3-23-2354/31 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Tanel Saar, Maili Lokk

Määruse tegemise aeg ja koht

17.12.2024, Tartu

Haldusasja number

3-23-2354

Haldusasi

Y.Y. kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamise nõudes seoses alasti läbiotsimistega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 06.09.2024. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Y.Y. määruskaebus

Asja läbivaatamine

Menetlusosalised

Kirjalik menetlus

Kaebaja ‒ Y.Y., seaduslik esindaja X.X.

Vastustaja ‒ Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastustaja 08.10.2024. a vastuse lisad 1 ja 2 asja materjalide juurde.

2. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus tunnistajate ülekuulamiseks.

3. Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 06.09.2024. a määruse

resolutsioon muutmata, muutes osaliselt halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt

käesoleva määruse põhjendustele.

4. Asendada määruse avaldamisel kaebaja ja tema seadusliku esindaja nimed

tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni punkti 3 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva

jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X.X. esitas 21.10.2023 Tartu Halduskohtule Y.Y. nimel kaebuse Viru Vanglas enne

pikaajalisi kokkusaamisi lahtiriietumisega läbiotsimistega tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks. Kaebuse kohaselt külastas kaebaja pikaajalistel kokkusaamistel oma isa X.X.-i

Viru Vanglas alates 2017. aastast. Kokkusaamised on toimunud umbes 3–4 korda aastas.

Enne iga pikaajalist kokkusaamist (kuni 2022. a lõpuni) teostati kaebajale alasti läbiotsimine.

Sellisel viisil läbiotsimine oli lubamatu, inimväärikust alandav ja ebainimlik ning kaebaja

psüühikat ja vaimset tervist kahjustav. Kaebajal on diagnoositud aktiivsus- ja tähelepanuhäire

(ATH) ja keskmine vaimne puue, mistõttu kaebaja oli eriti haavatavas seisundis. Kaebaja

taotleb hüvitist summas 6000 eurot seoses inimväärikuse alandamise (2000 eurot) ja tervise

kahjustamisega (4000 eurot). Kaebaja esindaja sai Viru Vangla inimväärikust alandavast

tegevusest teada kokkusaamistel. Kaebaja esindaja palus hüvitise välja mõista viimase kolme

aasta osas.

2. Kaebaja esindaja esitas 12.06.2024 taotluse, milles märkis, et ta soovib kaebust muuta,

kuna ta on eksinud. Kaebaja esindaja selgitas, et tegelikult ei ole nõue aegunud ja ta eksis,

kuna jäi uskuma vanglaametnike selgitusi. Kahju tekkimise periood algab 2017. aastast, mil

toimus esimene pikaajaline kokkusaamine Viru Vanglas. Kaebaja esindaja sai kaebajale

teostatud alasti läbiotsimistest ja põhjustatud kahjust teada alles 2022. aastal, mil laps talle

sellest rääkis. Alaealisele vaimse puudega lapsele ei saa ette heita, et ta ei teavitanud kahju

tekitamisest varem. Lapsel oli piinlik ja ta kartis alasti läbiotsimisest rääkida.

3. Viru Vangla teatas 23.08.2024. a vastuses kohtunõudele, et kaebaja käis Viru Vanglas

pikaajalistel kokkusaamistel koos oma vanaisaga ja ühel korral oma emaga (03.10.2017).

Vastustaja lisas, et kokkusaajatele selgitatakse kokkusaamisele eelnevaid toiminguid ning et

saatjad olid koos kaebajaga pikaajalistel kokkusaamistel.

4. Tartu Halduskohus jättis 06.09.2024. a määrusega rahuldamata kaebaja taotluse kaebuse

esitamise tähtaja ennistamiseks (resolutsiooni p 1) ja lõpetas asja menetluse osas, milles

kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist seoses 07.09.2017, 03.10.2017, 30.11.2017,

03.04.2018, 02.10.2018, 03.01.2019, 04.05.2019, 07.12.2019 ja 28.07.2020 toimunud alasti

läbiotsimistega (resolutsiooni p 2). Halduskohus võttis kaebuse menetlusse osas, milles

kaebaja nõuab 04.12.2021, 28.07.2022 ja 24.11.2022 alasti läbiotsimistega tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamist (resolutsiooni p 3). Halduskohus põhjendas määrust järgmiselt.

