2-22-7383/57 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. november 2024, Tartu

Tsiviilasja number

2-22-7383

Tsiviilasi

Osvald Tikko hagi Salva Kindlustuse AS-i vastu kahju

hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

314 082,88 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 4. jaanuari 2024 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Salva Kindlustuse AS-i apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

5. november 2024

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Salva Kindlustuse AS (registrikood

10284984), lepinguline esindaja vandeadvokaat Madis Saar

Vastustaja (hageja): Osvald Tikko

(isikukood

XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Ivo

Kallas

RESOLUTSIOON

1. Jätta muutmata Tartu Maakohtu 4. jaanuari 2024 otsus osas, milles maakohus

rahuldas Osvald Tikko koristus- ja lammutuskulude nõude ning mõistis Salva

Kindlustuse AS-lt välja 10 051,20 eurot Osvald Tikko kasuks ja jättis hagi 56

602,80 euro ulatuses rahuldamata. Ülejäänud osas maakohtu otsus tühistada ja

saata tsiviilasi tühistatud osas tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus jättis Osvald Tikko hagi

rahuldamata 56 602,80 euro ulatuses.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Osvald Tikko (hageja) esitas 18. mail 2022 Salva Kindlustuse AS (kostja) vastu

hagiavalduse kahju hüvitamiseks kindlustuslepingu alusel.

Hageja leidis esialgses hagiavalduses, et arvestades asjatundja P. Parki 11. novembri 2021

auditis esitatud järeldusi, tulnuks kostjal määrata hagejale kahjuhüvitis 232 519,60 eurot

(koos käibemaksuga), millest tuleb maha arvata kostja poolt hagejale tasutud 55 973,98 eurot.

Seega on hageja kindlustushüvitise nõue kostja vastu 176 345,62 eurot, milliselt summalt

nõudis hageja ka viivist. Hageja nõudis kostjalt ka kindlustushüvitise suuruse

kindlakstegemisega seotud kulude (erakorralise auditi kulu) hüvitamist 7200 eurot.

Hageja täpsustas oma nõuet 28. märtsil 2023 pärast T. Rattaseppa ekspertiisiakti esitamist

kohtule. Hageja arvutas kahjuhüvitise suuruse eksperdi arvamusest tulenevalt ümber

järgnevalt: hoone taastamistööde maksumus 668 088 eurot – tulekahjus säilinud hoone osade

väärtus 347 100 eurot + lammutuskulud 59 400 eurot – kindlustuslepingu alusel maha arvatav

omavastutuse summa 200 eurot + kahjuhüvitise suuruse kindlakstegemisega seotud kulud

(OÜ Park Projekt audit) 7200 eurot = 387 388 eurot. Kuna kostja on hagejale eelnevalt

tasunud 55 973,98 eurot, tuleb see summa hageja nõudest maha arvata, mille tulemusel on

hageja kindlustushüvitise nõue kostja vastu 331 414,02 eurot.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 10. mail 2021 kodukindlustuselepingu nr 78149058.

Kindlustuslepingu järgi oli kindlustatud esemeks aadressil XXXXX linn asuv paarismaja üks

pool (hoone), kindlustuse perioodiks oli 27. mai 2021 kuni 26. mai 2022 ning kindlustatud

riskiks oli muu hulgas tulekahju.

14. juunil 2021 toimus hoones tulekahju, mille tagajärjel sai hoone kahjustusi. Hageja teavitas

kostjat juhtunust ning kostja alustas kahjukäsitlusmenetlust. 26. juulil 2021 koostas asjatundja

L. Vürst kostja tellimusel hinnangu, milles asus seisukohale, et hoone taastamisväärtus

vahetult enne tulekahju oli 180 972,29 eurot, hoone kulum vahetult enne tulekahju oli 46,94%

ja hoone on tulekahju tagajärjel hävinenud 58,5% ulatuses.

Kostja tegi 4. augustil 2021 kahjujuhtumis otsuse, millega määras hagejale lähtudes L. Vürsti

arvamusest kindlustushüvitise 55 973,98 eurot.

Hageja pöördus kohtuväliselt asjatundja arvamuse saamiseks P. Parki poole, kes viis läbi 20.

oktoobril 2021 paikvaatluse ja koostas 11. novembril 2021 erakorralise auditi korterelamu

tulekahjujärgse taastamismaksumuse väljaselgitamiseks ja andis hinnangu L. Vürsti 26. juuli

2021 arvamusele. Kostja asjatundja P. Parki hinnanguga ei nõustunud.

Hageja on seisukohal, et kostja on hagejale määranud kahjuhüvitise ebaõigetele asjaoludele

tuginedes, mis on tinginud hagejale oluliselt väiksema kahjuhüvitise määramise.

Poliisi nr 78149058 väljaandmise ajal, s.o 10. mail 2021 kehtinud Salva Kindlustuse AS-i

kodukindlustuse tingimuste KKT-17.05 (edaspidi KKT) punkti 14.1 järgi hüvitatakse kahju

eesmärgiga kompenseerida mõistlik remondi-, taastamis- või asendamiskulu, mis on vajalik

kindlustusjuhtumi toimumisele eelnenud olukorra ligilähedaseks taastamiseks. KKT punkti

14.2.2 järgi on taastamisväärtus samaväärse ehituse esialgsel kujul ja kvaliteedis taastamiseks

tehtavate vajalike kulutuste summa (sh lammutamise ja prahi äraveo kulud). KKT punkti

14.2.3 esimese lause järgi on kulum ehitise seisundit, eelkõige selle vanust ja amortisatsiooni

väljendav mõistlik summa, mis võib olla väljendatud ka protsendina ehitise

taastamismaksumusest. KKT punkti 14.3.1 järgi hüvitab kindlustusandja ehitisega seotud

kindlustusjuhtumi korral ehitise kindlustusväärtuse ulatuses. Pooled on kokku leppinud, et

eseme kindlustussummaks on selle taastamisväärtus.

KKT p 14.2.2 järgi on taastamisväärtus samaväärse ehitise esialgsel kujul ja kvaliteedis

taastamiseks tehtavate vajalike kulutuste summa (sh lammutamise ja prahi äraveo kulud).

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Hageja on esitanud kindlustuslepingu sõlmimisel kostjale ebaõigeid andmeid kindlustatud

eseme kohta. Tegemist ei ole paarismaja ühe poolega, vaid korterelamu ja üüripinnaga.

Eksperthinnangu kohaselt on hoone üldpind kokku 289 m2, mitte hageja avaldatud 205 m2.

Ehitises ei ole perioodil 2006 kuni 2021 poliisil kirjeldatud mahus renoveerimistöid tehtud.

Ehitisregistri andmete kohaselt tehti elamus viimased ehitustööd 2005. aastal. Hagejapoolne

teavitamiskohustuse rikkumine mõjutas nii kahju tekkimist, kahju suurust kui ka kostja

täitmise kohustuse ulatuse kindlaks tegemist. Hageja avaldatud valeandmete tõttu hindas

kostja kindlustatud esemega seotud riske ja kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkida võiva kahju

suurust väiksemana.

Kostja on hagejale välja maksnud maksimaalse võimaliku kindlustushüvitise 55 973,98 eurot.

Kostja leiab, et L. Vürsti koostatud eksperthinnang on õige ja põhjendatud ning P. Parki

koostatud eksperthinnang ebausaldusväärne, kuna auditist ei selgu, milliste lähteandmete

alusel ja kuidas tuvastas P. Park vaidlusaluse ehitise taastamistööde koosseisu ja mahu.

Samuti on kasutatud taastamistööde mahtude kirjeldamisel kohati arusaamatuid ühikuid ning

auditist ei nähtu põhjuslik seos 14. juunil 2021 toimunud tulekahju ning auditis välja toodud

taastamistööde koosseisu ja mahu vahel. P. Parki koostatud audit ei tõenda ka hageja väidet,

mille kohaselt oli vaidlusaluse ehitise tulekahju eelne kulum 37–39%.

Kostja ei nõustu ka ekspert T. Rattasepa arvamusega kohtule ja peab seda tõendina

ebausaldusväärseks.

Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt on hageja kostjalt nõutava kindlustushüvitise suuruse

arvutanud järgneva valemi alusel: kahjueelses seisundis olnud hoone taastamistööde

maksumus – tulekahjus säilinud hoone osade väärtus – omavastutus – kostja poolt tasutud

hüvitis = hageja nõude suurus. Seda valemit rakendades arvutas hageja hagi esitamisel oma

nõude suuruseks 176 345,62 eurot. Kui arvutada hageja nõude suurus ekspert T. Rattasepa

hinnanguid ning hageja poolt hagiavalduses esitatud valemit kasutades, oleks tulemus

järgnev: kahjueelses seisundis olnud hoone taastamistööde maksumus 320 900 eurot –

tulekahjus säilinud hoone osade väärtus 347 100 eurot – omavastutus 200 eurot – kostja poolt

tasutud hüvitis 55 973,98 eurot = – 82 373,98 eurot (hageja nõude suurus).

Eeltoodust nähtub, et hagejal ei ole kostja vastu nõuet, kuna hagi aluseks olevaid asjaolusid

(sh hageja nõude suuruse arvutamise valemit) ning ekspertarvamuse järeldusi arvestades

arvutatud hageja nõude suurus on negatiivne (miinusmärgiga).

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks kindlustushüvitisena

välja 274 811,22 eurot. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude 56 602,8 euro ulatuses,

sealhulgas kahjunõude 49 402,80 euro ulatuses ja hageja nõude kahju kindlakstegemisega

seotud kulude 7200 eurot hüvitamiseks. Kostja menetluskulud jättis maakohus tema enda

kanda ning hageja menetluskulud 85% ulatuses kostja ja 15% ulatuses hageja kanda.

3.1. Maakohus leidis, et hageja nõue, sh selle suurendamine, on esitatud VÕS § 475 lg-s 3

sätestatud üheaastase tähtaja jooksul ja see ei ole aegunud VÕS § 475 lg 1 kohaselt.

3.2. Maakohus ei arvestanud kostja vastuväiteid hagile, mille kohaselt esitas hageja

kindlustuslepingu sõlmimisel ebaõigeid andmeid. Kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks

kindlustuspoliisi märgitud andmeid üldse kostjale avaldanud. Ainuüksi kindlustuspoliis ei saa

selle asjaolu osas tõendiks olla, sest kindlustuspoliisi ei koosta kindlustusvõtja, vaid

kindlustusandja. Seega on tõendamata, et andmed, mille ebaõigsusele kostja toetub, oleks

poliisile kantud selle tõttu, et hageja on esitanud kostjale ebaõigeid andmeid.

Lisaks on tõendamata ka see, et kindlustuspoliisi märgitud andmed oleks seotud käesoleva

vaidluse esemeks oleva kahjujuhtumi tekkimisega või kahjuhüvitise suurusega, s.t kostja ei

ole tõendanud, millises ulatuses tal hageja väidetava rikkumise tõttu oleks õigus kahju hüvitist

vähendada.

3.3. Maakohus leidis, et pooled on kindlustuslepingus leppinud kokku kindlustatud eseme

kindlustussumma suuruseks taastamisväärtuse VÕS § 480 lg 4 kohaselt, kui ehitise kulum

jääb alla 40%. Alates 40%-lisest kulumist oli kokku lepitud hüvitise suuruseks aga

taastamisväärtus, millest on maha arvestatud kulum.

Maakohus leidis, et elamu taastamismaksumuse määramisel saab lähtuda riiklikult

tunnustatud eksperdi T. Rattasepa eksperthinnangust ja lugeda, et elamu tulekahju eelne

taastamisväärtus on 668 088 eurot ja elamu taastamismaksumus on 320 940 eurot (summad

käibemaksuga).

Maakohus leidis, et ainuüksi see, et kostja ei nõustu eksperdi hinnanguga (kuitahes paljude

põhjendustega), ei muuda hinnangut ebaõigeks ega eksperti hageja esindajaks või kallutatuks.

Ka ei anna eksperdi erapooletuses alust kahelda see, kui ta põhjendatult ja argumenteeritult

toob välja varasemalt menetluses esitatud asjatundja arvamuse puudused. Maakohus leidis, et

kostja ei ole esitanud ühtki adekvaatset sisulist põhjendust, miks peaks kohus

ekspertarvamuse asja lahendamisel kõrvale jätma.

Maakohus juhtis ka tähelepanu asjaolule, et kohtule on kokku esitatud kolme erineva eksperdi

arvamused, millest Peeter Pargi ja Toivo Rattasepa omad on nii hoone taastamiskulude osas

kui ka tulekahju-eelse füüsilise kulumi protsendi osas sarnased. Samas kahest eelnimetatust

erinev L. Vürsti kahjukäsitlus on kohtu hinnangul kahest esimesena nimetatust oluliselt

pealiskaudsem. Seetõttu leidis maakohus, et riiklikult tunnustatud eksperdi T. Rattasepa

ekspertarvamuses kahtlemiseks ning L. Vürsti arvamuse eelistamiseks puudub ka sisuline

alus.

