3-22-767/22 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja

Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. detsember 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-22-767

Haldusasi

Sven Sillari kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 7. märtsi

2022. a otsuse tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 17. juuli 2023. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – Sven Sillar

Vastustaja – Eesti Advokatuur, esindajad Kersti Surva ja

Jaana Lindmets

Menetluse alus ringkonnakohtus

Sven Sillari apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

13. november 2024

RESOLUTSIOON

1. Jätta Sven Sillari apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 17.

juuli 2023. a otsuse haldusasjas nr 3-22-767 resolutsioon muutmata, täiendades

halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu otsuse põhjendustele.

2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

3. Tagastada Sven Sillari 5. augusti 2023. a apellatsioonkaebuselt seaduses

ettenähtust enam tasutud riigilõiv 5 (viis) eurot (viitenumber 00723006543699).

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 13. jaanuaril 2025

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui

see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-22-767

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vandeadvokaat Sven Sillari kaitsealused Y ja W vahistati 2018. a veebruaris.

Prokuratuur kohaldas nende suhtes kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 1431 alusel

suhtlemispiiranguid, mis ei võimaldanud neil oma perekondadega suhelda. Prokuratuur esitas

03.07.2018 taotluse anda luba S. Sillari advokaadibüroo läbiotsimiseks. Taotluse kohaselt oli

tekkinud põhjendatud kahtlus, et advokaadibüroos võivad asuda kriminaalmenetluses

asitõendusliku väärtusega kirjad, paberkandjale talletatud sõnumid ja juhised, mis on

koostatud Y vahi all viibimise ajal. Selliseks kahtluseks andis alust 28.06.2018

jälitustoimingu protokoll, millest nähtub, et OÜ Advokaadibüroo Sven Sillar ruumides asuvad

Y kirjad oma lähikondlastele, millega nad saavad käia advokaadibüroos tutvumas. Ühtlasi

jätavad nad sinna Yle teavet. Harju Maakohtu eeluurimiskohtunik andis 03.07.2018 KrMS §

91 lg 2 alusel prokuratuuri taotlusel pealdisena vormistatud määrusega läbiotsimiseks loa. S.

Sillari advokaadibüroos toimus 05.07.2018 läbiotsimine, mille käigus leiti Y ja W kirju

lähedastele, samuti lähedastelt neile adresseeritud kirju.

2. Eesti Advokatuuri aukohus tunnistas 10.01.2019 otsusega (allkirjastatud 10.02.2019)

vandeadvokaat S. Sillari süüdi distsiplinaarsüüteos, mis seisnes eetikakoodeksi § 4 lg 1 ja § 9

lg 1 ning advokatuuriseaduse (AdvS) § 17 lg 4 rikkumises ning määras advokaadile

karistuseks rahatrahvi 3500 eurot. Tallinna Halduskohus jättis 15.11.2019 otsusega

haldusasjas nr 3-19-467 rahuldamata S. Sillari kaebuse aukohtu otsuse tühistamiseks. Tallinna

Ringkonnakohus jättis 30.06.2020 otsusega S. Sillari apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

halduskohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid täiendas halduskohtu otsuse põhjendusi.

Riigikohus rahuldas 07.10.2021 otsusega S. Sillari kassatsioonkaebuse ja tühistas alama

astme kohtute otsused ning tegi uue otsuse, millega rahuldas kaebuse ja tühistas advokatuuri

aukohtu 10.01.2019 otsuse. Riigikohus leidis, et S. Sillari advokaadibüroo läbiotsimisel

rakendati advokaadi kutsesaladuse kaitsemeetmeid ja läbiotsimine ei toimunud põhiõigusi

rikkudes, mistõttu võis asjas tugineda mh läbiotsimisega saadud tõenditele. Aukohus ei

tohtinud tugineda jälitustoimingu protokollile, kuid see ei anna alust aukohtu otsust tühistada,

sest kohtud on kaebajale ette heidetud teo tuvastanud ainult lubatavatele tõenditele tuginedes.

Nõustudes ringkonnakohtu seisukohaga, et AdvS § 17 lg 4 rikkumist ei saa käsitada eraldi

distsiplinaarsüüteona, ei jaganud Riigikohus siiski hinnangut, et kaasaaitamiskohustuse

rikkumisega seoses tehtud etteheide ei mõjutanud oluliselt aukohtu kaalutlusotsust

distsiplinaarkaristuse määramisel.

3. Eesti Advokatuuri aukohus tunnistas 07.03.2022 otsusega vandeadvokaat S. Sillari

süüdi distsiplinaarsüüteos, mis seisnes eetikakoodeksi § 4 lg 1 rikkumises ja määras talle

AdvS § 19 lg 2 p 2 alusel karistuseks rahatrahvi 2000 eurot. Ühtlasi kohustati S. Sillarit

tasuma Eesti Advokatuurile aukohtu menetluskulude hüvitis 654 eurot.

Riigiprokuratuur taotles kriminaalasjas v.adv S. Sillari taandamist põhjusel, et advokaat ja

tema advokaadibüroo vahendasid kahtlustavate, kelle suhtes oli kohaldatud suhtluskeeldu,

suhtlust erinevate vabaduses viibivate isikutega kirja teel. Harju Maakohus jättis 31.07.2018

määrusega nr 1-18-5608 kaitsja taandamise taotluse rahuldamata, kuna esitatud tõendite

pinnalt oli raske tõsikindlalt väita, et advokaat on oma kaitsealustega suhelnud viisil, mis

2(14)

3-22-767

soodustaks kuritegude toimepanemist. Vaatamata sellele leidis kohus, et advokaadibüroo

läbiotsimise käigus leitud ja ära võetud kirjad ei ole advokaadi poolt õigusteenuste

osutamisega seotud teabekandjad AdvS § 43 lg 3 tähenduses, vaid kliendi isiklik kirjavahetus,

mis on antud advokaadile edastamiseks adressaatidele. Kohtu hinnangul on tõendatud, et

tegemist on vahistatud kahtlustatavate poolt kaitsjale edastatud kirjadega oma lähedastele

(osalt ka vastustega neile kirjadele), kes on käinud nendega advokaadibüroos tutvumas.

Märkimisväärne oli kohtu arvates fakt, et nii Y kui ka W suhtes oli prokuratuuri 14.02.2018

määrusega kehtestatud KrMS § 1431 alusel lisapiiranguna suhtlemiskeeld. Kohus märkis, et

sellise kliendi ja tema pereliikme kirjavahetuse vahendamise puhul ei ole tegemist

klassikalises mõttes õigusteenuse osutamisega, mis peab AdvS § 43 alusel olema

konfidentsiaalne ja puutumatu, ning kaitsja võib sellist kirjavahetust vahendades olla

rikkunud prokuratuuri määrust lisapiirangute kohaldamise kohta.

Asjaolude põhjal heidetakse advokaadile ette vahistatud kahtlustatavate Y ja W (advokaadi

klientide) suhtes prokuratuuri 14.02.2018 määrusega KrMS § 1431 lg 1 alusel kehtestatud

lisapiiranguna sätestatud kokkusaamise, kirjavahetuse ja telefoni kasutamise keelu ehk n-ö

suhtlemiskeelu rikkumist ning seeläbi kutse-eetika reeglite rikkumist. See etteheide on

käsitatav KrMS § 215 lg 1 ja seeläbi eetikakoodeksi § 4 lg 1 võimaliku rikkumisena. Aukohus

tegi 10.01.2019 istungil otsuse (allkirjastatud 10.02.2019), mis tühistati Riigikohtu

07.10.2021 otsusega nr 3-19-467. Sellest tulenevalt otsustas aukohus 04.11.2021 määrusega

jätkata asjas aukohtumenetlust ja uues otsuses on arvestatud Riigikohtu 07.10.2021 otsuses

esitatuga.

