3-24-397/7 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-24-397

Määruse kuupäev

29. november 2024

Kohtunik

Maria Lõbus

Kohtuasi

U.Y Miti (U.Y) kaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses

haldusasjas 3-19-1837 kohtuistungi korraldamata jätmise ja

tunnistaja üle kuulamata jätmisega

RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebus asjas nr 3-24-397.

2. Jätta vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega kohaldamata

riigivastutuse seaduse § 15 lõige 1 osas, milles kahju

hüvitamise eelduseks on tingimus, et kohtunik on

kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo.

3. Asendada avaldatavas määruses kaebaja nimi tähemärgiga.

Edasikaebamise kord

Määruse resolutsiooni punkti 1 peale võib esitada määruskaebuse

Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates.

Muud selgitused

Määrus toimetatakse kaebajale kätte.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. U.Y esitas 26. septembril 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus keelata Viru

Vanglal kohaldada tema suhtes üksikvangistust. Kaebus registreeriti haldusasjana nr 3-19-

1837. Kaebaja leidis kaebuses, et tema kui psüühikahäirega kinnipeetava puhul peab

üksikvangistus (sh kartserikaristuse kohaldamine) olema keelatud. Tal on diagnoositud raske

depressioon ning üksikvangistuses viibides halveneb tema tervis iga päevaga. Viru Vangla

hoiab teda pikalt üksikvangistuses ning selle aja jooksul ei hinnata üksikvangistuse mõju

tema vaimsele ja psüühilisele seisundile ega kaaluta üksikvangistuse järjestikuse kestuse

proportsionaalsust. Kaebaja viitas Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele ning eelkõige

Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa

Komitee (CPT) seisukohtadele. Tartu Halduskohus võttis kaebaja kaebuse 26. aprilli 2021. a

määrusega menetlusse. Kaebaja soovis asja läbivaatamist kohtuistungil.

2. Tartu Halduskohus jättis 10. septembri 2021. a määrusega rahuldamata kaebaja taotluse

asja läbivaatamiseks kohtuistungil ja otsustas vaadata asja läbi kirjalikus menetluses. Kohus

põhjendas, et kaebaja ei ole välja toonud asjaolusid, mis tingiksid asja läbivaatamise

kohtuistungil ning ka kohtule ei ole ilmnenud selliseid asjaolusid, mille üle tuleks vaielda

kohtuistungil, ega tõendeid, mille uurimine kohtuistungil oleks vajalik. Kaebaja tugines

vaidluses põhiliselt oma tervislikule seisundile ning viitas mitmetele dokumentidele, mis tema

seisukohti seonduvalt üksikvangistusega toetavad. Kohus osutas, et kuna kaebaja tervislik

3-24-397

seisund on dokumenteeritud, selle kohta on asjas kogutud piisavalt tõendeid ning täiendavaid

tõendeid on võimalik esitada ka veel pärast määruse tegemist, siis puudus vajadus

kohtuistungi korraldamiseks. Kohus asus seisukohale, et kaebaja võime kohta kanda karistust

üksikvangistuses oli võimalik võtta seisukoht kirjalikus menetluses, hinnates asjas kogutud

dokumentaalseid tõendeid kogumis. Halduskohus märkis, et kui kohus leiab kirjalikus

menetluses, et asja tuleb lahendada kohtuistungil, määrab ta kohtuistungi või korraldab istungi

mõne asjas tähtsust omava küsimuse uurimiseks, piirdudes ülejäänud osas kirjalike

seisukohtadega.

3. Tartu Halduskohus jättis 21. oktoobri 2021. a otsusega asjas 3-19-1837 rahuldamata

kaebaja kaebuse Viru Vangla keelamiseks kohaldada tema suhtes üksikvangistust. Kaebaja

esitas 22. novembril 2021 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 21.

oktoobri 2021. a otsuse peale. Kaebaja taotles asja arutamist kohtuistungil, kuna ta soovis

isiklikult osaleda kohtuistungil, sh esitada istungil enda argumente ja vaielda kohtu

juuresolekul vastu vangla väidetele. Kaebaja pidi kohtuistungit muu hulgas vajalikuks, et

tunnistajana üle kuulata Tartu Vangla psühhiaater Siim Kail. Tartu Ringkonnakohtu võttis 30.

detsembri 2021. a määrusega kaebaja apellatsioonkaebuse menetlusse.

