3-24-1274/10 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Madis Ernits, Maili Lokk

Määruse tegemise aeg ja koht

11.12.2024, Tartu

Haldusasja number

3-24-1274

Haldusasi

X.X.-i kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks seoses vangla kauplusest digiboksi

soetamise mittevõimaldamisega ajavahemikul 06.03.2019

kuni 06.05.2021

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 19.11.2024. a määruse resolutsiooni

p 2

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/määruskaebuse esitaja - X.X.

RESOLUTSIOON

1. Tagastada määruskaebuse lisad 1 ja 2.

2. Jätta tähelepanuta taotlus vabastada kaebaja riigilõivu tasumisest määruskaebuse

esitamisel.

3. Jätta rahuldamata X.X.-i taotlus riigi õigusabi saamiseks määruskaebemenetluses.

4. Jätta rahuldamata X.X.-i

määruskaebus Tartu Halduskohtu

19.11.2024. a määruse resolutsiooni punkti 2 peale.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni punktide 3 ja 4 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva

jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates. Ülejäänud osas ei ole

määruskaebus edasi kaevatav (HKMS § 235 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X.X. esitas 26.04.2024 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu kahju hüvitamise

nõudes.

Tartu Vangla 26.03.2024. a otsusega nr 1-13/24/20-2 jäeti tema kahjunõue osaliselt läbi

vaatamata, sest ta ei esitanud seda tähtaegselt. Kaebaja ei nõustu vangla otsusega. Kaebaja esitas

20.08.2023 vanglale kahju hüvitamise taotluse nr 2-3/1516-1 seoses digiboksi

mittevõimaldamisega ja asjaoluga, et seda ei lubatud poest osta. Vangla ei saanud esitatud

kahjunõudest aru ja kohus toetas vangla seisukohta haldusasjas nr 3-23-2346. Nüüd soovib

kaebaja esitada uue hüvitamiskaebuse talle alates 06.03.2019 tekitatud kahju eest hüvitise

väljamõistmiseks. Kuna vangla müüs talle digiboksi pärast haldusasjas nr 3-20-2461 tehtud otsust,

annab see talle õiguse esitada kahjunõue alates digiboksi kättesaamisest, so alates 2021. a maist.

Kaebaja leiab, et tal on aega kahjunõude esitamiseks 10 aastat ning tähtaeg hakkas kulgema

06.03.2019. Talle tekitatud kannatused ei seisne ainult väärikuse alandamises, vaid ka tervise

kahjustamises. Kaebaja proovis probleemi lahendada, kuid nüüd pannakse talle süüks, et ta ei

pöördunud varem kohtu poole. Kaebuses sisaldusid ka taotlused riigilõivu tasumise kohustusest

vabastamiseks ja riigi õigusabi andmiseks.

2. Kohtueelse menetluse materjalidest nähtub järgnev.

2.1. X.X. esitas 15.01.2024 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse (nr 1-13/24/20-1), milles

heitis vanglale ette, et vangla ei võimaldanud tal alates 2019. a digiboksi osta. Ta oli esitanud

21.08.2023 kahjunõude nr 2-3/1516-1, mis polnud vanglale arusaadav. Ta selgitab nüüd, et sai

digiboksi ostmiseks loa alles 05.04.2021 ja digiboksi kätte mais 2021. Seetõttu pidi ta kannatama,

teda koheldi alandavalt ja tema psüühikahäired süvenesid. Ta nõuab 100 eurot iga päeva eest

alates digiboksi ostmise esimesest taotlusest ning 500 eurot iga päeva eest, mil ta pidi olema ilma

televiisorita alates 2020. a novembrist.

2.2. Tartu Vangla jättis 26.03.2024. a otsusega nr 1-13/24/20-2 X.X.-i 15.01.2024. a kahju

hüvitamise taotluse nr 1-13/24/20-1 osaliselt läbi vaatamata ja osaliselt rahuldamata.

Vangla jättis kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamata ajavahemiku 06.03.2019 kuni 14.01.2021

osas. Kahju hüvitamise taotluse menetlemise käigus tehti kindlaks, et X.X. esitas esimese taotluse

digiboksi soetamiseks Tartu Vanglale 06.03.2019 (nr 6-27/768-5). Taru Vangla selgitas

29.04.2019. a vastuses nr 6-27/768-6, et digiboksi Tartu Vangla kaupluses ei müüda. Digiboksi sai

X.X. endale kambrisse 06.05.2021. Taotlejal ei saanud tekkida kahtlusi kahju tekitaja isikus.

