2-24-6193/18 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Kaisa Margus

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

01.12.2024 Tallinn

Tsiviilasja number

2-24-6193

Tsiviilasi

P.X hagi B.U vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

51 750,14 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: P.X (isikukood XXX), lepinguline esindaja Tanel

Riivist (e-post XXX)

Kostja: B.U (isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat

Severinas

Jakubauskas

(e-post

menetlus@emerald.legal)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagi rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud hageja kanda.

3. Mõista hagejalt P.X kostja B.U kasuks välja menetluskulude hüvitis 2525,4 eurot

(käibemaksuga).

4. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb hagejal P.X tasuda kostjale B.U

viivist alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni

täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus

menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude

kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist

(TsMS § 187 lg 6).

MENETLUSE KÄIK JA ASJAOLUD

1. P.X (hageja) esitas hagi B.U (kostja) vastu. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja 16.10.2023

töövõtulepingu Weinsto Caring BWTC OÜ-ga (endine Ösel House OÜ, edaspidi „põhivõlgnik“).

Põhivõlgnik pidi töövõtulepingu alusel ehitama hageja kinnisasjale moodulmaja, tööde

lõpptähtajaga 17.06.2024 (töövõtuleping, dtl 9 jj). Töövõtulepinguga samal ajal sõlmisid hageja

ning kostja, kes oli põhivõlgniku juhatuse liige, käenduslepingu, mille alusel kostja käendas

töövõtulepingust tulenevaid põhivõlgniku kohustusi (käendusleping, dtl 18). Põhivõlgnik väljastas

hagejale kaks arvet kogusummas 44 531,41 eurot, mille hageja tasus (dtl 19-24). 23.02.2024

allkirjastas kostja kinnituse, mille sisu on järgnev: „Mina B.U 14.05.92 luban, et P.X-i 26.04.83

sõlmitud leping nr 510231 ÖSEL HOUSE OÜ suunatakse täies mahus edasi teisele töövõtjale kes

täidab lepingus tulenevad kohustused. Kuni hoone valmimiseni võlgnen mina B.U P.X-ile 44 000

€“ (dtl 25). Hageja käsitleb seda võlatunnistusena. Hagiavalduse kohaselt taganes hageja

29.03.2024 töövõtulepingust, sest oli selge, et põhivõlgnik ei suuda kokkulepitud tähtajaks töid

teostada. Hageja nõudis samas avalduses nii põhivõlgnikult kui ka kostjalt töövõtulepingu alusel

tasutud summade tagastamist ning kahju hüvitamist (dtl 26 jj). 16.04.2024 kuulutas Harju

Maakohus tsiviilasjas 2-24-1111 välja põhivõlgniku pankroti. Hagiavalduse kohaselt vastutab

kostja hageja ees kahel alternatiivsel õigusliku alusel: käenduslepingu või 23.02.2024 kuupäevaga

võlatunnistuse alusel. Haginõue kostja vastu koosneb töövõtulepingu alusel tasutud summast 44

531,41 eurot, kohtueelsest õigusabikulust summas 660 eurot ning intressist ja viivisest.

2. Kostja vaidles hagivastuses hagile tervikuna vastu. Kostja hinnangul on hageja nõude aluseks

olev käendusleping tühine, sest tegemist on tarbijakäenduslepinguga, kus ei lepitud kokku

käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Alternatiivselt on käendusleping tühine vastuolu

tõttu heade kommetega, sest käenduslepingus ei ole tagatavad kohustused piisavalt määratletud

ning kostja käendas põhivõlgniku kohustusi n-ö sõltuvussuhte tõttu. Alternatiivselt tuleb

käenduslepingut vaadata kui tüüptingimustel sõlmitud lepingut ning tingimus, mille kohaselt pidi

kostja vastutama kõigi töövõtulepingust tulenevate nõuete eest, on ebamõistlikult kahjustav ning

seetõttu tühine tüüptingimus. Seoses väidetava 23.02.2024 võlatunnistusega märkis kostja, et

kostja vaidlustab sellel oleva (kostja) allkirja ehtsuse.

3. 21.06.2024 kirjas selgitas kohus pooltele kohalduvat õiguslikku regulatsiooni ning asjaolusid,

mida pooled peavad esile tooma ja tõendama. Muu hulgas selgitas kohus hagejale asjaolusid, mille

hageja peab esile tooma ja tõendama selleks, et kohus saaks 23.02.2024 kuupäevaga dokumenti

käsitleda võlatunnistusena ja üksnes selle dokumendi alusel hageja nõude rahuldada. Kostjale

selgitas kohus muu hulgas seda, et kui kostja soovib vastu vaielda sellele, et hagejal on

töövõtulepingu alusel tekkinud nõue põhivõlgniku vastu, peab kostja esitama sellekohased

konkreetsed vastuväited. Samuti märkis kohus, et kostja peab võtma seisukoha, kas kostja tugineb

menetluses vastuväitele, et ta ei ole 23.02.2024 kuupäevaga dokumenti allkirjastanud.