4.1. Kaebaja esitas kaebuse halduskohtule 21.10.2023, seega 07.09.2017 kuni 28.07.2020

pikaajaliste kokkusaamiste eel teostatud läbiotsimiste osas ületas kaebaja kolmeaastast

kaebetähtaega. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 46 lg-st 4 ja riigivastutuse

seaduse (RVastS) § 17 lg-st 3 tulenevalt ei sõltu kaebetähtaeg mitte kaebaja esindaja

teadasaamisest kaebajale tekitatud kahjust, vaid sellest, millal kaebaja kahjust teada sai.

Arvestades, et kaebaja hinnangul on ainuüksi alasti läbiotsimine õigusvastane ja kahju tekitav,

siis pidi kaebaja iga teostatud alasti läbiotsimise ajal või hiljemalt vahetult selle järgselt

kahjust ja kahju tekitajast aru saama. Isegi alaealine kaebaja pidi läbiotsimise ajal või kohe

selle järgselt tundma, et läbiotsimisega kaasnes ebamugavustunne jms negatiivsed tagajärjed.

4.2. Ei ole eluliselt usutav, et kaebaja esindaja sai kaebajale tekitatud kahjust teada alles 2022.

aastal, mil laps talle sellest väidetavalt rääkis. Kaebaja esindaja ja kaebaja saatja vanglas pidid

olema teadlikud või vähemalt pidi neil olema tugev kahtlus, et kaebaja otsitakse enne

pikaajalisele kokkusaamisele minemist alasti läbi. Tegemist oli tavapärase praktikaga, mida

rakendati vanglas kõigi pikaajalisele kokkusaamisele minejate suhtes.

4.3. Kaebaja vanus ja tervislik seisund ei saa olla kaebetähtaja ennistamise aluseks, kuna

kaebaja osaleb menetluses esindaja vahendusel. Esindaja selgituse kohaselt sai kaebaja igal

alasti läbiotsimisel psüühilise šoki, stressi, kannatuste ja alanduse osaliseks ning läbiotsimised

põhjustasid talle hirmu ja ärevushäire sümptomite tugevnemise. Seega pidi olema kaebaja

esindajale iga pikaajalise kokkusaamise käigus teada kaebaja alasti läbiotsimise toimumine ja

nähtav selle mõju kaebajale. Määrav ei ole see, millal kaebaja suutis ise sõnaliselt alasti

läbiotsimistest ja nende mõjust rääkida, vaid oluline on, millal pidi kaebaja esindaja nendest

teada saama. Kaebajal ega tema esindajal ei olnud alust eeldada, et kahju hüvitamise nõudega

saab kohtusse tulla määramatult pika aja jooksul. Kuna kaebajal ega tema esindajal ei

esinenud objektiivseid ega subjektiivseid takistusi kaebuse õigeaegseks esitamiseks, siis

puuduvad mõjuvad põhjused kaebetähtaja ennistamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

5. Kaebaja esitas 19.09.2024 Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palub tühistada

Tartu Halduskohtu 06.09.2023. a määruse resolutsiooni p-d 1 ja 2. Kaebaja leiab, et

halduskohus oleks pidanud kaebuse menetlusse võtma kogu vaidlusaluse perioodi osas.

5.1. Halduskohtu määrus on vastuoluline. Määruse p-s 15 märkis halduskohus, et

kaebetähtaeg ei sõltu „[...] mitte kaebaja esindaja teadasaamisest kaebajale tekitatud kahjust,

vaid asjaolust, millal kaebaja sai kahjust teada.ˮ Määruse p-s 16 aga märkis kohus, et „määrav

ei ole see, millal kaebaja suutis ise sõnaliselt alasti läbiotsimistest ja nende mõjust rääkida,

vaid oluline on, millal pidi kaebaja esindaja nendest teada saama.ˮ Kaebaja esindaja ei nõustu

halduskohtu seisukohaga, et oluline on, millal 5–10-aastane (erivajadustega) laps sai kahju

tekitamisest teada. Oluline on see, millal lapse seaduslik esindaja sai kahju tekitamisest teada.

5.2. Halduskohus ignoreeris täielikult lapse vanust ja psüühilist seisundit. Kaebaja on

alaealine laps, kellel puudub teovõime ja kellel on lisaks tuvastatud keskmine vaimne puue.

Esimene kokkusaamine koos alasti läbiotsimisega toimus ajal, mil kaebaja oli alles 5-aastane.

