3-24-2570/6 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. detsember 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-2570

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 15.08.2024 otsuse nr 15.3-

3.4/1005-1 ja 2.09.2024 vaideotsuse nr 15.3-3.6/87 tühistamise

nõudes

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja Sergei Razguljajev

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Janika

Jürgen-Määr

Asja läbivaatamine

RESOLUTSIOON

Kirjalik menetlus

1. Jätta X kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud menetlus-

osaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on

9.01.2025. Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). HKMS §

52 lg 1 järgi tuleb kohtule esitatavad avaldused sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt. Kui apellant soovib

apellatsioonkaebuse arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral

eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui

menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada

ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS §

116 lg 6).

ASJAOLUD

1. X sündis Eesti Vabariigis, ta on rahvuselt venelane ning Venemaa Föderatsiooni (edaspidi:

Venemaa) kodanik. Xle anti 5.02.2001 alaline elamisluba nr EE71J010003, mis seoses 1.06.2006

jõustunud välismaalaste seaduse (VMS) muudatustega muutus automaatselt pikaajalise elaniku

elamisloaks.

2. Politsei-ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 15.08.2024 otsusega nr 15.3-3.4/1005-1 X pikaajalise

elaniku elamisloa nr EL71J010003 alates 15.08.2024 kehtetuks VMS § 241 lg 1 p 2 alusel

(edaspidi: otsus).

X on Eestis karistatud kriminaalkorras kahel korral, millest üks karistus on kehtiv ja üks

arhiveeritud. Viru Maakohtu 18.01.2023 määrusega nr xxxxxx vabastati X tingimisi enne tähtaega,

kohaldati elektroonilist järelevalvet (viieks kuuks alates kohtumääruse jõustumisest) ning talle

määrati käitumiskontroll ja katseaeg kuni karistuse lõpuni, s.o 18.04.2025. Lisaks

kriminaalkaristustele on Xt karistatud väärteokorras. Karistusregistrist nähtub neli arhiveeritud

väärtegu. Kõik väärteo karistused on mõistetud liiklusseaduse rikkumise eest.

X ei ole põhiseaduse §-des 19 ja 55 ning VMS §-s 11 sätestatut järginud. Kuritegude

toimepanemisega on X tekitanud ohu avalikule korrale ning seeläbi ühiskonnaliikmetele (eelkõige

kaasliiklejatele). Xt on kriminaalkorras karistatud joobeseisundis mootorsõiduki juhtimise (mh

millega põhjustati ettevaatamatusest inimese surm) ja sündmuskohalt põgenemise eest. X on üles

näidanud lugupidamatust nii Eesti riigi õigussüsteemi vastu kui ka ühiskonna vastu tervikuna.

Kuigi X on elanud Eestis terve oma elu ning siin elavad ja on maetud tema lähedased, on Xl

sidemeid oma kodakondsusjärgse riigi Venemaaga.

Xl ja tema perel võib kaasneda pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega mõningane

ebakindlus tuleviku osas. Pere- ja eraelu puutumatuse riive on proportsionaalne võrreldes temast

tuleneva ohuga avalikule korrale ning ei tekita tema pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

tunnistamisel ülemääraseid ja pöördumatuid ebamugavusi. Xt ei saadeta Eesti Vabariigist välja

ning ta saab jätkata elu ja suhtlust lähedastega tavapärasel viisil.

3. PPA jättis 2.09.2024 vaideotsusega nr 15.3-3.6/87 X vaide rahuldamata.

4. Tallinna Halduskohtule saabus 12.09.2024 X kaebus PPA 15.08.2024 otsuse nr 15.3-3.4/1005-1,

2.09.2024 vaideotsuse nr 15.3-3.6/87 tühistamiseks ning X pikaajalise elamisloa nr EL71J010003

tagasiulatuvalt alates 11.07.2024 taastamiseks.

