2-23-4307/16 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Priit Kama

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. detsember 2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-4307

Tsiviilasi

P. M. hagi N. Š. vastu kinnistusraamatu

omanikukande

kustutamiseks

tahteavalduse

andmise kohustamiseks

Tsiviilasja hind

118 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: P. M. (isikukood xxxx), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Valeria Arsjuta

Kostja: N. Š. (isikukood xxxx), lepinguline esindaja

Vadim Vilde

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 06.11.2024

RESOLUTSIOON

1. Jätta P. M. hagi rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud P. M. kanda.

3. Määrata kindlaks N. Š. menetluskulud ning mõista P. M.lt N. Š. kasuks välja

menetluskulud summas 1903,20 eurot (arvestatud koos käibemaksuga).

4. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb hagejal tasuda kostjale alates

käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni viiviseid VÕS §

113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

EDASIKAEBAMISE KORD JA TÄHTAEG

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses,

kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks,

peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asjaolud ja poolte seisukohad

1. P. M. (hageja) esitas Harju Maakohtule hagi N. Š. (kostja) vastu kinnistusraamatu

omanikukande kustutamiseks tahteavalduse andmise kohustamiseks. Hagiavalduse kohaselt

kinkis hageja kostjale xxxx suuruse mõttelise osa kinnistust aadressil Xxxx (edaspidi ka kui

majaosa). Hageja toob välja, et soovis kinnistu mõttelise osa kinkida kostja emale L. Š.le.

Ettepaneku tegi selleks L. Š.. Hageja nõustus, kuna L. Š. lubaduse kohaselt pidid nad

abielluma ja majaosa oleks hakanud kuuluma nende ühisvara hulka. Kinkeleping sõlmiti notar

M. R. juures. Notari esimesel vastuvõtul näitas notar hagejale eesti keelset kinkelepingut ning

küsis, kas hageja on nõus majaosa L. Š.le kinkima. Notar selgitas, et hageja jääb hoolimata

kinkelepingu sõlmimisest peremeheks. Notar dokumenti vene keelde ei tõlkinud ega

dokumendi sisu ei selgitanud. Teisel kohtumisel oli L. Š. asemel notari juures kostja. Hageja

eeldas, et kostja tuli ema asemel üksnes lepingule järgi. Teisel kohtumisel allkirjastas hageja

kinkelepingu, lepingu sisu hagejale ei selgitatud ega tõlgitud, ka ei loetud lepingut hagejale

ette. Pärast kinkelepingu sõlmimist keeldus L. Š. hagejaga kooselust ning abiellumisest, nende

suhe katkes. Hageja leiab, et kostja omandas majaosa pettuse teel ning on näidanud seega

hageja vastu üles jämedat tänamatust. Hageja taganeb kinkelepingust ning kostja on seega

kohustatud kinkelepingu alusel saadu tagastama. Samuti on hageja arvamusel, et kinkeleping

on tühine ning seega on hagejal õigus nõuda ebaõige kinnistusraamatu kande parandamist.

Kinkeleping on tühine, kuna notar on kinkelepingusse märkinud, et osalejad ei valda piisavalt

eesti keelt, kuid ei tõlkinud kinkelepingu sisu vene keelde ega lugenud lepingu teksti ette.

Seega on kinkelepingu tõestamine tühine ning kinkelepingu tõestamisega ei kaasnenud

õiguslikke tagajärgi. Hageja on arvamusel, et kinkeleping on tühine ka seetõttu, et see on

vastuolus heade kommetega. Hageja sõlmis kinkelepingu sõltuvussuhtes olles. Hageja oli L.

Š.ga suhte loomisel matnud äsja oma abikaasa ja jäänud üksi abivajava tütre hooldajaks. L. Š.

kasutas seega hageja haavatavat seisundit ära. L. Š. lõi suhte vaid selleks, et meelitada hagejat

valelubadusi andes tehingut sõlmima. Kostja on hageja jaoks täiesti võõras inimene ning

hageja ei oleks olnud ühelgi juhul nõus kogu oma vara võõrale kinkima.

