3-24-976/53 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Maarja Oras

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. detsembril 2024 Tallinnas

Haldusasja number

3-24-976

Haldusasi

Xi kaebus Kose Vallavalitsuse 14. mai 2024. a korralduse nr

165 tühistamiseks ja Kose valla kohustamiseks rahuldama

tema sotsiaaleluruumi eraldamise taotlust

Menetlusosalised

Kaebaja X

Vastustaja Kose vald, esindaja Talvo Rüütelmaa

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebaja 12., 13., 25., 26. ja 29. novembri 2024. a avaldustele lisatud doku-

mendid ning kaebaja poolt 26. novembril 2024 e-toimiku vahendusel esitatud karistus-

registri väljavõte.

2. Jätta kaebus rahuldamata.

3. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

4. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 3. jaanuaril 2025 (halduskohtu-

menetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastu-

apellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14

päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks

3-24-976

peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

Avaldus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Halduskohus registreeris 28. märtsil 2024 Xi (edaspidi kaebaja) riigi õigusabi

taotluse ja hiljem täiendavaid avaldusi, millest nähtub, et ta soovib, et kohus kohustaks Kose

valda (edaspidi vastustaja) tagama talle sotsiaaleluruumi.

2. Kohus palus 27. augusti 2024. a kohtunõudes vastustajal selgitada kaebaja

sotsiaaleluruumi taotluse esitamise asjaolusid. Vastustaja 6. septembri 2024. a vastusest

kohtunõudele nähtus, et kaebaja esitas 9. mail 2024 vastustajale sotsiaalkorteri taotlemise

avalduse (registreeritud 9. mail 2024 nr 9-1.1/776). Vastustaja andis 14. mail 2024 korralduse

nr 165 (edaspidi korraldus), millega otsustas kaebajale mitte eraldada sotsiaaleluruumi.

Korralduse aluseks olid Kose Vallavolikogu 25. mai 2023. a määruse nr 39

„Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord“ (edaspidi määrus nr 39) § 4 lõige 1, § 5 lõige 1, §

6 lõiked 1 ja 3, § 7 lõiked 1 ja 5.

3. Kohus võttis 9. septembril 2024 kaebuse menetlusse nõuetes tühistada Kose

Vallavalitsuse 14. mai 2024. a korraldus nr 165 ning kohustada vastustajat rahuldama kaebaja

sotsiaaleluruumi eraldamise taotlus.

4. Kohus määras 25. oktoobril 2024 asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses.

5. Kaebaja esitas täiendavad seisukohad 8., 12., 13., 25., 26. ja 29. novembril 2024.

KAEBAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

6. Kaebaja palub tühistada vastustaja korralduse, millega vastustaja keeldus kaebajale

sotsiaaleluruumi eraldamast, ning kohustada vastustajat kaebajale sotsiaaleluruumi

võimaldama.

6.1.

Vastustaja on rikkunud kaebaja õigusi sellega, et pole võimaldanud sotsiaaleluruumi

mõistliku aja jooksul alates 2022. a oktoobrist.

6.2.

Kaebaja on püüdnud eluaset leida üüriturult, kuid ei ole saanud üürileandjate ja

maakleritega kokkuleppele ning üürileandjad on eelistanud teisi üüripinna soovijaid. Mõned

üürileandjad ei vasta kaebaja päringutele ega selgita ka, miks kaebaja ei osutunud valituks.

Kaebaja soovib vältida üüripindu, mille elutingimused ei ole sobilikud lapsega elamiseks ning

kus üürileandja rikub üürilepingu sõlmimisel seaduseid. Paljud üürileandjad ei soovi võtta

omale üürnikuks inimest, kes on rahalistes raskustes või kelle andmed leiab kohtulahenditest

või maksehäirete registrist, olenemata sellest, kui selgitada, et kohalik omavalitsus garanteerib

eluaseme üürimise kulud. Paljud üürileandjad soovivad ka tehinguid teha sularahas või

püütakse suulist lepingut teha ja sularahas üüri nõuda (k.a. tagatisraha).

6.3.