KAEBAJA SEISUKOHAD

5. Vastustaja ei ole tuginenud kaebajast lähtuva ohu tuvastamisel objektiivsetele asjaoludele. PPA

ei ole kolme aasta jooksul tuvastanud, et kaebaja on ühiskonnale ohtlik. Kaebaja pani toime kuriteo

kuus aastat tagasi. Kaebaja pani toime karistusseadustiku (KarS) § 422 lg 2 p-s 1 kvalifitseeritud

kuriteo, s.o mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise joobeseisundis, kui sellega on

ettevaatamatusest põhjustatud inimese surm. Kaebaja tunnistas kriminaalmenetluse käigus oma

süüd ning hüvitas vabatahtlikult kannatanule kahju. Vastustaja ei arvestanud eelnevaga.

6. Vastustaja ei analüüsinud kaebaja käitumist vanglas. Viru Vangla selgitas oma vastuses, et

kaebajal ei ole vangistuses ühtegi distsiplinaarkaristust. Samuti avanes kaebajal 15.11.2021

võimalus kanda karistust avavanglas. 1.07.2021-28.10.2021 ja 15.03.2022-14.07.2022 osales X

riigikeele kursusel A1 tasemel. Viru Vangla esitas 17.01.2023 Viru Maakohtule materjalid

süüdimõistetu X tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks allutamisega

elektroonilise järelevalve alla. 18.01.2023 vabastati kaebaja Tartu Ringkonnakohtu 8.05.2020

otsusega mõistetud karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega, elektroonilise valve

kohaldamisega koos tema allutamisega käitumiskontrolli nõuetele.

7. Kaebajal on elukoht xxxxxxxxxx. Korter kuulub kaebaja abikaasale, kes on Eesti kodanik.

Samas elukohas elavad kaebaja Eesti kodanikest lapsed. Kaebaja ise sündis Eestis ja siin tal on

lähedased. Kaebajal puuduvad kehtivad karistused. Kaebaja elab rahulikult ja ei riku seadust.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

8. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Ükski kaebaja nimetatud argument ei

kaalu üles kaebajast lähtuvat ohtu. Asjaolu, et kaebaja pikaajalise elaniku

elamisloa kehtetuks tunnistamine oli menetluses alates 23.11.2021, ei

tähenda, et kaebajast ei tuleneks ohtu avalikule korrale.

9. Vastustaja on arvesse võtnud erinevaid asjaolusid kaebajast lähtuva ohu

hindamisel, mh ka kaebaja positiivset käitumist vanglas (vt otsuse p 22). Kõigi

asjaolude hindamisel kogumis jõudis vastustaja järeldusele, et kaebajast

lähtub oht avalikule korrale, kuid see ei ole piisavalt tõsine ega tegelik selleks,

et kaebajat riigist välja saata. Kaebajale on jäetud võimalus taotleda tähtajalist

elamisluba, mille omamise jooksul on tal võimalik tõestada, et ta on

seaduskuulekas ja austab Eesti Vabariigi põhiseaduslikku korda ja selles

kehtivaid õigusnorme.

10. Pikaajalise elaniku elamisluba ei tunnistatud kehtetuks pelgalt ühe

kriminaalmenetluse põhjal. Vastustaja otsus on haldusõiguslik ohutõrje

meede. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ei ole olnud

automaatne järelm ühele toimepandud kuriteole. Vastustaja on otsuste

tegemisel uurinud põhjalikult kõiki negatiivseid ja positiivseid kaebajat

puudutavaid asjaolusid. Vaid asjaolu, et isik tunnistas kriminaalmenetluses

oma süüd ja hüvitas kannatanule kahju, ei välista elamisloa kehtetuks

tunnistamist. Vastustaja on otsuses kajastanud kaebaja käitumist vanglas, mh

arvestanud, et kaebajal puudusid vanglas distsiplinaarkaristused, ta osales

vanglas sotsiaalprogrammis ja õppis eesti keelt. Sellest tulenevalt on

paljasõnalised kaebaja väited, et vastustaja ei analüüsinud kaebaja käitumist

vanglas. Vastustaja võttis otsuse tegemisel arvesse kõiki olulisi asjaolusid ning

neid analüüsides teinud õiguspärase kaalutlusotsuse.

