3-20-759/28 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number

3-20-759

Otsuse kuupäev

29. november 2024

Kohtunik

Juhan Siider

Haldusasi

X kaebus Viru Vanglalt jalutuskäikude mittevõimaldamisega

tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks

Menetlusosalised

Kaebaja X

Vastustaja Viru Vangla

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X kaebus rahuldamata.

2. Jätta X taotlus vastustaja esitatud tõendite tagastamiseks rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30. detsembril 2024

(halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 181 lg 1, § 67 lg 4).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal

seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla direktori 17. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-1/45, 19. märtsi 2020. a

käskkirjaga nr 1-1/46 ja 30. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-1/49 kohaldati alates 16.

märtsist 2020 kinni peetavatele isikutele mitmesuguseid piiranguid seonduvalt riigis

eriolukorra väljakuulutamise ning COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise

3-20-759

levikuga maailmas ja sellest tingitud massilise nakatumise ohuga Eestis. Muu hulgas lõpetati

kinnipeetavate saatmised igapäevastele jalutuskäikudele värskes õhus.

2. X (kaebaja) vaidlustas eelnimetatud Viru Vangla direktori käskkirjad vaidemenetluse

raames ning taotles halduskohtult esialgse õiguskaitse korras endale vangistusseaduse

(VangS) § 55 lg-s 2 sätestatud jalutuskäikude võimaldamist. Tartu Halduskohtu 24. aprilli

2020. a määrusega haldusasjas nr 3-20-759 peatati osaliselt käskkirjade nr 1-1/45, nr 1-1/46 ja

nr 1-1/49 täitmine kaebaja suhtes ning kohaldati HKMS § 252 lg 4 alusel esialgset

õiguskaitset võimaldades X-ile VangS § 55 lg-s 2 ette nähtud jalutuskäike värskes õhus üks

tund päevas 30 päevaks ehk kuni 24. maini 2020. Kaebajale võimaldati vanglas jalutuskäigud

alates 25. aprillist 2020 ning alates 29. aprillist 2020 lõpetati vanglas jalutuskäikudele

saatmise piirangud (v.a karantiinis või isolatsioonis olevatele vangidele, Viru Vangla 27.

aprilli 2020. a käskkiri nr 1-1/55).

3. Kaebaja esitas 17. märtsil 2023 Viru Vanglale taotluse, milles palus hüvitada talle

ajavahemikul 16. märts kuni 24. aprill 2020 jalutuskäikude mittevõimaldamisega kaasnenud

kahju. Kaebaja nõudis hüvitist summas 1500 eurot, viidates enda tervise kahjustamisele ning

alandavale ja ebainimlikule kohtlemisele. Viru Vangla jättis 15. mai 2023. a otsusega nr 6-

16/66-2 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.

4. Kaebaja esitas 15. juunil 2023 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles nõudis Viru Vangla

direktori 17. märtsi 2020. a käskkirja nr 1-1/45, 19. märtsi 2020. a käskkirja nr 1-1/46 ja 30.

märtsi 2020. a käskkirja nr 1-1/49 osalise õigusvastasuse kindlakstegemist (s.o

jalutuskäikudele mittelubamise osas). Samuti nõudis kaebaja jalutuskäikudele

mittelubamisega kaasnenud tervisekahju ning alandava ja ebainimliku kohtlemisega tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamist kogusummas 1500 eurot. Kaebaja hinnangul on tegemist

riigilõivuvaba kaebusega, kuid alternatiivselt palus kaebaja vabastada end riigilõivu tasumise

kohustusest kaebuse esitamisel. Samuti soovis kaebaja eksperdi kaasamist.

5. Tartu Halduskohus tegi 22. septembril 2023 määruse, millega muu hulgas tagastas X

kaebuse osaliselt ehk Viru Vangla 17. märtsi 2020. a käskkirja nr 1-1/45, 19. märtsi 2020. a

käskkirja nr 1-1/46 ja 30. märtsi 2020. a käskkirja nr 1-1/49 osalise õigusvastasuse

kindlakstegemise nõuetes (resolutsiooni p 2), jättis kaebaja menetlusabi taotluse kaebuse

esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks väärikuse alandamisega tekitatud

hüvitamisnõuet puudutavas osas rahuldamata (resolutsiooni p 4), jättis X kaebuse käiguta ja

määras kaebajale riigilõivu tasumiseks tähtaja. Kohus viitas kohtupraktikale sarnastes asjades

ning hindas kaebuse perspektiivi väheseks.

6. Tartu Halduskohus võttis 18. oktoobri 2023. a määrusega menetlusse X kaebuse Viru

Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses värskes õhus jalutuskäikude

mittevõimaldamisega ajavahemikul 16. märts kuni 24. aprill 2020. Ühtlasi andis kohus

vastustajale tähtaja kaebusele vastamiseks ning jättis kaebaja taotluse ekspertiisi määramiseks

rahuldamata.

7. Viru Vangla esitas 17. novembril 2023 kohtule vastuse kaebusele, milles palub jätta

kaebuse rahuldamata, ja haldusmenetluse tõendid.

8. Tartu Halduskohus määras 24. septembri 2024. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus

menetluses ning andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja neile

3-20-759

vastuväidete esitamiseks. Kohus teatas määruses ka kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise

aja.