Vastustaja ei suutnud üürileandjale kinnitada kaebaja eluasemekulude tasumise

garanteerimist ja jättis ebakindla tagasiside, mistõttu üürileandja sai aru, et vastustaja ei kata

kõiki eluaseme kasutamise kulusid.

2(7)

3-24-976

6.4.

Ravila Mõisa majutuskeskuses ei olnud elektriradiaator piisav, et talvel tagada toas

vähemalt 18 soojakraadi. Kui kaebaja oleks soovinud suuremat radiaatorit, oleks tõstetud ka

majutustasu. Vastustaja ametnikud ei kontrollinud seal elamistingimuste sobilikkust.

6.5.

Pärast 17. oktoobrit 2023 ei olnud vastustaja enam nõus tasuma kodutute varjupaiga

teenuse eest. Kuna see öömaja asus teises maakonnas, siis sinna jõudmiseks transporti ei

suutnud vastustaja kaebajale tagada. Kaebajal ei olnud ka vahendeid, et omale transpordi

kuupilet soetada.

6.6.

Vastustaja tagab võõrriigi kodanikele, kes peaksid samamoodi suutma üüriturult

elupinna leida, sotsiaaleluruume, jättes samas enda abivajajad vajaliku abita.

6.7.

Vastustaja väide, et vastustaja toetaks kaebajat üüriturult üüripinna saamiseks rahalise

poolega, on paljasõnaline, kuivõrd vastustaja ei ole kaebajale seda raha andnud. Valdavalt on

üürileandjatel ootus, et üürnik suudab maksta kuni kolme kuu üüri ettemaksu, tagatisraha ja

lepingutasu ning see raha peab olema kohe olemas. Kui seda raha ei ole, otsitakse järgmine

üüripinna soovija. Seega kuni kaebaja ei ole vastustajalt raha üüripinna üürimiseks saanud, ei

saa vastustaja väita, et on valmis kaebajat üüripinna saamisel rahaliselt toetama.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

7. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata.

7.1.

Kaebaja on esmalt esitanud sotsiaaleluruumi taotluse 4. oktoobril 2022 (registreeritud

01.10.2022 nr 9-1.1/1738). Sotsiaaltöötaja kutsus kaebaja vastuvõtule, et selgitada elukoha

registreerimise õiguslikku tähendust ja hinnata tema abivajadust. Sotsiaaltöötaja leppis

majutusasutusega Ravila Mõis OÜ kokku kaebaja ajutise majutamise osas. Kokkulepe oli

kuni 30. novembrini 2022. Kokkuleppe kohaselt pidi kaebaja tegema kõik endast oleneva, et

selle aja jooksul leida endale üüriturult korter, mille üürimise alustamist vallavalitsus toetab.

Kaebaja ja vastustaja sotsiaaltöötaja vahel olid seejärel (alates 27. oktoobrist 2022) mitmed

vestlused ja vastuvõtud üüripinna leidmise teemal.

7.2.

9. mail 2024 oli kokkulepitud vastuvõtt vahehindamiseks, et selgitada välja, kas ja

kuidas on kaebaja abivajadus muutunud. Sotsiaaltöötaja selgitas kaebajale, et kuna tal on kõik

oskused ja teadmised olemas, et leida endale üürikorter ja sõlmida üürileping, siis

sotsiaalkorteri eraldamine talle ei ole põhjendatud.

7.3.

Kaebajal ei ole sellist puuet või raskusi, mille tõttu oleks kaebajal eluruumis liikumise

või enda toimetulekuga raskusi. Sotsiaaleluruumi eraldamise küsimus lähtub praegusel juhul

kaebaja sotsiaalmajanduslikust olukorrast. Kaebaja ei ole isik, kes ei oleks

sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline enda ja oma perekonna vajadustele

vastavat eluruumi tagama. Kaebaja on võimeline töötama vähemalt osalise koormusega ja

teenima tulu. Seega on kaebaja vastustaja poolt makstava toetuse kaasabil võimeline üürima

üüriturult Kose piirkonnas elunemiseks sobivat eluruumi. Üürilepingu sõlmimiseks vajalikud

teadmised ja vaimne võimekus on tal olemas.

