3-23-1611/28 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Ene Andresen

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. detsember 2024, Tartu

Haldusasja number

3-23-1611

Haldusasi

A, B ja C kaebus Viru Vangla vastu läbiotsimistega tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja I – A, esindaja vandeadvokaat Raiko Paas

Kaebajad II ja III – B ja C, esindajad A ja vandeadvokaat

Raiko Paas

Vastustaja Viru Vangla, esindaja Indrek Arming

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Lõpetada haldusasjas nr 3-23-1611 menetlus osas, milles:

1.1.

A nõuab Viru Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist seoses

läbiotsimistega, mis teostati seoses pikaajaliste kokkusaamistega 21. jaanuaril

2020 ja 15. veebruaril 2020;

1.2.

B nõuab Viru Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist seoses tema

läbiotsimistega 21. jaanuaril 2020, 15. veebruaril 2020, 25. juunil 2020 ja 14.

juulil 2020;

1.3.

C nõuab Viru Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist seoses tema

läbiotsimistega 15. veebruaril 2020 ja 25. juunil 2020.

2. Jätta B kaebus rahuldamata osas, milles ta nõuab Viru Vanglalt mittevaralise kahju

hüvitamist seoses tema läbiotsimistega 19. jaanuaril 2023, 14. märtsil 2023, 18. mail

2023 ja 11. juulil 2023.

3. Jätta C kaebus rahuldamata osas, milles ta nõuab Viru Vanglalt mittevaralise kahju

hüvitamist seoses tema läbiotsimistega 19. jaanuaril 2023, 14. märtsil 2023, 18. mail

2023 ja 11. juulil 2023.

4. Rahuldada B kaebus osaliselt osas, milles ta nõuab Viru Vanglalt mittevaralise kahju

hüvitamist seoses tema läbiotsimistega 22. augustil 2020 ja 29. septembril 2020.

Mõista Viru Vanglalt B kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 200 eurot.

5. Rahuldada C kaebus osaliselt osas, milles ta nõuab Viru Vanglalt mittevaralise kahju

hüvitamist seoses tema läbiotsimistega 22. augustil 2020, 24. septembril 2022 ja 3.

3-23-1611

novembril 2022. Mõista Viru Vanglalt C kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis

summas 300 eurot.

6. Mõista Viru Vanglalt B kasuks välja menetluskulud summas 91 eurot 95 senti.

7. Mõista Viru Vanglalt C kasuks välja menetluskulud summas 137 eurot 49 senti.

8. Jätta muus osas menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

9. Asendada avaldatavas otsuses lisaks kaebajate nimedele tähemärgiga ka otsuse

põhjendavas osas märgitud vanglaametnike nimed.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15. jaanuaril 2025

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil,

tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida. Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav A esitas 3. veebruaril 2023 Viru Vanglale enda, oma abikaasa B ja 1998. aastal

sündinud tütre C nimel kahju hüvitamise taotluse, et vangla hüvitaks neile õigusvastaselt

tekitatud moraalse kahju eest kokku 15 000 eurot. Taotluse kohaselt tekitas vangla kahju

sellega, et nii A kui ka teda vanglas külastanud B ja A pidid 1. jaanuarist 2020 kuni 31.

jaanuarini 2023 toimunud kokkusaamiste eel või järel täielikult lahti riietuma ja kükke tegema

(v.a jaanuaris 2023). Sellise tegevusega alandati nende väärikust.

2. Viru Vangla andis 10. märtsi 2023. a kirjaga Aile kahjunõudes esinevate puuduste

kõrvaldamiseks tähtaja. Kuna A puuduseid ei kõrvaldanud, tagastas Viru Vangla 10. aprilli

2023. a kirjaga kahju hüvitamise taotluse.

3. A esitas 24. aprillil 2023 Viru Vanglale taotluse talle õigusvastaselt tekitatud moraalse

kahju hüvitamiseks summas 5000 eurot. Taotluse kohaselt tekitas vangla talle kahju tema

abikaasa ja tütre läbiotsimistega enne pikaajalisi kokkusaamisi ning tema läbiotsimistega

pärast pikaajalisi kokkusaamisi alates 1. jaanuarist 2020. Sellise tegevusega alandati tema

väärikust ja rikuti eraelu puutumatust.

4. Viru Vangla jättis 21. juuni 2023. a otsusega nr 6-16/84-2 Ai kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata.

Viru Vangla otsuse kohaselt toimusid A-l pikaajalised kokkusaamised abikaasa B-ga kuuel

korral (5. juunil 2021, 2. detsembril 2021, 9. aprillil 2022, 21. mail 2022, 19. jaanuaril 2023,

14. märtsil 2023) ning tütre C-ga üheksal korral (26. augustil 2021, 5. oktoobril 2021, 2.

detsembril 2021, 9. aprillil 2022, 21. mail 2022, 24. septembril 2022, 3. novembril 2022, 19.

jaanuaril 2023, 14. märtsil 2023). Vangla asus otsuses seisukohale, et A-l ei tekkinud abikaasa

ja tütre väidetavate kannatuste nägemise tõttu mittevaralist kahju. Tema enda põhjalik

2(15)

3-23-1611

läbiotsimine pärast pikaajalisi kokkusaamisi oli õiguspärane. Seega polnud kahju hüvitamise

nõude eeldused täidetud.

5. A esitas 16. juulil 2023 Tartu Halduskohtule enda ning B ja C nimel kaebuse Viru Vanglalt

mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitise väljamõistmiseks seoses tema, tema abikaasa B ja

tema tütre C alasti läbiotsimisega pikaajaliste kokkusaamiste toimumisel 1. jaanuarist 2020

kuni novembrini 2020 ning alates 2022. a juulist kuni seniajani. Kaebuses nõutakse A-le ja B-

le hüvitist summas 3500 eurot ning A-le summas 5000 eurot.

6. Kohus võttis A (kaebaja I), B (kaebaja II) ja C (kaebaja III) ühise kaebuse 23. veebruari

2024. a määrusega menetlusse.

7. Vastustaja esitas 26. märtsil 2024 vastuse kaebusele.

8. Kohus määras 27. märtsi 2024. a määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses ja

andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete

esitamiseks.

9. Kaebajate esindaja esitas 11. aprillil 2024 täiendava seisukoha ja menetluskulude

nimekirja.

10. Kohus uuendas 22. aprilli 2024. a määrusega haldusasja arutamise, kohustas vastustajat

esitama täiendava selgituse ning vajadusel täiendavad tõendid ning andis kaebajatele tähtaja

vastuväidete ja täiendavate taotluste esitamiseks.

11. Vastustaja esitas 26. aprillil 2024 selgituse ja täiendavad tõendid. Kaebajad vastuväiteid

ega täiendavaid taotlusi ei esitanud.

12. Kohus määras 8. novembri 2024. a määrusega kohtuotsuse teatavakstegemise aja, kuid

uuendas 27. novembri 2024. a määrusega asja arutamise ning andis kaebajatele võimaluse

esitada kaebetähtaja ennistamise taotlus. Kaebajad kaebetähtaja ennistamise taotlust kohtu

määratud tähtajaks ei esitanud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

13. Kaebajate väited on kokkuvõtvalt järgmised.

13.1. Kaebaja I kandis 1. jaanuarist 2020 kuni novembrini 2020 karistust Viru Vanglas ning

viibib seal kinnipeetavana uuesti alates juulist 2022. Tal toimusid nimetatud ajavahemikel

abikaasa (kaebaja II) ja tütrega (kaebaja III) pikaajalised kokkusaamised.