11. Ennetähtaegse vabastamise ja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

tunnistamise menetlused on oma olemuselt erinevad menetlused. Kaebaja

karistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamisel lähtus kohus

viimasest karistusest ja isiku käitumisest vangistuses ning hindas konkreetse

karistuse eesmärgi täitmist. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

tunnistamine on haldusõiguslik ohutõrje meede, mis ei tugine vaid

konkreetses süüteos süüdimõistmisele ja isiku käitumisele vangistuses.

Haldusmenetluses ei põhine vastustaja ohuprognoos ainult viimasel kuriteol ja

selle asjaoludel, vaid lisaks sellele on otsuse tegemisel arvesse võetud

kaebaja isikut, varasemat elukäiku, toimepandud õigusrikkumisi, nende

iseloomu ja tehiolusid. Otsuses on analüüsitud muuhulgas kaebaja käitumist

nii karistuse kandmise ajal kui ka enne karistust (sh eelmist kuritegu ja

toimepandud väärtegusid ning seda, kas eelmine karistus on tulemust

andnud). Maakohus ei tohi muuhulgas ennetähtaegselt vanglast vabastamise

otsustamisel isiku varasema elukäigu raames tugineda karistusregistri arhiivi

andmetele (karistusregistri seadus § 5 lg 2). Karistusregistri seaduse § 20 lg 1

p 4 annab vastustajale õiguse kasutada VMS-s sätestatud menetluste

läbiviimisel ka karistusregistri arhiivi kantud andmeid, mis on asjakohased

isiku varasema elukäigu arvesse võtmiseks ning seda on kinnitanud ka

Riigikohus (RKHK 26.01.2022 otsus asjas nr 3-20-915, p 18). PPA võtab

elamisloa menetluses arvesse toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning

määratud karistust, kuid hinnang ei ole seotud maakohtu põhjenduste ja

hinnangutega. Lisaks on kohtu ja PPA funktsioonid ning ülesanded oma

iseloomult erinevad. PPA ülesandeks on muuhulgas avaliku korra kaitse ja

süütegude ennetamine.

12. Kaebajal olid lapsed ja abikaasa juba enne viimase kuriteo toimepanemist.

Asjaolu, et kaebaja perekonnaliikmed on Eesti kodanikud, ei muuda olematuks

kaebajast tulenevat ohtu avalikule korrale. Vastustaja on oma otsuses

hinnanud pereelu puutumatuse riivet ja käsitlenud kaebaja kõiki

perekonnaliikmeid. Karistusregistri väljavõttest nähtub, et kaebajal on kehtiv

kriminaalkaristus. Vastustaja on otsuses analüüsinud ja kajastanud kõiki

kaebaja esitatud ja vastustajale teadaolevaid andmeid. Vastustaja on otsuses

põhjalikult selgitanud, millest tulenevalt on jõudnud järeldusele, et kaebajast

tuleneb oht avalikule korrale. Ainuüksi asjaolu, et kaebaja ei ole pärast

vabanemist pannud toime süütegusid, ei tähenda, et temast ei tuleneks ohtu

avalikule korrale. Vastustaja on oma otsuses analüüsinud kaebaja varasemat

käitumist, tema varasemat joobes juhtimist, arvukaid liiklussüütegusid ning

tema hoiakuid teiste ühiskonnaliikmete suhtes. Hoolimata korduvatest

karistustest ei muutnud kaebaja oma liikluskäitumist ning juhtis taas

mootorsõidukit joobeseisundis, mille tagajärjeks oli inimese surm. Tulenevalt

sellest, et kaebaja ei muutnud oma käitumist ja suhtumist peale esimest

kriminaalkorras karistamist, kui tal oli selleks võimalus, ei saa ka eitada

temast tulenevat ohtu avalikule korrale.