Kuna ta viibis Tartu Vanglas, pidi talle olema kohe selge, et digiboksi soetamisest keeldumisel oli

kahju tekitajaks Tartu Vangla. Ta pidi juba 2019. a aprillis tajuma, et Tartu Vangla võib rikkuda

tema õigusi. Isegi, kui ta ei mõistnud kahjulikke tagajärgi aprillis 2019, ei saanud kahju tekkimise

äratundmine võtta aega neli aastat. Kuivõrd X.X. nõuab kahju hüvitamist alates 06.03.2019, mil

ta esitas esimese taotluse digiboksi saamiseks, on kahju hüvitamise taotlus ajavahemiku

06.03.2019 kuni 14.01.2021 osas esitatud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3 sätestatud

tähtaega ületades. Kuna tähtaja ületamiseks ei esine mõjuvaid põhjuseid, ei kuulu tähtaeg

ennistamisele.

Ajavahemikku 15.01. kuni 06.05.2021 puudutavas osas jättis vangla kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata. Vangla luges tõendatuks, et ajavahemikus 15.01. kuni 12.04.2021 oli X.X.-il

võimalik vaadata kambrikaaslase telerit. Ajavahemikus 13.04. kuni 06.05.2021 puudus X.X.-il

teleri kasutamise võimalus. Telerit ei olnud võimalik vaadata ka eluosakonnas, sest Tartu Vangla

direktori 09.04.2021. a käskkirja nr 1-1/47 alusel olid eluosakonnad suletud. Siiski ei saanud teleri

vaatamise võimaluse puudumine vähem kui kuu aja kestel tuua kaasa selliseid kannatusi, millel

oleks inimväärikuse alandamise kvaliteet ja mille eest oleks põhjendatud rahalise hüvitise

maksmine. Kinnipeetaval säilis võimalus hoida ennast päevakajaliste uudistega kursis kambri

seinal oleva kambriterminali kaudu, kust oli võimalik kuulata nelja erinevat raadiokanalit. Raadio

vahendusel oli võimalik kuulata ka erinevaid meelelahutussaateid ja muusikat ning seda terve

ööpäeva kestel. Tartu Vangla hinnangul leevendas raadio ööpäevaringne kuulamise võimalus

võimalikke ebamugavusi, mida isikliku televiisori vaatamise võimaluse puudumine enesega kaasa

võis tuua.

3. Kaebaja esitas taotluse haldusasjade nr 3-24-1274, nr 3-24-2246 ja 3-24-1807 liitmiseks.

4. Halduskohus lõpetas 19.11.2024. a määrusega esitatud kaebuse osas menetluse (resolutsiooni

p 2), jättis taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata, ei rahuldanud taotlust

kaebajale riigi õigusabi andmiseks (resolutsiooni p 4) ja jättis taotluse haldusasjade liitmiseks

rahuldamata. Halduskohus põhjendas enda määrust järgnevalt.

4.1. Kaebaja osutas 15.01.2024. a kahju hüvitamise taotluses ning kaebuses oma 20.08.2023. a

pöördumisele nr 2-3/1516-1. Nimetatud pöördumise esitas ta juba haldusasjas nr 3-23-2346 Tartu

Ringkonnakohtule 26.02.2024. a määruskaebuse lisana. Kaebaja kirjeldab 20.08.2023. a

pöördumises oma korduvaid pöördumisi vangla poole seoses digiboksi soetamise

võimaldamisega. Ta märkis, et on nõus kahjunõuet arutama, kuid pöördumises ei sisaldu kahju

hüvitamise taotlust. Seetõttu ei ole alust pidada kaebaja 15.01.2024. a taotlust korduvaks kahju

hüvitamise taotluseks.

