3-24-2569/47 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Monika Laatsit, Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

05.12.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-2569

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus pikendada X. X-i

kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja U.D

Puudutatud isik – X. X , esindaja advokaat Kristina

Ivanova

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 08.11.2024 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X. X-i määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse X. X-i määruskaebus Tallinna Halduskohtu 08.11.2024 määruse

haldusasjas nr 3-24-2569 resolutsiooni p 1 peale.

2. Jätta rahuldamata X. X-i taotlus vaadata määruskaebus läbi kohtuistungil.

3. Jätta X. X-i määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 08.11.2024

määruse resolutsiooni p 1 muutmata.

4. Tõlkida määruse sissejuhatus, resolutsioon, edasikaebamise kord ja põhjendused

türgi keelde.

5. Määruse avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi ja passi kehtivuse aeg

tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lg-d 1 ja 3, §

265 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 11.09.2024 Tallinna sadamas Soome suunduvale

laevale minekul kinni isiku Türgi Vabariigi kodaniku X. X-i . Isik esitas PPA-le samal

päeval rahvusvahelise kaitse taotluse. Isiku sõnul vajab ta rahvusvahelist kaitset, kuna ta on

kurdi päritolu ning Türgis on politsei teda taga kiusanud.

3-24-2569

2. PPA esitas Tallinna Halduskohtule 12.09.2024 taotluse anda välismaalasele rahvusvahelise

kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel luba paigutada X. X

kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks.

Puudutatud isiku kinnipidamine on vajalik rahvusvahelise kaitse menetluses tähtsust omavate

asjaolude väljaselgitamiseks, sest esineb väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse

(VSS) § 68 p 6 kohane isiku põgenemise oht (VRKS § 361 lg 2 p 4). Isik saabus Schengeni

alale Türgist, liikudes vahendajate abil Bosnia ja Hertsegoviina kaudu Itaaliasse, kust lendas

Eestisse eesmärgiga siirduda Soome taotlema rahvusvahelist kaitset. Isiku ebaseaduslik

liikumine Schengeni alal oli tema teadlik valik. Isiku sõnul soovib ta saada rahvusvahelist

kaitset Soomes, sest seal on elamiseks ja töötamiseks väga head tingimused ning seal elavad

ka tema õde ja õemees. Isiku selgitused rahvusvahelise kaitse vajadusest on väga

pinnapealsed ja vajavad täpsemat selgitamist. Vabadusse jäädes liiguks isik tõenäoliselt edasi

oma sihtriiki (Soome), kasutades selleks vahendajate või lähedaste abi. Isiku kinnipidamine

on põhjendatud ka VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel, kuna isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse

enda väljasaatmise takistamiseks. Isik ei ole taotlenud rahvusvahelist kaitset esimeses

turvalises riigis (Itaalia). Põgenemisohu tõttu ei saa isiku suhtes rakendada VRKS §-s 29

sätestatud järelevalvemeetmeid.

3. Tallinna Halduskohus andis 12.09.2024 määrusega PPA-le loa paigutada puudutatud isik

VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel kinnipidamiskeskusesse kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni,

kuid mitte kauemaks kui 12.11.2024.

4. X. X esitas halduskohtu 12.09.2024 määruse peale määruskaebuse, mille Tallinna

Ringkonnakohus jättis 19.11.2024 määrusega rahuldamata.

Halduskohus andis põhjendatult loa puudutatud isiku kinnipidamiseks (VRKS § 361 lg 2 p 4).

Puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse vajadus ei ole selge ning seda tuleb põhjalikumalt

hinnata, sh ilmselt isikut täiendavalt küsitleda. Isik on PPA-le väitnud, et põgenes Türgist

politseinike eest (keda ta peab maffiaks), kes kiusasid teda taga ja piinasid tema kurdi päritolu

tõttu ning kes sundisid teda narkootikume tarvitama ja neid ka müüma (vt 11.09.2024

küsitluse protokoll). Halduskohtu istungil ja määruskaebuses on isik väitnud, et kuna tal oli

põhjust karta ametivõimude poolset tagakiusamist, siis ei saanud ta kasutada ametlikke

kanaleid seadusliku sisenemisõiguse taotlemiseks, kuna vastasel juhul oleks teave tema riigist

lahkumise soovist jõudnud tagakiusajateni. Vaidlust ei ole, et Türgi kodanikel peab EL-i

liikmesriikide välispiiri ületamiseks olema viisa. Seaduslikku alust sisenemiseks Schengeni

viisaruumi ei taotleta Türgi ametiasutustelt, vaid asjaomase EL-i liikmesriigi välisesindusest.

