3-24-997/57 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

13.12.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-997

Haldusasi

X. X ’i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 06.03.2024

otsuse nr 12310080022-1 tühistamiseks ning Politsei- ja

Piirivalveameti

kohustamiseks

vaadata

tema

rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi

Menetlusosalised ja esindajad

Kaebaja – X. X , riigi õigusabi korras määratud esindaja

v.adv Aleksei Ratnikov

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Regina

Lider

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 17.06.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X. X ’i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

31.10.2024 kinnisel kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta X. X ’i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

17.06.2024 otsus muutmata.

2. Jätta poolte apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

3. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

Selgitused

Otsus peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 13.01.2025.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 215 lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

selleks esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-24-997

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X. X (taotleja) on Senegali kodanik, kes saabus Eestisse 08.10.2023 Lätist, kuhu ta

sisenes ebaseaduslikult Valgevene territooriumilt. Rahvusvahelise kaitse taotluse esitas ta

08.10.2023, kui ta peeti Tallinna Lennujaamas kinni. Taotleja soovis oma sõnutsi jõuda

Eesti kaudu Prantsusmaale. Enda kinnipidamisel esitas ta võltsitud Prantsusmaa kodaniku

isikutunnistuse. Rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise põhjusena tõi ta välja, et on

homoseksuaal ning ta soovis enda elu päästmiseks saabuda Euroopasse.

2. Politsei- ja Piirivalveamet tegi 06.03.2024 otsuse nr 12310080022-1, millega luges X. X

’i 08.10.2023 rahvusvahelise kaitse taotluse selgelt põhjendamatuks ning lükkas selle

tagasi. PPA tegi samas otsuses kohe sundtäidetava lahkumisettekirjutuse ja kohaldas

sissesõidukeeldu Eestisse ning Schengeni viisaruumi viieks aastaks.

PPA leidis, et kuigi Senegalis on homoseksuaalsus kriminaalkorras karistatav, siis ei ole

taotleja pagulane ega täiendavat kaitset vajav isik. Tema homoseksuaalsust puudutavad

ütlused ei ole usaldusväärsed ning need on ajas muutuvad. Kaebaja ei ole rääkinud

usutavalt lapsepõlvest, eneseleidmisest ja homoseksuaalsusega seotud läbielamistest

Senegalis. Ei ole alust arvata, et kaitse taotlejat ohustaks päritoluriiki naasmisel

surmanuhtlus, alusetu kriminaalkaristus või mõni muu inimväärikust alandav

kohtlemisviis. Põgenemisohu tõttu tuleb väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse

(VSS) § 72 lg 2 p 1 alusel teha taotlejale kohe sundtäidetav ettekirjutus lahkuda Eestist

vabatahtliku lahkumise tähtaega määramata. Aluseid sissesõidukeelu kehtestamata

jätmiseks või selle vähendamiseks alla 5 aasta ei esine.

3. X. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse tühistada PPA 06.03.2024 otsus ja

kohustada PPA-d vaatama kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi. Kaebaja

tagakiusamise kartuse aluseks tuleb pidada sotsiaalsesse gruppi kuulumist ja tagakiusajaks

tuleb pidada riiki. Kaebajal ei ole põhjust teada Senegalis tegutsevaid LGBT-ühinguid.

Kaebaja on pärit konservatiivsest moslemiperekonnast, kes peab homoseksuaalsust

keelatuks. Norra migratsiooniameti raport toob välja, et geisid peetakse kinni peamiselt

tavakodanikelt saadud vihjete alusel. See võib juhtuda ka kaebajaga. Ekslik on PPA

hinnang, et kaebaja usaldusväärsus on madal. Kaebaja mõistis enda homoseksuaalsust

juba noorelt. See, et kaebaja ei osanud rääkida, kuidas ta sellise arusaamiseni jõudis, ei

tähenda, et kaebaja ütlused oleksid ebausaldusväärsed. Kaebaja tagasisaatmine on

vastuolus VSS § 171 põhimõttega.