7.4.

Kaebaja tegeliku vajaduse eluruumi järele seavad kahtluse alla mitmed asjaolud.

Kaebajale ei sobinud väidetavalt ei Ravila Mõis OÜ ega Tallinna Sotsiaalkeskuse pakutud

eluruumid. Samuti väidab kaebaja elukoha puudumist, kuid samas on ta elanud vastustajale

mitte teada oleval aadressil pikemat aega, sh talvel. Ei ole eluliselt usutav, et kaebajal puudub

elukoht ning ta terve talve eluneks kordagi varjupaigast sooja või toitu soovimata.

3(7)

3-24-976

7.5.

Praeguse kohtuasja toimikus olevates Eesti Töötukassa tegevuskavades kajastatud

kaebaja eesmärk on olla töötukassas töötuna arvel, et saada toimetulekutoetust ja eluruumi

tagamise raames saada toetust üürikorteri lepingu sõlmimiseks Kose vallast. Mingeid otseseid

takistusi kergemat tööd teha kaebajal ei ole, kuid kaebaja ei ole tööle asunud. Kaebaja ei soovi

asuda tööle ning ei soovi enda sotsiaalmajanduslikku olukorda parandada. Sellise käitumise

eesmärk võib olla soov näidata ennast tegelikust suurema abivajajana, et saada jätkuvalt

toimetulekutoetust ja kvalifitseeruda sotsiaaleluruumi vajajaks.

7.6.

Vastustaja on pakkunud kaebajale abi üüriturult eluruumi üürimisel ja ka võimalusel

toetust, kuid kaebaja on sellest kategooriliselt keeldunud.

7.7.

Kaebaja on esitanud otsitud põhjendusi üüripinna mitteleidmise kohta, mille eesmärk

on üüriturult eluruumi mitte üürida ja pretendeerida sotsiaaleluruumile. Ühe üürilepingu

sõlmimise ebaõnnestumine ja makstud raha tagastamine ei välista teiste eluruumide üürile

saamise võimalusi.

7.8.

Kaebajale on võimaldatud vastustaja kulul elamist Ravila Mõis OÜ-s ja Tallinna

Sotsiaaltöö Varjupaigas, kuid kaebaja otsib põhjuseid, miks üks või teine majutusasutus ei

sobi, kuigi reaalselt abivajajatele on need kohad sobinud. Kaebaja poolt esitatud fotod

madalast temperatuurist Ravila Mõis OÜ-s ning väikeses toas olnud 1500W töötavast

elektriradiaatorist on vastuolus. 1500W elektriradiaator on võimeline kütma 30 m2 suuruse

ruumi, kuid kaebaja kasutuses olnud tuba oli sellest poole väiksem (ca 8 m2). Toa temperatuur

võis väheneda siis, kui toas oli radiaator eelnevalt välja lülitatud.

KOHTU PÕHJENDUSED

8. Kohus määras 25. oktoobri 2024. a määrusega täiendavate

menetlusdokumentide esitamise tähtpäevaks 8. novembri 2024. Vastustaja selleks

päevaks täiendavaid seisukohti ei esitanud. Sellest hoolimata esitas kaebaja uusi

tõendeid sisaldavaid avaldusi ka 12., 13., 25., 26. ja 29. novembril 2024. Kaebaja pole

põhjendanud, miks tal polnud neid tõendeid võimalik esitada enne kohtu määratud

tähtpäeva, ning seda ei nähtu kohtule ka dokumentidest endist, mis pärinevad

varasemast ajast. Kohus tagastab nendel kuupäevadel esitatud avaldustele lisatud

tõendid HKMS § 62 lg 1 alusel kui hilinenult esitatud. Nende tõendite asjas

arvestamiseks tulnuks anda vastustajale võimalus nende kohta oma seisukoht esitada,

mis põhjustaks menetluse viibimist (HKMS § 51 lg 4).

9. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata, ning põhjendab oma seisukohta

järgnevalt.