KOHTU PÕHJENDUSED

13. Kohus jätab kaebuse rahuldamata. PPA tunnistas 15.08.2024 otsusega nr 15.3-3.4/1005-1 X

pikaajalise elaniku elamisloa nr EL71J010003 alates 15.08.2024 kehtetuks ja kohtule ei nähtu

olulisi kaalutlusvigu, mis tingiksid otsuse tühistamise. Kuivõrd nimetatud otsus on õiguspärane,

puudub alus ka vaidlustatud vaideotsuse tühistamiseks.

14. PPA tunnistas kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks VMS § 241 lg 1 p 2 alusel, mis

sätestab, et pikaajalise elaniku elamisloa võib kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab

endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

tunnistamine ei ole karistus toime pandud õigusrikkumiste eest. Tegu on haldusõiguslike ohutõrje

meetmetega, mis ei või tugineda pelgalt süüteos süüdimõistmistele (vt nt C-636/16, López

Pastuzano, p 27). Kuna kõnealune otsus põhineb mh prognoosil, tuleb kaebaja isikut, elukäiku,

toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka

negatiivselt iseloomustavad asjaolud korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada selged ja

konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend ületatud. VMS § 241 lg 1 p-s

2 nimetatud ohu kindlakstegemisel ei ole täitevvõimul kontrollivaba hindamisruumi. Ohu mõiste

sisustamine ning olukordade kvalifitseerimine ohuks on kontrollitav juriidilise argumentatsiooni ja

metoodika abil. Ulatuslikku kontrolli toetavad ka kaalul olevad põhiõigused. Kohtulikult piiratud

mahus kontrollitav (HKMS § 158 lg 3) kaalutlusotsus on aga ohu tuvastamise järel ohu ja VMS §

241 lg-s 3 nimetatud asjaolude omavaheline kaalumine. Kuna ohu ja selle lävenditega seotud

mõistete sisustamisel ei ole täitevvõimul kontrollivabast hindamisruumist tulenevat monopoli, on

kohtul võimalik lugeda prognoositav olukord tegelikuks ja piisavalt tõsiseks ohuks ka siis, kui PPA

ei ole neid mõisteid sõnaselgelt kasutanud. Seejuures võivad ohulävendi tuvastamisel olla

asjakohased ka mõned VMS § 241 lg-s 3 nimetatud kaalumisel tähtsust omavad asjaolud (vt

Riigikohtu halduskolleegiumi 19.02.2019 otsus haldusasjas nr 3-17-1545, p 21). Kontrollides

haldusorgani prognoosotsust faktilisest ja õiguslikust küljest, ei sekku kohus lubamatult

täitevvõimu tegevussfääri (vt ka otsused nr 3-17-1026/43, p-d 33–34; nr 3-15-443/54, p 28).

Eeltoodud seisukohti aluseks võttes hindab kohus järgnevalt vaidlustatud otsust kaebuses

nimetatud ulatuses.

15. PPA analüüsis kaebajast tulenevat ohtu otsuse punktis 17. PPA tõi välja kaebaja järgmised

karistused: 1) kaebaja tunnistati süüdi Viru Maakohtu Kohtla-Järve kohtumaja 28.08.2006 otsusega

nr xxxxxxx KarS § 424 järgi; 2) kaebaja tunnistati süüdi Tartu Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 8.05.2020 otsusega nr xxxxxxx KarS § 422 lg 2 p 1 ja KarS § 423 alusel.