Aukohtumenetlus lõpeb haldusmenetluse seaduse (HMS) § 43 lg 1 p 1 ja AdvS § 17 lg 5 järgi

põhjendatud otsuse teatavaks tegemisega. Kuivõrd aukohtu varasem otsus on tühistatud, siis

aukohtumenetlus jätkub ning aukohtul tuleb teha uus põhjendatud otsus. Aukohtumenetluse

jätkamise puhul ei ole tegemist topeltmenetlusega ja sellega ei rikuta ne bis in idem

põhimõtet. Haldusakti tühistamisel loetakse, et haldusakt pole kunagi kehtinud. Tühistamine

toob kaasa haldusakti kehtetuks tunnistamise tagasiulatuvalt, s.o algusest peale (vt Riigikohtu

07.03.2003 määrus nr 3-3-1-21-03, p 14). Tühistatud haldusakti varasemale kehtivusele ei ole

võimalik hiljem enam tugineda (vt Riigikohtu 13.11.2014 otsus nr 3-3-1-44-14, p 10). Seega

on samas asjas varem tehtud aukohtu otsuse kehtivus Riigikohtu 07.10.2021 otsusega

tagasiulatuvalt kõrvaldatud ja seejuures ei andnud Riigikohus haldusasjas nr 3-19-467

hinnangut, kas advokaat on distsiplinaarsüüteo toime pannud või mitte (vt ka Tallinna

Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsus nr 3-19-1002, p 18). Riigikohtu otsust ei saa pidada

aukohtumenetlust lõpetavaks otsuseks ning sellega ei ole mõistetud advokaati lõplikult süüdi

või õigeks. Seega ei esine topeltmenetlemise või topeltkaristamise olukorda. HMS-i

kohaldamine aukohtumenetluses ulatuses, mida AdvS või advokatuuri kodukord ei reguleeri,

on sätestatud AdvS § 17 lg-s 7. Aukohtumenetlus ei ole lisaks aegunud, sest AdvS § 19 lg 6

näeb mh ette, et distsiplinaarsüüteo aegumine peatub asja aukohtus ja kohtus menetlemise

ajaks.

Aukohtumenetluse aluseks on Harju Maakohtu 31.07.2018 määrus, mille kohaselt advokaat ei

ole täitnud prokuratuuri 14.02.2018 määrust, millega seati kahtlustatavatele suhtluskeeld.

Tegu on eetikakoodeksi § 4 lg 1 rikkumisega, sest prokuratuuri määrus oli KrMS § 215 lg 1

kohaselt täitmiseks kohustuslik. Analüüsimaks, kas advokaadi tegevuses esinevad

distsiplinaarsüüteo tunnused, tuleb võtta seisukoht, milliseid asjas kogutud tõendid on

aukohtumenetluses lubatud. Aukohus võtab seejuures arvesse Riigikohtu 07.10.2021 otsuses

nr 3-19-467 sedastatut. AdvS § 17 lg 4 alusel pöördus aukohus 19.10.2018 prokuratuuri

poole, et tutvuda advokaadibüroost leitud ja Harju Maakohtu 31.07.2018 määruse aluseks

olnud materjaliga. Riigiprokuratuur on edastanud 26.06.2018 jälitustoimingute protokolli ja

3(14)

3-22-767

05.07.2018 asitõendi vaatlusprotokolli, mille lisaks olid ka vaidlusaluste kirjade koopiad.

Aukohus selgitab, et arvesse ei ole võetud 26.06.2018 jälitustoimingute protokolli ja selles

sisalduvat informatsiooni, kuid aukohus võib ja saab tugineda 05.07.2018 asitõendi

vaatlusprotokollile ja selle lisadele, mille kasutamiseks on aukohtul prokuratuuri luba.

Olukorras, kus kriminaalmenetluses ei ole tõendi kogumise õiguspärasust kontrollitud või

seda pole võimalik teha, ei pea halduskohtumenetluses hindama, kas kriminaalmenetluse

toiming vastas täies mahus kriminaalmenetlusõigusele. HKMS § 62 lg 3 p 1 järgi peab

kontrollima, kas tõendi kogumisel on järgitud põhiõigusi. Praegusel juhul oli advokaat

läbiotsimise juures ja ei teinud etteheiteid läbiotsimise käigu kohta. Advokaadibüroo

läbiotsimisel rakendati advokaadi kutsesaladuse kaitsemeetmeid. Läbiotsimine ei toimunud

seega põhiõigusi rikkudes ja aukohus võib tugineda läbiotsimisel saadud tõenditele.

Aukohus andis pärast menetluse jätkamist advokaadile võimaluse esitada täiendavad

kirjalikud selgitused ja tõendid ning olla uuesti suuliselt ära kuulatud aukohtu istungil.

Advokaat rõhutas 16.12.2021 selgitustes, et ei ole klientidele määratud suhtlemiskeeldu

rikkunud ega käitunud kutse-eetika vastaselt. Samas ei vaidlustanud advokaat asjaolu, et

advokaadibüroost kirjad leiti. Advokaat selgitas 03.02.2022 istungil, et kirjad olid tema

büroos, sest kinnipeetaval on õigus saata enda kaitsjale mis tahes kirju. Kirjad saadeti tema

büroosse ning ta lihtsalt jättis need sinna ega teinud nendega midagi. Advokaat rõhutas, et ei

mäleta enam neid kirju või nendega seotud asjaolusid. Samas mäletas advokaat täpselt kirja,

mille pealkiri on „MOONIKA kallis“, sh selle koostamise kuupäeva. Aukohus ei nõustu, et

vaidlusalused kirjad olid seotud advokaadi ja tema kliendi vahel õigusteenuse osutamisega.

Usutav ei ole väide, et kliendid saatsid advokaadile küll kirju, kuid advokaat või tema

advokaadibüroo töötajad nendega midagi ei teinud, sest leitud kirjade hulgas oli ka klientide

lähedaste vastuseid advokaadi klientidele. Usutav ei ole seegi, et advokaadi kliendid jätkasid

lähedastele kirjade kirjutamist ja advokaadibüroosse edastamist, ilma et oleks saanud neile

vastused. Aukohus on veendunud, et tegemist oli advokaadi klientide ja nende lähedaste vahel

peetud isikliku kirjavahetusega. Selline kirjavahetus ei kujuta endast õigusabiteenuse

osutamisega seotud teabekandjaid AdvS § 43 lg 3 mõttes. Advokaat ja tema juhitud

advokaadibüroo vahendasid kirju klientide lähedastele ajal, kui klientide suhtes kehtis

suhtluskeeld. Advokaadi väitel on kiri pealkirjaga „MOONIKA kallis“ kirjutatud siis, kui

kliendil ei olnud veel suhtluskeeldu. See ei ole kooskõlas tõenditega. Prokuratuur kehtestas

mõlema kliendi suhtes suhtluskeelu 14.02.2018 ja kiri on koostatud 15.02.2018. Tegemist ei

ole ka lühikese kirjaga, milles klient oleks enda lähedast üksnes teavitanud, et tema esindaja

on v.adv S. Sillar. Aukohtu hinnangul viitavad vastastikusele kirjavahetusele kirjad mh

asitõendi vaatlusprotokolli lisad 2, 9, 10, 15 ja 22. Lisaks nr 22 oleva kirja lõpus on selgelt

kirjeldatud, et kirjade vahetamine toimub advokaadi vahendusel. See lükkab ümber advokaadi

03.02.2022 selgituse, et kirjad saadeti üksnes tema advokaadibüroosse, kuid tema nendega

midagi ei teinud. Kirja on kirjutatud mitmel erineval päeval ja viimase osa kirjutamise

kuupäevaks on märgitud 03.04.2018. Eeltoodud kirjad tõendavad selgelt, et advokaadi kliendi

ja tema lähikondsete vahel toimus advokaadi vahendusel kirjavahetus ajal, mil kliendi suhtes

oli prokuratuuri määrusega kehtestatud kokkusaamise, kirjavahetuse ja telefoni kasutamise

keeld. Seega on tõendatud, et advokaat rikkus KrMS § 215 lg-s 1 sätestatud kohustust, mis

omakorda viitab eetikakoodeksi § 4 rikkumisele, sest advokaat ei ole enda tegevuses

juhindunud seadusest.

AdvS § 19 lg-test 1 ja 2 tulenevalt on aukohtul võimalik määrata advokaadi ja

advokaadibüroo tegevust sätestavate õigusaktide või kutse-eetika nõuete eiramise eest

advokatuuri liikmele distsiplinaarkaristuseks noomitus, rahatrahv 64–16 000 eurot,

kutsetegevuse peatamine kuni üheks aastaks või advokatuurist väljaheitmine. AdvS § 19 lg 4

kohaselt arvestab aukohus distsiplinaarkaristuse määramisel rikkumise raskust, samuti

4(14)

3-22-767

vahendatud kirjade mahtu ja seda, et rikkumine oli korduv ning toimus pikema ajaperioodi (st

mitmete kuude) vältel. Otstarbekas ja teoga proportsionaalne karistus on rahatrahv 2000

eurot. Advokatuuri kodukorra § 59 lg 2 kohaselt maksab advokaat distsiplinaarkaristuse

määramise korral advokatuurile üldkogu poolt kehtestatud suuruses menetluskulude hüvitise.

