3-23-1498/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis

Enno Loonurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

03. detsember 2024; Tallinna Halduskohus

Haldusasja number

3-23-1498

Haldusasi

X.X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 06.03.2023 otsuse nr P26O-2023-

17717 ja 01.06.2023 vaideotsuse nr 5.2-3/14422-5 tühistamise nõudes

ning Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks vaadata kaebaja

20.05.2019 taotlus puude raskusastme tuvastamiseks ja puuetega

inimeste sotsiaaltoetuste saamiseks uuesti läbi

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebuse esitaja – X.X;

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Livia Kask

RESOLUTSIOON

Edasikaebamise kord

1. Jätta kaebus rahuldamata;

2. Jätta menetluskulud vaidluse osapoolte endi kanda;

3. Delikaatsete isikuandmete kaitseks asendada avaldatavas

otsuses kaebaja nimi tähemärgiga

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on

03.12.2024. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X.X esitas 20.05.2019 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) taotluse puude raskusastme tuvastamiseks ja

puuetega inimeste sotsiaaltoetuste saamiseks.

2. Sotsiaalkindlustusamet tegi 06.03.2023 otsuse nr P26O-2023-17717, millega kaebajal puude raskusastet

ei tuvastatud ja ei määratud puudega tööealise inimese toetust ega väljastatud puudega isiku kaarti.

Kaebaja esitas 06.04.2023 vastustaja otsusele vaide. Vastustaja pikendas 08.05.2023 vaide läbivaatamise

tähtaega kuni 04.06.2023. Vastustaja tegi 01.06.2023 vaideotsuse nr 5.2-3/14422-5, millega jättis kaebaja

vaide rahuldamata.

3. Kaebaja esitas 03.07.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse nõudega tühistada Sotsiaalkindlustusameti

06.03.2023 otsus nr P26O-2023-17717 ja 01.06.2023 vaideotsus nr 5.2-3/14422-5 ning kaebaja

20.05.2019 taotluse puude raskusastme tuvastamiseks ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuste saamiseks

uuesti läbi vaatamise kohustamiseks, tasudes kaebajale tagasiulatuvalt alates 2019. aastast maksmata

jäänud keskmise puude puudetoetuste kogusumma.

4. Tallinna Halduskohus võttis 22.08.2023 määrusega kaebuse menetlusse. Sotsiaalkindlustusamet vastas

kaebusele 22.09.2023.

5. Tallinna Halduskohus määras 02.10.2024 määrusega haldusasja läbivaatamiseks kirjalikus menetluses

ning andis protsessiosalistele tähtajad täiendavate taotluste või menetlusdokumentide esitamiseks. Ühtlasi

määrati kindlaks ka kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aeg.

6. Vastustaja esitas täiendava seisukoha 21.11.2024. Kaebaja esitas täiendava seisukoha 22.11.2024

(allkirjastatult ja parandustega veel ka 23.11.2024 ja 25.11.2024).

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

7. Kaebaja selgitas, et samasisulise nõudega kaebus oli esitatud seoses SKA eelmise 2020. aasta otsuse ja

vaideotsusega. Kaebus oli Tallinna Halduskohtus ja Tallinna Ringkonnakohtus (haldusasjas nr 3-21-2872)

rahuldatud ajavahemikus 2022-2023 tehtud kohtuotsustega. SKA ei ole Tallinna Ringkonnakohtu otsust

Riigikohtus vaidlustanud, jättes kohtute selgitused tähelepanuta. 01.06.2023 vaideotsuses puudub piisav ja

igakülgselt põhjendatud selgitatus, miks kohtuotsus (’’kaebus rahuldada’’) ei osutunud SKA-le siduvaks

täiel määral. Vaide mitmed olulised küsimused jäid vaideotsuses tähelepanuta või selgitused on

puudulikud. Vastused on esitatud suures osas liittekstiga, eirates kaebaja soovi (st puuduvad selged ja

konkreetsed vastused igale küsimusele eraldi). Jäi ebaselgeks, millise konkreetse info kogumisele kulus

SKA-l täeindav menetlusaeg 30 päeva, kuigi seaduse kohaselt on sarnaste vaideotsuste tegemiseks on

määratud piisav aeg 30 päeva, mitte 2 kuud.

