2-22-141049/12 · Tartu Maakohus Viljandi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Anneli Roonet

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

16. detsember 2024, Tartu kohtumaja, Juhan Liivi 4,

Tartu

Tsiviilasja number

2-22-141049

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi R.S-i vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

899,98 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood

11919806), lepinguline esindaja Jekaterina Lumiste

Kostja R.S (isikukood XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi R.S-i vastu.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kanda.

Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse

peale esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse

apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima.

Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

1 (10)

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud

1. Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 28.10.2022 maksekäsu kiirmenetluse avalduse

R.S-i (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Pärnu Maakohus lõpetas maksekäsu

kiirmenetluse ja andis asja üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

Hageja esitas Tartu Maakohtule hagi 01.02.2023, mida täpsustas 31.03.2023. Hageja palub

kostjalt hageja kasuks välja mõista 706,13 eurot, millest põhinõue on 499,72 eurot, intress on

72,02 eurot, sissenõudmiskulud on 30 eurot ja viivis on 104,39 eurot. Samuti palub hageja

kostjalt välja mõista viivise määraga 38,90% aastas põhinõudelt (499,72 eurolt) alates

29.10.2022 kuni põhinõude täitmiseni. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Esto AS (krediidiandja) ja kostja 25.10.2021 krediidilepingu nr

8773906750, mille kohaselt võimaldas krediidiandja kostjale krediidilimiidi 3000 eurot

kasutamist jooksvate vajaduste finantseerimiseks. Kostja kohustus tagastama igakuiselt 1/60

eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot.

Samuti kohustus kostja tasuma igakuist intressi 15. kuupäevaks. Lepingust tulenevalt on

intressimäär 38,90% aastas. Lepingu kohaselt oli krediidi ülekandmise tasu (väljavõtutasu)

pangakontole 3,1% ülekande summast, millele hinnakirja alusel lisandus välkmakse tasu 15

eurot. Lepingu krediidi kulukuse määr on 55,67% aastas.

Kostja kasutas krediiti järgmiselt: 1) 25.10.2021 summas 500 eurot, millest krediidiandja pidas

kinni väljavõtutasu 15,50 eurot ja välkmakse tasu 15 eurot ning kostja arvelduskontole laekus

469,50 eurot; 2) 16.12.2021 summas 18 eurot, millest krediidiandja pidas kinni väljavõtutasu

0,56 eurot ning kostja arvelduskontole laekus 17,44 eurot. Kostja tegi järgmised tagasimaksed:

04.11.2021 summas 28 eurot ja 16.12.2021 summas 25 eurot, kokku 53 eurot.

Kostja pidi igakuiselt tegema krediidi tagasimakse vähemalt 10 eurot ja tasuma intressi krediidi

jäägi pealt. Võttes arvesse kostja maksimaalset kasutusse võetud krediidi summat 518 eurot,

pidi kostja igakuiselt tasuma intressi 16,56 eurot. Kostja pidi tegema igakuiselt tagasimakseid

vähemalt 26,56 euro ulatuses 15. kuupäevaks. Kostja ei teostanud tagasimakseid ega tasunud

intressi alates 01.01.2022. Kostjal jäid tasumata 15.01.2022, 15.02.2022 ja 15.03.2022

osamaksed. Kostja oli võlas kolme osamaksega. Krediidiandja teavitas kostjat 01.04.2022

lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest ning andis kostjale tähtaja võlgnevuse tasumiseks kuni

15.04.2022. Kuna kostja nimetatud tähtpäevast kinni ei pidanud, kuulutas krediidiandja

krediidi tagastamise tähtpäeva saabunuks 16.04.2022. Kostjal on intressivõlgnevus alates

25.10.2021–15.04.2021 summas 72,02 eurot, arvestades, et kostja tasus intressi katteks 19,72

eurot. Viivisenõue perioodi 16.04.2022–01.02.2023 eest on 155,51 eurot.

Hageja palub kostjalt välja mõista pärast lepingu lõppemist tekkinud sissenõudmiskulud 30

eurot. Sissenõudmiskulud on kujunenud järgmiselt: 18.05.2022 saadetud meeldetuletuskiri

maksumusega 20 eurot, 21.07.2022 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot,

03.10.2022 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot.