13.2. Viru Vangla teostas enne iga pikaajalist kokkusaamist kaebaja II ja kaebaja III täieliku

läbiotsimise, mille käigus tuli neil end paljaks võtta ja alasti olles kükke teha. Selline tegevus

oli ebainimlik ja alandav ning rikkus nende isiku- ja eraelu puutumatust. Läbiotsimistega

tekitati kaebajale II ja kaebajale III stressi, alandatuse tunnet, vaimseid ja psüühilisi kannatusi,

nördimust, heaolu langust ja masendust. Kaebajal III tekkis kannatuste tagajärjel depressioon,

sest teda oli ka enne 2020. aastat täielikult läbi otsitud.

13.3. Kaebaja II ja kaebaja III täielik läbiotsimine tekitas kaebajas I stressi, alandatuse tunnet,

vaimseid üleelamisi ja kannatusi, nördimust ja heaolu langust, sest ta pidi iga kokkusaamise

3(15)

3-23-1611

alguses nägema abikaasat ja tütart pisarais ja nördinuna ning neid rahustama. Abikaasa ja

tütar ei soovinud läbiotsimiste tõttu ka kokkusaamistel eriti käia. Lisaks tekitas vastustaja

kaebajale I stressi ja vaimseid kannatusi tema läbiotsimisega pärast iga pikaajalist

kokkusaamist. Kaebaja I pidi end läbiotsimise käigus alasti võtma ja alasti olles kükke

tegema. Vangla alandas sellise tegevusega kaebaja I inimväärikust, kohtles teda ebainimlikult

ning rikkus tema isiku- ja eraelu puutumatust.

Vastustaja seletustest ei nähtu, et enne kaebajate II ja III läbiotsimisi oleks läbiotsimise

proportsionaalsust kaalutud. Vastustaja on kohtumenetluses kirjeldanud abstraktset ohtu,

mitte aga kaebajatega II ja III seotud ohte. Külastajat ei saa pidada sarnase riskiga isikuks

nagu kinnipeetavat. Vastustaja pole väitnud, et tal oleks olnud teavet, et kaebajad II ja III

võivad tuua vanglasse keelatud esemeid või ained. Alasti läbiotsimistest tulnuks loobuda

pärast seda, kui esimeste läbiotsimiste käigus keelatud esemeid ega aineid ei leitud. Samuti

pole vastustaja väitnud, et kaebaja I juurest oleks pärast pikaajalisi kokkusaamisi leitud

keelatud esemeid. Keelatud esemete ja ainete vanglasse toomise ohtu võimaldavad suurel

määral ära hoida muud läbiotsimise viisid (nt metallidetektor, kompamine, röntgenseade,

kehaskänner ja teenistuskoer). Kokkusaamise ruumi keelatud esemete peitmise risk ei õigusta

külastajate alasti läbiotsimist, sest peidetud esemeid saab hõlpsasti tuvastada ruumi

läbivaatusega pärast kokkusaamist. Keelatud ainete eluosakonda jõudmist aitab vältida

konkreetse kinnipeetavaga seotud ohtude hindamine ja tema alasti läbiotsimine. Vastustaja

väide, et läbiotsimine ei olnud kaebaja II ja kaebaja III jaoks sunduslik, ei ole asjakohane, sest

läbiotsimisest keeldumisel poleks neid kokkusaamisele lubatud.

13.4. Kuna isiku keha kuulub eraelu esemelisse kaitsealasse, rikkus kaebajate õigusvastane

läbiotsimine nende eraelu puutumatust ja tekitas neile mittevaralist kahju. Kaebajate õiguste

rikkumise ja vangla õigusvastase tegevuse vahel on põhjuslik seos. Vangla tegevus on

süüline, sest vangla eiras pika aja jooksul kaebajate põhiõigusi ja rahvusvahelise kohtu

praktikat. Kaalumise teostamata jätmisel on tegemist vähemalt raske hooletusega. Vangla

tegevuse meelevaldsust ilmestavad 21. juuni 2023. a otsuses esitatud õigustused läbiotsimiste

õiguspärasuse kohta, kuigi erinevad kohtud on vangla tegevuse lubamatuks tunnistanud.

13.5. Kuna kaebajate alasti läbiotsimised toimusid kümnel korral, on rikkumine ja sellega

seotud kahju intensiivsem. Nõutavate hüvitiste suurus on kohtupraktikaga kooskõlas.

Haldusasjas nr 3-21-161 tunnistas ringkonnakohus täieliku lahtiriietumise teel läbiotsimise

õigusvastaseks ning haldusasjades nr 3-21-2616 ja nr 3-22-311 mõistis kohus kaebajatele

hüvitiseks 3500 eurot ja 2000 eurot.

14. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja

palub kohtul järgida kaebaja I kaebuse osas HKMS § 165 lg 2 alusel vangla 21. juuni 2023. a

otsuse põhjendusi. Vastustaja kohtumenetluses esitatud seisukohad on kokkuvõtvalt

järgmised.

14.1. Kaebaja I kandis alates 3. juunist 2019 kuni 6. novembrini 2020 karistust Viru Vanglas.

Alates 15. aprillist 2021 asus ta kandma seitsme aasta pikkust vanglakaristust Viru Vangla

tugevdatud järelevalve üksuses ning 2022. a märtsis mõisteti ta süüdi narkootilise või

psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest grupi poolt. Talle on

võimaldatud rohkem kokkusaamisi, kui seadus miinimumina ette näeb.

14.2. Kinnipeetavad on alati üritanud vangla territooriumile keelatud esemeid ja aineid

toimetada. Pikaajalised kokkusaamised on keelatud esemete vanglasse toimetamise üheks

reaalseimaks viisiks. Kuna iga pikaajaline kokkusaamine kujutab vangla julgeolekule

4(15)

3-23-1611

potentsiaalset ohtu, püüab vangla kokkusaamisele eelneva läbiotsimisega keelatud esemete

vanglasse sattumist vältida. Kui külastajal õnnestub keelatud ese või aine kokkusaamisruumi

toimetada, on vanglal oluliselt keerulisem takistada selle jõudmist eluosakonda ning selgitada

välja teo toimepanijat. Kinnipeetaval on võimalik peita keelatud esemeid või aineid selliselt,

et neid on läbiotsimisel sisuliselt võimatu või raskendatud avastada. Ainult kinnipeetava

läbiotsimine ei taga keelatud esemete ja ainete eluosakonda jõudmist, sest selle võivad

kokkusaamisruumist välja toimetada ka näiteks kinnipeetavatest toidujagajad või koristajad.

14.3. Vanglal puudub üldjuhul enne isiku läbiotsimist teave, kas isikul on keelatud esemeid

või aineid. Kuna kinnipidamiskohas aine või eseme ebaseaduslik üleandmine on väärtegu, ei

ole vanglal võimalik jälitustoiminguid teostada. Kuna teabe väljaselgitamise võimalused on

piiratud, ei ole õigusrikkumiste ennetamisele ja avastamisele suunatud vangla teabe- ja

uurimisosakonna ametnike toimingud keelatud esemete ja ainete vanglasse toimetamise

välistamiseks piisavad. Lisaks võidakse keelatud esemeid või aineid tuua vanglasse

kaaskinnipeetavate tarbeks. Kuna vangla on kohustatud vältima õigusrikkumiste

toimepanemist ja vastutab rikkumiste tagajärgede eest, peab vanglale jääma nende eesmärkide

saavutamiseks õiguspäraste vahendite valimisel kaalutlusruum. Kuigi külastajaid ei ole

üldjuhul õigusrikkumiste eest karistatud, ei välista see täielikult võimalust, et nad on sunnitud

mõjutustegevuse tõttu vanglasse keelatud esemeid ja aineid toimetama. Kuna vanglaametnik

puutub külastajaga enne kokkusaamist kokku üksnes põgusalt, ei ole see kontakt keelatud

esemete või ainete kaasatoomise tuvastamise kohta hinnangu kujundamiseks piisav. Seda on

võimalik tuvastada üksnes lahtiriietumisega läbiotsimisel. Alates ajast, mil otsustati lõpetada

külastajate lahtiriietumisega läbiotsimised, on vanglates täheldatud keelatud ainete leviku

kasvu.