4. Politsei- ja Piirivalveamet vaidles kaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata.

Kaebajal ei ole põhjust karta päritoluriigis tagakiusamist. PPA kahtleb kaebaja loos, et

keegi tungis kaebaja korterisse ning filmis tema seksuaalvahekorda teise mehega. Kaebaja

ütlustes on palju vastuolusid. Pärast väidetavat filmimist pole keegi kaebaja suhtes

vägivalda kasutanud ega muud moodi survet avaldanud. Ei ole usutav, et tegelik

sissemurdja oleks piirdunud video endale jätmisega. Pole usutav ka see, et isik, kes kardab

tagakiusamist, oleks jätkanud tänavamüügimehena töötamist. PPA küsimusele, millal

mõistis kaebaja oma seksuaalset orientatsiooni, vastas kaebaja üldsõnaliselt, et viibides

naisterahvaga koos ei tunne ta end mugavalt. Kaebajalt uuriti, mis talle partneri juures

kõige rohkem meeldib. Kaebaja selgitas, et talle meeldivad inimesed, kellel on iseloomu.

Inimene, kes tegelikult identifitseerib ennast homoseksuaalina, oskab kirjeldada oma

eneseleidmiseni jõudmise teed palju detailsemalt.

2(7)

3-24-997

5. Tallinna Halduskohus jättis 17.06.2024 otsusega kaebuse rahuldamata, nõustudes

PPA 06.03.2024 otsuse järeldustega. PPA on hinnanud kaebaja ütlusi, sh vastuolusid

nendes, ning jõudnud põhjendatud järeldusele, et ütlused ei ole loogilised ega usutavad.

Kaebaja haldusmenetluses antud ütlused eneseleidmiseni jõudmise kohta olid

üldsõnalised, piirdudes väidetega, et ta saab seksuaalset rahuldust ainult meestega ja naiste

seltskonnas tunneb end ebamugavalt. Kohus esitas kaebajale sellega seotud küsimusi ka

kohtuistungil ning vastused kinnitasid, et kaebajal on homoseksuaalsusest stereotüüpne

ettekujutus, mitte isiklik kogemus.

Kaebaja asus kohtuistungil väitma, et ta pärineb suurest marabout ja imaamide

perekonnast, kus homoseksuaalsust ei sallita. Sellises olukorras jääb arusaamatuks, miks

video tegija ei saatnud videot perele, ei pöördunud sellega politseisse või ei teinud muud

sarnast. Kaebaja väitel murdis võõras isik korterisse pääsemiseks ukse maha ning filmis

kaebajat. Kui video teinud isik oleks soovinud video avaldada või sellega politseisse

minna, siis oleks ta seda ka teinud ning sellisel juhul oleks käidud ka kaebajat kodust

otsimas. Kaebajat filmiti üüripinnal ning seetõttu oleks kaebaja või tema partneri

kontaktid olnud hõlpsasti kättesaadavad toa üürinud inimeselt. Jääb arusaamatuks, miks

pidi keegi ukse maha murdma, et teha video, millega midagi ette ei võeta.

Küsimusele, kui vanalt oli kaebajal esimene homoseksuaalne suhe, vastas kaebaja, et oli

11–12-aastane ning see juhtus vanemate äraoleku ajal kodus. Enne seda selgitas kaebaja

istungil, et ta teadvustas homoseksuaaliks olemist 13-aastaselt. Hiljem selgitas kaebaja ka

seda, et tegi seda kodus pereliikmetega, kui vanemaid ei olnud kodus. Esindaja

küsimusele enda suhete kohta vastas kaebaja, et tal on homoseksuaalsed suhted olnud 17-

aastasest saadik. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja ütlused usaldusväärsed, sest need on ajas

muutuvad.

Kaebaja ütlused muudab ebausutavaks ka kirjeldus, kuidas homoseksuaalid Senegalis

suhteid loovad. Kaebaja kirjeldas homoseksuaalide kogunemise kohti kui salajasi kohti,

ent sellega kaebaja väited piirdusid. Üldjuhul on riikides, kus homoseksuaalsus on

karistatav, kogunemiskohad seotud LGBT-organisatsiooniga, kuid kaebaja ei osanud

ühtegi Senegali LGBT-ühingut välja tuua.

Kaebajal ei ole põhjust karta tagakiusamist Senegalis, sest pole usutav, et kaebaja on

homoseksuaal.

PPA otsus on õiguspärane ka osas, millega otsustati teha kaebajale lahkumisettekirjutus

vabatahtliku täitmise tähtaega määramata ja kohaldada sissesõidukeeldu 5 aastaks.

Kaebaja ütlused kogumis kinnitavad, et tema sooviks oli liikuda Prantsusmaale. Seejuures

kasutas kaebaja võltsitud dokumente ja varjas end erinevates riikides ametivõimude eest.

