2-19-7148/87 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2-19-7148

Otsuse kuupäev

Tartu, 4. detsember 2024. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Vahur-Peeter Liin ja Kalev Saare

Kohtuasi

Aktsiaseltsi Agrovaru hagi FERROLINE GRUPP OÜ vastu

kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 8. märtsi 2024. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

FERROLINE GRUPP OÜ kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

27 573 eurot 85 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja aktsiaselts Agrovaru, esindaja vandeadvokaat Epp

Lumiste

Kostja FERROLINE GRUPP OÜ, esindaja vandeadvokaat Marek

Keiman

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. märtsi 2024. a otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts Agrovaru (hageja) esitas 10. mail 2019 FERROLINE GRUPP OÜ (kostja) vastu hagi,

milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 21 350 eurot ja viivise sellelt 6705

eurot, tsiviilasja nr 2-17-11269 õigusabikulud 18 871 eurot 21 senti ja viivise sellelt 3203 eurot 37

senti ning rahuldatud põhinõudelt edasise viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud

määras alates 6. juulist 2022 kuni põhinõude täitmiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled veolepingu, millega kostja kohustus vedama tõstuki Lätist

Eestisse. Veo käigus kukkus tõstuk veokilt maha ja hävines. Hävinenud tõstuk kuulus OÜ-le

PROPLASTIK (Proplastik). Hageja pidi tõstukit remontima Proplastikuga sõlmitud töövõtulepingu

2-19-7148

alusel. Tsiviilasjas nr 2-17-11269 nõudis Proplastik hagejalt tõstuki hävimisest tekkinud kahju

hüvitamist. Tallinna Ringkonnakohus mõistis hagejalt Proplastiku kasuks välja kahjuhüvitise 21 350

eurot (uue tõstuki soetamismaksumus ja asendustõstuki üürikulu), viivise ja menetluskulud 4517

eurot 37 senti. Kostja peab hüvitama hagejale kogu kahju, mille hageja hüvitas kohtuotsuse alusel

Proplastikule. Tõstuki hävinemise tõttu soetas Proplastik tööülesannete täitmiseks tõstuki, mille

maksumus oli 28 500 eurot. Kindlustusandja hüvitas 29. detsembril 2016 sellest 10 900 eurot. Uus

tõstuk tarniti Proplastikule 7. aprillil 2017. Lisaks pidi Proplastik 2016. a juunist kuni 2017. a

märtsini üürima asendustõstukit, mille üür oli kokku 10 800 eurot. Tõstuki hävinemise ja tsiviilasja

nr 2-19-11269 menetluse tõttu tekkis hagejal lisaks 18 871 euro 21 sendi suurune kahju

õigusabikuludena, sellele lisandub viivis 3203 eurot 37 senti. Vedaja vastutusele seatud piirangud

langevad ära, kuna vedaja oli raskelt hooletu. Raske hooletus seisnes selles, et vedaja jättis veose

piisavalt kinnitamata.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Nõue on aegunud. Aegumise kulgemine algas 29. detsembril 2016,

mil kindlustusandja hüvitas kahju. Vigastatud tõstuk anti üle kindlustusandjale hageja soovil. Kostja

ei olnud kahju tekkimisel raskelt hooletu, kuna tõstuk oli rihmadega kinnitatud ning rihmad

purunesid ettenägematult. Vedaja piiratud vastutuse alusel on juba kindlustusandja kahju hüvitanud.

Ratastel tõstuki liikuma hakkamise põhjustas asjaolu, et tõstukil ei olnud seisupidur tõenäoliselt

aktiveeritud, mis omakorda põhjustas koormarihmade läbikulumise ja katkemise.

3. Harju Maakohus jättis 28. septembri 2022. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Nõude aegumistähtaja kulg algab veose osalise kaotsimineku, vigastamise või kohaletoimetamisega

viivitamise puhul kauba üleandmise päevast arvates (rahvusvahelise kaupade autoveolepingu

konventsiooni (CMR) art 32 lg 1 p a). Praeguses asjas sai tõstuk kahjustada 13. mail 2016 ja muutus

kasutuskõlbmatuks. Tõstukit ei olnud otstarbekas parandada, see kanti maha ning kindlustusandja

hüvitas 29. detsembril 2016 tõstuki hävimise tõttu 10 900 eurot. Kuna kindlustusandja maksis veose

saajale tõstuki üleandmise asemel hüvitise, tuleb hiljemalt hüvitise maksmisega lugeda tõstuk

üleantuks. Seega hakkas vedamisest tuleneva kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg kulgema 29.

detsembril 2016 ja üheaastane aegumistähtaeg oleks lõppenud 30. detsembril 2017.