14.4. Kohus tuvastas praeguses asjas 6. oktoobri 2023. a määruses, et kaebajad II ja III

esitasid kohtule oma sissetulekute kohta valeandmeid (väidetud 1171,05 ja 1718,09 euro

asemel olid nende sissetulekud vastavalt 8607,55 ja 11 886,70 eurot). Kohtule valeandmete

esitamine ja tegelike sissetulekute varjamine viitab kaebajate ebausaldusväärsusele ja

hämaratele tuludele, mis võivad olla saadud seoses kinnipeetava eelneva või jätkuva

kuritegeliku tegevusega, s.o narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses

ebaseadusliku käitlemisega grupi poolt.

14.5. Kaebaja I kambrist on vanglaregistri andmetel leitud Tallinna Vanglas 2012. aastal

toimunud läbiotsimise käigus keelatud elektroonikaseadmeid (mobiiltelefon laadijaga, raadio

ja USB adapter). Teda karistati 6. detsembril 2019 distsiplinaarkorras kartseriga allumatuse ja

suhtlemisega seotud rikkumise eest ning 12. juunil 2020 noomitusega vangile keelatud eseme

eest. Vangiregistri andmetel on tema kohta fikseeritud alates 15. aprillist 2021 25 sündmust

või korrarikkumist. Tal on praegu kaks kehtivat distsiplinaarkaristust: teda karistati

noomitusega kambri seina katmise eest erootilise sisuga kalendriga ning vangile keelatud

eseme eest. Võttes arvesse kaebaja I toime pandud süütegu ning asjaolu, et tema rikkumised

on valdavalt seotud keelatud esemetega, oli vastustajal põhjendatud kahtlus, et kaebaja I võis

mõjutada oma pereliikmeid tooma vanglasse keelatud esemeid. Seepärast pidas vastustaja

kaebaja II ja kaebaja III lahtiriietumisega läbiotsimist sobilikuks läbiotsimise meetmeks.

14.6. Vastustaja lähtus läbiotsimiste ajal kehtinud regulatsioonist ning seega ei eksinud vangla

EIÕK artiklis 8 sätestatu vastu. Kaebajad ei ole lahtiriietumisega läbiotsimiste põhjenduste

saamiseks vangla poole pöördunud.

14.7. Muud õigusaktides ette nähtud läbiotsimise meetmed eelkõige tõhustavad läbiotsimist

ega ole ainuõiged ja lõplikud läbiotsimisviisid. Lahtiriietumisega läbiotsimine on osutunud

5(15)

3-23-1611

keelatud esemete leidmiseks kõige tõhusamaks viisiks, sest muude meetmete abil ei ole

võimalik ohtlike esemete ja ainete vanglasse sattumist täielikult välistada. Alternatiivset

meedet saab pidada samaväärseks vaid juhul, kui selle abil oleksid riskid samaväärselt

maandatud, kuid keelatud esemete vanglasse sattumise vältimiseks alternatiivsetest meedetest

ei piisa. Ühiskonna üldise heaolu tagamine läbi vangla turvalisuse kaalub üle külastajate

eraelu võimaliku riive.

14.8. Külastajate läbiotsimine on Viru Vanglas korraldatud viisil, mis tagab privaatsuse ja

austab inimväärikust. Külastajatele võisid lahtiriietumisega läbiotsimised olla ebamugavad,

kuid vangla julgeolek kaalus antud juhul külastajatele tekitatud õigusriive üle. Ei ole

tõenäoline, et kaebaja II ja kaebaja III üleelamised oleksid ületanud sellise piiri, mis eeldaks

kahju rahas hüvitamist. Samuti ei ole kaebaja III tõendanud tervisekahju tekkimist.

14.9. Kinnipeetava läbiotsimine on kohustuslik nii enne kui ka pärast pikaajalist

kokkusaamist, kuid õigusaktid ei täpsusta läbiotsimise korda. Tegu on eeskätt taktikalise

küsimusega ning läbiotsimise viisi valikul võetakse arvesse nii vangla julgeoleku tagamise

eesmärki kui ka üldist õiguskorra kaitset. Riigikohtu praktika kohaselt on kinnipeetavate

lahtiriietumisega läbiotsimine vangistusseaduse (VangS) §-ga 68 kooskõlas. Kinnipeetavate

läbiotsimine korraldatakse Viru Vanglas viisil, mis tagab privaatsuse ja austab inimväärikust.

Kinnipeetava soovi korral saab läbiotsimise teostada kahes osas, nii et ta ei pea end täiesti

alasti võtma. Kinnipeetaval tuleb läbiotsimise käigus teha üksnes üks kükk. Kaebaja I soovide

kohta konkreetsete läbiotsimiste ajal puudub vanglal teave, sest selliseid andmeid ei koguta.

14.10. Vanglaametnike selgitused tõendavad, et kaebaja I külastajad ei olnud pärast

läbiotsimisi pisarates ja nördinud. Seepärast ei pea vastustaja sel põhjusel kaebajale I stressi,

alandatuse tunde, vaimsete üleelamiste, kannatuste ja nördimuse tekitamist tõenäoliseks. Ka

kaebaja I tervisekaardil puuduvad vastavad märked. Seega on kaebaja I väited tõendamata.

Kaebuses esitatud väide, et kaebaja I abikaasa ja tütar ei soovinud alandatavate läbiotsimiste

tõttu kokkusaamistele tulla, ei ole usutav, sest alates 5. oktoobrist 2021 on nad kasutanud

kõiki kokkusaamise võimalusi.

14.11. Puuduvad igasugused tõendid, et kaebajate õigusi riivati läbiotsimistega rohkem, kui

see oleks olnud õigustatud. Kuna vaidlusaluste läbiotsimistega ei ole fikseeritud midagi

tavapäratut, saab järeldada, et läbiotsimistel midagi erakorralist ei toimunud. Samuti ei nähtu

Viru Vangla dokumendihaldusprogrammi kannetest, et kaebajad oleksid seoses

läbiotsimistega vanglale kirjalikke pöördumisi esitanud. Seega ilmselt nad läbiotsimise

protseduurides midagi traumeerivat ei täheldanud. Kaebajad oleksid pidanud pöörduma enda

lahtiriietumisega läbiotsimise vältimiseks taotlusega vangla poole ning keelduva otsuse korral

oleksid nad saanud esitada halduskohtule kaebuse, sealhulgas koos esialgse õiguskaitse

taotlusega. Kaebajad ei ole oma õiguste kaitseks kohaseid õiguskaitsemeetmeid kasutanud

ning seetõttu ei ole kahju hüvitamise nõude kõik eeldused täidetud.

14.12. Kaebusest ei selgu nõutava hüvitise täpne suurus, sest nõuete koondsummaks on

märgitud nii 12 000 eurot kui ka 10 500 eurot.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

15. Kohus lõpetab esmalt menetluse osas, milles kaebus on esitatud tähtaega rikkudes (I).

Seejärel lahendab kohus kaebaja II ja kaebaja III nõuded (II) ning kaebaja I nõude (III).