9. Kaebaja esitas 7. ja 14. oktoobril 2024 täiendavad seisukohad, sh viited tema hinnangul

asjakohastele Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) kohtulahenditele ning asus seisukohale, et

senine siseriiklik kohtupraktika jalutuskäikudele seatud piirangute õiguspärasuse kohta on

ekslik, vangla tegevust tuleb käsitleda õigusvastasena. Samuti on osad vangla esitatud tõendid

asjakohatud ja tuleks tagastada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

10. Kaebaja põhjendab kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt.

10.1. Kaebaja jääb vanglale esitatud kahjunõudes märgitud põhjenduste juurde ning on

seisukohal, et vangla kohaldas 2020. aasta kevadel piiranguid kinnipeetava jalutuskäikudele

õigusvastaselt. Asjakohasel ajavahemikul jalutuskäikudele kehtestatud piirangud ei ole Eesti

Vabariigi põhiseadusega (PS) ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooniga (EIÕK) kooskõlas. EIK praktikaga on kooskõlas kaebaja hinnang, et

jalutuskäikudele kehtestatud piirang oli õigusvastane ning rikkus kaebaja põhiõiguseid.

Vastustaja viidatud Riigikohtu halduskolleegiumi otsuses analüüsiti Tartu Vanglas

kehtestatud piiranguid, kuid kaebaja kinnipidamistingimused erinesid Viru Vanglas oluliselt

nn tavaosakonna tingimustest, mistõttu on jalutuskäikudele kehtestatud piirangute mõju

kaebajale tugevam. Värskes õhus jalutamise piiramine koostoimes muude

kinnipidamistingimustega on kaebajale põhjustanud vaimseid ja füüsilisi kannatusi, hingelist

valu ning lootusetuse tunnet ning kahjustanud kaebaja tervist. Ka õiguskantsler on

väljendanud seisukohta, et kinnipeetavatele värskes õhus jalutamise võimaluse piiramine oli

COVID-19 leviku ajal ülemäärane ja võib kvalifitseeruda PS § 18 ja EIÕK art 3 rikkumiseks.

Samas seisukohas viidatud rahvusvaheliste organisatsioonide juhised, soovitused ja

põhimõtted kinnitavad kaebaja positsiooni õigsust. Lisaks on Tallinna Ringkonnakohus

asunud haldusasjas nr 3-21-884 seisukohale, et jalutuskäikudele seatud piirang oli

õigusvastane. Asjaolu, et Riigikohus selle lahendi tühistas, ei ole ainumäärav, sest Riigikohus

ei ole selles otsuses EIK praktikat piisavalt analüüsinud.

10.2. Kaebajale tekitatud kahju ja vangla õigusvastase tegevuse vahel on põhjuslik seos.

Kaebajal diagnoositi hüpertooniatõbi ning muud terviseprobleemid, mis olid tingitud vangla

kehtestatud piirangutest. Olukorras, kus kaebaja kambrit ei saanud tuulutada ning osakonnas

liikumisele olid samuti kehtestatud piirangud, oli VangS § 55 lg-st 2 tulenevatele

igapäevastele jalutuskäikudele kehtestatud piirang ebaproportsionaalne ning kaebaja õigusi

rikkuv. Kaebaja heaolu sai oluliselt kahjustatud ning ta peab piirangu tagajärjel tekkinud

terviseprobleemide tõttu võtma vererõhku alandavaid ravimeid. Samuti mõjutab see

sporditegemise võimalusi tulevikus. Põhjuslik seos vangla rakendatud piirangute ning

kaebajal ilmnenud terviseprobleemide vahel on ilmne.

10.3. Kaebaja kehakaal on olnud üle 10 aasta enam kui 125 kg, kuid igapäevased

liikumisvõimalused tagasid terviseprobleemide, sh hüpertooniatõve, puudumise. Olukord

muutus koroonaviiruse I laine ajal kehtestatud piirangute tõttu liikumisvõimalustele.

Kahjunõude lahendamisel ei teavitanud vangla kaebajat, et kavatseb küsida arstilt arvamust

ega andnud selgituse esitamiseks kaebajale võimalust. Arsti hinnang, et kaebaja viibimine

üksikvangistuses ilma jalutuskäikudel osalemise võimaluseta asjakohasel ajavahemikul ei

põhjusta kaebajale vaimseid, psüühilisi ega kehalisi kannatusi, on asjakohatu.

Üksikvangistuse negatiivsed mõjud isiku tervisele võivad avalduda juba paari päevaga.

3-20-759

10.4. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada EIK ning siseriiklike kohtute poolt

analoogsetes asjades määratud hüvitiste suurusi ning kohtu väljamõistetud hüvitis peab olema

võrreldav sarnastes asjades EIK-i poolt väljamõistetud hüvitistega, kusjuures olulisimaks

faktoriks on kinnipeetava ebakohastes tingimustes veedetud aeg.