4. 08.07.2024 esitatud seisukohas vaidles hageja vastu väitele, et käendusleping on tühine põhjusel,

et selles ei lepitud kokku kostja vastutuse maksimumsummas. Hageja hinnangul tuleb

käenduslepingut vaadata koos töövõtulepinguga ning käenduslepingu vastutuse

maksimumsummana saab seetõttu käsitleda töövõtulepingu hinda või alternatiivselt töövõtulepingu

alusel hageja poolt tasutud summasid. Alternatiivselt tuleb käenduslepingut vaadata koos

23.02.2024 võlatunnistusega ning käenduslepingu vastutuse maksimumsummana saab seetõttu

käsitleda võlatunnistuses märgitud summat 44 000 eurot. Hageja hinnangul tuleks käesolevas asjas

jätta VÕS § 143 kohaldamata ka hea usu põhimõttest tulenevalt. Hageja vaidles vastu kostja

väitele, nagu ei oleks tagatavad kohustused käenduslepingus piisavalt määratletud. Samuti vaidles

hageja vastu kostja väitele, nagu oleks käendusleping tüüptingimustel sõlmitud leping. Hageja

märkis, et hageja ei koostanud seda lepingut (dtl 97). Asjaolusid ja tõendeid seoses 23.02.2024

kuupäevaga dokumendiga, mille esitamise vajadust kohus 21.06.2024 kirjas selgitas, hageja ei

esitanud.

5. 02.08.2024 esitatud seisukohas märkis kostja, et hagejal ei ole nõuet ka põhivõlgniku vastu, sest

ajal, mil hageja taganes töövõtulepingust, ei olnud põhivõlgnik veel töölepingut rikkunud, tööde

teostamine oli pooleli ning tööd oleks saanud lõpuni teostada. Kostja vaidles vastu hageja väitele,

nagu saaks käendatava kohustuse maksimumsumma tuletada töövõtulepingust või 23.02.2024

kuupäevaga dokumendist. Seoses 23.02.2024 kuupäeva kandva dokumendiga kinnitas kostja, et ta

allkirjastas selle dokumendi ja ei vaidlusta sellel oleva allkirja ehtsust. Kostja selgitas, et tegemist

ei ole võlatunnistusega, vaid kostja lubas selle dokumendi allkirjastamisega seda, et hageja ning

põhivõlgniku vahel sõlmitud töövõtulepingu võtab üle kolmas isik ning täidab selle põhivõlgniku

eest ära. Kuna hageja keeldus kolmanda isikuga uut lepingut allkirjastamast, ei ole kostjale ka

siduv dokumendi teine lause, milles kostja lubas kuni hoone valmimiseni võlgneda hagejale 44 000

eurot. Hageja ei ole kostja hinnangul esile toonud ega tõendanud kohtu nõutud asjaolusid, mis

võimaldaksid seda lugeda tehinguliseks võlatunnistuseks.

6. 12.08.2024 kirjas selgitas kohus hagejale, et hageja peab esile tooma ja tõendama asjaolud,

millest nähtuks, et põhivõlgnik oli taganemisavalduse tegemise hetkeks (29.03.2024)

töövõtulepingut oluliselt rikkunud ning et see andis hagejale õigus töövõtulepingust taganeda.

Samuti palus kohus hagejal esitada seisukoht kostja poolt 23.02.2024 dokumendi sisule antud

tõlgendusele. Kostjale selgitas kohus, et kui kostja soovib tugineda vastuväitele, et

käenduslepingule tuleb kohaldada tüüptingimuste regulatsiooni, peab kostja tooma esile ja

tõendama asjaolud, millest nähtuks, et lepingutingimused on kvalifitseeritavad tüüptingimustena.

7. 29.08.2024 esitatud seisukohas tõi hageja esile asjaolud, mis hageja hinnangul kinnitavad, et

hagejal oli õigus töövõtulepingust taganeda, eelkõige, et taganemisavalduse tegemise hetkeks oli

selge, et töövõtulepingu eesmärki ei ole võimalik saavutada. 23.02.2024 dokumenti tuleb hageja

hinnangul tõlgendada nii, et kui hoone ei valmi, on kostjal hageja ees kohustus summas 44 000

eurot. Kostja väide, et hageja keeldus sellest, et töövõtulepingu täidab kolmas isik, ei ole hageja

hinnangul põhjendatud, sest kostja ei pakkunud välja ühtegi usutavat lahendust, et maja valmimine

oleks tagatud. Kostja pakutud teine töövõtja ei olnud usaldusväärne.