8. Täiendavas 28.10.2024 seisukohas leiab kaebaja, et vastustaja viide seadusele (PISTS) ei ole kaebaja

suhtes asjakohane, sest keskmine puue ei ole selline kõrvalekalle, mis vajab pidevat järelevalvet ohutuse

tagamiseks inimese suhtes, kes oma tegevuse või tegevusetusega võib tekitada kahju iseenda või teiste

inimeste elule, tervisele või varale. Söömise, hügieenitoimingute, riietumise, liikumise või suhtlemisega

esinevad raskused küll, aga tegemist ei ole äärmusliku ehk eluohtliku olukorraga, mil keskmise puudega

isik ei tule iseseisvalt toime 24/7, nagu võib juhtuda raske või sügava puude korral. Vastustaja ei teinud ka

varasemas menetluses selget vahet erinevate puuete vahel. Vastustaja on selgitanud, et ka kaebaja juhtumi

osas oli puue korduvalt tuvastatud ekslikult. Kuid vastustaja jättis põhjendamata, milles konkreetselt

seisnes ekspertide eksimus kaebaja puude puhul ning miks just SKA eksperdid eksivad üsna sageli ja

sarnasel viisil, mis annab alust arvata, et tegemist võib olla erapoolikusega, mis tekitab huvide konflikti.

Praegune terviseseisund ning liikumis- ja tegutsemisvõime on veelgi halvenenud liigese ning kõõluse

jäädava kahjustuse tõttu mõlemas käes (mis ei ole enam, arstide kinnitusel, ravitav). Kaebaja selgitab

siinjuures, et ta vajabki eakohasest suuremat kõrvalabi hügieenitoimingutel, söömisel, riietumisel,

liikumisel ja suhtlemisel. Vastustaja ei ole vastupidist tõendanud. Kuid kõrvalabi maht ja sagedusvajadus

on vastav just keskmise puude iseloomule. Hinnangu andmiseks puude raskusastme tuvastamisel on kõik

olemas - raviarstide poolt objektiviseerivad uuringud ja läbivaatused ning diagnoosiga kinnitatud

haigusseisundid. Asjaolu, et kaebaja käib arstide juures õhtupoolikul, kui selg ja muud kehaosad pole nii

kanged ja valulikud, nagu on see tavaliselt öösiti-hommikuti või ravimite mõju all, siis ei ole

liikumisraskused mõnikord märkimisväärsed - ei tähenda seda, et olulised liikumisraskused üldse

puuduvad ööpäevaringselt ja igapäevaselt 24/7, nagu on see puueteta isikutel. Vastustaja poolt on mitmed

olulised objektiviseeritud aktuaalsed terviseandmed moonutatud, jäetud tähelepanuta ning õigusaktid (sh

puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadust) on ebaõigesti tõlgendatud.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

9. Vastustaja on seisukohal, et 06.03.2023 otsus nr P26O-2023-17717 ja 01.06.2023 vaideotsus nr 5.2-

3/14422-5 on õiguspärased.

10. Puude raskusastme tuvastamine on dokumendipõhine, st tugineb esitatud taotlusel kirjeldatule ja

aktuaalsetele (st mitte vanadele) terviseandmetele, nende alusel annab ekspertarst hinnangu, millised

funktsioonid ja millises ulatuses on püsivalt piirangutega ning selle alusel omakorda, kas kaebaja vajab

eakohasest suuremat kõrvalabi hügieenitoimingutel, söömisel, riietumisel, liikumisel ja suhtlemisel.

Hinnangu andmisel on määrava tähtsusega raviarstide poolt objektiviseerivatel uuringutel ja läbivaatusel

ning diagnoosiga kinnitatud haigusseisundid. Puude raskusastme tuvastamise ekspertiisiks kaasas

Sotsiaalkindlustusamet ekspertarsti Julija Aleksandrova. Ekspertarst Julija Aleksandrova andis

ekspertarvamuse, mida on kajastatud vaidlustatud otsuse nr P260-2023-17717 teisel leheküljel.

11. Vastustaja peab vajalikuks selgitada ekspertarst Julija Aleksandrova ekspertiisidokumendil olevat

poolikut lauset – „Terviseolukorrast tingituna vajab X.X eakohasest suuremat“. Tegemist on SKAIS2

süsteemi kuvatava ekspertiisidokumendi vaatega, kus juhul, kui puude raskusaste on tuvastatav, lõpetab

süsteem lause, et kas vajatakse eakohasest suuremat kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet. Süsteem

kuvab ekspertiisidokumendile pooliku lause juhul, kui puude raskusaste pole tuvastatav. Kuna käesoleval

juhul puude raskusaste polnud tuvastatav, siis sellest ka ekspertiisidokumendil olev poolik lause.

