3-21-2230/63 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R

U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Tanel Saar, Madis Ernits

Määruse tegemise aeg ja koht

16.12.2024, Tartu

Haldusasja number

3-21-2230

Haldusasi

Z.Z., X.X.-i ja Y.Y. taotlus Elva vallale kohtuotsuse

täitmata jätmise eest trahvi määramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 23.10.2024. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Z.Z., X.X.-i ja Y.Y. määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Taotlejad/määruskaebuse esitajad – Z.Z., X.X., Y.Y.

Esindaja vandeadvokaat Triin Kaurov

Vastustaja – Elva Vallavalitsus

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 23.10.2024. a määrus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (HKMS § 248 lg 4).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Taotlejad osalesid 2021. a oktoobris kohalike omavalitsuse volikogude valimistel Elva

vallas erakonna Isamaa kandidaatidena. Elva valla valimiskomisjon registreeris 10.09.2021. a

otsusega volikogu valimistel kandidaatideks teiste seas ka kaebuses nimetatud neli isikut – U.

Kruuse, K. Vuks, M. Saar ja M. Koemets.

2. Taotlejad esitasid Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palusid kohustada XXXa muutma

U. Kruuse, K. Vuksi, M. Saare ja M. Koemetsa elukoha aadressi kandeid, mille kohaselt on

nende elukoht Elva vallas, ning kandma rahvastikuregistrisse isikute elukohaks nende

tegelikud elukohad. Kaebuse kohaselt ei ela need isikud Elva vallas, mistõttu ei ole neil õigust

Elva valla volikogu valimistel kandideerida.

3. Tartu Halduskohus jättis 14.12.2022. a otsusega kaebuse rahuldamata.

4. Tartu Ringkonnakohus tühistas 29.02.2024. a otsusega Tartu Halduskohtu 14.12.2022. a

otsuse ning tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas kaebuse ja kohustas XXXa kontrollima

kaebuses nimetatud isikute elukoha aadressi kannete õigsust rahvastikuregistris ning tegema

kannete ebaõigsuse korral vajalikud muudatused.

5. Taotlejad esitasid 02.09.2024 Tartu Halduskohtule taotluse vastustaja trahvimiseks 32 000

euro ulatuses, kuna vastustaja ei ole täitnud jõustunud lahendit haldusasjas

nr 3-21-2230.

6. Taotlejad on seisukohal, et vastustaja ei ole kohtuotsust sisuliselt täitnud. Taotlejad on

menetluse vältel esitanud arvukalt tõendeid selle kohta, et U. Kruuse, K. Vuksi, M. Saare ja

M. Koemetsa alaline ja püsiv elukoht ei pruugi asuda Elva vallas.

7. Valla ülesanne on kontrollida rahvastikuregistris olevate kannete õigsust ja ebaõigsuse

tuvastamisel teha vastavad muudatused. Vastustaja vastuse kohaselt küsis vastustaja isikute

elukohtade omanike käest, kas nimetatud isikud kasutavad omanikule kuuluvat eluruumi, aga

ei küsitud selle kohta, kas nad kasutavad omanikule kuuluvat eluruumi püsiva ja alalise

elukohana. Ainuüksi kasutamine (või kunagi kasutamine) ei tähenda, et tegemist oleks isikute

püsiva ja alalise elukohaga. M. Koemetsa puhul on aga eriti kurioosne see, et ta on ise

meedias (väljavõtteid on esitanud kaebajad ka kohtule) öelnud, et ta elab (alaliselt) Peipsiääre

vallas ja see peaks olema teada ka vallasekretärile ja vallavalitsusele. Elva vallas oleva

kinnistu omamine ei näita mingil kombel, et samal aadressil on omaniku püsiv ja alaline

elukoht. Pealegi on nimetatud isikul Elva vallas kinnistu kaasomandis ja talle kuulub vaid 1/3

kinnistust. Kohalikud elanikud teavad, et sellel kinnistul oleva maja juures käiakse suviti,

korjatakse marju ja niidetakse, kuid majas ei ole keegi juba aastaid elanud.