Advokatuuri üldkogu 09.03.2021–15.03.2021 otsusega on kinnitatud aukohtu menetluskulude

hüvitise suuruseks üks Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuutasu alammäär.

Aukohtu otsuse tegemise ajal kehtiva Vabariigi Valitsuse 09.12.2021 määruse nr 116

„Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 alusel on kehtiv kuutasu alammäär täistööajaga

töötamise korral 654 eurot. Seega on advokaat kohustatud Eesti Advokatuurile tasuma

aukohtu menetluskulude hüvitise 654 eurot.

4. Sven Sillar esitas Tallinna Halduskohtule 04.04.2022 kaebuse Eesti Advokatuuri

aukohtu 07.03.2022 otsuse tühistamiseks. Distsiplinaarmenetlus lõppes Riigikohtu 07.10.2021

otsusega nr 3-19-467 ja kui kohus tühistab karistusõigusliku iseloomuga menetluses

haldusakti, siis ei ole haldusakti väljaandjal kohustust mingi uue haldusakti väljaandmiseks

(vt Riigikohtu 15.05.2013 otsus nr 3-3-1-76-12, p 17). Eesti Advokatuuri kodukorra § 51 lg 1

kohaselt arutab aukohus asju vähemalt kolmeliikmelises koosseisus. Siinsel juhul nähtub

aukohtu 04.11.2021 istungi protokolli nr 19-12 kantud määrusest, et seaduses sätestatud 6-

kuulise menetlustähtaja pikendamise ei otsustanud kolm aukohtu liiget, vaid kaks, mistõttu oli

see õigusvastane. Samuti rikub aukohtu poolt uue otsuse tegemine ne bis in idem põhimõtet

(vt Riigikohtu 28.09.2020 otsus nr 3-17-378, p 22), sest advokatuuri kodukorra § 57 lg-st 6

tulenevalt oli aukohtu varasem otsus lõplik. Aukohus rikkus ka AdvS § 17 lg-t 5, sest

menetlustähtaja pikendamiseks puudus mõjuv põhjus, sest sellena ei saa käsitada asjaolu, et

aukohtu varasem koosseis ei suutnud teha asjas seaduslikku otsust (vrd HKMS § 150).

Esmane aukohtumenetlus kestis 4 kuud ja 4 päeva (06.09.2018–10.01.2019) ja tähtaja

kulgemine jätkus pärast halduskohtumenetluse lõppemist, kestes veel 1 päev vähem kui 5

kuud (08.10.2021–07.03.2022). Aukohtumenetlus vältas seega kokku 9 kuud ja 3 päeva ehk

otsust ei tehtud seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Kaebajale ette heidetud tegevusest on

möödunud mitu aastat ja kaebaja on kandnud väga pikka aega sama asja eest määratud

distsiplinaarkaristust, mis ei ole õiglane.

5. Eesti Advokatuur palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Aukohtu 04.11.2021

istungi protokolli nr 19-12 on allkirjastanud ka kolmas aukohtu liige, kuid

dokumendihaldussüsteemi tehnilise vea tõttu asub tema allkiri eraldi digikonteineris (st kaks

aukohtu liiget allkirjastasid protokolli samaaegselt 25.11.2021 kell 12.45). Vastustaja ei olnud

veast varem teadlik, mistõttu edastati protokoll kaebajale ekslikult üksnes kahe allkirjaga.

Tegemist ei ole sellise eksimusega, mis tingiks aukohtu otsuse tühistamise. Kaebajat ei

mõistetud Riigikohtu 07.10.2021 otsusega lõplikult õigeks, mistõttu oli aukohtul õigus teha

asjas uus otsus (vt ka Riigikohtu 28.09.2020 otsus nr 3-17-378, p 23). Riigikohtu 07.10.2021

otsus kõrvaldas aukohtu 10.01.2019 otsuse kehtivuse tagasiulatuvalt ning Riigikohus ei

andnud hinnangut, kas advokaat on toime pannud distsiplinaarsüüteo või mitte, sest

advokaadile distsiplinaarkaristuse määramise õigus on üksnes Eesti Advokatuuri aukohtul (vt

Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2020 otsus nr 3-19-1002, p 18). AdvS § 17 lg-st 7 tulenevalt

on aukohus põhjendatult kohaldanud aukohtumenetluse jätkamise otsustamisel HMS-i sätteid.

Aukohtul oli AdvS § 17 lg 5 tähenduses mõjuv põhjus menetluse pikendamiseks ning ei saa

nõustuda, et mõjuvaks põhjuseks on eelkõige haigus vms. Tähtaega pikendati 04.11.2021

põhjusel, et aukohus jätkas asja arutamist uues kooseisus, kuna varasema otsuse teinud

aukohtu liikmete volitused olid vahepeal lõppenud ja asja tuli arutada algusest peale (vt

advokatuuri kodukorra § 51 lg 2). Samuti pidas aukohus vajalikuks anda advokaadile

võimalus esitada täiendavad selgitused. Kuna vaja oli mh uurida tõendeid, pikendati tähtaega

kolme kuu võrra. Aukohtu otsust ei ole tehtud pärast seaduses sätestatud tähtaja möödumist.

5(14)

3-22-767

Aukohus lõpetas asja sisulise arutelu 03.02.2022 istungil ja seejärel toimus otsuse

vormistamine vastavalt advokatuuri kodukorrale. Kodukorra § 57 lg 5 kohaselt avaldab

aukohus otsuse 30 päeva jooksul pärast asja sisulise arutamise lõppu advokatuuri kantselei

vahendusel. Vajadusel võib aukohtu esimees pikendada otsuse avaldamise tähtaega 60

päevani. Kuna 30 päeva täitus 05.03.2022, mis oli laupäev, siis tuli otsus HMS § 33 lg 3

kohaselt teha teatavaks 07.03.2022, millal see ka teatavaks tehti. Isegi juhul, kui kohus leiab,

et distsiplinaarmenetluse läbiviimise tähtaja hulka tuleb arvestada ka aukohtu otsuse

vormistamise aeg, täitus 9-kuuline tähtaeg samuti 05.03.2022 ja aukohtu 07.03.2022 otsus on

seega tehtud tähtaegselt. Vastustaja on lisaks seisukohal, et AdvS § 17 lg 5 eesmärk on tagada

mõistlik menetlustähtaeg ja selle rikkumine ei anna eraldisesivat alust aukohtu otsuse

tühistamiseks.

6. Tallinna Halduskohus jättis 17.07.2023 otsusega S. Sillari kaebuse rahuldamata ja

menetluskulud poolte endi kanda, nõustudes aukohtu otsuse põhjendustega ning pidamata

vajalikuks neid üle korrata (HKMS § 165 lg 2). Ne bis in idem põhimõtet ei ole rikutud.

Aukohtu 10.01.2019 otsusega määrati kaebajale karistus distsiplinaarsüütegude kogumi eest.

Riigikohus tühistas 07.10.2021 otsusega aukohtu 10.01.2019 otsuse, andmata hinnangut

praeguses asjas tähtsust omavale distsiplinaarsüüteole (s.o eetikakoodeksi § 4 lg 1 rikkumine).

Seetõttu ei ole kaebajat eetikakoodeksi § 4 lg 1 rikkumises Riigikohtu 28.09.2020 otsuse nr 3-

17-378 (p 22) tähenduses „lõplikult õigeks või süüdi mõistetud“. Vastustajal ei olnud küll

kohustust kaebaja süüküsimust eetikakoodeksi § 4 lg 1 rikkumise osas uuesti otsustada, kuid

tal oli õigus seda teha, kuid distsiplinaarsüütegu ei olnud aegunud, sest aegumine peatus

06.09.2018–07.10.2021 aukohtu- ja halduskohtumenetluse ajaks (AdvS § 19 lg-d 1 ja 6).

