3-21-1938/142 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Tanel Saar, Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. november 2024, Tartu

Haldusasja number

3-21-1938

Haldusasi

X.X.-i kaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses

peksmisega vanglaametnike poolt

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 29. septembri 2023. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja – X.X.

Vastustaja – Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29. septembri 2023. a

otsus muutmata.

2. Jätta kaebaja menetluskulu apellatsiooniastmes tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 30.

detsember 2024).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla kinnipeetav X.X. sidus kambri sisemise trellukse 7. oktoobril 2019 seestpoolt

kinni ja toppis ukse vahele raamatud, nii et ust ei olnud võimalik avada. Vanglaametnikud

kõrvaldasid paelad ja raamatud kella 18.00 paiku ning käisid ka kambris.

2. Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas X.X. kaebuse, milles palus hüvitada talle

mittevaraline kahju 10 000 eurot seoses sellega, et pärast takistuste kõrvaldamist ja ukse avamist

peksid ametnikud teda kambris teleskoopnuiaga.

3. Tartu Halduskohtu 29. septembri 2023. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel

põhjendustel.

3.1. Kohus kuulas tunnistajatena üle viis sündmuse juures viibinud ametnikku. Kõik kinnitasid,

et kaebajat ei pekstud, teleskoopnuiaga üritas üks ametnik üksnes trellukse vahelt raamatuid

välja lükata. Ka kaebaja kuriteokaebuse järel ametnikelt võetud seletustes kinnitati, et kaebaja

väidetud peksmist ei toimunud. Seda ei olnud näha ka videosalvestiselt, mis kajastas koridorist

kambrisse sisenemist. Ka kahe kaebaja kaaskinnipeetava ütlused ei kinnitanud seda, et kaebajat

oleks pekstud. Ühe kinnipeetava ütlused kajastasid hoopis samal päeval varem toimunud

sündmust, kus kaebaja keeldus telefoni kambrist välja andmast ning telefoni tagasisaamiseks tuli

kaebaja kilpidega vastu seina suruda. Teise kinnipeetava ütlused pole usaldusväärsed, sest ta

paiknes kaebaja kambrist kaugel ega saanud sündmusega seoses midagi kuulda.

3.2. Kaebajal fikseeritud vigastused ei saanud olla seega valvurite poolt tekitatud. Vastustaja on

viidanud, et kaebaja on korduvalt ise vigastanud, mistõttu ei saa välistada, et kaebaja võis need

vigastused ise tekitada.

3.3. Kuna vastustaja ei ole õigusvastaselt käitunud, ei kuulu hüvitamisnõue rahuldamisele.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. X.X. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus

rahuldada järgmistel põhjendustel.

4.1. Kohus jättis tähelepanuta, et kaebaja suhtes üksikvangistuse kohaldamise aluseks olnud

käskkirjad on tühistatud.

4.2. Kaebaja ei saanud endale ise üle terve selja ja käte vigastusi tekitada. Halduskohus oleks

pidanud kaasama selles küsimuses eksperdi.

4.3. Raamatuid trellukse vahel polnudki. Trelluks avaneb väljapoole ja raamatute sinna vahele

toppimisel poleks seetõttu mõtet olnud.

4.4. Kaebajale oli hiljuti tehtud alaselja operatsioon ning ta vaevu kõndis ega saanud seetõttu

vastupanu osutada.

4.5. Vangla ei võtnud kaebaja peksmist omaks ka teises haldusasjas.

X.X. esitas apellatsioonimenetluse kestel arvukalt väljavõtteid Euroopa inimõiguste kohtu

lahenditest ning muid seisukohti.

5. Viru Vangla vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see kohtumenetluses juba esitatud

põhjendustel rahuldamata jätta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

7. Halduskohus on väga põhjalikult uurinud vaidlusaluse intsidendi asjaolusid, sealhulgas

vaadanud videosalvestist ning kuulanud tunnistajatena üle viis ametnikku, kaks kaebaja

kaaskinnipeetavat ning vangla meditsiiniõe. Mitte ükski neist tõenditest ei kinnita kaebaja

väiteid, et vanglaametnikud peksid teda 7. oktoobri 2019. a õhtul kambris teleskoopnuiaga.

8. Küsimust on põhjalikult uuritud ka kaebaja esitatud kriminaalmenetluse alustamise teate

alusel. Selles leiti, et kriminaalmenetluse alused puuduvad, kuna ametnike tegevuses polnud

kuriteo tunnuseid.

Teatises kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta on kirjeldatud, et 7. oktoobril 2019

toimus kaebajaga seoses kokku kolm intsidenti.