12. Kuna kaebaja esitas vastustaja otsuse peale vaide koos kahe kohtuotsusega, siis pidas vastustaja

vajalikuks kaasata täiendavalt ekspertarsti. Vastustaja kaasas vaidemenetluses ekspertarstina Fred Jädala,

kes leidis, et tehtud otsus puude raskusastme osas on korrektne ja muutmist ei vaja. Seega on nii

ekspertarst Julija Aleksandrova kui ka ekspertarst Fred Jädal leidnud, et kaebaja kaebused püsiva

krambisündroomi osas ja liikumispiirangute olemasolu vähemalt keskmist puude raskusastet põhjustavas

ulatuses ei ole objektiivsetele terviseandmetele tuginedes tuvastatavad. Kuna vaidlus toimub 20.05.2019

taotluse alusel toimunud haldusmenetluse ajal kättesaadavatele terviseandmetele, siis kõik vahepealsel ajal

praeguse hetkeni lisandunud terviseandmed vaidlusesse ei puutu. Puude raskusastme mittetuvastamise

otsuse tühistamine kohtute poolt ei tähenda seda, et kohus oleks öelnud, milline puude raskusaste tuleks

tuvastada. Puude raskusastet tuvastab ainult vastustaja ning teeb seda dokumentaalsete tõendite pinnalt.

13. Kaebaja on välja toonud, et tema peamised probleemid esinevad liikumise ja teadvusel püsimisega

seonduvalt. Vastustaja ekspertarstid on leidnud, et reumatoloogi hinnangul kaebaja liigub ja siirdub

iseseisvalt, spondülartropaatia on baasravi foonil kontrollitud, valu vähenenud. Retseptikeskuse andmetel

püsivat haiguse baasravi kasutamise vajadust ei ole esinenud. Neuroloogi sissekande alusel oli kaebajal

2014. aastal kaebuseks peavalu. Eriarst ei kinnita objektiivses staatuses püsivat krambisündroomi ega

liikumispiirangute olemasolu ning kaebaja on loobunud piltuuringutest kaebuste leevenemise tõttu.

24.04.2019 erakorralise meditsiini arsti epikriisis on fikseeritud taotleja kaebused lihaste tõmbluste ja

kukkumise järgselt tekkinud teadvuskao kohta. Tegemist on isiku sõnaliste kaebustega - läbivaatuse ajal

isik on teadvusel, igati orienteeritud ning neuroloogilise ärajäämanähtudeta. Ühegi arsti epikriisis ei ole

objektiivselt kinnitatud püsivate lihastõmbluste ega krampide esinemist ning seisundist tingitud püsivate

piirangute esinemist igapäevatoimingute sooritamisel raskusastmes, mis põhjustaks eakohasest suuremat

kõrvalabi vajadust. Kaebaja ei ole oma tervisliku seisundi tõttu vajanud haiglaravi ega sagedast või

regulaarset erakorralist abi. Maanteameti andmete alusel taotlejal on maksimaalseks ajaperioodiks

väljastatud mootorsõidukijuhi tervisetõend.

14. Ekspertiis on leidnud, et kaebajat on uuritud igakülgselt, ühtegi kõrvalekallet, mis krampe võiks

põhjustada, ei ole leitud. Püsipiiranguid ei ole leitud. Igapäevast ravi vajavat tervisehäiret ei ole samuti

avastatud. Pidevat kõrvalabi vajadust põhjustavat tervisehäiret taotlejal ei ole tuvastatud. Valuravimeid on

vajanud paar korda aastas. Enamik soovitatud ja väljakirjutatud ravimiretsepte on annulleeritud. Keerulisi

raviprotseduure kaebaja tegema ei pea. Puudub reaalne oht ravi katkemisel elule ja funktsioonihäire

süvenemisele käegakatsutavas tulevikus. Digilugu koos objektiviseerivate uuringutega peab valideerima

isiku väiteid oma tervisliku seisundi kohta ja kui digilugu koos objektiviseerivate uuringutega kaebaja

juttu ei valideeri, siis järelikult neid piiranguid ei esine, mida kaebaja väidab esinevat. Puude raskusastet ei

saa tuvastada üksnes kaebaja jutu põhjal, kui piiranguid ei kinnita ükski objektiivne dokumentaalne tõend.