Aukohtumenetluse läbiviimise tähtaja (AdvS § 17 lg 5) väidetav ületamine ei anna alust

vaidlustatud haldusakti tühistada, sest menetlusliku tähtaja rikkumine ei saanud mõjutada asja

otsustamist (vt HMS § 58; Riigikohtu 09.06.2016 otsus nr 3-3-1-8-16, p 13; 03.11.2016 otsus

nr 3-3-1-37-16, p 21). Halduskohus ei kahtle AdvS § 17 lg 4 põhiseaduspärasuses ning pole

arusaadav, mille põhjal on kaebaja seda pidanud põhiseaduse (PS) §-dega 3 ja 13 vastuolus

olevaks. Aukohus ei otsustanud menetluse jätkamist kaheliikmelises koosseisus, sest aukohtu

kolmanda liikme allkirja paiknemine eraldi digikonteineris ei mõjutanud ilmselgelt asja

otsustamist (HMS § 58). Arvestades vahendatud kirjade mahtu ja teo korduvust pikema

ajavahemiku vältel, puudub alus pidada kaebajale määratud karistust ebaproportsionaalseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. Sven Sillar palub 05.08.2023 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja uue

otsusega rahuldada tema kaebus. Halduskohus ei lahendanud kaebust õigesti ja kohaldas

AdvS § 17 lg-t 5 vääralt. Tuvastades, et distsiplinaarkaristust ei määratud seaduses sätestatud

9 kuu jooksul, ei pidanud kohus seda rikkumist oluliseks, kuna rikuti üksnes

menetlusnõudeid. Selline seisukoht ei vasta seadusele. AdvS § 17 lg 5 ei sätesta

menetluslikku tähtaega, vaid selle tähtaja rikkumine tingib vältimatult määratud

distsiplinaarkaristuse tühistamise (vt avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 77 lg 1; Riigikohtu

28.04.2023 otsus nr 3-20-1137). Distsiplinaarkaristus tuleb määrata 6 kuu jooksul, mõjuval

põhjusel võib seda tähtaega pikendada veel 3 kuud. Praegusel juhul ei ole vastustaja toonud

välja mõjuvat põhjust, mis pikendamist õigustaks. Mõjuv põhjus saab tuleneda objektiivsetest

asjaoludest, mitte sellest, et aukohus tegi ebaseadusliku haldusakti ja kohus tühistas selle.

Kaebaja leiab jätkuvalt, et pärast aukohtu 10.01.2019 otsuse Riigikohtu poolt tühistamist on

see distsiplinaarasi lõplikult lahendatud ning aukohtul puudus õigus asja uuesti menetleda.

Halduskohus ei ole uurinud ühtegi tõendit, millega on väidetavalt tuvastatud, et menetluse

jätkamise otsustanud aukohtu kolmanda liikme allkiri asub eraldi digikonteineris.

Advokatuuri esindaja vastus kaebusele ei ole tõend. Kaebaja jääb ka 18.05.2023 taotluse

6(14)

3-22-767

juurde jätta AdvS § 17 lg 4 kohaldamata vastuolu tõttu PS §-dega 3 ja 13.

Põhiseadusevastasus seisneb selles, et AdvS-s ei ole määratletud distsiplinaarmenetluse

maksimaalse kehtivuse aega. Kuna prokuröridele on kehtestatud leebemad tingimused kui

advokaatidele, siis koheldakse võrdseid praegusel juhul ebavõrdselt.

8. Eesti Advokatuur palub 06.09.2023 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata. Halduskohus on lahendanud asja õigesti ja käsitles otsuses kõiki

olulisi asjaolusid. Kohus ei ole tuvastanud, et distsiplinaarkaristust ei määratud 9 kuu jooksul,

vaid märkis üksnes, et selle menetlustähtaja ületamine ei annaks alust aukohtu otsust

tühistada. Vastustaja nõustub selle seisukohtaga. Seejuures on vastustaja selgitanud, et

aukohus ei ole menetlustähtaga ületanud, ning kaebaja ei ole seda millegagi ümber lükanud.

AdvS § 17 lg 5 ei näe ette distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega, vaid reguleerib

aukohtumenetluse korda. Sätte eesmärk on tagada aukohtumenetluse mõistlik

menetlustähtaeg. Distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega reguleerib AdvS § 19 lg 6, mille

kohaselt ei või distsiplinaarkaristust määrata, kui süütegu on aegunud. Seejuures võib

aukohus distsiplinaarasja menetleda isegi siis, kui distsiplinaarsüütegu on aegunud. Siinsel

juhul on tuvastatud, et distsiplinaarsüütegu ei ole aegunud ning kaebaja ei ole seda seisukohta

vaidlustanud. Kaebaja viited ATS-le ja selle kohta käivale kohtupraktikale on asjakohatud,

sest kaebaja ja advokatuuri vahel ei ole teenistussuhet. Asjaolu, et ATS reguleerib ametniku

suhtes toimuvat distsiplinaarmenetlust AdvS-st erinevalt, ei anna alust tõlgendada AdvS § 17

lg-t 5 kaebaja soovitud viisil. Analoogia kohaldamiseks ei esine mis tahes vajadust, sest

aukohtumenetlus on AdvS-s ja advokatuur kodukorras piisavalt reguleeritud. AdvS § 17 lg 4

ei ole põhiseadusvastane. Kaebaja võrdleb advokaatide suhtes läbiviidavat

distsiplinaarmenetlust põhjendamatult ametnike ja prokuröride suhtes läbiviidava

distsiplinaarmenetlusega, jättes õigustamatult tähelepanuta notarite ja kohtutäiturite asjaomase

regulatsiooni, mis on olemuselt palju sarnasem.

Halduskohtu järeldus 04.11.2021 istungi protokolli allkirjastamise kohta tugineb vastustaja

esitatud kirjalikele tõenditele, millest nähtub, et kolm aukohtu liiget on protokolli digitaalselt

allkirjastanud 25.11.2021. Asjaolu, et allkirjad ei paikne samas digikonteineris, ei muuda neid

kehtetuks. Tehnilistel põhjustel jõudis protokoll kaebajani üksnes kahe digiallkirjaga. Kaebaja

ei juhtinud sellele veale aukohtu tähelepanu mh 03.02.2022 toimunud suulisel ärakuulamisel.

Kaebaja leiab ekslikult, et mõjuv põhjus aukohtumenetluse läbiviimise tähtaja pikendamiseks

oli ebaseadusliku haldusakti andmine, sest aukohtu 04.11.2021 istungi protokolli järgi toimus

pikendamine põhjusel, et aukohus jätkas asja arutamist uues kooseisus, sest varasema

koosseisu liikmete volitused olid lõppenud, ning pidi sellest tulenevalt arutama asja algusest

peale (vt advokatuuri kodukorra § 51 lg 2). Samuti pidas aukohus vajalikuks anda kaebajale

võimalus esitada oma seisukohad nii kirjalikult kui ka suuliselt. Apellatsioonkaebuses ei ole

esitatud ka ühtegi põhjendust, miks kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et Riigikohtu

07.10.2021 otsusega ei ole teda mõistetud lõplikult süüdi või õigeks. Selles osas tuleks

kaebaja etteheited jätta HKMS § 180 lg 1 alusel tähelepanuta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Praeguses asjas on apellatsioonimenetluses vaidluse all eeskätt järgmised küsimused:

–

kas aukohtumenetluse jätkamisega rikuti topeltmenetlemise ja topeltkaristamise keeldu

(ne bis in idem);

–

kas aukohtumenetlus viidi läbi tähtaegselt, kas tähtaja pikendamiseks oli mõjuv põhjus

ja milline on AdvS § 17 lg-s 5 sätestatud tähtaja ületamise tagajärg;

7(14)

3-22-767

–

kas AdvS-s sätestatud distsiplinaarsüüteo aegumise normistik (s.o ProkS § 35 lg-ga 4

analoogse lõpptähtaja puudumine) rikub võrdse kohtlemise põhimõtet.

Ne bis in idem põhimõtte väidetav rikkumine

10. Aukohtumenetluse jätkamist pärast aukohtu varasema otsuse tühistamist on käsitletud

Tallinna Ringkonnakohtu 22.12.2022 otsuses nr 3-21-243 (p-d 19–20), mille põhjendused on

asjakohased ka siinses vaidluses. Advokaadile võimalikult määratavate distsiplinaarkaristuste

(AdvS § 19 lg 2) rangust (mh rahatrahv kuni 16 000 eurot või advokatuurist väljaheitmine)

arvestades laieneb ne bis in idem põhimõte ka aukohtumenetlusele (vrd Riigikohtu

28.09.2020 otsus nr 3-17-378, p-d 21–23). Selle põhimõtte rikkumisega võiks

aukohtumenetluse pärast 07.10.2021 jätkamise puhul olla tegemist üksnes siis, kui kaebaja

oleks Riigikohtu 07.10.2021 otsusega nr 3-19-467 mõistetud temale ette heidetud

distsiplinaarsüüteos lõplikult süüdi või õigeks (vt PS § 23 lg 3). See eeldab varasemat otsust,

mis on tehtud pärast asja sisulist hindamist ja mille peale ei saa enam edasi kaevata.

Advokaatide distsiplinaarsüüteoasjade arutamine ning advokatuuri liikmetele

distsiplinaarkaristuste määramine on aukohtu pädevuses (vt AdvS § 15 lg 1, § 19 lg 1).