CMR art 32 lg 1 esimese lause kohaselt kehtib vedudest tulenevatele nõuetele üldjuhul üheaastane

aegumistähtaeg. CMR art 32 lg 1 teise lause järgi kehtib tahtliku õigusvastase tegevuse korral või

sellise süü vormi korral, mis vaidlust lahendava kohtu kohaldatava õiguse järgi võrdsustatakse

tahtliku õigusvastase tegevusega, nõude kolmeaastane aegumistähtaeg.

Maakohus leidis, et vedaja oli raskelt hooletu, kuna kasutas vanu kulunud koormarihmasid. Vedaja

saanuks hoolsuskohustuse täitmiseks kasutada rohkem koormarihmasid või uusi ja tugevamaid

koormarihmasid. Maakohtu arvates oli tõstuki seisupiduri rakendumise kontrollimine autojuhi

ülesanne. Autojuht oleks pidanud saatjale teatama, et tõstuki seisupidur tuleb peale panna. Kostja

käitus raskelt hooletult ja kohaldada tuleb CMR art 32 lg 1 alusel kolmeaastast aegumistähtaega.

Kuna aegumistähtaeg algas 29. detsembril 2016 ja hagi esitati 10. mail 2019, ei ole nõue aegunud.

CMR art 29 ei ole alusnorm, mis annaks hagejale õiguse nõuda kostjalt kogu hagejalt tsiviilasjas nr

2-17-11269 Proplastiku kasuks välja mõistetud kahjuhüvitist. CMR art 25 lg 1 ning art 23 lg-te 1, 2

ja 4 järgi on kostja kui vedaja vastutus piiratud tõstuki kahjustada saamise eelse turuhinnaga.

Hagejal puudub õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist tõstuki turuhinda ületavas osas. Hageja

kahjunõue ei hõlmanud veomaksete, tollimaksude ja lõivude hüvitamist ning CMR art 23 lg 4

sätestab selgelt, et muid kahjusid ei hüvitata. Seega on hageja kahjunõue alusetu nii rendikulude kui

2(7)

2-19-7148

ka õigusabikulude osas. Kindlustusandja makstud hüvitis 10 900 eurot vastas samaväärse

kahjustamata tõstuki turuhinnale. Lisaks märkis maakohus, et hageja ei ole kahju suuruse kohta

tõendeid esitanud.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus kohaldas

vääralt materiaalõigust, kui jättis kogu kahju eest hüvitise välja mõistmata.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 8. märtsi 2024. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles

maakohus jättis kostjalt hageja kasuks välja mõistmata kahjuhüvitise 21 350 eurot ja nimetatud

summalt CMR art 27 lg-s 1 sätestatud määras viivise alates hagi esitamisest kuni põhinõude

täitmiseni, ning menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse,

millega mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 21 350 eurot (uue tõstuki soetusväärtus 12

350 eurot ja asendustõstuki rendikulud 9000 eurot), nimetatud summalt 8. märtsi 2024. a seisuga

sissenõutavaks muutunud viivise 5158 eurot 55 senti ning alates 9. märtsist 2024 tasumata

põhivõlalt viivise CMR art 27 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhivõla täitmiseni. Ringkonnakohus

jättis menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda.

Ringkonnakohus märkis, et nõustub maakohtu lahendi põhjendustega osas, milles maakohus leidis,

et kostja oli raskelt hooletu (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6). CMR art 32 lg 1

teise lause alusel kehtib seega kolmeaastane nõude aegumise tähtaeg.

Olukorras, kus autojuht teadis, et on oluline, et tõstuki puhul oleks rakendatud pidur, tuli tal selles

enne veo alustamist veenduda. Autojuhi 11. mai 2022. a kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et ta

küsis üksnes, kas kõik on korras. Autojuhi ütlustest ei nähtu, et ta oleks konkreetselt küsinud, kas

tõstuki pidur on rakendatud.

