjale makstud 3500 eurot ja

lisade eest 950 eurot (kinnisvara väärtuse hinnang), kokku 30 13,40 eurot. Hageja peab kostja

tunnitasu ülemääraseks ning pretsedendituks kasutatud juristi puhul. Põhjendatud tunnihinnaks

peab hageja 170 eurot ja juristi kulusid mittevajalikuks. Kostja ajakulu ei saa olla suurem kui

hagejal ning seetõttu on see ülepaisutatud, asjatundja kulu pole vajalik, sest kinnisvara

väärtuse hindamine ei ole selles vaidluses asjakohane. Alternatiivselt palub kostja jätta

menetluskulud poolte kanda, sest nende jätmine hageja võlausaldajate kanda oleks ebaõiglane.

Tegelikult on kohus andnud menetluskulude suuruse indikatsiooni juba menetluse alguses, s.o

27.02.2024 määruses. Nimelt esitas kostja taotluse menetluskulude tagatise määramiseks.

Selles taotluses esitas kostja oma menetluskulude kalkulatsiooni. Selles kalkulatsioonis märkis

kostja oma esindajate tunnihinnaks 150 eurot ja 170 eurot. Kohus leiab, et see kalkulatsioon

on kostjale praegu siduv, sest menetlus ei ole kestnud üle mõistliku aja, mis ei oleks

võimaldanud esitada kostjal kohast kalkulatsiooni. Kohus aktsepteeris selle taotluse

lahendamisel kostja lepingulise esindaja tunnihinda 170 eurot ja kohus jääb selle juurde, et

kohane kostja lepinguline esindaja tunnihind on 170 eurot. Tunnihinna tõstmist lõplike

menetluskulude esitamisel kohus ei aktsepteeri. Õige kalkulatsiooni esitamine teenib ka

vastaspoole huve, kes saab menetluskulude suurusega arvestada.

Menetluskulude tagatise määruses on kohus analüüsinud ka küsimust, kas menetluskulude

hageja kanda jätmine oleks ebaõiglane. Kohus vastas sellele küsimusele eitavalt ning ka selle

seisukoha juurde kohus jääb. Kohus leidis, et hageja menetluskulude kandmisest välistamine

ei ole põhjendatud ning mõistis hagejalt välja menetluskulude tagatise 4930 eurot.

Kohus kalkuleeris ka eeldatava aja asja menetlemiseks kostja lepingulise esindaja poolt – 29

tundi. Kohus leidis, et hagiga (mida hageja on täpsustanud) tutvumiseks ja kostja vastuse

koostamiseks läheb aega 15 tundi, hageja arvamusega tutvumiseks kostja vastusele 2 tundi. Kohus

planeeris antud asja arutada istungimenetluses. Istungeid planeeris kohus kaks arvestusega 4 tundi

ja iga istungi ettevalmistamiseks 1 tund (kokku 2 tundi). Kõikvõimalikele taotlustele planeeris

kohus kokku veel 6 tundi. Sarnases mahus asja menetlemine ka toimus, sh toimus 2 istungit.

Erilisi kõrvalekaldeid sellest menetlusskeemist ei esinenud. Kuna kostja on ise esitanud

menetluskulude tagatise määramise taotluse, mille raames on kohus menetluse aja jm kulu

planeerinud, sellest olulisi kõrvalekaldeid ei esinenud, peab kohus sellest kinni ka menetluskulude

rahalisel kindlaksmääramisel. Kohtu hinnangul teenib see menetluse selguse ja parema rahalise

planeerimise eesmärki. Mõlemal poolel on põhjust arvata, et kohtu poolt määratud eeldatavad

kulud on reeglina ka tegelikud kulud. Planeeritud kuludest suurema kulu väljamõistmiseks tuleks

poolel eraldi välja tuua erandlik menetluslik asjaolu, mis planeeringusse ei mahtunud. Antud juhul

midagi erandlikku ei esinenud. Seetõttu peab kohus kostja lepingulise esindaja põhjendatud ja

vajalikuks ajakuluks TsMS § 175 lg 1 järgi 29 tundi tunnihinnaga 170 eurot.

Kostja palub hüvitada määruskaebuse esitamisega seoses asjatundja arvamusele kulunud 3500

eurot ning dokumentaalse tõendi saamise kulu 950 eurot. Kohus peab seda taotlust

põhjendamatuks, sest hageja määruskaebus jäi sisuliselt rahuldamata ja hagi tagamine jõusse.

Põhjendamatu määruskaebusega seotud kulu ei pea hageja kostjale hüvitama.

Kohus peab põhjendatud kostja menetluskuluks 4930 eurot ning määrab selle rahaliselt ka nii

kindlaks.

Harju Maakohtu 27.02.2024 määrusega on hagejal kohustatud andma menetluskulude tagatis

summas 4930 eurot. Hageja (läbi lepingulise esindaja büroo) on selle tagatise tasunud

08.03.2024. Kuna tagatis oli antud kostja menetluskulude katteks, kohus määras rahaliselt

kindlaks kostja menetluskulud summas 4930 eurot, kannab kohus menetluskulude tagatise

kostjale üle. Sellega on hageja oma menetluskulude hüvitise kostjale tasumise kohustuse

täitnud.

TsMS § 177 lg 2 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku

avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul

on kostja vastava taotluse esitanud, kuid kohus jätab viivise välja mõistmata. Menetluskulude

tagatise andmisega on hageja oma kohustuse kostja menetluskulud hüvitada täitnud. Raha

ülekandmine ei sõltu enam hagejast, vaid seda teostab kohus. Kohus saab ülekande teha siis,

kui kostja esitab pangakonto andmed, kuhu saab ülekande teha. Seega sõltub ülekande

tegemine pigem kostjast. Kui esineb raha ülekandmise viivitus riigi poolt, võib viivise tasumise

kohustus olla hoopis riigil. Ülekande saab kohus teha pärast käesoleva otsuse jõustumist.

Kohus jätab aga hagejale menetluskulude viivise kandmise kohustuse määramata.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Meelis Eerik

Kohtunik

Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu lahendiga