5.3. Kaebaja esindaja ei nõustu, et kaebaja esindaja pidi olema teadlik või vähemalt pidi tal

olema tugev kahtlus, et laps otsitakse enne pikaajalisele kokkusaamisele minemist alasti läbi,

kuna tegemist oli tavapärase vangla praktikaga. Vastupidi – kaebaja esindaja eeldas, et vangla

käitub väikse lapsega inimväärikalt ja õiguspäraselt ning ei teosta selliseid toiminguid.

5.4. Vangla valetas 23.08.2024. a vastuses halduskohtule, et kokkusaajatele selgitatakse

läbiviidavaid toiminguid. Mingeid selgitusi kaebaja esindajale ega kaebaja saatjale antud ei

ole.

5.5. Vanaisa ei ole lapse esindaja ja juriidiliselt ei oma mingit tähtsust, kas kõrvaline isik sai

või pidi aru saama kahju tekitamisest. Isegi kui vanaisa oleks aru saanud, et vanglaametnikud

põhjustavad lapsele kahju, siis oluline on ainult see, kas vanaisa teavitas sellest lapse

seaduslikke esindajaid. Kaebaja saatja ei ole teavitanud sellest, et lapsele teostati alasti

läbiotsimisi. Lapse vanaisa selgitas 2022. a kokkusaamise ajal (kui selgus lapse alasti

läbiotsimine), et tema ei osanud eeldada, et vangla võib lapsega õigusvastaselt käituda.

5.6. Kaebaja esindaja sai kokkusaamiste ajal loomulikult aru, et laps ärritunud ja närviline,

kuid arvas, et see on põhjustatud vangla keskkonnast. Kaebaja esindaja arvas, et vanglasse

tulek, ametnikega suhtlemine, oma isa vanglas nägemine jms põhjustas lapsele kannatusi.

6. Vastustaja palus 08.10.2024. a vastuses määruskaebusele jätta kaebaja määruskaebus

rahuldamata. Vangla nõustub halduskohtuga. Vanglal on olemas tõendid, et kaebaja vanaisale

tutvustati iga kord enne kokkusaamist pikaajalise kokkusaamise läbiviimise tingimusi (lisa 1).

Tingimuste esimeses punktis on selgelt välja toodud, et kokkusaaja otsitakse täielikult läbi.

Kaebaja vanaisa on tingimustega tutvunud ning andnud selle kohta allkirja. Halduskohtule

23.08.2024. a vastuse koostanud inspektor-kontaktisiku 04.10.2024. a õiendis (lisa 2) on

selgitatud, et tehtud märkmeid ei saa tagasiulatuvalt kontrollida, sest pikaajalise

kokkusaamise läbiviimise tingimuste allkirjastatud dokumendid hävitatakse arhiivis viie aasta

möödudes. Õiendi kohaselt vastas inspektor-kontaktisik 11.09.2024 vestluse käigus kaebaja

esindajale, et vangla selgitab kokkusaajatele pikaajalise kokkusaamise läbiviimise tingimusi,

kuid selles, kas seda tehti aastatel 2017-2022, ei olnud ta kindel, sest ta ei töötanud sellel ajal

vanglas.

7. Kaebaja esindaja esitas 09.11.2024. a täiendavas seisukohas vastuväited vangla vastusele.

Kaebaja esindaja juhtis tähelepanu, et vangla vastuse lisas 1 on märgitud, et enne ja pärast

kokkusaamist otsitakse kokkusaaja ja kinni peetav isik täielikult läbi, kuid ei ole lahti

seletatud, mida tähendab täielik läbiotsimine. Seadustes ega muudes õigusaktides ei ole

defineeritud mõistet „täielik läbiotsimineˮ. Kaebaja esindaja hinnangul saab ka

kehaskänneriga kogu keha läbiotsimist mõista kui keha täielikku läbiotsimist. Kaebaja

seaduslikule esindajale (lapsevanemale) ei ole mitte kunagi tutvustatud „Pikaajalise

kokkusaamise läbiviimise tingimusiˮ.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus lahendab esmalt menetlusosaliste taotlused tõendite asja materjalide

juurde võtmiseks ja tõendite kogumiseks (I) ning seejärel lahendab määruskaebuse (II).

I

9. HKMS § 62 lg 2 näeb ette, et kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste

tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas

tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või

see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Sama paragrahvi lõige 5 näeb ette, et tõendi

vastuvõtmisest või tõendite kogumisest keeldumise kohta teeb kohus põhjendatud määruse.

10. Vastustaja esitas koos 08.10.2024. a vastusega ringkonnakohtule tõendid selle kohta, et

kaebaja vanaisale on pikaajalise kokkusaamise läbiviimise tingimusi tutvustatud (lisa 1).