8. 24.09.2024 esitatud seisukohas vaidles kostja vastu hagejale väitele, et hagejal oli õigus

29.03.2024 töövõtulepingust taganeda. Kostja hinnangul oleks põhivõlgnik saanud maja

lõpptähtajaks lõpuni ehitada, kui hageja ei oleks töövõtulepingust taganenud. Hageja väide, et teine

töövõtja, kellele kaudu kostja soovis hagejale maja valmis ehitada, on ebausaldusväärne, ei ole

põhjendatud. Asjaolusid ja tõendeid seoses (kostja) väitega, et käenduslepingule kohaldub

tüüptingimuste regulatsioon, mille esitamise vajadust kohus 12.08.2024 kirjas selgitas, kostja ei

esitanud.

9. 30.10.2024 esitatud seisukohas põhjendas hageja täiendavalt oma seisukohta, et hagejal oli õigus

töövõtulepingust taganeda ning et kostja pakutud teine töövõtja ei olnud usaldusväärne. Hageja

väitis (esmakordselt), et pooltevaheline käendusleping ei ole hageja hinnangul VÕS § 143

tähenduses tarbijakäendusleping. Hageja palus kohtul ka võtta seisukoht, kas 16.10.2023 hageja ja

kostja vahel sõlmitud leping on hoopis põhivõlgniku kohustuste ülevõtmise leping (VÕS § 175 lg

1) või võlausaldaja nõude tagamise eesmärgil sõlmitud kohustusega ühinemise leping (VÕS § 178

lg 1 ja lg 4). Lisaks märkis hageja, et hageja hinnangul on VÕS § 143 põhiseadusega vastuolus.

10. 31.10.2024 esitatud seisukohas põhjendas kostja täiendavalt oma seisukohta, et hageja poolt

töövõtulepingust taganemine oli ennatlik ning et selleks puudus alus. Lisaks vaidles kostja vastu

hageja väitele, nagu saaks 16.10.2023 poolte vahel sõlmitud lepingut kvalifitseerida mingiks

muuks lepinguks kui tarbijakäenduslepinguks VÕS § 143 tähenduses.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

11. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohta

järgmiselt.

Hageja nõue 16.10.2023 käenduslepingu alusel

12. 16.10.2023 sõlmisid hageja ja põhivõlgnik töövõtulepingu nr 510231, mille alusel kohustus

põhivõlgnik kokkulepitud tingimustel ehitama hageja kinnisasjale moodulmaja (dtl 9 jj).

13. 16.10.2023 sõlmisid hageja ja kostja lepingu „KÄENDUSLEPING nr. 1210231“ (dtl 18).

Lepingu kohaselt (i) vastutab kostja kõigi kohustuste, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus

tekkivate nõuete täitmise eest, mis tulenevad hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud

töövõtulepingust (lepingu preambula); (ii) kostja tagab töövõtulepingust tulenevad põhivõlgniku

kohustused hagejale juhul, kui põhivõlgnik ei täida oma kohustusi tähtaegselt ja/või

töövõtulepingus sätestatult (lepingu p 1) ning (iii) kostja on kohustatud täitma töövõtulepingust

tulenevad põhivõlgniku kohustused hagejale vastavalt töövõtulepingus määratud tingimustele

(lepingu p 2).

Lepingu kvalifitseerimine

14. 16.10.2023 hageja ja kostja vahel sõlmitud leping on käendusleping. VÕS § 142 lg 1 kohaselt

kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama

põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käenduslepingu iseloomulikuks tunnuseks on käendaja tahe

vastutada võlausaldajale tagatise andmise eesmärgil teise isiku kohustuse täitmise eest.1

Pooltevaheline leping vastab nendele tunnustele: lepinguga kohustus kostja vastutama kohustuste

eest, mis põhivõlgnikul olid töövõtulepingu alusel hageja ees, kui põhivõlgnik ise oma kohustusi

nõuetekohaselt ei täida (vt ülal, p 13). Kostja käendas seega põhivõlgniku kohustusi hageja ees.

15. Kohus ei nõustu hageja väitega, et tegemist võib olla kohustuse ülevõtmise lepinguga VÕS §

175 lg 1 tähenduses. VÕS § 175 lg 1 kohaselt võib kolmas isik võlausaldajaga sõlmitud lepingu

alusel üle võtta võlgniku kohustuse nii, et kolmas isik astub senise võlgniku asemele. Kohustuse

ülevõtmise lepinguga vahetub seega võlasuhte pool (kohustatud isik). Pooltevahelisest lepingust ei

nähtu, et selle alusel oleks toimunud võlasuhte poole, s.o kohustatud isiku vahetus. Vastupidi,

lepingus on kirjas, et põhivõlgnik jääb edasi vastutama ning kostja üksnes tagab põhivõlgniku

kohustusi ja hageja saab kostja vastu nõude esitada juhul, kui põhivõlgnik jätab kohustused

nõuetekohaselt täitmata (vt ülal, p 13).