Kuna maakohus tuvastas õigesti, et kostja käitus raskelt hooletult, saab hageja nõuda kostjalt kogu

talle tekitatud kahju hüvitamist ning kostja kui vedaja ei saa tugineda CMR-i neljandas peatükis

(art-d 17–29) vastutust välistavatele või seda piiravatele sätetele või tõendamiskohustuse teisele

poolele panemist ettenägevatele sätetele. Seega ei kohaldu kostja tahtliku või raskelt hooletu

käitumise korral ka CMR art 25 lg 1 ning art 23 lg-d 1, 2 ja 4, mille alusel maakohus piiras praegu

kostja kui vedaja vastutuse tõstuki kahjustada saamise eelse turuhinnaga.

Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, et hageja ei ole oma kahju hüvitamise nõuet tõendanud.

Ringkonnakohtu 3. juuni 2021. a otsusest kui dokumentaalsest tõendist nähtub, et Proplastik tasus

uue tõstuki eest 23 750 eurot (km-ta) ning et ei olnud tõendatud, et järelturul oleks 2016. aastal

olnud võimalik hävinud tõstukiga samaväärset kasutatud tõstukit osta oluliselt odavamalt. Eelnevast

tulenevalt tuleb kostjal hagejale hüvitada 12 350 eurot (23 750 – 10 900 – 500), st tõstuki

soetusväärtus, millest on maha arvatud kindlustushüvitis ja hävinud tõstuki müügist laekunud

summa.

Ringkonnakohtu hinnangul on ringkonnakohtu 3. juuni 2021. a otsusega ning hageja 5. juuli 2022. a

menetlusdokumendi lisadena esitatud rendiarvete ja maksekorraldustega tõendatud, et hagejale

makstav kahjuhüvitis peab sisaldama ka samaväärse tõstuki kasutamise kulusid uue tõstuki

3(7)

2-19-7148

muretsemise aja jooksul. Seega on 9000 euro suuruse rendikulu hüvitamise nõue põhjendatud.

Kostjalt tuleb mõista välja hageja kasuks 21 350 eurot (9000 + 12 350).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistada ja

teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda või jätta jõusse

maakohtu otsus.

Nõue on aegunud. Kohtud on ebaõigesti leidnud, et vedaja ei vabane CMR art 17 lg 2 alusel

vastutusest. Veose laadimist tuleb CMR-i mõttes pidada saatja kohustuseks. CMR art 17 lg-st 2 ja lg

4 p-st c tulenevalt vabaneb vedaja vastutusest, kui kauba vigastamine on erilise riski tagajärg, mis

on lahutamatult seotud mh veose laadimisega saatja poolt. Tõstuki laadis peale hageja

koostööpartner. Veos ei olnud transportimiseks valmis. Ebamõistlik on eeldada, et vedaja tunneks

iga veose tehnilisi omadusi ja saaks kontrollida piduri rakendatavust. Kohtud leidsid valesti, et

kostja oli raskelt hooletu. VÕS §-de 139 ja 140 alusel tuleb arvestada hageja osa kahju tekkimisel,

kuna ta jättis tsiviilasjas nr 2-17-11269 oma huvid kohaselt kaitsmata ega tõendanud, et kahjustada

saanud tõstuki väärtus oli uue tõstuki väärtusega võrreldes oluliselt väiksem.

8. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu. Kostja ei saa taotleda maakohtu otsuse tühistamist,

sest maakohus jättis hagi rahuldamata. Kuna kostja oli raskelt hooletu, siis kohaldub CMR art 32

järgi kolmeaastane aegumistähtaeg. Maakohtus leidis kostja, et tema vastutus ei ole välistatud, kuid

on piiratud. Alles kassatsioonkaebuses leiab kostja, et tema vastutus võib olla välistatud CMR art 17

lg-te 2 ja 4 alusel. Kuna kostja jättis vastutusest vabanemisele õigel ajal tuginemata, ei saa sellega

arvestamata jätmist alama astme kohtutele ette heita. CMR art 17 lg 2 ei ole pelgalt õiguse

kohaldamise küsimus, vaid kostja peab täitma ka oma tõendamiskoormist. CMR art 17 lg-s 2

nimetatud asjaolusid peab tõendama vedaja. Asjas kogutud tõendid ei kinnita, et kahju tekkis

ebapiisavast laadimisest või muust saatja tegevusest. Kahju põhjustas veose ebapiisav kinnitamine.