Pole arusaadav, kuidas võiks informatsioon viisa taotlemisest jõuda Türgi ametivõimudeni.

Samas on PPA asjakohaselt viidanud, et isikule on väljastatud Türgi pass kehtivusega

XX.XX.XXXX-XX.XX.XXXX, mis kinnitab, et isik pidas veel vahetult enne kodumaalt

lahkumist võimalikuks Türgi ametivõimudega suhelda ja taotleda reisidokumenti. Nii see

asjaolu kui ka vahendajate tarbeks raha kogumine annab alust arvata, et isik tegelikult ei

soovinudki ametlikke kanaleid kasutada. Kuna Türgis on suur kurdide kogukond, tuleb

täpsemalt uurida, kui tõsist ohtu võib kaebajale kujutada tema etniline taust. Selleks tuleb

PPA-l uurida päritoluriigi teavet ja kõrvutada seda isiku seletustega (sh korraldades täiendava

küsitluse). Rahvusvahelise kaitse menetlus oli alles alanud ja selle raames ei olnud sisuliselt

jõutudki veel teha muud peale esmaste menetlustoimingute. Seejuures ei saa praeguses asjas

ilmselgelt väita, et PPA oleks menetlustoimingute tegemisega viivitanud.

Isiku hoiakutest ja käitumisest saab järeldada, et isik ei soovi lahkumiskohustust täita,

mistõttu esineb VSS § 68 p-s 6 märgitud põgenemisohule viitav asjaolu. Isik on selgitanud, et

soovis minna Soome, kus elavad ka tema õde ja õemees, kes saaksid teda aidata. Isik plaanis

Eestit kasutada transiitriigina Soome jõudmiseks. Isegi kui Türgist vahendajate abil

2(7)

3-24-2569

lahkumine oli puudutatud isiku jaoks sunnitud käitumine, siis edasist ebaseaduslikku

liiklemist (sh sisenemist Schengeni alale) tuleb pidada tema vabaks valikuks (sh sõltumata

sellest, et marsruudi panid kokku smugeldajad), sest puuduvad andmed, mille põhjal tuleks

kõiki läbitud riike pidada kaebaja jaoks ebaturvalisteks. Olenemata sellest, kas puudutatud

isiku puhul esinevad rahvusvahelise kaitse andmise alused või mitte (seda hinnatakse tema

rahvusvahelise kaitse taotluse sisulise lahendamise käigus), annavad asjaolud, et isik ei ole

lihtsalt päritoluriigist põgenenud esimesse turvalisse riiki, vaid tema selge eesmärk oli igal

juhul jõuda Soomes elavate lähedaste juurde (sh kasutades selleks smugeldajate abi ja

ebaseaduslikke piiriületusi), ning isiku selgitustest saab järeldada, et ta ei ole mingil juhul

nõus Türki naasma), põhjust arvata, et kinnipidamiskeskusest vabastamise korral võib isik

oma teekonda jätkata. VSS § 68 p 6 alusel põgenemisohu tuvastamisel ei oma tähtsust, mis

põhjusel ei soovi isik lahkumiskohustust täita. Samuti ei eelda VSS § 68 p-le 6 tuginemine, et

isikule on juba koostatud lahkumisettekirjutus või ta on juba peetud kinni lahkumiskohustuse

täitmiseks.