16. Kohus ei nõustu hageja väitega, et tegemist võib olla võlausaldaja nõude tagamise eesmärgil

sõlmitud kohustusega ühinemise lepinguga VÕS § 178 lg 1 ja lg 4 tähenduses. VÕS § 178 lg 1

kohaselt võib kohustuse üle võtta ka nii, et kolmas isik astub võlasuhtesse uue võlgnikuna senise

1 Vt Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2016, § 142 kommentaarid, p 3.1.1.

võlgniku kõrvale (kohustusega ühinemine). Kohustusega ühinemine võib toimuda ka võlausaldaja

nõude tagamise eesmärgil (vt VÕS § 178 lg 3 ja lg 4). Riigikohus on selgitanud, et „eelkõige

eristabki tagamise eesmärgil kohustusega ühinemist ja käendust see, et kohustusega ühinedes

muutub isik võlgnikuks, käendaja kohustus on aga tagada põhivõlgniku kohustuse täitmist.

Kohustusega ühinemise korral on isikul isiklik huvi lepingu täitmise ja võlausaldaja soorituse

vastu. Käenduse puhul selline huvi puudub ning isik tagab võlgniku kohustust reeglina isikliku

sideme tõttu“ (Riigikohtu lahend asjas 3-2-1-8-06, p 14).

17. Kohtu hinnangul ei viita praegusel juhul miski, sh lepingu tekst ega lepingueelne kirjavahetus

(dtl 97, dtl 161), et tegemist oleks olnud kostja poolt põhivõlgniku kohustuse ühinemisega ja mitte

käendusega. Kohus märgib, et ka hageja ise käsitles kõnealust lepingut menetluses läbivalt

käenduslepinguna ning asus teisele õiguslikule positsioonile alles menetluse lõpus.

Pooltevahelisest lepingust ega lepingueelsest kirjavahetusest ei nähtu, et asjaosaliste tahe oleks

olnud suunatud sellele, et kostja astub selle lepingu alusel ka töövõtulepingusse (põhivõlgniku

kõrvale) töövõtulepingu pooleks (isegi selle tagamise eesmärgil), s.o töövõtulepingu alusel

iseseisvaks võlgnikuks. Asjaoludest nähtub, et kostja tagas põhivõlgniku töövõtulepingust

tulenevaid kohustusi, ise selle töövõtulepingu pooleks asumata. Kohus nõustub kostjaga, et hageja

ja kostja vahel sõlmitud lepingu kujul on tegemist tüüpilise käenduslepinguga, mille kostja sõlmis

põhivõlgniku juhatuse liikmena sooviga tagada põhivõlgniku kohustusi hageja ees.

18. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et poolte vahel 16.10.2023 sõlmitud leping, millele tugineb

hageja nõue, on käendusleping.

19. VÕS § 143 lg 1 sätestab, et tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on

füüsiline isik. Praegusel juhul käendas kostja põhivõlgniku kohustusi füüsilise isikuna, järelikult on

tegemist tarbijakäenduslepinguga VÕS § 143 lg 1 tähenduses. Kohus ei nõustu hageja käsitlusega,

et kuna kostja oli käenduslepingu sõlmimise ajal põhivõlgniku juhatuse liige, ei saa kostjat VÕS §

1 lõikest 5 tulenevalt käsitleda tarbijana. VÕS § 143 lg 1 ei seo tarbijakäenduslepingu olemasolu

sellega, et selle pooleks on VÕS § 1 lg 5 tähenduses tarbija. Käenduslepingu kvalifitseerimisel

tarbijakäenduslepinguks on oluline üksnes see, kas käendaja on füüsiline isik, ning tähtsust ei oma

see, kas käendaja on ka seotud põhivõlgniku majandus- ja kutsetegevusega, nt olles põhivõlgniku

juhatuse liige. Seda kinnitab läbivalt ka kohtupraktika (vt nt Riigikohtu lahend asjas 2-16-8219, p

14.1; Tallinna Ringkonnakohtu 24.10.2023 lahend asjas 2-22-121692, p 14; Tartu Ringkonnakohtu

14.06.2023 lahend asjas 2-22-10404, p 17.1, Tartu Ringkonnakohtu 01.09.2023 lahend asjas 2-22-

7818, p 16; Tallinna Ringkonnakohtu 18.08.2020 lahend asjas 2-19-20450, p 26).

20. Hageja ja kostja sõlmisid seega tarbijakäenduslepingu VÕS § 143 lg 1 tähenduses.

Käenduslepingu kehtivus

21. VÕS § 143 lg 2 kohaselt on tarbijakäendusleping tühine, kui selles ei ole kokku lepitud

käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Vaidlusaluses käenduslepingus ei ole märgitud

kostja vastutuse maksimumsummat (dtl 18), mistõttu on see leping tühine.