10. Sotsiaalhoolekandeseaduse (SHS) § 3 lg 1 sätestab sotsiaalhoolekande

põhimõtted, mh, et sotsiaalhoolekandelise abi andmisel lähtutakse esmajärjekorras

isiku vajadusest (p 1) ja eelistatakse abimeetmeid, mis on suunatud võimaluste

leidmisele ja isiku suutlikkuse suurendamisele korraldada oma elu võimalikult

iseseisvalt (p 2). Kohaliku omavalitsuse üksus selgitab välja abi saamiseks pöördunud

isiku abivajaduse ja sellele vastava abi ulatuse ning korraldab abi osutamist või aitab

abi saamiseks vajalikes tegevustes (SHS § 15 lg 1).

Lisaks SHS-le reguleerib sotsiaalhoolekandelise abi andmist kohaliku omavalitsuse

kehtestatud kord (SHS § 14 lg 1), mis on Kose vallas kehtestatud määrusega nr 39. Teenuseid

ja toetusi on õigus taotleda isikul, kelle rahvastikuregistrisse kantud elukoht on Kose vallas,

kui kõnealuses määruses ei ole sätestatud teisiti (määruse nr 39 § 4 lg 1). Teenuse või toetuse

4(7)

3-24-976

saamiseks esitab isik ametiasutusele taotluse, kui kõnealune määrus ei sätesta teisiti (määruse

nr 39 § 5 lg 1). Taotluse läbivaatamisel hinnatakse abivajaja toimetulekut ja ühiskonnaelus

osalemist mõjutavaid asjaolusid, sealhulgas isiku personaalse tegevusvõimega ning füüsilise

ja sotsiaalse elukeskkonnaga seonduvaid asjaolusid ja tehakse kindlaks, milliseid teenuseid

ning millises mahus isik vajab (määruse nr 39 § 6 lg 1). Vallavalitsus või pädev ametnik teeb

otsuse teenuse või toetuse määramise või määramata jätmise kohta kümne tööpäeva jooksul

alates toetuse taotlemiseks vajaliku viimase dokumendi saamise päevast või dokumendi

esitamise tähtpäevast (määruse nr 39 § 7 lg 1). Taotlejat teavitatakse otsusest viie tööpäeva

jooksul kirjalikult või muul kokkulepitud viisil. Teenuse ja toetuse määramisest keeldumise

korral esitatakse põhjendused, mis tulenevad määrusest nr 39 ja/või abivajaduse hindamise

tulemustest (määruse nr 39 § 7 lg 5).

Kaebaja esitas 9. mail 2024 vastustajale taotluse sotsiaaleluruumi võimaldamiseks, misjärel

vastustaja sotsiaaltöötaja hindas kaebaja abi- ja toetusvajadust, sealhulgas eluruumi tagamise

teenuse vajadust. SHS § 41 lg 1 kohaselt on eluruumi tagamine kohaliku omavalitsuse üksuse

korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on eluruumi kasutamise võimaluse kindlustamine

isikule, kes ei ole sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline enda ja oma

perekonna vajadustele vastavat eluruumi tagama. Vastustaja leidis vaidlustatavas korralduses

(digitoimiku lehekülg (edaspidi dtl) 218), et kaebaja enda hinnangul on ta suuteline otsima ja

leidma üürikorterid. Kose vallas elatud aja jooksul on ta suhelnud mitmete üürileandjatega.

Tal on olemas oskus lepinguid lugeda, on varasemalt abistanud ka oma tuttavaid vaidlustes

üürileandjatega. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja suuteline üürima endale üürikorterit.

Arvestades kaebaja majanduslikku olukorda võib üürikorteri üürimisel tekkida olukord, kus

kaebajal pole piisavalt raha üürilepingu sõlmimisel ettemaksu tasumiseks. Sotsiaaltöötaja on

kaebajale selgitanud sotsiaaltoetuse taotlemise võimalusi sellises olukorras.