Esimene toimus hommikul 10.05 paiku, kui kaebaja ei allunud valvuri korraldusele anda

pärast helistamist ära telefon, oli agressiivselt meelestatud, seisis kambri ukse ees ega allunud

korraldusele minna kambri akna juurde. Neli valvurit sisenesid kilbi ja kiivritega kambrisse

ning surusid kaebaja kilbiga vastu kambri seina. Kaebaja osutas aktiivset vastupanu ja hoidis

mõlema käega kilbist kinni. Valvurid võtsid telefoni ja väljusid kambrist.

Teine intsident toimus sama päeva õhtul 18.05 paiku (st käesolevas asjas vaidluse all olev

intsident), mil avastati, et kaebaja kambri trelluks oli kaheksast kohast niimoodi kinni seotud,

et seda polnud võimalik avada. Valvurid lõikasid nöörid läbi ja teostasid kambri kontrolli. Siis

kaebaja suhtes enam füüsilist jõudu ei kasutatud, kuna kaebaja oli rahulik ja allus

korraldustele (tl 45, kd II).

Kolmas intsident toimus õhtul u kell 20.15, kui kaebaja ei allunud korraldusele tulla

käeraudade paigaldamiseks toiduluugi juurde. Ametnikud läksid jälle kilpidega kambrisse ja

paigaldasid kaebajale käerauad. Loenduse lõppedes keeldus kaebaja käeraudade

eemaldamiseks toiduluugi juurde tulemisest ning ametnikel tuli jälle kambrisse siseneda (tl

46, kd II).

Kriminaalmenetluse algatamata jätmise teatises oli hinnatud, et kirjeldatud situatsioonides

kaebaja suhtes jõu kasutamist kas ei toimunud või oli see õiguspärane (st toimus kooskõlas

vangistusseaduse (VangS) § 71 lg-ga 2).

Kahju hüvitamist taotleb kaebaja käesolevas asjas vaid teise, kell 18.05 toimunud sündmusega

seoses. Selle intsidendiga seoses on teatises märgitud, et jõu kasutamist üldse ei toimunudki.

9. Seega on väidetavat peksmist uuritud ka uurimisasutuse poolt ning ka seal on leitud, et

kaebaja peksmist ei ole toimunud.

10. Kaebaja hinnangul tõendab tema peksmist see, et meditsiinitöötaja on esitanud 7.

oktoobril 2019 kirjelduse kaebaja vigastuste kohta. Meditsiinitöötaja tõendi järgi on ta

kaebajat käinud vaatamas 7. oktoobril 2019 kahel korral õhtusel ajal, kell 21.10 ja kell 22.30.

Tõendis kirjeldatakse erinevaid verevalumeid kaebaja paremal käel (kell 21.10 toimunud

kontrolli ajal) ning marrastusi ja punetusi seljal (kell 22.30 toimunud kontrolli ajal).

10.1. Seoses vigastustega küsiti halduskohtu istungil ka ametnikelt, kust kaebaja võis need

vigastused saada. Üks valvur ütles, et kindlasti ei saanud kaebaja vigastusi vaidlusaluses

situatsioonis ja et võib-olla sai ta need hommikusest olukorrast, sama pakkus välja ka teine

valvur (tl 60p-61, kd II) ning vastas kohtu küsimusele, kas kaebaja võis hommikuse rüseluse

käigus viga saada, järgmiselt: „võib-olla, kuna ta üritas kilbist kätega kinni haarata, sellel on

teravad servad või kui ta läks vastu seina, võib-olla ta siis sai vigastada, see pole välistatud“.

Samuti lisas ta, et kaebaja võib manipuleerida enesevigastustega, mis tema puhul on täiesti

tavaline. Valvur täpsustas, et enesevigastustest on kaebajal olnud enese lõikamisi ja enda

poomiskatseid ning ta võib enda soovi saamiseks ennast vigastada (tl 61p, kd II). Seda, et

kaebaja on ennast varasemalt korduvalt vigastanud ja seda ka enda tahtmise saamiseks,

kinnitas kohtuistungil ka üksuse juht (tl 63, kd II).

10.2. Seega olid kaebajal küll pärast vaidlusalust intsidenti vigastused, kuid arvestades seda,

et ükski tõend ei kinnita, et kaebajat peksti, ei saanud need vigastused olla järelikult tekkinud

vaidlusaluse sündmuse käigus.

10.3. Kuidas kaebaja võis need vigastused saada, ei ole üheselt selge. Vanglaametnikud

pidasid ühelt poolt võimalikuks, et vigastused sai kaebaja hommikuse intsidendi käigus, kui

teda kilpidega vastu seina suruti. Kaebaja on sellele esitanud apellatsioonkaebuses vastuväite,

et lameda kilbiga ei saanud talle sellised vigastused tekkida, kuid jätab tähelepanuta, et kilbil

on ka servad, millega võib iseenesest jätta samuti inimese kehale verevalumeid või muid

sarnaseid vigastusi. Selle on välja toonud ka üks valvuritest, kelle ütlusi ringkonnakohus ülal

tsiteeris. Kokkupuude kilbi servaga ja selle käigus muljuda saamine ei ole sugugi välistatud

olukorras, kus isik enda vastu seina surumisele aktiivset vastupanu osutab ja kilpe haarata

üritab.