Kodukindlustuse üldtingimuste punkti 14.2.2 järgi on taastamisväärtus samaväärse ehitise

esialgsel kujul ja kvaliteedis taastamiseks tehtavate vajalike kulutuste summa (sh

lammutamise ja prahi äraveo kulud). Maakohus leidis, et viidatu kohaselt on põhjendatud

kindlustusväärtuse hulka lisaks ehitise taastamismaksumusele arvata ka lammutamise ja prahi

äraveo kulud. Eeltoodu kokkuvõtteks ning ekspertiisaktist lähtudes leidis kohus, et hoone

taastamiskuludeks koos käibemaksuga tuleb lugeda 320 940 eurot, millele lisanduvad

lammutuskulud.

Maakohus leidis, et lammutuskulude suuruse kindlakstegemisel saab olukorras, kus tööd on

tehtud, lähtuda ainult tegelikult kantud kuludest. Lammutustööde maht koos käibemaksuga on

hageja esitatud tõendite alusel 10 051,20 eurot.

Kokku luges maakohus hoone taastamisväärtuseks 330 991,20 eurot, sh hoone taastamise

kulud 320 940 eurot ning põlengujärgsete lammutus- ja koristustööde maksumus 10 051,20

eurot.

3.4. Maakohus leidis, et põhjendatud on hoone kulumi arvestamisel aluseks võtta T. Rattasepa

eksperthinnang, mille kohaselt on kulumi suurus 35%.

3.5. Maakohus leidis, et hagejal on õigus kostjalt nõuda tulenevalt poolte vahel sõlmitud

kodukindlustuse üldtingimuste punktist 14.3.3, et kostja hüvitaks hagejale ka hoone kulumi

osa. Kodukindlustuse üldtingimuste punkti 14.3.3 ei saa tõlgendada selliselt, et hoone

taastamistööd peavad olema kahe aasta jooksul lõpetatud. Kostja ei saa hagejale ka ette heita,

et taastamistööd ei ole lõpule viidud, kuna hageja ongi sellel põhjusel kohtusse pöördunud, et

kostja poolt väljamakstud kahjuhüvitisega ei ole võimalik hoonet tervikuna taastada. Kostja ei

pea saama menetluslikku eelist üksnes seetõttu, et on ise oma kohustused kohaselt täitmata

jätnud. Maakohtu hinnangul ei ole tegu ka uue hoone ehitamisega ainuüksi selle tõttu, et

hageja on hoone seina taastanud teisest materjalist. Eksperthinnangutest nähtub, et hoone

taastamisel tuleb arvestada hetkel kehtivate ehitusnõuetega, see tähendab, et hoone osasid ei

saa taastada alati täpselt samasugusena, sest need ei pruugi hetkel vastata ehitusnõuetele.

Sellest tulenevalt võib hoone taastamisel tekkida olukordi, kus taastatav hoone osa on vajalik

või otstarbekas asendada teisest materjalist tehtud osaga. Samuti ei nähtu poolte vahel

sõlmitud kindlustuslepingust, et taastamine tähendaks üks-ühele täpselt samadest

materjalidest hoone taastamist või, et kindlustusvõtja ei võiks taastamistööde käigus teha

hoonele parendusi / muudatusi.

Kõike eeltoodut arvestades luges maakohus kindlustusväärtuseks 330 991,20 eurot.

Kindlustusväärtusest tuleb maha arvestada hageja omavastutuse summa, mis on 200 eurot.

Seega on kostja kokku kohustatud maksma hagejale kindlustushüvitist 330 791,20 eurot.

Vaidlust ei ole selle üle, et kostja on maksnud hagejale välja kindlustushüvitise 55 973,98

eurot. Maakohus leidis, et on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele hageja nõue kostja vastu

täiendava kindlustushüvitise väljamõistmiseks 274 811,22 euro (330 791,20 – 55 973,98)

ulatuses.

3.6. Maakohus leidis, et põhjendatud on kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 274 811,22

euro suuruselt kindlustushüvitiselt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

kindlustushüvitise sissenõutavaks muutumisest, so 5. augustist 2021 kuni hagi esitamiseni

kindla summana, milleks on 17 286,76 eurot.

Tulenevalt TsMS §-st 367 mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja viivise kindla

summana kuni otsuse tegemiseni. Viivis 274 811,22 euro suuruselt nõudelt VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras on kohtuotsuse tegemise seisuga, s.o perioodi 19. mai 2022 –

3. jaanuar 2024 eest 44 887,57 eurot.

Kokku mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja viivise 62 174,33 eurot (arvestatud

17 286,76 + 44 887,57) perioodi 5. august 2021 kuni 3. jaanuar 2024 eest.

Maakohus ei nõustunud kostja vastuväitega, et viivist hagi suurendatud osalt saaks hageja

nõuda alles alates 28. märtsist 2023. Kohus leidis, et kindlustushüvitis tuli kostjal välja

maksta tervikuna hiljemalt peale kahju kindlakstegemiseks mõistliku aja möödumist.

Kahjukäsitlus lõppes 4. augustil 2021, mistõttu on hageja õigesti arvestanud kahjuhüvitise

sissenõutavaks muutunuks 5. augusti 2021 seisuga. Riski, et kahjukäsitluses jõutakse ebaõige

tulemuseni, kannab kindlustusandja ning kui kohus mõistab välja täiendava hüvitise

kindlustushüvitise maksmise kohustuse täitmiseks, saab samast kahjukäsitluse lõppemise ajast

arvestada ka viiviseid kogu välja mõistetavalt kahjusummalt. Asjaolu, kas ja millal hageja

nõuet suurendas, ei oma selles osas õiguslikku tähendust.

Edasiulatuvalt mõistis maakohus kostjalt viivise välja protsendina põhinõudelt alates otsuse

tegemise ajast kuni põhinõude täitmiseni (VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras).

Vastavalt hageja ja kostja taotlustele määras kohus, et viivised kokku ei saa ületada välja

mõistetud põhinõude suurust.

3.7. Maakohus jättis rahuldamata hageja kulude hüvitamise nõude 7200 eurot ja sellega

seotud viivise nõude.

3.8. Maakohus leidis, et käesoleval juhul on õiglane jätta kostja menetluskulud täielikult tema

enda kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja 85% hageja menetluskuludest. Ülejäänud

osas jäävad hageja menetluskulud tema enda kanda.

Kohus arvestas menetluskulude jagamisel muu hulgas ka asjaoluga, et menetluse on

põhjustanud kostja soovimatus täita kohaselt enda kindlustuslepingust tulenevat

põhikohustust hüvitada kindlustusjuhtumiga tekkinud kahju. Seejuures on arvestatava osa

menetluskuludest põhjustanud kostja soovimatus arvestada hageja poolt esitatud mõistliku

eksperthinnanguga kahjude suuruse kohta. Kostja on loonud olukorra, kus hagejal ei jäänud

oma nõude maksma panekuks üle muud kui taotleda täiendavalt kohtuliku ekspertiisi

määramist ning kostja on ka nõudnud eksperdi küsitlemist kohtuistungil. Seejuures ei

aktsepteerinud kostja ka kohtuliku ekspertiisi tulemusi, mistõttu tuli pooltel kanda kulusid ka

ekspertiisiakti erinevate aspektide üle vaidlemisega seoses. Sellise tegevusega on kostja

menetluskulusid oluliselt suurendanud mõlema osapoole jaoks.

Hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks määras maakohus 25 534 eurot, millest 85% ehk

21 703,90 eurot mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja. Ülejäänud osas jättis maakohus

hageja menetluskulud tema enda kanda. Lisaks mõistis maakohus kostjalt riigi kasuks välja

eksperdi istungil osalemisega seonduvad transpordikulud 67 eurot.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

tühistada selles ulatuses, milles maakohus hagi rahuldas ning teha uus otsus, millega hagi

jäetakse täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud kõigis kohtuastmetes palub kostja jätta

hageja kanda.

4.1. Kostja leiab, et maakohus lubas hagejal menetlusõiguse norme oluliselt rikkudes muuta

hagi alust ja eset. Hagiavalduses esitas hageja kindlustuslepingu alusel kostja vastu 176

345,62 euro suuruse kindlustushüvitise nõude, 7200 euro suuruse kindlustushüvitise

kindlakstegemise kulude hüvitamise nõude ja viivise nõude. Hageja tugines hoone

taastamistööde maksumuse määratlemisel P. Parki arvamusele. Hagiavalduses välja toodud

hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt arvutas hageja kostjalt nõutava kindlustushüvitise

suuruse 176 345,62 eurot järgnevat valemit kasutades: taastamistööde maksumus 397 469,40

eurot – tulekahjus säilinud hoone osade väärtus 164 949,80 eurot – kindlustuslepingus kokku

lepitud omavastutus 200 eurot – kostja poolt tasutud hüvitis 55 973,98 eurot = 176 345,62

eurot. Tulekahjus säilinud hoone osade väärtuse arvutamisel lähtus hageja ekspert L. Vürsti

eksperthinnanguga tuvastatud säilinud hoone osade osakaalust 41,5%.

28. märtsil 2023 maakohtule esitatud menetlusdokumendis muutis hageja kindlustushüvitise

nõude osas nii hagi alust kui ka hagi eset. Erinevalt hagis välja toodud kindlustushüvitise

nõude aluseks olevatest asjaoludest asus hageja oma 28. märtsi 2023 menetlusdokumendis

väitma, et tema kindlustushüvitise nõue kujuneb järgnevate asjaolude ja valemi alusel: hoone

tulekahju eelne taastamisväärtus 668 088 eurot – tulekahjus säilinud hoone osade väärtus 347

100 eurot + lammutuskulud 59 400 eurot – kindlustuslepingu alusel maha arvatav

omavastutus 200 eurot – kostja poolt tasutud hüvitis 55 973,98 = 324 214,02 eurot.

Kindlustushüvitise nõuet põhjendades tugines hageja oma 28. märtsi 2023

menetlusdokumendis ainult T. Rattasepa 17. veebruari 2023 ekspertarvamusele. P. Parki

arvamusele ja L. Vürsti eksperthinnangule hageja enam ei viidanud.

Teiseks, hageja suurendas hagi esemeks olevaid põhinõudeid 183 545,62 eurolt 331 414,02

euroni, so 147 868,40 euro võrra. Seega, võrreldes algselt esitatud põhinõudega suurendas

hageja rohkem kui 10 kuud pärast hagi esitamist oma põhinõuet ligikaudu 81% ulatuses.

Riigikohus on korduvalt selgitanud, et TsMS § 379 lg 4 p 2 mõtteks on lubada üksnes nõude

suuruse ja hagi aluseks olevate asjaolude ebaolulisi muudatusi ning nõude olulise

suurendamise ja laiendamise korral on tegemist hagi muutmisega.

Erinevalt maakohtust leiab kostja, et hagi aluse ja eseme muutmise võimaldamine ei aidanud

kaasa tsiviilasja kiiremale ja säästlikumale lahendamisele. Hageja kahjunõude tervikuna

lahendamine oleks selles menetluses toimunud ka siis, kui kohus poleks hagi muutmist

lubanud, kuna maakohus saab hageja nõude lahendada üksnes hageja poolt esile toodud

asjaolude alusel (TsMS § 5 lg 1). Hagi muutmise lubamine venitas menetlust ja suurendas

menetluskulusid nii hageja kui ka kostja jaoks.

4.2. Maakohus rahuldas osaliselt nõude, mida hageja ei ole kohtule esitanud ja mida

maakohus ei ole ka menetlenud.

Maakohtu otsusest nähtub, et maakohus on hagi osaliselt rahuldades kostjalt hageja kasuks

välja mõistnud summa, mille suurus on kujunenud järgnevalt: T. Rattasepa arvamuses

näidatud elamu taastamismaksumus 320 940 eurot + lammutuskulud 10 051,20 eurot –

omavastutus 200 eurot – kostja poolt makstud hüvitis 55 973,98 eurot = 274 811,22 eurot.

Kostja leiab, et sellist nõuet ei ole hageja esitanud ja sellist nõuet ei ole maakohus ka

menetlenud.

Maakohus menetles (kostja hinnangul ekslikult) hageja poolt 28. märtsil 2023 esitatud

muudetud hagi. 28. märtsil 2023 maakohtule esitatud menetlusdokumendis arvutas hageja

oma kindlustushüvitise nõude järgmistele asjaoludele tuginedes: hoone tulekahju eelne

taastamisväärtus 668 088 eurot – tulekahjus säilinud hoone osade väärtus 347 100 eurot +

lammutuskulud 59 400 eurot – kindlustuslepingu alusel maha arvatav omavastutus 200 eurot

– kostja poolt tasutud hüvitis 55 973,98 = 324 214,02 eurot. Hoone taastamiskulude suurusele

hageja ei tuginenud ning hoone taastamiskulude hüvitamist vastavalt T. Rattasepa arvamusele

hageja ei nõudnud.