Vastuse lisa 1 koosseisus on pikaajalise kokkusaamise tingimused koos kokkusaaja allkirjaga

alates 03.01.2019 (kokku seitse dokumenti). Määruskaebuse vastusele lisatud 04.10.2024. a

õiendist (lisa 2) nähtub, et varasemaid andmeid ei saa tagasiulatuvalt kontrollida, sest

pikaajalise kokkusaamise läbiviimise tingimuste allkirjastatud dokumendid hävitatakse 5

aasta möödudes. Samuti on õiendis vastuseks määruskaebuses kaebaja esindaja ja

vanglaametniku 11.09.2024. a vestluse kohta esitatud väidetele selgitatud, et vanglaametnik ei

olnud kindel, kas vangla selgitas kokkusaajatele pikaajalise kokkusaamise läbiviimise

tingimusi aastatel 2017-2022, sest ta ei töötanud sellel ajal vanglas. Ringkonnakohus võtab

vastustaja esitatud dokumendid asja materjalide juurde.

11. Kaebaja esindaja esitas määruskaebuses taotluse tunnistajate ülekuulamiseks. Kaebaja

palub tunnistajana üle kuulata:

1) Viru Vangla inspektor-kontaktisiku, kes saab anda ütlusi 23.08.2024 vastuse osas ja

kohtule selgitada, miks ta väitis kohtule, et kokkusaajatele selgitatakse läbiviidavaid

toiminguid, kuigi ta tegelikult ei tea, kas seda tehakse;

2) kaebaja vanaisa, kes saab anda ütlusi selle kohta, et vangla valetas kohtule oma 23.08.2024.

a vastuses, kui väitis, et kokkusaajatele selgitatakse läbiviidavaid toiminguid. Samuti saab

tunnistaja anda ütlusi selle kohta, kas kaebaja viibis alasti läbiotsimiste ajal saatjast eraldi,

kuidas neid toiminguid läbi viidi, kuidas lapsele mõjusid läbiotsimised, millal laps rääkis oma

seaduslikule esindajale (isale) alasti läbiotsimistest jms.

12. Vangla 23.08.2024. a vastuse koostanud inspektor-kontaktisik esitas enda selgitused

04.10.2024 koostatud õiendis, mille vastustaja esitas koos määruskaebuse vastusega

ringkonnakohtule (lisa 2). Määruskaebuse lahendamiseks ei ole vaja tunnistajate ütlusi selle

kohta, kas pikaajalistele kokkusaamistele tulnud külastajatele tutvustati kokkusaamise

läbiviimise tingimusi. Samuti puudub vajadus lapse vanaisa tunnistajana ülekuulamiseks

taotluses loetletud ülejäänud küsimustes. See, kuidas vaidlustatud toimingud läbi viidi ja

kuidas need lapsele mõjusid, on sisulise vaidluse küsimused. Samuti puudub

määruskaebemenetluses vajadus koguda tõendeid selle kohta, millal kaebaja enda isale alasti

läbiotsimistest rääkis. Eeltoodust tulenevalt ei pea ringkonnakohus määruskaebemenetluses

vajalikuks üle kuulata tunnistajaid ja kaebaja taotlus jääb rahuldamata.

II

13. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu määruse resolutsioon muutmata,

kuid ringkonnakohus peab vajalikuks osaliselt muuta halduskohtu määruse põhjendusi.

14. RVastS § 17 lg 3 näeb ette, et taotlus või kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates

päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama,

sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud

sündmusest arvates. HKMS § 46 lg 4 järgi võib hüvitamiskaebuse esitada kolme aasta jooksul

arvates päevast, kui kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust.

Sõltumata sellest ei saa hüvitamiskaebust esitada pärast kümne aasta möödumist kahju

tekitanud haldusakti või toimingu tegemisest.

15. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et halduskohtu põhjendused vaidlustatud määruse

p-des 15 ja 16 on vastuolus osas, milles kohus leidis esmalt, et kaebetähtaeg ei sõltu mitte

kaebaja esindaja teadasaamisest kaebajale tekitatud kahjust, vaid asjaolust, millal kaebaja sai

kahjust teada, ning asus seejärel kaebetähtaja ennistamist käsitledes seisukohale, et määrav ei

ole see, millal kaebaja suutis alasti läbiotsimistest ja nende mõjust rääkida, vaid oluline on,

millal pidi kaebaja esindaja nendest teada saama. Ringkonnakohus selgitab, et piiratud

teovõimega kaebaja puhul lähtutakse tema seadusliku esindaja teadmisest. Ringkonnakohus

muudab sellele vastavalt halduskohtu määruse p-s 15 toodud põhjendusi osas, milles

halduskohus lähtus sellest, millal kaebaja kahjust teada sai või pidi teada saama.