Hageja leiab, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja

omandas teabe kostja varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste

kohta laenutaotluses esitatud andmete ja kostja arvelduskonto väljavõtte alusel. Krediidiandja

2 (10)

arvestas, et kostja keskmine töötasu suurus oli ca 1250 eurot. Samuti võttis krediidiandja

arvesse, et kostjal puudusid laenu taotlemise hetkel teised finantskohustused. Minimaalseks

majapidamiskulude suuruseks luges krediidiandja 200 eurot. Kostjal ei olnud aktiivseid ega

varasemalt lõpetatud võlgnevusi Creditinfo ja taust.ee maksehäireregistrite andmetel.

Krediidiandja jõudis järeldusele, et kostja on krediidivõimeline ja suuteline tasuma oma

igakuisest sissetulekust kuumakseid 26,56 eurot.

Esialgne võlausaldaja loovutas 17.05.2022 kostja vastased nõuded hagejale.

Kostja vastuväited

2. Kostjale toimetati hagiavaldus koos lisadega, hagi täpsustus koos lisadega ja menetlusse

võtmise kohtumäärus kätte isiklikult allkirja vastu üleandmisega 05.06.2023 (TsMS § 313

järgi). Kohus kohustas kostjat esitama kirjaliku vastuse hagiavaldusele 30 päeva jooksul alates

hagiavalduse ja menetlusse võtmise määruse kättetoimetamisest. Hagile vastamise tähtpäev

saabus 05.07.2023. Kostja hagile ei vastanud.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

3. Kohus on seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 sätestab, et kohus menetleb hagi oma

õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse

seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga

ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos

kõrvalnõuetega 7000 eurole. Eeltoodut arvestades menetleb kohus hagiavaldust lihtmenetluses.

Kohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole

mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (RKTKo

04.05.2016, 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse

peale esitada apellatsioonkaebuse, st kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti

kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

5. Kostja hagile ei vastanud. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus (TsMS

§ 407 lg 1, vt nt RKTKm 03.05.2017, 3-2-1-21-17, p 16). Kohus lahendab asja sisuliselt, sh

hindab kohus hageja esitatud tõendeid.

6. VÕS § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja)

kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga

kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei

tulene teisiti. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma

majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale

krediiti või laenu. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks

määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 101 lg

1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse

täitmist ning VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist.

3 (10)

7. Hageja on esitanud kohtule tõendina Esto AS-i ja kostja vahel 25.10.2021 sõlmitud

krediidilepingu nr 8773906750 krediidilimiidiga 3000 eurot (dtl 24–35). Leping on kostja poolt

allkirjastatud. Kostja kohustus krediidi tagastama 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu

seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot. Igakuiseid makseid tuli kostjal

teostada iga kuu 15. kuupäevaks (dtl 31). Lepingu osaks saanud Euroopa tarbijakrediidi

standardinfo teabelehe kohaselt oli leping tähtajatu ning lepingu lõppemisel tuli tagasi maksta

kasutatud krediidilimiit (dtl 33). Kohus loeb eeltoodud asjaolud esitatud tõendite alusel

tuvastatuks.

Krediidi kulukuse määr

8. Esmalt tuvastab kohus, kas lepingus toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS §

4062 lg-ga 1.

9. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus

on selgitanud, et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete

maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale,

ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik

kontrollida, kas laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.3. ja

RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 14-15).

VÕS § 406 lg 3 sätestab, et maksetehingute tegemist ja krediidi kasutusse võtmist võimaldava

makseinstrumendi kasutamise kulusid, samuti tasusid sellise konto pidamise eest, millele

tehakse krediidi kasutusse võtmise ja maksetehingute kandeid ja muid maksetehingutega

seotud kulusid, tuleb krediidi kogukulu arvutamisel arvesse võtta, välja arvatud juhul, kui

konto avamine on vabatahtlik ning konto pidamise kulud on selgelt ja eraldi märgitud

tarbijakrediidilepingus või mõnes muus tarbijaga sõlmitud lepingus. Eeltoodust tulenevalt tuleb

krediidi kogukulu arvutamisel arvesse võtta ka muid maksetehingutega seotud kulusid. Eelnõu

