1-24-3812/26 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. detsember 2024, Tallinn

kirjalikus menetluses

Kriminaalasja number

1-24-3812

Kohtukoosseis

Sten Lind, Markus Kärner ja Inna Ombler

Kriminaalasi

Ahti Kivi süüdistuses KarS § 266 lg 2 p 1, § 213 lg 1, §

199 lg 2 p 4, § 199 lg 2 p 8, 9, § 121 lg 1, § 209 lg 2 p 1 ja

§ 266 lg 2 p 1 - § 25 lg 2 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Pärnu Maakohtu 18. septembril 2024 lühimenetluses tehtud

otsus

Apellant

kaitsja

Prokurör

ringkonnaprokurör Indrek Kalda

Süüdistatav

Ahti Kivi

Isikukood: 37405110252; Eesti Vabariigi kodanik; elukoht

XXX

Kaitsja

vandeadvokaat Peep Rajavere

Kannatanud

Y, C ja Q

RESOLUTSIOON

Jätta kaitsja apellatsioon rahuldamata.

Kannatanu Y taotlus kohaldada Ahti Kivile reaalset vangistust jätta läbi vaatamata.

Tühistada Pärnu Maakohtu otsus Ahti Kivi KarS § 209 lg 2 p 1 järgi süüditunnistamise

osas. Teha selles osas uus otsus, millega mõista Ahti Kivi süüdi KarS § 201 lg 2 p 1 järgi,

kuid jätta selle teo eest mõistetud karistus ja vastavalt ka liitkaristus muutmata.

Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.

Määrata vandeadvokaat Peep Rajavere poolt Ahti Kivile apellatsioonimenetluses

osutatud riigi õigusabi eest Läänemaa I Advokaadibüroole makstava tasu suuruseks 288

eurot, millele lisandub käibemaks 63,36 eurot.

Apellatsioonimenetluse kulu jääb riigi kanda.

OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse

Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on

võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav ja kannatanud saavad esitada

kassatsiooni üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ahti Kivile on esitatud süüdistus KarS § 266 lg 2 p 1, § 213 lg 1, § 199 lg 2 p 4, § 199

lg 2 p 8, 9, § 121 lg 1, § 209 lg 2 p 1 ja § 266 lg 2 p 1 - § 25 lg 2 järgi (süüdistuses on

vargused, samuti sissetungimise katse ja ülejäänud sissetungimised kvalifitseeritud eraldi).

1.1

KarS § 266 lg 2 p 1 järgi süüdistatakse A. Kivi järgmistes tegudes.

18. mai 2021 öösel kella 01:00 paiku tungis A. Kivi välisukse jõuga lahti tõmbamise teel sisse

Haapsalu linnas XXX asuvasse W elamusse. Sealt varastas ta väheväärtusliku võõra vallasasja

– W rahakoti koos selles olnud sularaha, isikutunnistuse, Swedbank AS-i pangakaardi ja

juhiloaga.

28. oktoobri 2022 õhtust kuni kella 2:00-ni 29. oktoobril 2022 tungis A. Kivi varuvõtit

kasutades Y tahte vastaselt viimasele kuuluvasse Haapsalus VVV asuvasse elamusse.

29. oktoobrist 14. novembrini 2022 ulatuval ajavahemikul tungis A. Kivi taas valdaja tahte

vastaselt Yle kuuluvasse elamusse, mida kasutas enda äranägemise järgi elamiseks. Sisse

tungimiseks murdis ta lahti köögi akna.

KarS § 266 lg 2 p 1- § 25 lg 2 järgi süüdistatakse A. Kivi selles, et ta püüdis 22. novembri

2022 öösel kella 02:29 ajal tungida köögi akna lahti murdmise teel valdaja tahte vastaselt taas

sisse Yle kuuluvasse elamusse. Tegu jäi lõpule viimata politsei sekkumise tõttu.

1.2

KarS § 213 lg 1 järgi on A. Kivile esitatud süüdistus selles, et pärast seda, kui ta oli

murdnud sisse W koju ja varastanud sealt rahakoti koos selles olnud Swedbank

AS-i pangakaardi ja selle PIN-koodidega, võttis A. Kivi pangakaarti ja selle PIN-koode

ebaseaduslikult kasutades 18. mail 2021 kell 2:47 ajal Taeblas Pargi tn 2 asuvast Swedbank

AS-i sularahaautomaadist välja 500 eurot ja kell 4:42 Rummus Haapsalu mnt 14 asuvast

Swedbank AS-i sularahaautomaadist 100 eurot.

1.3

KarS § 199 lg 2 p 4 järgi süüdistatakse A. Kivi selles, et ta varastas ajavahemikul 22.

maist 2021 kuni kella 15.00-ni 24. mail 2021 Haapsalu linnas XXX asuvast ja talle kasutada

antud W garaažist Wle kuuluva muruniiduki Clint CL-510CJ, akutrelli ja 5-liitrise kanistri 5 l

bensiiniga 95, tekitades Wle varalise kahju summas 279 eurot.

1.4

KarS § 199 lg 2 p 8 ja 9 järgi on A. Kivile esitatud süüdistus selles, et ta tungis 23.

mail 2021 kella 16.00 ja 24. mail 2021 kella 17:00 vahelisel ajal plastikkatte eemaldamise teel

sisse Harju maakonnas Lääne-Harju vallas XXX külas KKK asuvasse Cle kuuluvasse garaaži,

kust varastas kompressori, 25 m kaablitrumli, 4 l bensiini, 5 l klaasipesu vedelikku ja jalgratta

sadula kõrguse regulaatori detaili. Sellega tekitas ta Cle kokku 226,4 euro suuruse varalise

kahju.

1.5

KarS § 121 lg 1 järgi on A. Kivile esitatud süüdistus selles, et ta tarvitas 15. novembril

2022 kell 12.28 paiku Yle kuuluva Haapsalus VVV asuva kinnistu hoovil viimase vastu

vägivalda. Eesmärgiga saada kannatanult kätte mobiiltelefon, lõi A. Kivi käega Y, kes helistas

samal ajal numbril 112, vasaku küünarnuki pihta ja vastu käsi. Samuti tõukas A. Kivi Y, nii et

viimane kukkus. Oma tegevusega põhjustas A. Kivi E. Yle füüsilist valu.

1.6

KarS § 209 lg 2 p 1 järgi on Ahti Kivile esitatud süüdistus järgnevas. Olles andnud

sõiduauto Škoda Roomster reg. nr. LLLLLL vastutavale kasutajale ÜMle lubaduse autot

remontida, sai A. Kivi 27. detsembril 2022 õiguse autot selle remontimiseks vallata. Kui ÜM

tundis huvi, millal ta auto remondist tagasi saab, hoidus A. Kivi sellele vastamast, tuues

ettekäändeks erinevaid põhjusi, miks ta ei saa veel autot tagastada. Ta keeldus ütlemast, kus

auto asub, kui ÜM soovis ise sellele järele minna. A. Kivi ütles, et auto on kindlas kohas,

kuhu juurdepääs on ainult temal. Vaatamata korduvatele nõudmistele ei tagastanud A. Kivi

erinevatel ettekäänetel autot selle vastutavale kasutajale ÜMle ega sõiduki omanikule Qle. A.

Kivi võttis auto „ebaseaduslikult enda kasutusse ning tal puudus kavatsus sõidukit tagastada

ja pööras selle enda kasuks, saades sellega varalist kasu 1700 eurot sõiduki turuväärtuses“.

Politsei leidis auto 27. jaanuaril 2023 Keila linnas Kirsi tn 4 parklas ja tagastas selle

omanikule Qle. Tagastamise hetkel puudusid sõidukil tagaiste ja tagaluugi polster ja

demonteeritud oli tagaluugi lukk.

Oma teoga tekitas Ahti Kivi ETle varalise kahju 3437,78 eurot, mis seisnes auto

taastamiskuludes.

2. Pärnu Maakohus tegi 18. septembril 2024 otsuse, millega tunnistas Ahti Kivi süüdi

KarS § 266 lg 2 p 1, § 213 lg 1, § 199 lg 2 p-de 4, 8 ja 9, § 121 lg 1 ning § 209 lg 2 p 1 järgi.

KarS § 266 lg 2 p 1 järgi mõistis kohus A. Kivile karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust, KarS

§ 213 lg 1 järgi 8 kuud vangistust, KarS § 199 lg 2 p 4, 8, 9 järgi 1 aasta vangistust, KarS §

121 lg 1 järgi 6 kuud vangistust ning KarS § 209 lg 2 p 1 järgi 2 aastat vangistust.

KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel mõistis kohus A. Kivile liitkaristuseks 3 aastat vangistust.

Seda vähendas kohus KrMS § 238 lg 2 alusel ⅓ võrra, st 2 aastani.

Karistusest luges kohus kantuks neli päeva.

KarS § 74 lg 1, 3 alusel jättis kohus Ahti Kivile mõistetud vangistuse ärakandmata osa 1 aasta

11 kuud 26 päeva täitmisele pööramata tingimusel, et A. Kivi ei panna 3 aasta 3 kuu pikkuse

katseaja jooksul toime uut kuritegu ning täidab katseajal kriminaalhooldaja järelevalve all

KarS § 75 lg 1 p-des 1–6 sätestatud kontrollnõudeid.

Kohus rahuldas kannatanu Q tsiviilhagi osaliselt ja mõistis Ahti Kivilt kuriteoga tekitatud

varalise kahju hüvitamiseks kannatanu kasuks välja 282 eurot.

Lisaks sellele mõistis kohus Ahti Kivilt riigi kasuks välja menetluskulud 2031,35 eurot.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Ahti Kivi kaitsja, kes taotleb maakohtu

otsuse tühistamist Ahti Kivi KarS § 266 lg 2 p 1, § 213 lg 1, § 199 lg 2 p 4, 8, 9, § 121 lg 1, §

209 lg 2 p 1 järgi süüdimõistmise ja talle mõistetud karistuste osas ning Ahti Kivi esitatud

süüdistuses õigeksmõistmist. Kui kohus mõistab Ahti Kivi õigeks vaid osas süüdistustes,

palub kaitsja vastavalt sellele vähendada mõistetud liitkaristust.

3.1

Apellant leiab, et kohus on Ahti Kivi süüditunnistamisel W elamusse sissetungimises

ja tema pangakaardiga raha väljavõtmises tuginenud põhjendamatult kannatanu ütlustele.

Pärnu Maakohus mõistis Ahti Kivi W elamusse sissetungimises süüdi W ütluste põhjal, mille

kohaselt kahtlustas viimane sissetungimises eelmistel päevadel tema juures käinud meest (A.

Kivi), ning tõendite põhjal, mis tõendasid, et W pangakaart PIN-koodidega oli 18.mai 2021.a.

öösel Ahti Kivi valduses. Kaitsja leiab, et maakohus on tõlgendanud kõrvaldamata kahtlused

süüdistatava kahjuks.

W ütlustest nähtuvalt ei ole kannatanul mingit tajutud teavet selle kohta, kes ööl vastu 18.

maid 2021. a tema eluruumi tungis. Asjaolu, et kannatanu pangakaart koos PIN-koodidega oli

süüdistatava valduses ja süüdistatav võttis sellega kahel korral pangaautomaadist, kannatanu

kontolt raha, ei tõenda, et süüdistatav oleks kannatanu elukohta sisse tunginud. Ahti Kivi on

kannatanu pangakaardi ja PIN-koodi enda valdusesse saamise kohta andnud ütlused, et võttis

raha W teadmisel ja nõusolekul, sest viimane oli jäänud talle võlgu. See, et kannatanu pole

nende asjaolude kohta ütlusi andnud, on selgitatav tema võimalike mäluhäiretega.

3.2

Y eluruumi sissetungimises 28.–29. oktoobril 2022 mõisteti Ahti Kivi süüdi Y ütluste

alusel. Y ise seda, kes majja sisse oli tunginud, ei näinud. Tema ütluste kohaselt ei varjanud A.

Kivi sissetungimist, ütlustest ei selgu aga, mida see mittevarjamine tähendab. Y omistab öised

sündmused süüdistatavale üksnes eelneva suhtluse ja kahtluse alusel ning mingeid tõendeid,

mis neid kinnitaks, ei ole.

Y eluruumi sissetungimises 29. oktoobri ja 14. novembri 2022 vahelisel ajal mõistis kohus A.

