2-23-144627/13 · Viru Maakohus Rakvere kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Kohtunik

Marika Leimann

Otsuse tegemise aeg ja koht

03.12.2024, Rakvere

Tsiviilasja number

2-23-144627

Tsiviilasi

OÜ Aktiva Finance Group hagi A K vastu võlgnevuse

nõudes

Hagi hind

1516,55 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

HAGEJA

OÜ Aktiva Finance Group, rk 10746479, asukoht:

Toompuiestee 35, Tallinn, Harjumaa, lepinguline esindaja

Sigrid Rahkema

KOSTJA

A K, ik xxxx, elukoht: xxxx

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada osaliselt.

2. Välja mõista kostjalt A Klt hageja OÜ Aktiva Finance Group kasuks 09.02.2023 AS-ga

Inbank Finance sõlmitud järelmaksu lepingutest nr. XXXX ja nr. XXXX tulenev

põhivõlgnevus summas 1128 eurot, intress summas 14,06 eurot, 03.12.2024 seisuga

sissenõutavaks muutunud viivis summas 183,97 eurot ning sissenõudmiskulud summas 35

eurot.

3. Välja mõista kostjalt A Klt hageja OÜ Aktiva Finance Group kasuks TsMS § 367 alusel

edaspidine viivis põhivõlgnevuse (1128 euro) tasumata jäägilt alates 04.12.2024

lepingujärgses määras 12% aastas kuni põhivõlgnevuse 1128 euro tasumiseni.

4. Jätta rahuldamata hageja OÜ Aktiva Finance Group intressinõue 82,03 eurot,

sissenõudmiskulude hüvitamise nõue 35 eurot ja lepingutasu nõue 20 eurot.

5. Jätta menetluskulud 90% ulatuses kostja A K kanda ja 10% ulatuses hageja OÜ Aktiva

Finance Group kanda ning välja mõista kostjalt A Klt hageja OÜ Aktiva Finance Group

kasuks menetluskulude katteks 571,50 eurot.

6. Välja mõista kostjalt A Klt hageja OÜ Aktiva Finance Group kasuks viivis

menetluskuludelt (571,50 eurolt) alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni

menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

7. Toimetada kohtuotsuse resolutsioon kostjale väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu

kätte, kui muud kättetoimetamise viisid ei õnnestu.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebus

kohtuotsuse kättetoimetamisest arvates 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib asja

arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul

loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6 § 633 lg

7).

Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi

taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Eelnev menetlus

1. OÜ Aktiva Finance Group esitas 07.11.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse ning seoses maksekäsu kiirmenetluse lõpetamisega ja menetluse jätkamisega

hagimenetluses, Viru Maakohtule 22.01.2024 hagi kostja vastu võla nõudes. Kostja esitas

07.05.2024 vastuse, millele omakorda on hageja 04.06.2024 esitanud seisukoha. 19.09.2024

määras kohus poolte nõusolekul asja lahendamise kirjalikus menetluses, andes pooltele tähtaja ja

võimaluse esitada kõik seni esitamata avaldused, dokumendid ja taotlused, või võimalik

kompromissleping. 22.10.2024 ja 15.11.2024 esitas hageja täiendavad seisukohad.

Hageja nõuded

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Inbank Finance (esialgne võlausaldaja) ja kostja A K

09.02.2023 järelmaksu lepingud nr. XXXX ja nr. XXXX.

Lepingu nr. XXXX kohaselt soetas kostja kauba maksumusega 869 eurot, lepingu krediidi

kulukuse määr on 24,27% aastas ja intressimäär 12% aastas. Krediidi kulukuse määra

arvutamisel on arvesse võetud krediidisummat 869 eurot, intressimäära 12%, krediidisumma

tagastamise lõpptähtpäeva 05.03.2025, lepingu sõlmimise tasu 10 eurot, igakuine lepingu

haldustasu 0 eurot kooskõlas VÕS § 404 lg-ga 21. Kostjal on põhiosa võlgnevus alates 1.

osamaksest, s.o 5.04.2023 kuni ülesütlemisele eelnenud 4. osamakseni, s.o 5.07.2023. Kostjalt

ei ole toimunud ühtegi makset põhiosa katteks.

Lepingu nr. XXXX kohaselt soetas kostja kauba maksumusega 259 eurot, lepingu krediidi

kulukuse määr on 29,67% aastas ja intressimäär 12% aastas. Krediidi kulukuse määra

arvutamisel on arvesse võetud krediidisummat 259 eurot, intressimäära 12%, krediidisumma

tagastamise lõpptähtpäeva 05.03.2024, lepingu sõlmimise tasu 10 eurot, igakuine lepingu

haldustasu 0 eurot kooskõlas VÕS § 404 lg-ga 21. Kostjal on põhiosa võlgnevus alates 1.

osamaksest, s.o 05.04.2023 kuni ülesütlemisele eelnenud 4. osamakseni, s.o 05.07.2023.

Kostjalt ei ole toimunud ühtegi makset põhiosa katteks.

Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi esialgne võlausaldaja päringud

Maksehäireregistritesse. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid

polnud. VÕS § 4034 lg 2 alusel omandab esialgne võlausaldaja muuhulgas kostja varalise

seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta taotlustest, mille kohaselt

märkis kostja enda sissetulekuks 930 eurot, igakuisteks kohustusteks vastavalt 130 eurot ja 180

eurot. Inbank on teinud vastavalt KAVS § 49 lg 3 punktile 3 mõistlikke pingutusi, et kontrollida

kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus

tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel. Pank eeldab, et tarbijatel on enda

finantsseisundi (sh regulaarse sissetuleku) kohta kõige täpsem informatsioon ning tarbijad

esitavad pangale täpset ja tõest informatsiooni. Pank kasutab riskipõhist lähenemist tarbijate

sissetuleku kontrollimiseks. Pank rakendab erinevaid riskikontrolle, mis võivad põhjustada

negatiivse otsuse (näiteks varasem maksekäitumine) või pangakonto väljavõtte esitamise

kohustuse. Negatiivne otsus või sissetuleku tõendamise kohustus rakendub ennekõike juhul, kui

tarbija poolt esitatud ning tema kohta erinevatest allikatest saadud informatsiooni kogumis

vaadeldes tekib kahtlus tarbija poolt esitatud informatsiooni õigsuses lähtuvalt panga varasemast

kogemusest sarnaste näitajatega tarbijagruppidega.