Puudutatud isiku kinnipidamist kuni kaheks kuuks ei saa pidada ülemääraseks. VRKS § 29 lg-

s 1 nimetatud järelevalvemeetmete kohaldamine eeldab prognoosi, et isik järgib PPA

seatavaid reegleid, kuid puudutatud isiku suhtes tuvastatud põgenemisoht ei anna selleks

alust. Olukorras, kus isiku Eestis hakkamasaamine võiks osutuda väga keeruliseks (nt

keelebarjääri või terviseseisundi tõttu), on seda enam tõenäoline, et puudutatud isik võib

püüda jätkata enda teekonda Soome, kus tal on lähedaste näol olemas tugivõrgustik.

5. PPA esitas Tallinna Halduskohtule 05.11.2024 taotluse pikendada puudutatud isiku

kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega VRKS § 361 lg 2 p-des 4 ja p 6 toodud alustel

nelja kuu võrra. PPA jäi 12.09.2024 taotluses toodud asjaolude juurde ja lisas järgmist.

Kinnipidamine on jätkuvalt põhjendatud VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel, sest rahvusvahelise

kaitse menetlus on pooleli. Puudutatud isikuga tehti 04.10.2024 intervjuu. Tema ütlustest ei

tulene, et tal oleks rahvusvahelise kaitse vajadus. PPA peab kontrollima intervjuul antud

ütlusi, analüüsima isiku telefoni sisu ning võrdlema neid päritolumaa infoga. Pärast seda on

vaja korraldada uus vestlus, et tuua välja ebakõlad ning anda isikule võimalus täiendavate

tõendite esitamiseks ja enda olukorra selgitamiseks. Isiku selgitused on seni olnud

pinnapealsed ja vajavad täpsustamist. Pärast seda peab PPA koostama otsuse, selle tõlkima ja

isikule kätte toimetama.

Arvestades isikuga seotud asjaolusid kogumis (sh päritoluriigis pikalt raha kogumine, et

maksta smugeldajatele Soome jõudmise eest; reisimiseks vajaliku passi hankimine vahetult

enne Türgist lahkumist; rahvusvahelise kaitse taotlemine alles siis, kui PPA oli puudutatud

isiku Tallinna sadamas kinni pidanud; mitmed ebaseaduslikud piiriületused; läbimõeldud

reisiplaan Soome jõudmiseks; enda varjamine Itaalia ametiasutuste eest) on isiku põgenemise

oht jätkuvalt olemas, mistõttu ei ole võimalik kohaldada muid järelevalvemeetmeid.

Vabaduses viibides võib puudutatud isik jätkata oma teekonda Soome, kasutades vahendajate

või oma Soomes elava õe ja õemehe abi. Eestis ei ole puudutatud isikul mingeid sotsiaalseid

ega majanduslikke sidemeid ning ta ei oska keeli, millega Eestis hakkama saada.

Isikut saab kinni pidada ka VRKS § 361 lg 2 p 6 alusel, arvestades isikuga seotud asjaolusid

kogumis. Riigil on kohustus kaitsta avalikku korda. Isik on tunnistanud, et tarvitab

narkootikume ning on tegelenud Türgis narkootikumide vahendamisega. Narkosõltuvus võib

sundida isiku kuritegelikule teele või tuua kaasa muid käitumisprobleeme. Seega võib isik

vabaduses viibides olla ohuks avalikule korrale ja teistele isikutele.

6. Puudutatud isik palus 06.11.2024 vastuses jätta PPA taotlus rahuldamata. Pole usutav, et

PPA-l kulub rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamiseks aega veel 4 kuud. Puudutatud isiku

põgenemise oht ei ole piisavalt tõendatud ja tema kinnipidamine on ebaproportsionaalne.

3(7)

3-24-2569

Puudutatud isiku 07.11.2024 istungil antud selgituste kohaselt ta mõistab, et tuli Eestisse

ebaseaduslikult, kuid Türgis oli tema elu ohus. Ta soovib alustada Eestis uut elu, õppida ja

sulanduda ühiskonda. Türgi politsei on kasutanud isiku suhtes korduvalt vägivalda, isik on

põgenenud maffia eest, ta on rahvuselt kurd. Türgis on teda relvaga ähvardatud. Ta on

kasutanud ainult taimseid narkootikume. Ta taotles rahvusvahelist kaitset Eestis, kuna ta peeti

siin kinni. Tema õde ja õemees elavad Soomes ning alguses soovis ta sugulastelt abi saada.