Hageja poolt oma nõude alusena esile toodud asjaoludest ning TsMS § 5 lg-st 1 juhindudes

oleks maakohus pidanud hagi rahuldamise eeldusena tuvastama hoone tulekahjueelse

taastamisväärtuse, tulekahjus säilinud hoone osade väärtuse, lammutuskulud, omavastutuse ja

kostja poolt hagejale makstud hüvitise suuruse.

Maakohus tuvastas ebaõigesti hoone tulekahjueelse taastamisväärtuse, lammutuskulud,

omavastutuse ja kostja poolt hagejale makstud hüvitise suuruse. Tulekahjus säilinud hoone

osade väärtuse jättis maakohus tuvastamata. Selle asemel tuvastas maakohus T. Rattasepa

arvamuse alusel hoone taastamismaksumuse, millele hageja ei tuginenud.

Maakohus ei lähtunud hageja poolt hagi alusena esile toodud asjaoludest, vaid otsis ise

tõenditest asjaolusid, millega hageja ise oma nõuet ei põhjendanud. Sellega rikkus maakohus

oluliselt TsMS § 5 lg-st 1 tulenevat nõuet menetleda asja poole esitatud asjaolude alusel.

4.3. Hageja nõue on 183 545,62 eurot ületavas osas lõppenud. VÕS § 475 lg 3 kohaselt, kui

kindlustusvõtja on esitanud kindlustusandjale taotluse kindlustusandja kindlustuslepingust

tuleneva kohustuse täitmiseks ja kindlustusandja teatab kindlustusvõtjale kirjalikult taotluse

rahuldamata jätmisest, vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja ei

esita hagi kohustuse täitmisele sundimiseks ühe aasta jooksul taotluse rahuldamata jätmise

vastuse saamisest.

VÕS § 475 lg 3 võimaldab kindlustusandjal mõistliku aja jooksul arvestada sellega, kas

kindlustusvõtja esitab nõude või mitte. Selle eesmärgi saavutamine muutub võimatuks, kui

õigust lõpetava tähtaja järgmiseks piisab ka 1-eurose nõudega hagi esitamisest.

Kostja teatas hagejale oma otsusest 4. augustil 2021. Seda arvestades lõppes hageja nõue 183

545,62 eurot ületavas osas 5. augustil 2022.

4.4. Hageja esitas kindlustuslepingu sõlmimisel kostjale ebaõigeid andmeid, mistõttu on

kostjal õigus kindlustushüvitise maksmisest keelduda. Hageja oli üldtingimuste punktidest 9.1

ja 9.2 tulenevalt kohustatud avaldama kostjale tõesed ja täielikud andmed kõigi

kindlustuslepingu sõlmimist mõjutada võivate asjaolude, sh kindlustatud eseme ja hoones

tehtud renoveerimistööde kohta.

Erinevalt maakohtu otsuses märgitust puudus hageja ja kostja vahel vaidlus selles, et hageja

on avaldanud enne kindlustuslepingu sõlmimist kostjale hoone kohta ebaõigeid andmeid.

Hageja ei väitnud enne eelmenetluse lõppemist kordagi, et hoone kohta poliisile märgitud

andmeid ei ole avaldanud hageja. Samuti ei väitnud hageja, et kostja väide, mille kohaselt

avaldas ebaõigeid andmeid hageja, on tõendamata. Nimetatud menetlusdokumendi punktis 1

väitis hageja hoopis seda, et poliisil märgitud andmete ebatäpsusest ei sõltu kindlustushüvitise

suurus ning kostja ei ole vastupidist tõendanud. Seda, et poliisile märgitud andmeid ei

avaldanud hageja, hakkas hageja väitma 27. novembril 2023 toimunud kohtuistungil pärast

eelmenetluse lõppu. Hageja seletus ei ole aga tõend ning pärast eelmenetluse lõppu ei saa uusi

väiteid esitada.

Maakohus jättis tähelepanuta, et poliisi kohaselt kinnitas hageja esimese kindlustusmakse

tasumisega muu hulgas, et kindlustatud eset ja kindlustusriski puudutavad andmed on õiged.

Hageja tasus esimese (ja ainsa) kindlustusmakse 11. mail 2021. Seega kinnitas hageja

kindlustusmakse tasumisega, et kõik poliisil kindlustatud eseme kohta avaldatud andmed on

õiged. Maakohus ei ole otsuses selgitanud, miks ei tõenda kindlustusmakse tasumine poliisil

sätestatud kokkulepet arvestades ebaõigete andmete avaldamist hageja poolt.

Olukorras, kus maakohus leidis, et kostjapoolne tahteavaldus kindlustuslepingu sõlmimiseks

on tõendamata, oleks maakohus pidanud hagi rahuldamata jätma, kuna hageja ja kostja vahel

puudub kehtiv kindlustusleping.

Kui kindlustatud ese oleks ka tegelikult vastanud kindlustuslepingus toodud tunnustele, oleks

tekkinud kahju olnud väiksem. Mõistlikku vaidlust ei saa olla selles, et kahju suurus on erinev

sõltuvalt sellest, kas tulekahju toimub ühe korteriga hoones (st paarimajas üks pool) või 8

korteriga kortermajas.

Kindlustusandjal on kindlustusvõtja poolse rikkumise korral õigus kindlustushüvitise

maksmisest keelduda või kindlustushüvitist vähendada, ilma et kindlustusandja peaks

tõendama, millises ulatuses rikkumine kahju tekkimist, kahju suurust ja kindlustusandja

täitmise kohustuse ulatuse kindlakstegemist mõjutas. Piisab sellest, kui rikkumine võis

mõjutada kahju tekkimist, kahju suurust või kindlustusandja täitmise kohustust. Näiteks on

kohtud sõidukite kindlustamisega seoses leidnud, et liiklusõnnetusest politseile teatamata

jätmise korral on kindlustusandjal õigus kindlustushüvitist 50% võrra vähendada (Tartu

Ringkonnakohtu 07.11.2011 otsus tsiviilasjas nr 2-10-14648, punkt 13, ja Tartu Maakohtu

25.07.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-18-4238, punkt 55).

Seega toimib kindlustushüvitise maksmisest keeldumise või kindlustushüvitise vähendamise

õigus sanktsioonina, mida kindlustusandja saab kasutada juhul, kui kindlustusvõtja rikub oma

kohustusi.

4.5. Maakohus tuvastas hoone tulekahjueelse taastamisväärtuse ja hoone taastamiskulude

suuruse valesti.

Kostja on L. Vürsti hinnangutele tuginedes seisukohal, et hoone tulekahju eelne

taastamisväärtus oli 180 972,29 eurot ning hoone hävis tulekahju tagajärjel 58,5% ulatuses. L.

Vürsti kasutatud hoone taastamismaksumuse arvutamise metoodika on ainuvõimalik

arvestades asjaolu, et hoone kohta ei ole koostatud vähemalt põhiprojekti mahus

ehitusprojekti.

Maakohus jättis TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 nõudeid rikkudes selgitamata, milles L. Vürsti

hinnangu pealiskaudsus täpsemalt seisneb ning millised olulised andmed sealt puuduvad.

Maakohus on T. Rattasepa arvamuse hindamisel rikkunud TsMS § 232 lg-tes 1 ja 2 sätestatud

nõudeid. Maakohtu otsuse põhjendustest selgub, et maakohus on oma otsuse tegemisel

omistanud T. Rattasepa arvamusele suurema tõendusjõu kui kostja poolt esitatud L. Vürsti

arvamustele.

Kostja selgitas maakohtus, et T. Rattasepa arvamus on arvukate ja ulatuslike puuduste tõttu

tõendina ebausaldusväärne ja see tuleb otsuse tegemisel arvestamata jätta. Vastavad

põhjendused esitas kostja oma 14. juuni 2023 menetlusdokumendi punktides 2.1 ja 3, 14. juuli

2023 menetlusdokumendi punktides 2.11 kuni 2.13, 30. oktoobri 2023 menetlusdokumendi

punktides 2.7 kuni 2.10 ning 11. detsembri 2023 menetlusdokumendi punktis 6.7. Kostja jääb

nende põhjenduste juurde ka apellatsioonimenetluses.

Ebaõige on maakohtu seisukoht, mille kohaselt on T. Rattasepp esitanud vastused kõikidele

kohtu poolt esitatud küsimustele koos asjakohaste arvutustega ning alusdokumentidega. T.

Rattasepa arvamus koosneb peaasjalikult erinevate dokumentide, sh õigusaktide ja

kindlustustingimuste, ümberkirjutustest. Kohtu poolt T. Rattasepale esitatud küsimustele

antud vastustega seostatavad põhjendused arvamuses puuduvad.

Maakohus oleks pidanud hoone tulekahjueelse taastamisväärtuse ning hoone taastamistööde

maksumuse tuvastamisel T. Rattasepa arvamuse kui ebausaldusväärse tõendi arvestamata

jätma ning lähtuma L. Vürsti hinnangutest.

4.6. Hageja lammutuskulude hüvitamise nõue on tõendamata. Hageja ei ole oma

lammutuskulude hüvitamise nõuet põhjendades kuludokumentidele, sh hagiavaldusele lisatud

Mulgi Ehitus OÜ aktidele ja arvetele, tuginenud.

Samuti selgitas kostja juba hagile esitatud vastuses, et hagiavaldusele lisatud Mulgi Ehitus

OÜ arved ja aktid ei ole tõenditena asjakohased, kuna (a) need arved ja aktid on koostatud

Ritter Tele OÜ, mitte hageja poolt tellitud ehitustööde kohta ja (b) Mulgi Ehitus OÜ aktide

kohaselt on need koostatud XXXXX kortermaja, mitte vaidlusaluse hoone ehitustööde kohta.

Maakohus jättis need kostja vastuväited Mulgi Ehitus OÜ arvete ja aktide hindamisel

arvestamata (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 rikkumine).

4.7. Maakohus tuvastas hoone tulekahjueelse kulumi valesti.

L. Vürsti hinnangu näol ei ole tegemist „teadmata kvalifikatsiooniga“ isiku poolt koostatud

arvamusega, nagu ekslikult leidis maakohus. Leho Vürst on diplomeeritud ehitusinsener, tase

7, kutsetunnistus nr 142701 ehitusekspert. L. Vürst on T. Rattasepa poolt L. Vürsti hinnangu

suhtes esitatud kriitikale üksikasjalikult vastanud eksperthinnangus 2.

Kostjal on õigus kulum kindlustushüvitisest maha arvata sõltumata kulumi suurusest.

Kodukindlustuse tingimuste punktist 14.3.3 tulenevalt saab kindlustusvõtja juhul, kui ehitise

kulum on väiksem kui 40%, kulumi hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui (a) kindlustusvõtja

tõendab hävinud või kahjustunud ehitise taastamise huvi ja (b) kindlustusvõtja organiseerib

hiljemalt kahe aasta jooksul alates kahju tekkimise hetkest ehitise taastamistööd samal

asukohal. Hageja ei ole kohtule esitanud mitte ühtegi tõendit, millest nähtuks, et hagejal on

hoone taastamise huvi ja hageja on asunud hoonet taastama.

4.8. Hagiavaldusele lisatud aktid ja arved ei tõenda vaidlusaluse ehitise lammutus- ja

taastamistööde tegemist. Asjaolu, et kolmas isik (Ritter Tele OÜ) on teisel objektil (XXXXX

kortermaja) tellinud ehitustööd ja nende eest tasunud, ei anna vähimatki alust väita, et hageja

on huvitatud hoone taastamisest ning hageja on organiseerinud hoone taastamistööde

tegemise. Kostjale jääb arusaamatuks ja maakohus ei ole oma otsuses ka selgitanud, kuidas on

kostja poolt 19. novembril 2023 maakohtule esitatud foto alusel võimalik tuvastada, et hagejal

endal füüsilise isikuna on huvi hoone taastamise vastu ning hageja füüsilise isikuna on asunud

hoonet taastama. Hoone taastamisena ei saa käsitleda tulekahjus säilinud hoone osade

asendamist.

Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei nähtu kindlustuslepingust, et

taastamine tähendaks üks-ühele täpselt samadest materjalidest hoone taastamist või, et

kindlustusvõtja ei võiks taastamistööde käigus teha hoonele parendusi/muudatusi. KKT

p 14.3.3 kohaselt saab kindlustusvõtja juhul, kui ehitise kulum oli väiksem kui 40%, kulumi

hüvitamist nõuda ainult juhul, kui ta hoone taastab. KKT punktidest 14.1 ja 14.2 tulenevalt

tähendab ehitise taastamine kindlustusjuhtumi toimumisele eelnenud olukorra ligilähedast

taastamist, st samaväärse ehitise esialgsel kujul ja kvaliteedis taastamist.