Kivi süüdi tunnistaja KK ja kannatanu Y ütluste alusel, kaitsja hinnangul ei näita aga

kummagi ütlused, et just A. Kivi oli see, kes majja sisse tungis. Nende ütlustest nähtub vaid

see, et toas olid kellegi asjad, kuid selle kohta, et tegemist oli just A. Kivi asjadega, tõendeid

pole. See, et KK nägi A. Kivi Y kinnistul ja et kinnistul olid ka A. Kivi asjad, ei näita, et A.

Kivi oleks majja sisse tunginud.

Samuti puuduvad tõendid selle kohta, et just Ahti Kivi oleks eespool mainitud ajavahemikul

elamu köögiakna lahti murdnud. Kohtu vastupidine seisukoht ei tugine kogutud tõenditele.

Ahti Kivi süüdimõistmisel 22. novembril 2022 aset leidnud Y elamusse sissetungimise katses

on kohus rikkunud KrMS § 61 lg 2 nõudeid ega ole hinnanud tõendeid kogumis. Kohus

tugines A. Kivi süüdimõistmisel peamiselt kannatanu politseiametniku LP ütlustele. Viimane

andis kuu aega pärast sündmust ütlusi, et tundis VVV elamu aias olnud mehes ära A. Kivi.

Samas varahommikul pärast sündmust antud ütlustes ei ole LP väitnud, et tundis nähtud mehe

ära. Kaitsja leiab, et seega on tunnistaja ütlustes oluline vastuolu. Seetõttu tuleb

politseiametniku ütlused jätta ebausaldusväärsetena kõrvale.

Apellant leiab, et „isegi juhul, kui oleks tõendatud A Kivi poolt ühel või mitmel korral

sissetungimine kannatanu Y elamusse aadressil VVV, Haapsalu, ei vastaks see käitumine

KarS § 266 lg.2 p.1 süüteokoosseisu objektiivse külje tunnustele“. Y elamu esimesel ja teisel

korrusel asuvad küll eluruumid, kuid esimese korruse ruumid ei olnud väidetavate

sissetungimiste ajal kellegi kodu.

3.3

W garaažist muruniiduki, akutrelli ja bensiinikanistri varguses mõistis kohus Ahti Kivi

süüdi peamiselt seetõttu, et muruniiduk leiti 25. mail 2021 XXXst, süüdistatava kasutuses

olnud kuivatist. Kohus jättis kõrvale A. Kivi ütlused, et ta laenas muruniiduki 18. mail 2021

kannatanult, leides, et A. Kivi eri aegadel antud ütlused on omavahel vastuolus. Kaitsja

hinnangul on kohus jätnud ütlused kõrvale alusetult, sest A. Kivi on selgitanud, et tal ei tulnud

esimesel ülekuulamisel meelde muruniiduki laenamisest rääkida. Süüdistatava väidet ei

muuda ebausutavaks asjaolu, et kannatanu avastas varguse 24. mail 2021 ja arvab, et vargus

pandi toime ajal, kui ta oli Vormsis ehk 21. ja 24. mai 2021 vahelisel ajal. Kannatanult ei ole

ülekuulamisel täpsustatud, millal ta käis viimati garaažis ja millal ta viimati muruniidukit,

akutrelli ja kanistrit oma valduses nägi.

Ostukviitungist nähtuvalt oli muruniiduk ostetud 15. mail 2021 Haapsalu Bauhofist. Seda

oskas oma ütlustes rääkida ka A. Kivi. Kaitsja hinnangul näitab see, et süüdistatav teadis

muruniiduki soetamise asjaolusid, et tema ütlused 15.–16. mai sündmuste kohta on tõesed.

Seetõttu on alust arvata, et ka tema muud ütlused on tõesed.

Kaitsja toob välja, et erinevalt A. Kivist ei ole W rääkinud sellest, et nad käisid koos A.

Kiviga Bauhofist niiduki käivitamiseks abi küsimas. Kaitsja leiab, et kui kannatanu unustas

selle, võis ta unustada ka selle, et ta laenas niidukit A. Kivile.

Seda, et A. Kivi oleks muud esemed W garaažist varastanud, on täielikult tõendamata. Ka

kohus on möönnud, et varale oli juurdepääs ka kolmandatel isikutel, sest W värav ja

garaažiuks olid lukustamata. Vale on aga kohtu seisukoht, et kui varem ei olnud keegi midagi

varastanud, siis ei saanud ka nüüd panna vargust toime keegi teine kui niiduki võtnud A. Kivi.

3.4

Kohus mõistis Ahti Kivi Cle kuuluvast garaažist toime pandud varguses süüdi

peamiselt seetõttu, et C leidis varastatud esemed Ahti Kivi kasutatavast viljakuivatist.

Kaitsja hinnangud viitavad tõendid võimalusele, et kuivatisse oli sisse tunginud ja asjad sinna

jätnud kolmas, tuvastamata isik. Nimelt nähtub kuivati omaniku AR ütlustest, et Ahti Kivi

hoidis kuivati uksi lukus, kuid sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt oli kuivati uks C

kutsutud politsei saabumise ajal lahti.

Alusetu on maakohtu seisukoht, mille kohaselt näitab seda, et varguse pidi olema toime

pannud A. Kivi, tõik, et kuivatis oli ka Wlt varastatud niiduk. Selle niiduki oli A. Kivi Wlt

laenanud. Ka on kohus alusetult viidanud modus operandi’le.

3.5

Kohus mõistis Ahti Kivi ebaõigesti KarS § 209 lg 2 p 1 järgi süüdi Qle kuuluva

sõiduauto Škoda Roomster kelmuse teel enda kasuks pööramises. Süüdimõistmine oli

ebaõige, sest Ahti Kivi tegevuses puudus süüteokoosseisu subjektiivne tunnus – otsene või

kaudne tahtlus pöörata ÜMlt hoolduse ja remondi tegemiseks enda kasutusse saadud autot

enda kasuks, enda omandisse.

Omastamistahtluse puudumist tõendab asjaolu, et A. Kivi tõi auto pärast selle esmakordset

enda valdusesse saamist ÜMle tagasi ja sai siis 27. detsembril 2022 remondi lõpetamiseks

uuesti enda kätte.

Ahti Kivil puudus tahtlus pöörata auto enda kasuks ka auto teistkordselt oma valdusse

saamisel 27. detsembril 2022. Auto jäi süüdistatava valdusesse, sest lubatud remont viibis. Ka

olid A. Kivil objektiivsed takistused auto tagastamiseks, mida ta ka ÜMle selgitas. Kaitsja

hinnangul tõendab kannatanu menetlejale esitatud sõnumivahetus, et A. Kivil polnud

omastamistahtlust, sest süüdistatav on kannatanu sõnumitele vastanud, süüdistatav pole oma

vastustes eitanud auto kuulumist kannatanule ega olemist tema valduses ning süüdistatav on

esitanud vastuses põhjused, mis hetkel takistavad auto tagastamist.

Seda, et A Kivil puudus omastamistahtlus, tõendavad ka tunnistaja MP ütlused. Tunnistaja

sõnul kasutas Ahti Kivi halli värvi kaubiku moodi sõiduautot (see vastab Škoda Roomsteri

välimusele) ja tunnistaja sai Kivi jutust aru, et auto oli saadud laenuks. Kaitsja hinnangul

kinnitab see, et A. Kivi ka oma lähedastele tunnistas, et tegu on võõra esemega, mis tuleb

tagastada, et ta polnud autot oma kasuks pööranud ega soovinud seda.

Järeldust, et A. Kivil polnud omastamistahtlust, ei väära ka aeg, mil auto oli süüdistatava

valduses. See ajavahemik oli üks kuu, mis on suhteliselt lühike aeg. Seetõttu ei saa selle

põhjal teha järeldusi tahtluse olemasolu kohta.

3.6

Ahti Kivi Y kehalises väärkohtlemises süüdi mõistes jättis kohus ebaõigesti kõrvale

süüdistatava ütlused, hindas ebaõigesti tunnistajate VK ja KK ning kannatanu Y ütlusi.

Kohus jättis A. Kivi ütlused kõrvale, leides, et need on ebausaldusväärsed, kuna neid ei toeta

ükski teine tõend. See kohtu hinnang on väär. A. Kivi ütlusi, et ta ei kasutanud kannatanu

suhtes füüsilist vägivalda, kinnitavad tunnistaja VK ütlused. VK ütluste kohaselt ei näinud ta,

et mees (A. Kivi) oleks naist (Y) löönud, lükanud või tõuganud. Arvestades Y kirjeldatud

vägivalla ulatust, oleks VK pidanud seda märkama.

Kuna KK andis edasi Ylt kuuldut, on tema ütluste tõendiväärtus oluliselt madalam kui

sündmust pealt näinud tunnistaja ütlustel.

Kehalist väärkohtlemist ei tõenda ka häirekeskuse kõne helisalvestis. Viimane tõendab kõigest

konflikti A. Kivi ja Y vahel.

4. Apellatsioonile on esitanud kirjaliku vastuse prokurör ja kannatanu Y.

4.1

Prokurör leiab apellatsioonile esitatud vastuses, et maakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud ning apellatsioonis välja toodud asjaolud ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks. Maakohus ei ole teinud vigu tõendite hindamisel ega karistuse mõistmisel.

Kaebuses tuginetakse peamiselt süüdistatava ütlustele ja tema esitatud versioonile. Maakohus

on aga hinnanud kõiki tõendeid kogumis ning on põhjendatult lugenud süüdistatava ütlused

ebausaldusväärseteks. Prokurör peab põhjendatuks ka modus operandi’le tuginemist.

Erinevate kuritegude toimepanemise viisi sarnasus võib anda võimaluse järeldada, et need on

toime pannud sama isik.

Alusetu on seisukoht, et Yle kuuluvasse hoonesse sissetungimine polnud sissetungimine

eluruumi. Tegemist oli ilmselgelt elamiseks kasutatavate ruumidega. See nähtub nii

sündmuskoha vaatlusprotokollidest kui kannatanu ütlustest. See, kui ruumis sissetungimise

hetkel kedagi sees ei ela ega viibi, ei muuda ruumide olemust.

4.2

Y esitas apellatsioonile kaks vastust.

Esimeses vastuses leiab ta, et apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Kannatanu on seisukohal,

et apellatsioon tugineb valedele.

Vastuseks apellatsiooni väitele, et Y sõnul ei varjanud A. Kivi, et oli majas ööbinud, kuid

ütlustest ei selgu, „milles see ööbimise mittevarjamine seisnes“, märgib Y et on need

selgitused koos SMS-idega uurimise käigus politseile andnud. Lisaks sellele on Y kirjeldanud

asjaolusid, mis näitavad, et tema majas oli ööbinud just A. Kivi. Samuti selgitab kannatanu, et

15. novembril 2021 hiilis ümber maja just A. Kivi. Köögiaknast sissemurdjas tundis Ahti Kivi

ära nii Y kui ka politseiametnik.

Apellatsioonis väidetakse valesti, justkui ei oleks ruumise puhul, kuhu A. Kivi sisse murdis,

tegemist Y koduga. Kannatanu leiab, et Ahti Kivi ega tema kaitsja ei tunne tema maja ja

väidavad valesti, justkui oleks majas eraldi korterid või et osa majast oleks mitte-eluruum.

Veel on vastuses esitatud kannatanu kirjeldus sellest, kuidas A. Kivi talle kallale tuli.

Teises kirjalikus vastuses märgib Y, et A. Kivi on jätkanud süstemaatiliselt samasuguste

õigusrikkumiste toimepanemist, mille eest ta maakohtus süüdi mõisteti. Seda näitavad

vastusele lisatud ajaleheartiklid. Kannatanu leiab, et avaliku korra tagamiseks ei ole muud

võimalust kui isiku kinnipidamine kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Kannatanu palub võtta

arvesse A. Kivi ühiskonnaohtlikkust ja rakendada rangemat karistusmeetodit.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium leiab, et apellatsiooni argumendid ei anna alust Ahti Kivi

õigeksmõistmiseks üheski talle süüks pandud kuriteos. Küll tuleb A. Kivi KarS § 209 lg 2 p 1

järgi kvalifitseeritud kuritegu kvalifitseerida ümber KarS § 201 lg 2 p 1 järgi. Tema karistuse

muutmiseks ei ole alust.