2. Hageja täpsustas 30.09.2024 toimunud istungil, et leping on tühine TõS § 17 lg 2 alusel

ning alternatiivselt on hageja taganenud kinkelepingust VÕS § 267 p 1 alusel. Hageja leiab, et

jämeda tänamatuse alla läheb olukord, kus kostja on teadlik, et ta ei ole tegelikult isik, kellega

hageja soovis kinkelepingu sõlmida. Kostja leiab, et hageja ei saa tühisusele tugineda, kuna

kinkelepingus on kirjas, et kirjaliku tõlke koostamisest loobuti ja leping tõlgiti suuliselt.

Kinkelepingust taganemine oleks pidanud toimuma aasta jooksul alates asjaoludest

teadasaamisest. Hageja väitel sai ta kinkelepingu taganemisest või tühistamise õiguslikust

alusest teada vahetult enne hagiavalduse esitamist. Kostja sõnul olid hagejal pingelised suhted

oma lastega, mistõttu otsustas hageja kinkida oma vara kostjale

3. Hageja selgitas 21.10.2024 esitatud seisukohas, et kinkelepingu sisu selgitas hagejale tema

advokaat 2022. aasta juulis, mil hageja lapsed soovisid kinkelepingu ülevaatamist kinnistule

tehtavate kulude kandmist puudutavates küsimustes. Hageja esitas kohtule tõendi, mille

kohaselt suri kinkelepingu tõestanud notar 2019. aastal. Samuti Äripäevas avaldatud artikli

selle kohta, kuidas notar M. R. notaribüroost haihtus pärimistoimikust originaaltestament, mis

oli pooleliolevas kohtuvaidluses oluliseks tõendiks. Hageja esitas ka helisalvestise hageja ja

L. Š. vahelisest vestlusest, kus hageja ei saanud vastust küsimusele, miks on maja kirjutatud

kostjale.

4. Kostja esitas 01.11.2024 seisukoha, milles peab hageja esitatud artiklit asjakohatuks, kuna

ei ole seotud vaidlusega ega notari tegevusega. Ka esitatud helisalvestis on asjakohatu ning

sellelt ei ole aru saada, millest, kelle vahel ja millal vestlus toimus.

5. Kohus kuulas hageja vande all ära 06.11.2024 toimunud istungil. Kostja märkis istungil, et

ei ole lepingut ega kokkulepet rikkunud. Kostja on alates 2002. aastast kinnistusraamatus

kaasomanikuna kirjas. Kohus andis hagejale tähtaja 2002. aastal ja 2007. aastal tehtud

kinnistusraamatu kannete notariaalsete alusdokumentide esitamiseks. Hageja teavitas

13.11.2024, et ei soovi dokumente esitada, kuna nende esitamine ei ole asja lahendamiseks

oluline.

Kohtuotsuse põhjendused

6. Kohus leiab, et hageja nõue tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab enda seisukohta

järgnevalt.

7. Kohus tuvastas, et Tallinna notar M. R. on 09.07.2009 tõestanud hageja ja kostja vahel

sõlmitud kinkelepingu, millega hageja on kinkinud kostjale xxxx mõttelist osa

kinnistusraamatu registriossa nr xxxx kantud kinnistust asukohaga Xxxx (dtl 19-25).

8. Hageja on seisukohal, et vaidlusalune kinkeleping on tühine tõestamisseaduse (TõS) § 17 lg

2 alusel, kuna hagejale ei tõlgitud kinkelepingut. TõS § 17 lg 1 sätestab, et kui osaleja tema

enda teatel või notari tähelepaneku kohaselt ei valda piisavalt eesti keelt või, kui notariaalakt

koostatakse võõrkeeles, piisavalt seda keelt, märgib notar selle asjaolu notariaalakti. TõS § 17

lg 2 kohaselt tuleb eelnevalt nimetatud juhul notariaalakt osalejale ettelugemise asemel

tõlkida, ilma selleta on tõestamine tühine. Kui kõik osalejad avaldavad, et nad valdavad keelt,

millesse notariaalakt tõlgitakse, ja loobuvad ettelugemisest, siis asendab tõlkimine

ettelugemist. Kui osaleja nõuab, koostatakse ja antakse talle läbivaatamiseks kirjalik tõlge.

Kirjalik tõlge tuleb notariaalaktile lisada. Notar teatab osalejale, et viimasel on õigus

kirjalikku tõlget nõuda. Need asjaolud märgib notar notariaalakti.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ei valda piisavalt eesti keelt. Kinkelepingust nähtuvalt on

notar märkinud, et hageja ja kostja ei valda piisavalt eesti keelt, kuid osalejad loobusid

kirjaliku tõlke koostamisest ning nõustusid notariaalakti tõestaja suulise tõlkimisega (dtl 19).