Kostja on seisukohal, et taastamistööde organiseerimine kahe aasta jooksul kahju tekkimisest

arvates kodukindlustuse tingimuste punkti 14.3.3 mõistes tähendab seda, et taastamistööd

peavad olema nimetatud tähtaja jooksul lõpule viidud. Vaidlust ei ole selles, et hoone

taastamistöid (kui eeldada, et need üldse toimuvad) ei ole tulekahju toimumisest kahe aasta

jooksul lõpule viidud. Seega on kodukindlustuse tingimuste punktis 14.3.3 sätestatud kulumi

hüvitamise nõude teine eeldus ka täitmata.

Isegi kui asuda seisukohale, et taastamistööde organiseerimine ei tähenda nende lõpuleviimist,

siis peaks hageja olema tõendanud vähemalt seda, et ta on teinud kõik taastamistööde

lõpuleviimiseks vajalikud endapoolsed toimingud, sh tellinud ehitusprojekti, taotlenud ja

saanud ehitusloa, sõlminud ehituslepingu jne. Hageja ei ole kohtule esitanud mitte ühtegi

tõendit, millest nähtuks, et hageja on teinud selliseid toiminguid, mida saaks taastamistööde

organiseerimisena käsitleda.

4.9. Hageja ei saa kostjalt nõuda käibemaksu hüvitamist, kuna hagejale ei ole käibemaksu

näol kahju tekkinud. Hageja enda väidete ja hageja poolt kohtule esitatud tõendite kohaselt on

kõik väidetavad hoone taastamise kulud kandnud Ritter Tele OÜ, kes on

käibemaksukohustuslane. Seda, et Ritter Tele OÜ jaoks on käibemaks kulu, st Ritter Tele OÜ

ei saa käibemaksu riigilt tagasi küsida, ei ole hageja väitnud ega tõendanud. Samuti ei ole

hageja tõendanud seda, et hageja on Ritter Tele OÜ-ga või mistahes muu kolmanda isikuga

sõlminud kokkuleppe, mille kohaselt peab hoone taastamiskulud lõppkokkuvõttes kandma

hageja. Kahju hüvitamise üldpõhimõtete kohaselt ei tohi kahju hüvitamine kaasa tuua

kahjustatud isiku rikastumist (vt VÕS § 127 lg-d 1 ja 5).

4.10. Maakohus oleks pidanud hageja viivisenõude rahuldamata jätma. Hageja saab oma

suurendatud nõude osalt 147 868, 40 eurot viivist nõuda kõige varem alates 28. märtsist 2023,

st päevast, mil hageja esitas kohtule nõudesuurendamise avalduse. Maakohus aga asus

seisukohale, et hageja saab ka suurendatud nõudelt viivist nõuda alates 5. augustist 2021.

Kostja leiab, et maakohtu selline seisukoht on nõuetekohaselt põhjendamata ja vastuolus VÕS

§ 113 lg-tega 1 ja 2.

4.11. Maakohus jaotas menetluskulud valesti ka juhul, kui asuda seisukohale, et hagi osaline

rahuldamine maakohtu otsuse resolutsioonis toodud ulatuses oli põhjendatud. Sellisel juhul

oleks maakohus pidanud menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel jaotama selliselt, et 82,9%

hageja ja kostja menetluskuludest jäävad kostja kanda ning 17,1% hageja kanda. Maakohtu

kaalutlused jätta kostja menetluskulud tervikuna kostja kanda on lubamatud ja asjakohatud.

4.12. Maakohus rikkus hageja menetluskulude kindlaksmääramisel menetlusõiguse norme.

Maakohus on hageja menetluskulusid kindlaks määrates hageja poolt nõutud menetluskulude

hüvitisele lisanud eksperditasu 8795 eurot, mille hüvitamist hageja 11. detsembri 2023

menetluskulude nimekirjas ei nõudnud. Maakohus ei saa kindlaks määrata menetluskulusid,

mille kindlaksmääramist menetlusosaline ei ole taotlenud. Otsusest ei selgu, millise

menetlusõiguse normi alusel käsitles maakohus eksperditasu hageja menetluskuluna

olukorras, kus selle kulu kandis tegelikult hoopis Ritter Tele OÜ ning puuduvad tõendid,

millest nähtuks, et hageja on eksperditasu Ritter Tele OÜ-le hüvitanud või võtnud Ritter Tele

OÜ ees kohustuse seda teha.

Maakohus jättis hageja menetluskulusid kindlaks määrates täielikult tähelepanuta kostja poolt

hageja menetluskuludele 14. detsembril 2023 esitatud vastuväited. Maakohtul oli võimalik

hageja menetluskulud kindlaks määrata maksimaalselt 13 344,16 euro ulatuses, sh riigilõiv

4760 eurot ja lepingulise esindaja kulud 8584,16 eurot. Seda arvestades oleks maakohus

saanud kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulude hüvitise 11 062,26 eurot (82,9%

13 344,16 eurost).

5. Hageja ei pea apellatsioonkaebust põhjendatuks ning vaidleb sellele täies ulatuses vastu.

Hageja palub jätta kostja apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ning

apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud kostja kanda.

5.1. Hageja ei nõustu kostja arvamusega, et hagi nõude suurendamine oli selle muutmine ja et

hageja nõue on 183 545,62 eurot ületavas osas lõppenud. Hageja on esitanud hagiavalduse

põhjusel, et tal ei õnnestunud kostjaga kohtueelse läbirääkimiste ega ka lepitusmenetluse

kaudu leida kompromissi hoone taastamiseks vajalike tööde maksumuse küsimuses. Kuna

kohtu poolt määratud ekspert andis käesolevas menetluses värske hinnangu, mille järgi kulub

hoone taastamiseks, s.o viimiseks selle tulekahjueelsesse seisundisse suurem summa, kui

hageja on hagis esitanud, esitas hageja 27. märtsil 2023 kohtule avalduse nõude

suurendamiseks.

VÕS § 475 lg 3 ei piira hageja õigust käsutada oma menetluslikke õigusi oma nõude

vähendamisel ja suurendamisel VÕS § 475 lg-st 1 tuleneva kolmeaastase aegumistähtaja

jooksul, mida hageja käesolevas asjas ka teinud on. Nõude aegumine oli lepitusmenetluse ajal

peatunud.

5.2. Hageja ei ole maakohtumenetluse ajal hagi alust muutnud. Hageja tugineb ka peale

haginõude suurendamist samadele faktilistele asjaoludele, s.o ennekõike kindlustusjuhtumi

toimumisele ega ole seega hagi alust maakohtu menetluse kestel muutnud. Kahju suuruse

kalkuleerimine ei ole aga faktiline asjaolu, s.o haginõude esitamise eelduseks olev eluline

sündmus, mille uut käsitlust vms võiks pidada hagi aluse muutmiseks, mis omakorda eeldaks

TsMS § 376 lg 1 järgi eraldi kas kostja või kohtu nõusolekut.

Alternatiivselt leiab hageja, et kui 27. märtsil 2023 kohtule esitatud avaldust pidada hagi

muutmiseks (millega hageja ei nõustu), siis oli hagi muutmiseks olemas maakohtu nõusolek

TsMS § 376 lg 1 esimese lause järgi ning ka sel juhul ei oleks kostja nõusolek hagi

muutmiseks olnud vajalik.

5.3. Hageja ei nõustu kostja arvamusega, et maakohus on osaliselt lahendanud hageja nõude,

mida hageja ei ole maakohtule esitanud ja mida maakohus ei ole menetlenud.

Hageja esitas kohtule nõude kindlustushüvitise saamiseks. Hageja on hagi esitamisel ja

haginõude suurendamisel lähtunud samast kostja otsuses kasutatud valemist, erinevusega vaid

selles, et hageja ei arvestanud KKT p-st 14.3.3 tulenevalt maha kulumi osa, sest ehitise kulum

oli ekspertarvamuse järgi väiksem kui 40%. Samuti on hageja hagis ja hagi nõude

suurendamisel arvestanud hageja poolt juba tasutud hüvitise osaga summas 55 973,98 eurot.

Maakohus on hüvitise suuruse õigesti välja arvutanud. Kostja püüab jätkuvalt kohut eksitada.

KKT p 14.1 järgi hüvitatakse kahju eesmärgiga kompenseerida mõistlik remondi-, taastamis-

või asendamiskulu, mis on vajalik kindlustusjuhtumi toimumisele eelnenud olukorra

ligilähedaseks taastamiseks. Järelikult on taastamiskulu, millele lisanduvad lammutuskulud,

kahju hüvitise suuruseks (hageja käsitlus), mitte summaks, millest tuleks veel omakorda

säilinud hoone osade maksumus maha arvata (kostja käsitlus).

5.4. Hageja ei nõustu kostja väitega, et hageja on esitanud kostjale ebaõigeid andmeid. Kostja

märkis ise andmed poliisile ning sellisena see ka jõustus. Kostja ei ole tõendanud valeandmete

esitamist.

5.5. Maakohus tuvastas hoone tulekahjueelse taastamisväärtuse, hoone taastamiskulude,

kulumi ja lammutuskulude suuruse õigesti.

5.6. Hageja ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu ei ole hagejal õigust käibemaksu

tagasisaamiseks. Kostja ei ole tervikuna kindlustushüvitist hagejale välja maksnud, samas

lasub hagejal kohustus tagada kinnistul heakord ning alustada hoone taastamistöödega, mis

eeldab oluliste kulude kandmist. Tekkinud olukorras on hageja lammutus- ja ehitustegevuse

kulusid kandnud kolmas isik (Ritter Tele OÜ), mis aga ei vabasta kostjat tasumast

kahjuhüvitist koos käibemaksuga – hüvitise määramisel saab arvestada hageja enda õigusega

käibemaksu tagasisaamiseks ning hüvitis tuleks määrata sellest lähtuvalt, mida maakohus ka

õigesti teinud on.

5.7. Maakohus on ekspert T. Rattasepa ekspertarvamuse järgi õigesti hoone tulekahju-eelse

kulumi kindlaks teinud. Asja lahendamisel ei oma tähendust, milliste isikute (Ritter Tele OÜ)

kaudu hageja hoone taastamistöid korraldab. Puudub vaidlus, et kindlustatud hoone

taastamise tööd on hageja kinnistul käimas ning nendega on alustatud koheselt peale tulekahju

toimumist, s.o varem, kui kaks aastat peale kahjujuhtumi toimumist. Eeltoodud põhjusel leidis

maakohus õigesti, et kulumi osa kuulub kindlustushüvitise hulka. Kostja arusaama

paikapidavusel on KKT p 14.3.3 puhul tegemist eelnevalt läbi rääkimata, hagejat

ebamõistlikult kahjustava ja seetõttu tühise tüüptingimusega.

Hageja on hagiavalduse p-s 2.9 tuginenud Mulgi Ehitus OÜ arvetele ja maksekorraldustele

kui tõenditele, millega hageja soovis tõendada muu hulgas lammutustööde tegemist ja nende

eest tasumist.

5.8. Maakohus on õiguspäraselt jätnud hageja menetluskulud 85% ulatuses kostja kanda.

Maakohus rahuldas hagi 82,92% ulatuses ja kostja ei ole soovinud täita kindlustuslepingust

tulenevaid kohustusi, põhjustades hagejale ulatuslikud menetluskulud. Kostja ei ole hageja

kompromissettepanekutele isegi mitte vastanud.

Ekspertiisikulu väljamõistmisel sai maakohus tugineda tsiviilasja materjalidele ning kohus on

asja materjalide põhjal ekspertiisikulu kostjalt õigesti välja mõistnud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata osas, milles maakohus

rahuldas hageja koristus- ja lammutuskulude nõude ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja

10 051,20 eurot, samuti osas, milles maakohus jättis hagi 56 602,80 euro ulatuses

rahuldamata. Ülejäänud osas tuleb maakohtu otsus menetlusnormi olulise rikkumise tõttu

tühistada ja saata tsiviilasi TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistatud osas uueks läbivaatamiseks

maakohtule.

Kostja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

7. Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi rahuldas. Kostja

taotleb hagi täielikku rahuldamata jätmist. Osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata 56

602,80 euro osas, maakohtu otsust vaidlustatud ei ole ja maakohtu otsus on selles osas

jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust

vaidlustatud ulatuses (TsMS § 651 lg 1).

8. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle järgmiste asjas tähtsust omavate asjaolude üle: 1)

pooled sõlmisid 10. mail 2021 kodukindlustuslepingu nr 78149058, mille kohaselt oli

kindlustusesemeks XXX asuva paarismaja üks pool, kindlustuse perioodiks 27. mai 2021 –

26. mai 2022 ning kindlustatud riskiks oli mh tulekahju; 2) kindlustussummaks oli kokku

lepitud taastamisväärtus; 14. juunil 2021 toimus kindlustusobjektil tulekahju, milles

kindlustatud hoone sai kahjustusi; 4. augustil 2021 tegi kostja kahjujuhtumis otsuse, millega

määras hagejale kindlustushüvitise 55 973,98 eurot (koos käibemaksuga), mis on kostjale

välja makstud.