22. Kohus ei nõustu hageja käsitlusega, mille kohaselt saab kostja vastutuse rahalise

maksimumsumma tuletada töövõtulepingust. VÕS § 143 lõiget 2 ei ole võimalik tõlgendada

selliselt, et rahalise vastutuse piirmäära võib tuletada põhivõlgnikuga sõlmitud lepingu (praegusel

juhul töövõtulepingu) hinnast – see muudaks VÕS § 143 lg 2 nõude sisutuks. Praegusel juhul ei ole

ka tegemist Riigikohtu poolt tsiviilasjas 3-2-1-66-14 tehtud lahendis käsitletud olukorraga, kus

Riigikohus leidis, et juhul kui võlausaldaja ja põhivõlgnik lepivad kokku, et põhivõlgnik võlgneb

võlausaldajale teatud summa ja kohustub selle kindlaks tähtpäevaks tasuma, ning samale

dokumendile kirjutab alla käendaja, kes saab aru käenduskohustuse olemusest ja soovib sellega

seotud tagajärgi, saab selles dokumendis väljendatud võlasummat käsitleda käendaja vastutuse

maksimumsummana. Hageja soovib praegusel juhul vastutuse maksimumsumma tuletada

töövõtulepingust (selle hinnast ja/või selle alusel hageja poolt makstud summadest).

Töövõtuleping ei kujuta endast kokkulepet põhivõlgniku võla kogusumma osas (käenduslepingu

sõlmimise ajal oli isegi teadmata, kas üldse ja mis summas nõue hagejal töövõtulepingu alusel

põhivõlgniku vastu tekib), mistõttu ei saa ka väita, et vastutuse maksimumsumma saaks tuletada

töövõtulepingust.

23. Kohus ei nõustu hageja käsitlusega, mille kohaselt saab kostja vastutuse maksimumsumma

tuletada 23.02.2024 kuupäeva kandvast dokumendist (dtl 25). VÕS § 143 lõiget 2 ei ole võimalik

tõlgendada selliselt, et rahalise vastutuse piirmäära võib tuletada mingist hilisemast dokumendist.

Lisaks, praegusel juhul ei ole ka tegemist olukorraga, kus hageja ja kostja oleksid 23.02.2024

dokumendiga saanud ja/või soovinud algselt tühist käenduslepingut parandada seeläbi, et lisasid

kostja vastutuse maksimumsumma. Esiteks, kumbki pool, sh hageja ei ole menetluses väitnud, et

pooled oleksid mõistnud käenduslepingu puudust ja soovinud seetõttu 23.02.2024 kuupäeva

kandva dokumendi allkirjastamisega seda puudust kõrvaldada (või muul viisil käenduslepingu

tingimusi muuta) ja saavutada seeläbi käenduslepingu kehtivust. Kohus märgib, et hageja on

jätkuvalt seisukohal, et käenduslepingul ei ole puudust ja et see kehtib. Teiseks ning isegi kui

eelnev kõrvale jätta, kuna algne puudus oli käenduslepingu sisus (puudus kokkulepe vastutuse

maksimumsumma kohta), ei olekski olnud võimalik seda hiljem uue lepinguga TsÜS § 84 lg 3

tähenduses kinnitada ja kehtivaks muuta (vt eelnevaga seoses ka Riigikohtu lahend asjas

2-19-6362, p 14). Seda, kas 23.02.2024 allkirjastatud dokument on (uus) tehing, mis annab

hagejale iseseisva nõudeõiguse, hindab kohus allpool (vt p 27 jj), kuid sellest dokumendist ei saa

tuletada käenduslepingu vastutuse maksimumsummat ja seeläbi tuvastada käenduslepingu

kehtivust.

24. Erinevalt hagejast ei leia kohus ühtlasi, et VÕS § 143, sh selle lg 2 oleksid vastuolus

põhiseadusega. Hageja viitab PS § 19 lõikele 1 ning selles sätestatud igaühe õigusele vabale

eneseteostusele, mis hõlmab ka lepinguvabadust. Lepinguvabaduse põhimõte ei võimalda lepingu

pooltel kalduda kõrvale seaduses sätestatud kohustuslikest õigusnormidest. VÕS § 143 kaitseb

füüsilisest isikust käendajat: piirates vastutust ning tagades, et füüsiline isik saab käenduslepingut

sõlmides aru, millise rahalise kohustusega ta (maksimaalselt) riskib. Seadusandja otsustus anda see

kaitse kõigile füüsilistest isikutest käendajatele, sh nt põhivõlgniku juhatuse liikmele, ei riiva

ebaproportsionaalselt lepinguvabaduse põhimõtet, arvestades selle regulatsiooni eesmärki. See, et

võlausaldaja võib mingis olukorras selle regulatsiooni tõttu jääda (käendaja vastu) nõudeõigusest

ilma, ei kaalu üles sellise regulatsiooniga kaasnevat kasu, s.o et füüsilised isikud, sh

põhivõlgnikuga majanduslikult seotud füüsilised isikud, ei võtaks endale piiramatult (ja mõnikord

ka läbimõtlematult) rahalisi kohustusi kolmandate isikute (sh juriidiliste isikute) tegevuse eest.

25. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et hageja ja kostja vahel sõlmitud käendusleping on VÕS §

143 lg 2 alusel tühine, mistõttu ei saa hageja selle lepingu täitmist kostjalt nõuda ja selle alusel

kostja vastu nõudeid esitada (TsÜS § 84 lg 1 esimene lause).

26. Kuna kohus leidis eelnevalt, et käendusleping on tühine, ei hinda kohus menetlusökonoomia

kaalutlustel poolte väiteid ja tõendeid seoses sellega, kas täidetud on teised käenduslepingu alusel

nõude esitamise eeldused, eelkõige kas hageja taganes õiguspäraselt töövõtulepingust ning kas

hagejal on nõue põhivõlgniku vastu. Samuti ei hinda kohus samal põhjusel poolte väiteid seoses

kostja vastuväitega, et käendusleping on alternatiivselt tühine muudel põhjustel.

Hageja nõue 23.02.2024 kuupäeva kandva dokumendi alusel

27. 23.02.2024 allkirjastasid hageja ja kostja dokumendi, mille sisu on järgnev: „Mina B.U

14.05.92 luban, et P.X-i 26.04.83 sõlmitud leping nr 510231 ÖSEL HOUSE OÜ suunatakse täies

mahus edasi teisele töövõtjale kes täidab lepingus tulenevad kohustused. Kuni hoone valmimiseni

võlgnen mina B.U P.X-ile 44 000 €“ (dtl 25). Hageja selgitas, et kõnealune dokument vormistati

hageja ja kostja vahelisel kohtumisel kohvikus pärast seda, kui tööd ei olnud edenenud vastavalt

töövõtulepingus sätestatud tingimustele (hageja 08.07.2024 menetlusdokumendi p 2.20).

28. Hageja leiab, et isegi kui hageja nõuet ei saa rahuldada käenduslepingu alusel, tuleb hageja

nõue kostja vastu rahuldada selle dokumendi alusel, sest tegemist on kostjapoolse

võlatunnistusega. Hageja hinnangul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega (hagiavalduse p

2.6).

29. Riigikohus on tsiviilasjas 2-21-5364 selgitanud võlatunnistuse õiguslikku iseloomu, sh millal

saab võlatunnistus olla iseseisvalt nõude aluseks. Hagejal kui nõude esitajal lasus

tõendamiskoormus tõendada esiteks see, et tegemist oli õiguslikult siduva võlatunnistusega, s.o et

poolte tahe oli suunatud uue tehingu sõlmimisele ning tegemist ei olnud üksnes kostja õigusliku

sidumise tahteta antud kinnitusega (viidatud Riigikohtu lahendi p-d 11-12). Teiseks lasus hagejal

täiendavalt tõendamiskoormus tõendada, et tegemist oli konstitutiivse võlatunnistusega, sest

üksnes konstitutiivne võlatunnistus saab olla iseseisvalt võlausaldaja nõude aluseks, sõltumata

senise võlasuhte kehtivusest (viidatud Riigikohtu lahendi p-d 13-15.4).

30. Kohus selgitas hagejale 21.06.2024 kohtunõudes võlatunnistusega seonduvat õiguslikku

regulatsiooni ning asjaolusid, mida hageja peab esile tooma ja tõendama, et hagejal oleks võimalik

nõue esitada üksnes 23.02.2024 dokumendi alusel, s.o et seda dokumenti saaks käsitleda

konstitutiivse võlatunnistusena (vt viidatud kohtunõude p 11 jj). Hageja jättis need asjaolud ja

tõendid menetluses esitamata, sh ei toonud hageja esile ega tõendanud neid asjaolusid, mis

võimaldaksid kohtul järeldada, et tegemist on üldse tehingulise võlatunnistusega. Kostja vaidlustas

võlatunnistuse olemasolu ning väitis, et tegemist oli kostja õigusliku sidumise tahteta antud võla

kinnitusega (vt kostja 02.08.2024 menetlusdokumendi p 34). Kuna hageja muid asjaolusid ega

tõendeid ei esitanud, saab kohus lähtuda üksnes kõnealuse dokumendi sisust ja sõnastusest. Kohtu

hinnangul ei nähtu dokumendi sisust ja sõnastusest, et tegemist oleks olnud tehingulise

võlatunnistusega. Tegemist oli dokumendiga, mille teises lauses kostja üksnes kinnitas/konstateeris

faktiliselt, et kostja võlgneb hagejale summa, mille hageja oli põhivõlgnikule töövõtulepingu alusel

tasunud (23.02.2024 dokumendis märgitud 44 000 eurot, tegelik täpne summa oli 44 531,41 eurot).