10.5. Vangla esitatud tervisetõend ning õiend jalutuskäikudel käimise kohta on asjakohatud ja

tuleks vanglale tagastada. Kaebaja ei ole andnud nõusolekut enda terviseandmete

edastamiseks. Vangla selgitus oktoobris 2023 jalutuskäikudel käimise ulatuse kohta on

asjakohatu, sest nimetatud ajal ei viibinud kaebaja lukustatud kambris ning tema liikumis- ja

spordiga tegelemise võimalused osakonnas olid oluliselt paremad ning ta sai osakonnast

seoses toidujagamise tööga ka ajutiselt väljuda. Pealegi ei ole vangla nendele tõenditele

kohtueelses menetluses tuginenud.

11. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised

põhjendused.

11.1. Vastustaja jääb otsuses ja selles viidatud käskkirjades esitatud seisukohtade juurde ja

palub nendega arvestada. Vaidlustatud piirangute kohaldamine oli vanglas nn koroonaviiruse

I laine ajal hädavajalik ja proportsionaalne, mistõttu ei ole mittevaralise kahju rahas

hüvitamiseks alust. Riigile põhiseaduses pandud elu ja tervise kaitsmise kohustus kaaluvad

oma olulisuse tõttu üles isiku muud põhiõigused (nt isiku õiguse liikumisvabadusele, õigus

perekonnaelule), mille eelduseks need on. Olukorras, kus riigile on teada, et võimalik oht

tervisele ja teatud juhtudel koguni elule on reaalne, rakendub riigile kaitsekohustus võtta

kasutusele tarvilikud meetmed kõikide isikute kaitseks. Seda on möönnud ka EIK. Vanglal

lasus kohustus tagada võimalikult nakkusohutud tingimused vanglas viibivatele isikutele, sh

vanglaametnikele.

11.2. Riigis eriolukorra kehtestamine tõi kaasa vajaduse kohaldada koroonaviiruse leviku

tõkestamiseks ning teiste isikute tervise ja elu kaitseks ka vanglas täiendavaid korralduslikke

meetmed. Vanglateenistus pidi riiklikus eriolukorras võtma kasutusele võimalikult tõhusad

meetmed, mis aitaksid kaitsta vanglas viibivate isikute tervist ja elu. Seetõttu oli vajalik seada

ajutiselt piiranguid kinnipeetavate igapäevategevusele, sh jalutuskäikude võimaldamisele.

Piirangute kehtestamise ajal oli viiruse levikuviiside ja tagajärgede kohta vanglal piiratud

informatsioon. Vanglale kättesaadavates teadusartiklites avaldatud teabe kohaselt võis viirus

olla nakkav ka peiteajal, mil haigestunud isikul on vaevumärgatavad sümptomid või

puuduvad need hoopis. Seega ei pruukinud vanglateenistusel olla koheselt nakatunud isikute

ring ning nakkusohu ulatus täielikult teada. Samuti arvestas vangla piirangute kehtestamisel,

et viirus võib olla elujõuline ja nakkusohtlik esemetel kuni 48 tundi ning isikute

kokkupuutumise võimalusi oli vaja vähendada. Esines arvestatav oht, et viiruse levik toimub

just kambritest väljaspool. Sellises olukorras lasus haldusorganil positiivne

sekkumiskohustus, mis seisnes inim- ja pindkontaktide vähendamises. Samuti oli põhjendatud

arvestada, et tegemist on väga nakkusohtliku olukorraga ning kriitiliste juhtumite arv võib

osutuda ohuks tervele tervishoiusüsteemile ja seda väga lühikese ajaperioodi jooksul. Riikliku

tervishoiusüsteemi toimevõime säilimine on avalik huvi, mis teenib nii kollegiaalset eesmärki

kui individuaalselt igaühe põhiõiguse kaitse eesmärki, s.o elu ja tervise kaitset. Lisaks tuleb

silmas pidada, et märtsis-aprillis 2020. aastal ei olnud veel tõhusat ravi COVID-19 haigusele,

samuti ei olnud võimalik vaktsineerida SARS-Cov-2 viiruse vastu (esimesed vaktsiinid

saabusid Eestisse 2020. aasta lõpus), lisaks puudus sel ajal isikute kiirtestimise võimalus.

11.3. Epideemia korral oli põhjendatud rakendada ennetavaid meetmeid, mille eesmärgiks oli

tagada, et vangid ja ametnikud, kellest võib tuleneda nakkumisoht, ei puutuks kokku teiste

isikutega ja mille tulemusel vähenes vanglas viiruse laiaulatusliku levimise risk oluliselt.

VangS § 55 lg-st 2 ei tulene, et kinnipeetavate jalutuskäikude piiramine on lubamatu.

Jalutuskäikude piiramine oli lähtuvalt VangS § 4¹ lg-s 2 sätestatust lubatav. VangS § 4¹ lg 2

3-20-759

teine lause kujutab endast seadusandja tegutsemisvolitust ettenägematute julgeolekuohtude

puhuks. Julgeolek hõlmab lisaks rünnetele jms ohtudele ka muid olukordi, mis võivad isiku

tervist või elu ohtu seada. Viirusjuhtumite ja nende leviku tõkestamiseks ei olnud asjakohasel

ajavahemikul võimalik muude meetmetega saavutada eesmärki sama efektiivselt, kuna vaid

teatud kinnipeetavatele piirangute seadmisel ei pruugi olla kõikide vangide elu ja tervis

sedavõrd mõjusalt kaitstud. Piirangud vastasid karistuse täideviimise eesmärgile ja

inimväärikuse põhimõttele ega moonutanud seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste

olemust. Riiklikus eriolukorras oli kinnipeetavate jalutuskäikudele kohaldatud piirang kaalul

olnud õigushüve arvestades proportsionaalne. Liikumispiirangute, sh jalutuskäikudele,

kohaldamise eesmärk oli tõkestada viiruse võimalikku levikut vanglas. Vangla pidi

kehtestama režiimi, mis on tõhus ega sõltu subjektiivsetest otsustest, kas isik soovib parajasti

viibida kambris või kambrist väljaspool. Hilisem piirangute leevendamine ei muuda

varasemalt rakendatud piiranguid iseenesest õigusvastaseks.