9. Ringkonnakohus käsitleb kostja apellatsioonkaebuse väiteid järgmises järjekorras.

Kõigepealt hindab ringkonnakohus, kas hageja on muutnud menetluses hagi alust ja eset, kas

hagejal oli õigus suurendada kohtumenetluses haginõuet ja kas hageja nõue on 183 545,62

eurot ületavas osas VÕS § 475 lg 3 alusel lõppenud (I), seejärel hindab ringkonnakohus kostja

väiteid, et hageja esitas kindlustuslepingu sõlmimisel hagejale ebaõigeid andmeid, mistõttu on

kostjal õigus keelduda kindlustushüvitise maksmisest (II). Järgmiseks kontrollib

ringkonnakohus, kas maakohus tuvastas hoone tulekahjueelse taastamisväärtuse ja

taastamiskulude suuruse õigesti (III) ja kas hageja lammutuskulude nõue on rahuldatud

ulatuses tõendatud (IV). Seejärel kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsust hoone tulekahju

eelse kulumi suuruse tuvastamise osas (V) ja käsitleb hoone kulumi hagejale makstavast

kindlustushüvitisest maha arvamist (VI). Lõpetuseks selgitab ringkonnakohus viivise

arvestust ja teeb menetluslikud otsustused (VII).

I

10. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et hageja on muutnud käesolevas asjas nii

hagi alust kui ka eset.

Riigikohus on selgitanud, et hageja selgelt väljendatud nõue ehk hagi ese TsMS § 363 lg 1 p 1

tähenduses on konkreetne hüve (praegusel juhul rahasumma), mille väljamõistmist hageja

kostjalt hagi rahuldamise korral soovib (vt näiteks RKTKo nr 2-18-4181/75 p 11). Hagi

aluseks on faktilised asjaolud, millele hageja oma nõuet esitades tugineb (TsMS § 363 lg 1 p

2). Hagi muutmiseks ei peeta: esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamist või

parandamist, ilma et muudetaks hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid, samuti põhinõude või

kõrvalnõuete suurendamist (TsMS § 376 lg 1 p-d 1 ja 2).

11. Hageja esitas 18. mail 2022 maakohtule nõude 176 345,62 euro kindlustushüvitise

saamiseks (hagiavalduse p 2.7). Hageja arvutas kahjuhüvitise järgnevalt: hoone

taastamistööde maksumus (P. Parki arvamuse järgi) 397 469,40 eurot – tulekahjus säilinud

hoone osade väärtus 164 949,80 eurot (41,50%) – omavastutus 200 eurot – hageja poolt

tasutud kindlustushüvitis 55 973,98 eurot. Kindlustushüvitisele lisaks nõudis hageja

kahjuhüvitise suuruse kindlakstegemisega seotud kulu 7200 eurot hüvitamist.

28. märtsil 2023 suurendas hageja nõuet kindlustushüvitise saamiseks 331 414,02 euroni ja

arvutas nõude suuruse ümber järgmiselt (IV kd lk 29): hoone taastamistööde maksumus

(T. Rattasepa ekspertarvamuse järgi) 668 088 eurot – tulekahjus säilinud hoone osade väärtus

347 100 eurot + lammutuskulud 59 400 eurot – omavastutus 200 eurot + kahjuhüvitise

suuruse kindlakstegemisega seotud kulud (OÜ Park Projekt audit) 7200 eurot = 387 388

eurot. Kuna kostja on hagejale tasunud kindlustushüvitisena 55 973,98 eurot, võttis hageja

selle summa nõudest maha.

Ringkonnakohus märgib, et hageja on nõuet suurendades esitanud hagis esitatuga võrreldes

samasuguse arvutuse, asendades P. Parki arvamusest võetud näitajad T. Rattasepa arvamusest

võetud näitajatega.

12. Hageja nõude aluseks oli hagi esitamisel 14. juunil 2021 aset leidnud kindlustusjuhtum

(tulekahju) ja hageja esitas sellest tulenevalt nõude oma kindlustusandja vastu

kindlustushüvitise saamiseks. Hageja ei ole neid asjaolusid menetluses muutnud. Hageja on

kasutanud TsMS § 206 lg-st 1 tulenevat õigust suurendada oma nõuet pärast ekspertarvamuse

saamist. Tuginemine ühele või teisele arvutusviisile ja/või asjatundja/eksperdi arvamusele on

oma sisult tõendi hindamine ja hageja seisukoht selles ei ole kohtule siduv ega kujuta endast

hagi eseme või aluse muutmist. Sama kehtib ka eksperdi kasutatava terminoloogia osas. KKT

p-de 14.2.1 ja 14.2.2 järgi on ehitise kindlustusväärtuseks taastamisväärtus, millest on maha

arvatud kulum. Taastamisväärtus on samaväärse ehitise esialgsel kujul ja kvaliteedis

taastamiseks tehtavate vajalike kulutuste summa. Taastamisväärtus on võrdne ehitise

taastamise maksumusega. Vastates kohtu küsimustele tuvastas ekspert T. Rattasepp

taastamisväärtusena täiesti uue samaväärse hoone ehitamise maksumuse ja eraldi tulekahjus

säilinud osade väärtuse (erinevalt P. Pargist, kes tuvastas kohe hoone hävinud osade

taastamistööde maksumuse keskmise hinna).

Maakohus rahuldas hagi ning mõistis välja kostjalt hageja kasuks kindlustushüvitisena 274

811,22 eurot, mille arvutas järgmiselt (otsuse p 61): hoone kindlustusväärtus (ehk hoone

taastamisväärtus) 330 991,20 eurot – omavastutus 200 eurot – kostja poolt hagejale välja

makstud kindlustushüvitis 55 973,98 eurot. Hoone taastamisväärtuse arvutamisel liitis

maakohus elamu taastamismaksumuse 320 940 eurot ja lammutus- ja koristustööde

maksumuse 10 051,20 eurot (maakohtu otsuse p 55). Hoone taastamismaksumuse arvutamisel

võttis maakohus aluseks T. Rattaseppa ekspertarvamuse andmed, mille kohaselt oli elamu

tulekahju eelne taastamisväärtus 668 088 eurot ja arvestades säilinud hoone osade väärtust

347 148 eurot (maakohtu otsuse p 42). Maakohus juhindus hagi rahuldamisel KKT p-st

14.2.2.

Maakohus rahuldas seega hageja kindlustushüvitise nõude ja õige ei ole kostja väide, et

maakohus rahuldas osaliselt nõude, mida hageja kohtule ei esitanud ja mida maakohus ei

menetlenud.

13. Asjas ei ole vaidlust, et hagi on esitatud VÕS § 475 lg-s 3 sätestatud üheaastase tähtaja

jooksul.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega otsuse p-des 15 - 19 ja ei pea vajalikuks

neid TsMS § 654 lg 6 alusel kõiki korrata. Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 475 lg-s 3

sätestatud hagi esitamise tähtaeg ei piira kuidagi hageja õigusi menetluses, sh hageja TsMS §

206 lg-st 1 tulenevat õigust haginõuet suurendada. Kostja vastupidised seisukohad ei ole

põhjendatud. Hageja nõue ei ole VÕS § 475 lg 1 järgi aegunud ega ka üheski osas VÕS § 475

lg 3 alusel lõppenud.

II

14. Järgmiseks käsitleb ringkonnakohus kostja väiteid, et hageja esitas kindlustuslepingu

sõlmimisel hagejale ebaõigeid andmeid, mistõttu on kostjal õigus keelduda kindlustushüvitise

maksmisest.

15. Kostja peab avaldaja esitatud ebaõigeteks andmeteks järgmisi poliisis sisalduvaid

andmeid: 1) tegemist ei ole paarismajaga, vaid 8-korteriga elamuga; 2) tegu on üürimajaga; 3)

elamu üldpind on 289 m2, mitte poliisil märgitud 205 m2; 4) hoones ei ole perioodil 2006 -

2021 poliisis kirjeldatud mahus renoveerimistöid tehtud.

Maakohus tuvastas, et kostja ei ole oma väiteid valeandmete esitamise osas tõendanud ning

seega ei olnud võimalik tuvastada, et hageja oleks kindlustuspoliisil märgitud andmeid üldse

kostjale avaldanud.

Hageja ei vaidle, et kindlustusobjektiks oli 8-korteriga üürimaja, mitte paarismaja. Elamu

üldpinna suuruse ja renoveerimistööde tegemise osas hageja kostja vastuväidetega ei nõustu.

Samuti ei nõustu hageja kostja väitega, et hageja ise esitas kostjale poliisil näidatud andmed.

16. Kindlustussuhe baseerub suuresti poolte vastastikusel usaldusel. Selleks, et

kindlustusandja saaks langetada otsuse, kas ja millistel tingimustel kindlustusrisk enda kanda

võtta, peab tal olema kogu oluline informatsioon vastava kindlustusriski kohta. Lepingueelne

valeteave võib viia olukorrani, kus kindlustuslepingu sõlmimisel kindlustusandja poolt

eeldatud andmed kindlustusriski (oht, mille vastu kindlustatakse) kohta ei vasta tegelikkusele.

Kindlustusvõtja teavitamiskohustus on sätestatud VÕS § 440 lg-s 1 ja see on tuletatav ka

VÕS § 14 lg-st 2. Põhimõtteliselt on kindlustusandjal ka endal õigus vastavat informatsiooni

hankida, kui ta sellega ei riku kindlustusvõtja õigusi (vt J. Lahe, O.-J. Luik. Kindlustusõigus.

2018, lk 96). Teavitamiskohustuse piiritlemise eesmärgil sätestab VÕS § 440 lg 2

kindlustusvõtja õiguse mitte teavitada kindlustusandjat asjaoludest, mis on viimasele juba

teada või mille suhtes võib mõistlikult eeldada, et see on kindlustusandjale teada. Sama

põhimõte on sätestatud Salva kindlustuse üldtingimuste p-s 9.2.

Hageja selgitas maakohtu istungil, et kostja kogus andmed ise, hageja edastas kostjale üksnes

varasema IF kindlustuse poliisi, millel olid kindlustusobjekti kohta samad andmed, muid

eraldi avaldusi kindlustusandjale lepingu sõlmimiseks hageja kostjale ei teinud. Hageja leiab,

et kuivõrd kostja X kontor asus naaberhoones hagejalt üüritud ruumides (hageja oli kostjale

üürileandjaks), kust kindlustusobjekt oli aknast näha, siis pidi kostjale olema teada, millist

hoonet hageja soovib kindlustada (maakohtu protokoll IV kd lk 121 pöördel).

Ringkonnakohus leiab, et arvestades VÕS § 440 lg-s 2 ja Salva üldtingimuste p-s 9.2

sätestatut saab mõistlikult eeldada, et kostjale pidi olema minimaalselt teada asjaolu, et

kindlustusesemeks on kortermaja.

17. Hageja tugineb oma väidetes valeandmete kohta eelkõige asjatundja L. Vürsti arvamusele

(I kd lk 16), kes tuvastas Rahvusarhiivist väljastatud 18. novembril 1977 koostatud hoone

plaani ja eksplikatsiooni alusel hoone brutopinnana 298 m2 (ühe korruse brutopind on 149 m2)

ja võttis selle pinna suuruse ka taastamisväärtuse arvutamisel aluseks. L. Vürst seadis kahtluse

alla ka poliisis märgitud renoveerimistööd.

Ekspert T. Rattasepp lähtus ehitusregistri andmetest (millest L. Vürst ei ole lähtunud) ning

tuvastas ehitise tehnilised näitajad, milleks on ehitusalune pind 149 m2 ja suletud netopind

204,7 m2. Majandus- ja taristuministri 2. juuli 2015 määruses nr 57 „Ehitise tehniliste

andmete loetelu ja arvestamise alused“ puuduvad mõisted „üldpind“ ja/või „elamu üldpind“.

Ehitusregistris hoone suletud brutopinna andmeid ei esitata, kuid seda on võimalik arvestada

korruste suletud brutopinna kaudu (vt ka eksperdiarvamus III kd lk 58 pöördel). Salva

üldtingimused või KKT ei määratle neid mõisteid määrusest nr 57 erinevalt. Seega leiab

ringkonnakohus, et poliisil hoone üldpinnana märgitud 205 m2 vastab ehitusregistri andmetele

hoone netopinna kohta ning poliisi andmed kindlustatud ehitise suuruse kohta ei ole ebaõiged.

18. Poliisil on märgitud, et kindlustuskohas on viimase 15 aasta jooksul, st aastatel 2006 –

2021 tehtud järgmisi renoveerimistöid: uuendatud siseviimistlus, välja vahetatud katus,

täielikult renoveeritud või väljavahetatud aknad ja välisuks, fassaad ja soojustus,

elektrisüsteem, küttesüsteem ning vee- ja kanalisatsioonisüsteem.

Kostja peab neid andmeid tuginedes L. Vürsti arvamusele valeandmeteks (I kd lk 16 pöördel).