Aukohus tunnistas 10.02.2019 otsusega (nimetatud ka 10.01.2019 istungi otsuseks) S. Sillari

süüdi eetikakoodeksi § 4 lg 1 ja § 9 lg 1 ning AdvS § 17 lg 4 rikkumises, määrates talle

karistuseks rahatrahvi 3500 eurot. Riigikohus tühistas 07.10.2021 otsusega aukohtu otsuse,

sest aukohus ei saanud kaebajat karistada AdvS § 17 lg 4 rikkumise eest ning see rikkumine

võis mõjutada distsiplinaarsüütegude kogumi eest määratud rahatrahvi suurust (vt otsuse p-d

25–26). Riigikohus ei võtnud otsuses aga seisukohta, kas aukohtu järeldused eetikakoodeksi §

4 lg 1 ja § 9 lg 1 rikkumisest olid põhjendatud või mitte, vaid hindas otsuses peamiselt

advokaadibüroo läbiotsimisega saadud tõenditele tuginemise lubatavust. Seega ei ole alust

väita, et kaebaja oleks nende tegudega (st suhtluspiirangu rikkumisega) seonduvalt juba

haldusasjas nr 3-19-467 lõplikult õigeks mõistetud. Ne bis in idem põhimõtet oleks rikutud,

kui aukohus oleks 07.03.2022 otsuses määranud S. Sillarile uuesti karistuse ka

aukohtumenetluses tõendite esitamata jätmise eest, sest sellise tegevuse süüteona käsitamise

ja selle eest karistuse määramine on haldusasjas nr 3-19-467 jõustunud otsusega lõplikult

välistatud.

11. Haldusakti tühistamine tähendab haldusakti tagasiulatuvalt (s.o algusest peale)

kehtetuks tunnistamist (nt Riigikohtu 07.03.2003 määrus nr 3-3-1-21-03, p 14). Aukohtu

10.02.2019 otsuse tühistamise tagajärjeks oli see, et kaebaja tegevuse suhtes Harju Maakohtu

31.07.2018 määruse nr 1-18-5608 alusel 06.09.2018 algatatud distsiplinaarsüüteoasja

lahendamise kohta ei olnud enam olemas kehtivat aukohtu haldusakti. Kuivõrd AdvS § 16 lg-

te 2 ja 5 kohaselt on aukohtumenetluse algatamine reeglina aukohtu kaalutlusotsus, saab

aukohus mh menetluse jätkamise või lõpetamise üle otsustada kaalutlusõiguse alusel. Ka

siinse juhtumi puhul ei olnud aukohtumenetluse algatamine AdvS § 16 lg 5 järgi kohustuslik,

sest kuigi menetluse algatamise ajendiks oli Harju Maakohtu 31.07.2018 määrus, ei

kõrvaldatud advokaati sellega menetlusest, vaid prokuröri avaldus kaitsja (S. Sillari)

taandamiseks jäeti rahuldamata. Aukohus on pidanud vajalikuks menetlust jätkata ning tal ei

tulnud seda kuidagi eriliselt põhjendada. Kuna pärast aukohtu varasema otsuse tühistanud

kohtuotsuse jõustumist puudus kehtiv haldusakt, mida muuta või kehtetuks tunnistada, siis ei

olnud tegemist menetluse uuendamisega HMS § 44 tähenduses, vaid varasem menetlus

sisuliselt üksnes jätkus aukohtu tühistatud otsuse tegemisele vahetult eelnenud staadiumist.

Seda, et seadusandja on pidanud võimalikuks, et aukohus võib distsiplinaarasjas teha uue

otsuse pärast seda, kui halduskohus on samas asjas tehtud aukohtu varasema otsuse

tühistanud, kinnitab AdvS § 19 lg 6, mille kohaselt peatub distsiplinaarsüüteo aegumine mh

kohtumenetluse ajaks. Sellisel regulatsioonil, mis lahkneb nt süütegude aegumise sätetest (vt

8(14)

3-22-767

karistusseadustiku § 81) ja ka mõningate distsiplinaarsüütegude aegumise sätetest (nt ProkS §

35 lg 4; ATS § 77), puuduks mõte, kui aukohtul ei oleks advokaadile karistuse määramise

otsuse tühistamise korral hiljem ühelgi juhul võimalik teha uut otsust (vrd notari

distsiplinaarvastutuse seaduse (NotDVS) § 71 lg 3, kohtutäituri seaduse (KTS) § 61 lg 3). Ne

bis in idem keelu rikkumisega võiks olla tegemist siis, kui aukohtu 10.02.2019 otsus oleks

tühistatud põhjendusega, et üheski kaebajale ette heidetud teos ei esinenud distsiplinaarsüüteo

koosseisu. Riigikohtu 07.10.2021 otsus selliseid väiteid ei sisalda.

Aukohtumenetluse läbiviimise tähtaeg

12. AdvS § 17 lg 5 kohaselt lahendab aukohus distsiplinaarsüüteoasja ja teeb põhjendatud

otsuse kuue kuu jooksul aukohtumenetluse algatamisest arvates. Mõjuval põhjusel võib

aukohus pikendada distsiplinaarsüüteoasja arutamise kestust kuni kolme kuu võrra.

Distsiplinaarsüüteoasja menetlemise aja hulka ei arvestata aega, mil distsiplinaarsüüteoasja ei

ole võimalik arutada asjaolude tõttu, mis olenevad advokaadist, kelle suhtes aukohtumenetlus

on algatatud. Advokatuuri kodukorra § 54 lg 11 näeb ette, et aukohus teeb otsuse kuue kuu

jooksul aukohtumenetluse algatamisest arvates. Selle tähtaja hulka ei arvestata aega, mil

aukohtumenetlus oli peatunud. Aukohtumenetlus peatub ajaks, mil distsiplinaarsüüteoasja ei

ole võimalik arutada asjaolude tõttu, mis olenevad advokaadist, kelle suhtes aukohtumenetlus

on algatatud. Kui aukohtu otsus võib sõltuda sellise asjaolu olemasolust või puudumisest, mis

on käimasoleva kohtumenetluse ese või mille olemasolu peab tuvastama haldusmenetluses

või muus menetluses, võib aukohus peatada menetluse kuni teise menetluse lõppemiseni.

13. Aukohtu 04.11.2021 istungi protokolli nr 19-12 väljavõttest (päevakorrapunkt nr 4, lk

3) nähtuvalt algatas aukohus AdvS § 16 lg 3 alusel S. Sillari tegevuse suhtes

aukohtumenetluse 06.09.2018. Varasem aukohtumenetlus lõppes aukohtu 10.02.2019 otsuse

avaldamisega (vt advokatuuri kodukorra § 57 lg 6) ehk selle teatavaks tegemisega (vrd HMS

§ 43 lg 1 p 1), mis toimub advokatuuri kantselei vahendusel (vt kodukorra § 57 lg 5).

Ringkonnakohus märgib, et kuigi vastustaja on läbivalt rääkinud 10.01.2019 otsusest (see

kuupäev oli otsuse tegemise ajana märgitud mh aukohtu otsuse päises ning ka Riigikohtu

07.10.2021 otsuse resolutsiooni p-ga 3 on tühistatud aukohtu 10.01.2019 otsus), ei saa

distsiplinaarsüüteoasja lugeda lahendatuks ja aukohtu otsust AdvS § 17 lg 5 tähenduses

„tehtuks“ enne motiveeritud otsuse allkirjastamist kõigi asja otsustamisel osalenud aukohtu

liikmete poolt (vrd Riigikohtu 02.02.2018 otsus nr 3-15-2813, p-d 14.2–14.5). Asjaolust, et

advokatuuri kodukorra § 57 lg 5 näeb ette eraldi tähtaja (üldjuhul 30 päeva) aukohtu otsuse

avaldamiseks pärast asja sisulise arutamise lõppu (vrd HKMS § 173 lg 3), ei järeldu, et

aukohtu otsuse saaks lugeda tehtuks juba siis, kui aukohtu liikmed on kujundanud seisukoha

otsuse resolutsiooni suhtes. AdvS § 17 lg 5 näeb ette tähtaja „põhjendatud otsuse“ tegemiseks,

mistõttu tuleb aukohtul selle jooksul avaldada advokatuuri kodukorra § 57 lg-tele 3 ja 4

vastav otsus. Kuna aukohtu 10.01.2019 istungil arutatud asjas tehtud otsusele on viimane asja

otsustamisel osalenud aukohtu liige alla kirjutanud 10.02.2019, tuleb seda pidada ka otsuse

tegemise ajaks. Seda arvestades kestis varasem aukohtumenetlus 06.09.2018–10.02.2019 ehk

pisut rohkem kui viis kuud.