Viimasena lahendab kohus muud menetluslikud küsimused (IV).

6(15)

3-23-1611

I

16. Kaebajad piiritlesid kaebuses kaebuse aluse üksnes ajavahemikuga, täpsustamata

kuupäevi, millal kahju hüvitamise nõude aluseks olevad läbiotsimised toimusid. Vastustaja

täpsustas 26. aprilli 2024. a menetlusdokumendis kokkusaamiste toimumise kuupäevi ning

selgitas, et vastustaja oli 21. juuni 2023. a otsuses ja 26. märtsi 2024. a vastuses kaebusele

võtnud läbiotsimiste toimumise osas aluseks osaliselt ekslikud kuupäevad.

Kohus leidis 27. novembri 2024. a määruses, et vastustaja esitatud andmete põhjal hõlmab

praeguses asjas esitatud kaebuse alus kaebaja I pikaajalisi kokkusaamisi Viru Vanglas, mis

toimusid kaebajaga II 21. jaanuaril 2020, 15. veebruaril 2020, 25. juunil 2020, 14. juulil 2020,

22. augustil 2020, 29. septembril 2020, 19. jaanuaril 2023, 14. märtsil 2023, 18. mail 2023 ja

11. juulil 2023 ning kaebajaga III 15. veebruaril 2020, 25. juunil 2020, 22. augustil 2020, 24.

septembril 2022, 3. novembril 2022, 19. jaanuaril 2023, 14. märtsil 2023, 18. mail 2023 ja 11.

juulil 2023. Kaebajad ei esitanud kohtule kaebuse aluse määratlemise osas vastuväiteid.

16.1. Kohus asus samas määruses seisukohale, et kaebaja I kaebus ei ole tähtaegne osas,

milles ta nõuab vastustajalt mittevaralise kahju hüvitamist seoses läbiotsimistega, mis teostati

kokkusaamistel kaebajaga II 21. jaanuaril 2020 ja 15. veebruaril 2020 ning kokkusaamistel

kaebajaga III 15. veebruaril 2020. Samuti leidis kohus, et kaebaja II kaebus ei ole tähtaegne

osas, milles ta nõuab vastustajalt mittevaralise kahju hüvitamist seoses 21. jaanuaril 2020, 15.

veebruaril 2020, 25. juunil 2020 ja 14. juulil 2020 teostatud läbiotsimistega. Kaebaja III

kaebust ei pidanud kohus tähtaegseks osas, mis puudutab 15. veebruaril 2020 ja 25. juunil

2020 teostatud läbiotsimisi.

16.2. Kohus andis 27. novembri 2024. a määrusega kaebajatele võimaluse esitada

kaebetähtaja ennistamise taotlus. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on määrus kaebajate

vandeadvokaadist esindajale 27. novembril 2024 kätte toimetatud. Kaebajad ei esitanud kohtu

määratud tähtajaks kaebetähtaja ennistamise taotlust.

16.3. Kaebetähtaja ületamisel tuleb esitada kaebetähtaja ennistamise taotlus ja tähtaja

möödalaskmise põhjused (HKMS § 38 lg 5). HKMS § 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 kohaselt

lõpetab kohus kaebetähtaja ületamise korral menetluse, kui kaebetähtaeg ei kuulu

ennistamisele.

Kuna kaebajad ei taotlenud kaebetähtaja ennistamist, ei ole kohtul võimalik kaebetähtaja

ennistamise üle otsustada. Seepärast lõpetab kohus HKMS § 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 alusel

asjas menetluse osas, milles kaebus on esitatud tähtaega rikkudes. Kaebaja I osas lõpetab

kohus menetluse osas, milles ta nõuab vastustajalt mittevaralise kahju hüvitamist seoses

läbiotsimistega, mis teostati 21. jaanuaril 2020 ja 15. veebruaril 2020. Kaebaja II osas lõpetab

kohus menetluse osas, milles ta nõuab vastustajalt mittevaralise kahju hüvitamist seoses tema

läbiotsimistega 21. jaanuaril 2020, 15. veebruaril 2020, 25. juunil 2020 ja 14. juulil 2020.

Kaebaja III osas lõpetab kohus menetluse osas, milles ta nõuab vastustajalt mittevaralise

kahju hüvitamist seoses tema läbiotsimistega 15. veebruaril 2020 ja 25. juunil 2020.

II

17. Kaebaja II osas on kaebus menetluses osas, milles ta nõuab vastustajalt mittevaralise

kahju hüvitamist seoses tema läbiotsimistega 22. augustil 2020, 29. septembril 2020, 19.

jaanuaril 2023, 14. märtsil 2023, 18. mail 2023 ja 11. juulil 2023.

7(15)

3-23-1611

Nimetatud kuupäevadel toimusid kaebajal II Viru Vanglas pikaajalised kokkusaamised oma

abikaasaga, kaebajaga I.

18. Kaebaja III osas on kaebus menetluses osas, milles ta nõuab vastustajalt mittevaralise

kahju hüvitamist seoses tema täieliku läbiotsimistega 22. augustil 2020, 24. septembril 2022,

3. novembril 2022, 19. jaanuaril 2023, 14. märtsil 2023, 18. mail 2023 ja 11. juulil 2023.

Nimetatud kuupäevadel toimusid kaebajal III Viru Vanglas pikaajalised kokkusaamised oma

isaga, kaebajaga I. Kaebaja III on sündinud 1998. aastal – seega oli ta kaebuse aluseks oleva

esimese kokkusaamise ajal 22-aastane.

19. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui

kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6

sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg-s 1 on täpsustatud, et

mittevaralise kahju hüvitamist võib nõuda füüsiline isik süüliselt väärikuse alandamise,

tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse

rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

Seega saab mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldada juhul, kui vastustaja tegevus on

õigusvastane, rikutud on kaebaja RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigust, kaebajal on tekkinud

mittevaraline kahju ning see on vastustaja õigusvastase tegevusega põhjuslikus seoses,

vastustaja tegevus on süüline ning kaebaja on kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid (või

pole nende kasutamata jätmine talle etteheidetav).

20. Kaebusest nähtuvalt peavad kaebaja II ja kaebaja III neile mittevaralist kahju tekitanud

õigusvastasteks toiminguteks nende täielikku läbiotsimist enne pikaajalisi kokkusaamisi.

21. Pikaajalisele kokkusaamisele lubatud isikute täielikuks läbiotsimiseks on seaduslik alus

olemas.

VangS § 27 lg 1 esimese lause kohaselt on vanglateenistuse ametnikul õigus kinnipeetavaga

kokkusaamisele lubatud isik ja tema asjad läbi otsida. Sama normi kolmas lause näeb ette, et

läbiotsimise viib läbi külastajaga samast soost vanglateenistuse ametnik. Läbiotsimise täpsem

kord on sätestatud VangS § 68 lg 4 alusel justiitsministri 5. septembri 2011. a määrusega nr

44 „Järelevalve korraldus vanglas“ (määrus nr 44). Määruse nr 44 § 31 lg 31 kohaselt peab

vanglateenistuse ametnik otsima isiku läbi viisil, mis välistab isiku sisenemise vanglasse

keelatud esemete ja ainetega. Kuigi vangistusseadus ei täpsusta, millisel viisil võib külastajat

läbi otsida, hõlmab vangistusseaduses kasutatav mõiste „läbiotsimine“ kohtupraktika kohaselt

ka isiku täieliku lahtiriietumisega (nö täielikku või alasti) läbiotsimist, kuid mitte

kehaõõnsuste kontrolli (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-19-549/98, p-d 18–20).