Ringkonnakohus märgib, et L. Vürsti arvamus ebaõigete andmete esitamise osas on

üldsõnaline, asjatundja väited ei ole seostatud vaatlusprotokolli, fotode vms-ga. L. Vürst ei

väida, et renoveerimistöid ei ole vaidlusalusel perioodil üldse tehtud. Samas on P. Park

avaldanud arvamust, et näiteks elektrisüsteemi oli viimase 11 aasta jooksul etapiti

renoveeritud ning selles oli võimalik paikvaatluse ajal veenduda (I kd lk 39). Ringkonnakohus

leiab, et arvestades eeltoodut ei ole kostja oma väidet selles, et hageja on renoveerimistööde

ulatuse osas esitanud poliisil valeandmeid piisavalt tõendanud.

Poliisil on ka märge, et tegemist ei ole üüripinnaga. Asjas ei ole vaidlust, et tegelikult oli

tegemist üüripinnaga, st andmed ei ole poliisil selles osas õiged.

19. VÕS § 434 lg 1 kohaselt on kindlustusandja kohustatud pärast kindlustuslepingu

sõlmimist väljastama kindlustusvõtjale kindlustuspoliisi. VÕS § 436 lg 1 kohaselt loetakse

juhul, kui poliis ei kattu kindlustusvõtja avaldusega, poliisis sisalduv kindlustusvõtja poolt

heakskiidetuks, kui kindlustusvõtja ei vaidle sellele kõrvalekaldele vastu 14 päeva jooksul

poliisi saamisest. Salva üldtingimuste p 3.6 järgi kinnitab kindlustusvõtja esimese

kindlustusmakse tasumisega muu hulgas, et ta nõustub poliisil avaldatud teabega ning soovib

poliisile märgitud tingimustel kindlustuslepingu sõlmida.

Seega on kindlustuspoliis kui omalaadne kinnituskiri VÕS § 32 tähenduses ja ei ole käsitatav

kindlustusandja pakkumusena (VÕS § 16) (vt J. Lahe, O.-J. Luik. Kindlustusõigus. 2018, lk

102).

Maakohus jättis kostja vastuväited poliisi tähenduse osas tähelepanuta, millega rikkus

kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 442 lg 7).

20. Ringkonnakohus leiab, et kindlustuslepingu koormamine üürilepingutega oli selline

asjaolu, mille teadasaamiseks oli kostjal kindlustusandjana huvi. Seega oleks hageja

kindlustusvõtjana pidanud kostjale pärast poliisi saamist ja sellega tutvumist andma kostjale

teada ebaõigetest andmetest (tegemist oli üürimajaga) poliisil ka siis, kui ta ise ei olnud

poliisile eelnevalt kindlustusandjale ebaõigeid andmeid avaldanud. Kindlustusvõtja on

rikkunud Salva üldtingimuste p-st 3.6 tulenevat kohustust.

21. Kokkuvõtvalt tuvastab ringkonnakohus, et poliisile on kantud valeandmed selle kohta, et

tegemist on üüripinnaga. Samas ei ole kostja esitanud kohtumenetluses tõendeid, kuidas

nimetatud asjaolu oleks mõjutanud kostja riske, sh kindlustusmakse suurust.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kui ka hageja oleks esitanud kostjale

kindlustuslepingu sõlmimisel ebaõigeid andmeid, ei ole kostja tõendanud olulist asjaolu, et

kindlustuspoliisil märgitud andmed oleks kuidagi seotud vaidluse esemeks oleva

kahjujuhtumi tekkimisega või kahjuhüvitise suurusega, st kostja ei ole tõendanud, millises

ulatuses oleks tal hageja väidetava rikkumise tõttu õigus kahju vähendada (maakohtu otsuse p

27). Täidetud ei ole Salva üldtingimuste p-dest 17.8 ja 18.1.1 tulenevad eeldused, mis annaks

kindlustusandjale õiguse keelduda kindlustushüvitise maksmisest või hüvitist vähendada ning

maakohus ei pidanud sellel alusel hagi rahuldamata jätma. Kostja viidatud asjaolude

esinemisel oleks need võinud olla kostjale aluseks lepingust taganeda VÕS § 441 alusel selle

tõttu, et hageja ei teatanud talle enne lepingu sõlmimist kõikidest olulistest asjaoludest ja

rikkus sellise käitumisega VÕS § 440 lg-s 1 sätestatut (RKTKo nr 3-2-1-133-12, p 25). Sama

õigus on kostjal ka Salva üldtingimuste p-st 9.7 tulenevalt.

Maakohtu otsus on seega õige osas, milles maakohus tuvastas, et kostjal ei ole õigus keelduda

hagejale kindlustushüvitise maksmisest kindlustuslepingu sõlmimisel ebaõigete andmete

esitamise tõttu.

III

22. Järgmiseks kontrollib ringkonnakohus, kas maakohus tuvastas hoone tulekahjueelse

taastamisväärtuse ja taastamiskulude suuruse õigesti.

Praegusel juhul oli kindlustusobjektiks ehitis, mis on TsÜS § 54 lg 1 kohaselt kinnisasja

oluline osa. Ehitis hävis tulekahjus. Kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis VÕS § 132

lg 3 järgi eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise.

Hageja soovib lähtuvalt kindlustuslepingust kindlustusobjekti taastamise vajalike kulutuste

hüvitamist.

Maakohus tuvastas (otsuse p 36), et pooled on kindlustuslepingus leppinud kokku

kindlustatud eseme kindlustussumma suuruseks taastamisväärtuse VÕS § 480 lg 4 kohaselt,

kui ehitise kulum jääb alla 40%. Alates 40%-sest kulumist oli kokku lepitud hüvitise

suuruseks aga taastamisväärtus, millest on maha arvatud kulum. KKT p 14.1 järgi hüvitatakse

kindlustusjuhtumi korral kahju eesmärgiga kompenseerida mõistlik remondi-, taastamis- või

asendamiskulu, mis on vajalik kindlustusjuhtumi toimumisele eelnenud olukorra

ligilähedaseks taastamiseks.

Maakohus tuvastas, et kindlustusleping (sh üldtingimused) ei sisalda kokkulepet

taastamisväärtuse kindlakstegemise korra kohta, v.a KKT p 14.2.3, mis näeb ehitise kulumi

suuruse kindlakstegemiseks eksperdi kaasamise. Maakohus on põhjendatult viidanud ka VÕS

§-le 489, mis reguleerib kindlustusandja kohustusi kahju kindlakstegemisel (lg 1), samuti

poolte õigust nõuda kahju suuruse kindlaks määramist kohtu poolt neil juhtudel, kui pooled ei

suuda kahju suuruses kokku leppida (lg 2). Kahju suuruse kindlaksmääramise eksperdi poolt

sätestab ka VÕS § 490, kuigi käesolevas asjas ei ole pooled kokkulepet eksperdi määramise

osas sõlminud.

23. Asjas on hoone taastamisväärtuse tõendamiseks esitatud kolm erinevat arvamust –

asjatundjate L. Vürsti ja P. Parki ning ekspert T. Rattaseppa arvamus, mis kõik on oma

hinnangutes ehitise taastamisväärtusele erinevad. Neid arvamusi tuleb kohtul hinnata TsMS

§ 232 lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt koosmõjus teiste tõenditega.

Maakohus on lähtunud kahju suuruse kindlakstegemisel kohtu määratud eksperdi T.

Rattaseppa arvamusest (III kd lk 105 jj) ja eksperdi kohtuistungil antud selgitustest. Vastuseks

kostja kriitikale märgib ringkonnakohus, et asjas puuduvad sellised andmed, mis lubaksid

pidada ekspert T. Rattaseppa erapoolikuks. Sellele järeldusele ei saa ringkonnakohus jõuda

üksnes seetõttu, et kostja ei nõustu eksperdi järeldustega.

T. Rattasepp tuvastas, et samaväärse hoone ehituskulud (tulekahju eelne taastamisväärtus)

2022. aasta IV kvartali käibemaksuga ehitushindades on 668 088 eurot, hoone säilinud osade

väärtus koos käibemaksuga on 347 148 eurot ja kahjustuste taastamiskulud koos

käibemaksuga on 320 940 eurot. Hoone tulekahju eelseks füüsiliseks kulumiks hindas ekspert

35%.

Hageja taotlusel on oma hinnangu hoone taastamisväärtusele andnud ka asjatundja P. Park,

kes tegi kindlustusobjektil erakorralise auditi 11. novembri 2021 seisuga. Ehitise

taastamismaksumuse väljaselgitamiseks esitas ta hinnapäringu ehitusettevõtetele. P. Parki

hinnang hoone taastamisväärtusele on ehitusettevõtete hinnakalkulatsioonide keskmine.

24. Kostja on menetluses kritiseerinud T. Rattaseppa taastamisväärtuse hindamisel kasutatud

eelarvestamise meetodit (mille maakohus võttis hagi rahuldamisel aluseks) põhjusel, et

meetodi kasutamiseks vajalikud lähteandmed (põhiprojekti staadiumis eelprojekt) puudusid.

L. Vürst on avaldanud arvamust, et projekti puudumisel jõuavad erinevad eksperdid väga

erinevate tulemusteni (IV kd lk 45 pöördel), mis praegusel juhul ongi aset leidnud (P. Parki ja

T. Rattaseppa kalkulatsioonid hävinud hoone osade taastamismaksumuse kohta erinevad väga

suurel määral).

Ringkonnakohus leiab, et eelarvestamise meetodi kasutamine taastamisväärtuse hindamiseks

ilma projektita on lubatav olukorras, kus kindlustusvõtjal taastamisprojekt üldse puudub või

tal ei ole taastamishuvi. Käesoleval juhul ei ole tegemist sellise olukorraga.

25. Kostja esitas 19. novembril 2023 maakohtule foto hoone taastamistööde kohta (IV kd, lk

102 -104). Maakohtu 27. novembri 2023 istungil kinnitas hageja, et ehitatakse projekti järgi,

projekti kohtule hageja ei esitanud (IV kd, lk 125). Ringkonnakohtu istungil kinnitas hageja,

et ta tegeleb hoone taastamisega ning olemas on ka ehitusprojekt, mida ei ole kohtule esitatud

seetõttu, et ehitusprojekt valmis pärast eelmenetluse lõppu. Taastamine käib samas mahus,

materjalid on mõnevõrra erinevad. Puitosad on lammutatud. Vanadest konstruktsioonidest on

kasutusel üksnes vundament ja kelder (V kd lk 34-35).

26. Ringkonnakohus märgib, et kohtu ülesandeks on juhtida asjas menetlust ja tagada kõigi

asjas oluliste asjaolude välja selgitamine. Asja läbivaatav kohus peab pärast tõendite uurimist

arutama menetlusosalistega menetluse seisu ja selle lõpetamise väljavaateid ning küsima

menetlusosalistelt, kas nad soovivad täiendada asja arutamist (TsMS § 401 lg 1 ja lg 2). Kui

menetluse käigus selguvad uued asjaolud, saab kohus teha pooltele ettepaneku esitada

täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lg 2 teine lause).

Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis asja arutades välja selgitamata, millise projekti järgi

hageja tulekahjus hävinud hoone taastamistöid teeb. Olukorras, kus kindlustusvõtja ei soovi

ehitist taastada täpselt tulekahjueelses seisundis ja samade materjalidega ning on koostanud

taastamisprojekti (ning ilmselt ka eelarve), ei pruugi kahjude kalkuleerimine eksperdi poolt

eelarvestamismeetodil tagada asja parandamise mõistlike kulude hüvitamist (VÕS § 132 lg 3).

Ekspert on selgitanud, et ta on andnud hinnangu eesmärgiga taastada ehitis tulekahju eelses

seisundis, mis ei pruugi olla kooskõlas tegelike faktiliste asjaoludega. T. Rattasepp on

lähtunud ehituskulu kalkuleerimisel hävinenud hoonega samasugustest ehitusmaterjalidest ja

-toodetest (vundamentide raudkivimüüritis, püstpalkidest kandevseinad, lubikrohvkatted) ning

samaväärseid tehnosüsteeme sisaldavast hoonest. Hagejal aga sellist eesmärki ei ole.

Maakohus rikkus menetlusnormi sellega, et jättis hagejale selgitamata, et olukorras, kus

hagejal on ehitise taastamiseks olemas projekt, ei pruugi olla põhjendatud lähtuda ehitise

taastamisväärtuse arvutamisel T. Rattaseppa või P. Parki kasutatud arvestusmeetodist, sest

taastamisväärtuse arvutamiseks vajalikud lähteandmed saab võtta taastamisprojektist.

27. Sellises olukorras ei ole ka õige maakohtu seisukoht, et hagi rahuldamisel tuleb lähtuda

T. Rattaseppa eksperdiarvamusest. Asja uuel arutamisel on hagejal võimalik esitada kohtule

taastamisprojekt ja muud ehitise taastamist tõendavad tõendid. Maakohus saab teha hagejale

ettepaneku tõendite esitamiseks TsMS § 230 lg 2 alusel. Maakohus peab taastamisväärtuse

suuruse kindlakstegemisel hindama kõiki tõendeid kogumis, sh ka asjatundjate L. Vürsti ja P.