4. Tartu Ringkonnakohus jättis 23. novembri 2022. a määrusega rahuldamata kaebaja

taotluse tunnistaja ülekuulamiseks ning asjas kohtuistungi korraldamiseks ja otsustas vaadata

kaebaja apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 21. oktoobri 2021. a otsuse peale läbi

kirjalikus menetluses. Kohus märkis, et kaebaja taotletud tunnistaja ülekuulamine selleks, et

saada teada, millal ta ravipäeviku kanded tegi, ei ole vaidluse lahendamise seisukohast

asjakohane tõend. Ringkonnakohus asus seisukohale, et antud juhtumi puhul olid asjaolud ja

kaebaja nõuded selged ning puudus vajadus lisaandmete saamiseks, mis võimaldas asja

lahendada kirjalikus menetluses märksa kiiremini ning väiksemate kuludega. Ringkonnakohtu

hinnangul kaalus see üles menetlusosalise soovi istungil osalemiseks. Kohus selgitas, et

vaidluse asjaoludest ja apellatsioonkaebuse põhjendustest ei tulenenud

apellatsioonimenetluses kohtuistungi korraldamise vajadust ning kohtuasja lahendamiseks

olulised asjaolud oli võimalik välja selgitada kohtuistungit korraldamata. Ringkonnakohus

selgitas, et kui kohus apellatsioonkaebuse läbivaatamise käigus siiski leiab, et asja on vaja

arutada istungil, võib ringkonnakohus kuni otsuse tegemiseni määrata asja läbivaatamiseks

kohtuistungil.

5. Kaebaja esitas 4. detsembril 2022 Riigikohtule määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtu

23. novembri 2022. a määruse peale osas, millega jäeti rahuldamata menetluse kiirendamise

taotlus (määruse resolutsiooni punkt 1) ning osas, millega jäeti rahuldamata taotlus tunnistaja

ülekuulamiseks (määruse resolutsiooni punkt 2 osaliselt). Riigikohtu halduskolleegium jättis

27. detsembri 2022. a määruse resolutsiooni punktiga 1 kaebaja määruskaebuse Tartu

Ringkonnakohtu 23. novembri 2022. a määruse resolutsiooni punkti 1 peale menetlusse

võtmata menetlusse ning resolutsiooni punktiga 2 tagastas määruskaebus Tartu

Ringkonnakohtu 23. novembri 2022. a määruse resolutsiooni punkti 2 peale. Riigikohus

selgitas, et tunnistaja ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmise osas ei näe

halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) ette määruskaebuse esitamise võimalust ning see ei

takista ka asja edasist menetlust.

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 31. jaanuari 2023. a otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 21. oktoobri 2021. a otsuse muutmata.

3-24-397

7. Kaebaja esitas 2. märtsil 2023 Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2023. a

otsuse peale kassatsioonkaebuse. Kaebaja oli muu hulgas seisukohal, et ringkonnakohus

põhjendamatult ei rahuldanud taotlust tunnistaja Siim Kaili ülekuulamiseks ja jättis seega

põhjendamatult suulise istungi korraldamata. Riigikohtu halduskolleegium jättis 14. novembri

2023. a määrusega kassatsioonkaebuse HKMS § 219 lõike 6 alusel menetlusse võtmata.

8. Kaebaja esitas 10. veebruaril 2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse haldusasja nr 3-19-

1837 menetlemise käigus kohtunike tegevusega tekitatud 2000 euro suuruse mittevaralise

kahju hüvitamiseks.

9. Tallinna Halduskohus edastas 7. märtsil 2024 enda 16. veebruari 2024. a määruse alusel

kaebaja kaebuse kohtualluvuse järgi lahendamiseks Tartu Halduskohtule.

10. Kaebaja osutab, et kohtud otsustasid haldusasjas nr 3-19-1837 suulist kohtuistungit

mitte korraldada ning keeldusid tunnistaja ülekuulamisest. Sellega kaasnes inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 6 lõike 1 rikkumine. Kaebaja nõuab talle

kohtute tegevusega põhjustatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist summas 2000 eurot.

KOHTU SEISUKOHT

11. HKMS § 120 lõike 1 punktide 1 ja 8 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne

kohus asjas välja vaidluse eseme ning kontrollib, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või

käiguta jätmiseks.

12. Kaebusest nähtub, et kaebaja taotleb õigusemõistmisega (täpsemalt haldusasja nr 3-19-

1837 menetlemise käigus) talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist (RVastS § 15 lõige 1).

Kahjunõude aluseks on asjaolu, et halduskohus ja ringkonnakohus ei korraldanud asja

arutamiseks istungit ning ringkonnakohus jättis rahuldamata tunnistaja ülekuulamise taotluse.

Kaebaja peab seda EIÕK artikli 6 lõike 1 rikkumiseks. Nimetatud artikkel sätestab igaühe

õiguse õiglasele kohtumenetlusele, sh õiguse olla oma asja arutamise juures.

13. Kohus leiab, et kaebaja kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel,

mis näeb ette, et kohus võib tagastada kaebuse, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on

väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kohtu

hinnangul on eelnimetatud sättes toodud eeldused praegusel juhul täidetud.