4.2. HKMS § 124 lg 1 kohaselt kontrollib kohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt,

ja lahendab kaebetähtaja ennistamise taotluse. Kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg

ei kuulu ennistamisele, lõpetab kohus määrusega asja menetluse (HKMS § 124 lg 2). Kohus võib

kaebetähtajast kinnipidamist kontrollida ka ettevalmistavas menetluses (s.o enne eelmenetlust)

ning kaebetähtaja ennistamata jätmise korral võib kohus menetluse lõpetada kaebust menetlusse

võtmata (HKMS § 152 lg 3).

4.3. HKMS § 46 lg 4 kohaselt võib hüvitamiskaebuse esitada kolme aasta jooksul arvates päevast,

kui kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust. Kinnipeetava poolt

vangla vastu esitatud kahju hüvitamise nõudele kehtib kohustusliku kohtueelse menetluse

läbimise kord (HKMS § 47 lg 1): VangS § 11 lg 8 näeb ette, et vangla tekitatud kahju

hüvitamiseks on kinnipeetaval õigus pöörduda halduskohtu poole tingimusel, et ta on eelnevalt

esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla

on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. HKMS § 47 lg 2

sätestab, et kui isik pidas kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, võib

kaebuse selle nõudega esitada 30 päeva jooksul arvates päevast, kui isikule tehti teatavaks

kohtueelset menetlust lõpetav lahend, kui seadus ei sätesta teisiti. Eeltoodust tulenevalt on kaebus

tähtaegne juhul, kui kaebaja pidas kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, so

juhul, kui ta esitas kahju hüvitamise taotluse vanglale tähtaegselt.

4.4. Kohtu hinnangul ei esitanud kaebaja kahju hüvitamise taotlust vanglale tähtaegselt. RVastS

§ 17 lg 3 kohaselt tuleb kahju hüvitamise taotlus esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast,

millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata

teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates.

Kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg hakkab kulgema seaduses sätestatud tingimuste

täidetuse korral ning üksnes ühel korral. Kaebaja peab talle kahju põhjustanud vangla

õigusvastaseks teoks vangla kauplusest digiboksi soetamise mittevõimaldamist. Digiboksi

puudumise tõttu ei saanud kaebaja oma kambris telerit vaadata. Seega on vangla tekitanud

kaebajale väidetava kahju ühe ja sama teoga (so digiboksi soetamise mittevõimaldamisega).

4.5. Kaebaja taotleb talle alates 06.03.2019 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Tartu Vangla

26.03.2024. a otsusest nähtuvalt esitas kaebaja digiboksi soetamise taotluse vanglale esimest

korda 06.03.2019 ning vangla vastas kaebajale 29.04.2019. a vastuses nr 6-27/768-6, et vangla

poes ei müüda digibokse. Kuna kaebuse aluseks peab olema haldusorgani tegu, ei saanud kaebajal

tekkida kaebusega nõutavat kahju enne 2019. a aprilli, kui saabus tema 06.03.2019. a taotluse

lahendamise tähtaeg.

4.6. Praeguses asjas ei ole võimalik kaebuse aluseks oleva mittevaralise kahju tekkimise täpset

aega kindlaks määrata. Küll aga on võimalik välja selgitada, millal kaebaja pidi mittevaralise

kahju tekkimisest teada saama. Kaebaja on 15.01.2024. a kahju hüvitamise taotluses selgitanud, et

vangla takistas tal alates 2019. a digiboksi saamast; seetõttu pidi ta kannatama ja pidevalt vanglale

kirjutamine ajas teda hulluks. 20.08.2023. a pöördumises nr 2-3/1516-1 märkis ta, et vangla lülitas

kanalid välja 2020. a novembris enne kaebaja sünnipäeva ning sünnipäeval telerita olemine viis

kaebajat veelgi enam masendusse. Ka asjaolu, et kaebaja taotleb 2020. a novembrile eelnenud

perioodi eest hüvitist 100 eurot iga päeva eest ning alates 2020. a novembrist 500 eurot iga telerita

oldud päeva eest, osutab sellele, et kaebajal oli alates 2020. a novembrist digiboksi puudumist

tunduvalt raskem taluda. Võttes lisaks eeltoodule arvesse ka kaebaja selgitusi, et teler on talle

eluliselt tähtis ese – sisuliselt ainus asi, mis aitab tal psüühilisi, hingelisi ja vaimseid vaevusi

leevendada, pidi kaebaja saama mittevaralise kahju tekkimisest teada hiljemalt 2020. a novembris.