Parki ning ekspert T. Rattaseppa arvamusi. Hagejal on asja parandamise mõistlike kulude

tõendamiskoormis (TsMS § 230 lg 1). Kui hagejal on taastamisprojekt olemas ja ta seda

kohtule ei soovi esitada, tuleb maakohtul sellega tõendite hindamisel arvestada.

Taastamisprojekt on tõendina oluline ka poolte vaidluses, millisel kujul hageja ehitist taastab

(vt selles osas käesoleva otsuse p-d 41 - 45).

28. Arvestades eeltoodud menetlusnormi olulisi rikkumisi, tuleb maakohtu otsus

kindlustushüvitise suuruse väljamõistmise osas tühistada (v.a koristus- ja lammutuskulud 10

051,20 eurot, vt selle kohta käesoleva otsuse IV osa) ja saata asi tühistatud osas maakohtule

uueks läbivaatamiseks.

29. Vastuseks kostja väidetele apellatsioonkaebuses asjatundja L. Vürsti arvamuse kui tõendi

kohta märgib ringkonnakohus järgmist. Kostja lähtus hagejale kindlustushüvitise välja

maksmisel üksnes asjatundja L. Vürsti arvamusest, kes hindas hoone taastamisväärtuseks 180

972,29 eurot (koos käibemaksuga) ja lähtus selle arvestamisel majandus- ja taristuministri 11.

juuni 2015 määruse nr 63 „Hoone keskmise ehitusmaksumuse hindamise kord“ lisast

„Baasaasta ehitusmaksumus suletud brutopinna ruutmeetri kohtaseisuga 1. jaanuar 2007“,

kasutades täiendavalt statistikaameti ehitushinna indeksit.

Ringkonnakohus märgib, et määrus nr 63 on kehtestatud ehitusseadustiku (EhS) § 63 lg 5

alusel energiatõhususe kriteeriumite rakendamiseks, otsustamaks, kas tegemist on olulise

rekonstrueerimisega EhS § 63 lg 4 tähenduses. Seega ei ole L. Vürsti kasutatud valemi

eesmärgiks tagada kindlustusjuhtumiga tekitatud kahju hüvitamine. Asja uuel läbivaatamisel

tuleb maakohtul hinnata L. Vürsti arvamust uuesti koos hageja poolt esitatava

taastamisprojekti ja teiste tõenditega ning võtta seisukoht, kas hagejale juba makstud

kindlustushüvitis tagab asja parandamise mõistlike kulude hüvitamise.

30. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hagejal on õigus nõuda kahjuhüvitist koos

käibemaksuga. VÕS § 132 lg 3 esimese aluse järgi hõlmab kahjuhüvitis asja kahjustamise

korral eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise.

Hageja soovib hoone taastamiseks vajalike kulutuste hüvitamist kindlustussumma ulatuses, et

ehitist taastada. Taastamistööde puhul tuleb tasuda ka käibemaks (RKTKo nr 3-2-1-133-12, p

24). Riigikohus on ka leidnud, et kui kindlustatud hoonet ei asuta taastama mõistliku aja

jooksul pärast kindlustushüvitise saamist, siis on kindlustusandjal võimalus esitada nõue

kindlustusvõtja vastu VÕS § 1028 lg 1 jj alusel.

IV

31. Ringkonnakohus leiab, et hagis esitatud lammutus- ja koristuskulude nõue on maakohtu

rahuldatud ulatuses 10 051,20 eurot põhjendatud ja tõendatud. Maakohtu otsus tuleb jätta

selles osas muutmata. Maakohus lähtus nimetatud kulude suuruse hindamisel nende tööde

tegemiseks tegelikult tehtud kulutustest, mis on tõendatud Mulgi Ehitus OÜ arvete ja aktidega

(I kd lk 158–163). Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega (p-des 46, 46.1–

46.5) ja ei pea vajalikuks neid kõiki korrata (TsMS § 654 lg 6).

32. Kostja vastuväite kohaselt ei saa Mulgi Ehitus OÜ akte ja arveid tõenditena arvestada, sest

hageja ei ole nimetatud tõenditele hagis tuginenud (hageja tugines tõendina ekspert T.

Rattasepa arvamusele), samuti on tegemist asjassepuutumatute tõenditega, sest need on

koostatud Ritter Tele OÜ poolt tellitud XXXXX kortermaja lammutustöödeks.

Ringkonnakohus märgib, et hageja esitas Mulgi Ehitus OÜ arved ja aktid koos

hagiavaldusega (hagi lisa 11). Hagiavalduse p-s 2.9 on hageja viitega nimetatud tõenditele

märkinud, et ta on teinud ehitise kahjustada saanud osa lammutustöid ja on nende tööde eest

tasunud.

Ringkonnakohtu istungil avaldas hageja, et Mulgi Ehitus OÜ arvetel on tööde tegemise

asukoha märkimisega eksitud (töid tehti mitte XXXXX, vaid XXXXX, mis asub X XXXXX

nurgal), samuti ei asu aadressil XXXXX kortermaja, vaid parkla. Ringkonnakohus nõustub

hageja selgitusega ja loeb aktides ja arvetes märgitud lammutustööd maakohtu tuvastatud

ulatuses tehtuks kindlustusobjektil.

Hageja selgitas ka seda, et tööde tegemist rahastab hagejaga seotud äriühing Ritter Tele OÜ.

Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus ei ole rikkunud TsMS § 5 lg-s 1

sätestatut ning on lammutuskulude väljamõistmisel lähtunud hageja esitatud tõenditest. Osas,

milles hageja koristus- ja lammutuskulude nõue ei olnud tõendatud, jättis maakohus hagi

rahuldamata. Tõendite hindamisel lähtus maakohus põhjendatult Riigikohtu seisukohast

tsiviilasjas nr 3-2-1-131-04, p-s 20, et juba tehtud koristus- ja lammutustööde puhul on

kahjuks tegelikult tehtud kulutused, mitte koristus- ja lammutustööde arvestuslik maksumus.

Juba tehtud koristus- ja lammutustööde puhul on kahju hüvitamiseks oluline tuvastada tehtud

tööde maksumus ning hagi rahuldamisel ei oma tähtsust, kes algselt tehtud töö eest tasus.

Olukorras, kus kindlustusvõtja vaidleb kindlustusandjaga kindlustushüvitise suuruse üle, ei

pruugi kindlustusvõtjal olla endal võimalik tehtud töö eest tasuda.

V

33. Pooled vaidlevad hoone tulekahjueelse kulumi suuruse üle. KKT p 14.2.3 kohaselt on

kulum ehitise seisundit, eelkõige selle vanust ja amortisatsiooni väljendav mõistlik summa,

mis võib olla väljendatud protsendina ehitise taastamismaksumusest. Kulumi määramiseks

võib kasutada vastava eksperdi abi. Ehitise kindlustusväärtuse leidmiseks tuleb kulum

taastamisväärtusest maha arvata (KKT p 14.2.1).

Maakohus tuvastas ekspert T. Rattaseppa arvamuse alusel hoone tulekahjueelse kulumi

suuruseks 35% (otsuse p 54).

34. Kostja leiab, et ainuke KKT p-le 14.2.3 vastav tõend on asjatundja L. Vürsti arvamus,

kelle hinnangul on kulumi suuruseks 46,94%.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et L. Vürst on „teadmata

kvalifikatsiooniga isik“, mistõttu tema arvamus ei saa juba seetõttu ümber lükata

registreeritud eraeksperdi hinnangut. L. Vürst on oma arvamuse allkirjastamisel märkinud, et

ta on diplomeeritud ehitusinsener, tase 7, kutsetunnistus nr 142701 (I kd lk 19) ja neid

andmeid ei ole menetluses teiste tõenditega ümber lükatud.

Kulumi arvestuse kohta on oma arvamuse andnud ka asjatundja P. Park, MSc, kes on

volitatud ehitusinsener, tase 8; tuleohutusekspert, tase 6 ja keemiatehnoloogia insener (I kd lk

30). Kohtu määratud eksperdina andis arvamuse PhD T. Rattasepp, volitatud insener tase 8.

Seega vastavad kõik arvamuse andjad asjatundja/eksperdina KKT p-s 14.2.3 sätestatule.

35. Ringkonnakohus rõhutab, et mitte ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaks määratud

jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti (TsMS § 232 lg 2). Käesolevas asjas ei ole

pooled leppinud kokku teisiti. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kulumi hindamisel

järginud tõendite täieliku, igakülgse ja objektiivse hindamise nõuet (TsMS § 232 lg 1).

36. KKT p 14.2.3 järgi võivad mõlemad pooled kasutada kulumi hindamiseks eksperti, kes

peab kulumi arvestamisel lähtuma ehitise vanusest ja amortisatsioonist. T. Rattasepp on

lähtunud kulumi hindamisel Eesti Riikliku Elamuameti 1. jaanuari 1992 käskkirjaga nr 20

kinnitatud hoonete füüsilise kulumise määramise tabelitest, mis on eksperdile teadaolevalt

ainsaks saada olevaks infoks Eestis hoonete füüsilise kulumi hindamisel. Muud õigusaktid

selle kohta puuduvad (III kd lk 68).

Ekspert T. Rattasepp on esitanud hoone tulekahju-eelse füüsilise kulumi hinnangu tabelina

(III kd lk 81 - 84). Tabelist on jälgitav, kuidas ekspert on saanud kulumi suuruseks 35% (vt

tabeli viimane veerg (ehituskulud kokku). Kostja on apellatsioonkaebuses märkinud (kaebuse

p 9.7), et ekspert on kulumi arvestamisel määranud kulumi ka projekteerimisele, platsi

korrashoiukuludele, platsi üldkuludele ja projektijuhtimiskuludele, st mittefüüsilistele

kuludele.

Ekspert on maakohtu istungil oma arvestusi selgitanud (IV kd lk 150 - 151). Ekspert selgitas,

et ta kasutas kulumiarvestuse tabelis ehituskulude tabeliga sama struktuuri. Seetõttu on ta

näidanud mittefüüsilised kulud ka kulumi arvestuses eraldi. Teine võimalus on need

ehitustööd, mis ei ole otseselt seotud füüsilise olemusega, redutseerida kõikide ehituskulude

peale laiali, st lisada protsentuaalselt füüsiliste kulude hinnale. Lõpptulemus oleks täpselt

sama. Eksperdi kulumiarvestust ei mõjuta see, et mittefüüsilised ehituskulud on eraldi välja

toodud.

37. Maakohus on otsuse p-s 53 põhjendanud, miks ta ei nõustu asjatundja L. Vürsti

arvamusega kulumi suurusele. Maakohus leidis, et L. Vürsti arvamuses on mitmed

kulumiprotsenti mõjutavad asjaolud arvestamata jäänud ning hoone vanust ning kulumise

astet on üle hinnatud.

Asjatundja L. Vürst on ehitise füüsilise kulumi hindamiseks hinnanud lisaks ehitise vanusele

eraldi ehitise osade kulumit (esitatud ka tabeli kujul: alused ja vundament; välisseinad;

välisviimistlus; siseseinad; aluspõrandad, vahelaed ja trepid; aknad ja välisuksed; katus;

siseviimistlus ja siseuksed; ahjud, pliidid, korstnad; elektrisüsteem; vesi- ja kanalisatsioon,

sanitaartehnika) ning esitanud seejärel üldhinnangu ehitise kulumile. Tabelist (I kd, lk 20) ei

nähtu selgelt, kuidas jõudis L. Vürst lõppjäreldusele, et kogu ehitise kulum on just 46,94%.

Vajalikud arvutustehted arvamuses (sh tabelis) puuduvad ja need puuduvad ka L. Vürsti

täiendavas arvamuses.

38. Asjatundja P. Park iseseisvalt ehitise kulumit ei hinnanud, vaid andis üksnes hinnangu

L. Vürsti arvestatud kulumi suurusele (I kd lk 38). P. Park leidis, et L. Vürst on ebaõigesti

kajastanud välisviimistluse ja elektritööde kulumi suurust. Vastavalt L. Vürsti arvestatud

kulumi suurust korrigeerides hindas P. Park ehitise kulumi suuruseks 35 - 37%, kuid ka P.

Parki arvamusest ei nähtu, milliste arvutuste tulemusena on asjatundja sellisele järeldusele

jõudnud.

Seega on kulumi selge arvestus esitatud üksnes T. Rattaseppa arvamuses. Ringkonnakohus

leiab, et selgete arvestuste (metoodika) puudumise tõttu ei ole asjatundjate L. Vürsti ja P.

Parki arvestus (ja seda sõltumata nende hinnangutest ehitise üksikosade kulumi suurusele)

kogukulumi suuruse osas jälgitav ja kontrollitav, mistõttu nende arvamustega ei saa kulumi

hindamisel arvestada. Maakohus tuvastas põhjendatult hoone tulekahju eelse kulumi

suuruseks 35%. Apellatsioonkaebuse väited ei anna ringkonnakohtule alust asuda hoone

kulumi suuruse osas maakohtu tuvastatust erinevale seisukohale.