Siis aga otsustas, et pole vahet, kus ta rahvusvahelist kaitset taotleb – kas Soomes või mõnes

teises liikmesriigis, kus teda kinni peetakse. Kui ta oleks Itaalias kinni peetud, siis oleks ta

seal rahvusvahelist kaitset taotlenud.

7. Tallinna Halduskohus rahuldas 08.11.2024 määrusega PPA taotluse ning andis loa

pikendada puudutatud isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise

aluste ära langemiseni, kuid mitte kauemaks kui 08.03.2025 (resolutsiooni p 1).

Puudutatud isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse ning PPA on teinud esmased

menetlustoimingud, kuid menetlus ei ole lõppenud. PPA on selgitanud, milliseid isiku osalust

nõudvaid toiminguid on vaja teha. Puudub alus kahelda PPA väidetes, et isikuga on vaja teha

veel üks intervjuu. Taotluse lahendamiseks ettenähtud 6-kuuline tähtaeg ei ole möödunud.

Esineb VSS § 68 p-s 6 nimetatud põgenemisohule viitav asjaolu. Puudutatud isik ületas

riigipiiri ebaseaduslikult ega taotlenud rahvusvahelist kaitset esimeses turvalises riigis.

Ebaseaduslik piiriületus ja ränne Schengeni alal oli tema teadlik ja tahtlik tegevus. Esialgse

plaani järgi pidi puudutatud isik liikuma Itaaliast otse Soome, aga kuna Itaalias tekkisid

probleemid politseiga, muutis puudutatud isik marsruuti ja lendas Eestisse. Kohtuistungil

tunnistas puudutatud isik, et esitas rahvusvahelise kaitse taotluse, sest ta peeti kinni.

Puudutatud isikul on EL-s sugulasi, mis kogumis muude asjaoludega kinnitab põgenemise

ohtu. Esimeses turvalises riigis varjupaiga taotlemata jätmine näitab pigem, et puudutatud

isikul ei ole vajadust varjupaiga järele, vaid ta soovib jõuda oma sugulaste juurde Soome, et

jääda sinna elama ja töötama (sama leidis halduskohus 12.09.2024 määruses). Puudutatud

isikul ei ole Eestiga majanduslikku või sotsiaalset sidet, mis samuti suurendab tema

põgenemise ohtu.

Kuna VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel kinnipidamise eeldused on täidetud, puudub vajadus

kontrollida, kas kinnipidamiseks esineb ka VRKS § 361 lg 2 p-s 6 nimetatud alus.

Leebemad järelevalvemeetmed ei maanda isiku põgenemise ohtu. VRKS §-s 29 loetletud

järelevalvemeetmete kohaldamine ei pruugi tagada isiku kättesaadavust rahvusvahelise kaitse

taotluse menetluses oluliste asjaolude väljaselgitamiseks. Isikul puudub Eestis kindel elukoht.

Ka reisidokumendi hoiule võtmine ei ole piisav meede, sest Schengeni alal puudub

riikidevaheline piirikontroll ja dokumentideta liikumine ei ole keeruline. Isiku kinnipidamine

ei ole muutunud ebaproportsionaalseks. Kuigi see riivab isiku vabadusõigust, esineb

kinnipidamiseks seaduslik alus ning taotletava eesmärgi saavutamiseks puuduvad muud

tõhusad meetmed, mis riivaks puudutatud isiku õigusi vähem. Kinnipidamiskeskuses

kinnipidamise eesmärk ei ole isikut karistada, vaid tagada tema kättesaadavus rahvusvahelise

kaitse menetluses.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. X. X palub 25.11.2024 määruskaebuses tühistada halduskohtu 08.11.2024 määrus ja

teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada puudutatud isik

viivitamatult kinnipidamiskeskusest.

VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel kinnipidamise eeldused ei ole täidetud. PPA ei ole piisavalt

põhjendanud, milliseid menetlustoiminguid on veel vaja teha. Puudutatud isiku taotlust on

menetletud juba alates 11.09.2024. See tulnuks läbi vaadata nii kiiresti kui võimalik,

4(7)

3-24-2569

arvestades mh asjaolu, et isik viibib kinnipidamiskeskuses. Vestlus peeti 04.10.2024. Seega

peaks päritoluriigi teave olema nüüd juba kogutud ja analüüsitud. Samas PPA taotlusest võib

järeldada, et puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotlus jääb rahuldamata, nii et ilmselt on

küsimus vaid otsuse vormistamises. Põhjendused puudutatud isiku kinnipidamiseks on seega

otsitud.

Halduskohus on ebaõigesti järeldanud, et esineb põgenemisoht VSS § 6⁸ p 6 tähenduses.

Sugulaste olemasolu EL-s ei saa tõlgendada puudutatud isiku kahjuks. Kinnipidamiskeskusest

vabastamine ei tähenda automaatselt, et puudutatud isik põgeneb esimesel võimalusel Eestist,

sest tal puuduvad selleks põhjused, võimalused ja vahendid. Halduskohus on põgenemisohu

sisustamisel mh tuginenud Tallinna Halduskohtu 12.09.2024 määruse nr 3-24-2569

põhjendustele, mis on lubamatu, sest tegemist ei ole jõustunud lahendiga. Kuna puudutatud

isikul on Eestis pooleli rahvusvahelise kaitse menetlus, tuleb jaatada tema majanduslikku ja

sotsiaalset seost Eestiga. Puudutatud isik ei ole menetluse jooksul ja kinnipidamiskeskuses

viibimise ajal väljendanud kavatsust kinnipidamiskeskusest vabanedes Eestist lahkuda või

ebaseaduslikult piire ületada.

Ei saa nõustuda järeldusega, et leebemad järelevalvemeetmed ei maanda isikust lähtuvat

põgenemisohtu. PPA võiks rakendada kõiki VRKS §-s 29 nimetatud meetmeid korraga.

Samas on puudutatud isik valmis tegema koostööd, mistõttu piisaks ka näiteks

registreerimiskohustusest või kohustusest elada kindlas kohas. Kindlaks elukohaks võib olla

ka varjupaigataotlejate majutuskeskus. Isiku kinnipidamise pikendamine kuni 4 kuuks on

ilmselgelt põhjendamatu ja ebaproportsionaalne.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Määruskaebus halduskohtu 08.11.2024 määruse resolutsiooni p 1 peale tuleb võtta

menetlusse (HKMS § 207 lg 1). Määruskaebuse esitamine on lubatud (HKMS § 265 lg 5),

määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ja vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud

nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse

§ 22 lg 1 p 6).

10. HKMS § 210 lg 4 kohaselt lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus

ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Olenemata sellest, et HKMS § 264 lg 5 kohaselt

tuli halduskohtul korraldada PPA 05.11.2024 taotluse lahendamiseks kohtuistung, ei ole

HKMS § 265 lg 5 teisest lausest tulenevalt nõutav kohtuistungi korraldamine samas asjas

esitatud määruskaebuse läbivaatamiseks. Määruskaebus ei sisalda ühtegi põhjendust, miks

tuleks seda arutada kohtuistungil. Puudutatud isik sai osaleda Tallinna Halduskohtu

07.11.2024 istungil, millest võttis osa türgi keele tõlk. Isikut esindab advokaat, kes on saanud

määruskaebuses tuua välja kõik asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ja põhjendused.

Määruskaebuse väiteid on piisava põhjalikkusega võimalik hinnata kirjalikus menetluses.

Seetõttu jääb taotlus istungi korraldamiseks rahuldamata.

11. Määruskaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu 08.11.2024 määruse resolutsiooni p 1

muutmata. Puudutatud isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega võis pikendada

VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel. Ringkonnakohus jääb selles osas oma 19.11.2024 määruses

avaldatud seisukohtade juurde (vt eespool p 4).