Kahju tekitaja osas ei saanud kaebajal digiboksi soetamiseks vanglale korduvalt esitatud

taotlustest nähtuvalt ebaselgust olla.

4.7. Kaebaja seisukoht, et kahju hüvitamise nõude võib esitada 10 aasta jooksul, on ekslik.

RVastS § 17 lg-s 3 sätestatust tulenevalt pidi kaebaja esitama kahju hüvitamise nõude kolme aasta

jooksul, arvates päevast, millal ta kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada

saama, so hiljemalt 2023. a novembris. Kuna kaebaja esitas kahju hüvitamise taotluse

vangale 15.01.2024, ei esitanud ta kahju hüvitamise nõuet tähtaegselt ning seetõttu pole ka

hüvitamiskaebus HKMS § 47 lg 2 kohaselt tähtaegne.

4.8. Kui kaebus ei ole esitatud tähtaegselt ning kaebaja ei ole kaebetähtaja ennistamise taotlust

esitanud, tuleb kohtul üldjuhul teha kaebajale kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamise

ettepanek (HKMS § 120 lg 1 p 3, § 124 lg-d 1 ja 2 ning § 71 lg 1). Kohus ei pea praeguse juhtumi

asjaolude põhjal kaebajale sellise ettepaneku tegemist menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt

otstarbekaks (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 24.11.2023. a määrus asjas nr 3-22-2185, p 19).

Kaebaja 20.08.2023. a pöördumisest nähtuvalt esitas ta nii 2020. a novembris kui ka 2021. a

vanglale korduvalt digiboksiga seotud taotlusi. Samuti pöördus ta 2020. a detsembris digiboksi ja

teleri saamiseks kohtusse (haldusasi nr 3-20-2461). Seega ei saanud kaebajal olla vanglale kahju

hüvitamise taotluse tähtaegseks esitamiseks takistust. Kuna kaebusest ja asja materjalidest

nähtuvalt ei olnud kaebajal kaebetähtaja ületamiseks mõjuvat põhjust, ei kuulu kaebetähtaeg

ennistamisele.

Eeltoodust tulenevalt lõpetab kohus menetluse HKMS § 46 lg 4, § 47 lg-te 1 ja 2, § 152 lg 1 p 2 ja

§ 152 lg 3 alusel kaebust menetlusse võtmata.

4.9. Asjas menetluse lõpetamise tõttu puudub vajadus lahendada sisuliselt kaebaja riigilõivu

tasumise kohustusest vabastamise taotlust, mistõttu jääb see läbi vaatamata.

4.10. Kaebaja soovis, et halduskohus annaks talle advokaadi. Kohus tõlgendab, et kaebaja taotleb

riigi õigusabi enda esindamiseks halduskohtumenetluses (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lg 3

p 5). RÕS § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi

tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha

üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse

eest tasumist lihtsat toimetulekut. RÕS § 7 lg 1 p 1 järgi ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise

võimeline kaitsma oma õigusi. Samuti ei anta RÕS § 7 lg 1 p 5 alusel riigi õigusabi, kui

asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Kui esinevad RÕS

§ 7 lg-s 1 sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, siis sellisel juhul ei mõjuta

isiku majanduslik seisund asja otsustamist. Kaebaja on korduvalt halduskohtu poole pöördunud ja

suutnud enda õigusi kohtumenetluses kaitsta, seega ei ole põhjendatud riigi õigusabi andmine

RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt. Kohus ei pea põhjendatuks kaebajale riigi õigusabi andmist ka RÕS §

7 lg 1 p 5 alusel, sest kaebus pole tähtaegne. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse

riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.

4.11. Nii haldusasjas nr 3-24-1807 kui ka haldusasjas nr 3-24-2246 esitas kaebaja mittevaralise

kahju hüvitamise kaebuse seoses 2023. aastal tema kambrist digiboksi äravõtmisega. Seega ei

kattu nimetatud kaebuste alus praeguse asja kaebuse alusega. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus

haldusasjade liitmise taotluse HKMS § 48 lg 1 alusel rahuldamata.