Samuti on notariaalakti märgitud, et see on eesti keelt mittevaldavatele osalejatele akti

tõestaja poolt suuliselt tõlgitud eesti keelest vene keelde (dtl 23). Seega saab kinkelepingust

järeldada, et notar on lepinguosalistele notariaalakti eesti keelest vene keelde tõlkinud ning

vastupidist tuleb tõendada hagejal.

9. Hageja on kohtule esitanud tõendina väljavõtte Notaries of Europe lehelt, milles oli notar

M. R. töökeeleks vaid eesti keel, mistõttu ei olnud notaril võimalik hagejale vene keeles

kinkelepingu sisu selgitada (dtl 7; dtl 27-28). Kohtu hinnangul ei ole võimalik väljavõttest

järeldada, et sellest tulenevalt ei saanud notar vene keeles notariaalakti lepingupooltele

tõlkida. Kuna notar töötas Tallinnas, kus on palju vene keelt kõnelevaid kliente, ei ole usutav,

et notar oleks saanud oma tööd korraldada nii, et venekeelset tõlget tema klientidele kunagi

tagatud ei olnud. Sellele, et notar suhtles ka vene keeles, viitas ka hageja ise, kui selgitas, et

notar ütles talle vene keeles notari tasu suuruse (dtl 106).

10. Hageja esitas kohtule 20.04.2017 Äripäevas avaldatud artikli selle kohta, kuidas notar M.

R. notaribüroost kadus pärimistoimikust originaaltestament, mis Harju Maakohtu sõnul pidi

kaduma notaribüroost ja mis oli pooleliolevas kohtuvaidluses oluliseks tõendiks (dtl, 73; dtl

84-87). Hageja on soovinud sellega tõendada, et notar M. R. notaribüroos on ka varasemalt

probleeme esinenud (dtl 101). Kohtu hinnangul ei ole võimalik artiklist tõsikindlalt järeldada,

et juhtumiga oli seotud just notar M. R. ning artikkel kajastab oletusi, mitte tõendatud väiteid

testamendi kadumise kohta.

11. Ka hageja vande all antud seletused ei tekita kohtus veendumust selles, et notar M. R.

oleks toiminud vastupidiselt notariaalakti märgitule ja jätnud kinkelepingu selle tõestamisel

hagejale tõlkimata. Hageja selgitas vande all, et ei ole kostjaga enne 2009. aastat notari juures

käinud (dtl 107-108), kuid kinnistusraamatust nähtuvalt on kostja kantud kaasomanikuna

kinnistusraamatusse ka 2001. aastal (dtl 12-13). Seega pidi hageja käima notari juures ka

2001. aastal kui kostja kanti sisse vaidlusaluse kinnistu kaasomanikuna, kuid mida hageja ei

mäletanud. Alguses kinnitas hageja, et on käinud notar M. R. büroos seoses vaidlusaluse

kinkelepinguga kaks korda, kuid hiljem küsitluse käigus möönis, et ta võis käia seal ka kolm

korda. Sealjuures oli tal varasema tehingu osas raske meenutada, millise notariga ta kohtus

ning milline see suhtlus oli (dtl 107-108). Kohtu hinnangul ei ole usutav, et hageja mäletab

detailselt 2009. aastal notari juures toiminut, kuid mäletab seejuures sellest paar aastat varem

ehk 2007. aastal notari juures käimist raskustega ega ole kindel, millise notariga ta siis

suhtles. Kuna hageja ei suutnud meenutada, et ta on ka enne 2009. aastat notari juures käinud,

ei ole kohtu hinnangul usutav, et hageja mäletab detailselt 2009. aastal notari juures toimunut.

Sealjuures tuleb kohtul arvestada ka seda, et kinkeleping sõlmiti 15 aastat tagasi, mistõttu on

ka kaheldav, et hageja detailselt notari juures toimunut mäletab.

12. Eelnevast tulenevalt tuleb kohtul lähtuda notariaalakti märgitust, mille kohaselt loobusid

osalejad kirjalikust tõlkest ning kinkeleping tõlgiti hagejale suuliselt eesti keelest vene keelde.