11.4. Kaebuses viidatud seisukohas ja enne COVID-19 pandeemia puhkemist tehtud

kohtulahendites ei ole arvestatud pandeemiast tingitud eriolukorraga ja seetõttu ei ole need

asja lahendamisel määravad. Kaebuses viidatud rahvusvaheliste juhiste, soovituste ja

põhimõtetega on vangla piisavalt arvestanud.

11.5. Kaebajale piirangutega tervisekahju ei tekitatud. Hüpertooniatõve tekkepõhjuseid võib

olla mitmeid. Meelevaldne on eeldada, et kaebaja haigestus vangla süül seetõttu, et

ajavahemikul 16. märts kuni 24. aprill 2020 kaebajale jalutuskäike ei võimaldatud. Seda

enam, et kaebajal on hüpertooniatõbi tuvastatud juba 2009. aastal ning seda mõjutavad

värskes õhus viibimise ajutise piiramise kõrval oluliselt enam teised tingimused, sealhulgas

isiku eluviis ja isiku kaal. Lisaks juhib vastustaja tähelepanu sellele, et kaebaja ei kasutanud

jalutuskäikudel käimise võimalust täies ulatuses alati ka piirangutevabal ajal (nt 2023. aasta

oktoobris kasutas kaebaja seda võimalust 12 päeval).

KOHTU SEISUKOHT

12. Vabariigi Valitsus kehtestas PS § 87 p 8 ning hädaolukorra seaduse § 13, § 19 lg 1, § 21 lg

1 ja § 23 alusel 12. märtsi 2020. a korraldusega nr 76 Eesti Vabariigi haldusterritooriumil

eriolukorra seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga

maailmas, viiruse Eesti-sisese leviku tuvastamisega ja viiruse laienemise suure tõenäosusega

ning sellest tingitud massilise nakatumise ohuga. Viru Vangla direktori 17. märtsi 2020. a

käskkirjaga nr 1-1/45, 19. märtsi 2020. a käskkirjaga nr 1-1/46 ja 30. märtsi 2020. a

käskkirjaga nr 1-1/49 kehtestati Viru Vanglas piirangud kinnipeetavate liikumisvabadusele

osakondades ning lõpetati ajutiselt saatmised jalutuskäikudele. Käskkirjade kohaselt on

eriolukorra kehtestamine toonud kaasa vajaduse kohaldada viiruse leviku tõkestamiseks ja

vangla julgeoleku ning kinnipeetavate ja vangla ametnike tervise kaitse tagamise eesmärgil

vanglas erinevaid piiranguid. COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamise

meetmetena piirati muu hulgas kinnipeetavate värskes õhus jalutamise õigust.

13. Kaebaja esitas kahjunõude seoses jalutuskäikude piiramisega ajavahemikul 16. märts kuni

24. aprill 2020. Kaebaja on seisukohal, et sellel ajavahemikul jalutuskäikude

mittevõimaldamine oli õigusvastane. Kaebaja hinnangul piiras vangla seoses COVID-19

haigust põhjustava viiruse levikuga tema õigusi ülemääraselt ja põhjustas talle mittevaralist

kahju, mis seisnes inimväärikuse alandamises ja tervisekahjus (eelkõige seisneb

hüpertooniatõve ilmnemises). Vanglale esitatud kahjunõudes piiritles kaebaja kahjunõude

aluse selgelt üksnes jalutuskäikudele rakendatud piiranguga. Seetõttu kohus teiste piirangute

õiguspärasust selles vaidluses ei hinda.

3-20-759

14. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 näeb ette, et füüsiline isik võib nõuda

mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise,

vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea

nime teotamise korral. RVastS § 13 lg-s 1 sätestatakse, et hüvitise suuruse määramisel

arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel,

õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju

tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks

ebaõiglane. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue kuulub seega rahuldamisele siis, kui

haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes; tegemist

on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid

õigusi; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo

ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei ole võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite

kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise

kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.

15. VangS § 55 lg 2 näeb ette, et kinnipeetavatel on õigus viibida jalutuskäigul värskes õhus

vähemalt üks tund päevas. Selle õiguse piiramise aluseid ei ole VangS §-s 55 sätestatud.

VangS § 4¹ lg 2 näeb ette, et kinnipeetava vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele.

Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja

kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku

kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele

ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Nimetatud

normidest tulenevalt ei ole vangistusseaduses kehtestatud piiranguid värskes õhus viibimise

võimalustele, kuid vanglale on jäetud õigus kehtestada lisapiiranguid, kui selleks esineb

vangla julgeoleku kaalutlustel oluline vajadus. Samale seisukohale asus Tartu Halduskohus ka

kohtuasjades nr 3-20-766 ja nr 3-20-1367. Samuti on Riigikohus asunud seisukohale, et

vanglas kinnipeetavate isikute jalutuskäikude piiramise õiguslikuks aluseks oli VangS § 4¹ lg

2, sest ei saa olla kahtlust, et ka nakkushaiguse epideemiline levik võib ohustada vangla

julgeolekut. Vanglas viibivate isikute massilise haigestumise korral koroonahaigusesse oleks

ohtu sattunud vangla toimimine ning kõigi vanglas viibivate isikute elu ja tervis. Seega oli

kohtu hinnangul vanglal õiguslik alus kinnipeetavate värskes õhus jalutamise õiguse

piiramiseks.

16. Lisaks juhib kohus tähelepanu sellele, et ka väljaspool vanglat kehtestati legitiimsel

eesmärgil samal ajal üleriigiliselt ulatuslikud piirangud ja meetmed eesmärgiga tõkestada

koroonaviiruse levikut ja kaitsta seeläbi inimeste elu ja tervist ning ühiskonna kui terviku

toimimist (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 10. oktoobri 2024. a otsus asjas nr 3-21-1366, p

34 jj), samuti rakendati hilisemate koroonaviiruse puhangute ägenemisel veelgi rangemaid

piiranguid (sh kaudne vaktsineerimiskohustus teatud toimingute tegemise eeldusena), mida on

Riigikohus samuti pidanud põhiseaduspäraseks (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 31. oktoobri 2022. a otsus asjas nr 5-22-4 ning Riigikohtu halduskolleegiumi 21.

juuni 2024. a otsus asjas nr 3-22-157).

17. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks on haldusorgani tegevuse

õigusvastasus. Vangla pidi värskes õhus jalutamise õigusele piirangute kehtestamisel kaaluma

ühelt poolt kinnipeetavate õigust nende elu ja tervise kaitsele seeläbi, et vangla teeb kõik

võimaliku, et takistada viiruse levikut vanglas ja vältida kinnipeetavate nakatumist ja teiselt

poolt kinnipeetavate õigust kasutada kehtivast õigusest tulenevaid hüvesid. Samuti tuli

arvestada üldist avalikku huvi viiruse leviku ja inimeste massilise haigestumise vältimise ning

3-20-759

tervishoiusüsteemi ülekoormuse vältimise vastu. Tartu Halduskohus on varasemas sarnases

koroonaviiruse puhkemise nn esimese laine ajal märtsis 2020 jalatuskäikudele seatud piirangu

põhiseaduspärasuse osas asunud seisukohale, et kinnipeetavate värskes õhus jalutamise õiguse

piiramisel oli legitiimne eesmärk ning kohaldatud meede oli õiguspärane. Jalutuskäikudele

kohaldatud piirangu õiguspärasuse hindamisel asus Tartu Halduskohus haldusasjas nr 3-20-

766 tehtud otsuses järgmistele seisukohtadele:

„18. Põhiseaduse §-s 28 sätestatud põhiõigusest tervise kaitsele tuleneb riigi kohustus kaitsta

inimeste tervist ning see kohustus laieneb ka vanglale. Piirangute kehtestamise peamiseks

eesmärgiks oli vanglas viibivate isikute, sh kinnipeetavate ja vanglaametnike elu ja tervise

kaitse ning seeläbi vangla julgeoleku tagamine. Arvestades olukorda kevadel 2020 Eesti

Vabariigis ja Covid-19 haigust põhjustava koroonaviiruse laialdast levikut sellel ajal ning

viiruse ohtlikkust oli vanglas täiendavate piirangute kehtestamine õigustatud eesmärgiga

minimeerida vanglas inim- ja pindkontakte, mille kaudu viirus võib levida. Kinnipeetavate

õiguste riivel oli seega legitiimne eesmärk.

19. Inimkontaktide piiramine on seniste teadusuuringute kohaselt Covid-19 haigust

põhjustava viiruse leviku pidurdamiseks parim viis, kuid samas tuleb arvestada ka sellega, et

piirangud ei tohi muutuda sedavõrd rangeks, et oleksid käsitletavad oma sisult põhjendamatu

alandava kohtlemisena. Kohtu hinnangul oli inimeste vaheliste kontaktide minimeerimine ja

distantsi hoidmine vanglas vajalik, sobiv ja mõõdukas meede viiruse leviku tõkestamiseks.