14. Kohtu hinnangul ei saa pidada intensiivseks kaebaja õiguste riivet, mis seisneb selles, et

Tartu Halduskohus jättis 10. septembri 2021. a määrusega haldusasjas 3-19-1837 kaebaja

taotluse asjas kohtuistungi korraldamiseks rahuldamata ning Tartu Ringkonnakohus jättis

samas haldusasjas 23. novembri 2022. a määrusega kaebaja taotluse asjas kohtuistungi

korraldamiseks ning tunnistaja ülekuulamiseks rahuldamata.

Halduskohtu pädevuses ei ole kontrollida haldusasjas tehtud kohtulahendite õiguspärasust.

Sellel eesmärgil on HKMS-s sätestatud kohtulahendite peale edasikaebamise kord ning

menetlusosaliste õigus esitada kohtu tegevusega mittenõustumisel vastuväiteid. Kaebajal oli

kohtumenetluse ajal võimalus viidatud määrustega mittenõustumisel esitada nende peale

vastuväiteid ning apellatsioon- ja kassatsioonastmes väljendada rahulolematust asjaolu suhtes,

et kohtud ei korraldanud asja arutamiseks kohtuistungit ja ringkonnakohus jättis tunnistaja üle

kuulamata.

3-24-397

Kohus selgitab, et kaebaja õigus osaleda kohtuistungil ei ole absoluutne, vaid on piiratud

ökonoomse ja efektiivse õiguskaitse põhimõttega. Istungi korraldamist ei õigusta kaebaja tahe

esitada oma väiteid kohtu juuresolekul. Kohtule nähtub haldusasja 3-19-1837 materjalidest, et

Tartu Halduskohus ja Tartu Ringkonnakohus on selgelt ja põhjalikult vastavalt 10. septembri

2021. a määruses ja 23. novembri 2022. a määrustes põhjendanud vajaduse puudumist asjas

kohtuistungi korraldamiseks. Ringkonnakohus on ühtlasi ka 23. novembri 2022. a määruses

sisuliselt põhjendanud, miks kaebaja poolt nõutud tunnistaja ülekuulamine vajalik ei olnud.

Kohtu hinnangul õigustab see muu hulgas apellatsioonastmes kohtuistungi korraldamata

jätmist. Kohus märgib, et haldusasjas 3-19-1837 tehtud lahenditega ei võetud kaebajalt õigust

esitada kohtumenetluses oma seisukohti ja täiendavaid tõendeid. Kohtud andsid 10. septembri

2021. a ja 23. novembri 2022. a määrustega, millega otsustasid haldusasja läbi vaadata

kirjalikus menetluses menetlusosalistele tähtaja, mille jooksul oli võimalik esitada täiendavaid

menetlusdokumente (sh tõendeid, avaldusi, seisukohti). Kohtu hinnangul vaadati kaebaja

haldusasi 3-19-1837 ka kirjalikus menetluses põhjalikult läbi ning kõrgemad astmed ei ole

heitnud ette seda, et asjas istungit ei korraldatud.

15. Kohtu hinnangul on praegusel juhul täidetud ka kaebuse tagastamise teine eeldus, sest

kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline.

16. Esmalt märgib kohus, et kuna RVastS § 15 lõige 1 võimaldab kohtumenetluse käigus, sh

kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kohtunik on

õigusemõistmisel toime pannud kuriteo, mis on rangem eeldus, kui Euroopa Liidu õiguses on

ette nähtud, tuleb RVastS § 15 lõige 1 vastavas osas jätta kohaldamata (Riigikohtu 20. mai

2022. a otsus asjas 3-20-1684, p 16).

17. Eeltoodule vaatama on kaebaja nõue põhjendamatu, kuna kohtu hinnangul ei ole

kaebajale Tartu Halduskohtu 10. septembri 2021. a määrusega ja Tartu Ringkonnakohtu 23.

novembri 2022. a määrusega asjas 3-19-1837 kahju tekitatud.

18. Vastavalt RVastS § 9 lõikele 1 võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist

hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või

eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja

on kaebuses lakooniliselt märkinud, et kohtute tegevus rikkus EIÕK artikkel 6 lõiget 1, kuid

pole välja toonud, milles rikkumisega kaasnenud mittevaraline kahju seisneb ega seda

põhjendanud. Kohus ei pea selles osas vajalikuks kaebust käiguta jätta, kuna kohtu hinnangul

pole eluliselt usutav, et asjas 3-19-1837 istungi(te) korraldamata jätmine, sh tunnistaja üle

kuulamata jätmine oleks saanud kaebajale kaasa tuua riigivastutuse seaduse alusel

hüvitamisele kuuluvat kahju.

19. Kuna kohtule ei nähtu, et kaebajale oleks kohtuasja 3-19-1837 menetlemisega

kaasnenud mõni RVastS § 9 lõikes 1 nimetatud õigushüve kahjustamine, siis on täitmata juba

üks kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldus ning kaebusel ei ole eduväljavaateid.

20. Eelnevast tulenevalt tagastab kohus kaebaja kaebuse HKMS § 121 lõike 2 punkti 21

alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)

3-24-397