Vastupidist ei ole hageja tõendanud. Kuna kinkelepingut ei saa TõS § 17 lg 2 kohaselt

tühiseks pidada, hindab kohus järgnevalt, kas hageja taganes kinkelepingust võlaõigusseaduse

(VÕS) § 267 alusel.

13. VÕS § 268 lg 1 sätestab, et kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija lepingust taganeda ja

kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda VÕS § 267 punktides

1–3 ettenähtud juhtudel. VÕS § 267 p 1 kohaselt võib kinkija enne kingitud eseme

kingisaajale üleandmist lepingu täitmisest keelduda ja lepingust taganeda, kui kingisaaja on

oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust.

Kostja hinnangul ei ole kinkelepingust taganemine aga VÕS § 270 kohaselt enam võimalik

(dtl 66).

14. VÕS § 270 lg 1 sätestab, et kinkija võib kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates

ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest. Kui

kinkeleping on täidetud, ei või kinkija lepingust taganeda pärast kingisaaja surma. Hageja

väitel sai ta kinkelepingust taganemise või tühistamise õiguslikest alustest teada vahetult enne

hagiavalduse esitamist, kui advokaadibüroos toimunud konsultatsiooni käigus selgus, et

kinkelepingus oli kingisaajaks märgitud L. Š. asemel kostja (dtl 66; dtl 72-73). Kuna hageja ei

ole menetluses tõendanud, et kostjale ei tõlgitud kinkelepingut, ei ole hagejal võimalik

tugineda asjaolule, et talle ei olnud kinkelepingu sõlmimise ajal teada, kellega ta lepingu

sõlmis. Seega ei ole 2009. aastal sõlmitud kinkelepingust taganemine 2022. aastal enam

võimalik. Samal põhjusel ei ole võimalik hagejal tehingut tühistada ka tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 99 lg 1 kohaselt, kuivõrd tehingu võib TsÜS § 99 lg 1 p 2 kohaselt pettuse

või eksimuse korral tühistada kuue kuu jooksul pettusest või eksimusest teadasaamisest.

Kohtu hinnangul seab asjaolu, et kostja nimele kinnistati kinnistu esimene mõtteline osa juba

2001. aastal, kahtluse alla hageja väite, nagu ei oleks hageja soov kinkida kostjale mõtteline

osa 2009. aastal kuidagi eluliselt usutav. Kuna hageja käsitles 2001. aastal toimunud mõttelise

osa kinnistamist kostja nimele poole kuuri võõrandamisena L. Š.le (dtl 102; dtl 107), siis võib

sellest järeldada, et ta ei pööranud tehingute tegemisel ka varem põhjalikumat tähelepanu,

kellele sama perekonna liikmetest ta konkreetse eseme võõrandab. Ka üksnes katkendlikult ja

halvasti kuuldav vestluse salvestus hageja ja L. Š. vahel ei sisalda tõendeid selle kohta, et

kostja oleks hageja suhtes üles näidanud jämedat tänamatust või et kostja oleks hagejat

petnud. Asjaoludest nähtuvalt oli kinkelepingu eksemplar, millest oli võimalik välja lugeda

kinkesaaja, kogu aeg hageja valduses. Ei ole eluliselt usutav, et juhul kui kostja ja L. Š.

oleksid soovinud hoida hagejat eksimuses kingisaaja isikus, oleksid nad majapidamisele

juurdepääsu omades võtnud lepingu tema valdusesse jätmisega riski, et hageja mõne eesti

keelt valdava isiku abil sealt õige info kergesti kätte saada võib.

15. Hageja on menetluse käigus väljendanud, et kuna kostja jättis kohtule tähtaegselt kirjaliku

seisukoha esitamata, tuleb järeldada, et kostja on nõustunud kõigi hagis esitatud asjaoludega

(dtl 67). Kohus peab oluliseks märkida, et tagaseljaotsuse tegemine hagile vastamata jätmise

korral on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 kohaselt kohtu õigus, mitte

kohustus. Ebaõige lahendi vältimiseks pidas kohus vajalikuks siiski kohtuistungi pidamist.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

16. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4

sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi

menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1

sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi

rahuldamata, on põhjendatud jätta menetluskulud hageja kanda.

17. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei

takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 8 kohaselt

määrab kohus menetluskulud kindlaks hagita menetluse sätete järgi, mis koosmõjus TsMS §

477 lg-tega 5 ja 7 tähendab, et kulude teiselt menetlusosaliselt väljamõistmisel tuleb kohtul

hinnata kulude põhjendatust ja vajalikkust, mida kohus hindab ka juhul, kui menetluskulude

kandmiseks kohustatud menetlusosaline kulude suurusele vastu ei vaidle (RKTKm

03.06.2013, 3-2-1-65-13, p 14).

18. TsMS § 138 lg 1 sätestab, et menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja

kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud riigilõiv ja asja läbivaatamise

kulud. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja

nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab kandma teist

menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud

ja vajalikus ulatuses.

19. Kostjat esindas tsiviilasja menetluses jurist Vadim Vilde, kes osutas kostjale õigusteenust

hinnaga 120 eurot tunnis (lisandub käibemaks). Menetlusosalise lepingulise esindaja

tunnihinna põhjendatust ja vajalikkust tuleb igas kohtuasjas eraldi hinnata, kuid üldjuhul ei

saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase

õigusteenuse eest makstavat tasu (RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14).

Mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks on kohtupraktikas peetud 60–100 eurot,

millele vajadusel lisandub käibemaks (TlnRnKo 28.09.2023, 2-22-15592, p 60). Kohus ei pea

esindaja tunnistasu suurust põhjendamatuks ega turuhinda ületavaks.

20. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt osutas lepinguline esindaja kostjale

õigusteenust kokku 23,75 tundi. Kohus nõustub hagejaga, et õigusabile kulunud aeg ei ole

täies ulatuses põhjendatud. Tsiviilasja sisu ja esitatud materjale arvestades ei ole kohtu

hinnangul enne kohtuistungi toimumist menetlusmaterjalidega tutvumiseks kulunud aeg ehk

5,75 tundi põhjendatud. Hagiavalduse pikkust, sisu ning sellele lisatud tõendite mahtu ja

hageja esindaja enda hinnangut hagiavalduse koostamisele kulunud aja osas arvesse võttes

peab kohus põhjendatud ajakuluks kolm tundi. Hageja 25.05.2023 ja 21.06.2023 esitatud

taotlused olid tingitud aga kostja tähtaegselt vastamata jätmisest, mistõttu ei pea kohus

põhjendatuks nendega tutvumist menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel arvesse

võtta. Kohtuistungite pikkust arvesse võttes peab kohus põhjendatuks istungiks

ettevalmistamise ja istungil osalemise ajakulu. Hageja seisukohaga ja täpsustatud seisukohaga

tutvumisele kulunud aega ei pea kohus dokumentide sisu ega keerukust arvestades üle kolme

tunni põhjendatuks. Kostja esitatud vastuse sisu ja pikkust arvestades ei pea kohus ajakulu üle

tunni põhjendatuks. Usutavasti on kliendiga nõustamine ja edasiste toimingute arutamine küll

põhjendatud, kuid kohtule esitatud menetluskulude nimekirjast ei ole võimalik aru saada,

millises menetluse etapis seda tehti ning mis ei oleks kajastunud juba menetluskulude

nimekirjas eespool asuvate toimingute seas. Menetluskulude nimekirja esitamist saab pidada

küll põhjendatuks, kuid kohtu hinnangul ei saa esindajal selleks üle 0,5 tunni kuluda.

21. Eelnevat arvesse võttes ning tsiviilasja olemust kogumis hinnates peab kohus kostja

esindaja ajakulu põhjendatuks 13 tunni ulatuses. Lähtudes tunnitasu suurusest on kostja

põhjendatud menetluskuludeks seega 1560 eurot (13 x 120 eurot). Koos käibemaksuga on

kostja põhjendatud menetluskulud kokku 1903,20 eurot.

22. TsMS § 174 lg 10 sätestab, et menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks

peab menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel

tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Vastava kinnituse on kostja kohtule esitanud,

mistõttu mõistab kohus menetluskulud välja koos käibemaksuga.

23. Kostja taotlusel ning TsMS § 177 lg 4 kohaselt tuleb hagejalt mõista välja ka viivis välja

mõistetud menetluskuludelt alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

24. TsMS § 178 lg 1 sätestab, et menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi

kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt

võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks

õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude

summa ületab 280 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

Priit Kama

kohtunik