Kaebaja põgenemise ohtu on korduvalt hinnatud ka tema kinnipidamise menetlustes.

Praegusel juhul on põhjendatud kohaldada sissesõidukeeldu mh selleks, et heidutada

isikuid rahvusvahelise kaitse taotlemise ja Schengeni alal viibimise õigusi mitte

kuritarvitama.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. X. X esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja teha uus

otsus, millega kaebus rahuldada.

Vastustaja ei ole apellandi selgitusi ümber lükanud. Kohtuotsust ei ole nõuetekohaselt

põhjendatud. Halduskohus pole süvenenud kaebaja selgitustesse ning on jõudnud valede

järeldusteni. Kohus on nõustunud PPA hinnangutega, kuid ei ole ise asjaolusid tuvastanud

3(7)

3-24-997

ega tõendeid hinnanud. Halduskohus ei ole põhjendanud, miks ta peab kaebaja ütlusi

stereotüüpseteks ning miks ja millised kaebaja väited on kohtu hinnangul liialdatud.

Arutlus sellest, miks sissetungija ei saatnud videot kaebaja perekonnale, on asjakohatu.

Kaebaja ei saa vastutada kolmandate isikute tegevuse eest. Tuleb arvestada, et iga inimene

jõuab enda seksuaalsuseni erineval moel. Kaebajal puudus põhjus ning vajadus tunda

LGBT-ühinguid.

Kaebaja väljasaatmine Senegali on vastuolus VSS §-ga 171. Sissesõidukeeld ei ole

proportsionaalne. Kaebaja ei ole kuritarvitanud Schengeni alal viibimise õigust.

7. Politsei- ja Piirivalveamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Halduskohus on piisava

põhjalikkusega uurinud kaebaja ütlusi nii haldusmenetluses kui ka kohtumenetluses ja

kohtuotsusest nähtub, kuidas kohus jõudis järeldusele, et kaebaja selgitused ei ole

usutavad. Ka kohtuistungil olid kaebaja selgitused juhtunu kohta väga üldised ja kohus

pidi korduvalt paluma kaebajal rääkida detailselt. Selgitused jäid ka pärast seda

detailivaeseks. Kaebaja selgitused ei ole usutavad ka korterisse tungimise küsimuses.

Kaebaja ei suutnud kirjeldada korterist põgenemise protsessi ega seda, kuidas neid filmiv

mees sai korterisse sisse. Kui kaebaja väitis, et nad panid ukse lukku ja võõras mees

tungis korterisse sisse, siis ei ole loogiline kaebaja selgitus, et korterisse sissetungija

lihtsalt tõukas ust ning see läks lahti. Kohtuistungil räägitu kinnitab, et PPA otsuse

järeldused on õiged. Kaebaja vastuväited ei sisalda põhjendusi, miks PPA või kohtu

järeldused pole korrektsed.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

Halduskohtu otsus jääb muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega

ega korda neid täies mahus (HKMS § 201 lg 4).

Rahvusvahelise kaitse taotlus

9. Kohtuasjas ei vaielda selle üle, et Senegali õiguse järgi on homoseksuaalsus

kriminaalkorras karistatav ning karistusi ka tegelikult kohaldatakse. Homoseksuaalsetele

inimestele suunatud karistusõiguslike normide olemasolul (ja nende kohaldamisel)

moodustavad nad sotsiaalse grupi välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse

(VRKS) § 4 lg 1 ja kvalifitseerumisdirektiivi1 art 10 lg 1 p d mõttes (vt Riigikohtu

05.11.2020 otsus asjas nr 3-19-990, p 13 ja Euroopa Kohtu otsus C-199/12, p 49).

Halduskohus on õigesti märkinud, et vaidlus taandub sellele, kas kaebaja ütlusi tema

seksuaalse sättumuse kohta saab lugeda usutavaks. Ringkonnakohus leiab, et ei ole

leidnud tõendamist, et kaebaja kuulub sellesse sotsiaalsesse gruppi.