seletuskirja kohaselt on nendeks kuludeks mh ülekandekulud (vt võlaõigusseaduse ja teiste

seaduste muutmise seaduse eelnõu 761 SE, seletuskiri lk 36). Krediidi kulukuse määra

arvutamisel tuleb mh lähtuda VÕS § 4061, mille lõiked 1 ja 2 sätestavad, et kui

tarbijakrediidileping võimaldab tarbijal valida, millal ta krediidi kasutusse võtab, loetakse

krediidi kulukuse määra arvutamisel, et kogu krediit võetakse kasutusse viivitamata ja täies

mahus. Kui tarbijakrediidileping võimaldab krediiti kasutusse võtta mitmel viisil ning

seejuures on krediidiga seotud tasud ja intressimäär erinevad, loetakse krediidi kulukuse määra

arvutamisel, et kogu krediit on kasutusse võetud kõige kõrgemate tasude ja intressimääraga,

mida rakendatakse seda liiki tarbijakrediidilepingu puhul kõige levinuma krediidi kasutusse

võtmise viisi suhtes.

Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli lepingu ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo

teabelehe kohaselt 55,67% aastas (dtl 31, 33). Lepingu kohaselt oli krediidi ülekandmise tasu

(väljavõtutasu) pangakontole 3,1% ülekande summast (dtl 31), s.o kostja puhul 93 eurot (dtl

32). Lisaks on ette nähtud välkmakse tasu 15 eurot (dtl 34). Hageja avaldas, et krediidi

ülekandmisel kostjale peeti sellest kinni väljavõtutasu ja välkmakse tasu 15 eurot (dtl 69).

Krediidi kogukulu arvutamisel tuleb arvesse võtta ka välkmakse tasu, mis on muuks

maksetehingutega seotud kuluks. Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad muutuvad kaks

korda aastas, 1. juulil ja 1. jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli

25.10.2021 laenulepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud

tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 18,68% (kohaldus alates

4 (10)

01.07.2021 kuni 31.12.2021 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 56,04%.

Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab

krediidi kulukuse määra suuruseks 57,64% (antav krediit 3000 eurot; ühekordne lisakulu

väljavõtutasu 93 eurot ja välkmakse tasu 15 eurot; osamakseid 12; aastaintress 38,90%),

Euroopa Komisjoni 2014. aastal avaldatud Exceli vormingus krediidi kulukuse määra

kalkulaator annab krediidi kulukuse määra suuruseks 57,6%. Kohus tuvastab eelneva põhjal, et

krediidi kulukuse määr ületas krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära. VÕS

§ 4062 lg 1 kohaselt on 25.10.2021 sõlmitud krediidileping nr 8773906750 seega tühine.

Riigikohus on selgitanud, et kui hageja ei ole esitanud andmeid, millest tulenevalt saab kohus

võtta seisukoha krediidi kulukuse määra kohta, peab kohus andma hagejale TsMS § 3401 lg 1

alusel tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Kui hageja ei esita vaatamata kohtu nõudmisele

andmeid krediidi kulukuse määra kohta, saab hagi rahuldada VÕS § 4062 lg 3 järgi

maksimaalselt üksnes algse laenugraafiku järgi sissenõutavaks muutunud laenusumma ja sellelt

arvutatud seadusjärgse intressi ulatuses (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.3. ja

RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 16).

Kohus määras 01.08.2024 hagejale tähtaja krediidi kulukuse määra aluseks olevate asjaolude

välja toomiseks ja selgitamiseks (dtl 93 jj). Hagejal tuli mh selgitada, kas kiire väljamakse tasu

(välkmakse tasu) on arvesse võetud krediidikulukuse määra arvutamisel ning kui ei ole, siis

mis põhjusel. Kohus selgitas hagejale, et krediidi kulukuse määra arvutamisel võetakse arvesse

kõik lepingujärgsed tasud (lepingutasu, haldustasu, krediidi kasutusse võtu tasu jm). Ühtlasi

selgitas kohus hagejale VÕS § 406 lg-s 3 sätestatut. Hageja kohtule vastust ei esitanud.

10. VÕS § 4062 lg 3 sätestab, et kui tarbijakrediidileping on VÕS § 4062 lg 1 sätestatu kohaselt

tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks,

milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel

juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi VÕS § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses.