I

6. Pärnu Maakohus mõistis Ahti Kivi süüdi järgmistes W vastu toime pandud

kuritegudes:



ööl vastu 18. maid 2021 tungis ta sisse W elamusse,



elamust võetud rahakotis olnud pangakaardiga võttis A. Kivi samal ööl

pangaautomaatidest W nõusolekuta välja sularaha;



ajavahemikul 22. maist 2021 kuni kella 15.00-ni 24. mail 2021 varastas ta W garaažist

W muruniiduki, akutrelli ja bensiini E95 täis 5-liitrise kanistri.

Ringkonnakohus käsitleb neid kuritegusid koos. A. Kivile etteheidetavad teod on osad

omavahel seotud sündmuste jadast, eriti tihedalt on omavahel seotud W elamusse

sissetungimine ja tema pangakaardi kasutamine. Tõendid selle kohta, kes võttis pangakaardiga

raha välja, on olulised ka sissetungija tuvastamiseks. Lisaks sellele on kõigi tegude puhul

oluliseks tõendiks kannatanu ütlused, mille usaldusväärsuse on kaitsja seadnud kahtluse alla,

mõistlik ei ole aga sama küsimust korduvalt uuesti käsitleda.

6.1

W elamusse sissetungimisega seoses tuleb tõdeda, et kaitsja väide, mille kohaselt W ei

näinud ega kogenud muul moel, et tema majja tungis sisse just A. Kivi, peab paika. See ei

anna aga alust A. Kivi õigeksmõistmiseks.

Kuigi W ütluste kohaselt ta seda, kes ööl vastu 18. maid 2021 ta majja tungis, ei näinud ega

muul sissetungija isikut tuvastataval moel ei kogenud, on tema ütlused olulised.

Esiteks ilmneb tema ütlustest sissemurdmise aeg – W ütluste kohaselt kuulis ta öösel veidi

enne kella ühte, et keegi kolistab maja tagumise uksega, aga ei läinud vaatama. Seda, et maja

tagaukse kaudu oli majja sisse tungitud, kinnitab sündmuskoha vaatluse protokoll (kd I; tl 1–

7). Selle kohaselt oli maja tagauks paokil, kusjuures lukukeel oli väljas, s.t lukustatud asendis.

Vaatlusprotokolli kohaselt tuvastati, et ust saab avada hoolimata sellest, et lukk on lukustatud,

seetõttu, et kahepoolse ukse teine poole põrandasse käiv riiv polnud kinni.

Ka on W ütlused olulised põhjusel, et tema sõnul avastas ta rahakoti kadumise just

sissetungimisele järgnenud hommikul. Ta seostas rahakoti kadumist sissetungimisega, kuna

tema kinnitusel jäi ta rahakott elutoa diivanile (mälestuse, et rahakott sinna jäi, on W sidunud

oma ütlustes konkreetse asjaoluga: ta müüs mootorratta ja selleks läks vaja ID-kaarti). W

ütluste kohaselt kontrollis ta pärast rahakoti kadumise avastamist, kas tema pangakaarti on

kasutatud. Kontoväljavõtte kohaselt oli kaarti öösel kahel korral – kell 02.47 ja 04.42 –

kasutatud. Kaardiga pangaautomaatidest raha välja võtmist ja selle aega tõendab

kontoväljavõte (kd I; tl 12).

Seega oli kaarti kasutatud pärast seda, kui W kuulis kolistamist tagumise ukse juures, mille

kaudu majja sisse tungiti. Järelikult on alust eeldada, et kaarti kasutanu sai selle enda

valdusesse tänu sissemurdmisele.

Pangaautomaatidest raha välja võtnu on näha pangaautomaadi turvakaamera salvestisest

tehtud väljatrükil (kd I; tl. 17). Sellel olevas isikus on A. Kivi tundnud ära tunnistaja MP (kd I;

tl. 65, 66).

W ja A. Kivi endi ütlustest ilmneb, et A. Kivi oli elumajja sissemurdmisele ja garaažist toime

pandud vargusele eelnenud ajal W juures käinud.

W on 18. mail 2021 antud ütlustes (kd I; tl. 9, 10) kirjeldanud oma kokkupuudet A. Kiviga

järgmiselt. 15. mail 2021 tuli tema koju üks meesterahvas, kes oli 6–7 aastat tagasi tahtnud

talt ühte autot osta. Mees tundis huvi, kas W saaks talle oma garaaži rentida. W oli sellega

nõus ja meesterahvas tõi tema garaaži auto varuosi. W omakorda palus meesterahval muru

niita, sest tal endal oli selg haige. Ta maksis selle eest 50 eurot. Esmaspäeval. 17. mail 2021

tuli Wle külla sõber koos ühe mehega, kes ostis talt kaks mootorratast. Sel ajal, kui

mootorrataste ostja pani rattaid treileri peale, tuli sinna nädalavahetusel muru niitnud mees

koos ühe Rootsi mehega. Muru niitnud mees oli ka tahtnud mootorratast osta, aga tal polnud

raha.

A. Kivi ise andis 30. mail 2021 ütlusi (kd I, tl. 77, 78), et läks 12. mail 2021 Wle, keda

kunagisest ajast teadis, külla. Ka tema ütluste kohaselt oli ta huvitatud Wlt mootorratta

ostmisest. Ta ütles Wle, et püüab selleks kuskilt laenu saada. Samuti rääkis A. Kivi, et küsis

Wlt luba tema garaaži kasutada, A. Kivi väitel selleks, et tegeleda seal nn konjakitooli

tegemisega. Seejuures andis A. Kivi ütlusi, et garaaž ei käinud lukku.

Uuesti käis ta W juures 13. mail 2021, sedapuhku koos ühe tuttavaga, kelle perekonnanimi on

H. Nädalavahetusel käis ta W palvel tema juures muru niitmas.

17. mail 2021 sõitis ta kuskil lõunast ema juurde Keilasse, sest emal oli juhtunud veeavarii. Ta

jäi ka ööseks ema juurde, lammutas põranda üles, et vaadata, kuhu vesi jõudnud on.

Haapsalus käis ta teisipäeva, 18. mai, päevasel ajal (kd I; tl. 78).

20. mail 2021 tegeles ta W garaažis oma tooliga, kuid W tuli ja käskis oma asjad ära viia,

mida ta ka õhtuks tegi.

A. Kivi väide, et ta oli ööl vastu 18. maid 2021 Keilas, tähendaks paika pidamisel nii seda, et

ta ei saanud W Haapsalus asuvasse majja sisse murda, kui ka seda, et ta ei saanud

pangaautomaatidest W pangakaardiga raha välja võtta – need pangaautomaadid, millest

kontoväljavõtte kohaselt raha välja võeti, asusid Swedbanki kodulehel olevate

pangaautomaatide asukohaandmete kohaselt Taeblas ja Rummus (kd I; tl 13).

Nagu eespool märgitud, on aga pangaautomaadi turvakaamera salvestise väljavõttest näha, et

raha väljavõtjaks oli A. Kivi. Lisaks tuleb märkida, et asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt oli

A. Kivi kasutuses punane sõiduauto Honda Cvic registreerimisnumbriga XXXXXX (kd I; tl

67), toimikus olevast õiendist nähtuvalt jäi selle numbrimärgiga auto ööl vastu 18. maid 2021

kell 02.41 Uuemõisas Tallinna suunas liikudes politseikaamerasse (kd I; tl 22). Punane Honda

Cvicuna äratuntav auto on näha ka pangaautomaadi turvakaamera salvestise väljavõttel.

Hiljem, 26. juulil 2021 antud ütluses (kd I; tl. 127, 128) tunnistas A. Kivi, et võttis W

pangakaardiga raha välja. Ta väitis aga, et W andis talle ise pangakaardi ja PIN-koodi, et ta

saaks raha välja võtta. Selle põhjuseks oli asjaolu, et W oli jäänud talle võlgu. Nimelt oli A.

Kivi soovinud Wlt mootorratast osta ja oli maksnud 750 eurot ette, W müüs aga mootorratta

teisele inimesele.

Seega on A. Kivi eri aegadel antud ütlused ilmses vastuolus. Ringkonnakohtu hinnangul on

see vastuolu selline, et annab alust lugeda tema ütlused ebausaldusväärseks. Kui W oleks

andnud ise talle pangakaardi, polnuks A. Kivil esialgu põhjust salata kaardiga raha välja

võtmist ja esitada oma tolleöise asukoha kohta väiteid, mille teised tõendid ümber lükkasid.

Tähelepanu väärib, et ka esialgsetes ütlustes rääkis A. Kivi nii sellest, et ta oli huvitatud Wlt

mootorratta ostmisest, kui ka sellest, kuidas ta ise sattus juures olema, kui W müüs

mootorratta teisele inimesele. See-eest pole sõnagi sellest, et ta oleks ise juba mootorratta eest

osa raha ära maksnud. A. Kivi ütluste kohaselt ütles ta Wle, et soovib mootorratast ja proovib

selle ostmiseks kuskilt laenu saada. Arvestades, et A. Kivi andis esimesel ülekuulamisel

mootorratta ostusoovi kohta nii detailseid ütlusi, on alust eeldada, et kui ta oleks osa raha

mootorratta eest juba ära maksnud, oleks ta ka seda maininud. Ühtlasi seab A. Kivi hilisema

väite, et ta oli mootorratta eest osa raha ära maksnud, kahtluse alla asjaolu, et tema endagi

ütlustest ei nähtu, et ta oleks kuidagi sekkunud, kui nägi, et W mootorrattad kellelegi teisele

müüb. Seda ei nähtu ka kannatanu ega A. Kiviga koos olnud AAH ütlustest (kd I; tl. 39).

Seevastu ei ole alust lugeda ebausaldusväärseks W ütlusi.

Kaitsja leiab apellatsioonis, et kuna tunnistaja SV ütluste kohaselt kuritarvitas W alkoholi,

võisid Wl olla mäluhäired. Asjaoluna, mis võimalikke mäluhäireid näitavad, on kaitsja toonud

esiteks välja selle, et erinevalt süüdistatavast pole W oma ütlustes maininud, et nad panid 15.

mail 2021 muruniidukit koos kokku ja käisid selle käivitamise kohta Bauhofist nõu küsimas.

Veel viitab kaitsja hinnangul W võimalikele mäluhäiretele see, et W väitis esialgu, et talt on

varastatud ka auto veljed talverehvidega, kuid hiljem leidis ta need oma garaaži tagant.

Kaitsja leiab, et kannatanu võiski oma rehve tegelikult garaaži taga hoida.

Paika peab see, et tunnistaja SV ütluste kohaselt kuritarvitas W alkoholi. Ringkonnakohus ei

näe alust nende ütluste õigsuses kahelda. Samas ei tähenda see veel tingimata tema ütluste

ebausaldusväärsust. Apellatsiooni väited W mäluhäirete kohta on oletuslikud. Mis puutub

argumenti, et W pole rääkinud sellest, kuidas nad A. Kiviga koos Bauhofis käisid, siis

tegemist ei ole asjaoluga, millel oleks W majja sissetungimisega või muruniiduki vargusega

sellist puutumust, et seda oleks igal juhul pidanud ütlustes mainima. Väide, et W võis

süüdistada A. Kivi oma auto talverehvidega velgede varguses, sest oli unustanud, et hoiustas

neid garaaži taga, kust ta need hiljem leidis, on ilmselgelt oletuslik.

Eelnevast tulenevalt on maakohus põhjendatult pidanud W ütlusi usaldusväärseks, A. Kivi

ütlusi aga mitte.

W ütluste ja teiste tõendite kogumi alusel on põhjendatud järeldus, et A. Kivi murdis W majja

sisse ja võttis sealt W rahakoti. Rahakotist saadud kaardiga võttis ta omakorda

pangaautomaatidest välja sularaha. Seda, et raha välja võeti, nagu ka see, millistest

pangaautomaatidest ja millal seda tehti, tõendab pangakonto väljavõte. Seda, et raha võttis

välja A. Kivi, tõendab pangaautomaadi turvakaamera salvestise kaadrist tehtud väljatrükk.

Seda, et kaardi sai A. Kivi enda kätte tänu sissemurdmisele, tõendavad W ütlused, et samal

ööl, kui kaardiga raha välja võeti, murti tema majja sisse ja pärast seda polnud majas enam

tema rahakotti. Need asjaolud kogumis näitavad, et A. Kivi sai W pangakaardi enda valdusse

just sissemurdmise tulemusel.

Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on õigesti tuvastanud nii selle, et A.

Kivi tungis W elamusse sisse, kui ka selle, et ta võttis ilma W nõusolekuta pangakaarti

kasutades W arvelduskontolt raha välja.

6.2

A. Kivi süüditunnistamist W garaažist asjade varastamises vaidlustab kaitsja samuti

argumendiga, et maakohus on alusetult pidanud usaldusväärseks W ütlusi ning

ebausaldusväärseks A. Kivi omi. Lisaks sellele leiab kaitsja, et maakohus on KrMS § 7 lg-t 3

rikkudes tõlgendanud kõrvaldamata kahtlused A. Kivi kahjuks.

Kaitsja märgib, et süüdimõistmine tugineb valdavalt tõsiasjale, et muruniiduk leiti 25. mail

2021 XXXst A. Kivi kasutuses olnud kuivatist. Apellant leiab aga, et A. Kivi on muruniiduki

tema valduses olemist usutavalt selgitanud – tema väitel laenas ta niidukit. Seejuures on

kaitsja möönnud, et esimesel korral A. Kivi seda oma ütlustes ei maininud. Kaitsja arvates ei

peaks see aga andma alust pidada A. Kivi ütlusi ebausaldusväärseks, sest A. Kivi on

selgitanud, et tal ei tulnud esimesel ülekuulamisel meelde sellest rääkida.

Erinevalt kaitsjast ei pea ringkonnakohus A. Kivi selgitust veenvaks. Esiteks väärib

tähelepanu see, et hilisemal ülekuulamisel tuli A. Kivi välja mitme väitega selle kohta, et pole

talle etteheidetavaid kuritegusid toime pannud. Nii esitas A. Kivi samal ülekuulamisel väite,

et W oli ise andnud oma pangakaardi tema kätte. Nagu eespool märgitud, oli see väide A. Kivi

esialgse versiooniga sellest, mida ta ööl vastu 18. maid 2021 tegi, nii selges vastuolus, et

vastuolu pole selgitatav sellega, et ta lihtsalt unustas sellest varem rääkida. Sel põhjusel on

alust kahelda ka muruniiduki laenamise väites.

Põhjuseid niiduki laenamise väites kahelda on veelgi. Tähelepanu väärib, et kuigi A. Kivi

väitis, et ta laenas muruniiduki, ei ole ta üldse rääkinud, millal ja kuidas see toimus. Selle

asemel on A. Kivi rääkinud kõrvalistest asjadest. Ta on kirjeldanud detailselt, kuidas ta käis

koos Wga niidukit ostmas ja kuidas nad jäid selle käivitamisega hätta. Kaitsja hinnangul

näitab see kirjeldus A. Kivi ütluste usaldusväärsust, sest selle kohta, kust niiduk on ostetud,

sai ta anda ütlusi vaid juhul, kui ta tõesti oli juures. Ringkonnakohus nendib, et väited

muruniiduki kokkupanemise ja Bauhofist abi küsimise kohta võivad olla tõesed, sest W

ütlustest ja ostutšekist (kd I; tl. 25) nähtuvalt oli niiduk ostetud 15. mai 2021 hommikul ehk

samal nädalavahetusel, kui A. Kivi käis W juures niitmas. Niiduki kokkupanemine ja

Bauhofist abi küsimine ei anna mingit teavet selle kohta, kas A. Kivi võttis niiduki ilma W

loata või laenas seda kokkuleppel. See, kui isik räägib tõtt neutraalsete või kõrvaliste

asjaolude kohta, ei tähenda, et tema ütlused tervikuna tõesed on. Seevastu on põhjust kahelda

ütluste usaldusväärsuses, kui isik jääb oluliste asjaolude puhul väga üldsõnaliseks.

A. Kivi ütluste usaldusväärsust vähendab seegi, et nendegi asjaolude puhul, mille kohta on A.

Kivi ütlusi andnud, ei ole eri ülekuulamisel antud ütlused täiesti ühetaolised. 26. juulil antud

ütlustes on A. Kivi rääkinud, et oli ka muruniiduki ostmise juures (kd I; tl. 128). Seevastu

esimesel ülekuulamisel rääkis ta, et Wl „oli garaažis juba valmis ostetud Bauhofist uus

muruniiduk, mis oli kastis“ (kd I; tl. 78).

Tähelepanu väärib veel teinegi vastuolu. Kuigi A. Kivi ei ole andnud ütlusi, millal ta

muruniiduki laenas, on ta 31. mail 2021 antud ütlustes väitnud, et käis XXXs oleva kuivati

juures muru niitmas 17. või 18. mail 2021 (kd I; tl. 123). Samas on ta kõigest päev varem

antud ütlustes rääkinud, et oli 17. mail 2021 algul Haapsalus ja lõuna paiku sõitis ema juurde

Keilasse, kuhu jäi ka ööseks. 18. mail käis ta päeval Haapsalus ja õhtul läks taas ema juurde

Keilasse. (kd I; tl. 78). Kuna A. Kivi on andnud selle kohta, millal ta kus oli, erinevaid ütlusi,

on tema ütlused, et ta käis 17. või 18. mail laenatud muruniidukiga XXXs muru niitmas,

ebausaldusväärsed.

Erinevalt A. Kivist, kes pole maininud, millal ja kuidas ta muruniidukit laenas, kajastavad W

27. mail 2021 antud ütlused kõiki olulisi detaile niiduki kaduma mineku kohta. Ta selgitas, et

avastas niiduki kadumise pärast seda, kui tuli tagasi Vormsilt, kus oli 21. kuni 24. maini.

Lisaks muruniidukile olid tema ütluste kohaselt kaduma läinud tema auto talverehvid, 5-

liitrine kanister bensiiniga ja akutrell (kd I; tl. 23 pöördel). Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja

seisukohaga, nagu annaks W ütluste usaldusväärsuses alust kahelda see, et W pole maininud,

kuidas nad koos A. Kiviga Bauhofis niiduki käimasaamiseks abi küsimas. Kuna see asjaolu ei

oma tähtsust selle tuvastamisel, kas niiduk varastati, ei olnud Wl põhjust seda oma ütlustes

välja tuua ja sellest mitterääkimine ei sea kahtluse alla seda, kas W mäletab sündmusi õigesti.

Apellatsiooni kohaselt annab põhjust W mälus kahelda asjaolu, et ta leidis veljed

talverehvidega hiljem garaaži tagant. Kaitsja arvates võis W neid seal ise hoida ja selle

unustada. Nagu eespool märgitud, on see väide oletuslik. Pole ühtegi tõendit, et W oleks

hoiustanud velgi rehvidega garaaži taga. On arusaamatu, miks ta oleks seda pidanud tegema,

kui tõenditest nähtuvalt oli tal garaažis küllaldaselt ruumi. Viimane asjaolu on näha

sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fotodelt (kd I; tl 35, 36) ning seda, et seal ruumi oli,

näitavad ka W ja A. Kivi ütlused, mille kohaselt soovis A. Kivi W garaažis oma asju hoida.

Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus usutavaks W ütlusi, et veljed talverehvidega läksid

kaduma koos muruniidukiga. Seega see asjaolu kinnitab W väidet, et sel ajal, kui ta oli

Vormsil, varastati muruniiduk ja püüti varastada ka velgi rehvidega.

W ütluste kohaselt läks koos niiduki ning velgede ja rehvidega kaduma 5-liitrine kanister

bensiiniga ja akutrell. Kaitsja väitel pole see, et A. Kivi ka need varastas, millegagi tõendatud.

A. Kivi auto vaatluse protokolli kohaselt leiti autost muuhulgas küll nii akutrell kui ka 5-

liitrine kanister, kuid maakohus ei tuvastanud, et tegemist oleks olnud just W asjadega. Sellest

tulenevalt on kaitsja hinnangul täielikult tõendamata see, et A. Kivi Wlt kanistri ja trelli

varastas. Kuna garaažiustel ei olnud lukku, võis need asjad varastada keegi teine.

Ringkonnakohus möönab, et kriminaalasjas kogutud tõenditega pole tuvastatav see, et A. Kivi

autos olnud kanister ja trell oleks olnud Wlt varastatud. Kannatanu ei ole oma ütlustes

varastatud trelli ja kanistrit kuidagi kirjeldanud ja mingeid muid tõendeid selle kohta, et A.

Kivi autos olnud esemed pärinesid W garaažist, kogutud ei ole. See ei välista aga seda, et

need asjad Wlt varastati, ega ka seda, et need varastas just A. Kivi.

W ütlustes, et talt need asjad varastati, pole alust kahelda. W ütluste kohaselt läksid need

kaduma koos muruniiduki ja velgedel olevate talverehvidega. Nagu eespool märgitud, leiti

muruniiduk A. Kivi kasutuses olnud hoonest. Seda, et W talverehvid olid vahepeal kadunud,

tõendavad omakorda garaaži vaatlusprotokollid: esimese vaatluse ajal garaažis velgedel

talverehve polnud, pärast seda, kui W teatas nende leidmisest, on neid aga vaadeldud. Kui osa

asju, mille kaduma minekust W teada andis, olid tõesti garaažist ära viidud, on põhjust

järeldada, et ära viidud olid ka ülejäänud esemed, mille kadumisest W teatas. Kuna W avastas

muruniiduki, rehvide, trelli ja kanistri kadumise samal ajal, on alust järelduseks, et need võeti

korraga.

Tuvastatud on, et muruniiduki võttis A. Kivi. Seetõttu on põhjendatud järeldus, et ka

ülejäänud asjad võttis tema. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga, et need võis võtta kes

iganes. Kuigi W on ise tunnistanud, et garaažiustel polnud lukku, nähtub vaatlusprotokollidele

lisatud piltidest, et see ei olnud ilmne ja kaugelt näha olev. Küll oli see teada A. Kivile, kes oli

saanud Wlt loa garaaži kasutada (seda, et ta teadis, et garaaž ei käinud lukku, on öelnud ka A.

Kivi ise: kd I; tl 77 prd).

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et A. Kivile kui varguse toimepanijale viitab ka A.

Kivi varguste modus operandi, kuna sarnase varguse pani ta toime ka Clt. C on kirjeldanud,

kuidas enne seda, kui tema garaažist vargus toime pandi, oli A. Kivi käinud tema õue peal

juttu ajamas ja kasutanud võimalust garaažiga tutvuda (kd I; tl. 86).

Kirjeldatud asjaolusid kogumis hinnates leiab ringkonnakohus, et maakohus on põhjendatult

lugenud tõendatuks, et A. Kivi pani toime varguse W garaažist.

II

7. Apellatsioonis on vaieldud vastu ka A. Kivi süüdi tunnistamisele C XXXs olevast

garaažist 23. mail 2021 kella 16.00 ja 24. mail 2021 kella 17.00 vahelisel ajal toime pandud

varguses.

Lisaks eespool nimetatud faktile, et A. Kivi oli käinud C juures, seob A. Kivi ka selle

vargusega asjaolu, et varastatud asjad leiti tema kasutuses olnud kuivatist.

7.1

Kaitsja märgib, et A. Kivi ütluste kohaselt ei olnud ta sel ajal, kui vargus toime pandi,

XXXs. A. Kivi ütluste kohaselt käis ta XXXs viimati 17. või 18. mail. A. Kivi väitel oli

kuivatisse, kus ta oma asju hoidis, sisse murtud, nii et asjad võis sinna panna keegi teine.

A. Kivi on tõesti andnud 31. mail 2021 ütlusi, mille kohaselt käis ta viimati XXXs 17. või 18.

mail. Nagu aga juba W garaažist toime pandud varguse käsitluse raames öeldud, on need

ütlused vastuolus A. Kivi 30. mail 2021 antud ütlustega, et oli 17. ja 18. mail suurema osa

ajast Keilas, osa ajast aga Haapsalus. Kuna A. Kivi on esitanud eri versioone selle kohta, kus

ta mingil ajal oli, ei ole tema ütlused usaldusväärsed. Tõik, et A. Kivi väide, et ta oli 2021. a

mais XXXs 17. või 18. kuupäeval, on vastuolus tema enda varasemate ütlustega selle kohta,

mida ta neil kuupäevadel tegi, muudab ebausaldusväärseks ka tema väidetava alibi C garaažist

toimunud varguse ajaks. A. Kivi väitel sõitis ta 21. mai 2021 õhtul Pärnusse, kust tuli tagasi

24. mail 2021 lõuna paiku (kd I; tl. 122, 123). Ühtegi muud tõendit, mis kinnitaks, et A. Kivi

oli 21. kuni 24. maini 2021 Pärnus, ei ole. Kuigi A. Kivi väitis, et oli oma tuttavate juures, ei

ole ta neid tuttavaid nimetanud ega seega oma väiteid kontrollitavaks muutnud.