8. Vald suudab teistes olukordades hästi kontrollida rahvastikuregistri kannete õigsust.

Näiteks hajaasustuse programmis tehakse taotlejate alalisi elukohti kindlaks suisa komisjoniga

paikvaatluste teel, st minnakse kohale ja veendutakse, kas taotleja tõesti elab seal alaliselt

aastaringselt või on see suvekodu vms, mitte püsielukoht. Sama meetodiga saab ju kontrollida

ka volinike tegelikke elukohti.

9. XXX leidis vastuses taotlusele, et trahvi määramine ei ole põhjendatud.

Tartu Halduskohtu määrus

10. Tartu Halduskohus jättis 23.10.2024 a. määrusega rahuldamata taotluse vastustajale

trahvi määramiseks kohtuotsuse täitmata jätmise eest.

11. Halduskohus märkis, et kohtupraktika kohaselt tähendab jõustunud kohtulahendi täitmata

jätmine kohtulahendi resolutsioonis sisalduva ettekirjutuse täitmata jätmist (RKHKm

21.05.2014, 3-3-1-11-14, p 9). Kohtuotsuse ettekirjutuse mittetäitmise eest kohaldatav

rahatrahv on sunnivahend, mis täidab nii kohustuse täitmisele stimuleerivat kui ka

karistuslikku funktsiooni. Sellise sunnivahendi kohaldamine võimaldab ühel menetlusosalisel

mõjutada teist menetlusosalist kohtuotsust täitma (RKHKm 08.08.2013, 3-3-1-21-13, p 18).

12. Tartu Ringkonnakohtu 29.02.2024. a otsus jõustus 21.06.2024, mil Riigikohus jättis selle

peale esitatud Elva valla kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Kuna selle otsuse

resolutsiooni punktiga 1 kohustati XXXa kontrollima kaebuses nimetatud isikute elukoha

aadressi kannete õigsust rahvastikuregistris ning tegema kannete ebaõigsuse korral vajalikud

muudatused, tuli vastustajal alates 21.06.2024 seda kohustust täitma asuda.

13. Vastustaja tegi pärast Tartu Ringkonnakohtu otsuse jõustumist U. Kruuse, K. Vuksi ja M.

Saare rahvastikuregistri elukoha aadressi kannete õigsuse kontrollimiseks rahvastikuregistri

seaduse (RRS) § 88 lg 3 alusel isikute eluruumide omanikele järelepärimise ning küsis, kas

nad kasutavad eluruumi oma elukohana. Kuivõrd eluruumide omanike sõnul elavad nimetatud

isikud rahvastikuregistrijärgses eluruumis, puudus vastustajal alus rahvastikuregistris elukoha

aadressi kannete muutmiseks. M. Koemetsa puhul veendus vastustaja kinnistusraamatu kande

järgi, et talle kuulub eluruum, mis on ka rahvastikuregistri järgi tema elukohaks. Seega ka

tema osas puudus vastustajal alus rahvastikuregistris elukoha aadressi kande muutmiseks.

Halduskohus leidis, et eelnevaga on XXX Tartu Ringkonnakohtu 29.02.2024. a otsuse

täitnud.

14. Halduskohus lisas, et kohalikul omavalitsusel puuduvad õiguslikud alused

rahvastikuregistri elukoha kande õigsuse sisuliseks kontrollimiseks. Taoliste aluste

esinemisele ei ole viidanud ka Tartu Ringkonnakohus oma otsuses. Ringkonnakohus viitas

otsuse punktis 11 rahvastikuregistri elukoha kande õigsuse võimaliku kontrollimise alusena