Tähtajatu tarbijakrediidilepingu alusel saadu tagasimaksmise tingimuste määratlemisel

kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 4061 sätestatud eeldusi. Krediidiandja peab tagasimaksed

ja tagasimaksete tegemise tähtaja uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude

vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.

Tagasimaksete uuesti määramine on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise

kohustus on krediidiandjale pandud seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses

esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud

intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises

ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Arvestades, et kostja

sai oma pangakontole 486,94 eurot ja kostja pidi tasuma 10 eurot kuus, siis peaks kostja

tegema 49 osamakset. Viimase osamakse tasumise tähtpäev saabuks 15.11.2025. Seega ei saa

kohus võtta hagi rahuldamisel aluseks hageja väljatoodud summat. Ilma ümberarvutuseta ei ole

kohtul võimalik hagi ka osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja

tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed

maksed on muutunud sissenõutavaks. Seda ei ole hageja teinud. TsMS § 5 lg 1 järgi

menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pool määrab

ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid

tõendab (TsMS § 5 lg 2). Põhivõla sissenõudmiseks peab krediidiandja määrama VÕS § 4062

lg 3 kohaselt uuesti tagasimaksed ja tegema need kostjale teatavaks ning kasutama vastavalt

uuele maksegraafikule kohaseid õiguskaitsevahendeid.

Vastutustundliku laenamise põhimõte

5 (10)

25.10.2021 sõlmitud leping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Kuigi VÕS §

4062 lg 1 kohaselt on krediidileping tühine, hindab kohus siiski, kas võlausaldaja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet, juhuks kui leping peaks siiski kehtivaks osutuma.

11. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 13 ja 17).

11.1. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne

krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on

krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust

(krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama

teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi

maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause

järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid.

Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste

varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust

tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2). Samuti

peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7

ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta

omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

-

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS

§ 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

-

tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

-

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49 lg

1 p 3);

-

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49

lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 18).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

6 (10)

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo

24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase

hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada

tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise

kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab

krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema

selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust

võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija

sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab

krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja

muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku

arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija

krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja

andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral

tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et

ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi

maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib

olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo

24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 20–22 ja seal viidatud kohtupraktika). Krediidiandja

kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud ennetama liigse võlakoormuse või

maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse

ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu

sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024,

C-755/22, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu andmise vältimise ja just krediidiandjale

vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi 2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab

krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust individuaalselt (vt EKo 18.12.2014,

C-449/13, p 35).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo

24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).

11.2. Kohus on kahel korral määranud hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte

aluseks olevate asjaolude välja toomiseks. 9. märtsil 2023 selgitas kohus hagejale mh seda, et

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 kohaselt see,

et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei

ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel

juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja

muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema (dtl 58, 59). 1. augustil 2024

selgitas kohus hagejale, et hageja ei ole hagis välja toonud vastutustundliku laenamise

põhimõtte aluseks olevaid asjaolusid (dtl 92). Kohus määras hagejale tähtaja vastutustundliku

laenamise põhimõtte aluseks olevate asjaolude välja toomiseks ja tõendite esitamiseks. Hageja

kohtule vastust ei esitanud.

7 (10)

Hagis toodu kohaselt omandas krediidiandja teabe kostja varalise seisundi, regulaarse

sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta laenutaotluses esitatud andmete ja kostja

arvelduskonto väljavõtte alusel. Krediidiandja arvestas, et kostja keskmine töötasu suurus oli

ca 1250 eurot. Samuti võttis krediidiandja arvesse, et kostjal puudusid laenu taotlemise hetkel

teised finantskohustused. Minimaalseks majapidamiskulude suuruseks luges krediidiandja 200

eurot. Kostjal ei olnud aktiivseid ega varasemalt lõpetatud võlgnevusi Creditinfo ja taust.ee

maksehäireregistrite andmetel. Krediidiandja jõudis järeldusele, et kostja on krediidivõimeline

ja suuteline tasuma oma igakuisest sissetulekust kuumakseid 26,56 eurot.