Kuigi käskkirjade andmise hetkel ei viibinud kinnipeetavate eluosakonnas Covid-19 haigust

põhjustava koroonaviirusega nakatunud kinnipeetavaid, siis ei saanud vangla täielikult

välistada nakkuse toomist vanglasse ning kinnipeetavate eluosakonda nt vanglateenistujate

või muude vangla tegevusega seotud inimeste kaudu. Samuti ei ole võimalik vangla

eesmärgipäraseks ja efektiivseks toimimiseks kinnipeetavate kontakte vanglaametnikega

täielikult välistada, mistõttu ei saanud vangla nakatumisvõimaluste minimeerimise olulisust

alahinnata. Üldteada on asjaolu, et kinnipeetavad on viirusnakkuste suhtes haavatavad, sest

põhilisi kaitsemeetmeid nagu sotsiaalne distantseerumine ja hügieenieeskirjade täitmist ei

saa vanglas järgida sama lihtsalt kui väljaspool kinnipidamisasutust, mis omakorda võib

suurendada ohtu kinnipeetavate tervisele. Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et eriolukorra

kehtestamise järel oli Eestis mitme kuu jooksul puudus isikukaitsevahenditest, samuti oli

teave viiruse levimisviiside ja –kiiruse osas ebatäielik. Kuna teadaolevalt esines

kaitsevahendite kättesaadavuses eelkõige märtsis, aga ka aprillis teataval määral probleeme,

siis ei olnud rakendatud piirangutele tõsiseltvõetavaid alternatiive. Arvestada tuleb sedagi, et

vangla pidi mõnevõrra ebaselges olukorras kevadel 2020 rakendama vanglas isikute tervise

ja elu kaitsemise eesmärgil meetmeid kiiresti. Lisaks arvestab kohus asjaoluga, et piisavat

ohutust ei tagaks üksnes kaitsemaskide kasutamine, kuivõrd tegemist on ainult ühe nakkusohu

vähendamise abinõuga. Seetõttu ei õigustaks ka ainuüksi piisavate isikukaitsevahendite

kasutamise võimalus piirangute kehtestamata jätmist.

20. Lisaks tuli vanglal piirangute kehtestamise otsustamisel arvestada vangla eripäradega.

Kinnipeetavatel puudub võimalus liikuda vanglas ilma saatjata; kinnipeetaval endal on

äärmiselt piiratud võimalused enda elu viiruse leviku tõkestamiseks ja haigestumise

vältimiseks korraldada; korrarikkumisele reageerimine eeldanuks vanglaametnike

lisandumist ja tähendanuks täiendavaid kontakte. Samuti ei oleks kinnipeetavate haigestumise

korral nende ravi raskemate sümptomite (hingamispuudulikus jne) ilmnemise korral vanglas

võimalik. Raskemini haigestunud kinnipeetavad tuleks siis paigutada väljaspool vanglat

asuvatesse tervishoiuasutustesse ning sellega kaasneksid olulised rahalised tagajärjed seoses

3-20-759

tervishoiuteenuse osutamisega ja väljaspool vanglat viibimise ajal täiendavate

järelevalvemeetmete kohaldamisega, samuti esines tervishoiusüsteemi ülekoormamise oht.

[- - -]

23. [- - -] Olukorras, kus kinnipeetavate teiste isikutega kokkupuutel on suur oht viiruse

levikuks, lasub vanglal kohustus viia nakkusoht miinimumini. Jalutusvõimaluste tagamine on

küll kinnipeetavatele oluline, kuid kevadel 2020 esinenud epidemioloogilisest olukorrast

tulenevat nakkusohtu arvestades kaalus jalutusvõimaluste ajutise piiramise vajadus üles

kinnipeetava huvi tavapärases korras jalutusvõimalused säilitada. Kohus möönab, et vanglal

oli alternatiivse meetmena võimalik kaaluda erinevate kaitsemeetmete kehtestamist ning

jalutusterritooriumi suurendamist, samuti vähendada viiruse leviku ohtu pindade

desinfitseerimisega, kuid need meetmed ei oleks iseseisvalt kevadel 2020 esinenud

epidemioloogilises olukorras ja viiruse levimise viisi ja kiiruse kohta esinenud teavet

arvestades olnud piisavad. Jalutuskäikude korraldamine oleks märkimisväärselt tõstnud

viiruse vanglasse sattumisel selle leviku ohtu, sest eeldanuks paljude kinnipeetavate liikumist

vangla erinevates piirkondades. Arvestades ka kaitsevahendite mõningast nappust riigis ning

värskes õhus viibimise õiguse tagamise korral sellega kaasnevate inim- ja pindkontaktide

rohkust, ei olnud selle õiguse ajutine piiramine lubamatu. Värskes õhus jalutamise võimaluse

tagamisel oleks inim- ja pindkontaktid olnud oluliselt ulatuslikumad ja nakatumisoht suurem,

samuti eeldanuks see olulisi töökorralduslike muudatusi. Kui värskes õhus viibimise

võimalustele oleks piiranguid lubatud kehtestada alles pärast nakkuse leviku tuvastamist

vangla territooriumil, oleks levikuoht olnud vanglas oluliselt kõrgem.

[- - -]

27. Kohus on teadlik, et piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise

tõkestamise Euroopa komitee (CPT) on andnud 20. märtsil 2020 soovituse, milles kohaselt

tuleks kinnipeetavatele ka pandeemia ajal säilitada värskes õhus viibimise võimalus.