10. Kaebaja ütlused on kogumis ebaveenvad ja sisaldavad vastuolusid. Kui varjupaigataotleja

väidab, et ta on homoseksuaalne, lasub temal kohustus oma seksuaalset sättumust veenvalt

põhjendada. Asjas nr 3-19-990 selgitas Riigikohus, et taotlejale saab ette heita ütluste

ebausaldusväärsust juhul, kui: a) temalt on küsitud asjas tähtsust omavaid andmeid ning

asjaolusid, kuid sellele vaatamata ei ole taotleja neid esitanud, ja/või b) esitatud teave on

ebaselge, vastuoluline, ebajärjekindel vms. Praeguses asjas on PPA kaebajat detailselt

küsitlenud ja andnud võimaluse esitada oma lugu. Kaebajat on põhjalikult küsitlenud ka

halduskohus. Täpsustavaid küsimusi esitas kohtuistungil ka ringkonnakohus. Kuid

vastused ei anna veenvat ja terviklikku ülevaadet kaebaja lapsepõlvest, eneseleidmisest ja

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/95/EL, 13. detsember 2011, mis käsitleb nõudeid, millele

kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse

saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele

seisundile ja antava kaitse sisule (uuesti sõnastatud).

4(7)

3-24-997

tema homoseksuaalsusest tingitud läbielamistest Senegalis. Kaebaja ütlused on jäänud

napisõnaliseks ja üldiseks, mistõttu on ka ringkonnakohtul põhjendatud kahtlus, et taotleja

kirjeldab mitte enda isiklikke läbielamisi ja kogemusi, vaid stereotüüpseid ettekujutusi,

mis võivad ühiskonnas olla levinud või muul viisil kõigile vabalt kättesaadavad

varjupaiga taotlemisel ametiasutustele esitamiseks.

11. Kuigi halduskohus ei ole korranud PPA 06.03.2024 otsuses sisalduvaid kõiki põhjendusi,

on ta märkinud, et nõustub nendega. See on kooskõlas HKMS § 165 lg-s 2 sätestatuga ega

tähenda, et halduskohus ei ole vaidlusaluseid asjaolusid hinnanud. Ka ringkonnakohtul ei

ole alust asjas kogutud tõendite ning kaebaja ütluste alusel jõuda teistsugustele

järeldustele. Halduskohtu otsuse järeldused ja põhjendused on loogiliselt jälgitavad.

Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus apellandi etteheitega, et halduskohus rikkus

kohtuotsuse põhjendamise kohustust või halduskohtumenetluses kehtivat

uurimiskohustust.

12. Halduskohtu hinnangul olid osad kaebaja väited liialdatud. Asjaolu, et kaebaja ei ole

kohtu sellise seisukohaga nõus, ei tähenda, et kohus oleks asjaolude tuvastamisel rikkunud

menetlusnorme. Ringkonnakohus kuulas kaebaja istungil ära ning on samuti seisukohal, et

kaebaja väited talumatutest kannatustest Senegalis näivad liialdatud. Kaebaja ei ole kohtu

ette toonud ühtegi näidet või selgitust, mis selliseid kannatusi iseloomustaks.

Halduskohtule esitatud artiklist2 nähtub, et homoseksuaalid otsivad endale kaaslasi üsna

vabalt ega karda oma seksuaalset orientatsiooni välja näidata. Seetõttu ja kuigi Senegalis

on homoseksuaalsus kriminaalkorras karistatav, ei ole veenvad kaebaja väited sellest, et

homoseksuaalse isiku tuvastamisel muutub tema elu kohe väljakannatamatuks. LGBTQ+

kogukond tegutseb Senegalis, kuigi varjatult, ning see, et kaebaja ei oska täpselt kirjeldada

tutvumisviise ega kohti (peale Almady piirkonna üldise nimetamise, mis on senegallaste

jaoks tõenäoliselt üldteadaolevalt LGBTQ+ piirkond), vähendab kaebaja väidete

usaldusväärsust.

13. Kaebaja kinnitusel on tema elus toimunud üks intsident (filmimine), pärast mida muutus

tema elu täielikult. Samas jääb ka ringkonnakohtule arusaamatuks, kuidas kaebaja elu

muutus, kui väidetavat videot ei avaldatud ja kaebaja elas 5–6 kuud pärast intsidenti edasi

Senegalis. Kaebaja ei ole oma elu jooksul kogenud kiusamist või vägivalda, tema

lapsepõlv oli tavaline ning tal on oma perekonnaga head suhted. Kaebajal ei ole ka

Senegali võimudega olnud ühtegi negatiivset kokkupuudet.