7.2

Apellandi versiooni kohaselt võis kuivatisse tungida ja sinna Clt varastatud asjad peita

menetluses tuvastamata isik. Oma seisukohta põhjendab kaitsja sellega, et kuivati omaniku

AR ütlustest tulenevalt hoidis A. Kivi kuivatit lukus (oli selleks omavoliliselt lukud

vahetanud), C ja politseiametnik TS ütlustest tulenevalt siis, kui kuivatist leiti Clt varastatud

asjad, kuivati uks lukus ei olnud. Niisiis on apellatsiooni väide see, et 2021. aasta mai lõpus

on keegi lukke lõhkudes murdnud kuivatisse sisse ja see sissemurdja võis ühtlasi C garaažist

pärit asjad kuivatisse jätta.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see, et kuivatisse oleks keegi tundmatu sisse tunginud,

tuvastatav. Seoses sellega, et politseiametnik TS kinnitusel oli siis, kui tema kuivati juurde

jõudis, üks uks (vaatlusprotokolli kohaselt kahe poolega autovärava ühes pooles olev uks)

lahti, tuleb märkida, et enne politseiametnikku oli kuivati juures C – just viimane kutsus

politsei, kui nägi kuivatis oma asju. C sõnade kohaselt võttis ta kuivati omaniku ARga

ühendust ja küsis talt luba kuivatisse sisenemiseks. Kohe ta sisse ei läinud, vaid piilus uste

vahelt ning, olles märganud temalt varastatud esemeid, kutsus politsei (kd I; tl. 86, 87).

Ringkonnakohus märgib, et kahetsusväärselt ei ole Ct kuulatud täpsemalt üle küsimuses, kas

ta avas ukse ja kuidas ta seda teha sai. Selle asemel on uurija koostanud õiendi Clt saadud

teabe kohta (kd I; tl. 129). Sellele õiendile ei pea ringkonnakohus võimalikuks tugineda.

Menetlusseadustik näeb isikutelt pärineva teabe tõendina vormistamiseks ette kindla korra –

isikud tuleb üle kuulata. Seega ei vasta kõnealune tõend menetlusseadustiku nõuetele. C enda

ütlused selle kohta, et tal oli omaniku luba kuivatisse siseneda ja ta piilus kuivatisse sisse ukse

vahelt, annavad koos asjaoluga, et politseiametniku saabumise ajal oli uks lahti, võimaldavad

aga järeldust, et ukse avas C.

Selle kohta, et C sai ukse avada tänu sellele, et keegi teine oli eelnevalt luku lahti murdnud, ei

ole aga mingeid tõendeid. Tõendatud pole, et sel uksel (vaatlusprotokolli kohaselt oli tegemist

kahe poolega autovärava ühes pooles oleva uksega), mis oli politseiniku saabumisel avatud,

oleks üldse lukku olnud. AR ütlustest ei selgu, millistel ustel lukud olid (ainuüksi välisuksi oli

hoonel vaatlusprotokollile lisatud fotode kohaselt mitu). Nimelt on AR vaid ebamääraselt A.

Kivi kohta maininud, et „Vahepeal on ta isegi lukke vahetanud ja viibinud seal ilma minu

teadmata/loata“. Sellest tulenevalt ei ole tõendeid, et keegi oleks enne, kui C avastas hoonest

temalt varastatud asjad, hoonesse sisse murdnud.

Tõsi küll, kui kuivati ei olud lukus, tähendab see ühtlasi, et sinna sisenemine ei olnud

takistatud ja nii oli põhimõtteliselt võimalik kõrvalistel isikutel asju sinna viia. Selle vastu

räägib aga asjaolu, et C garaažist vastastatud asjad olid eri kohtades A. Kivi asjade seas, neist

generaator oli W muruniiduki juures, mille oli tõendatult toonud sinna A. Kivi. Pealegi oleks

C garaažist varastatud asjade peitmine võõrasse hoonesse, millest on näha, et see on

kasutusel, ebaloogiline, sest sellega kaasneks oht, et asjad leiab hoone kasutaja. Seetõttu pole

see, et C garaažist varastatud asjad viis kuivatisse A. Kivi asjade sekka tuvastamata isik,

eluliselt usutav. Seetõttu ei ole väide, et asjad võis kuivatisse peita sinna sisse tunginud

tuvastamata isik, eluliselt usutav.

Eelnevast tulenevalt pole alust maakohtu otsuse tühistamiseks ka C garaažist toime pandud

vargust puudutavas osas.

III

8. Maakohus leidis, et A. Kivi korduvalt murdis sisse ja ühel korral püüdis sisse murda

Haapsalu linnas VVV asuvasse Y elamusse, mille hoovis oli Y lubanud A. Kivil hoida oma

kanuud.

Apellatsiooni kohaselt põhineb järeldus, et A. Kivi need teod toime pani, nii üldisel ja

ebamäärasel infol, et tuvastatav pole, et sissetungijaks oli just A. Kivi.

Veenmaks kohut, et sissetungija oli A. Kivi, on kannatanu Y on kirjeldanud apellatsioonile

esitatud vastuses nii seda, mis süüdistuses nimetatud aegadel juhtus, kui ka A. Kivi käitumist

laiemalt. Ringkonnakohus selgitab, et ei saa nendele kirjeldustele tugineda. Vastavalt

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 60 lg-le 1 võib kohus otsuse tegemisel lähtuda

tõenditest ilmnevatest asjaoludest. Tõendid, millele kohus võib tugineda, loetleb KrMS § 63

lg 1. Selle kohaselt on tõendiks kannatanu ütlused. Seega saab ringkonnakohus tugineda selle

tuvastamisel, mis juhtus, ainult sellele kannatanu esitatud kirjeldusele, mis on kajastatud tema

ülekuulamise protokollides.

8.1

Kaitsja leiab, et A. Kivi on tunnistatud süüdi ööl vastu 29. oktoobrit 2022.a. asuvasse

Y elamusse sissetungimises kannatanu ütluste alusel, mis on aga süüdi tunnistamiseks liiga

ebamäärased.

Y ütluste kohaselt hoidis tema tuttava tuttav A. Kivi tema maja õuel oma asju. 28. oktoobril

2022 käis Y korterit üürnikelt vastu võtmas ja kohtas siis kinnistul A. Kivi. Öösel koju minnes

nägi ta, et kinnistul on kaks Ahti Kivi autot, majas tuled põlesid, muusika mängis, uks oli

suletud, link blokeeritud. Öösel kella 3–4 ajal kuulis ta, kuidas hoovist sõitis üks auto ära.

Järgmisel päeval koristas ta alumise korruse ruume, helistas A. Kivile ja kutsus ta kohale. Y

sõnade kohaselt ütles ta A. Kivile, et ta ei tohi seal elada, ja „Ahti Kivi ei varjanud, et ta seal

öösel vastu 29.oktoobrit ööbis”. Kaitsja märgib, et Y ei tajunud kuidagi vahetult, kes öösel

majas oli. Ka ei ole kannatanu selgitanud, milles ööbimise mittevarjamine seisnes – kas A.

Kivi tunnistas selge tahteavaldusega korteris ööbimist või lihtsalt ei vaielnud süüdistustele

vastu.

Y on apellatsioonile esitatud vastuses märkinud, et on oma selgitused selle kohta, milles

mittevarjamine seisnes, koos SMS-idega uurimise käigus politseile andnud. Ringkonnakohus

peab nentima, et kriminaaltoimikus SMS-e, mille menetleja oleks Ylt saanud, ei ole. Seega

saab ringkonnakohus tugineda ainult Y ütlustele.

Ringkonnakohus möönab, et Y ütlustest ei nähtu, et ta oleks näinud A. Kivi ööl vastu 29.

oktoobrit 2022 oma majas ega tuvastanud mingil muul moel vahetult, et majas oli A. Kivi.

Küll on kannatanu viidanud asjaoludele, mis võimaldavad kogumis järeldada, et sissetungija

oli A. Kivi. Kannatanu on viidanud sellele, et maja hoovis olid A. Kivi autod, öösel ta kuulis,

kuidas üks auto ära sõitis ja hommikul ei olnud maja alumisel korrusel enam kedagi. Need

asjaolud viitavad niisiis sellele, et majas olnu lahkus öösel A. Kivi autoga.

Teiseks on kannatanu toonudki välja oma järgnenud suhtluse A. Kiviga. Ütlused selle kohta ei

piirdu väitega, et A. Kivi ei varjanud, et tema oli see, kes öösel majas oli. Y ütluste kohaselt

helistas ta A. Kivile, kes teatas talle, et on endale õhtuks juba külalise kutsunud. Ütlustest

tuleb välja, et selle külalise oli A. Kivi kutsunud just Y majja, sest Y sõnul vastas ta, et A.

Kivi ei ela seal ega tohi sinna külalisi kutsuda. Suhtlus sel teemal jätkus, kui A. Kivi tuli Y

juurde – selle suhtluse kohta ongi Y öelnud, et A. Kivi ei varjanud, et oli majas olnud. Lisaks

sellele oli aga A. Kivi uurinud, kuhu on saanud varuvõti. Veel on Y maininud seda, et ta andis

A. Kivile toas olnud võõra raadio. (kd II; tl. 6). Y ütlused A. Kivi räägitu kohta on

ringkonnakohtu hinnangul tõendina kasutatav KrMS § 66 lg 21 p 3 alusel. Y ütlused näitavad,

et A. Kivi ei leppinud passiivselt talle tehtud etteheidetega, nagu pidas võimalikuks kaitsja,

vaid hoopis andis teada plaanist ruume edasi kasutada. Seejuures kinnitab see, et ta uuris, mis

on saanud varuvõtmest, et ta teadis, kuidas majja sisse saada. See, et Y andis toast leitud

võõra raadio A. Kivile, näitab omakorda, et ta oli A. Kiviga suhtlemise tulemusel kindel, et A.

Kivi oli tõesti öösel majas olnud isik.

Ühtlasi leiab ringkonnakohus, et tõendeid, mis viitavad sellele, et A. Kivi Y majas ööbis, on

veel. Nii on MP andnud ütlusi, et ajavahemikul 2022. aasta oktoobri lõpust kuni 2023. aasta

alguseni käis A. Kivi aeg-ajalt tal külas, aga kõik päevad tema juures ei olnud. Seejuures

rääkis MP, kuidas A. Kivi kutsus ta ühe eramaja hoovi appi kanuud autolt maha tõstma. Pärast

seda jäi A. Kivi sinna majja ööbima, sisse sai ta kuskilt peidukohast võetud võtmega. (kd II;

tl. 66 prd). Kuivõrd Y ütluste kohaselt võttis ta 29. oktoobril 2022 varuvõtme selle

peidukohast ära, on võimalik, et MP ütlused puudutavad ka just 28. oktoobri 2022 õhtul

toimunut. Samas toetavad tunnistaja ütlused Y väidet, et tema ööl vastu 29. oktoobrit 2022

tema majas olnud isik oli A. Kivi, isegi juhul, kui tegemist ei olnud sama ööga: kuigi Y

kinnitusel ei olnud ta andnud A. Kivile luba seal majas olla, kinnitavad tunnistaja ütlused

fakti, et A. Kivi käis Y majas.

Kaudselt tõendavad seda, et 29. oktoobril 2022 ööbis Y majas A. Kivi, tõendid selle kohta, et

A. Kivi käis majas või vähemalt püüdis seda teha ka hiljem. Erinevalt kaitsjast on

ringkonnakohus seisukohal, et see on tõendatud.

8.2

Seoses 29. oktoobrist 14. novembrini 2022 ulatuval ajavahemikul toimunud

sissetungimisega tuleb tõdeda, et kuigi nii kannatanu kui ka tunnistaja KK ütluste kohaselt oli

majas kellegi asju, mis kuulusid sissetungijale või mida oli sissetungija vähemalt kasutanud

(pesumasinas olnud teksapüksid, toidunõud, õllepurk), ei ole kriminaaltoimikus tõendeid, mis

seoks need esemed A. Kiviga. Seega on ainsateks tõenditeks kannatanu ja tunnistaja KK

ütlused.