22. Kaebajate väitel otsiti neid täieliku lahtiriietumisega läbi enne iga pikaajalist

kokkusaamist.

Vastustaja märkis vastuses kaebusele, et 2023. aastal ei otsitud kaebajat II ja kaebajat III enne

pikaajalisi kokkusaamisi lahtiriietumisega läbi (dtl 139). Vastustaja esitas kohtule Viru

Vangla valvuri X 13. märtsi 2024. a selgituse, mille kohaselt ei otsitud 19. jaanuaril 2023, 14.

märtsil 2023, 18. mail 2023 ja 11. juulil 2023, mil tema teostas Viru Vanglasse

kokkusaamistele tulnud külaliste läbiotsimisi, külalisi lahtiriietumisega läbi, vaid läbi vaadati

8(15)

3-23-1611

üksnes külaliste asjad (dtl 150–151). Kaebajad ei ole vastustajale vastu vaielnud. Seepärast

tuvastab kohus vastustaja esitatud teabe ja tõendi põhjal, et kaebajat II ja kaebajat III ei

otsitud 19. jaanuaril 2023, 14. märtsil 2023, 18. mail 2023 ja 11. juulil 2023 täielikult läbi.

Kaebajad ei ole väitnud, et nende läbiotsimine oleks olnud õigusvastane muul põhjusel peale

läbiotsimise teostamise viisi. Ka kohtule ei nähtu asja materjalidest asjaolusid, mis osutaksid

2023. aastal toimunud läbiotsimiste õigusvastasusele. Kuna nimetatud läbiotsimiste osas ei

ole alust pidada vastustaja tegevust õigusvastaseks, jätab kohus kaebaja II ja kaebaja III

kaebuse RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel rahuldamata osas, milles nad nõuavad mittevaralise

kahju hüvitamist seoses enda läbiotsimisega 19. jaanuaril 2023, 14. märtsil 2023, 18. mail

2023 ja 11. juulil 2023.

23. Kohus kontrollib järgnevalt mittevaralise kahju hüvitamise nõude eelduste täidetust

kaebaja II suhtes 22. augustil 2020 ja 29. septembril 2020 ning kaebaja III suhtes 22. augustil

2020, 24. septembril 2022 ja 3. novembril 2022 teostatud täielike läbiotsimiste osas.

24. Määruse nr 44 § 31 lg 31 teise lause kohaselt tuleb vanglasse sisenenud isiku läbiotsimist

teha viisil, mis austab isiku inimväärikust, ja meetme valikul peab lähtuma proportsionaalsuse

põhimõttest. Nimetatud normist nähtuvalt on vanglal külastaja läbiotsimise viisi valikul

kaalutlusõigus.

Vastustaja on kohtumenetluses õigesti märkinud, et vanglale peab jääma õigusrikkumiste

ärahoidmiseks rakendatavate meetmete valikul kaalutlusõigus. Samas on vastustaja

selgitanud, et keelatud esemete vanglasse sattumise vältimiseks ei piisa lahtiriietumisega

läbiotsimise suhtes alternatiivsetest meedetest (vastus kaebusele, p 3.12; dtl 142). Nimetatud

seisukoht osutab sellele, et vastustaja ei pidanud kaalumist põhjendatuks. Kuigi vastustaja on

vastuses kaebusele märkinud ka seda, et ta pidas kaebaja II ja kaebaja III lahtiriietumisega

läbiotsimisi põhjendatuks kaebaja I toime pandud süüteo laadi ja vanglas keelatud esemete

käitlemise tõttu (vastus kaebusele, p-d 3.10 ja 3.17), ei pea kohus seda väidet usutavaks.

Kohtule teadaolevalt teostati Viru Vanglas kuni 2022. a detsembrini kõigile külastajatele

täielikku läbiotsimist ning sellele on viidanud vastustaja ka vastuses kaebusele (vastus

kaebusele, p 3.3, joonealune viide 2; dtl 139). Vastustaja ei ole tõendanud, et ta oleks enne

kaebaja II ja kaebaja III läbiotsimisi teostanud läbiotsimise viisi valikul kaalutlusõigust.

Samuti ei ole vastustaja põhjendanud, miks ta ei pidanud kaebaja II ja kaebaja III

lahtiriietumisega läbiotsimisi alates 2023. aastast enam põhjendatuks. Vastustaja väide, et

kaebaja II ja kaebaja III ebausaldusväärsusele osutab praeguses kohtuasjas oma sissetulekute

kohta eksitava teabe esitamine, ei ole asjassepuutuv ja mõjub otsituna, sest nimetatud tegevus

toimus pärast vaidlusaluseid läbiotsimisi. Kohtu hinnangul jättis vastustaja kaebaja II või

kaebaja III vaidlusaluste läbiotsimiste käigus kaalutlusõiguse teostamata. Kaalumisõiguse

teostamata jätmise korral on haldustegevus materiaalselt (sisuliselt) õigusvastane. Seepärast

olid kaebaja II ja kaebaja III täielikud läbiotsimised eelmises punktis nimetatud kuupäevadel

õigusvastased.

25. Kohus tuvastab järgnevalt, milliseid kaebajate subjektiivseid õigusi vastustaja rikkus.

25.1. Isiku täieliku lahtiriietumisega läbiotsimine riivab isiku füüsilise enesemääramise õigust

ning seeläbi ka tema eraelu puutumatust. Kuna kaebaja II ja kaebaja III täielikud

läbiotsimised olid õigusvastased, rikkus vastustaja kaebaja II ja kaebaja III eraelu

puutumatust.

25.2. Kaebaja III väitel tekkis tal õigusvastaste läbiotsimiste tõttu depressioon. Kohus selgitas

9. augusti 2023. a määruses seoses kaebaja III riigilõivu tasumise kohustusega, et kaebajal

9(15)

3-23-1611

tuleks põhistada, et väidetav tervisekahju tekkis Viru Vangla läbiotsimiste tõttu ning just

vaidlusaluste läbiotsimiste tõttu. Kohus juhtis muu hulgas kaebaja III tähelepanu vajadusele

täpsustada, kas ja millal tal depressioon diagnoositi. Kuna kaebaja III ei ole kohtumenetluse

käigus oma tervise kahjustamise kohta ühtegi täiendavat selgitust ega tõendit esitanud, peab

kohus kaebaja III väidet tema tervise kahjustamise kohta paljasõnaliseks. Eeltoodust

tulenevalt ei ole vastustaja vaidlusaluse tegevusega kaebaja III tervist kahjustanud.

25.3. Kaebajate väitel alandas vastustaja läbiotsimiste käigus nende väärikust. Sellisele

võimalusele osutab kaebajate väide, et nad pidid iga läbiotsimise käigus alasti olles kükke

tegema.

25.3.1. Vastustaja selgitas vastuses kaebusele külastajate läbiotsimiste korra kohta järgmist

(vastuse p 3.13; dtl 142). Esmalt kontrollitakse kehaskänneriga ja röntgenseadmega

külastajate kaasasolevad asjad ja üleriided ning seejärel liiguvad külastajad läbivaatusruumi.