üksnes RRS § 83 lg-le 3, millele tuginedes asuski vastustaja kohtuotsust täitma. Riigikohtu

halduskolleegiumi 21.06.2022. a määruse osas antud eriarvamuses on kaks riigikohtunikku

seoses praeguse asjaga samuti nentinud, et seadusandja ei ole näinud rahvastikuregistri

seaduses ette kohaliku omavalitsuse võimalust elukoha kande õigsuse sisuliseks

kontrollimiseks, mistõttu kontrollitakse elukohateate esitamise korral peamiselt seda, kas

isikul on ruumi omaniku nõusolek eluruumi asumiseks ning kas tegemist on eluruumiga. Kui

rahvastikuregistri elukoha kanne ei taga piisavalt seda, et kohaliku omavalitsuse volikogu

valimistel osaleksid ainult kohalikud elanikud, on seadusandjal võimalik töötada välja muud

kriteeriumid, kuidas kandidaadi puhul kindlaks teha, kas ta on kohalik elanik. Eelnevat

arvestades ei saa vastustaja Tartu Ringkonnakohtu 29.02.2024. a otsuse täitmiseks astuda

mingeid muid samme kõnealuste isikute elukoha kannete õigsuse väljaselgitamiseks ja

rahvastikuregistri kannete muutmiseks. Seega ei ole ka vajadust mõjutada vastustajat

kohtuotsust täitma.

Taotlejate määruskaebus

15. Taotlejad esitasid 07.11.2024 Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse ja 14.11.2024

täiendava seisukoha, milles taotlevad Tartu Halduskohtu 23.10.2024. a määruse tühistamist

ja uue määruse tegemist, millega taotlus rahuldada.

16. Ringkonnakohus selgitas 29.02.2024. a otsuse p-des 8 ja 9.2, et ehkki kohalikul

omavalitsusel ei ole kohustust kontrollida pidevalt kõigi isikute rahvastikuregistrisse kantud

elukoha aadresside kannete õigsust omal algatusel (RKHKm 3-2-1-2230, p 15.2), lasub tal

siiski kohustus juhul, kui ta on saanud teada, et isik ei kasuta ruumi oma elukohana, asuda

RRS § 88 lg 3 alusel tegutsema. Seega ei saanud vastustaja piirduda vaid formaalselt RRS §

88 lg 3 alusel päringutega eluruumi omanikele, vaid tuli ka hinnata, kas need vastused

kõrvaldasid esitatud põhjendatud kahtlused ning kas oleks olnud vajalik koguda ka

täiendavaid tõendeid. Vastustaja ei ole formaalse kontrolli tulemusena ümber lükanud

põhjendatud kahtlust U. Kruuse, K. Vuksi, M. Saare ja M. Koemetsa elukoha andmete

õigsuse kohta.

17. Taotlejad peavad põhjendamatuks, et halduskohus omistas Riigikohtu määruse

eriarvamusele nii suure tähenduse, kuid jättis samas kõrvale samas asjas tehtud Riigikohtu

määruse ja ringkonnakohtu otsuse.

18. Taotlejate arvates on vastustaja kontrolli läbiviimisel esitanud küsimuse elukoha

kontrollimise osas eksitavalt. Nimelt küsis vastustaja U. Kruuse, K. Vuksi ja M. Saare

elukohtade omanike käest, kas nimetatud isikud kasutavad omanikule kuuluvat eluruumi.

Ainuüksi kasutamine ei tähenda, et tegemist oleks isikute püsiva ja alalise elukohaga.

19. Halduskohus ei pööranud tähelepanu sellele, et M. Koemetsa osas pole tehtud isegi

päringut RRS § 88 lg 3 alusel, vaid piirdutud on vaid kinnistusraamatu kande kontrolliga.

Taotlejad on ka trahvitaotluses selgitanud, et nimetatud isik on ise meedias öelnud, et ta elab

(alaliselt) Peipsiääre vallas ja see peaks olema teada ka vallasekretärile ja vastustajale. Elva

vallas oleva kinnistu omamine ei näita mingil kombel, et samal aadressil on omaniku püsiv ja

alaline elukoht. Pealegi on mainitud isikul Elva vallas kinnistu kaasomandis ja talle kuulub

vaid 1/3 kinnistust. Kohalikud elanikud teavad, et sellel kinnistul oleva maja juures suviti

käiakse, korjatakse marju ja niidetakse, kuid majas ei ole keegi juba aastaid elanud.