Hageja selgitab, et kostja poolt sõlmitud järelmaksu lepingu puhul on tegemist pangatootega,

mille puhul on välja kujunenud teatud teenusstandard, mille kohaselt teeb pank kiireid otsuseid

ning tulenevalt summa väiksusest ning osamaksete väiksusest ei rakendatud eeltoodu tõttu

kontoanalüüsi. Seega on hageja tõendanud, et on kogutud ja kontrollitud (sh analüüsinud teavet

enne krediidilepingu sõlmimist,) kostja majandusliku seisu, s.o sissetulekute, vara ja kohustuste

kohta. Hageja rõhutab, et seadusest ei tulene nõuet, et tarbijalt tuleb igal juhul krediidi

taotlemisel nõuda kontoväljavõtet, vaid krediidiandjal tuleb adekvaatselt hinnata laenutaotleja

krediidivõimelisust. Hageja on seisukohal, et pangakonto väljavõtte saab jätta tarbijalt välja

nõudmata kui muu informatsioon on krediidivõime hindamiseks piisav. Samuti tuleb lähtuda

antava krediidi summast. Arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse

suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale

jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse

laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma.

Kostja kohustus lepingust tulenevad kohustused täitma vastavalt lepingus kokku lepitule

maksegraafikuga. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis

esialgne võlausaldaja 05.07.2023 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale

täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks vastavalt VÕS § 416 lg-le 1. 25.07.2023 saatis esialgne

võlausaldaja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka

täiendav tähtaja jooksul, misjärel loovutas AS Inbank Finance 31.07.2023 kostja vastase nõude

OÜ-le Aktiva Finance Group koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid.

3. Tulenevalt järelmaksu lepingutest nr XXXX ja XXXX on kostja põhivõlg summas 1128 eurot

(869 + 259). Lepingus nr. XXXX on pooled kokku leppinud intressimääraks 12% aastas. Kostjal

on intressivõlgnevus alates 1. osamaksest, s.o 05.04.2023 kuni ülesütlemiseni 25.07.2023 kokku

summas 75,58 eurot (27,32 + 14,76 + 14,70 + 13,69 ning intress perioodil 06.07.2023 kuni

25.07.2023 5,11 eurot (766,47 x 12% / 360 x päevade arv 20)). Kostja intressi tasunud ei ole.

Lepingus nr. XXXX on pooled kokku leppinud intressimääraks 12% aastas. Kostjal on

intressivõlgnevus alates 1. osamaksest, s.o 05.04.2023 kuni ülesütlemiseni 25.07.2023 kokku

summas 20,51 eurot (7,79 + 4,13 + 3,91 + 3,43 ning intress perioodil 06.07.2023 kuni

25.07.2023 1,25 eurot (187,34 x 12% / 360 x päevade arv 20)). Kostja intressi tasunud ei ole.

Tulenevalt eeltoodust on kostjal intressivõlgnevus summas 96,09 eurot.

Lepingus nr. XXXX on kokku lepitud lepingutasus 10 eurot ja lepingus nr. XXXX samuti 10

eurot, mida kostja tasunud ei ole, mistõttu võlgnevus on summas 20 eurot.

Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid

vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Lepingu nr. XXXX

sissenõudekulude summa 40 eurot kujunemine on järgmine: 07.08.2023 tasulise kirja saatmine

20 eurot, 11.09.2023 tasulise kirja saatmine 5 eurot, 24.10.2023 tasulise kirja saatmine 5 eurot,

muud makseviivitusega tekkinud kulud 10 eurot. Lepingu nr. XXXX sissenõudekulude summa

30 eurot kujunemine: 11.08.2023 tasulise kirja saatmine 15 eurot, 11.09.2023 tasulise kirja

saatmine 5 eurot, 02.10.2023 tasulise kirja saatmine 5 eurot, muud makseviivitusega tekkinud

kulud 5 eurot. Võlgniku makseviivitusega tingitud muud kulud sisaldavad nõude andmete

töötlemise ja kontrollimise kulud, kontaktandmete otsingu ja päringu kulud, võlgnikule

vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel,

emaili teel, võlgnikule tehtavate kõnede kulud; võlanõude avaldamisega tehtud kulud. Tulenevalt

eeltoodust on sissenõudmisega seotud kulud kokku summas 70 eurot.

Lepingu nr. XXXX alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 869 eurolt lepingu

ülesütlemisele järgnevast päevast alates s.o 26.07.2023 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani

22.01.2024 lepingus kokku lepitud intressi aastase määraga võrdses määras s.o 12% aastas,

kooskõlas VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja nõuab viivist summas 51,69 eurot. Lepingu

nr. XXXX alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 259 eurot lepingu ülesütlemisele

järgnevast päevast alates s.o 26.07.2023 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 22.01.2024

lepingus kokku lepitud intressi aastase määraga võrdses määras s.o 12% aastas, kooskõlas VÕS

§ 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja nõuab viivist summas 15,41 eurot. Hageja esitab viivise

arvestused lisana.

Hageja palub kohtul lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele välja mõista

kostjalt ka viivis perioodi eest alates 23.01.2024 kuni põhinõuete täitmiseni lepingujärgse

intressimääraga võrdses määras s.o 12% aastas.

Hageja palub kohtul TsMS § 162 lg 1 alusel jätta menetluskulud kogu ulatuses kostja kanda.

4. 04.06.2024 seisukohas leiab hageja, et ennatlik on kostja järeldus, et kolmas isik omastas

kostja ID-kaardi koos PIN-koodidega ning sõlmis kostja nimel järelmaksulepingud. Riigikohus

on lahendis 2-16-124450 (p. 22) sedastatud, et juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema

ID-kaarti, pangakaardi ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik,

kellele on ID-kaart, pangakaardi ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul,

kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei

andnud. Lepingu sõlmimise ajal oli kostja teovõimeline isik, kellel on võime iseseisvalt teha

kehtivaid tehinguid. Kostja pole tõendanud enda väiteid, et kostja ei andnud tahteavaldusi ega

sõlminud lepinguid. Kostja poolt hagi vastuses toodud väited, et teine isik sõlmis tema nimel

tehinguid on paljasõnalised ja tõendamata. Sama lahendi punktis 24 leiab Riigikohus, et ID-

kaardi ja PIN-koodide osas peavad isikud üles näitama kohast hoolsust, sest tegemist on

vahenditega, mille abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on omakäelise allkirjaga

samaväärne tähendus.