Nimetatud soovitus ei ole aga õiguslikult siduv ega muuda kehtestatud piiranguid

õigusvastaseks. Seda seisukohta ei muuda ka vanglatele ja Justiitsministeeriumile saadetud

õiguskantsleri kirjas võetud seisukoht, et Covid-19 haigust põhjustava viiruse leviku

tõkestamise meetmena värskes õhus jalutamise võimaluse piiramine oli tema hinnangul

ülemäärane.“

18. Eeltoodud seisukohad on asjakohased ka praeguses asjas esitatud kahjunõude

lahendamisel. Eelviidatud lahendis analüüsiti Tartu Vanglas kehtestatud analoogsete

jalutuskäikudele kehtestatud piirangu olemust, mõju ja intensiivsust, kuid need seisukohad on

kohaldatavad ka Viru Vangla analoogse piirangu hindamisel, sest nende intensiivsus ja mõju

ei olnud kinnipeetavatele märkimisväärselt erinev. Järeldus, et vanglas tuleb viiruse leviku

ärahoidmiseks ja vangla julgeoleku tagamiseks kasutada tõhusaid abinõusid, sh

jalutuskäikude piiramine, tugineb käskkirjades viidatud asjakohastele uuringutele ja

andmetele. Kohus ei pea vajalikuks neid täpsemalt otsuses refereerida (HKMS § 165 lg 2).

Vangla on põhjendatult arvestanud, et piirangu kehtestamise ajal valitses ka teadmiste

ebakindlus viiruse ja selle levimise viiside ja ulatuse ning viiruse põhjustatud haiguse kulu

ning tagajärgede kohta. Piirangu kohaldamise käskkirjades kajastatud COVID-19 haigust

põhjustava viiruse levikuviiside ja mõjude osas viidatud uuringud ning muud dokumendid

olid piirangu kohaldamise põhjenduste mõistmiseks asjakohased. Vangla ei ole kohaldanud

piiranguid seoses teistes riikides valitseva olukorraga, vaid võttis piirangu kehtestamisel

arvesse Eestis valitsenud tingimused.

3-20-759

19. Kohus arvestab lisaks, et senine kohtupraktika on olnud järjepidev küsimuses, kas 2020. a

märtsis ja aprillis kinnipidamisasutustes kehtestatud piirangud jalutuskäikude võimaldamisele

olid õiguspärased. Sarnases vaidluses asus Riigikohus 12. septembri 2023. a otsuses

haldusasjas nr 3-21-884 seisukohale, et Tartu Vanglas jalutuskäikude mittevõimaldamine 16.

märtsist 2020 kuni 28. aprillini 2020 oli õiguspärane. Tartu Vanglas piirati eelnimetatud

ajavahemikul kinni peetavate isikute jalutuskäike samadel põhjustel, mis Viru Vanglas ehk

COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse leviku takistamiseks. Riigikohus märkis

eelviidatud 12. septembri 2023. a otsuses, et vangla sai piirangute kohaldamisel lähtuda vaid

sel hetkel teada olnud ebapiisavatest alusandmetest koroonaviiruse kohta ning vaidlusaluse

piiranguga kaasnev õiguse riive ei kaalunud üles piirangu kehtestamise eesmärki, milleks oli

tagada vangla toimimine ning vanglas viibivate isikute elu ja tervise kaitse. Vangla pidi ära

hoidma koroonahaiguse vanglasisese leviku, kuna sellega võinuks kaasneda tõsised tagajärjed

vangla julgeolekule. Oht koroonaviiruse vanglasiseseks laialdaseks levikuks oli suur, kuna

epidemioloogiline olukord halvenes kogu riigis. Võimalike tagajärgede tõsidust kinnitab muu

hulgas see, et arvestatav osa kinnipeetavaid kuulub riskirühma, kellele on koroonahaigus eriti

ohtlik (vt 12. septembri 2023. a otsuse punktid 24 ja 26). Riigikohus leidis viidatud lahendis,

et koroonapandeemia algusfaasis ei alandanud värskes õhus jalutamise õiguse äravõtmine ei

eraldi ega kogumis muude tingimustega kinnnipeetavate inimväärikust. Lisaks haldusasjale nr

3-21-884 on käesolevaks ajaks jõustunud veel mitmed esimese ja teise kohtuastme lahendid,

milles jalutuskäikude piiramist 2020. a märtsis ja aprillis seoses koroonaviiruse levikuga ei

ole peetud õigusvastaseks (nt haldusasjad nr 3-20-2314, 3-20-1367, 3-20-1067, 3-20-1277, 3-

20-1457, 3-21-1645, 3-21-859, 3-21-1213). Samuti leidis Tartu Halduskohus 4. augusti 2022.

a otsuses asjas nr 3-20-2022, et Viru Vangla direktori käskkirjade alusel 2020. a märtsis ja

aprillis kinni peetavate isikute jalutuskäikude piiramine koroonaviiruse leviku takistamiseks ei

olnud õigusvastane. Seda seisukohta kinnitas Tartu Ringkonnakohus 31. augusti 2023. a

otsuses. Muu hulgas sedastas ringkonnakohus otsuse punktis 13.7, et EIK on leidnud, et

inimväärikust alandavaks saab pidada üksnes isiku selliseid kannatusi, mis ületasid

kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Ringkonnakohus nõustus

halduskohtu ja vastustajaga, et piiranguid jalutuskäikudele ei saa pidada kaebajate

inimväärikuse alandamiseks, arvestades piirangute kehtestamise eesmärki, kestust ja seda, et

piirangute kehtestamisega koos kehtestati kinnipeetavatele ka teatud leevendusmeetmed.