20. Kui põhjendatud kahtluse korral ei kontrollita elukoha andmete õigsust, ei ole tagatud

nõue, et riikliku registri andmed peavad olema õiged, täpsed, asjakohased ja selged (RKHKo

3-14-52261, p 12). Kohtupraktika kohaselt ei ole volikokku kandideerijate

rahvastikuregistrijärgse ja tegeliku püsiva elukoha lahknevus õiguslikult lubatav (RKPJKo 5

21 12, p 25; RKHKo 3-21-2230, p 11.2).

21. Taotlejate arvates on vallal võimalus igal juhul tuvastada, kas isiku poolt esitatud

elukohateade on esitatud tema püsiva ja alalise elukoha kohta.

Vastustaja vastus määruskaebusele

22. Vastustaja leiab vastuses määruskaebusele, et määruskaebus tuleb rahuldamata jätta.

23. Vastuses määruskaebusele kordas vastustaja Tartu Halduskohtu 23.10.2023. a määruse

põhjendusi. Ühtlasi nõustus vastustaja halduskohtuga ka selles, et kohalikul omavalitsusel

puuduvad õiguslikud alused rahvastikuregistri elukoha kande õigsuse sisuliseks

kontrollimiseks. Taoliste aluste esinemisele ei ole viidanud ka Tartu Ringkonnakohus oma

29.02.2024. a otsuses. Ringkonnakohus viitas otsuse p-s 11 rahvastikuregistri elukoha kande

õigsuse võimaliku kontrollimise alusena üksnes RRS § 88 lg-le 3, millele tuginedes asuski

vastustaja kohtuotsust täitma. Seega ei saa vastustaja ringkonnakohtu otsuse täitmiseks astuda

mingeid muid samme kõnealuste isikute elukoha kannete õigsuse väljaselgitamiseks ja

rahvastikuregistri kannete muutmiseks. Järelikult ei ole ka vajadust mõjutada vastustajat

kohtuotsust täitma.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

24. Ringkonnakohtu menetluses on taotlejate määruskaebus Tartu Halduskohtu 23.10.2024. a

määruse peale, millega halduskohus jättis rahuldamata taotlejate taotluse trahvida vastustajat

Tartu Ringkonnakohtu 29.02.2024. a otsuse täitmata jätmise eest. Taotlejate hinnangul on

vastustaja vaid formaalselt kontrollinud U. Kruuse, K. Vuksi, M. Saare ja M. Koemetsa

rahvastikuregistrijärgset elukohta, kuigi oleks pidanud erinevate taotlejate poolt esitatud

tõendite alusel kohaldama uurimisprintsiipi ja viima läbi ulatuslikuma kontrolli.

25. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 248 lg 1 sätestab, et kohtulahendi või kohtu

kinnitatud kompromissi täitmata jätmise eest määrab kohus süüdiolevale menetlusosalisele

rahatrahvi kuni 32 000 eurot.

26. Ettekirjutus, mille täitmata jätmine võib kaasa tuua sunnivahendi kohaldamise, peab

sisalduma kohtuotsuse resolutsioonis. Seejuures peab resolutsioon olema arusaadav ja

täidetav ka ilma otsuse muude osadeta (vt HKMS § 162 lg 4, samuti RKHKm 28.03.2006, 3-

3-1-27-06, p 12; 29.05.2014, 3-3-1-11-14, p 9).

27. Tartu Ringkonnakohtu 29.02.2024. a otsuse resolutsiooni p-s 1 on XXXa kohustatud

kontrollima taotlejate esitatud kaebuses nimetatud isikute elukoha aadressi kannete õigsust

rahvastikuregistris ning tegema kannete ebaõigsuse korral vajalikud muudatused.