Kostja on oma 03.05.2024 vastusele lisanud väidetava avalduse, mille ta esitas Politsei- ja

Piirivalveametile. Kostja ei ole tõendanud, et avaldus oleks ka reaalselt Politsei- ja

Piirivalveametile esitatud ning et selle alusel oleks alustatud kriminaalmenetlus. Samuti märgib

hageja, et avalduses ei ole välja toodud endist võlausaldajat Inbank AS-i, kauba müüjat Tele2

Eesti AS-i ega ka hageja nõude aluseks olevaid lepinguid nr. XXXX ning XXXX, mis tähendab,

et antud avaldusest ei saa välja lugeda, et kostja väited hõlmaks just lepinguid nr. XXXX ning

XXXX. Kostja on avalduses viidanud Holm Bank AS-le ja Klick kauplusele, mis ei oma mingit

seost hageja nõude aluseks olevate lepingutega.

Asjaolu, et kostja on kuriteoteate uurimisasutusele esitanud ei tähenda ilmtingimata, et kindlasti

on toime pandud kuritegu. Isegi, kui kriminaalmenetluses tuvastatakse, et kolmas isik on kostja

teadmata kostja nimel lepingud sõlminud, tekib kostjal tagasinõudeõigus kolmanda isiku vastu.

Hageja ei välista asjaolu, et kostja on lepingute sõlmimisest teadlik. Hageja on seisukohal, et

kostja soovib selliselt vabaneda lepingulistest kohustusest. Hageja märgib, et tsiviilasja raames

ei pea kohus tuvastama kuriteo asjaolud ja koguma tõendeid, vaid seda teeb uurimisasutus. Ei ole

tõendatud asjaolu, et kostja nimel on lepingud sõlminud kolmas isik. Hageja on tõendanud, et

laenuandja on lepingud sõlminud just kostjaga. Hagejale jääb selgusetuks kostja väide nagu

hageja oleks sama nõude osas kaks korda (aastatel 2023 ja 2024) maksekäsu kiirmenetluse

avalduse esitanud. Hageja esitas antud tsiviilasjas 07.11.2023 maksekäsu kiirmenetluse avalduse

ning 22.01.2024 hagiavalduse. Seega langevad kostja väited antud osas ära.

5. 22.10.2024 esitatud täiendavas seisukohas väidab hageja, et kostja poolt ei ole tõendatud, et

tema pole lepinguid allkirjastanud või et ID-kaart (või selle andmed) ja PIN-koodid läksid kostja

valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt. Riigikohus on lahendi nr 2-16-124450 p-s 23

selgitanud, et ID-kaardi ja selle PIN-koodide abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on

samasugune õiguslik tähendus nagu omakäelisel allkirjal. Digitaalallkirja andmise vahendite

hoidmisel on seega kõrge hoolsuskohustus. Tartu Ringkonnakohus on 03.03.2022 määruses

tsiviilasjas nr 2-14-8927 punktis 9.2. käesoleva vaidlusega analoogse olukorra puhul rõhutanud,

et digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel on isikul kõrge hoolsuskohustus.

Ringkonnakohus märkis, et ID-kaardi ja PIN-koodide osas peavad isikud üles näitama kohast

hoolsust, sest tegemist on vahenditega, mille abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on

omakäelise allkirjaga samaväärne tähendus. Seega kui isik annab talle väljastatud digitaalallkirja

andmise vahendid kolmandale isikule üle või tagab nendele juurdepääsu, peab ta möönma, et

kolmas isik võib nende vahendite abil ID-kaardi omajana esinedes viimase asemel tahteavaldusi

anda, mille puhul tehingu teisel poolel puudub mõistlik alus kahelda selles, et tahteavalduse tegi

ID-kaardi omaja. Juhul, kui isik peaks andma enda ID-kaardi ja PIN-koodid teisele isikule üle

selleks, et teine isik annaks ID-kaardi omajana esinedes mingi kindla tahteavalduse, peab

digitaalallkirja andmise vahendid üle andnud isik arvestama, et isik, kellele ID-kaart üle anti, ei

tarvitse piirduda vaid selle allkirja andmisega, milleks allkirjastamise vahendid üle anti. Tallinna

Ringkonnakohus on 26.05.2023 tsiviilasja nr 2-22-101364 otsuse p-s 17 leidnud, et kui isik ei

näita üles kohast hoolsust enda ID-kaardi paroolide hoidmisel, vastutab ta samamoodi, nagu isik,

kes annab paroolid vabatahtlikult kellegi kolmanda kätte.

Hageja menetluskulud on põhjendatud ning tuleb kostjalt välja mõista. Hageja selgitab, et iga

hagi on ainulaadne, iga fakti kirjeldab hageja hagis eraldi vastavalt iga olukorra eripärale. Hageja

hagi koostamine ei kujuta endast vaid lünkade täitmist olemasoleval blanketil. Hageja esindaja

on tutvunud ja analüüsinud nõude aluseks olevate dokumentidega, koostanud hagiavalduse,

komplekteerinud hagiavalduse lisasid ja esitanud dokumendid kohtule. Nimetatud toimingutele

kulub aega, hageja esindaja on teinud tööd ning hageja esindaja ajakulu on igati põhjendatud.

Lepingulisele esindajale õigusabi eest makstav summa ei ole ülemäära suur. See on mõistlik ja

vastab üldteadaolevale teabele õigusabi hinna kohta. Kohtumenetlusega kaasnevad kulud, s.t

riigilõivu tasumine ning hageja õigusabikulud on tekkinud kostja tegevuse tulemusena ning tuleb

jätta kostja kanda.

Kostja vastuväited

6. Kostja oma 07.05.2024 kirjalikus vastuses hagi ei tunnista. Kostja märgib, et hageja esitatud

faktilised asjaolud võivad vastata tõele, kuid antud tehingud tegi kostja elukaaslase tütar M L

kostjalt varastatud ID-kaardi ja koodidega. Kostja on teinud vastavasisulise avalduse Politsei- ja

piirivalveametile 11.09.2023 ning käis ka kuu hiljem avalduse esitamisest ütlusi andmas xxxx

politseijaoskonnas. Kostja sai teada oma ID-kaardi vargusest küll juulis 2023, kuid siis elas veel

tema elukaaslane ning ta keelas kostjal politseisse avaldust kirjutada. Elukaaslane lubas tütre

võlad kõik ise maksta. Kahjuks suri elukaaslane I J 03.09.2023 ja peale seda pöördus kostja kohe

politseisse. Paraku ei ole kostja teadlik asjade edasisest käigust. Nimelt inimene, kes kostja ID-

kaardi varastas, on politsei poolt üleriigiliselt tagaotsitav ning temalt pole saadud ütlusi võtta.