11. Kohtule nähtub vaidlustatavast korraldusest, et vastustaja on jõudnud kaebaja

abivajadust hinnates järeldusele, et kaebaja on võimeline iseseisvalt leidma üüripinna, kuivõrd

tal on olemas selleks piisavad oskused ja teadmised. Seda kinnitavad ka kaebaja enda poolt

kohtule esitatud seisukohad ja avaldused, kus kaebaja on märkinud, et on iseseisvalt suhelnud

mitmete üürileandjatega ning on varem jõudnud ka üürilepingu sõlmimiseni (nt dtl-d 241,

252, 317). Samuti nähtub kohtule kaebaja poolt avaldatust, et kaebajal on teadmisi pööramaks

tähelepanu üürilepingu sõlmimise juriidilistele aspektidele ning võimalikele ohukohtadele.

Seega on vastustaja kohtu hinnangul asjakohaselt jõudnud järeldusele, et kaebajal on piisavad

teadmised ja oskused leidmaks iseseisvalt üürielupinda.

12. Samas nähtub kohtule, et üürielupinna leidmisel on kaebaja põhiliseks takistuseks

vähene majanduslik kindlustatus. Vastustaja on osutanud asjaolule, viidates Eesti Töötukassa

koostatud tegevuskavadele, et kaebaja on võimeline tegema kergemat tööd ning iseseisvat

sissetulekut teenima, kuid ei ole seda tegema asunud. Kõnealustest Eesti Töötukassa

tegevuskavadest (dtl 363, 366) nähtub, et kaebaja eesmärk on olla töötukassas töötuna arvel,

saada toimetulekutoetust, täita töövõimetoetuse saamiseks vajalikku aktiivsustingimust, elu-

ruumi tagamise teenuse raames saada toetust üürikorteri lepingu sõlmimiseks Kose vallast,

töö leidmine ei ole eesmärk. Samas on tööotsinguid toetavate teguritena märgitud töökogemus

turvatöötajana, ettevõtluskogemus elektroonika remondi valdkonnas, turvatöötaja I kutse-

tunnistuse olemasolu, et kaebaja arvuti kasutamise oskus on spetsialisti tasemel, vähene vene,

inglise ja soome keele oskus. Seega on vastustaja asjakohaselt leidnud, et kaebaja on

võimeline töötama ning oma majanduslikku olukorda sellega parandama, parandades seega ka

oma võimalusi üürikinnisvara leidmiseks. Samas on vastustaja avaldanud valmisolekut

toetada kaebajat rahaliselt eluruumi üürimisel. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud kaebaja

etteheited vastustajale, et vastustaja ei ole kaebaja kontole raha kandnud ning seega justkui on

5(7)

3-24-976

vastustaja valmidus rahaliseks toetuseks paljasõnaline. Kohus on seisukohal, et lähtudes SHS-

s sätestatud sotsiaalhoolekande põhimõtetest ning arvestades piiratud ressursse on

põhjendatud, et vastustaja kannab kaebajale eluruumi üürimise ja kasutamisega seonduvad

kulud vastavalt vajaduse tekkimisele, kui kaebaja on reaalselt leidnud sobiva potentsiaalse

üüripinna iseseisvalt või vastustaja abiga. Kui vastustaja kannaks eluruumi üürimiseks

eraldatud raha lihtsalt kaebaja kontole, ilma et oleks reaalset võimalust konkreetse üürilepingu

sõlmimiseks, poleks vastustajal võimalik veenduda, et raha kasutatakse sihtotstarbeliselt.

13. Kaebaja väited seoses üürilepingute sõlmimise ebaõnnestumisega ei muuda kohtu

hinnangul õigusvastaseks vastustaja järeldust, et kaebaja on võimeline iseseisvalt üüriturult

elupinda leidma.

Olukorras, kus üürileandjaks on eraisik, on tal õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja

käsutada (Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32). Seega on iga üürileandja vabadus otsustada,

kellega üürileping sõlmida, ning sellega seoses ei saa etteheiteid teha vastustajale. Kohus

nendib, et kaebaja majanduslik olukord ei pruugi sisendada üürileandjates kindlust, et kaebaja

üürilepingust tulenevaid (rahalisi) kohustusi kohaselt täidab. Samas on vastustaja kinnitanud

valmisolekut finantseerida kaebaja elupinna üürimist ning teda üürilepingu sõlmimisel

abistada. Seega puudub kohtul alus arvata, et asjakohase ning avatud suhtluse ja

teabevahetuse korral ei oleks võimalik jõuda lahenduseni, kus kaebaja sõlmib (vajadusel

vastustaja abiga) üürilepingu.