Autojuht pidi kontrollima, kas tõstuki seisupidur on rakendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 alusel tühistada materiaalõiguse

normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb TsMS § 691

p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse

osaliselt.

10. Pooled vaidlevad Riigikohtus selle üle, millal hakkab aeguma kahju hüvitamise nõue vedaja

vastu. Veose täielikul kaotsiminekul hakkab CMR art 32 lg 1 p b järgi nõude aegumistähtaeg

kulgema kolmekümnendal päeval pärast kokkulepitud veotähtaja möödumist või kui seda ei olnud

kokku lepitud, siis kuuekümnendast päevast pärast seda, kui vedaja on veose veoks vastu võtnud.

Veose osalise kaotsimineku või vigastamise (kahjustumise) korral hakkab CMR art 32 lg 1 p a järgi

nõude aegumistähtaeg kulgema veose üleandmise päevast arvates. Kõigil muudel juhtudel algab

nõude aegumistähtaja kulg kolmekuuse tähtaja möödumisel veolepingu sõlmimise päevast arvates

(CMR art 32 lg 1 p c). Kolleegiumi hinnangul saab veose täielikuks kaotsiminekuks aegumise

tähenduses pidada olukorda, kus vedajal ei ole võimalik veost mingil põhjusel saajale üle anda (nt

veos on varastatud, see on ära põlenud, lendunud, veokist välja voolanud või muul põhjusel

hävinud). Kui veos on majanduslikus mõttes kaotanud oma väärtuse, kuid eksisteerib füüsiliselt, on

see aegumise tähenduses kahjustunud (CMR art 32 lg 1 p a). Sellisel juhul on veos saajale üleantav.

Kohtud pole tuvastanud, kas, millal ja kellele kahjustunud tõstuk üle anti.

4(7)

2-19-7148

Kohtud on ekslikult pidanud aegumistähtaja alguseks kindlustushüvitise maksmist, sest seda ei näe

CMR aegumistähtaja kulgemise algusena ühelgi juhul ette. Kohus oleks esmalt pidanud tuvastama,

kas veos anti kellelegi üle. Kui see anti üle saajale või viimase juhistel kellelegi teisele, saaks seda

pidada aegumistähtaja alguseks. Kostja seisukoht, et nõude aegumine algas kindlustushüvitise

maksmisest, ei ole kohtule siduv (TsMS § 436 lg 7). Kostja on menetluses väitnud, et veos anti üle

kindlustusandjale. See saaks iseenesest olla aegumistähtaja alguseks CMR art 32 lg 1 p a

tähenduses, kui veos anti kindlustusandjale üle CMR art 12 lg 1 kohaselt saatja juhistel.

11. Kolleegium leiab, et kohtud on ebaõigesti sisustanud vedaja rasket hooletust (VÕS § 104 lg 4),

samuti on kohtud rikkunud otsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 442 lg 8) ja asjaolude

tuvastamise ning tõendite hindamise kohustust (TsMS § 232 lg 1) vedaja raske hooletuse

tuvastamisel. Need rikkumised võivad olla toonud kaasa ka CMR art 32 lg 1 väära kohaldamise.

CMR art 32 lg 1 järgi on kehtestatud selle konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvatest vedudest

tulenevatele nõuetele üheaastane aegumistähtaeg. Tahtliku õigusvastase tegevuse või selliste

kohustuste mittenõuetekohase täitmise puhul, mis asja läbivaatava kohtu kohaldatava seaduse

kohaselt võrdsustatakse tahtliku õigusvastase tegevusega, on kehtestatud nõude kolmeaastane

aegumistähtaeg. Kolleegium on järjepidevalt leidnud, et Eesti õiguse tähenduses on vedaja tahtlik

õigusvastane tegevus raske hooletus (VÕS § 104 lg 4) ja tahtlus (VÕS § 104 lg 5) (vt ka RKTKo

19.06.2024, 2-17-11890/95, p 14; RKTKo 16.06.2021, 2-17-18657/141, p 21.1; RKTKo

29.04.2015, 3-2-1-32-15, p 15; RKTKo 11.06.2014, 3-2-1-54-14, p 14).