12. VRKS § 361 lg 2 p 4 järgi võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral

kinni pidada, kui see on vajalik rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate

asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. Selles sättes on

väljaselgitamist vajavate asjaolude all silmas peetud pagulase staatuse aluseks olevate väidete

(nt tagakiusamise kartust põhistavad asjaolud, päritoluriigis ümberpaiknemise võimalikkusega

seostuv jms) kontrollimist, mis eeldavad taotleja isiklikku osalust ja kättesaadavust

5(7)

3-24-2569

(Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p 18.2). Seejuures aitab viidatud sätte

kohaldamine kaasa ka taotleja edasiliikumise ennetamisele (vt ka Riigikohtu 30.01.2018

määrus nr 3-17-792, p 18.1; Euroopa Kohtu 14.09.2017 otsus nr C-18/16, p 39).

13. Rahvusvahelise kaitse taotlus vaadatakse läbi nii kiiresti kui võimalik, kuid mitte hiljem

kui 6 kuud pärast taotluse vastuvõtmist (VRKS § 181 lg 1). Puudutatud isik esitas

rahvusvahelise kaitse taotluse 11.09.2024, seega on menetlus kestnud vähem kui 3 kuud.

Halduskohus ei andnud PPA-le luba pidada puudutatud isikut igal juhul kinni kuni

08.03.2025, vaid kinnipidamine on lubatud kuni VRKS § 361 lg 2 p-s 4 sätestatud aluse

äralangemiseni, kuid mitte kauem kui 08.03.2025. Põhimõtteliselt on õige määruskaebuse

esitaja seisukoht, et PPA-l tuleks eelisjärjekorras läbi vaadata mh nende isikute

rahvusvahelise kaitse taotlused, kes viibivad kinnipidamiskeskuses (vt VRKS § 18 lg 10).

Samas ei saa PPA ka selliste taotlejate puhul suhtuda pealiskaudselt taotluse läbivaatamise

nõuetesse, mis tulenevad VRKS §-st 18. PPA on 05.11.2024 taotluses piisavalt selgitanud,

milliseid menetlustoiminguid on puudutatud isiku taotluse menetlemiseks veel vaja teha. PPA

on märkinud, et puudutatud isiku 04.10.2024 intervjuu põhjal jääb tema rahvusvahelise kaitse

vajadus ebaselgeks, kuid neid ütlusi tuleb täiendavalt kontrollida, samuti tuleb analüüsida

puudutatud isiku telefoni sisu. Puudutatud isiku ütlusi ja muid tõendeid tuleb kõrvutada

asjakohase päritoluriigi teabega ning seejärel on tõenäoliselt vaja isikuga veelkord vestelda.

Puudutatud isik tuleb enne otsuse tegemist lisaks nõuetekohaselt ära kuulata. Need toimingud

on puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamiseks vajalikud ja ta peab olema

nendeks toiminguteks PPA-le kättesaadav. Seda, mitu korda on vaja puudutatud isikuga

vestelda, millist täiendavat infot koguda jms otsustab PPA oma kaalutlusõiguse alusel. Praegu

puudub alus arvata, et PPA on asjaolude väljaselgitamise või muude menetlustoimingutega

põhjendamatult viivitanud.

14. Ainuüksi vajadus teha eespool nimetatud toiminguid ei ole üldjuhul piisav alus

vabaduse võtmiseks. Küll võib see olla aluseks koostoimes põgenemisohuga, kui asjaolude

väljaselgitamine isiku osaluseta ei ole võimalik (vt ka Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-

52-14, p 12). VRKS § 361 lg 2 p-s 4 nimetatud põgenemisohuna käsitatakse seda, kui esineb

VSS §-s 68 nimetatud asjaolu (VRKS § 361 lg 21), kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks

tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (nt Riigikohtu

05.12.2022 määrus nr 3-20-2004, p 18.5; 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13).