28. Ringkonnakohus on otsuse põhjenduste p-s 9.2. viitega Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 28.09.2021. a otsuse p-le 29 märkinud, et kohaliku omavalitsuse

üksusel on RRS § 88 lg-de 3 ja 4 järgi juhul, kui talle teadaolevalt ei kasuta isik omanikule

kuuluvat ruumi oma elukohana, õigus teha järelepärimine selle ruumi omanikule, kellele

kuuluva ruumi aadress on kantud isiku elukoha andmetena rahvastikuregistrisse. Kui ruumi

omanik teatab, et isik ei kasuta omanikule kuuluvat ruumi elukohana, on kohalikul

omavalitsusel, kui isik ei tõesta 30 päeva jooksul oma õigust kasutada ruumi oma elukohana,

õigus lõpetada isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmete kehtivus.

29. Asja materjalidest nähtuvalt on vastustaja eelnevale tuginedes ka toiminud ning teinud

eluruumi omanikele järelepärimised, milles küsis eluruumi omanikult, kas konkreetne isik

kasutab eluruumi, mis asub Elva vallas. Kõikidele päringutele vastati, et isikud elavad

rahvastikuregistrijärgses eluruumis (dtl 413–424). Vastustaja selgitas (dtl 381) ka seda, et

kuna üks kontrollitavatest isikutest on kinnistusraamatu andmetel eluruumi omanik, ei

rakendu tema suhtes rahvastikuregistri seaduses sätestatud kontrollimehhanism (RKPJKo

28.09.2021, 5-21-12, p 29).

30. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et tulenevalt ülal esitatust on vastustaja täitnud

kohtuotsusest tuleneva kohustuse. Halduskohtus ei saa kohaliku omavalitsuse üksust enamaks

kohustada kui seaduslik alus seda võimaldab. Vastustaja on teinud lähtudes RRS § 88 lg-dest

3 ja 4 eluruumi omanikele päringud ja saanud nendele vastused. Siinjuures on väär taotlejate

arusaam, et päringus esitatud küsimus on valesti püstitatud ning see on mõjutanud päringutele

saadud vastuseid. Ringkonnakohus märgib, et „kasutab eluruumi“ tuleneb selgesõnaliselt

RRS § 88 lg-te 3 ja 4 enda sõnastusest ning seega puudus igasugune vajadus sõnastada seda

küsimust teisiti. Ühtlasi on alusetu taotlejate etteheide, et vastustaja on jätnud kohaldamata

haldusmenetluse põhimõtted, sh uurimispõhimõtte. Asjaolu, et vastustaja lähtus talle

seadusega antud volitusest ja pöördus vajaliku info saamiseks eluruumi omanike poole, ongi

uurimispõhimõttest juhinduv käitumine. Kuigi Tartu Ringkonnakohtu 29.02.2024. a otsuse

põhjenduste p-st 11 tuleneb justkui peaks kohaliku omavalitsuse üksus astuma ulatuslikumaid

samme uurimispõhimõtte täitmisel, märgib ringkonnakohus, et nagu juba ülal viidatud sai,

saab kohtulahendi täitmata jätmise eest tuua trahvi kaasa vaid see, kui ei täideta resolutsiooni.

Seega ei ole ringkonnakohtu otsuse põhjendustel eraldiseisvat tähendust kohtuotsuse

resolutsiooni täidetavuse seisukohast vaadatuna. Seda enam, et viidatud otsuse punktis ei ole

ka välja toodud mitte ühtegi muud õiguslikku alust, mis kohustaks kohalikku omavalitsuse

üksust täiendavaid meetmeid võtma. Sellest tulenevalt jääb ringkonnakohtule arusaamatuks

taotlejate väide, et vastustajal oli igal juhul võimalus tuvastada, kas isiku poolt esitatud

elukohateade on esitatud tema püsiva ja alalise elukoha kohta.

31. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jääb taotlejate määruskaebus rahuldamata ja

Tartu Halduskohtu 23.10.2024. a määrus muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)