5. X.X. sai halduskohtu 19.11.2024. a määruse kätte 20.11.2024.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. X.X. esitas 05.12.2024 halduskohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub halduskohtu

määruse tühistada. Kaebaja soovib, et talle antakse advokaat, kuna terviseprobleemide tõttu on tal

kohtule nõuetekohaste kaebuste esitamine raskendatud. Samuti taotleb ta enda vabastamist

riigilõivust.

Kaebaja leiab, et halduskohus lõpetas asja menetluse alusetult, kuna kolme aasta pikkune tähtaeg

ei ole seotud kahju tekitamise või selle põhjustanud sündmuse õigusvastasusest teadasaamisega.

Kaebetähtaeg hakkab kulgema kahju tekitava toimingu lõppemisest, so antud juhul digiboksi

kättesaamisest 06.05.2021. Seega oli tal aega taotlust esitada 2024. a maikuuni.

Määruskaebusele on lisatud kaks lisa – 20.08.2023. a pöördumine (nr 2-3/1516-1) ja 15.01.2024.

a kahjunõue vanglale (nr 1-13/24/20-1).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus tagastab määruskaebuse esitajale esmalt määruskaebuse lisad 1 ja 2, kuna

X.X.-i 20.08.2023. a pöördumine (nr 2-3/1516-1) ja 15.01.2024. a kahjunõue vanglale (nr

1-13/24/20-1), on asja materjalide juures juba olemas ja puudub vajadus neid korduvate

tõenditena uuesti asja juurde võtta.

8. X.X. taotleb määruskaebuses, et ta vabastataks riigilõivust. Ringkonnakohus selgitab, et

riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9 kohaselt ei võeta alates 01.01.2018 haldusasjas määruskaebuse

läbivaatamise eest riigilõivu. Seega on määruskaebus riigilõivuvaba. Kuna määruskaebuse esitajal

puudus vajadus esitada menetlusabi taotlus määruskaebuse esitamisel riigilõivust vabastamiseks,

siis jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitaja menetlusabi taotluse tähelepanuta.

9. Ringkonnakohus käsitleb kaebaja määruskaebuses esitatud taotlust anda talle advokaat

taotlusena saada riigi õigusabi määruskaebemenetluses. Ringkonnakohus selgitab, et riigi õigusabi

andmise eesmärk on tagada kvaliteetse õigusabi saamine kõikidele isikutele, kellel selle järgi

vajadus on, ning põhimõtted õigusabi vajaduse määramiseks on sätestatud seaduses. Riigi

õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline

kaitsma oma õigusi. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesoleval juhul esineb RÕS § 7 lg 1 p-s 1

nimetatud alus riigi õigusabi andmisest keeldumiseks. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on

kaebaja aastate jooksul esitanud märkimisväärse hulga kaebusi ja taotlusi erinevatele kohtutele ja

erinevates kohtuastmetes ning talle on korduvalt selgitatud riigi õigusabi saamise tingimusi.

Eelnevates kohtumenetluses osalemistega, erinevate taotluste esitamisega ja edasikaebeõiguse

kasutamisega on ringkonnakohtu hinnangul tõendatud, et kaebaja on võimeline ise oma õigusi

kaitsma. Ka käesolevas haldusasjas esitas kaebaja kaebuse halduskohtule ja määruskaebuse

ringkonnakohtule, olles koostanud eelnimetatud dokumendid ise. Kõike eeltoodut arvestades ei

pea ringkonnakohus vajalikuks määrata kaebajale riigi õigusabi korras esindajat

määruskaebemenetluses. Seega jätab ringkonnakohus kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata.

10. HKMS § 2 lg 4 lause 2 kohaselt kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende

lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Eelmärgitule tuginedes ning lähtudes kaebaja

määruskaebuses märgitud põhjendustest leiab ringkonnakohus, et kaebaja taotleb määruskaebuses

üksnes Tartu Halduskohtu 19.11.2024. a määruse resolutsiooni p-i 2 tühistamist, millega

halduskohus lõpetas asja menetluse.

11. Halduskohus lõpetas vaidlusaluse määruse resolutsiooni p-ga 2 asja menetluse kaebust

menetlusse võtmata, võttes aluseks HKMS §-d 46 lg 4, 47 lg-d 1 ja 2, 152 lg 1 p 2 ja 152 lg 3.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki korrata

(HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Kaebaja ei ole 05.12.2024. a määruskaebuses välja toonud

selliseid põhjendusi, mis annaksid alust asuda halduskohtu seisukohast erinevale seisukohale.