Hageja poolt viidatud lepingud allkirjastas kostja surnud elukaaslase tütar M L ja tegelik

kasusaaja oli just tema. Lepingud on sõlmitud internetis, kostjal aga puuduvad oskused arvutit

kasutada. Kostja polnud isegi teadlik, mida konkreetselt osteti. Hageja dokumentidest selgub, et

need olid 2 nutitelefoni. Seega M L kasutas kostja teadmata ja nõusolekuta ID-kaarti ja

digiallkirjastas lepingud. Vaadates hageja poolt internetis esitatud järelmaksu avalduste sisu ja

aega, siis ei saanud see kuidagi kostja olla. Nimelt puudub tal pikemat aega sissetulek ning ta

elab xxxx sotsiaalmajas. Samuti pole kostjal meiliaadressi kunagi olnud. Ka dokumendi varguse

ning krediidilepingute sõlmimise ajal viibis kostja xxxx sotsiaalmajas xxxx ja elukaaslane viibis

sel perioodil xxxx. Paraku pole krediidiasutus teostanud isiklikku identifitseerimist ning

teostanud taustakontrolli, kust oleks koheselt selgunud kostja rahaline seis ning et

digiallkirjastaja pole kostja.

Kahel korral on tulnud sama võlanõue ka läbi maksekäsu kiirmenetluste (2023 ja 2024), kuid

kostja on neile vastu vaielnud, kuna ta pole krediidilepinguid sõlminud. Samas mõistab kostja, et

kuni pole kriminaalasjas süüdimõistvat kohtuotsust M L suhtes kostja dokumendi varguses ja

sellega toimingute tegemise tagajärjel kasu saamises, ei saa kostja paluda kohtult antud

hagimenetluse lõpetamist (puudub alus). Et hageja saaks esitada nõude tegelikule võlgnikule, siis

palub kostja võimalusel kohtul jätta hagi tema vastu läbi vaatamata.

Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused, tõendid

7. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte

esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause

kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste

tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab

hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui

seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt,

täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise

esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Kohus lahendab hagi vastavalt

hagiavalduse resolutsioonile. TsMS § 442 lõike 5 ja § 439 kohaselt ei saa kohus otsuse

resolutsioonis lahendada poolte nõudeid, mida ei ole kohtule hagi esemena esitatud. Hagi

resolutsioonis võetakse kokku hageja nõuded (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-53-07, punkt 14).

8. Kohus, olles tutvunud hagiavalduse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagi on põhjendatud

ja kuulub rahuldamisele osaliselt.

9. Hageja on esitanud kostja vastu lepingulise nõude, tuginedes sellele, et kostja A K on AS-ga

Inbank Finance sõlminud 09.02.2023 kaks lepingut (dtl 32 - 41): järelmaksu lepingu nr. XXXX,

millega müüja Tele2 Eesti AS müüs kostjale järelmaksuga kauba (Xiaomi 12T Pro) väärtusega

869 eurot ning järelmaksu lepingu nr. XXXX, millega müüja Tele2 Eesti AS müüs kostjale

järelmaksuga kauba (Samsung Galaxy Tab A8 LTE) väärtusega 259 eurot. Hageja kirjeldustest

ja tõenditest on võimalik tuvastada, et mõlemal juhul on tegemist lepinguga, millega Inbank

Finance AS on finantseerinud tarbijast kostja vallasasja ostu kolmandalt isikult. Intressimääraks

oli lepingus nr. XXXX 12% aastas ning krediidi kulukuse määraks 24,27% aastas. Laen kuulus

tagastamisele 24 osamaksega, igakuiselt 45,75 eurot. Viivise määraks oli lepingujärgne

intressimäär 12% aastas. Lepingus nr. XXXX oli intressimääraks 12% aastas ning krediidi

kulukuse määraks 29,67% aastas. Laen kuulus tagastamisele 12 osamaksega, igakuiselt 25,23

eurot. Viivise määraks oli lepingujärgne intressimäär 12% aastas. Lepingud on üles öeldud

25.07.2023.

10. Kostja sisuliselt ainsaks vastuväiteks käesolevas menetluses on väide, et hagiavaldus on

esitatud vale isiku vastu. Kostja on seisukohal, et kostja ei ole võtnud hagiavalduse aluseks

olevat kohustust ning ei vastuta seetõttu ka sellega seotud nõuete eest. Kostja tugineb eelkõige

sellele, et tema elukaaslase tütar M L varastas ja ebaseaduslikult kasutas kostja ID-kaardi ja PIN-

koode, mis võimaldasid kostja nimega digiallkirju anda kostja teadmata ja tema tahte vastaselt

erinevate kohustuste võtmiseks (sh hagiavalduse esemeks oleva kohustuse võtmiseks).

11. Kohus märgib, et kostja ja AS-i Inbank Finance vahelised järelmaksu lepingud nr. XXXX ja

nr. XXXX on kostja poolt digitaalselt allkirjastatud (dtl 32, 37), milleks tuli kasutada kostja

digitaalset isiku identifitseerimist. Hageja ei ole esile toonud, milliseid toiminguid tegi esialgne

võlausaldaja täiendavalt kostja isikusamasuse kontrollimiseks, seega tuleb asuda seisukohale, et

võlausaldaja lähtuski üksnes ID-kaardi PIN-koodide õigsusest. Siiski ei ole see kohtu hinnangul

asjaolu, mis tooks kaasa kogu lepingu tühisuse, kuna asjaolud ei viita käesolevalt sellele, et

hageja oleks pidanud olema teadlik, et lepingu sõlmib isik, kellele autentimisvahendid ei kuulu.

ID-kaardi ja selle PIN-koodide abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on samasugune

õiguslik tähendus nagu omakäelisel allkirjal. Riigikohus on lahendis nr 2-16-124450 p-des 22-24

asunud seisukohale, et juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode

kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid

väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus

antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle

väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt.

Digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel on seega kõrge hoolsuskohustus. Juhul, kui isik

teeb tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid esinedes teise isikuna ja kasutades tema

identiteeti, saab analoogia alusel kohaldada esindusõiguseta esinduse sätteid. See tähendab, et

teise isiku identiteeti kasutades tehtud tehing on TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine, välja arvatud

juhul, kui isik, kelle nimel teine isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab (vt Riigikohtu

21.12.2016 lahend, 3-2-1-135-16, p 16). Juhul, kui kostjalt peteti PIN-koodid välja, ei ole

tegemist olukorraga, kus isik oleks koodid andnud kolmanda(te)le isikutele vabatahtlikult

selleks, et nende abil tehtaks tehingud. Seetõttu ei saa rääkida ka sellest, et isikul olnuks tahe

koodide edastamisega anda tehingute tegemiseks volitus (Riigikohtu 16.12.2019 lahend, 2-16-

124450, p-d 23 ja 24; Riigikohtu 12.06.2024 lahend, 2-23-11584, p 11).

12. Kostja on esitanud tõendina üksnes pildi Politsei- ja Piirivalveameti Ida Prefektuurile

11.09.2023 esitatud süüteoteatest/kuriteokaebusest, et tema ID-kaardi ja selle paroolidega on

toime pandud kelmus (dtl 88-92). Tõendist ei saa teha tõsikindlat järeldust, et nimetatud kuritegu

on kirjeldatud kujul ka toime pandud. Esitatud asjaoludest ei saa teha ka järeldust, et ID-kaart ja

PIN-koodid kostjalt välja peteti. Samuti ei tõenda teatis, et kostja on täitnud oma

hoolsuskohustust oma PIN-koodide suhtes ning need on tema valdusest läinud välja tema süüta

ja tema tahte vastaselt. Kohus leiab, et kostja ei näidanud piisavalt hoolsust ega näidanud üles

nõutavat ettevaatlikkust ID-kaarti ja PIN-koodide hoidmisel. Kostja paigutas ID-kaardi koos

PIN-koodidega kohta, kus tal puudus otsene võimalus neid valitseda ja jälgida, et ükski kolmas

isik ei saaks PIN-koodide ja ID-kaardi kasutamise võimalust. Kostja hoolsuskohustuseks on

tagada, et digitaalallkirja andmise vahendite kasutamine toimuks tema kontrolli all, mistõttu

vastutab kostja ise tehingute eest, millised on sõlmitud tema digiidentiteeti kasutades ning tema

poolt kolmandale isikule üle antud tehingu sõlmimiseks vajalike vahenditega. Kohtu hinnangul

oli lähtuvalt Riigikohtu lahendist nr 2-16-124450 laenuandjal mõistlik alus eeldada, et leping on

sõlmitud kostja poolt või nimel, kuna lepingu sõlmimiseks on kasutatud digitaalse

identifitseerimise meetmeid, milleks vajalikud paroolid on eelduslikult teada ja kasutada üksnes

kostjale. Kostja ei ole esitanud tema vastutust välistavaid tõendeid.

13. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et hagi on esitatud õige isiku vastu. Kohus selgitab, et

tsiviilkohtumenetluse ülesanne on kontrollida, kas hagejal on nõue kostja vastu, mitte võimaliku

kuriteo asjaolusid tuvastada. Tsiviilvaidlust lahendava kohtu pädevuses ei ole anda hinnangut ja

seisukohta M L süüküsimuses võimalikus kriminaalmenetluses. Kohus möönab, et kostja väited

ID-kaardi kuritarvitamisest ning teadmatusest lepingute olemasolu kohta on eluliselt usutavad,

arvestades asjaolu, et kostja ei teinud lepingute alusel ka ühtegi tagasimakset, kuid

hoolsuskohustuse rikkumise tõttu ei vabane kostja siiski vastutusest. Juhul kui tuvastatakse, et

kolmas isik (M L) vastutab kohustuste eest solidaarselt kostjaga või tekib kostjal tema vastu

kahju hüvitamise nõue, ei välista käesoleva hagi rahuldamine, samuti nõude võimalik täitmine

kostja poolt, kostjal oma nõuete hilisemat maksmapanekut selle isiku vastu.

14. Lähtudes eeltoodust on kostja vastutav tema digitaalallkirja andmise vahendite abil

09.02.2023 AS-ga Inbank Finance sõlmitud järelmaksu lepingutest nr XXXX ja nr XXXX

tulenevate kohustuste täitmise eest. Kostja vastutust ei mõjuta seejuures asjaolu, et kostja esitas

M L väidetava süüteo kohta kuriteokaebuse (kriminaalmenetluse tulemuse kohta andmed

puuduvad). Kui kostja oleks näidanud oma digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel üles

kohast hoolsust, ei oleks M L olnud võimalust kostja väidetud süütegu toime panna.

15. VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda

lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Sama paragrahvi

lõike 2 alusel astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 170 sätestab,

et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et

loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui

loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja

andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. AS Inbank Finance

loovutas 31.07.2023 kostja vastase nõude hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid, saates

31.07.2023 kostjale teatised nõuete loovutamisest (dtl 51-52). Seega on hagejal alus nõuda

kostjalt võlgnevuste tasumist.

16. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt

tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 kohaselt kui kohustuse täitmise

tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel

tähtpäeval. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 05.04.1993

direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes. Direktiiv võeti Eesti

õigusesse üle VÕS §-dega 402–421. Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt on kohtul kohustus

hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse

küsimust ei tõstata (EKo 17.05.2018, C-147/16 ja EKo 21.12.2016, C-154/15). Samuti on kohtul

kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada

ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (EKo 05.03.2020, C-679/18). Seega peab

kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus

kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, sest nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi

93/13 mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal.

17. Tarbijakrediidilepingu kehtivuse kontrollimiseks tuleb esmalt kindlaks teha, kas tarbijale

antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega

kooskõlas. VÕS § 4062 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt

tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga

viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud

tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on märkinud, et kohus võib

menetluses ka omal algatusel ilma vastava vastuväiteta tuvastada tehingu tühisuse, sest kohus ei

saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta (vt Riigikohtu

lahend nr 3-2-1-32-06, p 14, 3-2-1-122-08, p 19). Krediidi kulukuse määr on krediidi kogukulu

tarbijale, mis on väljendatud aastase protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või

krediidi ülempiirist, eeldusel et tarbijakrediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul ning et

krediidiandja ja tarbija täidavad oma kohustusi tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel

ja tähtaegadel (VÕS § 406 lg 1).