Selline dokument ei loo hagejale iseseisvat nõude alust kostja vastu. Et seda dokumenti saaks

mingil muul viisil tõlgendada, hageja ei tõendanud, mistõttu tuleb ka eeldada, et tegemist oli

mittetehingulise võla kinnitamisega ning mitte iseseisva lepinguga (vt eelmises punktis viidatud

Riigikohtu lahendi p 12 viimane lause).

31. Kohus märgib, et isegi kui hageja oleks esile toonud ja tõendanud asjaolud, mis võimaldaksid

kohtul järeldada, et tegemist oli tehingulise deklaratiivse võlatunnistusega – nagu hageja

hagiavalduses väitis – ei saaks see dokument iseseisvalt olla hageja nõude aluseks. Deklaratiivse

võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega. Kuna põhikohustus (käendusleping)

on praegusel juhul tühine, ei oleks ka võlatunnistus kehtiv, kui see oleks kvalifitseeritav

deklaratiivse võlatunnistusena. Hageja nõue saaks iseseisvalt ning sõltumata käenduslepingu

(senise võlasuhte) tühisusest tugineda sellele dokumendile üksnes juhul, kui tegemist oleks

konstitutiivse võlatunnistusega. Nagu kohus hagejale ka 21.06.2024 kohtunõudes selgitas, oleks

hageja kohtu poolt sellise järelduse tegemiseks pidanud mh tõendama, et hageja ja kostja tahe selle

dokumendi allkirjastamisel oli luua (hagejale) iseseisev ja käenduslepingust sõltumatu nõudealus.

Asjaolusid ja tõendeid, mis võimaldaksid kohtul sellisele järeldusele jõuda, käesolevas asjas aga

esitatud ei ole.

32. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et 23.02.2024 kuupäeva kandev dokument ei ole selline

võlatunnistus (konstitutiivne võlatunnistus), mis annaks hagejale õiguse esitada kostja vastu nõue

üksnes selle dokumendi alusel.

33. Kuna kohus leidis eelnevalt, et hageja ei saa 23.02.2024 dokumendi alusel kostja vastu nõuet

esitada, ei hinda kohus menetlusökonoomia kaalutlustel poolte väiteid ja tõendeid seoses kostja

vastuväitega, et see dokument oli tingimuslik ning kuna hageja ei olnud nõus sellega, et

töövõtulepingu täidab kolmas isik, ei ole kostjale siduv ka dokumendi teises lauses märgitud võla

kinnitus/tasumise lubadus.

Hageja vastuväide seoses hea usu põhimõttega

34. Võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt (VÕS §

6 lg 1). Võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu

põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu (VÕS § 6 lg 2).

35. Hageja leiab, et juhul kui kohus ei rahulda hageja nõuet käenduslepingu ega 23.02.2024

kuupäeva kandva dokumendi alusel, on kostja käitunud hageja suhtes pahauskselt ning VÕS § 143

tuleks VÕS § 6 lg 2 alusel jätta kohaldamata. Hageja hinnangul seisneb hea usu põhimõtte vastasus

selles, et (i) käenduslepingu koostas põhivõlgnik; (ii) kostja oli põhivõlgniku juhatuse liige, s.o ei

olnud tarbija ning (iii) kostja kahel korral (käenduslepingu sõlmimisel ja 23.02.2024 dokumenti

allkirjastades) kinnitas, et vastutab hageja ees maja valmimise eest, kuid kohtumenetluses vaidleb

oma vastutusele vastu (vt hageja 30.10.2024 menetlusdokumendi p 3.5).

36. Kohus on eelnevalt käsitlenud hageja väidet, et VÕS § 143 ei peaks praeguses asjas

kohalduma põhjusel, et kostja oli käenduslepingu sõlmimise ajal põhivõlgniku juhatuse liige ning

mitte tarbija (vt ülal, p-d 19 ja 24). Kohus jääb nende põhjenduste juurde ning leiab, et VÕS § 143

kohaldamine ei ole samadel põhjustel käesolevas asjas ka hea usu põhimõttega vastuolus.

Vastupidine seisukoht tähendaks ühtlasi VÕS § 143 sisu muutmist, sest sellisel juhul saaks

võlausaldaja alati väita, et juhul kui käendajaks on põhivõlgniku juhatuse liige, tuleks VÕS § 143

jätta hea usu põhimõtte tõttu kohaldamata.