Samuti arvestas PPA Viru Maakohtu 18.01.2023 määrusega nr xxxxxxx, mille alusel vabastati

kaebaja tingimisi ennetähtaega, kohaldati elektroonilist järelevalvet (viieks kuuks alates

kohtumääruse jõustumisest) ning talle määrati käitumiskontroll (14 kuuks alates kohtumääruse

jõustumisest) ja katseaeg kuni karistuse lõpuni, s.o 18.04.2025. Lisaks kriminaalkaristustele on

kaebajat karistatud ka väärteokorras. Karistusregistrist nähtub neli arhiveeritud väärtegu. Kõik

väärteo karistused on mõistetud liiklusseaduse rikkumise eest. Seega ei saa kaebajast lähtuvat

jätkuvat kuritegude toimepanemise ohtu alahinnata. Kaebaja vangistusest tingimisi vabastamine on

üksnes signaal, et temast lähtuv oht võib olla olulisel määral vähenenud. Vaid asjaolu, et isik

tunnistas kriminaalmenetluses oma süüd ja hüvitas kannatanule kahju, ei

välista elamisloa kehtetuks tunnistamist.

16. Eelnevast nähtub, et kaebajat on korduvalt karistatud kriminaal- ning väärteokorras

liiklusrikkumiste eest. Esitatud tõendite järgi on kaebaja kuriteod toime pandud alkoholijoobes.

Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem

nende isikute puhul, keda on varem kuritegudes süüdi tunnistatud ja karistatud. Ka on Riigikohus

pidanud joobes juhtimist ning varavastaseid süütegusid ühiskonna põhihuve tõsiselt kahjustavateks

ja avalikku korda ohustavateks süütegudeks (Riigikohtu halduskolleegiumi 5.12.2019 otsus nr 3-

16-2123, p 12). Riigikohtu seisukoht on kohaldatav ka praeguses asjas.

17. Vastustaja arvestas vangla kaebajale antud hinnanguga kaebaja käitumise

osas. Viru Vangla tegi 15.02.2021 ettepaneku pikaajalise elamisloa kehtetuks

tunnistamiseks ja lahkumisettekirjutuse tegemiseks. Lisaks karistuste

väljatoomisele, märkis Viru Vangla, et kaebaja omandas põhihariduse

Ukrainas. Kaebaja sõnade kohaselt on ta lõpetanud 20. Keskkoolis Kohtla-Järvel

sanitaartehnilise monteerija eriala, lisaks gaasikeevitaja eriala. 2.12.2020 testis Viru Vangla

kaebaja riigikeele oskust, kaebaja ei valda riigikeelt. Viru Vanglas läbiviidud riskihindamise põhjal

on kaebaja hinnatud avalikkusele kõrgohtlikuks. Ohustatud on ühiskond tervikuna. Ohtlikkust võib

suurendada tegevusetus, alkoholi kuritarvitamine ning puudulik probleemilahendamise oskus,

mõtlematus ühiskonnale (dtl 44-48). Viru Vangla esitas ka 5.01.2023 kinnipeetava iseloomustuse

ning tõi välja, et kaebaja on jätkuvalt avalikkusele kõrgohtlik. Ohu põhjendused ei ole muutunud

võrreldes 15.02.2021 hinnanguga. Vangla tõi välja, et alkoholi tarvitamise risk on jätkuvalt olemas

ning samuti võib kaebaja olla tarvitamise tõttu ohtlik. Kaebaja tarvitas enne vanglasse minekut

kaks päeva järjest alkoholi. Kaebaja on proovinud loobuda alkoholi kuritarvitamisest, kuid

toimus tagasilangus. Lisaks ei näe X, et ta peaks alkoholi vähem tarbima, kuna ei leia, et

sellega oleks probleeme. Vangistuses läbis kinnipeetav ajavahemikul 14.05.2021-15.07.2021

sotsiaalprogrammi eluviisitreening. Kinnipeetav oli programmis aktiivne ning läbiviija hinnangul

omab konkreetseid eesmärke, mis aitavad teda õiguskuulekamale eluviisile kaasa.

Sotsiaalprogrammi kokkuvõtte kohaselt on alkoholiga seotud risk maandatud (dtl 116-119, 121).

Vaatamata eelnevale leidis vangla, et kaebaja alkoholirisk ei ole maandatud ning kaebaja on

jätkuvalt ohtlik.