18. 09.02.2023, so poolte vahel lepingute nr. XXXX ja XXXX sõlmise ajal oli viimati Eesti

Panga poolt avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr 15,31% (vt Eesti Panga kodulehelt https://

statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102), seega peaks VÕS § 4062 lg 1 kohaldumiseks

olema krediidi kulukuse määr üle 45,93% aastas. Lepingujärgsed krediidi kulukuse määrad

24,27% ja 29,67% aastas Eesti Panga avaldatud krediidiasutuste poolt eraisikutele antud

tarbimislaenude kulukuse kolmekordset määra ei ületa. Seega lepingud ei ole VÕS § 4062 lg 1

järgi tühised krediidikulukuse määra suuruse tõttu.

19. Tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 1 on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

ka vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on

krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis

võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi

maksma (teabe saamise kohustus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust.

20. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate

asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise

kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral

küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet

koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku

suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma

tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg

1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause).

21. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima

nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad

mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe

saamise kohustuse täitmisel saadud teave) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab

krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks

mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta

tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija

sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab

krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja

muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku

suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).

22. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida

laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas

perspektiivis (Riigikohtu 31.01.2018 lahend, 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei

võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda

esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima

vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida

tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu

teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole

tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on

piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

23. VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti

üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel. Sealjuures ei

saa võlgnevuse tekkimisest iseenesest järeldada, nagu oleks krediidiandja andnud laenu

krediidivõimetule tarbijale, sest teatud asjaolusid ei saa krediidiandja kontrollida ega ette näha,

nt tarbija töötasu vähenemine või kaotus, samuti see, kui tarbija võtab pärast krediidilepingu

sõlmimist uusi finantskohustusi.

24. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja selgitanud, et kostja

krediidivõimelisuse kontrollimiseks võttis hageja arvesse kostja laenutaotlusi, kus kostja

sissetulekuks oli märgitud 930 eurot, kohustusteks vastavalt 130 eurot ja 180 eurot ning

maksehäireregistri väljavõtet. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid

maksehäireid polnud. Hageja hinnangul ei olnud vajalik kasutada kostja kontoanalüüsi, kuna

laenusumma ja osamaksed olid väikesed ning kostja poolt sõlmitud järelmaksu lepingu puhul on

tegemist pangatootega, mille puhul on välja kujunenud teatud teenusstandard, mille alusel teeb

pank kiireid otsuseid.

25. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et ta oleks laenuandjana täitnud vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi. Vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimise kohta on hageja esitanud üksnes üldistatud selgitused. Kohtu hinnangul on kostja

finantskäitumise kontroll piirdunud üksnes maksehäirete kontrollimisega, kuid tuleb arvestada, et

finantskäitumist ei iseloomusta üksnes maksehäireregistrisse jõudnud võlad. Senise

maksekäitumise, sissetulekuallika olemuse ning olemasolevate finantskohustuste, sh nende

suuruse ja igakuiste maksete, samuti nende võimaliku suurenemise mõju arvestamise eesmärk on

hinnata, kas laenutaotleja ka oma isikuomadustest tingituna suudab laene tagasi maksta, st kas tal

on selleks vajalik vastutustunne ja järjepidevus, sh sissetuleku teenimisel. Selleks tuleb

krediidiandjal küsida laenutaotlejalt andmeid ja dokumente. Kohus selgitab, et seadusest ei

tulene erisusi tarbija krediidivõime hindamisel tulenevalt laenusumma suurusest (vt Tartu

Ringkonnakohtu 19.05.2023 määrus nr 2-21-142816, p 8). Laenuandja on jätnud kontrollimata

kostja tegelike igakuiste sissetulekute ja kohustuste suuruse, mis oleks võimaldanud tuvastada ka

võimalikud vastuolud laenutaotluse ja tegelike andmete vahel. Hagist ei nähtu, milliseid andmeid

pidas krediidiandja piisavalt põhjalikeks, et mitte nõuda kostjalt täiendavalt pangakonto

väljavõtet. Samuti ei selgu, milliste andmete põhjal veendus krediidiandja kostja igakuiste

kulutuste suuruses. Olukorras, kus võlausaldaja kostja taotluses märgitud sissetulekuid

andmebaasidest (nt. Pensionikeskusest) ei kontrollinud, oleks krediidiandja pidanud küsima

kostjalt täiendavalt tema konto väljavõtet, et tuvastada, kas kostja üldse omab sissetulekut.

Tallinna Ringkonnakohtu 08.11.2021 otsuse nr 2-20-106661, p 55 järgi on ringkonnakohtu

praktikas vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda

laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et

adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Samuti leidis Tallinna Ringkonnakohus 13.10.2020

otsuses nr 2-18-9977, p-s 12, et ainuüksi kostja täidetud küsimustik, millest nähtus üksnes

üldiselt kostja sissetuleku ja väljamineku suurus, kusjuures täpsustatud ei olnud, milliseid

väljaminekuid küsitakse, ei ole ilmselgelt piisav KAVS § 49 korras krediidivõimelisuse

hindamiseks. Kohtu hinnangul lähtus krediidiandja käesoleval juhul krediidivõimelisuse

hindamiseks üksnes kostja enda poolt esitatud tulu andmetest, mis ei ole aga piisav

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. Tuvastatud asjaolude pinnalt ei ole kohtul

võimalik asuda seisukohale, et laenuandja oleks üles näidanud vajalikku hoolsust VÕS § 4034 lg

2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel ning kohus on seisukohal, et hageja ei ole kohtule

tõendanud vastutustundliku laenamise kohustuse täitmist selliselt, nagu Riigikohus on

selgitanud.

26. Kohus selgitab kostjale, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei too kaasa

krediidisaaja (kostja) vabanemist oma lepinguliste kohustuste täitmisest. VÕS § 4034 lg-s 7 on

sätestatud, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse

tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see

ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid (nt. lepingutasusid) tarbija

krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise

tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus

kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem

VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest

tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja

poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga. Krediidiandja peab

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need

tarbijale teatavaks tegema. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse

laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma

sissenõutavaks muutunud. Järelmaksulepingu XXXX maksegraafiku viimase osamakse tähtaeg

oli 05.03.2024. Seega on kogu summa muutunud sissenõutavaks ning tagasimakseid ei tule

uuesti määrata. Kohtu hinnangul on esialgne võlausaldaja kehtivalt üles öelnud 25.07.2023 ka

järelmaksulepingu nr. XXXX, kuivõrd ühtegi tagasimakset lepingu alusel ei tehtud, mistõttu oli

kostja viivituses vähemalt kolme tagasimaksega ning kogu krediidisumma on samuti

sissenõutavaks muutunud. Kostja ei ole ülesütlemisi vaidlustanud.