Enne läbiotsimise algust selgitatakse külastajatele läbiotsimise protsessi. Viru Vangla pääsla-

ja kokkusaamiste üksuse valvurite selgituste kohaselt vaadati läbivaatusruumis kõigepealt üle

külastajate asjad ja seejärel külastajad. Läbivaatuse viisid läbi samast soost isikud. Külastajad

suunati ühekaupa kardinaga eraldatud läbivaatuskabiini, kus nad võtsid end privaatselt riidest

lahti ja andsid ametnikule märku, kas võib kabiini siseneda. Ametnikud palusid

läbivaatuskabiinis näidata külastajatel jalataldu, tõsta korraks üles rinnad, tõsta üles juuksed,

avada suu ja teha üksnes üks kükk. Seljast võetud riideid kontrolliti kompamise teel.

Läbiotsimistel füüsilist kontakti polnud. Kui külastajad ei soovinud end täiesti alasti võtta, siis

oli võimalik teostada läbiotsimine kahes osas, nii et pool keha oli kaetud.

25.3.2. Vastustaja esitas kohtule Viru Vangla valvurite Y, W, Q ja Ä selgitused külastajate

läbiotsimise kohta (dtl 148–155).

Nimetatud selgitustest nähtuvalt viis kaebaja II läbiotsimise 22. augustil 2020 läbi Y ja 29.

septembril 2020 Q. Kaebaja III läbiotsimise teostas 22. augustil 2020 Y, 24. septembril 2022

W ja 3. novembril 2022 Ä.

Kõikide nimetatud valvurite selgitused täieliku läbiotsimise korra kohta ühtivad kaebuse

vastuses esitatud kirjeldusega.

R. Puss on 14. märtsi 2024. a selgituses täpsustanud, et kindlasti ei paluta külalistel teha

mitmeid kükke ning kui külaline ei soovi end täiesti alasti võtta, siis on võimalik teostada

läbiotsimine kahes osas, jättes pool keha kaetuks. Y väitel teab ta kaebajat II ja kaebajat III

nägupidi, sest nad käisid kokkusaamistel väga tihti, kuid ta ei mäleta, kas kaebaja II ja kaebaja

III läbiotsimised teostati ühes või kahes osas (dtl 149).

W 13. märtsi 2024. a selgituse kohaselt teostas ta 24. septembril 2022 ennelõunasel ajal

kaebaja III läbiotsimise toimingud ning ta mäletab täpselt, et läbiotsimine tehti kahes osas

ning külaline ei võtnud ennast täiesti alasti. Ta viibis läbivaatuse teostamiseks riietuskabiinis

alla ühe minuti. Ülakeha läbiotsimisel ei palunud ta külalisel rinnahoidjat ära võtta. Külaline

tõstis rinnahoidja ainult üles, nägemaks, et sinna ei ole midagi peidetud. Ta palus külalisel

teha ühe küki (dtl 151).

Q 14. märtsi 2024. a selgituse kohaselt palus ta külalistel teha ühe küki (dtl 153).

Ä 14. märtsi 2024. a selgituse kohaselt palus ta kaebajal III teha ühe küki. Ta ei mäleta

täpselt, kas läbiotsimine tehti ühes või kahes osas, kuid külastajale alati pakutakse võimalust,

10(15)

3-23-1611

et pool keha jääb läbivaatuse ajaks kaetuks. 3. novembri 2022. a läbiotsimine oli tavapärane,

ilma sündmusteta. Ta on läbiotsimise ajal külastajaga alati sõbralik, et vältida ebamugavusi

või pingeid (dtl 155).

25.3.3. Kohtu hinnangul on valvurite selgitused üldjoontes usutavad. Siiski kahandab Y ja Q

selgituste usaldusväärsust mõnevõrra fakt, et Y väitel teostas ta kaebaja II ja kaebaja III

läbiotsimisi muu hulgas 26. augustil 2021, 2. detsembril 2021, 9. aprillil 2022 ja 21. mail

2022 ning Q väitel teostas tema samade kaebajate läbiotsimisi 5. juunil 2021 ja 5. oktoobril

2021. Kuna vastustaja esitatud andmete kohaselt ei viibinud kaebaja I alates 7. novembrist

2020 kuni 20. juulini 2022 Viru Vanglas, ei teostatud nimetatud ajavahemikul Viru Vanglas

tõenäoliselt kaebaja II ja kaebaja III läbiotsimisi. Võttes arvesse, et nelja valvuri selgitustes

pole sisulisi vastuolusid, ei mõjuta Y ja Q selgituste ebatäpsus kuupäevade osas nende

selgituste usutavust kükkide arvu ja külastajate keha läbiotsimise etappe puudutavas osas.

Kaebajate väide, et nad pidid iga läbiotsimise käigus alasti olles kükke tegema, ei ole

kohtumenetluses kinnitust leidnud. Kaebajad ei ole oma väidete kohta tõendeid esitanud ega

vastustaja väitele ja tõenditele vastu vaielnud. Kohtu hinnangul saab eespool nimetatud

tõendite põhjal lugeda tõendatuks, et kaebajal II ja kaebajal III tuli teha iga täieliku

läbiotsimise ajal üks kükk ning neile oli tagatud võimalus jätta pool keha läbiotsimise ajaks

kaetuks. Sellist läbiotsimise teostamise korda pole alust pidada alandavaks kohtlemiseks.

Kaebajad pole väitnud ning ka asja materjalidest ei nähtu, et läbiotsimise juures oleks

viibinud asjassepuutumatuid või meessoost isikuid või et vastustaja ametnikud oleksid

kaebajaid lubamatult puudutanud, neid solvanud või muul moel pahatahtlikult kohelnud.

Eeltoodust tulenevalt puudub alus hinnanguks, et vastustaja oleks kaebaja II või kaebaja III

väärikust alandanud.

26. Kaebaja II ja kaebaja III väitel tekkis neil mittevaraline kahju, sest läbiotsimised

põhjustasid neile stressi, alandatuse tunnet, vaimseid ja psüühilisi kannatusi, nördimust,

heaolu langust ja masendust.

Isiku täielik läbiotsimine, hõlmates tema (vähemalt osaliselt) alasti keha visuaalset uurimist,

riivab intensiivselt tema intiimsfääri. Seepärast on põhjendatud eeldada, et sellisel viisil

läbiotsimine on isiku jaoks tavapäraselt äärmiselt ebamugav ja tekitab talle vaimseid

kannatusi. Seepärast tuleb ka kaebajale II ja kaebajale III mittevaralise kahju tekkimist

jaatada.

27. Vastustaja pole väitnud, et tema tegevuse ja kaebajatel tekkinud kahju vahel puuduks

põhjuslik seos. Asja materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis osutaksid sellele, et kaebaja II ja

kaebaja III oleks täieliku lahtiriietumisega läbi otsitud ka juhul, kui vastustaja oleks

kaalutlusõigust teostanud. Seega on põhjusliku seose tingimus täidetud.

28. Kohtu hinnangul oli vastustaja õigusvastane tegevus süüline. Kaalutlusõiguse teostamata

jätmist tuleb pidada raskeks hooletuseks (võlaõigusseaduse § 104 lg 4), sest määruse nr 44 §

31 lg 31 teisest lausest nähtub vastav kohustus piisava selgusega ning läbiotsimist teostab

ametnik, kellelt on põhjendatud eeldada isikute õiguste piiramise aluseks olevate normide

põhjalikku tundmist. Asjas ei viita ükski asjaolu sellele, et vastustaja ametnikud oleksid

kaebajatele tahtlikult kannatusi põhjustanud.