18. Kohus nõustub vastustajaga, et haldusmenetluses ja kriminaalmenetluses ennetähtaegselt

kinnipidamiskohast vabastamisel ei kattu ohuhinnang täies ulatuses. Vangistusseaduse § 6 lg 1

järgi on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja

õiguskorra kaitsmine. Isiku käitumine karistuse kandmise ajal ei ole küll ainumäärav, kuid on siiski

üks asjaolu kogumist, mis võib kinnitada seda, et vangistus on täitnud oma eesmärki suunata

kinnipeetav õiguskuulekale teele. Haldusmenetluses võeti otsuse tegemisel arvesse kaebaja isik,

varasem elukäik, toimepandud õigusrikkumised, nende iseloom ja tehiolud. Ka Viru Maakohtu

18.01.2023 määruses kriminaalasja nr xxxxxxxx, p-s 34 on selgitatud, et elamisloa kehtetuks

tunnistamise menetlus ja kinnipeetava ennetähtaegselt vabastamise menetlus on erinevad ning

hinnatakse erinevaid asjaolusid (dtl 142).

19. PPA käsitles eelnevat vaidlustatud otsuse punktides 7, 20, 22. Kogumis

asus PPA seisukohale, et kuigi X on vangistuse jooksul ja hilisemalt end

näidanud positiivsest küljest, tuleb arvestada kaebaja toimepandud süütegusid

ja mõistetud karistusi. Otsuses on kajastanud kaebaja käitumist vanglas, mh

arvestatud, et kaebajal puudusid vanglas distsiplinaarkaristused, ta osales

vanglas sotsiaalprogrammis ja õppis eesti keelt. Seega ei ole vastustaja

lähtunud vääratest asjaoludest kaalutlusõiguse teostamisel.

20. Kaebajast lähtuvat ohtu kinnitab tema korduv karistatus (kahel korral kriminaalkorras, 4 korral

väärteomenetluses). Kaebajast lähtuv oht avalikule korrale kaalub üles isiku õiguse saada

pikaajalise elaniku elamisluba.

21. PPA on arvestanud vaidlustatud otsuse mõju kaebaja perekonnale ning analüüsinud seda otsuse

p-s 21. PPA on õiguspäraselt leidnud, et pere olemasolu ei hoidnud ära kaebaja kuriteo või

kuritegude toimepanemist. Pere ja elukoha olemasolu ei saa pidada kaebajast tulenevat ohtu

vähendavaks teguriks. Kuivõrd kaebaja on elanud vabaduses suhteliselt lühikese aja vältel ning

talle on paigaldatud jalavõru, mis aitab õigusrikkumisi vältida, ei saa eelnevast järeldada ohu

puudumist ajal, kui jalavõru näiteks eemaldatakse.

22. PPA on analüüsinud kaebaja võimalikku pere- ja eraeluriivet ning võtnud arvesse, et kaebajal

on Eestis Eesti kodanikest alaealised lapsed ning abikaasa. Eelnevat aluseks võttes ei teinud PPA

kaebajale ettekirjutust Eestist lahkumiseks ning ei kohaldanud sissesõidukeeldu. Seega saab

kaebaja jätkata pereelu. Kaebajal tuleb Eestisse jäämise soovi korral esitada tähtajalise elamisloa

taotlus. Kaebaja pere- ja eraeluriive, mis kaasneb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks

tunnistamisega on proportsionaalne ühiskondliku turvalisuse, avaliku korra ja julgeoleku

kaitsmiseks vastavalt VMS § 241 lg-le 3.

23. Kokkuvõttes leiab kohus, et PPA ei teinud kaalutlusvigu. Kaebaja puhul ei esine selliseid

asjaolusid, mis viitavad võimalusele, et elamisloa kehtetuks tunnistamine ei pruugi olla

proportsionaalne tagajärg.

24. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei

esitanud taotlust menetluskulude väljamõistmiseks, mistõttu jäävad menetlusosaliste

menetluskulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)