37. Kohus mõistab, et hagejale võib subjektiivselt tunduda ebaõiglane see, et kohus jätab otsuses

käsitletud põhjustel hagi kostja vastu rahuldamata, kuid see ei anna alust väitmaks, et tegemist on

seaduse mõttes hea usu põhimõtte vastase olukorraga ja et hagi rahuldamata jätmise kaasa toonud

õigusnormid tuleks seetõttu jätta asjas kohaldamata. Kui isik on ekslikult arvanud, et tal on kellegi

vastu nõuded lepingute/dokumentide alusel, mis õiguslikult kas ei kehti ja/või mis ei võimalda

seaduse alusel kellegi vastu nõuet esitada, ei tähenda see, et isiku nõude rahuldamata jätmine

nendel põhjustel oleks VÕS § 6 tähenduses hea usu põhimõttega vastuolus. Samuti, see, et kostja

lubas hageja ees teatud kohustuste võtmist käenduslepingus (mis on tühine) ning 23.02.2024

dokumendis (mis ei ole iseseisev nõude alus), kuid kohtumenetluses väidab, et hageja ei saa nende

dokumentide alusel kostja vastu nõuet esitada, ei anna alust väitmaks, et kostja on käitunud VÕS §

6 tähenduses vastuoluliselt/pahauskselt. Kohtu järeldust ei muuda ka fakt, et käenduslepingu

koostas põhivõlgnik (ning mitte hageja). Vastupidine käsitlus tähendaks, et pahauskust tuleks alati

omistada isikutele, kes on näiteks võtnud kohustusi või andnud lubadusi hiljem tühiseks osutuva

lepingu alusel ning kes hiljem (nt kohtumenetluses) vaidlevad vastu nõudele, mis nende vastu selle

lepingu alusel esitatakse. See ei ole pahauskne/vastuoluline käitumine VÕS § 6 lg 1 tähenduses.

38. Kuna kohus leidis, et hageja ei saa hagis kostja vastu esitatud nõudeid käenduslepingu ega

23.02.2024 dokumendi alusel ega ka mingil muul õiguslikul alusel esitada, jätab kohus hagi

tervikuna rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

39. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, jätab kohus menetluskulud hageja kanda (TsMS § 162 lg

1).

40. Kohus määrab kindlaks kostja menetluskulude rahalise suuruse (TsMS § 174 lg 1, lg 2). Kostja

taotleb menetluskulude (lepingulise esindaja kulude) hüvitamist summas 3184,2 eurot (koos

käibemaksuga). Hageja vastuväiteid kostja menetluskuludele ei esitanud, kuid kohus määrab

menetluskulud kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt (TsMS § 174 lg 8), s.o hindab nende

väljamõistmise põhjendatust sõltumata vastaspoole vastuväidete puudumisest.

41. Menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud (TsMS § 138 lg 1).

Kohtuväliseks kuluks on muu hulgas menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud (TsMS § 144

p 1). TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks

määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud,

mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

42. Kostjal on käesolevas asjas vandeadvokaadist lepinguline esindaja. Menetluskulude nimekirja

kohaselt osutas lepinguline esindaja kostjale õigusteenust 14,5 tundi tunnitasuga 180 eurot

(lisandub käibemaks). Kohus peab lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatuks, sest see ei ületa

kohtu hinnangul keskmist vandeadvokaadi tunnitasu. Kohus peab lepingulise esindaja ajakulu

põhjendatuks osaliselt. Kõik menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud olid vajalikud. Kohus

vähendab aga järgmiste menetlusdokumentide koostamisega seonduva ajakulu väljamõistmist

hagejalt: kostja 02.08.2024 menetlusdokument (nimekirja kohaselt ajakulu 3,5 h), kostja

24.09.2024 menetlusdokument (nimekirja kohaselt ajakulu 3 h) ning kostja 31.10.2024

menetlusdokument (nimekirja kohaselt ajakulu 2 h). Viidatud menetlusdokumendid sisaldasid nii

hageja kui ka kohtu varasemate seisukohtade kokkuvõtet mahus, mis kohtu hinnangul on

ebamõistlik ning ei ole ökonoomne viis menetlusdokumentide koostamiseks. Kostja 02.08.2024

menetlusdokumendi esimesed kolm lehekülge sisaldavad menetluse varasema käigu, eelmise

kohtunõude ning hageja varasema menetlusdokumendi ülevaadet, kostja 24.09.2024 ja 31.10.2024

menetlusdokumendid mõlemad sisaldavad sama vastavalt 1,5 lk. Kostja tekitas selliselt

ebavajalikke kulusid. Kohus ei pea seetõttu põhjendatuks mõista nende menetlusdokumentidega

seonduvat kulu tervikuna hagejalt välja, vaid vähendab iga viidatud menetlusdokumendiga

seonduvat kulu 1 tunni võrra, s.o kokku 3 tundi. Kohus peab järelikult põhjendatuks ja vajalikuks

kostja lepingulise esindaja ajakulu 11,5 tundi.

43. Kostja kinnitas oma menetluskulude nimekirjas, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, ja taotleb

seetõttu menetluskulude hüvitamist koos käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10).

44. Eelnevat arvesse võttes tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskulud summas 2070

eurot (11,5 x 180), koos käibemaksuga 2525,4 eurot.

45. Kuna kostja on vastava taotluse esitanud, märgib kohus otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb hagejal menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses

(TsMS § 177 lg 4).

46. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude

hüvitamiseks õigustatud või kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280

eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS §

178).

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaisa Margus

kohtunik