27. Hagiavalduse kohaselt ei ole kostja krediidi tagastamiseks teinud ühtegi makset, seega

tasumata põhinõude suuruseks on 1128 eurot (869 + 259), mis kuulub kostjalt väljamõistmisele.

Rahuldamata jääb hageja lepingutasu nõue summas 20 eurot.

28. Käesoleval juhul oli kokkulepitud intressimäär mõlemas lepingus 12% aastas ehk suurem kui

VÕS §-s 94 sätestatud seadusjärgne intressimäär, mis oli Eesti Panga andmetel 01.01.2023 kuni

30.06.2023 2,5% aastas ning 01.07.2023 – 31.12.2023 4% aastas. Seega tuleb arvestada

põhinõudelt 1128 eurolt seadusjärgne intress perioodil 09.02.2023 kuni lepingu ülesütlemiseni

25.07.2023, s.o 167 päeva eest, mis on 14,06 eurot ning tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista

(vt viivisekalkulaator.ee/calculator/interest). Rahuldamata jääb hageja intressinõude summas

82,03 eurot (96,09 – 14,06).

29. Kohus selgitab, et VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt ei võlgne kostja laenuandjale muid

laenulepinguga seotud tasusid (nt lepingutasu), kuid kostja ei vabane nt makseviivitusest

tekkinud viivise tasumise kohustusest. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust

rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral nõuda viivist. Hageja palub kostjalt välja mõista lepingu nr. XXXX alusel

viivist põhivõlalt 869 eurolt alates 26.07.2023 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani

22.01.2024 summas 51,69 eurot ning lepingu nr. XXXX alusel 259 eurolt samal perioodil

summas 15,41 eurot, määraga 12% aastas, kokku 67,10 eurot (dtl 70-71).

30. Kohus peab vajalikuks selgitada, et kui tarbijakrediidilepingus kokku lepitud viivisemäär on

seotud lepingujärgse intressimääraga ning viimane asendub vastutustundliku laenamise

kohustuse rikkumise korral seadusjärgse intressimääraga, muutub sellest tulenevalt ka

viivisemäär (sel juhul on viivisemäär samuti seadusjärgne intressimäär), tingimusel, et see ei ole

kõrgem lepingus kokku lepitud viivisemäärast. Seaduses sätestatud viivisemäär oli perioodil

26.07.2023 – 31.12.2023 12% aastas, perioodil 01.01.2024 – 30.06.2024 12,5% aastas ning

alates 01.07.2024 on see 12,25% aastas. Seega on seadusjärgne viivisemäär alates 01.01.2024

kõrgem kui lepingus kokkulepitud viivisemäär, mistõttu peab kohus põhjendatuks arvestada

viivist lepingujärgses viivise määras 12% aastas. Kohus on kontrollinud ja nõustub hageja

esitatud viivisearvestusega kuni 22.01.2024 (dtl 70-71).

31. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist

kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni

põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla

summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Lähtudes eeltoodust ja hageja

taotlusest arvestab kohus lisaks sissenõutavaks muutunud lepingujärgse viivise 12% aastas kuni

otsuse tegemiseni, mis tasumata põhinõudelt 1128 eurolt perioodil 23.01.2024 kuni 03.12.2024

(k.a) 316 päeva eest moodustab 116,87 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee). Lähtudes

eeltoodust kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud viivised

03.12.2024 seisuga kokku 183,97 eurot (67,10 + 116,87 eurot).

32. Hageja on taotlenud ka edasiulatuva viivise väljamõistmist, seega juhindudes TsMS §-st 367,

kuulub kostjalt väljamõistmisele alates 04.12.2024 edaspidine lepingujärgne viivis määraga 12%

aastas põhivõlgnevuse (1128 euro) tasumata jäägilt kuni põhivõlgnevuse 1128 euro tasumiseni.

Lähtudes kohtupraktikast ei tohi edaspidine viivisenõue koos sissenõutavaks muutunud viivisega

ületada põhivõlgnevuse 1128 euro suurust ehk edaspidine arvestatav viivis ei tohi ületada 944,03

eurot (1128 –183,97).

33. Hageja palub kostjalt välja mõista viitega VÕS § 1132 lg 2 kõigile punktidele

sissenõudmiskulude hüvitis lepingu nr. XXXX alusel 40 eurot ning lepingu nr. XXXX alusel 30

eurot. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei välista hüvitise nõudmist

sissenõudmiskulude eest, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid

õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks. Kohus leiab, et põhjendatud on

rahuldada hageja võla sissenõudmiskulude nõue osaliselt VÕS § 1132 lg 2 p 1 ja p 2 alusel

summas 35 eurot ehk 7.08.2023 tasulise kirja eest 20 eurot ning 11.08.2023 tasulise kirja eest 15

eurot. Kohtul puudub alus kahelda kostja väites, et tal ei ole kunagi meiliaadressi olnud,

mistõttu meiliaadressile xxxx 11.09.2023 (2tk), 24.10.2023 ja 02.10.2023 (dtl 57-62, 64-69)

edastatud tasulised meeldetuletused ei täitnud oma eesmärki ning kostjal puudus võimalus

nendega tutvuda. Samuti tuleb võimalike muude kulude tekkimist ja selle ulatust tõendada s.t.

kulud peavad olema reaalselt kantud. Hageja nimetab, et on teinud nõude andmete töötlemise ja

kontrollimise kulusid, otsinud kontaktandmeid ja teinud päringuid, vastanud võlgnikule, teinud

võlgnikule kõnesid ja kandnud võlanõude avaldamise kulu, kuid nimetatud toimingute eest

kulude kandmist esitatud materjalidest ei nähtu. Kohus selgitab hagejale, et sättes viidatud

ülempiir ei ole fikseeritud ning tegelikust kahjust sõltumatu hüvitisemäär, nagu VÕS § 1131

lõikes 1 sätestatu, mistõttu peab hageja kahju tekkimist ja selle ulatust ka tõendama. Lähtuda ei

saa ainuüksi eeldusest, et kuna tarbija on jäänud laenu tasumisega võlgnevusse, siis ilmselt on

hagejal tekkinud kulusid, mille saaks tarbijalt ilma kulusid täpsemalt põhjendamata ja

sisustamata sisse nõuda. Seadusandja ongi kehtestanud esimese meeldetuletuskirja eest suurema

ülempiiri, et osaliselt hüvitada ka võlausaldaja üldkulusid. Seega jääb rahuldamata hageja

sissenõudmiskulude nõue summas 35 eurot.