29. Kohtu hinnangul ei saa praeguses asjas kaebajale II ja kaebajale III esmaste

õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist ette heita. Kuna läbiotsimine on toiming, kuid

lühiajaliselt kestev (mitte jätkuv) toiming, ning ühtlasi toiming, mille sooritamist isik ei soovi,

11(15)

3-23-1611

oleks võimalik õigusi kaitsta keelamisnõudega, kuid nimetatud nõude esitamise kohustust

isikul RVastS § 7 lg 1 alusel ei ole.

30. Seega on kahju hüvitamise nõude eeldused täidetud.

31. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt

õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Lisaks tuleb hüvitise suuruse

määramisel arvestada RVastS § 13 lg-s 1 nimetatud asjaolusid.

Kaebaja II taotleb, et kohus mõistaks vastustajalt hüvitisena välja 3500 eurot. Kaebaja III on

nimetanud kaebuses nõutava hüvitisena nii 3500 eurot kui ka 5000 eurot. Kuna kaebaja III

osutas täiendavalt oma tervise kahjustamisele, soovib ta kohtu hinnangul enda kasuks 5000

euro väljamõistmist.

Kaebajate väited nii vastustaja õigusvastase tegevuse kui ka mittevaralise kahju tekkimise

kohta on jäänud üldsõnaliseks. Kaebajad ei märkinud kaebuses, mitut õigusvastast

läbiotsimist nad silmas pidasid. Samuti ei ole nad esile toonud ühtegi konkreetset läbiotsimist

ega kirjeldanud täpsemalt oma üleelamisi, mis võimaldaks täpsemalt hinnata neil tekkinud

mittevaralise kahju suurust. Samuti ei ole kaebaja II ja kaebaja III vastu vaielnud vastustaja

väitele, et vaatamata sagedastele külastustele, ei avaldanud nad läbiotsimiste viisi osas

vastustajale kunagi oma rahulolematust. Samuti pole nad kohtumenetluses vastu vaielnud

vaidlusaluseid läbiotsimisi teostanud valvurite selgitustele, mille kohaselt ei avaldanud

kaebaja II ja kaebaja III kunagi läbiotsimistoimingute suhtes rahulolematust ning nad olid

läbiotsimiste ajal alati rahulikud (vastus kaebusele, lisad 3–6; dtl 148–155).

Kohus arvestab ka kaebajate suhtes toimunud rikkumiste korduvust. Praeguses asjas on

kaebaja II nõude aluseks kaks läbiotsimist ning kaebaja III nõude aluseks kolm läbiotsimist.

Kohus võtab arvesse, et iga õigusvastane läbiotsimine tekitas kaebajatele mittevaralist kahju.

Kuna kaebajad ei ole väitnud, et läbiotsimised oleksid mõjutanud neid pikaajalistest

kokkusaamistest loobuma, ei pea kohus samas usutavaks, kaebajatel tekkis iga järgneva

läbiotsimise tõttu varasemast suuremad hingelised üleelamised ning seega ka kahju.

Kohus võtab hüvitise suuruse määramisel arvesse ka varasemates kohtuasjades täiskasvanud

külastajatele täielike läbiotsimiste eest määratud hüvitiste suurusjärku (nt asjas nr 3-22-311

mõisteti 13 korral toimunud täieliku läbiotsimise eest hüvitiseks 2000 eurot; asjas nr 3-23-51

mõisteti kuuel korral toimunud täieliku läbiotsimise eest hüvitiseks 1000 eurot). Eespool

toodud kaalutlustest tulenevalt on praeguses asjas põhjendatud mõista kaebajatele keskmisest

väiksem hüvitis.

Eeltoodust tulenevalt peab kohus kaebajale II 22. augusti 2020. a ja 29. septembri 2020. a

läbiotsimistega tekitatud mittevaralise kahju tekitamise eest kohaseks hüvitiseks 200 eurot

ning kaebajale III 22. augusti 2020. a, 24. septembri 2022. a ja 3. novembri 2022. a

läbiotsimistega tekitatud mittevaralise kahju tekitamise eest kohaseks hüvitiseks 300 eurot.

32. Seega rahuldab kohus kaebaja II ja kaebaja III kaebused osaliselt.

III

33. Kaebaja I osas on kaebus menetluses osas, milles ta nõuab vastustajalt mittevaralise kahju

hüvitamist seoses tema läbiotsimistega, mis teostati 25. juunil 2020, 14. juulil 2020, 22.

augustil 2020, 29. septembril 2020, 24. septembril 2022, 3. novembril 2022, 19. jaanuaril

2023, 14. märtsil 2023, 18. mail 2023 ja 11. juulil 2023.

12(15)

3-23-1611

Kuigi vastustaja 21. juuni 2023. a otsuse aluseks on osaliselt teistsugustel kuupäevadel

toimunud läbiotsimised, on vastustaja 26. aprilli 2024. a avalduses kinnitanud, et läbiotsimiste

sarnasuse tõttu jääb vastustaja kahju hüvitamise taotluse kohta tehtud otsuses esitatud

seisukohtade juurde (dtl 188).

34. Kaebaja I taotleb mittevaralise kahju hüvitamist nii põhjusel, et ta pidi taluma kaebaja II ja

kaebaja III kannatuste nägemist, kui ka põhjusel, et tema suhtes teostati pärast iga pikaajalist

kokkusaamist täielik läbiotsimine.

35. Kaebaja I nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud samad tingimused mis kaebaja II ja

kaebaja III nõuete puhul (vt käesoleva otsuse p 19).

36. Kaebaja I väitel algas iga pikaajaline kokkusaamine abikaasa või tütrega sellega, et nähes

neid pisarates ja nördinuna, pidi ta neid rahustama ning see rikkus tema heaolu.

Kohus nõustub vastustaja 21. juuni 2023. a otsuses esitatud seisukohaga, et kaebajal I ei

tekkinud teiste isikute väidetavate kannatuste tõttu mittevaralist kahju (dtl 17). Kohus peab

kaebaja I väidet paljasõnaliseks, sest ta pole seda usutavalt põhistanud. Kaebaja I ei ole vastu

vaielnud ka vastustaja esitatud väitele, et kaebaja I tervisekaardilt ei nähtu, et kaebaja I oleks

pärast pikaajalisi kokkusaamisi kaevanud meedikutele oma hingeliste üleelamiste üle.

Vastustaja on esitanud kohtule kaebaja I tervisekaardi väljavõtte ajavahemiku 14. detsember

2019 kuni 19. mai 2023 kohta, kust ei nähtu kaebaja I asjakohaseid kaebusi (dtl 156–167).

Kuigi vastustaja esitatud valvurite selgitused, mille kohaselt käitusid kaebaja II ja kaebaja III

alati rahulikult, hõlmavad üksnes osa asjassepuutuvatest kokkusaamistest (hõlmatud ei ole 25.

juuni 2020 ja 14. juulil 2020 toimunud kokkusaamised), ei ole kaebaja I väide ka valvurite

selgituste põhjal usutav. Samuti vähendab kaebaja I väite usutavust asjaolu, et 19. jaanuaril

2023, 14. märtsil 2023, 18. mail 2023 ja 11. juulil 2023 ei otsitud tema abikaasat ja tütart

täielikult läbi.

37. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et kaebaja I läbiotsimised pärast pikaajalisi

kokkusaamisi olid õiguspärased ning tema kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks puudub

alus.

37.1. Kinnipeetava täielikuks läbiotsimiseks on õiguslik alus olemas.

VangS § 68 lg 1 kohaselt on vanglateenistuse ametnikul õigus teostada kinnipeetava

läbiotsimist, tema isiklike asjade, elu- ja olmeruumide, samuti teiste ruumide ja territooriumi

läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Sama normi teise lause kohaselt peavad

kinnipeetava läbiotsimist teostama temaga samast soost isikud. Ka kohtupraktikas on leitud,

et kinnipeetava täielik (alasti) läbiotsimine on VangS § 68 lg 1 alusel lubatav (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi otsus nr 3-19-549/98, p 19).