Halduskohus on oma 19.11.2024. a määruses piisaval määral põhjendanud, miks ta ei pidanud

kohtule esitatud hüvitamiskaebust lubatavaks ja vanglale 15.01.2024 esitatud kahju hüvitamise

taotlust tähtaegselt esitatuks. Sellest tingituna halduskohus õigustatult lõpetas asja menetluse ning

HKMS § 152 lg 1 p 2 ja § 152 lg 3 kohaldamise eeldused olid samuti täidetud.

12. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg hakkab

kulgema seaduses sätestatud tingimuste täidetuse korral ning üksnes ühel korral ja käesoleval

juhul on vangla tekitanud kaebajale väidetava kahju ühe ja sama teoga (digiboksi soetamise

mittevõimaldamine). Halduskohus märkis vaidlusaluses määruses õigesti, et HKMS § 47 lg 2

sätestab, et kui isik pidas kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, võib

kaebuse selle nõudega esitada 30 päeva jooksul arvates päevast, kui isikule tehti teatavaks

kohtueelset menetlust lõpetav lahend, kui seadus ei sätesta teisiti ja eeltoodust tulenevalt on

kaebus tähtaegne juhul, kui kaebaja pidas kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud

korrast, so kui ta esitas kahju hüvitamise taotluse vanglale tähtaegselt – 3 aasta jooksul arvates

päevast, millal kaebaja kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama.

Arvestades käesoleva asja asjaolusid, nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et kaebaja pidi talle

digiboksi soetamise mittevõimaldamisega alates 06.03.2019 tekkinud mittevaralisest kahjust teada

saama hiljemalt 2020. a novembris ning ka kahju tekitaja osas ei saanud kaebajal mingit segadust

tekkida. RVastS § 17 lg-s 3 sätestatust tulenevalt pidi kaebaja seega esitama vanglale kahju

hüvitamise taotluse hiljemalt 2023. a novembris. Esitades selle vanglale alles 15.01.2024, ei

esitanud ta kahju hüvitamise nõuet tähtaegselt ning seetõttu pole ka halduskohtule esitatud

hüvitamiskaebus HKMS § 47 kohaselt lubatav.

Sellele, et halduskohtule esitatud kaebus on HKMS § 47 mõistes lubatav üksnes siis, kui kaebaja

on läbinud selle esitamisele eelnenud kohustusliku kohtueelse korra nõuetekohaselt (sh esitades

haldusorganile vaide või kahju hüvitamise taotluse tähtaegselt), viitab ka Riigikohus oma

lahendites asjades nr 3-3-1-20-15 ja 3-3-1-78-13.

13. Kaebaja väide, et hüvitamistaotluse kolme aasta pikkune tähtaeg ei ole seotud kahju

tekitamise või selle põhjustanud sündmuse õigusvastasusest teadasaamisega ja see hakkab

kulgema kahju tekitava toimingu lõppemisest, so antud juhul digiboksi kättesaamisest 06.05.2021,

ei ole põhjendatud. Juba viidatud 15.06.2015. a lahendis asjas nr 3-3-1-20-15 p-s 11 asus

Riigikohus seisukohale, et RVastS § 17 lg-s 3 sätestatust tulenevalt peab kaebaja esitama kahju

hüvitamise nõude kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal ta kahjust ja selle põhjustanud

isikust teada sai või pidi teada saama ning eeltoodud säte ei seo kahjunõude esitamise tähtaega

sellega, kas tegemist on ühekordse, korduva või jätkuva toiminguga. Sama lahendi p-des 12 ja 13

ütleb Riigikohus ka seda, et isegi jätkuva toiminguga tekitatud kahju puhul hakkab kahjunõude

esitamise tähtaeg kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist juhul, kui on ilmne, et isik pidi

kahjust ja kahju tekitajast teada saama varem, kui lõppes jätkuv toiming.

14. Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja määruskaebuse rahuldamata ning Tartu

Halduskohtu 19.11.2024. a määruse resolutsiooni p-i 2 muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)