14. Aukohus otsustas 04.11.2021 istungi protokolli nr 19-12 kantud määrusega jätkata

aukohtumenetlust S. Sillari tegevuse suhtes ning pikendada AdvS § 17 lg 5 alusel

distsiplinaarsüüteoasja läbivaatamise aega kolme kuu võrra. Tähtaja pikendamist põhjendas

aukohus sellega, et varasema otsuse teinud aukohtu liikmete volituste lõppemise tõttu tuleb

asja arutada algusest peale (vt advokatuuri kodukorra § 51 lg 2). Ringkonnakohus märgib

esmalt, et aukohtu 04.11.2021 istungi protokolli väljavõttele on alla kirjutanud kõik istungist

osa võtnud aukohtu liikmed. Kuigi kaebajale on edastatud protokolli väljavõte üksnes kahe

9(14)

3-22-767

aukohtu liikme digitaalallkirjadega (dtl 19–27), nähtub advokatuuri 23.05.2022 vastuse lisast

1 (dtl 85–93), et sama väljavõtte on digitaalselt allkirjastanud ka kolmas aukohtu liige,

kusjuures kõik liikmed on väljavõtte allkirjastanud samal kuupäeval (25.11.2021) ja enne

seda, kui väljavõte edastati kaebajale (dtl 94). Seetõttu ei oma ka tähtsust, mis põhjusel olid

allkirjad eri digikonteinerites.

15. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et aukohus ei ole toonud välja mõjuvat põhjust,

mis saaks õigustada AdvS § 17 lg 5 alusel distsiplinaarsüüteoasja arutamise pikendamist

kolme kuu võrra. Olukorras, kus varasema otsuse teinud aukohtu liikmete volitused olid

haldusasjas nr 3-19-467 toimunud kohtumenetluse ajal lõppenud ning uuel aukohtu koosseisul

tuli arutada distsiplinaarsüüteoasja algusest peale, esines tähtaja pikendamiseks selgelt

objektiivne põhjus. Aukohus otsustas 04.11.2021 pikendada asja arutamist kolme kuu võrra.

Kuna varasemalt oli menetlus kestnud 5 kuud ja 3 päeva, siis on tähtaja pikendamine

otsustatud kuuekuulise tähtaja jooksul, sest pärast Riigikohtu 07.10.2021 otsuse tegemist oli

selleks ajaks möödunud 4 päeva vähem kui kuu aega. Järelikult jäi aukohtule pärast tähtaja

pikendamist asja uueks arutamiseks kolm kuud ja 1 päev, mis lõppes 05.02.2022 ning HMS §

33 lg 3 kohaselt tulnuks otsus teha 07.02.2022. Kuigi aukohus vaatas asja läbi 03.02.2022

istungil, on aukohtu otsus allkirjastatud 07.03.2022 ehk aukohtumenetlus kestis kokku ca 10

kuud. Eeltoodust lähtudes on AdvS § 17 lg-s 5 sätestatud maksimaalselt lubatud

distsiplinaarasja arutamise tähtaega oluliselt ületatud.

16. AdvS § 17 lg-st 5 ei nähtu üheselt, kas distsiplinaarsüüteoasja lahendamise tähtaeg on

menetluslikku laadi või materiaalõigusliku iseloomuga. Toodud tähtaja olemust ei ole

täpsemalt selgitatud ka asjaomases seaduseelnõus (vt Riigikogu XI koosseisu 253 SE

seletuskiri, lk 5). Ringkonnakohus on varem käsitanud AdvS § 17 lg-s 5 sätestatut

menetlustähtajana (vt Tallinna Ringkonnakohtu 22.12.2022 otsus nr 3-21-243, p 22) ning

selle lähenemise õigsust toetab mh asjaolu, et advokaadi distsiplinaarsüüteo aegumine (st

distsiplinaarkaristuse määramise õiguse lõppemine) on AdvS § 19 lg-s 6 eraldi reguleeritud.

Ka advokatuuri kodukorra § 56 lg 2 näeb ette aukohtumenetluse lõpetamise, kui möödunud

on AdvS § 19 lg-s 6 sätestatud tähtaeg, kuid mitte AdvS § 17 lg-s 5 märgitud tähtaja

ületamise korral. Ringkonnakohus märgib, et enamik distsiplinaarvastutust sätestavaid seadusi

ei näegi distsiplinaarmenetluse lõpuleviimiseks ette konkreetseid tähtaegu (sel juhul tuleb

lähtuda HMS § 5 lg-test 2 ja 4), vaid reguleerivad, millise tähtaja jooksul on

distsiplinaarsüüteo eest võimalik karistust määrata. Viimati märgitud tähtajad on tõesti

materiaalõiguslikud ehk distsiplinaarkaristuse määramise õigust lõpetavad tähtajad (nt

Riigikohtu 28.04.2023 otsus nr 3-20-1137, p 18; 21.11.2017 otsus nr 3-15-235, p 14.1).

Sellised tähtajad sätestavad näiteks kaebaja viidatud ATS § 77 ja ProkS § 35 lg 4, kuid samuti

kohtute seaduse (KS) § 90 ja töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 6. Analoogselt AdvS §

17 lg-ga 5 ja § 19 lg-ga 6 näevad seevastu mitmed nn vabade elukutsete pidajate tegevust

reguleerivad seadused eraldi ette nii distsiplinaarsüüteoasja lahendamise tähtaja kui ka

distsiplinaarsüüteo aegumistähtaja (nt NotDVS § 7 lg 1 ja § 71; KTS § 61 ja § 102 lg 3;

patendivoliniku seaduse § 2023 lg 5 ja § 2025 lg 6). Kuivõrd AdvS § 17 lg-st 5 ja § 19 lg-st 6

nende koostoimes ei ole alust järeldada, et aukohtumenetluse läbiviimise tähtaja ületamise

tagajärg on distsiplinaarkaristuse määramise õiguse lõppemine, siis on halduskohus õigesti

leidnud, et AdvS § 17 lg-s 5 toodud menetlusliku tähtaja rikkumine ei anna aukohtu

07.03.2022 otsuse tühistamiseks alust, kuna viivitus ei ole sedalaadi menetlusviga, mis oleks

saanud mõjutada asja otsustamist (vt HMS § 58; Riigikohtu 09.06.2016 otsus nr 3-3-1-8-16, p

13; 03.11.2016 otsus nr 3-3-1-37-16, p 21).

Advokaadi distsiplinaarsüüteo aegumine

10(14)

3-22-767

17. AdvS § 19 lg 6 sätestab, et distsiplinaarkaristust ei või määrata, kui distsiplinaarsüütegu

on aegunud. Distsiplinaarsüütegu aegub kolme aasta möödumisel selle toimepanemisest.

Distsiplinaarsüüteo aegumine algab alates hetkest, mil advokaat lõpetab teo toimepanemise.

Distsiplinaarsüüteo aegumine peatub distsiplinaarasja menetluse ajal aukohtus ja kohtus,

sealhulgas kaebuse ning apellatsioon- ja kassatsioonkaebuse esitamise tähtajal. Aukohtul on

distsiplinaarsüüteo aegumisest hoolimata õigus distsiplinaarasja menetleda. Ka selle sätte

kohta puudub asjaomase seaduseelnõu seletuskirjas sisuline selgitus (vt Riigikogu XI

koosseisu 253 SE seletuskiri, lk 6).

18. Aukohtu vaidlustatud otsuses kaebajale ette heidetavad teod (s.o prokuratuuri

14.02.2018 määrusega kehtestatud suhtluspiirangute rikkumine) on tehtud ajavahemikul

alates 15.02.2018 (varaseim kirjades märgitud koostamise kuupäev – dtl 134) kuni vähemalt

03.04.2018 (hiliseim kirjades märgitud koostamise kuupäev – dtl 153, tõlge dtl 157) ja mitte

hiljem kui 03.07.2018 (S. Sillari advokaadibüroos toimunud läbiotsimise kuupäev). Ka juhul,

kui aegumist arvestada alates 03.04.2018, oli see enne aukohtumenetluse algatamist

(06.09.2018) kulgenud vaid pisut üle viie kuu. Aegumistähtaja sisse tuleks täiendavalt

arvestada ajavahemik pärast Riigikohtu 07.10.2021 otsuse jõustumist kuni aukohtu

04.11.2021 määruseni, millega aukohtumenetlust jätkati. Seega on aegumistähtaeg kulgenud

kokku ca kuus kuud ning ülejäänud aja (s.o mõlema aukohtumenetluse ajal ning

haldusasjades nr 3-19-467 ja nr 3-22-767 toimunud kohtumenetluse ajal, sh

edasikaebamistähtaegade kestel) oli distsiplinaarsüüteo aegumine AdvS § 19 lg 6 alusel

peatunud. See tähendab, et kuigi kaebajale süüks arvatud tegude toimepanemisest oli

praeguses asjas vaidlustatud aukohtu 07.03.2022 otsuse tegemise ajaks möödunud ligi neli

aastat ning on ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks möödunud juba üle 6,5 aasta, ei ole

distsiplinaarsüütegu senini aegunud.