16. Praegusel juhul on kaebajaks alaealine laps, keda esindab kohtumenetluses lapse isa

(kinnipeetav X.X.) lapse ema nõusolekul. Seega tuleb praeguses asjas kaebetähtaja

arvestamisel lähtuda sellest, millal lapse seaduslik esindaja sai teada või pidi teada saama

kahjust ja selle põhjustanud isikust. Mitme seadusliku esindaja puhul piisab ühe esindaja

(lapsevanema) teadmisest.

17. Kaebuses on kirjas, et kaebaja esindaja sai Viru Vangla inimväärikust alandavast

tegevusest teada kokkusaamistel. Esindaja palus hüvitise välja nõuda viimase kolme aasta

osas (varasema osas on tegemist aegumisega), kuid palus varasemaid rikkumisi arvestada

kahjuhüvitise suuruse määramisel, kuna rikkumistel oli kumulatiivne mõju. Kaebaja esindaja

selgitas 12.06.2024 halduskohtule esitatud taotluses, et tegelikult ei ole nõue aegunud ja ta

eksis, kuna jäi uskuma vanglaametnike selgitusi. Kahju tekkimise periood algab 2017. aastast,

mil toimus esimene pikaajaline kokkusaamine Viru Vanglas. Kaebaja esindaja sai kaebajale

teostatud alasti läbiotsimistest ja põhjustatud kahjust teada alles 2022. aastal.

18. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et ei ole eluliselt usutav, et kaebaja esindaja sai

kaebajale tekitatud kahjust teada alles 2022. aastal, mil laps talle sellest väidetavalt rääkis.

Kaebaja käis pikaajalistel kokkusaamistel koos vanaisaga ja ühel korral (03.10.2017) emaga.

Kuna kaebus esitati 21.10.2023, siis on kaebetähtaja järgimine vaidluse all ajavahemikul

07.09.2017 kuni 28.07.2020 toimunud pikaajaliste kokkusaamiste eel teostatud läbiotsimiste

osas. Selle aja jooksul käis kaebaja vanglas pikaajalistel kokkusaamistel 9 korda.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa olla kahtlust, et kaebaja emale (lapse seaduslik esindaja) ja

vanaisale pidi olema teada pikaajalise kokkusaamise kord ja ka lapse täielik läbiotsimine.

Kaebaja isal (kinnipeetav) oli võimalik pikaajalistel kokkusaamistel vahetult suhelda nii

lapsega kui ka lapse ema ja vanaisaga. Sellises olukorras pidid praeguse nõude aluseks olevad

asjaolud teatavaks saama ka lapse isale.

19. Kuna kaebuse põhjenduste kohaselt sai kaebaja alati igal alasti läbiotsimisel psüühilise

šoki, stressi, kannatuste ja alanduse osaliseks ning läbiotsimised tekitasid talle hirmu ja

põhjustasid ärevushäire sümptomite tugevnemise, siis nõustub ringkonnakohus halduskohtu

järeldusega, et eeltoodut arvestades pidi igal pikaajalisel kokkusaamisel kaebaja esindajale

olema teada kaebaja alasti läbiotsimise toimumine ja nähtav selle mõju kaebajale.

Halduskohus leidis õigesti, et see, millal laps suutis ise sõnaliselt alasti läbiotsimistest ja

nende mõjust rääkida, ei ole praegusel juhul määrav.

20. Kaebaja esindaja selgitas määruskaebuses, et ta sai kokkusaamiste ajal loomulikult aru, et

laps on ärritunud ja närviline, kuid arvas, et see on põhjustatud vangla keskkonnast. Kaebaja

esindaja arvas, et vanglasse tulek, ametnikega suhtlemine, oma isa vanglas nägemine jms

põhjustas lapsele kannatusi. Kaebaja esindaja väited selle kohta, mida ta kaebaja käitumist

märgates eeldas või arvas, ei lükka ümber kohtu järeldust, et kaebaja esindaja pidi igal

kokkusaamisel lapse alasti läbiotsimisest ja sellega põhjustatud kahjust teada saama.