Kohus rahuldas 02.10.2024 kohtumäärusega hageja taotluse tõendite kogumiseks ja kohustas

krediidiandjat esitama kohtule kostja pangakontode väljavõtted, mille on krediidiandja

kogunud enne lepingu sõlmimist kostjaga (dtl 96 jj). Krediidiandja teatas, et ta ei ole

pangakonto väljavõtet kostjalt küsinud. Krediidiandja lähtus krediidiotsuse tegemisel kostja

märgitud sissetulekust ja kohustustest (dtl 99).

Eeltoodust nähtub, et krediidiandja tegi laenuotsuse kostja esitatud laenutaotluse pinnalt.

Kostja laenutaotlust ei ole kohtule esitatud. Hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks

küsinud kostjalt muud teavet tema varalise seisundi kohta (s.o peale igakuise sissetuleku) ja

varaliste kohustuste kohta, sh kostja regulaarsete (majapidamis)kulude kohta. Hageja

väljatoodud asjaolud ei võimalda hinnata isegi seda, kas ja millised finantskohustused kostjal

teiste krediidiandjate ees olid ja kui palju neid oli. Hageja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise aluseks olevate asjaolude tõendamiseks.

Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et krediidiandja oleks kostja laenutaotluses esitatud teavet

kostja kohustuste kohta vastavalt VÕS § 4034 lg-le 4 ja KAVS § 50 lg-tele 3 ja 4 kontrollinud.

Hageja väljatoodust nähtub, et krediidiandja kontrollis kostja varasemat maksekäitumist

maksehäireregistritest. Hageja esitas kohtule eraisiku maksehäirete raporti seisuga 31.03.2023

(dtl 83), seega on see tõend kogutud pärast lepingu sõlmimist.

Üksnes kostja sissetuleku ja maksehäirete puudumise kontrollimine ei vasta krediidiandja

nõuetekohasele hoolsusele tarbija krediidivõimelisuse hindamisel. Ilma mõistliku hoolsusega

kontrollitud andmeteta tarbija kulude ja finantskohustuste ning varasemate finantskohustuste

täitmise kohta ei võimalda need andmed teha adekvaatseid järeldusi tarbija krediidivõimelisuse

kohta. Seejuures ei mõjutanud hageja kontrollikohustust see, et kostja oli laenutaotluses

kinnitanud, et kostja esitatud andmed on tõesed.

Asja materjalid ei anna alust järeldada, et krediidiandja oleks hinnanud kostja

krediidivõimelisust valesti põhjusel, et kostja jättis mingi teabe oma varasemate kohustuste ja

finantsraskuste kohta esitamata. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevate kohustuste

täitmiseks oleks krediidiandja pidanud kostja taotluses esitatud teavet ka kontrollima. Juhul,

kui krediidiandja oleks kostja laenutaotluses esitatud teabe kontrollimisel tuvastanud

vastuolusid, oleks krediidiandjal tulnud küsida selle kohta kostjalt lisateavet. Ainuüksi kostja

pangakonto väljavõtte nõudmine oleks andnud krediidiandjale teavet kostja muude

finantskohustuste olemasolu ja hulga kohta ning võimaldanud kontrollida kostjal

makseraskuste olemasolu. Kohtu hinnangul saab eeldada, et kui krediidiandja oleks

nõuetekohaselt täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte osaks olevat teabe saamise

kohustust ja kogunud kostja krediidivõimelisuse hindamiseks asjakohast teavet ning teinud

mõistlikke pingutusi selle teabe kontrollimiseks, sh nõudnud kostjalt pangakonto väljavõtte

esitamist, oleks krediidiandja kostja krediidivõimelisust õigesti hinnanud.

8 (10)

Kuna krediidiandja ei saanud kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal järeldada, et

on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga nõutavatel

tingimustel täitma, ei oleks krediidiandja VÕS § 4034 lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepingut

sõlmida.

Isegi, kui leping peaks olema kehtiv, leiab kohus, et krediidiandja ei ole täitnud

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi ega selgitanud piisava

hoolsusega välja kostja laenuvõimekust. Kohus tuvastab, et krediidiandja ei ole järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Lepingu ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine

12. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab

olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse

ülesütlemine tühiseks.

VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine on

krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud

seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku

arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel

saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks

muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi

on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks

muutunud.

Lepingu osaks saanud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt oli leping

tähtajatu. Kostja kohustus krediidi tagastama 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga

kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot. Igakuiseid makseid tuli kostjal teostada

iga kuu 15. kuupäevaks (dtl 31). Arvestades, et leping sõlmiti 25.10.2021 ja hagist nähtuvalt

sai kostja krediiti 518 eurot, siis tuli kostjal tasuda ajavahemikul 15.11.2021–15.03.2021

igakuiseid põhiosa makseid järgmiselt: 15.11.2021 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 10

eurot; 15.12.2021 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 10 eurot; 15.01.2022 muutus

sissenõutavaks põhiosa makse 10 eurot; 15.02.2022 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 10

eurot; 15.03.2022 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 10 eurot. Kokku 50 eurot. Hageja

avaldas, et kostja on teinud tagasimakseid 53 eurot: 04.11.2021 summas 28 eurot ja 16.12.2021

summas 25 eurot (dtl 69).

Hageja tugineb sellele, et kostja jäi viivtusse 15.01.2022, 15.02.2022 ja 15.03.2022

osamaksetega. Arvestades, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral ei võlgne

kostja intressi ega väljavõtutasu ja välkmaksetasu. 2021. ja 2022. aastal oli VÕS §-s 94

sätestatud intressimääraks 0%, siis ei olnud kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele

järgneva põhiosa tagasimaksega lepingu ülesütlemise ajal, s.o 16.04.2022. Eeltoodust

9 (10)

tulenevalt tuvastab kohus, et lepingu ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud, mistõttu ei ole

leping ülesütlemisega lõppenud.

13. Leping on sõlmitud tähtajatult, mistõttu ei ole tänaseks laenulepingust tulenev laenu

tagasimaksmise tähtaeg kõigi osamaksete osas veel möödunud ning laenu põhiosa ei ole

muutunud kogu ulatuses sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 tähenduses. Arvestades, et kostja sai

oma pangakontole 486,94 eurot ja kostja pidi tasuma 10 eurot kuus, siis peaks kostja tegema 49

osamakset. Viimase osamakse tasumise tähtpäev saabuks 15.11.2025. Seega ei saa kohus võtta

hagi rahuldamisel aluseks hageja väljatoodud summat. Ilma ümberarvutuseta ei ole kohtul

võimalik hagi ka osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja

tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed

maksed on muutunud sissenõutavaks. Seda ei ole hageja teinud. TsMS § 5 lg 1 järgi

menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pool määrab

ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid

tõendab (TsMS § 5 lg 2). Põhivõla sissenõudmiseks peab krediidiandja määrama VÕS § 403⁴

lg 7 kohaselt uuesti tagasimaksed ja tegema need kostjale teatavaks ning kasutama vastavalt

uuele maksegraafikule kohaseid õiguskaitsevahendeid.

Kuivõrd hagejal ei olnud meeldetuletuskirjade saatmise ajal kostja vastu ülal toodud

põhjendustel sissenõutavaks muutunud nõuet ning leping ei ole kehtivalt üles öeldud, ei ole

VÕS § 1132 lg 2 kohaldamise eeldus täidetud ning hagejal ei ole kostja vastu

sissenõudmiskulude hüvitamise nõuet.

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hagi rahuldamata. Hagi jääks rahuldamata nii juhul, kui

leping on VÕS § 4062 lg 1 kohaselt tühine, kui ka juhul, kui leping ei ole VÕS § 4062 lg 1

alusel tühine.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

14. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus jättis hagi rahuldamata ja tegi sellega otsuse hageja kahjuks. Kohus jätab

menetlusosaliste menetluskulud hageja kanda.

Asjas ei ole menetluskulusid, mida kohus saaks TsMS § 174 lg 1 alusel kindlaks määrata.

Seetõttu tuleb menetluskulude rahaline suurus jätta kindlaks määramata. Hüvitatavad

menetluskulud puuduvad.

15. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust

vaidlustada üksnes praeguse lahendi peale edasi kaevates.

(allkirjastatud digitaalselt)

Anneli Roonet

kohtunik

10 (10)