19. Kaebaja hinnangul ei ole AdvS-i normistik, mille kohaselt on aukohtul õigus määrata

advokaadile karistus mh distsiplinaarsüüteo eest, mis on pandud toime väga kaua aega tagasi,

kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega, kuna teiste kohtumenetluse osaliste (esmajoones

prokuröride, aga ka kohtunike) puhul kehtib AdvS-st oluliselt rangem aegumise regulatsioon.

Ringkonnakohus möönab, et distsiplinaarsüütegude aegumist puudutavad sätted on mitmetes

seadustes suuremal või vähemal määral lahknevad ning erisuste vajalikkus või põhjendatus ei

ole alati hästi äratuntav. ATS § 77 lg 1 kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata kahe aasta

jooksul distsiplinaarsüüteo toimepanemise päevast arvates, kuid hiljemalt kuue kuu jooksul

selle n-ö avastamisest (vt selle kohta nt Riigikohtu 28.04.2023 otsus nr 3-20-1137, p-d 11–

13), kusjuures ATS § 77 lg 2 alusel saab peatuda üksnes kuuekuulise tähtaja kulgemine.

ProkS § 35 lg 4 kohaselt ei või distsiplinaarsüüdistust esitada ja distsiplinaarmenetlus tuleb

lõpetada, kui distsiplinaarsüüteo toimepanemisest on möödunud enam kui kolm aastat, ning

norm ei näe ette distsiplinaarsüüteo aegumise peatumist. KS § 90 lg 1 järgi

distsiplinaarmenetlust ei algatata, kui distsiplinaarsüüteo toimepanemisest on möödunud kaks

aastat või avastamisest kuus kuud. KS § 90 lg-st 2 tulenevalt võib seejuures peatuda mõlema

tähtaja kulgemine, kuid üksnes sama teoga seotud kriminaalmenetluse ajaks ja kohtuniku

puhkuse või töövõimetuse ajaks, ent mitte näiteks distsiplinaarasja arutamise ajaks.

20. NotDVS § 71 lg-te 1 ja 2 ning KTS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt võib distsiplinaarkaristuse

määrata kolme aasta jooksul distsiplinaarsüüteo toimepanemisest arvates ning aegumine

peatub mh distsiplinaarasja menetluse ja kohtumenetluse (sh edasikaebamistähtaja) ajal.

Samas näevad NotDVS § 71 lg 3 ja KTS § 61 lg 3 ette, et kui kohus tühistab määratud

distsiplinaarkaristuse

distsiplinaarsüüteole

mittevastavuse

tõttu,

võib

uut

distsiplinaarmenetlust algatamata määrata uue karistuse ühe kuu jooksul kohtuotsuse

jõustumisest arvates. Kuigi asjaomastes eelnõudes ei ole sätete sisu üksikasjalikult avatud (vt

11(14)

3-22-767

Riigikogu XIII koosseisu 583 SE seletuskiri, lk 19; XI koosseisu 462 SE seletuskiri, lk 18),

saab sätetest järeldada, et ka notarite ja kohtutäiturite puhul on distsiplinaarmenetlust

võimalik pärast distsiplinaarkaristuse määramise otsuse kohtu poolt tühistamist jätkata.

NotDVS § 71 lg 3 ja KTS § 61 lg 3 viitavad uue distsiplinaarmenetluse algatamisele, kuid

ilmselt on siiski peetud silmas sama distsiplinaarsüüteo uuesti arutamist. Kõnealused sätted

näevad ette erandi, et ühekuulise tähtaja jooksul on võimalik ilma sisulise menetluseta uuesti

otsustada määratava karistuse suuruse üle, kuid need ei laiene (sh tähtaja osas) olukordadele,

kus kohus on varasema distsiplinaarkaristuse määramise otsuse tühistanud muul põhjusel kui

üksnes karistuse ebaproportsionaalsus (nt süüteo tõendamatuse või ebaõige kvalifikatsiooni

tõttu, samuti näiteks siinsega analoogsel juhtumil, kui mõni süütegu kogumist langeb ära).

Sellisel juhul on pädevatel organitel õigus distsiplinaarmenetlus n-ö taasavada, kui

distsiplinaarsüütegu ei ole NotDVS § 71 lg-te 1 ja 2 ning KTS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt

aegunud.

21. Pankrotiseaduse (PankrS) § 71 lg 10 järgi võib pankrotihaldurile distsiplinaarkaristuse

määrata ühe aasta jooksul rikkumisest teadasaamisest, kuid PankrS § 71 lg 11 näeb

täiendavalt ette notarite ja kohtutäituritega sarnase distsiplinaarsüüteo aegumise regulatsiooni

(vt NotDVS § 71 lg-d 1 ja 2; KTS § 61 lg-d 1 ja 2). Patendivoliniku seaduse (PatVS) § 2025 lg

6 kordab sisuliselt üksnes AdvS § 19 lg-s 6 sätestatut. Audiitortegevuse seaduse (AudS) § 148

lg 1 näeb enamike süütegude puhul ette väga pika aegumistähtaja (karistuse võib määrata

kolme aasta jooksul süüteost teadasaamisest, kuid mitte hiljem kui seitse aastat pärast süüteo

toimepanemist), kuid ei sisalda aegumise peatumise sätteid. Eetikanõuete rikkumisega

seonduvate süütegude puhul on AudS § 148 lg 2 kohaselt aegumistähtajaks kaks aastat süüteo

toimepanemisest ning sellega seoses on küll viidatud väärtegude aegumistähtajale

(karistusseadustiku (KarS) § 81 lg 3), kuid puudub KarS § 81 lg-tele 7 ja 8 analoogne

aegumise peatumise normistik (vt Riigikogu XIII koosseisu 409 SE seletuskiri, lk 38–39).

22. Eeltoodust saab üldistavalt järeldada, et distsiplinaarsüütegude aegumine on rangemalt

reguleeritud avaliku teenistuse ning selle eriliikide (ametnikud, prokurörid, kohtunikud)

puhul, kuid nn vabade elukutsete pidajate puhul on kas aegumistähtajad oluliselt pikemad

(audiitorid) või nähtud ulatuslikult ette aegumise peatumise juhtumeid (advokaadid, notarid,

kohtutäiturid, pankrotihaldurid, patendivolinikud). Ringkonnakohtu hinnangul esineb

selliseks eristamiseks mõistlik ja asjakohane põhjus, sest kui avalike teenistujate üle tehakse

pidevat järelevalvet, siis nn vabade elukutsete pidajad on oma tegevuses suurel määral

iseseisvad ning nende üle toimub järelevalve peamiselt isikute kaebuste alusel. Kui

aegumistähtajad oleksid liiga lühikesed või need ei peatuks, siis võiks distsiplinaarvastutuse

instituut osutuda paljudel juhtudel näilikuks. Seejuures tuleb arvestada, et üldjuhul on

tegemist n-ö tsunftisisese järelevalvega ning juhul, kui nn vabade elukutsete pidajate

distsiplinaarsüütegude aegumine aukohtu- või kohtumenetluse ajaks ei peatuks, siis võiks

tekkida mh olukord, kus seaduses ettenähtud protestiõigus (vt AdvS § 18 lg 2; NotDVS § 72

lg 2; KTS § 103 lg 6; PatVS § 2024 lg 2) kaotaks sisulise tähenduse, sest pärast vaidlustatud

aukohtu otsuse tühistamist ei pruugiks aukohtul olla aegumisest tingitult võimalik teha

distsiplinaarsüüteo kohta uut õiguspärast otsust. See aga tähendaks, et nn vabade elukutsete

pidajate suhtes teostatava järelevalve üle puuduks tõhus väline (riigipoolne) kontroll.

23. Kokkuvõtlikult on ringkonnakohus seisukohal, et AdvS-s sätestatud distsiplinaarsüüteo

aegumise normistik ei ole vastuolus põhiseadusega ning võrdse kohtlemise põhimõtet ei riku

see, et prokuröride (ja kohtunike) distsiplinaarsüütegude aegumine on reguleeritud erinevalt.