15. Asjaolu, et varasemalt oli kaebajal tuvastatud keskmine puude raskusaste, ei oma käesoleval juhul

tähtsust, kuna iga puude raskusastme ekspertiis on eraldiseisev ja tugineb aktuaalsetele terviseandmetele.

Antud käsitlusega on nõustunud ka Tallinna Ringkonnakohus asjas 3-19-2182, kus kohus leidis, et võrdlus

varasema puude raskusastme tuvastamise otsusega ei ole asjakohane, olenemata asjaolust, et ka selle

otsuse aluseks oli sama metoodika. Kuna puude raskusastme tuvastamise kestus on ajaliselt piiratud ning

puude raskusaste on varasemalt tuvastatud tähtajaliselt, siis ei saa isikul tekkida ka õiguspärast ootust, et

puude raskusaste tuvastatakse ka edaspidi.

16. Puude raskusastme mittetuvastamine ei tähenda seda nagu oleks kaebaja terve või tal puuduks üldse

puue. Tuleb silmas pidada, et iga puude raskusaste (keskmine, raske, sügav) on ka puue, aga iga puue ei

ole veel puude raskusaste ehk iga puude puhul ei pruugi olla alust puude raskusastet tuvastada. Vastustaja

tuvastab puude raskusastme, kui puudeline seisund küündib vähemalt keskmise puude raskusastme

tuvastamiseks vajaliku lävendini. Kõik antud lävendist allapoole jäävad puudelised seisundid pole need,

mida vastustaja PISTS-i järgi tuvastab.

17. Ekspertarstid J. Aleksandrova ja F. Jädal on hinnanud kaebaja tervise infosüsteemis olevaid andmeid,

kõrvutades neid taotluses esitatuga ning kujundanud nende pinnalt seisukoha, et kaebajal pole alust puude

raskusastet tuvastada. Puude raskusastme tuvastamise/mittetuvastamise otsus ei ole kaalutlusotsus. Kui

ekspert on andnud vastustajale ekspertarvamuse ja leidnud selles, et puude raskusastme tuvastamiseks

alust pole, siis vastustaja ei saa seda arvamust kõrvale jätta ning asuda vastupidisele seisukohale. Kui

kaebaja seisundis on toimunud vahepeal muutusi (viimased vaidlustatud otsuse tegemise aluseks võetud

terviseandmed on 06.06.2019 kuupäeva seisuga), mida kinnitavad ka tervise infosüsteemi tehtud kanded,

siis on kaebajal võimalik esitada vastustajale uus taotlus puude raskusastme tuvastamiseks.

18. Täiendavas 21.11.2024 seisukohas selgitab vastustaja, et ei kehtivad õigusaktid ega vastustaja

ekspertiis ei kohusta isikuid käima kodust väljas, kui nad seda ei soovi. Kaebaja väide, et vastustaja arstlik

ekspertiis ei tee "selget vahet erinevate puuete vahel" (kaebaja poolt on täpsustamata, kas silmas on peetud

erinevaid puude liike või puude raskusastmeid) ei ole mõistetav. Ekspertiis ei väida, et krooniliste haiguste

mõju üldisele sooritusvõimele omab vähe tähtsust. Sellegipoolest ei saa ekspertiis väljuda raamidest, mille

alusel puude raskusaste tuvastatakse aktuaalsete objektiviseeritud terviseandmete alusel. Terviseseisundi

paranemine või halvenemine mistahes vanuses on eeskätt kliiniline teema (tervishoius hinnatav ja juhitav),

funktsioonipiirangutest põhjustatud raskused igapäevaste põhitoimingutega hakkama saamisel on puude

raskusastme teema, mistõttu viitamine üldisele terviseseisundile (mis isiku vaates võib olla ka subjektiivne

hinnang) ei ole peamine lähtepunkt puude raskusastme tuvastamisel. Isikute enesehinnang tervise