VI

39. Maakohtu tuvastatu kohaselt tuli KKT p 14.3.3 järgi kindlustusandjal hüvitada hagejale

kindlustusväärtusest ka kulumi osa, sest ehitise kulum oli alla 40% (maakohtu otsuse p 56).

VÕS § 480 lg 4 võimaldab pooltel kokku leppida, et ehitise taastamise korral ei arvestata

kindlustusväärtuse kindlakstegemisel ehitise vanust ja amortisatsiooni (kulumit), millisel

juhul võib kindlustusvõtja nõuda summat, mis on vajalik samaväärse ehitise ehitamiseks

(RKTKo nr 3-2-1-133-12 p 23).

KKT p 14.3.3 kohaselt, kui ehitise kulum on väiksem kui 40% ja kindlustusvõtja tõendab

hävinud või kahjustunud ehitise taastamise huvi ning organiseerib hiljemalt kahe aasta

jooksul alates kahju tekkimise hetkest ehitise taastamistööd samal asukohal, hüvitab

kindlustusandja lisaks kindlustusväärtusele ka kulumi osa.

40. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et KKT p-i 14.3.3 ei saa tõlgendada selliselt, et

hoone taastamistööd peavad olema kahe aasta jooksul alates kahju tekkimise hetkest

lõpetatud. Selline tõlgendus võib viia selleni, et kindlustusandjaga kohtuvaidluse pidamise

tõttu vahendite puudumise tõttu polegi kindlustusvõtjal võimalik ehitise taastamisega

alustada. Ehitise kindlustusjuhtumi toimumise korral peaks kehtima eeldus, et kindlustusvõtja

hävinud ehitise ka taastab. Sellest eesmärgist tuleb kohtul ka vastavate lepingutingimuste

tõlgendamisel lähtuda. Kindlustustingimused, mis kohustavad kindlustusvõtjat kasutama

ehitise taastamiseks esmalt oma vahendeid, võib pidada ebamõistlikult kahjustavateks (vt ka

J. Lahe, O. J. Luik. Kindlustusõigus. 2018, lk 145).

41. KKT p 14.3.3 kohaldamiseks piisab, kui kohus tuvastab kindlustusvõtja huvi ehitis samas

asukohas taastada ning kindlustusvõtja on taastamistöödega kahe aasta jooksul kahju

tekkimise hetkest algust teinud. Maakohus luges hageja huvi ehitis taastada tuvastatuks,

tuginedes seejuures kostja esitatud fotole ehituse hetkeolukorrast (IV kd lk 104). Kostja võttis

maakohtu istungil omaks, et ehitustööd kinnistul toimuvad (IV kd lk 125).

Ringkonnakohus arutas kohtuistungil pooltega hoone taastamisega seotud asjaolusid. Hageja

selgitas (ringkonnakohtu istungi protokoll lk 10), et varasemalt oli tegemist ristpalkhoonega,

tänavapoolne sein oli punasest tellisest. Telliskivisein ei olnud taastatav, ilma

puitkonstruktsioonita kukuks see ümber. Nüüd on ehitusmaterjaliks kergplokk. Vanadest

konstruktsioonidest on kasutusel vundament ja keldrikorrus. Taastamisprojekt on olemas.

Kostja ei vaielnud, et hoone asukohas midagi tehakse, kuid ilma projektita on raske hinnata,

kas tegemist on taastamise või uue hoone ehitamisega.

42. Seega vaidlevad pooled, kas ehituse asukohas toimuvat saab käsitleda taastamisena KKT

p 14.3.3 tähenduses. Pooled ei ole ehitise taastamise täpses mõistes kindlustuslepingus (sh

lepingule kohalduvates üldtingimustes) kokku leppinud. VÕS § 480 lg 4 järgi tähendab

ehitise taastamine samaväärse ehitise ehitamist (RKTKo nr 3-2-1-133-12, p 23).

Ehitusseadustiku (EhS) § 4 lg 4 eristab lammutamise eesmärgi järgi ehitise ümberehitamist

ehk taastamist ja uue ehitise ehitamist. Eristamine on oluline eelkõige ehitamisele kehtestatud

avalik-õiguslike nõuete täitmiseks. Ehitise kindlustusjuhtumi korral peaks kehtima eeldus, et

kindlustusvõtja ehitise ka taastab (RKTKo nr 3-2-1-133-12, p 24). Just seda põhimõtet toetab

ka KKT p 14.3.3. Seega ei ole KKT p 14.3.3 kohaldamiseks vaja täpselt eristada ja hagejal

tõendada, kas tegemist on ehitise taastamisega EhS § 4 lg 4 tähenduses. Oluline on, et

kindlustusvõtja väljendab kokkulepitud tähtaja jooksul (kaks aastat kindlustusjuhtumi

toimumisest) huvi ehitada samas asukohas samaväärne ehitis. Huvi hindamisel saab arvestada

ka taastamiseks ettevalmistavate toimingutega, milleks on näiteks taastamisprojekti tellimine,

koristus- ja lammutustööd jms.

Ringkonnakohus leiab, et poolte poolt esile toodud asjaoludest ja kostja esitatud ühest fotost

(IV kd lk 106) ei saanud maakohus mõistlikult järeldada, et hageja ehitab samas asukohas

samaväärset ehitist. Taastamistööde tegemist peab tõendama hageja. Maakohus on jätnud

hagejale selles osas tema tõendamiskoormise selgitamata, millega on rikkunud TsMS § 392 lg

1 p-s 4 sätestatut.

43. Maakohus peab asja uuel läbivaatamisel selgitama pooltele tõendamiskoormist ja andma

võimaluse selles osas täiendavate tõendite esitamiseks. Ringkonnakohus asus juba eelnevalt

seisukohale, et taastamisprojekti olemasolul tuleb sellega taastamisväärtuse tuvastamisel

arvestada. Taastamisprojekt on ka oluline tõend hindamaks seda, kas tegemist on ehitise

taastamisega KKT p 14.1 tähenduses.

44. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus hindama asjas kogutud tõendeid ja võtma uuesti

seisukoha, kas hageja ehitab tulekahjus kahjustada saanud ehitisega samaväärset.

Ringkonnakohus selgitab, et ehitise samaväärsust ei mõjuta see, kas ehitamiseks kasutatakse

samu materjale ja ehitustehnilisi lahendusi. Kohtupraktikas on peetud näiteks põhjendatuks, et

kindlustusvõtja ehitas tulekahjus osaliselt hävinud 1. tuleohutusklassi kuulunud ehitise

asemele 2. tuleohutusklassi ehitise, samuti ehitist osaliselt muudeti: 50 m² võrra suurenes

hoone suletud netopind ja köetav pind; uus ehitis on laiema funktsionaalsusega (seda saab

kasutada kõrgema tule- ja plahvatusohtlikkusega tootmistegevusteks) ja ehitisest on

kõrvaldatud enne tulekahju esinenud ehituslikud puudused (vt RKTKo nr 2-18-12360).

Riigikohus on selgitanud, et kindlustusandja ei pea hüvitama kulusid, mis ei ole põhjuslikus

seoses kindlustusjuhtumiga (vt RKTKo nr 2-18-12360, p 12). Kuigi hageja võib soovi korral

ehitise taastamisel ehitada endise asemele parema ehitise, ei pea kostja kui kindlustusandja

sellest tingitud kulusid hüvitama.

45. Kinnistu, millel asuvat hoonet hageja taastab, kuulub jätkuvalt hagejale, seega on hageja

hoone taastaja ja ta võib hoone taastamiseks tellida töid kolmandatelt isikutelt (näiteks Ritter

Tele OÜ-lt). KKT p 14.3.3 kohaldamisel ei oma tähtsust, kes on tasunud lammutus- ja

taastamistööde eest. Vastavad kostja vastuväited ei ole asjakohased ning tuleb jätta

tähelepanuta.

VII

46. Kokkuvõtvalt märgib ringkonnakohus, et asja uuel läbivaatamisel peab maakohus

arvestades poolte esitatud ja asjas kogutud tõendeid hindama, kas olukorras, kus hageja esitab

hoone taastamisprojekti (ja ehituse eelarve vms dokumendid) ja väidab, et ta taastab ehitist

selle projekti alusel, on põhjendatud võtta hoone taastamisväärtuse hindamisel aluseks

asjakohane projekt ning eelarve. Lisaks peab maakohus hindama, kas hageja ehitab tulekahjus

kahjustada saanud ehitisega samaväärset ehitist KKT p 14.3.3 tähenduses. Seejärel tuleb

maakohtul otsustada, kas ja millises ulatuses tuleb hageja kasuks kindlustushüvitis välja

mõista.

47. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse põhinõude rahuldamise osas, tuleb

maakohtu otsus tühistada ka põhinõudelt viivise väljamõistmise osas apellatsioonkaebuse

põhjendustest sõltumata. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel lahendada ka hageja viivise

nõue.

Hageja arvestuse kohaselt muutus viivisenõue sissenõutavaks ajast, mil lõppes kahjukäsitlus,

st 4. augustil 2021. Hageja palub kostjalt välja mõista viivis tasumata jäänud

kindlustushüvitiselt 324 214,02 eurot alates hagi esitamisest kohtule 19. mail 2022 (IV kd lk

117). Maakohus mõistis kostjalt viivise hageja kasuks välja kogu rahuldatud

kindlustushüvitise nõudelt alates 5. augustist 2021, st päevast, mis järgnes kahjukäsitluse

lõppemise päevale 4. august 2021.

Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et hageja saab oma suurendatud nõude osalt viivist

arvutada kõige varem alates 28. märtsist 2023, st päevast, mil hageja esitas maakohtule nõude

suurendamise avalduse.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult leidnud, et hageja kindlustushüvitise

nõue muutus VÕS § 450 lg 1 ja § 82 lg 3 järgi sissenõutavaks kahjukäsitluse lõppemise

päevale järgnevast päevast, st 5. augustil 2021. Lähtudes kahju ühtsuse põhimõttest muutus

sellest ajast sissenõutavaks kogu hageja saamata jäänud kindlustushüvitise nõue, sõltumata

sellest, kas hageja suurendas kohtumenetluses algses hagis esitatud nõuet. Õige ei ole kostja

apellatsioonkaebuse seisukoht, et hageja saab suurendatud nõude osalt nõuda viivist kõige

varem alates 28. märtsist 2023.

Samas jättis maakohus hageja viivise nõude rahuldamisel tähelepanuta, et hageja palus viivise

kindlustushüvitiselt 324 214,02 eurot välja mõista mitte nõude sissenõutavaks muutumisest,

vaid hagi esitamisest 19. mail 2022. Seega on maakohus viivise suurendatud haginõudelt välja

mõistnud ka perioodi eest, mida hageja ei ole nõudnud.

48. Koristus- ja lammutuskulude nõude osas jääb maakohtu otsus muutmata.

49. Kuivõrd ringkonnakohus saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, tühistab

ringkonnakohus maakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse

kindlaksmääramise osas.

Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause ja §

174 lg 6 alusel maakohtu otsustada.

50. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele maakohtu poolse menetluskulude jaotuse osas

märgib ringkonnakohus järgmist.

Maakohus lähtus menetluskulude jaotamisel TsMS § 163 lg-st 1 ja jättis kõik kostja

menetluskulud tema enda kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hageja

menetluskulude katteks 85% hageja menetluskuludest. Seejuures märkis maakohus, et hageja

nõue rahuldati 82,92% ulatuses. Maakohus lähtus menetluskulude sellisel jaotamisel mh

sellest, et kohtuvaidluse põhjustas kostja soovimatus täita kindlustuslepingust tulenevat enda

põhikohustust ning suure osa menetluskuludest on põhjustanud kostja soovimatus arvestada

hageja poolt esitatud eksperthinnanguga kahjude suuruse kohta, samuti ei nõustunud kostja

kohtu määratud eksperdi arvamusega. Maakohus leidis, et kostja tegevus suurendas oluliselt

mõlema poole menetluskulusid.

Ringkonnakohus märgib, et TsMS § 163 lg 1 võimaldab hagi osalisel rahuldamisel kohtul

otsustada menetluskulude jaotus kolmel võimalikul viisil: 1) pooled kannavad menetluskulud

võrdsetes osades; 2) kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega; 3)

kohus jätab menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus menetluskulude jaotamisel nendest põhimõtetest

lähtuma. Üksnes asjaolu, et kostja ei nõustunud eksperdi arvamusega ja vaidles sellele vastu

ei saa olla aluseks jätta kõik kostja menetluskulud sõltumata menetluse tulemusest tema enda

kanda. Maakohus ei ole käsitlenud kostja tegevust menetluse venitamisena, millest tingitud

menetluskulude jaotamist sätestab TsMS § 169.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et maakohus võis ekspertiisitasu

hageja menetluskuluna arvestada, sest selline kulu nähtus tsiviilasja materjalidest (TsMS §

174 lg 1 teine lause).

/allkirjastatud digitaalselt/