14. Kvalifitseerumisdirektiivi art 4 sätestab reeglid faktide ja asjaolude hindamiseks,

kusjuures art 4 lg 5 annab juhised olukorraks, kus taotleja avalduste üksikasju ei toeta

dokumentaalsed või muud tõendid. Kui taotleja ütluste teatavaid aspekte ei toeta

dokumentaalsed või muud tõendid, siis saab neid aspekte arvesse võtta vaid juhul, kui

direktiivi art 4 lg 5 p-des a–e kumulatiivselt esitatud tingimused on täidetud (vt C-56/17:

Fathi, p-d 86-87). Siinsel juhul ei ole need tingimused täidetud, sest kaebaja avaldused ei

ole nende kogumis loogilised ega usutavad ning ta ei ole andnud rahuldavaid selgitusi

vastuolude kohta tema ütlustes.

15. Rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisel väitis kaebaja, et tema kodukülas saadi teada

tema homoseksuaalsusest, teda peksti ja ta oli sunnitud oma külast lahkuma. Hiljem aga

kinnitas, et teda ning tema partnerit filmiti pealinnas Dakaris, rohkem ei ole tal oma

päritoluriigis probleeme olnud ning peksmise juhtumit pole aset leidnud. Vastuolusid

esineb ka muudes küsimustes. Näiteks, kas ja kuidas kaebaja lapsena mõistis, et ta on

2 Seneweb, 123dakar.com: Almadies- Ponty- Fann : les Coins secrets des homosexuels,

29.06.2011 https://www.seneweb.com/news/Societe/almadies-ponty-fann-les-coins-

secrets-des-homosexuels_n_47355.html

5(7)

3-24-997

homoseksuaal; millal ja mis asjaoludel kaebaja oma õele seksuaalsest orientatsioonist

rääkis; kas ta jätkas tööd pärast väidetavat filmimise juhtumit; kes andis kaebajale raha, et

Euroopasse tulla; millal ja kuidas sai kaebaja tuttavaks oma viimase partneriga ning kas ja

kui palju on kaebajal suhteid olnud.

16. Väidete muutmine, koosmõjus muude väidete lakoonilisusega ja vasturääkivusega,

vähendab ka ringkonnakohtu hinnangul kaebaja üldist usaldusväärsust.

17. Kaebaja ütlustest nähtub, et ta ei ole kunagi sattunud Senegali võimude huviorbiiti LGBT-

kogukonda väidetava kuulumise tõttu. Samuti nähtub kaebaja ütlustest, et ilmselt ei ole

kaebaja see, kelle väidab end olevat, s.o homoseksuaal. Seega ei ähvarda kaebajat

Senegalis tagakiusamine VRKS § 4 lg 1 mõttes. Järelikult puudub kaebajal ka vajadus ja

õigus saada rahvusvahelist kaitset.

Kaebaja taotlus täiendava kaitse saamiseks

18. Inimesel, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, võib olla õigus saada täiendavat kaitset (VRKS §

4 lg 3). Täiendava kaitse saaja on välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle

suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu (VRKS § 22) ja kelle suhtes on

alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud

riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või

inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise (VRKS § 4 lg 3 p 2,

kvalifitseerumisdirektiivi art 2 p f, art 15 punkt b). EL põhiõiguste harta art 19 lg 2

kohaselt ei tohi kedagi saata tagasi riiki, kus teda tõsiselt ohustab ebainimlik või alandav

kohtlemine. Sama sätestab inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art

3, mille järgi ei või kedagi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada.

Euroopa Kohtu praktika järgi peab risk tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne (vt nt otsused

C-465/07, C-285/12 ja C-542/13). Mõiste „reaalne oht“ viitab faktilistest asjaoludest

lähtuval riskide hindamisel kohaldatavale tõendatuse tasemele ja selle kriteeriumiks on

tõenäosus, mis ei või kahaneda lihtsalt võimaluseks (kohtujurist P. Pikamäe 11.02.2021

ettepanek asjas nr C-901/19, vt ka Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus Vilvarajah jt vs

Ühendkuningriik, p 111).

19. Kaebajale on õiguspäraselt keeldutud ka täiendava kaitse andmisest. Ringkonnakohus on

eespool asunud seisukohale, et kaebaja ei ole veenvalt tõendanud, et ta on homoseksuaal.