üldmõistes ei ole otseselt üle kantav puude raskusastme (sh puude liigi) tuvastamiseks. Kaebaja ei too

esile, milline osa olulisest terviseinfost on jäetud tähelepanuta. Kohalike omavalitsuste teenuseid, mida

tuleb kohustuslikult osutada kohaliku omavalitsuse tasandil vastavalt isiku erivajadustest tingitud

abivajadusele, ei korralda vastustaja. Mõistame, et kohaliku omavalitsuse võimekus pakkuda kõikidele

abivajajatele vajalikke teenuseid võib varieeruda, kuid see ei saa ega ole puude raskusastme tuvastamise

aluseks. Kui kaebaja leiab, et tema vajab suuremat kõrvalabi hügieenitoimingutel, söömisel, riietumisel,

liikumisel ja suhtlemisel, siis peab tema ise need asjaolud taotluses esile tooma ja need omakorda peavad

leidma kinnitust ka tema TIS andmetes. Vastustaja puude raskusastme tuvastamise menetlus on

dokumendipõhine st kaebaja TIS andmetele tuginev ja neid kandeid teevad kaebaja pere- ja raviarstid,

kelle sissekannete õigsust eeldatakse. Ekspertarstid annavad oma seisukohad vastustaja elektroonilistest

süsteemides, millesse sisenemine toimub isiku tuvastamisega ja seetõttu süsteemis antud ekspertarvamusi

eraldi ei allkirjastata. Süsteemis on vastustajale näha, mis kuupäeval ekspertarsti arvamus on

koostatud/süsteemi lisatud. Puude raskusastme tuvastamine käib PISTS-es ja selle alusel vastu võetud

määruste kohaselt ja kaebaja TIS andmete ehk faktide aluse, mitte hea usu põhimõttel. Igapäevaste

põhitoimingute sooritamise takistust terviseandmete alusel tuvastada ei saa. Digiloo andmestiku alusel

nendes toimingutes piiranguid vähemalt keskmise puude raskusastme ulatuses ei kirjeldata. Varasem

puude raskusastme tuvastamine ei saa tekitada kaebajale õigustatud ootust, et vastustaja tuvastab iga 5

aasta pärast samasuguse puude raskusastme.

KOHTU PÕHJENDUSED

19. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Sotsiaalkindlustusameti 06.03.2023 otsust nr P26O-2023-

17717 ja 01.06.2023 vaideotsust nr 5.2-3/14422-5, taotletud nende tühistamist ning kaebaja 20.05.2019

taotluse uuesti läbivaatamise kohustamist. Selliselt on kaebus Tallinna Halduskohtu 22.08.2023 määrusega

menetlusse võetud. Põhivaidlus väljendub siiski vastustaja 06.03.2023 otsuse nr P260-2023-17717

õiguspärasuse küsimuses, vaideotsuse saab tühistada (pigem õigusselguse huvides) ning kohustamisnõude

rahuldada üksnes sel juhul kui vaidlustatud haldusakt nr P260-2023-17717 osutub õigusvastaseks.

Vastupidisel eeldusel ehk õiguspärase haldusakti pinnalt vaidlusega seonduvat kohustamisnõuet rahuldada

ei saa.

20. Vaidlustatud otsuse nr P260-2023-17717 andmisel on lähtutud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste

seaduse (edaspidi ka – PISTS) § 2 lõikest 11 ja lõikest 2, § 23 lõigetest 1-6 ja 9, § 24 lõikest 1, § 25 lõikest 1

ja § 71 lõikest 1, samuti sotsiaalkaitseministri määruse nr 18 ja sotsiaalministri määruse nr 49 vastavatest

sätetest. Siinkohal kohus vastavat regulatsiooni käesolevas lahendis tervikuna esile ei too, sest osaliselt

seondub see puude raskusastme tuvastamiseks vajalikele andmetele juurdepääsu tagamisega, erinevate

tähtaegadega, puudega isiku kaardi väljastamisega, toetuste maksmise korra ja toetuse määradega jne, kuid

selles ei olegi sisulist vaidlust. Sisuline vaidlus taandub küsimusele sellest, et kas kaebaja suhtes oleks

olnud vaja tuvastada keskmise puude raskusaste või mitte. Selles kontekstis on vastustaja osundatud

sätetest asjassepuutuvad eelkõige puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 2 lg 11 p 3 ja lg 2 ning § 23

lg 6 p-d 3 ja 4.

21. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 2 lõike 11 punkti 3 kohaselt on keskmine puue inimese

anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, millest

tingituna vajab isik regulaarset kõrvalabi või juhendamist väljaspool oma elamiskohta vähemalt korra

nädalas. Vastavalt sama seaduse ja paragrahvi teise lõike esimesele lausele on kõrvalabi või juhendamise

puhul tegemist abi osutamisega inimesele, kes ei tule iseseisvalt toime söömise, ravitoimingute,

hügieenitoimingute, riietumise, liikumise või suhtlemisega. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 23

lg 6 punktide 3 ja 4 kohaselt võetakse puude raskusastme tuvastamisel arvesse kõrvalabi, juhendamise ja

järelevalve vajadust, mis on suurem inimese eakohasest abivajadusest ning kõrvalabi ja juhendamise

vajadust, mis esineb inimesel tehniliste abivahendite kasutamisele vaatamata. Seega on vaidlus käesolevas

haldusasjas sisuliselt selle üle, kas keskmise puude raskusastme määramata jätmisel on toimitud

õiguspäraselt ja kas vaidlusaluse küsimuse uue lahendamise juures on järgitud haldusasjas nr 3-21-2872

tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2023 kohtuotsuses välja toodud suuniseid. Eelnimetatud

ringkonnakohtu lahendiga jäi muutmata Tallinna Halduskohtu 06.05.2022 otsuse resolutsioon, millega

halduskohus oli kaebuse rahuldanud ja tühistanud Sotsiaalkindlustusameti 29.10.2021 otsuse, millega oli

jäetud puude raskusaste tuvastamata, kohustades seejuures Sotsiaalkindlustusametit uuesti läbi vaatama

kaebaja vastavasiulist 20.05.2019 avaldust.

22. Tallinna Ringkonnakohus on 31.01.2023 otsuse punktis 16 toonud välja: „SKA tuvastab

vanaduspensioniealise inimese puude raskusastme, võttes aluseks arstiõppe läbinud isiku arvamuse ning

vajaduse korral muud asjasse puutuvad andmed (sotsiaalkaitseministri 29. veebruari 2016. a määruse nr

18 „Puude raskusastme tuvastamise tingimused ja kord ning puudega tööealise inimese toetuse

tingimused“. Arstiõppe läbinud isik annab arvamuse talle edastatud dokumentide, sh taotluse,

tervisekirjelduse ja tervise infosüsteemi kantud andmete põhjal. Vajaduse korral täpsustab ta andmeid

taotlusel nimetatud arstidelt ja muudelt spetsialistidelt. Arstiõppe läbinud isik arvestab arvamuse

andmisel puude raskusastet taotleva isiku tegutsemisvõimet parandavate või säilitavate abivahendite

kasutamist ja määratud ravi. Konkreetse taotlejaga seotud individuaalsed asjaolud peab kindlaks tegema

vastustaja haldusmenetluses, küsides taotlejalt vajadusel täiendavaid selgitusi ja tõendeid, ning oma

järeldusi haldusaktis piisava põhjalikkusega ja arusaadavalt selgitama (vt Riigikohtu 5. septembri 2019.

a otsus asjas nr 3-17-1110, p-d 15, 17 ja 18).“

23. Kohtu hinnangul on vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse põhjendused kooskõlas puuetega inimeste

sotsiaaltoetuste seaduse § 2 lg 11 p-ga 3. Puude raskusastme tuvastamist reguleerib puuetega inimeste

sotsiaaltoetuste seadus, milles on ka defineeritud puue (§ 2 lg 1) ning puude raskusastmed (PISTS § 2 lg

11). Puue on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või

kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus

osalemist teistega võrdsetel alustel. Puude raskusastmed jagunevad sügavaks puudeks, raskeks puudeks ja

keskmiseks puudeks. Vaidlust ei ole selles, et Sotsiaalkindlustusamet on pädev hindama puude raskusastet

(PISTS § 23 lg 1) ning samuti nähtub asja materjalidest, et kaasatud on arstiõppe läbinud ekspertarst Julija

Aleksandrova (PISTS § 23 lg 1). Ekspertarst on selgitanud, et lähtudes sissekandest ei ole kaebaja puude

raskusastet tuvastatud. Samuti on vastustaja vaidemenetluse raames küsinud seisukohta ekspertarstilt Fred