Seejuures on tõsi, et KK, kes käis 14. novembril 2022 koos elektrikuga Y majas, et

probleemset põrandakütet vaatamas, ei näinud majas A. Kivi. See-eest nägi ta, et keegi

kasutas maja alumisel korrusel olevaid ruume, kuigi Y kinnitusel poleks tohtinud seal kedagi

olla. Nimelt töötas toas pesumasin ja köögis oli alles söödud – seal oli toidulõhn, pitsakarp ja

kraanikausis mustad nõud. KK ütluste kohaselt tuli tema ja temaga koos olnud elektriku

majast väljumisel välisuksel vastu mees, kes pahandas, et nad ehmatasid teda.

KK ütlustest nähtub, et nad ei kohtunud meesterahvaga lihtsalt maja hoovis – tunnistaja sõnul

jäi talle mulje, et mees hakkas just tuppa tulema. KK sõnul nägi ta sama meest järgmisel

päeval Y maja juures, siis oli seal ka Y, kes rääkis, et mees oli teda rünnanud. (kd II; tl. 25

prd). Seega oli uksel kohatud mehe puhul tegemist A. Kiviga. See, et A. Kivile satuti peale

ajal, kui ta tahtis siseneda hoonesse, mida keegi ilma omaniku loata kasutas, viitab sellele, et

A. Kivi oligi see, kes ruume kasutas.

Seda, et ruume kasutas ilma loata A. Kivi, näitab seegi, et Y ütluste kohaselt oli ilmselt

tungitud sisse köögiakna kaudu: aknal oli üks ruut puudu ja aknateip lahti (kd II; tl. 22).

Sellega haakub asjaolu, et 22. novembri 2022 öösel avastas Y A. Kivi taas köögiakna kallal

toimetamas (kd II, tl. 22). Sellegi teo puhul ei nõustu ringkonnakohus kaitsja seisukohaga, et

A. Kivi süü tõendatud.

8.3

Apellatsiooni kohaselt pole tõendatud, et 22. novembril 2022 üritas köögiakna kaudu

Y elamusse sisse tungida A. Kivi. Kohus tugines A Kivi süüdimõistmisel peamiselt

sissetungimise katse tõttu kannatanu poolt välja kutsutud politseiametniku LP ütlustele.

Kaitsja märgib, et sündmustele järgnenud varahommikul ei ole LP öelnud, et sündmuskohal

nähtud mees oleks olnud A. Kivi, seda väitis ta alles ligi kuu pärast sündmust.

Ringkonnakohus möönab, et esimesel korral ütlusi andes ei ole LP maininud, et ta ise oleks Y

maja juures nähtud mehe ära tundnud. Ta räägib isikust ja punase jopega meesterahvast,

kusjuures kõige lõpuks märgib ta, et Y väitel oli majja sisse tungida üritanud mehe nimi Ahti

Kivi. (kd II; tl. 18). Alles järgmisel ülekuulamisel väitis ta, et tundis kohe ära, et tegemist on

Ahti Kiviga, kellega on varem töö tõttu kokku puutunud (kd II; tl. 20). Selle vastuolu tõttu

tuleb pidada LP ütlusi ebausaldusväärseks küsimuses, kas ta tundis maja juures nähtud

punases jopes mehe ära.

Samas ei ole LP ütlused ainus tõend, mis tõendab, et majja püüdis tungida A. Kivi. Maakohus

on tuginenud ka kannatanu Y ütlustele. Y ei ole 25. novembril 2022 toimunud ülekuulamise

protokolli kohaselt otsesõnu öelnud, et majja püüdis tungida just A. Kivi, see tuleb aga välja

räägitu kontekstist. Pärast selle kirjeldamist, kuidas ta nägi akna kallal toimetamas punase

jopega meest, kes pääses aga politsei eest pakku, on Y öelnud: „Samal päeval ta helistas

mulle, et kas oli tore öö. Kas ma ei ole hästi maganud. Ma ütlesin jälle, et viigu oma kola

ära.“ (kd II; tl. 22). Seega on Y kirjeldanud, kuidas mees, kes öösel oli püüdnud sisse tungida,

talle järgmisel päeval helistas ja kellelt Y siis nõudis, et too oma kola ära viiks. Y eri ütluste

põhjal on ilmne, et mees, kelle asjade äraviimist Y ikka ja jälle nõudis, oli A. Kivi.

Seda, et Y tundis majja tungida üritanud mehes ära A. Kivi, kinnitavad LP ütlused, mis

toetavad nii Y ütluste usaldusväärsust. Esiteks on LP kirjeldanud väljakutset, mille kohaselt

püüdis majja tungida mees, kes on seal ka varem käinud ja „teataja ei tunne meest, kuid nime

teab“. Lisaks on LP andnud ütlusi, et ta suhtles Yga, kes ütles talle, et tegemist oli Ahti

Kiviga. (kd II; tl. 18). Mingeid asjaolusid, mis annaks ses osas alust LP ütluste

usaldusväärsuses kahelda, ei ole.

8.4

Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, et A. Kivi sissetungimised ja

sissetungimise katse Haapsalus VVV asuvasse hoonesse ei vasta KarS § 266 lg 2 p 1

koosseisule.

Kaitsja leiab, et sissetungimise ajal ei olnud hoone esimesel korrusel asuvad ruumid kellegi

kodu. Ringkonnakohus osutab, et süüdistuse järgi on kogu hoonet käsitatud Y elamuna, st ühe

tervikuna. See, et hoone eri korrustel oleks olnud iseseisvad, üksteisest eraldatud eluruumid,

ei ole tuvastatav. Sündmuskoha vaatlusprotokollist (kd II; tl. 2) koos selle juurde kuuluvate

fotodega (DVD+R-plaadil) ei nähtu, et hoone oleks olnud jagatud korteriteks. Iseseisvast

korterist oleks alust rääkida siis, kui need on hoone ülejäänud ruumidest eraldi ja iseseisva

sissepääsuga. Fotode kohaselt ei olnud hoone teisel korrusel olevad ruumid esimese korruse

omadest rangelt eraldatud: maja sees viis esimeselt korruselt teisele trepp. Trepi juurest on

vaba juurdepääs teisel korrusel asuvatele ruumidele. Näiteks paistab trepi juurest ruum

(vaatlusprotokollis on seda nimetatud kööktoaks), millel ei paista ees olevat ust (plaadil fail

IMG_8561.jpg). Niisiis pääseb majja sisenenu vabalt ka teisel korrusel olevatesse ruumidesse,

mille käsitamist eluruumina pole kahtluse alla seatud ka apellatsioonis, mistõttu räägib kaitsja

alusetult esimesel korrusel olevast korterist. Eelnevast tulenevalt tuleb kogu maja käsitada ühe

tervikliku eluruumina, nagu on tehtud süüdistuses. Majja ilma selle valdaja loata sisenemine

on seega ebaseaduslik eluruumi tungimine.

Samas ei välistaks ringkonnakohtu hinnangul A. Kivi vastutust KarS § 266 lg 2 p 1 järgi

esimese korruse eluruume käsitamine eraldiseisvatena. Kaitsja endagi viidatud

karistusseadustiku kommenteeritud väljaande kohaselt on eluruum ruum, mida „kasutatakse

faktiliselt isiku või isikute hulga (enamasti perekonna) elamiseks või on vastav ruum selleks

mõeldud“ (N. Aas: § 266 komm 5.2. – J. Sootak; P. Pikamäe (toim.). Karistusseadustik.

Kommenteeritud väljaanne. 4. v. a., Tallinn 2015, lk 698). Seda, et Haapsalus VVV asuva

hoone esimese korruse ruumid, milles viibimise jäljed on tuvastatud, olid elamiseks mõeldud,

ei ole apellatsioonis vaidlustatud, ka kaitsja ise räägib neist kui esimese korruse eluruumidest.

Kuna tõendatud on sissetungimine nii W elamusse kui ka sissetungimised ja sissetungimise

katse Y elamusse, on maakohus mõistnud A. Kivi põhjendatult süüdi KarS § 266 lg 2 p 1

järgi.

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on A. Kivi mõistnud põhjendatult süüdi ka KarS §

121 lg 1 järgi.

Apellatsiooni kohaselt on maakohus hinnanud valesti tõendeid, eeskätt tunnistaja VK, aga ka

kannatanu Y ja tunnistaja KK ütlusi. Kaitsja rõhutab, et kohus pole VK ütlusi

ebausaldusväärseks lugenud, VK sõnul ei näinud ta, et A. Kivi oleks kannatanut löönud või

tõuganud. Kaitsja leiab, et need ütlused välistavad selle, et kannatanut oleks tema kirjeldatud

viisil kehaliselt väärkoheldud.

Kaitsja seisukoht on alusetu. Ülekuulamisprotokolli (kd II; tl. 24 prd) kohaselt pole VK

öelnud, et A. Kivi ei kasutanud Y vastu vägivalda, vaid on väitnud, et ta ei tea, kas A. Kivi

kasutas vägivalda. Võimaliku vägivalla kohta ütles VK: „Mina ei näinud, kas see mees seda

naist tõukas või lõi“ (kaldkirjas ringkonnakohtu rõhutus). Nii enne kui pärast seda on VK

rõhutanud, et ta ei pööranud A. Kivi ja Y vahel toimuvale tähelepanu. Ka oma ütluse lõpus on

VK öelnud, et kui ta sai aru, et A. Kivi ja Y vahel on tüli, ei tahtnud ta sinna sekkuda. Seega

on VK end toimuvast distantseerinud väitega, et tema ei pööranud toimuvale tähelepanu.

Sellele on viidanud ka maakohus. Eelnevast tulenevalt tõendavad VK ütlused vaid seda, et

konflikt Y ja A. Kivi vahel toimus, mitte aga selle konkreetsemaid asjaolusid. Seega ei

kummuta VK ütlused Y ütlusi.

See-eest tõendab lisaks Y ütlustele seda, et A. Kivi talle kallale tungis, ka häirekeskuse kõne

helisalvestis ja selle vaatlusprotokoll (kd II; tl 31). Ringkonnakohus ei jaga kaitsja seisukohta,

et viimane tõendab vaid konflikti A. Kivi ja Y vahel, kuid mitte vägivalla kasutamist.

Salvestiselt on kuulda Y hüüatust, mis viitab ehmatusele ja/või haiget saamisele (3,30 minut).

Järelduseks, et hüüatuse põhjustas see, et A. Kivi tuli Yle kallale, annab põhjust see, et

salvestise kohaselt oli A. Kivi ilmselgelt agressiivselt meelestatud ja karjus Y peale, ning see,

et hiljem kosta olevas vaidluses heitis Y A. Kivile ette, et too tuli talle kallale ja lükkas ta

pikali. Ka kinnitas Y pärast häirekeskuse töötajale, et A. Kivi tuli talle kallale.

Kannatanu ütlusi kinnitavad ka Y ülekuulamise protokollile lisatud fotod Y telefonist ja selle

kaantest (kd II; tl. 23). Nendel on telefon ümbrisest väljas ja kaaned (mitte küll telefon, nagu

märgitud maakohtu otsuses) on katki – kaante küljest on tulnud ära ümbris, mille sisse telefon

käib. Need pildid toetavad Y väiteid, et A. Kivi võttis ta telefoni ja viskas selle eemale. Kui

kannatanu kirjeldus konflikti sellest osast peab paika, pole alust pidada ebausaldusväärseks ka

tema kirjeldust toimunu ülejäänud osast.

Ka tunnistaja KK ütlused on olulised eeskätt Y ütluste usaldusväärsuse hindamise seisukohalt,

sest need kajastavad seda, mida Y talle rääkis, kusjuures KK ei ole kirjeldanud sündmuse

detaile. Tema ütluste kohaselt jõudis tema Y maja juurde vahetult pärast konflikti – tema

saabumise ajal olid sealsamas veel ka A. Kivi ja politseinikud. Y rääkis talle, et A. Kivi (KKi

jaoks mees, keda ta oli eelmisel päeval Y maja juures näinud) oli teda rünnanud. KK on

ülekuulamisprotokolli kohaselt öelnud, et lasi Yl talle seda lugu rääkida, sest Y oli šokis.