Seetõttu ei kuulu kaebaja sotsiaalsesse gruppi, keda võib ohustada päritoluriigis

ebainimlik või alandav kohtlemine. Päritoluriigi territooriumil ei toimu sellist

relvakonflikti, mis võiks ohtu seada iga seal viibiva isiku elu. Samuti puudub alus arvata,

et kaebajat ohustaks päritoluriigis surmanuhtlus või muu inimväärikust alandav

kohtlemisviis.

Lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld

20. Viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks

(VSS § 7 lg 1). Lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja (vt VSS § 72 lg-d 1 ja 11)

võib jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita, kui välismaalasele ei anta

rahvusvahelist kaitset seetõttu, et see taotlus on põhjendamatu (VSS § 72 lg 2 p 2) ning kui

välismaalane on esitanud elamisloa või rahvusvahelise kaitse saamise menetluses

valeandmeid või võltsitud dokumente menetluses tähtsust omavate asjaolude kohta (VSS

§ 72 lg 2 p 3). Lahkumisettekirjutuse tegemisel arvestatakse igal üksikjuhtumil kõiki

olulisi asjaolusid ja kaalutakse põhjendatud huve (VSS § 72 lg 3).

21. Kaebajale tehtud kohe sundtäidetav ettekirjutus lahkuda päritoluriiki on õiguspärane.

Kaebaja on PPA-le kinnitanud, et ta ei kavatse ettekirjutust vabatahtlikult täita. Kaebajal

puuduvad Eestis ja Euroopa Liidus olulised sotsiaalsed sidemed ja majanduslikud huvid,

6(7)

3-24-997

samuti pole tal terviseprobleeme, mis takistaks ettekirjutuse täitmist. Kinnipidamisel

esitas kaebaja võltsitud Prantsusmaa isikutunnistuse. Seega on VSS § 72 lg-s 2 p-des 1–3

sätestatud tingimused täidetud ning PPA-l oli õigus teha kaebajale kohe sundtäidetav

lahkumisettekirjutus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et PPA on vaidlustatud

otsuses lahkumisettekirjutuse tegemisel piisavalt kaalunud lahkumiskohustuse

vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmist.

22. Kaebaja väljasaatmine päritoluriiki ei ole vastuolus ka non-refoulement’i põhimõttega

(VSS § 171), sest kaebajat ei ohusta päritoluriigis ebainimlik või inimväärikust alandav

kohtlemine. Seega on kaebajale tehtud lahkumisettekirjutus õiguspärane.

23. Kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse välismaalase

suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks (VSS § 74 lg 2). Kui sissesõidukeelu tähtaeg on

kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib seda kohaldada

lühemaks ajaks või jätta selle humaansetel kaalutlustel kohaldamata (VSS § 74 lg-d 3 ja 4).

Sissesõidukeelu kohaldamise õiguspärasust tuleb hinnata haldusakti andmise aja seisuga

(HKMS § 158 lg 2, vt k Riigikohtu 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 18). Nagu eespool

märgitud, võis PPA teha kaebajale lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaega

andmata. Kaebusest ega apellatsioonkaebusest ei nähtu, et PPA oleks jätnud tähelepanuta

mõne olulise asjaolu, mis oleks andnud aluse kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks

kui viis aastat või jätta see kohaldamata, sh humaansetel kaalutlustel. Sissesõidukeelu

erandina kohaldamata jätmist tingivad humaansed kaalutlused VSS § 74 lg 4 tähenduses

peaksid seonduma esmajoones olukorraga, kus sissesõidukeeld riivaks intensiivselt

välismaalase perekonna- või eraelu, seaks ohtu tema elu või tervise või tooks kaasa muu

analoogse tagajärje (nt Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2023 otsus nr 3-23-365, p 38;

30.06.2023 otsus nr 3-23-188, p-d 10–15). Kaebaja puhul selliseid asjaolusid ei esine.

Asjaolude olulisel muutumisel pärast sissesõidukeelu kohaldamist on kaebajal võimalik

taotleda pädevalt asutuselt sissesõidukeelu kehtivusaja muutmist või kehtetuks

tunnistamist (VSS §-d 75 ja 32). Halduskohtu põhjendused on õiged ka sissesõidukeeldu

puudutavas osas.

Menetluslikud otsustused

24. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna

Halduskohtu 17.06.2024 otsus muutmata.

25. Menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).

26. Kaebaja identifitseerimise vältimiseks tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja

nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3, VRKS § 13).

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)