Jädalalt (vt vastustaja 22.09.2023 menetlusdokumendi lisad 10, 11 ja 12-22), kes nõustus samuti

hinnanguga, et kaebajal puude raskusastet ei tuvastatud. Seonduvalt hinnangu või võimaliku hinnanguga

ekspertarstide arvamuse suhtes on haldusasjas nr 3-21-2872 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2023

lahendi punktis 25.1. märgitud, et arstiõppe läbinud isikul on õigus tutvuda andmetega puuet taotleva

isiku, ambulatoorsete visiitide ja haiglas viibimise ning ravimite kohta (PISTS § 23 lg 3), kusjuures nende

tervist käsitlevate andmete alusel annab arstiõppe läbinud isik oma arvamuse selle kohta kas puude

raskusastme taotleja terviseseisund on selline, mis mõjutab tema igapäevast elukorraldust ja iseseisvat

hakkamasaamist, arvestades seejuures puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 23 lg-s 6 nimetatud

tingimusi. Veel on selgitatud, et ekspertarst ei pea oma arvamuses kõiki andmeid, mida ta on läbi

töötanud, eraldi kirjalikult kajastama. Seonduvalt ekspertarsti hinnangu blanketil olnud pooliku lausega

nõustuti eelnimetatud ringkonnakohtu lahendi punktis 25.2. vastustaja selgitusega infosüsteemis olnud

veaga, mille oleks pidanud kõrvaldama, kuid mis iseenesest ekspertarsti arvamust ebausaldusväärseks ei

muuda.

24. Kaebaja on märkinud, et peamised probleemid esinevad seonduvalt liikumise ja teadvusel püsimisega.

Tallinna Ringkonnakohus on 3-21-2872 otsuse punktis 22 toonud välja, et: „Vastavalt SKA-le esitatud

taotlusele, TIS-st kogutud andmetele ja ekspertarsti arvamusele tuli SKA-l vaidlustatud otsuses

analüüsida, kas kaebaja anatoomia ja füsioloogia struktuur või funktsioon on vähenenud ja sellest

tingituna vajab ta regulaarset kõrvalabi või juhendamist väljaspool oma elamiskohta vähemalt korra

nädalas (PISTS § 2 lg 11 p 3 ja § 2 lg 2).“ Vastustaja on toonud välja (22.09.2023 vastuse p 20), et

ekspertarstid on leidnud, et reumatoloogi hinnangul kaebaja liigub ja siirdub iseseisvalt, spondülartropaatia

on baasravi foonil kontrollitud, valu vähenenud. Retseptikeskuse andmetel püsivat haiguse baasravi

kasutamise vajadust ei ole esinenud. Neuroloogi sissekande alusel oli kaebajal 2014. aastal kaebuseks

peavalu. Eriarst ei kinnita objektiivses staatuses püsivat krambisündroomi ega liikumispiirangute

olemasolu ning kaebaja on loobunud piltuuringutest kaebuse leevenemise tõttu. 24.04.2019 erakorralise

meditsiini arsti epikriisis on fikseeritud taotleja kaebused lihaste tõmbluste ja kukkumise järgselt tekkinud

teadvuskao kohta. Ühegi arsti epikriisis ei ole objektiivselt kinnitatud püsivate lihastõmbluste ega

krampide esinemist ning seisundist tingitud püsivate piirangute esinemist igapäevatoimingute sooritamisel

raskusastmes, mis põhjustaks eakohasest suuremat kõrvalabi vajadust. Kaebaja ei ole oma tervisliku

seisundi tõttu vajanud haiglaravi ega sagedast või regulaarset erakorralist abi. Maanteameti andmete alusel

taotlejal on maksimaalseks ajaperioodiks väljastatud mootorsõidukijuhi tervisetõend. Antud tõendi

olemasolu kinnitab arvamust, et isikul ei saa olla püsivat või regulaarselt esinevat teadvusetuse seisundit

ega motoorsete funktsioonide piiratust. Terviseandmete alusel regulaarset kõrvalabi ega juhendamise

vajadust vähemalt ühel korral nädalas taotlejal ei esine, samuti ei ilmne igal ööpäeval järelevalve vajadust.