10.4. Teiseks on vanglaametnikud, nagu ülal märgitud, viidanud võimalusele, et kaebaja võis

need vigastused ka ise tekitada. Seda on möönnud ka kaebajat üle vaadanud meditsiiniõde,

öeldes, et kaebaja on endale varem vigastusi tekitanud ja võib-olla sai ta ka vaidlusalused

vigastused tekitada, ehkki ta pole selles kindel (tl 64, kd II).

Kaebaja on apellatsioonkaebuses sellele vastu vaielnud, leides, et seljale ja käele ei saanud ta

endale ise vigastusi tekitada. Ringkonnakohus ei pea seda siiski põhimõtteliselt võimatuks.

Käele vigastuste tekitamine pole teise käega või lihtsalt selle käe millegi vastu löömisega

ilmselgelt üldse väga keeruline. Ka seljale saab isik endale ise verevalumeid või marrastusi

tekitada, kui ta kasutab selleks sobivat vahendit, millega ulatub ennast seljale lööma.

Välistatud pole ilmselt ka seljaga viskumine vastu mõnda mööblieset või muud sobivat

kambri sisustuse elementi, mis on piisavalt stabiilne ja muust pinnast eenduv (nt ukselink,

lauaserv vms).

10.6. Kahtlust selles, et kaebaja võis end ise vigastada, suurendab asjaolu, et puuduvad

andmed selle kohta, et kaebaja oleks nõudnud kohe pärast vaidlusalust intsidenti kella 18.00

paiku endale meditsiinitöötaja kutsumist vigastuste fikseerimiseks. Kaebajat tuli tema kutsel

vaatama meditsiinitöötaja alles kell 21.10. Kui kaebaja oleks tõepoolest kell 18.00 vigastusi

saanud, on tõenäoline, et ta oleks kutsunud meditsiinitöötaja juba varem. Küll sobitub aga

meditsiinitöötaja hilisem kutsumine hästi sellega, kui isikul on vaja aega, et välja mõelda enda

vigastuste lavastamine ning vastavad vigastused endale ise tekitada.

Veelgi märkimisväärsem on aga see, et kaebaja kutsus meditsiinitöötaja enda juurde kahel

korral – kell 21.10 ja kell 22.30. Esimesel korral kurtis kaebaja üksnes parema käe valu üle

ning näitas meditsiinitöötajale ainult kätt (vt ka tl 64, kd II). Teisel korral näitas kaebaja aga

üksnes seljal esinenud marrastusi ja punetusi (tl 28, kd I). Sellise olukorra puhul jääb

arusaamatuks, miks ei näidanud kaebaja kohe meditsiinitöötajale kõiki vigastusi. Kaebaja

esialgne versioon, et meditsiinitöötaja läks vigastuste mõõtmiseks esimesel korral joonlaua

järele, on meditsiinitöötaja ja vangla seletustega ümber lükatud (tl 64p ja 72p, kd II). Ka

selline asjade käik sobitub hästi just olukorraga, kus isik tekitab endale ise vigastusi – isikul

võib tulla mõte pärast esimeste vigastuste fikseerimist neid juurde tekitada ja ta kutsub pärast

seda uuesti meditsiinitöötaja.

10.7. Kokkuvõttes ei ole küll päris üheselt selge, kuidas X.X. vigastused tekkisid, kuid muid

tõendeid arvestades ei ole mingit alust arvata, et selle tekitasid kaebajale vanglaametnikud

vaidlusaluse, kell 18.00 paiku toimunud intsidendi käigus. Seda arvestades on põhjendamatu

ka kaebaja etteheide, et vigastuste uurimiseks oleks pidanud halduskohus kaasama eksperdi.

Halduskohus on ekspertiisi taotluse ringkonnakohtu istungil õigesti rahuldamata jätnud (tl 65,

kd II). Olukorras, kus muud tõendid löömist ei kinnita, ei ole põhjust ka ekspertiisi

läbiviimiseks.

11. Asjaolu, et kaebaja suhtes üksikvangistuse kohaldamise käskkirjad on väidetavalt

tühistatud, ei muuda kuidagi seda, et kaebaja suhtes vaidlusaluse intsidendi ajal jõudu ei

rakendatud ning teda teleskoopnuiaga ei löödud. Seetõttu ringkonnakohus sel kaebaja väitel

pikemalt ei peatu.