34. Tõendid, mida kohus eelnevas osas eraldi nimetanud ei ole, on küll kohtu poolt loetud vastu

võetuks, kuid asja lahendamist nad ei mõjuta.

Menetluskulud

35. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt

maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust

lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust

lõpetava määruse tegemist. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise

korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

36. Hageja on esitanud kostja vastu rahaliselt kindlaksmääratud nõudeid kokku summas 1381,19

eurot. Kohus jätab otsusega rahuldamata hageja nõuded summas 137,03 eurot ehk

10%

⁓

ulatuses. Eeltoodut arvestades peab kohus TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes põhjendatuks jätta

menetluskulud 90% ulatuses kostja ja 10% ulatuses hageja kanda.

37. Hageja palub kostjalt välja mõista tasutud riigilõiv summas 315 eurot. Hageja on tasunud

nõudelt riigilõivu seaduses ettenähtud määras lähtudes hagihinnast. Kohus on seisukohal, et

tasutud riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vältimatult vajaliku kulutusega nõude

esitamisel, mis tuleb hagejale kostja poolt hüvitada vastavalt menetluskulude jaotusele summas

283,50 eurot (90% 315 eurost).

38. Hageja palub kostjalt välja mõista TsMS §4842 tulenev maksekäsu kiirmenetluse avalduse

koostamise kulu 20 eurot, õigusabikulud summas 929,50 eurot (käibemaksuta) ning viivise

menetluskuludelt. Esindaja on osutanud õigusabi 5,5 tundi hinnaga 169 eurot/tund

(käibemaksuta). Tehtud toiminguteks on täiendavate alusdokumentidega tutvumine ja nende

analüüs, hagiavalduse ettevalmistamine ja koostamine, lisade kogumine ja komplekteerimine,

dokumentide esitamine kohtule 3 tundi. Hageja 13.12.2023 puuduste kõrvaldamine ja kohtule

esitamine 1,5 tundi. Hageja 21.10.2024 seisukoha ja menetluskulude nimekirja koostamine,

kohtule esitamine 1 tund.

Kohus leiab, et hageja õigusabikulude nõue kuulub rahuldamisele osaliselt.

39. TsMS § 144 p 7 kohaselt on kohtuvälised kulud mh maksekäsu kiirmenetluse kulud, mistõttu

kohus rahuldab hageja nõude maksekäsu kiirmenetluse kulu (TsMS § 484²) väljamõistmiseks

kostjalt vastavalt menetluskulude jaotusele summas 18 eurot (90% 20 eurost).

40. Riigikohtu otsuse nr. 3-2-1-43-10 kohaselt menetlusosalist esindava lepingulise esindaja

kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu

diskretsiooniotsus. TsMS § 175 lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata esindaja töö mahtu selle

kaudu, millise sisuga on esindaja koostatud menetlusdokumendid. Menetluskulud peavad

vastama asja keerukusele. Lepingulise esindaja tasu hüvitamise mõistlikkuse ja põhjendatuse

hindamisel tuleb arvestada nii lepingulise esindaja ajakulu esindamiseks kulunud toimingute

tegemiseks, tunnitasu suurust, aga ka asja olemust ja hinda. Sealjuures saab ajakulu põhjendatust

hinnates arvestada seda, milliseid toiminguid on esindaja teinud ning kas nende toimingute

tegemiseks kulunud aeg on põhjendatud.

41. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepingulise esindaja esindustasu suuruseks 169

eurot tunnis, millele lisandub käibemaks. Kohus leiab, et nimetatud suuruses esindaja teenuse

eest küsitav tunnitasu võiks olla põhjendatud keerulisemates õigusvaidlustes kui lepinguliseks

esindajaks on vandeadvokaat. Käesolev tsiviilasi ei ole keerukas ning esindajaks ei ole

vandeadvokaat, mille tõttu loeb kohus põhjendatud tunnitasu suuruseks 120 eurot ilma

käibemaksuta, mis on kohtu hinnangul keskmine juristi õigusteenuse eest makstav tasu. Kohus

märgib, et advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid

advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele. Seda nõuet

mitte-advokaadist esindajate puhul ei ole. Kohus ei ole seotud teenuseosutaja enda poolt

kehtestatud hinnakirjaga.

42. Hageja märgib, et lepinguline esindaja osutas teenust 5,5 tunni ulatuses. Kohus leiab, et

käesoleva hagi puhul on ilmselgelt ja üldteadaolevalt tegemist hagejaga, kes käesoleva hagiga

sarnaseid trafaretseid hagisid, milles erinevate kostjate puhul tuleb sisuliselt muuta vaid andmeid

lepingu sõlmimise kuupäeva osas ning muuta lepingust tulenevate summade suurusi, esitab

kohtutesse märkimisväärsel hulgal. Lisaks kasutab hageja sarnaseid trafaretseid põhjendusi

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta arvukates tsiviilasjades, mistõttu peab

kohus põhjendatud ajakuluks hagi koostamisel ja lisade komplekteerimisel 1,5 tundi. Kohus ei

pea usutavaks, et sellise hagi koostamisel teeks esindaja mingisuguse õigusliku analüüsi või

nõustaks kuidagi hagejat. Kohtule jääb arusaamatuks hageja märgitud toiming seoses 13.12.2023

puuduste kõrvaldamisega (1,5 tundi). Hagi saabus kohtusse 22.01.2024 ja kohus ei ole palunud

hagejal hagis puuduseid kõrvaldada. Kohus peab põhjendatuks määrata kostja vastusega seoses

esitatud seisukohtade koostamise ajakuluks kokku 1 tund. Arvestades eeltoodut peab kohus

vajalikuks ja mõistlikuks ajakuluks kokku 2,5 tundi ehk õigusabikulud on põhjendatud vastavalt

menetluskulude jaotusele summas 270 eurot (käibemaksuta) (2,5 x 120 eurot = 300 eurot x

90%).

43. Kokkuvõttes kuulub kostjalt väljamõistmisele menetluskuluna 571,50 eurot (riigilõiv 283,50

eurot + maksekäsu kiirmenetluse kulu 18 eurot + õigusabikulu 270 eurot).

44. Kostja menetluskulude kindlaksmääramist ning hüvitamist taotlenud ei ole ning seega kostjal

otsusega kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

45. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku

avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on

nõudnud menetluskuludelt viivise väljamõistmist ja kohus rahuldab hageja taotluse.

46. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate

menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise

vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt)

Marika Leimann

Kohtunik