Vastustaja selgituste kohaselt tuvastatakse puude liik ja raskusaste aktuaalsete terviseandmete alusel, mille

osas eeldatakse, et neid kinnitaksid objektiviseerivad uuringud digiloos. Ka ekspertarst Fred Jädal on

leidnud, et terviseandmed ei kinnita püsivat krambisündroomi ega liikumispiirangute olemasolu sellises

ulatuses, mis võimaldaks taotlejale vähemalt keskmise puude raskusastme tuvastamist. Ühegi arsti

epikriisis ei ole objektiivselt kinnitatud püsivate lihastõmbluste ega krampide ilmnemist ning seisundist

tingitud püsivate piirangute esinemist igapäevatoimingute sooritamisel raskusastmes, mis põhjustaks

eakohasest suuremat kõrvalabi vajadust. Terviseandmete alusel regulaarset kõrvalabi ega juhendamise

vajadust vähemalt ühel korral nädalas taotlejal ei esine, samuti ei ilmne igal ööpäeval järelevalve vajadust

(vt vastustaja 22.09.2023 menetlusdokumendi lisa 11).

25. Vaidlustatud otsuses nr P260-2023-17717 on kokkuvõtvalt asutud seisukohale, et puude raskusaste jäi

tuvastamata, sest terviseseisundist tulenevalt puudus kaebajal vajadus kõrvalabile, juhendamisele või

järelvalvele. Vastavalt puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 23 lg 6 punktile 3 on vaja puude

raskusastme tuvastamisel võtta arvesse kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve vajadust, mis on suurem

inimese eakohasest abivajadusest. Antud juhul on vastustaja seda arvestanud. Eelnimetatu ei ole vastuolus

ka kaebaja 20.05.2019 avalduse kolmandas alajaotuses (terviseseisundist tingitud kõrvalabi, juhendamine

ja järelevalve vajadus) märgituga, millest nähtuvalt ei ole juhendamist, järelevalvet ega tetavate toimingute

(söömine, riietumine, liikumine, suhtlemine) tegemise juurde kõrvalabi vajatud. Samas on eelnevalt

nimetatud Sotsiaalkindlustusameti 06.03.2023 otsuses nr P260-2023-17717 märgitud või juhitud

tähelepanu võimalusele taotleda uut puude raskusastme tuvastamist kui terviseseisundis ilmnevad

muutused.

26. Kuigi kaebaja hinnang oma terviseseisundile on oluline taotluse lahendamisel, peavad kaebaja

hinnangut toetama objektiivsed terviseandmed. Sellise olukorraga praegusel juhul tegemist ei ole, kuivõrd

vastustaja ja ekspertarstid on viidanud TIS-s olevatele andmetele, mis ei kinnita kaebajal terviseseisundist

tulenevaid (selliseid) tegutsemispiiranguid, mis vastaksid vähemalt keskmise puude raskusastmele (PISTS

§ 2 lg 11 p 3). Siinkohal peab kohus vajalikuks selgitada, et taoliste vaidluste eripära arvesse võttes kohus

ekspertarvamustes esitatud meditsiinilise sisuga aspekte siiski sisuliselt hinnata ei saa. Kogu puude

raskusastme tuvastamise ja hindamise metoodika kui sellise puhul on tegemist riigi sotsiaalpoliitiliste

valikutega ning sotsiaalpoliitiliste valikute kohtulik kontroll on piiratud. Sarnaste vaidluste lahendamisel

saab kohus kontrollida üksnes seda kas vastav haldusakt või vastavad haldusaktid on haldusmenetluse

seaduse nõuetega vajalikul määral kooskõlas. Antud juhul on Sotsiaalkindlustusameti 06.03.2023 otsus nr

P260-2023-17717 ja 01.06.2023 vaideotsus nr 5.2-3/14422-5 haldusmenetluse seaduse nõuetega vajalikul

määral kooskõlas.

27. Lähtuvalt eeltoodust tuleb asuda seisukohale, et kaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool,

kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole haldusasja

kirjalikus menetluses läbivaatamiseks määramisel antud tähtaja jooksul menetluskulude väljamõistmist

taotlenud. Seega jäävad menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1

ja § 109 lg 1).

28. Kohus asendab avaldatavas lahendis kaebaja nime tähemärgiga. Vastavalt HKMS § 175 lg 3 võib see

toimuda ka kohtu algatusel, kusjuures sarnaste vaidluste puhul on see küllalt sage kohtupraktika.

(allkirjastatud digitaalselt)

Enno Loonurm

Kohtunik