12. Küsimus, kas kaebaja pani trellukse vahele raamatuid ukse avamise takistamiseks,

kummale poole uks avaneb ning kas ukse vahele pandud raamatud said takistada selle

avamist, ei oma asjas määravat tähtsust. Kaebaja taotleb asjas kahju hüvitamist tema löömise

eest. Raamatud trellukse vahel ei seostu kaebaja löömisega. Isegi kui kaebaja üritab väita

seda, et teleskoopnuiaga ei üritanud vanglaametnikud ära lükata trellukse alla topitud

raamatuid (seda ütlesid vanglaametnikud ise), vaid hoopis lõid teda läbi ukse, on selge, et läbi

trellukse ei õnnestu lüüa selja pihta inimest, kellel on kambris vaba ruumi uksest eemale

astumiseks. Ka halduskohtu poolt vaadatud videosalvestiselt ei nähtunud kaebaja löömist läbi

trellukse.

Seetõttu ringkonnakohus pikemalt sellesse küsimusse ei süvene.

13. Kaebaja väitel oli talle hiljuti tehtud alaselja operatsioon, mistõttu ei saanud ta üldse

vastupanu osutada.

Siiski kinnitasid vastupanu osutamist 7. oktoobril 2019 hommikuse intsidendi ajal mitmed

vanglaametnikud. Kuid ka see küsimus ei ole vaidluses oluline, sest selles küsimuses, et

kaebaja hilisemas, kella 18.00 paiku toimunud intsidendis vastupanu ei osutanud, ei ole poolt

vahel vaidlust. Ka vanglaametnikud kinnitasid seda. Sellest tulenevalt ei kohaldatud kaebaja

suhtes ka füüsilist jõudu.

14. See, kas vangla võttis teises haldusasjas kaebaja peksmist omaks või mitte, ei oma tähtsust

käesoleva asja lahendamisel.

15. Kaebaja poolt esitatud arvukad väljavõtted Euroopa inimõiguste kohtu lahenditest ning

muudest kohtuasjadest ei vii kaebuse rahuldamiseni. Üheski neist polnud tegemist käesoleva

asjaga analoogilise olukorraga, st asjaga, kus ükski tõend ei kinnita isiku peksmist ning isikul

tuvastatud vigastused võisid olla saadud varasema intsidendi käigus või siis tema enda poolt

tekitatud. Seetõttu ringkonnakohus neil lahenditel pikemalt ei peatu.

16. Kaebaja on oma erinevates avaldustes väljendanud ka pahameelt ringkonnakohtus

toimunud apellatsioonimenetlusega seoses. Siiski ei ole neis esitatud konkreetseid

menetluslikke taotlusi. Seetõttu ringkonnakohus neid eraldi ei lahenda. Ringkonnakohus

selgitab siiski, et asja materjalidest ei nähtu, et vangla oleks menetlusosalisena kuritarvitanud

oma õigusi kohtumenetluses. Seoses menetluse pikkusega selgitab ringkonnakohus, et

reeglina lahendatakse asju ringkonnakohtus apellatsioonkaebuste esitamise järjekorras ning

enne käesoleva asja lahendamist oli vajalik ära lahendada varasemad haldusasjad.

17. Kaebaja taotlus asjas istungi korraldamiseks jääb rahuldamata. Halduskohtumenetluse

seadustiku § 131 lg 1 p 2 järgi võib kohus asja lahendada kirjalikus menetluses, kui kohtu

hinnangul on asja lahendamiseks olulised asjaolud võimalik välja selgitada kohtuistungit

korraldamata ning menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist

nõuda, arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas kui

menetlusosaliste vahel on vaidluse all üksnes õigusküsimused. Ringkonnakohtu hinnangul on

asjas kirjaliku menetluse eeldused täidetud. Vaidluse faktilised asjaolud on asja

lahendamiseks piisavalt selged ning puudub vajadus faktide täiendavaks tuvastamiseks.

Mõningane ebaselgus mõnes faktiküsimuses ei tingi istungi korraldamist, sest need ei ole asja

lahendamiseks määrava tähtsusega. Kaebaja on esitanud oma seisukohti nii halduskohtule kui

ringkonnakohtule korduvalt ning tema esitatud dokumentide maht on niigi suur. Oluline on

seegi, et halduskohtus arutati asja kohtuistungil ning kaebaja esitas sealjuures enne istungit

avalduse, et ta ei soovi istungil osaleda. Seda kõike arvestades ei ole ringkonnakohtus asja

lahendamine istungil põhjendatud.

18. Eeltoodust tulenevalt ei ole apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust. Kaebaja oli

apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud.

(allkirjastatud digitaalselt)