37.2. Määruse nr 44 § 32 p 2 kohaselt on kinnipeetava läbiotsimine pärast pikaajalist

kokkusaamist kohustuslik. Nimetatud normist nähtuvalt ei ole vanglateenistujal kinnipeetava

läbiotsimisel pärast pikaajalist kokkusaamist kaalutlusõigust. Kohtu hinnangul ei ole

nimetatud normi kohaldamine viinud praeguses asjas põhiseadusvastasele tulemusele.

Võttes arvesse, et külastajate täielik läbiotsimine enne pikaajalist kokkusaamist on õigustatud

üksnes erandjuhtudel, on vangla turvalisuse tagamiseks põhjendatud, et kinnipeetava täielik

läbiotsimine pärast pikaajalist kokkusaamist on üldjuhul lubatav.

13(15)

3-23-1611

Vastustaja põhjenduste kohaselt kannab kaebaja I vanglas karistust seoses süüdimõistmisega

narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest grupi poolt.

Kohtule esitatud andmete kohaselt on kaebaja I kohta registreeritud alates 28. aprillist 2021

mitmeid ettekandeid seoses keelatud esemete või ainete omamisega (vastus kaebusele, lisa 1;

dtl 147). Samuti on vastustaja esitanud kohtule Viru Vangla valvuri 6. augusti 2022. a ja 4.

septembri 2022. a ettekanded kaebajalt I vanglas keelatud esemete äravõtmise kohta

(vastustaja 26. aprilli 2024. a avalduse lisad 2 ja 3; dtl 191 ja 192). 11. juuli 2023 teostatud

läbiotsimise osas on asjakohane vastustaja 27. juuli 2023. a käskkiri kaebajale I

distsiplinaarkaristusena noomituse määramise eest seoses teisele kinnipeetavale enda tarbeks

ostetud eseme üleandmise eest (vastustaja 26. aprilli 2024. a avalduse lisa 4; dtl 193–196).

Nimetatud tõendite põhjal on ilmne, et kaebaja I osas esinesid tema vanglaeelse kuritegevuse

laadi ja vanglas käitumise tõttu riskid, mis õigustasid tema täielikku läbiotsimist.

Kohus ei pea veenvaks kaebaja I väidet, et tema juurest ei leitud pärast pikaajalisi

kokkusaamisi keelatud esemeid. Läbiotsimise lubatavuseks piisab põhjendatud kahtlusest.

Vastustaja on kohtumenetluses kirjeldanud kinnipeetavate täieliku läbiotsimise korda.

Sarnaselt külastajate täieliku läbiotsimise korraga on ka kinnipeetava soovi korral võimalik

teostada läbiotsimine kahes etapis, nii et ta ei pea end täiesti alasti võtma. Kinnipeetav peab

tegema üksnes ühe küki (vastus kaebusele, p 3.14; dtl 143). Kohtu hinnangul ei viita

vastustaja esitatud selgitus kinnipeetavate (sh kaebaja I) alandavale kohtlemisele. Kaebaja I

pole väitnud, et tal ei võimaldatud läbiotsimisi nii, et osa riideid oleks seljas, või et

läbiotsimisi oleks viinud läbi vastassoost isik. Kaebaja I väide läbiotsimise käigus mitme küki

tegemise kohta on jäänud paljasõnaliseks.

Seega puudub kaebaja I hüvitamiskaebuse osas nii õigusvastane tegevus kui ka põhjuslik seos

(juhul, kui esineks õigusvastane tegu). Nimetatud eelduste täitmata jätmise tõttu ei ole

võimalik kaebaja I hüvitamiskaebust rahuldada.

38. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja I kaebuse rahuldamata.

IV

39. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega

(HKMS § 108 lg 2).

39.1. Kohus rahuldas kaebaja II kaebuse osaliselt. Arvestades kaebuse rahuldamise

proportsiooni (kohus rahuldas nõude kahe läbiotsimise osas ja jättis rahuldamata nelja

läbiotsimise osas), peab kohus põhjendatuks mõista kaebaja II kasuks välja 1/3 tema

menetluskuludest.

Kaebaja II on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 105 eurot. Tulenevalt kaebuse

rahuldamise proportsioonist mõistab kohus tasutud riigilõivu eest kaebaja II kasuks välja 35

eurot (105÷3).

Kaebaja II taotleb ka õigusabi osutanud esindaja kulude väljamõistmist. Kõigile kolmele

kaebajale on õigusabi osutanud üks ja sama vandeadvokaat ning ta on esitanud ühise

menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid. Vastustaja pole kaebajate menetluskulude

taotlusele vastu vaielnud. Kaebajate menetluskulude nimekirja kohaselt hõlmab õigusabi

14(15)

3-23-1611

õigusteenuse osutamist 3 tunni ulatuses tunnihinnaga 140 eurot. Koos käibemaksuga on

õigusabikulu kokku 512,40 eurot. Kaebajad ei ole kulude kandmise omavahelise jaotuse

kohta selgitusi esitanud. Kohtu hinnangul on põhjendatud jagada õigusabikulu kaebajate

vahel võrdselt – seega on kaebaja II õigusabikuluks 170,80 eurot. Tulenevalt kaebuse

rahuldamise proportsioonist mõistab kohus kaebaja II kasuks välja 1/3 tema õigusabikuludest

ehk siis 56,9 eurot (170,80÷3).

Koos riigilõivuga mõistab kohus kaebaja II kasuks välja kokku 91,95 eurot. Ülejäänud

kaebaja II menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg 2).

39.2. Kohus rahuldas ka kaebaja III kaebuse osaliselt. Arvestades kaebuse rahuldamise

proportsiooni (kohus rahuldas nõude kolme läbiotsimise osas ja jättis rahuldamata nelja

läbiotsimise osas), peab kohus põhjendatuks mõista kaebaja III kasuks välja 3/7, s.o 42,86%

tema menetluskuludest.

Kaebaja III tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 150 eurot. Tulenevalt kaebuse rahuldamise

proportsioonist mõistab kohus tasutud riigilõivu eest kaebaja III kasuks välja 64,29 eurot

(150–57,14%).

Lähtuvalt eelmises alapunktis märgitust on ka kaebaja III õigusabikuluks 170,80 eurot.

Tulenevalt kaebuse rahuldamise proportsioonist mõistab kohus kaebaja III kasuks välja 3/7

tema õigusabikuludest ehk siis 73,20 eurot (170,80–57,14%).

Koos riigilõivuga mõistab kohus kaebaja III kasuks välja kokku 137,49 eurot. Ülejäänud

kaebaja III menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg 2).

39.3. Kuna kaebaja I kaebus jäi rahuldamata, jäävad tema menetluskulud (riigilõiv 105 eurot

ja õigusabikulud 170,80 eurot) tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1).

39.4. Vastustaja ei ole menetluskulude kandmise kohta dokumente esitanud, mistõttu jäävad

tema menetluskulud tema enda kanda.

40. Vastavalt kohtu 27. märtsi 2024. a määruse resolutsiooni p-s 5 märgitule asendab kohus

avaldatavas kohtulahendis kaebajate nimed tähemärkidega. Kohus asendab ka otsuse

põhjendavas osas nimetatud vanglaametnike nimed tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

Ene Andresen

15(15)