Advokaate on asjakohane võrrelda eeskätt notarite ja kohtutäituritega ning kõigi nende

ametite pidajate distsiplinaarsüütegude aegumine (sh aegumise peatumine) on reguleeritud

ühetaoliselt. Teistsugusele järeldusele ei vii mh argument, et kaebaja on olnud

12(14)

3-22-767

distsiplinaarkorras karistatud alates 10.02.2019 (v.a ajavahemikul 07.10.2021–07.03.2022)

ehk kui kaebaja ei oleks aukohtu otsust vaidlustanud, siis oleks tema karistatus juba kustunud

(vt AdvS 19 lg 7; advokatuuri kodukorra § 57 lg 6) ning karistatusega kaasnevad piirangud

seega lõppenud, kuid praegusel juhul kehtib kaebaja karistatus kuni 07.03.2025. Advokatuuri

kodukorra § 6 lg 3 teisest lausest tulenevalt ei või advokatuuri organi (v.a üldkogu)

vandeadvokaadist liikmel ja asendusliikmel olla kustumata distsiplinaarkaristust. Samuti võib

kehtiva karistuse avalikustamine kahjustada advokaadi mainet ja seeläbi kutsetegevust (nt

Tallinna Ringkonnakohtu 17.01.2022 määrus nr 3-21-2591, p 10). Samas on advokaadil

eeltoodud kahjulike tagajärgede vältimiseks võimalik aukohtu otsust vaidlustades taotleda

halduskohtult ühtlasi kohase esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamist ning aukohtu otsuse

õigusvastasuse korral nõuda ka advokatuurilt tekitatud kahju hüvitamist vastavalt

riigivastutuse seadusele.

Aukohtu 07.03.2022 otsuse õiguspärasus

24. S. Sillar ei ole apellatsioonimenetluses esitanud sisulisi vastuväiteid aukohtu

hinnangule, et kaebaja on temale ette heidetud distsiplinaarsüüteo toime pannud ning see on

kvalifitseeritav advokatuuri eetikakoodeksi § 4 lg 1 rikkumisena. Eetikakoodeksi § 4 lg 1

näeb ette, et advokaat juhindub õigusteenust osutades mh seadusest ja kutse-eetika nõuetest.

Aukohus on täpsemalt viidanud, et eirates prokuratuuri 14.02.2018 määrusega KrMS § 1431

lg 1 alusel kehtestatud suhtlemiskeeldu, rikkus kaebaja KrMS § 215 lg-t 1. Riigikohus on

07.10.2021 otsuses (p 23) nõustunud, et prokuratuuri määruse rikkumine on vastuolus KrMS

§ 215 lg-ga 1 ning tähtsust ei oma, et kaebajat ei ole selle teo eest KrMS § 215 lg 3 alusel

trahvitud. Advokaadikutse või advokatuuri maine kahjustamise etteheitele (eetikakoodeksi § 9

lg 1 rikkumisele) ei ole aukohus 07.03.2022 otsuses enam tuginenud. Ringkonnakohtu

hinnangul määratles aukohus kaebajale süüks arvatava teo õigesti eetikakoodeksi § 4 lg 1

rikkumisena. Advokaat eksis seaduses selgelt sätestatud keelunormi (KrMS § 215 lg 1) vastu

ja suhtluspiirangu eiramist ei saa mh õigustada kliendi huvide kaitsega (vt AdvS 44 lg 1 p 1 ja

lg 5). Ringkonnakohus jääb 30.06.2020 otsuses haldusasjas nr 3-19-467 (p-d 10.2–10.3)

väljendatud seisukohtade juurde, et advokaadibüroost läbiotsimisel ära võetud kirjad (dtl 134–

158) ning 05.07.2018 vaatlusprotokoll (dtl 121–133) võimaldavad järeldada, et kaebaja

vahendusel on toimunud tema klientide ja nende lähedaste vaheline kirjavahetus. Riigikohus

tunnistas 07.10.2021 otsuses (p-d 11–21) eeltoodud tõendite aukohtumenetluses kasutamise

lubatavaks. Seega on kaebaja pannud toime temale ette heidetud distsiplinaarsüüteo ja kuna

süütegu ei olnud aegunud, siis oli aukohtul õigus määrata kaebajale selle eest

distsiplinaarkaristus.

25. Olenemata sellest, et aukohtu 07.03.2022 otsus on tehtud n-ö jätkatud

aukohtumenetluses, mis algatati juba 06.09.2018, peab aukohtu otsus vastama haldusakti

õiguspärasuse eeldustele (HMS § 54) selle tegemise aja seisuga. See tähendab muu hulgas, et

aukohus peab kaalumisel võtma arvesse kõiki olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve, mis

esinevad haldusakti andmise ajal (vt ka HMS § 4 lg 2). Vaatamata sellele, et advokaadi

distsiplinaarsüüteo toimepanemine on tõendatud ja süütegu ei ole aegunud, tuleb aukohtul

distsiplinaarkaristust määrates pidada mh silmas rikkumisest möödunud aega (vrd Riigikohtu

28.09.2020 otsus nr 3-17-378, p 27). Igale distsiplinaarsüüteole ei pea alati järgnema karistus

(vrd Riigikohtu 22.10.2012 otsus nr 3-3-1-46-12, p 28). Ehkki aukohtu 07.03.2022 otsusest ei

nähtu üheselt, et distsiplinaarkaristuse määramise otsustamisel oleks eraldi hinnatud seda, et

kuigi kaebaja süütegu ei olnud aegunud, oli rikkumisest möödunud juba ligemale neli aastat,

ei ole alust pidada seda menetlusveaks, mis tingiks kaebuse rahuldamise. Vaidlustatud

otsusest (lk 11) tuleneb selgelt, et aukohus hindas mh küsimust, kas kaebaja väärib karistust,

ning pidas seejuures kõige olulisemaks toimepandud rikkumise raskust (s.o suhtluspiirangute

13(14)

3-22-767

korduv eiramine pikema aja vältel). Ringkonnakohus on seisukohal, et olukorras, kus kaebaja

tolleaegsete kaitsealuste Y ja W suhtes toimuva kriminaalasja nr 1-19-705 menetlus on

jätkuvalt pooleli (Riigikohus võttis 11.11.2024 määrustega menetlusse mh nende kaitsjate

kassatsioonid Tallinna Ringkonnakohtu 29.05.2024 otsuse peale), esineb jätkuv avalik huvi

ka selle kriminaalasjaga seotud muude küsimuste vastu. Samuti on tegu rikkumisega, mis on

saanud koos sellega seotud aukohtumenetlusega ka eraldi palju avalikku tähelepanu (nt

„XXX“ – Postimees, XX.XX.XXXX; „XXX“ – ERR, XX.XX.XXXX; „XXX“ – Eesti

Ekspress, XX.XX.XXXX; „XXX“ – ERR, XX.XX.XXXX). Kuna kaebaja ei ole ka ise

rikkumist tunnistanud, siis ei ole süüteost möödunud ajale vaatamata põhjust väita, et

karistamine ei omanud ilmselgelt enam mingit üld- või eripreventiivset mõju. Toimepandud

rikkumise tõsidust arvestades ei ole lisaks alust pidada 2000 euro suuruse rahatrahvi

määramist ülemääraseks.

Kokkuvõte ja menetluskulud

26. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 4 alusel jääb S. Sillari apellatsioonkaebus rahuldamata

ning Tallinna Halduskohtu 17.07.2023 otsuse resolutsioon muutmata, kuid halduskohtu otsuse

põhjendusi tuleb täiendada vastavalt ringkonnakohtu otsuse põhjendustele.

27. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on S. Sillar tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel

05.08.2023 riigilõivu 25 eurot. HKMS § 104 lg 1 ning riigilõivuseaduse (RLS) § 60 lg-te 1 ja

7 kohaselt tuli apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõiv 20 eurot. Seega on kaebaja tasunud

riigilõivu seaduses ettenähtuga võrreldes 5 eurot rohkem. Enam tasutud riigilõiv tuleb HKMS

§ 104 lg 5 p 1 ja lg 8 ning RLS § 15 lg 1 p 1 alusel maksjale tagastada.

28. S. Sillar on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu, kuid pole esitanud

andmeid muude menetluskulude kandmise kohta. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata,

siis jäävad kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda

kanda. Eesti Advokatuur menetluskulude väljamõistmist ei taotle, mistõttu jäävad ka

vastustaja võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda

kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

14(14)