Niisiis on Y nii telefonis häirekeskuse töötajale kui ka vahetult pärast konflikti lõppu

sündmuskohale saabunud KKile öelnud, et A. Kivi tuli talle kallale. Seejuures KK kirjeldanud

Y seisundit šokina. Seetõttu pole alust arvata, et Y väited A. Kivi vägivalla kohta oleks hiljem

välja mõeldud süüdistused.

Eelnevast tulenevalt ei ole ringkonnakohtu hinnangul küsimuses, kas A. Kivi tarvitas Y suhtes

vägivalda, kõrvaldamata kahtlusi ning ringkonnakohus peab A. Kivi süüdi tunnistamist KarS

§ 121 lg 1 järgi põhjendatuks.

IV

10. Ahti Kivi KarS § 209 lg 2 p 1 järgi Q Škoda Roomsteri kelmuse teel enda kasuks

pööramises süüditunnistamisele vaidleb kaitsja vastu argumendiga, et A. Kivil puudus

omastamistahtlus.

10.1

Sellega seoses märgib ringkonnakohus, et kelmuse kontekstis on asjakohatu rääkida

vara enda kasuks pööramisest ja omastamistahtest. Kelmuse puhul saab teo toimepanija vara

tänu kannatanu varakäsutusele, mitte aga võõra vara kuidagi enda kasuks pööramisele. Vara

enda kasuks pööramine on omastamise kuriteokoosseisu tunnus. Tuleb tõdeda, et probleemi

algallikas on süüdistus, milles ongi segamini kelmuse ja omastamise kuriteokoosseisu

tunnused. Sellega on aga kaasa läinud ka maakohus, kes on tuvastanud süüdistuses toodud

asjaolusid, võtmata seisukohta, kas need asjaolud omavad kelmuse kuriteokoosseisu

seisukohalt tähtsust.

See, et süüdistuses on segamini käsitletud kelmuse ja omastamise kuriteokoosseisu tunnuseid,

on kokkuvõttes toonud kaasa selle, et kõiki kelmuse kuriteokoosseisu asjaolusid pole

süüdistuses välja toodud. Nagu eespool märgitud, eeldab kelmus kannatanu varakäsutust.

Varakäsutus peab olema tingitud kannatanu eksimusest, mille on põhjustanud teo toimepanija.

Seda, et A. Kivi oleks viinud Q või auto vastutava kasutaja ÜM milleski eksimusse ja et just

selle eksimuse tulemusel oleks Q või ÜM andnud A. Kivile auto üle, süüdistusest ei nähtu.

Süüdistuses on märgitud, et „andes 27.12.2022 sõiduki Škoda Roomster reg. nr. LLLLLL

vastutavale kasutajale ÜMle lubaduse teostada nimetatud sõidukile remonditöid, sai õiguse

sõidukit vallata selle remontimiseks“. Järgnevalt kirjeldatakse juba seda, et vaatamata

korduvatele nõudmistele keeldus A. Kivi sõidukit tagastamast, võttis selle ebaseaduslikult

enda kasutusse ja pööras selle enda kasuks. Seega oli süüdistuse kohaselt väiteks, millega A.

Kivi auto enda valdusesse sai, lubadus seda remontida, kuid süüdistuses pole välja toodud,

mis asjaolus A. Kivi ÜM eksitusse viis ning mis seda näitab.

Maakohus leidis otsuses (p 103), et A. Kivi pettis 27. detsembril 2022 auto enda valdusesse

saamiseks lubadusega auto tagaluugi lukk ära parandada. Nimelt väitis A. Kivi, et see varuosa

saabub just 27. detsembril. A. Kivi ei ole esitanud ühtki tõendit selle kohta, et ta varuosa tellis,

ega selle kohta, miks varuosa 27. detsembril saabumata jäi. Ringkonnakohtu hinnangul on

kohus sellega väljunud süüdistuse piirest, sest süüdistuses pole väidetud, et lubadus autot

parandada oleks olnud valeväide. Vastavalt KrMS § 268 lg-le 5 ei või kohus süüdistatavat

süüdi tunnistades tugineda faktilistele asjaoludele, mis erinevad oluliselt kirjeldatud

tõendamiseseme asjaoludest. See tähendab, et esitatud süüdistuse põhjal A. Kivi tegevuses

KarS § 209 lg 2 p 1 tunnuseid tuvastada ei saa, mis tähendab, et maakohtu tuleb A. Kivi KarS

§ 209 lg 2 p 1 järgi süüdi tunnistamise osas tühistada.

Maakohtu otsuse tühistamine ei tähenda automaatselt A. Kivi õigeks mõistmist. Kohus peab

kontrollima, ega tegu ei vasta mõnele teisele kuriteokoosseisule. Praegusel juhul on küsimus,

kas A. Kivi tegu võiks vastata omastamise tunnustele ja olla kvalifitseeritav KarS § 201 lg 2 p

1 järgi.

10.2

Kuigi vastavalt KrMS § 340 lg 2 p-le 3 kohaselt võib ringkonnakohus kaitsja

apellatsiooni alusel mõista süüdistatava süüdi vaid kergemas kuriteos, ei takista see praegusel

juhul teo ümberkvalifitseerimist. Nii KarS § 209 lg 2 kui ka KarS § 201 lg 2 näevad ette kuni

5-aastase vangistuse. Erinevalt esimesest ei näe viimane aga ette vangistuse alammäära (KarS

§ 209 lg 2 puhul on alammääraks 1-aastane vangistus) ning näeb ette ka rahalise karistuse.

Seega on KarS § 201 lg 2 sanktsioon kergem ning KrMS § 340 lg 2 p 3 tingimus on täidetud.

Teo KarS § 201 lg 2 p 1 järgi kvalifitseerimise seisukohalt oluliste asjaolude suhtes on pooltel

olnud läbi menetluse võimalus seisukohti esitada, kuna juba süüdistuses on esitatud väide, et

A. Kivi pööras enda valdusesse saadud auto enda kasuks, seda on käsitlenud maakohus ning

ka apellatsioonis vaidleb kaitsja vastu just omastamistahte tõendatusele.

10.3

Maakohus on tuvastanud selle, et A. Kivi, kelle käes oli auto 2022. aasta detsembris

juba olnud, kuid kes oli vahepeal selle tagasi andnud, sai auto selle remontimiseks 27.

detsembril 2022 uuesti enda valdusesse. Seda fakti vaidlustatud pole.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus korrektselt ära näidanud ka selle, et olles Škoda 27.

detsembril 2022 enda valdusese saanud, pööras A. Kivi auto enda kasuks. Maakohtu otsuse

kohaselt näitab auto enda kasuks pööramist see, et A. Kivi keeldus ÜMle ütlemast, kus auto

on, kui viimane tahtis ise autole järele minna. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et

selline käitumine näitab soovimatust auto tagastada. Samuti nõustub ringkonnakohus

maakohtuga, et enda kasuks pööramist näitab seegi, et A. Kivi käitus autoga nagu enda

omaga, kuna ta oli lasknud autolt võtta maha tagaistmed.

Kaitsja apellatsioonis esitatud argumendid neid järeldusi ümber ei lükka.

Kaitsja väitel näitab omastamistahte puudumist see, et A. Kivi tõi vahepeal auto ÜMle tagasi.

Ringkonnakohus märgib, et A. Kivile ongi heidetud ette auto enda kasuks pööramist siis, kui

ta oli auto 27. detsembril 2022. saanud uuesti enda valdusesse. Tahtlus tuleb tuvastada teo

toimepanemise seisuga. Väide, et A. Kivi enne ei soovinud autot enda kasuks pöörata, ei

tähenda, et tal oleks puudunud see tahe hiljem, kui ta asus autot ÜM eest varjama ja käitus ise

auto omanikuna (lastes enda vajadustest tulenevalt autol tagaistmed välja võtta).

See, et isiku tahtlus tuleb tuvastada teo toimepanemise seisuga, omab tähtsust ka MP ütluste

hindamisel. MP ütluste kohaselt oli A. Kivi 2022. a lõpus – 2023. aasta alguses Haapsalus ja

nad käisid omavahel läbi. A. Kivil oli sel ajal kasutada hall kaubiku moodi auto, mille kohta ta

teadis, et A. Kivi on saanud selle laenuks ja peab andma tagasi (kd II, tl 66). Kaitsja hinnangul

näitab see, et A. Kivi rääkis MPle, et peab auto tagastama, et ta polnud autot oma kasuks

pööranud ega soovinud seda teha. Sellega seoses tuleb märkida, et tunnistaja ütlustest ei

nähtu, millal A. Kivi MPle rääkis, et tegemist on laenuks saadud autoga.

Samas ei välista ringkonnakohtu hinnangul omastamistahtlust isegi see, kui A. Kivi rääkis

MPle sellest, et on auto saanud laenuks, 2023. aasta jaanuaris – see, et A. Kivi tunnistas, et oli

auto oli antud talle ajutiselt, ei tähenda, et tal ei võinud olla soovi see päriselt endale jätta.

Kohtukolleegiumi hinnangul viitab A. Kivi käitumine alates 2023. a jaanuari algusest selgelt

sellele, et tal ei olnud tahtmist autot tagastada. Erinevalt kaitsjast peab ringkonnakohus seda

tõendavaks A. Kivi ja ÜM vaheline sõnumivahetus, millele on oma otsuses viidanud ka

maakohus (otsuse p 102). Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et kuna süüdistatav on kannatanu

sõnumitele vastanud; ta ei ole vastustes eitanud, et auto kuulub kannatanule, kuid on tema

valduses; ta on selgitanud, miks ei saa autot tagastada. Ringkonnakohtu hinnangul kaitsja

välja toodud asjaolud seda, et A. Kivi auto enda kasuks pööras, ei välista. Isegi sõnumitega,

milles mööndakse, et sõnumi saatja valduses on kellegi teise asi, on võimalik manifesteerida

omastamistahet, kui nende sõnumitega kokkuvõttes välditakse asja tagastamist ja luuakse

endale olukord, kus on endal võimalik käituda asja omanikuna. Praegusel juhul ongi tegemist

sellise olukorraga.

Kohtukolleegiumi hinnangul näitavad seda, et A. Kivil oli tekkinud soov autot mitte

tagastada, A. Kivi 3. jaanuaril 2023 ÜMle saadetud sõnumid. Kui ÜM saatis A. Kivile

sõnumi, et temaga võttis ühendust politsei, kes kahtlustas, et Škodaga veeti varastatud asju,

siis lisaks etteheidetele vastuvaidlemisele hakkas A. Kivi veenma ÜM autot müüma. Esmalt

mainis ta, et auto meeldis rootslastele, kellega ta väidetavalt koos oli, ja tegi ettepaneku anda

teada, mis hinnaga oleks ÜM nõus autot müüma (kd II, tl. 70 prd). Seejärel saatis ta sõnumi

„Võid mulle helistada ka ja öelda hinna kui huvi müüa XXXXXXXXX tänud Ahti“ (kd II; tl.

71). Paar minutit hiljem saatis A. Kivi sõnumi, et autoga tuleks kiiresti midagi teha, et see läbi

ei roostetaks, selle auto värvitöö on kallis ja seetõttu. Sellest tulenevalt soovitas ta: „…mõtle

rahulikult ja ütle oma hind mus oleks sinule ok tänud Ahti“ (kd II; tl. 71 prd). Kuigi algul

viitas A. Kivi sellele, et auto pakkus huvi rootslastele, tegi ta ettepaneku auto hind talle teada

anda. Seejuures ei piirdunud ta lihtsalt ettepanekuga auto müüa, vaid asus ÜM, kes tema

pakkumisele kuidagi ei reageerinud, jõuliselt veenma, mitte lihtsalt ettepanekut korrates, vaid

ka hirmutades, et auto pidamine läheb ÜMle endale kalliks. Ringkonnakohtu hinnangul näitab

see A. Kivi enda huvi auto vastu.

Seda, et A. Kivi soovis auto endale jätta, näitab ka järgnenu. Kui ÜM ei vastanud tema

ettepanekule auto ära müüa, vaid avaldas 8. jaanuaril 2023 selgesõnaliselt soovi auto tagasi

saada, teatas A. Kivi, et on Pärnus. ÜM soovis saada teada auto asukohta, vastas ta, et see on

„kindlas kohas“ (kd II; tl 73, 74). Sama kordas ta hiljemgi, täpsustades lõpuks vaid, et auto on

Haapsalus garaažis, kuhu keegi teine peale tema sisse ei saa (kd II, tl. 75 prd).