Praegusel juhul tuleb arvestada nii lapse ema teadmist, kui ka lapse isa vahetut võimalust

lapse alasti läbiotsimisest lapse vanaisalt teada saada. Ringkonnakohus selgitab, et kaebaja

seaduslikku esindajat võib pidada raskelt hooletuks, kui ta oleks võinud asjaolust teada saada

käibes vajalikku hoolt järgides, kuid ta on jätnud kasutamata tema käsutuses selgelt oleva

võimaluse ennast asjaolust informeerida. Nagu eelnevalt märgitud, on RVastS § 17 lg 3 järgi

kaebetähtaja kulgemise alguseks piisav juba see, kui kannatanu pidi kahjust ja selle

põhjustanud isikust teada saama, s.t ei ole nõutav, et tuvastatud oleks tegelik teadasaamine.

Kui lapse ema pidi juba 2017. a teada saama lapse alasti läbiotsimisest, siis ei olnud tal

põhjust arvata, et järgnevatel kordadel toimub läbiotsimine muul viisil.

21. Kaebaja esindaja ei nõustu halduskohtuga, et kokkusaajate alasti läbiotsimine oli

tavapärane vangla praktika, mida kaebaja esindaja pidi teadma. Kaebaja esindaja selgitas, et ta

eeldas, et vangla käitub väikse lapsega inimväärikalt ja õiguspäraselt ning ei teosta selliseid

toiminguid. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna selline põhjendus tõest teavet selle kohta,

mida kaebaja esindaja (kinnipeetav) aastaid tagasi läbiotsimiste kohta tegelikult teadis ega

lükka ümber järeldust, et lapse isana pidi ta kahju tekkimisest teadma ja kaebetähtaega tuleb

arvestada alates igast pikaajalisest kokkusaamisest. Samuti ei muuda eeltoodud järeldust

määruskaebuses esitatud väide, et ka lapse vanaisa ei osanud eeldada, et vangla võib lapsega

õigusvastaselt käituda. Lapse alasti läbiotsimise võimalikust õigusvastasusest teadasaamine

(sh õiguskantsleri seisukohtade või rahalise hüvitise väljamõistmist puudutava kohtupraktika

kaudu) ei oma kaebetähtaja kulgema hakkamise seisukohalt tähtsust (vt RKHKm 15.06.2015,

3-3-1-20-15, p 11; RKHKm 26.09.2024, 3-22-717, p 11.1).

22. Määruskaebuse esitaja täiendavas seisukohas esitatud väide selle kohta, et lapse

seaduslikule esindajale (lapsevanem) ei tutvustatud kokkusaajatele koostatud pikaajalise

kokkusaamise tingimusi, ei oma määruskaebuse lahendamise seisukohalt tähtsust.

Ringkonnakohus peab siiski asjakohaseks selgitada, et vanglal sellist kohustust ei ole. Samuti

ei saa selles olukorras alaealisega koos kokkusaamisele tulnud pereliiget, kes ei ole

lapsevanem (seaduslik esindaja), kõrvaliseks isikuks pidada. Kohtupraktikas on leitud, et

kaebaja täiskasvanud saatjale läbiotsimise korra tutvustamisega tuleb lugeda kord tutvustatuks

ka koos temaga kokkusaamisele saabunud alaealisele lapsele (TlnRnKo 21.04.2016, 3-15-

566, p 9).

23. Määruskaebuse esitaja leiab, et halduskohus ignoreeris täielikult lapse vanust ja psüühilist

seisundit. Ringkonnakohtu hinnangul on selline väide põhjendamatu. Halduskohus arvestas

neid argumente kaebetähtaja ennistamise üle otsustamisel. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtuga, et praegusel juhul puudub mõjuv põhjus kaebetähtaja ennistamiseks.

24. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et rohkem kui kolm aastat enne kaebuse esitamist

toimunud läbiotsimiste osas jättis halduskohus õigesti kaebetähtaja ennistamata ja seega oli

vastavas osas menetluse lõpetamine põhjendatud. Ringkonnakohus jätab määruskaebuse

rahuldamata ja halduskohtu määruse resolutsiooni muutmata, muutes osaliselt määruse

põhjendusi vastavalt praeguse määruse põhjendustele.

25. Määruskaebus sisaldab taotlust asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja ja temaga

seotud isikute nimed tähemärkidega. Ringkonnakohus rahuldab nimetatud taotluse ja lähtudes

HKMS § 175 lg-st 3 asendab avaldatavas määruses kaebaja ja kaebaja esindaja nimed

tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)