15. Puudutatud isiku põgenemise oht järeldub tema ütlustest ja hoiakutest, mis annavad

põhjust arvata, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita (VSS § 68 p 6). Puudutatud isik ei ole

välja toonud mingeid asjaolusid, mis annaks aluse muuta ringkonnakohtu 19.11.2024

määruses toodud hinnangut puudutatud isiku põgenemise ohule. Vastuseks määruskaebusele

märgib ringkonnakohus, et PPA ja halduskohus ei ole sisustanud põgenemisohtu üksnes

argumendiga, et puudutatud isikul on EL-s sugulasi. See on aga üks põgenemisohule

viitavatest asjaoludest. Puudutatud isiku varasema käitumise ja ütluste tõttu on usutav, et

kinnipidamiskeskusest vabastamise korral võib ta viia ellu oma esialgse plaani ja lahkuda

Soome, kus elavad tema sugulased, või mõnda teise EL liikmesriiki. VSS § 68 p-s 6 nimetatud

põgenemisohu jaatamiseks ei ole vaja, et puudutatud isik oleks selgesõnaliselt väljendanud

kavatsust Eestist põgeneda. Asjakohane ei ole määruskaebuses esitatud väide, et kuna

puudutatud isiku eesmärk on saada Eestis rahvusvaheline kaitse, siis on tal Eestiga

majanduslik ja sotsiaalne side. Puudutatud isik ütles 07.11.2024 kohtuistungil, et kui ta oleks

Itaalias kinni peetud, oleks ta esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse seal. Samuti ütles ta

istungil, et kui ta vabastatakse, võib ta elada Eestis või väljaspool, tal ei ole mingit vahet.

Seega ei nähtu, et puudutatud isikul oleks soovi või tegelik kavatsus siduda end just Eestiga.

Puudutatud isiku varasemat käitumist ja hoiakuid arvestades ei vähenda tema põgenemisohtu

määruskaebuses välja toodud asjaolu, et kinnipidamiskeskuses viibimise aja jooksul pole isik

6(7)

3-24-2569

väljendanud kavatsust kinnipidamiskeskusest vabanedes Eestist lahkuda või ebaseaduslikult

piire ületada.

16. Halduskohus ei teinud menetlusviga, kui tugines põgenemisohu sisustamisel selles asjas

varem tehtud halduskohtu määruse põhjendustele. Kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks ja

seal kinnipidamise tähtaja pikendamiseks loa andmine on sisuliselt üks ja sama (jätkuv)

menetlus koos samade menetlusosalistega. Puudutatud isikule on kättesaadavad kõik selle

haldusasja materjalid, sh varasemad kohtulahendid. Menetlusökonoomia kaalutlustel ei ole

vaja kõigi varasemate lahendite põhjendusi täies mahus üle korrata, kui need põhjendused on

jätkuvalt asjakohased.

17. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et olukorras, puudutatud isiku kinnipidamine

on põhjendatud VRKS § 361 lg 2 p-s 4 nimetatud alusel, puudub siinses asjas vajadus

kontrollida, kas kinnipidamiseks esineb alus ka vastavalt VRKS § 361 lg 2 p-le 6.

18. Põgenemisohu tuvastamisel võib eeldada, et muud järelevalvemeetmed ei ole

põgenemise ärahoidmiseks piisavalt tõhusad (vt Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-

14, p 18). Olukorras, kus isiku Eestis hakkamasaamine võiks osutuda väga keeruliseks (nt

keelebarjääri või terviseseisundi tõttu), on seda enam tõenäoline, et puudutatud isik võib

püüda jätkata enda teekonda Soome, kus tal on lähedaste näol olemas tugivõrgustik.

19. Kinnipidamise pikendamine kuni 4 kuuks ei ole asjaolusid arvestades

ebaproportsionaalne. Asja materjalide põhjal ei ole alust arvata, et kinnipidamine ohustaks

puudutatud isiku tervist või turvalisust. Kinnipidamiskeskuses tagatakse puudutatud isikule

vajaduse korral tervisekontroll ja vajalikud tervishoiuteenused (vt VRKS § 363 lg 1 ja VSS §

269). Kuigi isiku kinnipidamine kujutab kahtlemata tema õiguste olulist piiramist, ei saa

kinnipidamist selle kestusest tulenevalt lugeda veel ülemääraseks.

20. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 08.11.2024 määruse

resolutsiooni p 1 muutmata.

21. Ringkonnakohus asendab avaldatavas lahendis puudutatud isiku nime ja passi

kehtivusaja tähemärgiga (VRKS § 13 lg 1, HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)