14. Kohtu hinnangul ei ole asjakohane ka kaebaja väide, et vastustaja on justkui olnud

tegevusetu alates 2022. aasta oktoobrist, kuna ei ole kaebajale sotsiaaleluruumi võimaldanud.

Kohtule nähtub, et vastustaja on olnud sel teemal kaebajaga pidevas suhtluses ning sõlminud

kokkuleppeid kaebajale majutuse tagamiseks Ravila Mõis OÜ-ga ning ka Tallinna Sotsiaaltöö

Keskusega (dtl 215), samuti on kaebajale pakutud tugiisiku teenust, kes aitaks tal leida tööd ja

eluaset. Vastustaja on hinnanud kaebaja abivajadust ning pakkunud abi ja teenuseid vastavalt

sellele. SHS-s ja määruses nr 39 sätestatud tegevuste eesmärgiks on toetada inimest

tegevustes, kus tal esineb abivajadus. Seejuures keskendutakse võimaluste leidmisele ning

inimese iseseisva toimetuleku toetamisele. Seega ei ole kaebajal subjektiivset õigust nõuda

mistahes teenuseid ja toetusi määral, mis ei vasta tema abivajadusele. Kaebajal on õigus

sellele, et vastustaja tema abivajadust kohaselt hindaks ning vajaduse korral vastavaid

abistavaid meetmeid rakendaks. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja selles eksinud, toetades

kaebaja iseseisvat toimetulekut ja elukoha leidmist just nendes tegevustes ja aspektides, kus

kaebaja abi võib vajada.

15. Kohus rõhutab oma varem väljendatud seisukohta, et asjakohased ei ole kaebaja

etteheited selle osas, et vastustaja oleks eelistanud sotsiaaleluruumi eraldamisel võõrriigi

kodanikke. Küsimus vallalt sotsiaalteenuste saajate kodakondsusest ei ole relevantne. SHS § 5

lg-st 1 tulenevalt on kohaliku omavalitsuse üksusel kohustus korraldada sotsiaalteenuste,

-toetuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmist isikutele, kes on kantud rahvastiku-

registrisse selle kohaliku omavalitsuse üksuse elanikena. Rahvastikuregistri seaduse § 5 järgi

ei kanta rahvastikuregistrisse ainult Eesti kodanikke, vaid ka elamisloa vm õiguslikul alusel

Eestis elavaid välismaalasi. Põhiseadusest tulenevalt on õigus riigi abile puuduse korral võrd-

selt Eesti kodanikuga ka Eestis viibival välisriigi kodanikul ja kodakondsuseta isikul, kui

seadus ei sätesta teisiti (§ 28 lg 2). Nagu ka eelpool märgitud, ei olnud vastustaja

sotsiaaleluruumi eraldamisest keelduv otsus tingitud sobivate eluruumide puudusest, vaid

asjaolust, et kaebaja ei ole SHS ja määruse nr 39 tähenduses isik, kes oma

sotsiaalmajanduslikust olukorrast tingituna vajaks sotsiaaleluruumi tagamist, kuivõrd kaebaja

6(7)

3-24-976

on võimeline iseseisvalt teenima sissetulekut ning omab ühtlasi piisavalt teadmisi ja oskusi, et

elupind üüriturult leida.

16. Kohus leiab seega, et vaidlusalune korraldus on õiguspärane, antud pädeva

haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas,

proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele (haldusmenetluse seaduse §

54). Seetõttu puudub alus kaebaja tühistamis- ja kohustamisnõuete rahuldamiseks.

17. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse rahuldamata jätmisega tehti otsus kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole

taotlenud menetluskulude välja mõistmist, jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi

kanda (HKMS § 109 lg 1 neljas lause).

18. Avaldatavas otsuses tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

Maarja Oras

/allkirjastatud digitaalselt/

7(7)