Ettepanekutele auto ära tuua vastas A. Kivi eri põhjendustega, miks ta seda teha ei saa. Selle

asemel, et otsida lahendust, kuidas auto tagastada, rääkis ta paljusõnaliselt asjadest, mis

kannatanusse ei puutunud (A. Kivi kirjeldas põhjalikult tekkinud probleeme väidetavalt maha

põlenud kaubikuga, sh rääkis ta saadetud sõnumites kindlustusega ja autos olnud kaubaga

seonduvatest asjaoludest). ÜM korduvalt avaldatud soovi saada teada, kus auto on (kd II, tl.

75, 75 prd, 76), A. Kivi ignoreeris. ÜM lubadustele politseisse pöörduda reageeris A. Kivi

solvavate sõnumitega (kd II; tl. 77 prd, 78).

Lisada tuleb, et kuigi A. Kivi väitis ÜMle, et auto on Haapsalus garaažis ja ta ise viibis

väidetavalt mujal ega saanud seetõttu autot tagastada, leiti auto 27. jaanuaril 2023 Keilas Kirsi

tn 4 kortermaja ees olevast parklast (kd II; tl. 79). Seega valetas A. Kivi kas auto asukoha

kohta (isegi ebamäärane väide, et auto on Haapsalus garaažis, ei pidanud paika) või selle

kohta, et ei saa autole järele minna (kui auto oligi esialgu Haapsalus garaažis, oli A. Kivil

võimalik see sealt ära tuua, mistõttu olid alusetud tema vabandused, miks ta autot ÜMle ei

tagasta).

Märkida tulebki, et A. Kivi õigustused, miks ta autot tagastada ei saa, ei ole veenvad. Need

sõnumid näitavad, et nädalate vältel leidis A. Kivi aega tegeleda muude toimetustega peale

auto tagastamise selle vastutavale kasutajale, kes seda tungivalt soovis. Ka terviseprobleemid,

millele A. Kivi viitas, ei takistanud tal muude toimetustega tegelemist ja eri kohtade vahel

liikumist. Seega peab ringkonnakohus A. Kivi selgitusi, miks ta autot ei tagasta, mitte

asjaoluks, mis välistab omastamistahtluse, vaid – vastupidi – osaks tema tegevusest, millega

kannatanu autost ilma jätta. Ringkonnakohus osutab, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt

on teisedki inimesed, kelle omandit A. Kivi omatahtsi kasutas, viidanud sellele, et A. Kivi küll

suhtleb nendega, aga leiutab vabandusi ja jätkab tegutsemist samal moel. Nii eiras A. Kivi Y

nõudmisi, et ta viiks oma asjad viimase hoovist minema, ega hoolinud ka tema keelust tema

maja kasutada. AR on rääkinud, et A. Kivi kasutas talle kuuluvat kuivatit mitu aastat, kuid

lükkas rendilepingu sõlmimist eri põhjustel üha edasi (kd I; tl. 116-117).

Leitud auto vaatlust kajastav vaatlusprotokoll näitab sedagi, et auto oli täis A. Kivi asju ning

nende mahutamiseks olid autost võetud välja tagaistmed (kd II; tl. 84–89). Seda, et ta lasi

autolt tagaistmed välja võtta, on oma ütlustes tunnistanud A. Kivi ise, kes ühtlasi tõdes, et

nüüd on istmed ilmselt prügimäel (kd II; tl. 96). Selline auto endale sobivaks kohandaminegi

näitab käitumist selle omanikuna.

Ringkonnakohtu hinnangul näitavad kirjeldatud asjaolud kogumis selgelt, et A. Kivi käitus ise

auto peremehena ega soovinud seda tagastada. Mis puutub kaitsja argumenti, et üks kuu, mis

auto A. Kivi käes oli, on suhteliselt lühike aeg ega näita omastamistahtlust, siis omastamise

seisukohalt pole oluline, kui kaua omastatav asi isiku käes on. Omastamine on toime pandud,

kui isik on oma käitumisega omastamistahet manifesteerinud.

Eelnevast tulenevalt tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse A. Kivi KarS § 209 lg 2 p 1

järgi süüditunnistamise osas ning tunnistab A. Kivi süüdi KarS § 201 lg 2 p 1 järgi.

V

11. Kokkuvõtvalt leiab kohtukolleegium, maakohus on õiguspäraselt ja põhjendatult

tunnistanud A. Kivi süüdi KarS § 266 lg 2 p 1, § 213 lg 1, § 199 lg 2 p-de 4, 8 ja 9 ja § 121 lg

1 järgi. KarS § 266 lg 2 p 1 ja § 199 lg 2 p-de 4, 8 ja 9 järgi kvalifitseeritud kuritegude puhul

on maakohus põhjendatult lugenud tõendatuks A. Kivi süü kõigis kuriteoepisoodides.

Maakohtu otsust tuleb muuta A. Kivi KarS § 209 lg 2 p 1 järgi süüditunnistamise osas,

tunnistades A. Kivi süüdi KarS § 201 lg 2 p 1 järgi.

VI

12. Apellatsioonile vastuste esitamiseks antud ajal esitas kannatanu Y taotluse rakendada

rangemat karistusmeetodit. Kannatanu leiab, et karistuse tingimisi täitmisele pööramata

jätmine pole A. Kivi jaoks mõjus. Seda taotlust ringkonnakohus lahendada ei saa.

Ringkonnakohus möönab, et määruses, millega ringkonnakohus andis tähtaja apellatsioonile

vastamiseks, on küll öeldud, et võimalik on esitada ka taotlusi. Mõeldud oli selliseid taotlusi,

mis puudutavad apellatsioonimenetluse käiku. Taotlusi maakohtu otsuse muutmiseks saab

üldjuhul esitada vaid maakohtu otsuse peale esitatavas kaebuses – apellatsioonis. Esitatud

taotlus tähendab maakohtu otsusega mõistetud karistuse muutmist. Kannatanu ei ole

apellatsiooni esitanud. Kõnealune taotlus on esitatud pärast apellatsioonitähtaja möödumist,

ringkonnakohtu poolt apellatsioonile vastuse esitamiseks antud ajal.

Ainsa apellatsiooni on esitanud kaitsja. Vastavalt KrMS § 331 lg-le 2 arutab ringkonnakohus

kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. Kriminaalasja kaitsja apellatsiooni alusel ja selle

piirides arutades ei või ringkonnakohus KrMS § 331 lg-st 2 ning 340 lg-test 1 ja 2 tulenevalt

muuta süüdistatava karistust raskemaks. Apellatsiooni piirest võib ringkonnakohus vastavalt

krMS § 340 lg-le 1 väljuda ainult süüdistatava kasuks.

Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus kannatanu taotluse läbi vaatamata.

13. Kuna ringkonnakohus kvalifitseeris kuriteo, milles maakohus mõistis Ahti Kivi süüdi

KarS § 209 lg 2 p 1 järgi, ümber KarS § 201 lg 2 p 1 järgi, peab võtma ringkonnakohus

seisukoha, milline karistus A. Kivile KarS § 201 lg 2 p 1 järgi mõista. Seejuures ei tähenda

süüditunnistamine kergemas kuriteos KrMS § 340 lg 2 p 3 kohaselt kohustust isiku karistust

kergendada.

Kui KarS § 209 lg 2 näeb karistusena ette üksnes vangistuse, siis KarS § 201 lg 2 võimaldab

karistada nii rahalise karistuse kui ka vangistusega. Arvestades aga seda, et teiste kuritegude

eest on A. Kivi karistatud vangistusega, ei näe ringkonnakohus alust valida selle kuriteo puhul

teist karistusliiki, seda enam, et toimepandud kuritegusid arvestades on kaheldav, kas A. Kivi

oleks võimeline rahalist karistust täitma.

Maakohus karistas A. Kivi KarS § 209 lg 2 p 1 järgi 2-aastase vangistusega. Tegemist on

karistusega, mis jääb nii kelmuse kui ka omastamise kontekstis sanktsiooni keskmisest

määrast allapoole, omastamise puhul aga keskmise määra lähedale. Ringkonnakohus leiab, et

A. Kivi süüd tulebki pidada keskmise lähedaseks. Omastatud auto väärtus oli suhteliselt

väike. Ringkonnakohus ei pea aga süüd väikseks A. Kivi teo asjaolude tõttu: lubadusi andes,

teemat mujale juhtides või ähvardades ja solvates manipuleeris A. Kivi pikema aja jooksul

ÜMga, kes püüdis autot rahumeelselt kätte saada ja pakkus A. Kivile korduvalt võimalust

lahendada olukord politseid kaasamata, kui A. Kivi auto ära toob. Eelnevast tulenevalt leiab

ringkonnakohus, et kõnealuse teo karistus tuleb kvalifikatsiooni muutmisest hoolimata jätta

muutmata. Seetõttu jääb muutmata ka mõistetud liitkaristus.

VII

14. Tuginedes KrMS § 337 lg 1 p-le 4, § 338 p-le 2, § 340 lg-le 1 ja lg 2 p-le 3 tühistab

ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt ja teeb ses osas uue otsuse, kvalifitseerides KarS §

209 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritud teo ümber KarS § 201 lg 2 p 1 järgi. Muus osas jätab

ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.

Kuna kaitsja apellatsioonis ringkonnakohtu tuvastatud maakohtu veale ei viidanud ega teo

ümberkvalifitseerimist ei taotlenud, leiab ringkonnakohus, et tehtav otsus ei tähenda

apellatsiooni rahuldamist.

15. Kaitsja on esitanud taotluse apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest

makstava tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus apellatsiooni

koostamiseks 435 minutit ja kaitsja palub määrata selle eest makstava tasu suuruseks 432

eurot, millele lisandub käibemaks 95,04 eurot.

Seoses sellega tuleb märkida, et tegemist on lühimenetluses lahendatud kriminaalasjaga.

„Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra“ (edaspidi: kord) § 6 lg

4 näeb ette, et lihtmenetlustes on tasu suurus ühes kohtuastmes 144 eurot. Tõsi küll, kui riigi

õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas, võib kohus vastavalt korra § 2 lg-le 1 advokaadi

põhjendatud taotluse alusel suurendada tasu piirmäära kuni 500 protsenti. Kaitsja ongi

taotlenud tasu suurendamist mahu tõttu 200%, selle kohta aga põhjendusi esitamata.

Ringkonnakohus märgib, et kuna korra § 6 lg 4 sätestab tasu piirmäära ning seda ületava tasu

määramise taotlus peab olema korra § 2 lg 1 kohaselt põhjendatud, ei anna pelgalt taotluses

märgitud ajakulu tasu suurendamiseks alust. 144-eurose piirmäära kehtestamine tähendab, et

144 euro suurust tasu on peetud sõltumata kaitsja tegelikust ajakulust lihtmenetluste puhul

piisavaks. Samas on ringkonnakohus seda meelt, et menetluses, kus isikule on esitatud viis eri

süüdistust ja osa kuritegude puhul hõlmab süüdistus mitut episoodi, ei ole 144 eurot kohane

tasu. Kuna korra § 6 lg 4 kohaselt on tasu suurus 36 eurot poole tunni kohta, vastab 144 eurot

vastab kahe töötunni eest makstavale tasule. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus

põhjendatuks kaitsjale makstava tasu suurendamist, seda aga mitte kaitsja taotletud ulatuses.

Arvestades, et õiguslikult ei ole tegemist keeruka kriminaalasjaga, kriminaaltoimik ei ole

kuigi mahukas (2 köidet), samuti apellatsiooni mahtu ja seda, et kaitsja ise ei ole ajakulu ja

sellest tulenevalt tasu suurendamise taotlust põhjendanud, peab ringkonnakohus põhjendatuks

lähtumist kahekordsest tasu piirmäärast. Sellest tulenevalt määrab ringkonnakohus

apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 288 eurot,

millele lisandub käibemaks 63,36 eurot.

Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-le 4 vastava otsuse, tühistades osaliselt

maakohtu otsuse ja tehes selles osas uue otsuse, jääb riigi õigusabi kulu vastavalt KrMS § 185

lg-le 1 riigi kanda.

Allkirjastatud digitaalselt