12. VÕS § 104 lg 4 sätestab, et raske hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata

jätmine. Raske hooletuse esinemist peab tõendama isik, kes sellele tugineb (TsMS § 230 lg 1).

Seega pidi hageja kui saatja tõendama, et kostja on vedajana jätnud käibes vajaliku hoole olulisel

määral järgimata. Saatjaks on isik, kelle ees on vedajal vedamise kohustus. Hooletust (ja ka rasket

hooletust) tuleb tuvastada objektiivsete kriteeriumite alusel, st tuleb anda hinnang, kuidas oleks

samal tegevusalal keskmine hoolas isik vastavas situatsioonis käitunud ja kas objektiivselt oleks

kahju tekkimine olnud ettenähtav ja välditav. Seejuures ei tule hinnata kahju tekkimise subjektiivset

ettenähtavust. Siiski ei tähenda veel hooletuse esinemine, et tegu oleks vedaja tahtliku õigusvastase

tegevusega, sest lisaks on vajalik tuvastada VÕS § 104 lg 4 alusel, kas käibes vajalikku hoolsust

rikuti olulisel määral. Raskelt hooletult käitub vedaja, kelle käitumine oleks keskmisele hoolsale

vedajale vastuvõetamatu (vt ka RKTKo 19.06.2024, 2-17-11890/95, p 15).

13. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et vedaja käitus raskelt hooletult. Maakohus leidis, et

vedaja raske hooletus väljendus vanade, nõrkade või väheste koormarihmade kasutamises, samuti

selles, et vedaja autojuht oleks pidanud kontrollima veose (tõstuki) seisupiduri rakendumist. Kohtud

ei ole raske hooletuse sisustamisel hinnanud, kuidas oleks keskmine hoolas vedaja samasuguses

situatsioonis käitunud, ning on valesti tõlgendanud materiaalõiguse normi (VÕS § 104 lg 4) ja

jätnud normi õigeks tõlgendamiseks vajalikud asjaolud tuvastamata, rikkudes sellega otsuse

põhjendamise kohustust (TsMS § 442 lg 8) ja asjaolude tuvastamise ning tõendite hindamise

kohustust (TsMS § 232 lg 1). Piisavalt põhjendamata on maakohtu seisukoht, et kasutatud

koormarihmad olid veose kinnitamiseks sobimatud või oleks tulnud kasutada rohkem

koormarihmasid. Otsusest ei nähtu, kuidas on kohus sellisele veendumusele jõudnud, ja see on

otsuse põhjendamise kohustuse rikkumine. Samuti on ebaselge, millest järeldas kohus, et veose

kinnitamiseks tuli tingimata kasutada uusi koormarihmasid. Samuti jätsid kohtud tähelepanuta, et

veos võis olla selle loomulike omaduste ja pakendamise puuduste tõttu veerev.

5(7)

2-19-7148

Kohtud ei ole tõendeid hinnates tuvastanud, kuidas oleks hoolas vedaja vastavas situatsioonis

käitunud ning kas kostja käitumine oleks keskmisele hoolsale vedajale olnud vastuvõetamatu. Seega

on kohtud kohaldanud VÕS § 104 lg-t 4, ilma et nad oleksid tuvastanud selle sätte kohaldamise

eeldusi.

14. Ekslik on ka kohtute seisukoht, et vedaja oleks pidanud kontrollima veose seisupiduri

rakendumist. Erikokkuleppe puudumisel peab veose ohutuks vedamiseks ette valmistama saatja või

tema ülesandel muu isik. Veosest lähtuvate riskide tõrjumine on üldjuhul saatja ülesanne.

Kolleegium selgitab, et CMR jagab vedamisel esinevaid riske saatja ja vedaja vahel (vt nt CMR art

17 lg-d 1 ja 2 ja CMR art 17 lg 4, samuti CMR art 7, CMR art 11 lg 2, CMR art 22). Seega sätestab

CMR süsteemselt saatja kohustuse tõrjuda riske, mis on tema mõjusfääris. Saatja mõjusfääris on

vedamisel esinevad riskid, mida ta saaks enda tegevusega ära hoida.