Ringkonnakohus viitas, et EIK-i värskemas praktikas (1. märtsi 2022. a otsus Fenech vs

Malta, nr 19090/20) on sedastatud, et sarnastes olukordades, kus kinnipeetavad ei pääsenud

pandeemia teatud perioodil nt spordisaali, ei saanud kohtuda perega, käia kirikus ega teha

muid tegevusi, pole tegemist inimõiguste konventsiooni art 3 (ebainimliku ja alandava

kohtlemise keeld) rikkumisega, kuna need piirangud olid kehtestatud tervise kaitse eesmärgil

tervisealase eriolukorra ajal. EIK rõhutas selles lahendis, et piirangud ei kehtinud vaid

kaebajast kinnipeetavale, vaid ühiskonnas laiemalt. EIK pidas asjaomaseid ajas piiritletud

piiranguid proportsionaalseteks ning leidis, et need ei põhjustanud kaebajale suuremaid

kannatusi kui olid pandeemia ajal kinnipidamiskohas vältimatud. Ka Riigikohus ei ole

vanglas jalutuskäikudele lühiajalise piirangu kehtestamises EIÕK-ga vastuolu tuvastanud.

20. Asjaolu, et kaebaja kinnipidamistingimused ning liikumisvõimalused võisid Viru Vangla

tugevdatud järelevalvega osakonnas olla selle eripärast lähtuvalt nn tavaosakonnaga või teise

vangla kinnipidamistingimustega võrreldes mõnevõrra piiratumad, ei anna alust pidada

jalutuskäikudele kehtestatud piirangu mõju oluliselt tugevamaks. Koroonaviiruse leviku

tõkestamiseks ja kinnipeetavate tervise ning avaliku huvi kaitseks oli kinnipeetavatele värskes

õhus jalutamise õiguse piiramine õiguspärane. Tavapärase kinnipidamisrežiimi jätkamine ei

olnud kevadel 2020 tekkinud epidemioloogilises olukorras võimalik. Kohus möönab, et

3-20-759

jalutamise õigusele kehtestatud piirangu mõju oli kaebaja jaoks oluline ning põhjustas

ebameeldivusi. Kuna aga tavapärase kinnipidamisrežiimi jätkamine oleks ohustanud teiste

isikute hulgas ka kaebaja tervist, ei põhjustatud piiranguga kaebajale rohkem kannatusi või

ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnesid kinnipidamisega ja COVID-19 kriisi

lahendamise vajadusega. Seda seisukohta ei muuda ka kaebaja viited EIK praktikale.

Arvestades piirangute kohaldamise üsna lühikest aega (ca kuu aega) kaebaja suhtes, ei saa

pidada piirangut sedavõrd intensiivseks, et see rikuks iseseisvalt EIÕK art 3 ja 8 nõudeid.

Asjaolu, et Maailma Terviseorganisatsioon ning piinamise ja ebainimliku või alandava

kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee ja selle alamkomitee (CPT ja SPT)

on andnud 2020. aastal juhiseid ja soovitusi, milles kohaselt tuleks kinnipeetavatele ka

pandeemia ajal säilitada värskes õhus viibimise võimalus, ei muuda kohtu seisukohta.

Nimetatud soovitused ja juhised ei ole riikidele õiguslikult siduvad ega muuda kehtestatud

piiranguid õigusvastaseks.

21. Seega on kohus seisukohal, et Viru Vangla direktori käskkirjadega kinnipeetavate värskes

õhus jalutamise õigusele kehtestatud ajutine piirang oli õiguspärane ning kahjunõude

rahuldamise ühte eeldust (haldusorgani õigusvastast tegevust) ei esine. Kohus peab vajalikuks

veel täiendavalt märkida, et piirangu rakendamise üsna lühiajalist kestust arvestades on

põhjusliku seose olemasolu vangla tegevuse ja kaebaja viidatud terviseprobleemide (sh

hüpertooniatõve ilmnemine) vahel vägagi küsitav. Põhjuslik seos on sedavõrd kaudne, et

kahjunõue tervisekahju tekitamise aluse osas tuleks jätta rahuldamata ka siis, kui vangla

tegevus piirangute kehtestamisel oleks olnud õigusvastane.

22. HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste

tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas

tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või

see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. HKMS § 62 lg 3 alusel võib kohus tõendi

tagastada. Kaebaja palub tagastada vangla esitatud väljavõtted kaebaja haigusjuhtudest ning

õiendi, sest need ei ole tema hinnangul vaidluse lahendamiseks vajalikud. Kohtu hinnangul ei

esine nende tõendite tagastamiseks alust. Kaebaja on ise tervisekahju osas rõhunud

hüpertooniatõvele, mistõttu ei ole vangla esitatud väljavõte kaebaja terviseandmetest sellega

seoses asjakohatu ega lubamatu. Samuti ei ole hilisemate jalutuskäikude kasutamise sageduse

kohta esitatud õiend asjakohatu, sest ilmestab kaebaja tegevust selle õiguse kasutamisel nn

tavaolukorras. Kuna kohus leidis, et vangla tegevus piirangu kohaldamisel ei olnud

õigusvastane, siis ei võta kohus sisulist seisukohta nende tõendite usaldusväärsuse ja

tõendamisjõu kohta.

23. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus X kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud

jäävad poolte endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

Juhan Siider