Ka veose tavapärasest suurem veerevus on veosest lähtuv eriline risk. Kui veos on tavapärasest

enam veerev, peab saatja veost selle vastu kaitsma. Seisupidur on üks veose veeremise takistamise

abinõu, samuti on võimalik veose veerevust takistada muul viisil (nt pakendamine, alusele

laadimine, tõkiskingade kasutamine jms). Kui saatja on veose vedamiseks nõuetekohaselt ette

valmistanud ja kõrvaldanud veosest lähtuva erilise riski, peab vedaja temalt oodatava hoolsusega

kaitsma veost muude ohtude eest, mis on seotud vedamisega. Seda, kuidas tuleb veost selle

loomulike omaduste vastu kaitsta, saab kõige paremini teada saatja, kuna tema tunneb vedamisele

antava veose omadusi. Seega ei või saatja vedajale anda erikokkuleppe puudumisel üle veost, mis

võib saada kahjustada selle loomulike omaduste tõttu (CMR art 17 lg 4 p d), samuti veost, mis on

piisavalt pakendamata (CMR art 17 lg 4 p b). Veereva veose ohutuks vedamiseks ette valmistamata

jätmist ei saa sel põhjusel ette heita vedajale, kindlasti ei saa tegu olla aga asjaoluga, millega on

võimalik sisustada vedaja rasket hooletust VÕS § 104 lg 4 järgi.

15. Kuigi praegusel juhul tuleb esmalt lahendada küsimus nõude aegumise kohta, märgib

kolleegium vastusena poolte väidetele ja õiguse ühetaolise kohaldamise huvides siiski järgmist.

CMR art 17 lg 4 sätestab, et vedaja vabaneb vastutusest CMR art 18 p-de 2–5 järgimise korral, kui

veose kahjustumine või kaotsiminek on lahutamatult seotud ühe või enama CMR art 17 lg 4 p-des

a-f sätestatud asjaoluga. Vedaja vastutusest vabanemisel CMR art 17 lg 4 kohaselt on

tõendamiskoormis CMR art 18 lg 2 alusel jagatud saatja ja vedaja vahel. Arvestades seda, et CMR

art 17 lg-s 4 nimetatud asjaolud on suures ulatuses saatja mõjusfääris, jätab ka CMR art 18 lg 2 osa

tõendamiskoormisest saatja kanda. CMR art 18 lg 2 sätestab, et juhul, kui vedaja tõendab, et veose

kaotsiminek või kahjustumine võis olla CMR art 17 lg-s 4 sätestatud erilise riski tagajärg,

eeldatakse, et kaotsiminek või kahjustumine võis toimuda sel põhjusel. Nõude esitaja võib siiski

tõendada, et kaotsiminek või kahjustumine ei olnud täielikult või osaliselt ühegi sellise riski

tagajärg. Tegu on vedaja jaoks lihtsustatud tõendamiskoormisega.

Kuigi kostja on otsesõnu hakanud vedaja vastutusest vabanemisele veosest lähtuva erilise riski tõttu

tuginema alles kassatsioonkaebuses, olid pooled juba maakohtus esile toonud asjaolusid, mis võisid

viidata veosest lähtuva erilise riski olemasolule (veose pealelaadimine saatja määratud isikute poolt,

veosel seisupiduri rakendamata jätmine). TsMS § 436 lg 7 alusel kohaldab õigust kohus ise ja kui

menetlusosaline toob kohtu ette õigusliku tähendusega asjaolud või väited, peab kohus pooltele

selgitama kehtivat materiaalõigust ja tõendamisele kuuluvaid asjaolusid (TsMS § 348 lg 1, § 351 lg

1, § 392 lg 1).

16. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus tuvastama, millal hakkas nõue aeguma, ning

lahendama seejärel küsimuse, kas hagi aegumisele kohaldub CMR art 32 lg 1 järgi ühe- või

6(7)

2-19-7148

kolmeaastane aegumistähtaeg. Vajaduse korral peab ringkonnakohus andma pooltele võimaluse

enda väiteid tõendada, arvestades kolleegiumi esile toodud tõendamiskoormist.

17. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu

otsustada.

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)