2-23-2223/22 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Gea Lepik ja Kaija Piirmets

Määruse tegemise aeg ja koht

28.11.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-2223

Kohtuasi

I.R-i avaldus täiteasjas nr 029/2005/175 täitemenetluse

lõpetamiseks nõude täitmise aegumise tõttu

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 06.09.2023 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

I.R-i määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja I.R (isikukood XXX), lepinguline esindaja

Juliana Poljanskaja

Puudutatud isik V.D (isikukood XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada I.R-i määruskaebus.

2. Tühistada Harju Maakohtu 06.09.2023 määrus. Teha uus määrus, millega

rahuldada I.R-i avaldus ja lõpetada täitemenetlus täiteasjas nr 029/2005/175 nõude

täitmise aegumise tõttu.

3. Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

2-23-2223

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud ning sissenõudja seisukoht

1. I.R (avaldaja, võlgnik) esitas 08.02.2023 Harju Maakohtule avalduse, milles palus lõpetada

täiteasjas nr 029/2005/175 täitemenetluse nõude täitmise aegumise tõttu.

Avalduse kohaselt algatas kohtutäitur Kaire Põlts V.D (puudutatud isik, sissenõudja)

08.09.2005 täitmisavalduse alusel avaldaja suhtes täitemenetluse täiteasjas nr 029/2005/175.

Täitedokumendiks on Tallinna Linnakohtu 06.09.2004 otsus tsiviilasjas nr 2/34-5863/04,

millega kohus mõistis avaldajalt sissenõudja kasuks alates 01.07.2004 kuni 20.07.2011 lapse

C. I.R-i ülalpidamiseks välja elatise 3115 krooni kuus. Täitmisel oleva nõude suuruseks on 14

064,35 eurot, millele lisanduvad täitekulud. Sissenõudja nõude täitmine on tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 157 lg 1 ja võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja

rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 4 alusel aegunud.

2. Sissenõudja ei esitanud avalduse kohta seisukohta.

Maakohtu määrus ja põhjendused

3. Harju Maakohus jättis 06.09.2023 määrusega avalduse rahuldamata, menetluskulud

avaldaja kanda ning menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei ole avalduse rahuldamiseks alust, sest sissenõudja

nõude täitmine ei ole aegunud.

Üldreeglina hakkas enne 01.03.2011 tekkinud aegumata nõuetele TsÜS § 157 lg-te 1 ja 2 ning

VÕSRS § 9 lg 4 alusel kulgema kümne aasta pikkune ja 01.03.2021 lõppev aegumistähtaeg

täitedokumendist tulenevate õiguste teostamiseks (vt nt RKTKo 17.10.2013, 3-2-1-116-13, p

13; RKTKo 16.12.2013, 3-2-1-141-13, p 22). Kuna siinsel juhul on aga sissenõudja nõudeks

alaealisele lapsele välja mõistetud elatis, tuleb erinormina kohaldada TsÜS § 164 lg-t 2, mille

järgi on vanemate ja laste vaheliste nõuete aegumine peatunud kuni lapse täisealiseks

saamiseni. Riigikohtu praktikast tulenevalt kehtib TsÜS § 164 lg 2 mh juhul, kui elatis on

välja mõistetud varasema perekonnaseaduse § 61 lg 1 alusel, mil elatist lapse ülalpidamiseks

oli õigustatud nõudma tema vanem (RKTKo 02.12.2015, 3-2-1-141-15, p 11). Aega, mille

kestel aegumine oli peatunud, ei arvestata TsÜS § 168 lg 1 järgi aegumistähtaja hulka. Lapse

ülalpidamise kohustuse nõude täitmise aegumistähtaeg on TsÜS § 157 lg 5 alusel kümme

aastat iga üksiku kohustuse jaoks ning aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest,

kui kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks.

Arvestades ülaltoodut ja asjaolu, et sissenõudja laps sai täisealiseks 20.07.2011, algas

sissenõudja nõude täitmise aegumise tähtaeg 31.12.2011 ja pidanuks lõppema 31.12.2021.

Mõistlik on aga analoogia korras kohaldada karistusseadustiku (KarS) § 82 lg 5 II lauset,

mille järgi peatub täitmise aegumine võlgniku vangistuses viibimise ajaks, sest vanglas

viibimise ajal ei olnud avaldajal võimalik sissenõudja nõuet täita. Nõude täitmise aegumine

oli seega peatunud kokku 1084 päeva (ajavahemikel 07.05.2006–12.01.2007, 20.12.2009–

25.03.2010, 26.04.2010–25.10.2010, 14.01.2016–04.07.2017 ja 10.11.2017–30.11.2017).

Seda arvestades aegub sissenõudja nõude täitmine 19.12.2024.

2-23-2223

Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

4. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uue

määruse, millega avaldus rahuldada.

Määruskaebuse väidete kohaselt ei ole TsÜS-i aegumise peatumise regulatsioonis lünka,

mistõttu ei ole alust kohaldada analoogia korras KarS § 82 lg-t 5. Seejuures on seadusandja

TsÜS-i aegumise peatumise regulatsiooni pärast KarS § 82 lg 5 kehtima hakkamist mitmel

korral muutnud, ja pole soovinud seda KarS § 82 lg-le 5 sarnase sättega täiendada. Viidatud

säte ei ole mõeldud reguleerima tsiviilasjades tehtud jõustunud kohtulahendiga tunnustatud

nõude täitmise aegumist. Lisaks ei kehtinud KarS § 82 lg 5 ajal, mil sissenõudja esitas

täitedokumendi täitmisele.

Igal juhul ei ole võimalik kohaldada nõude täitmise aegumise peatumise aluseid

kumuleeruvalt ja liita aegumise peatumise ajale juurde perioodi, mil avaldaja viibis vanglas

lapse alaealiseks olemise ajal. Kuivõrd kattuv periood on kokku 527 päeva, aegus sissenõudja

nõude täitmine ka KarS § 82 lg 5 kohaldamisel hiljemalt 11.07.2023.

5. Sissenõudja ei esitanud määruskaebusele seisukohta.

Menetluse edasine käik

6. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada ja maakohtu määrus tuleb TsMS § 667

lg 2 I lause aluse tühistada. Kolleegium teeb uue määruse, millega rahuldab avalduse, ning

jätab menetluskulud kõigis kohtuastmetes menetlusosaliste endi kanda.

8. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et sissenõudja nõude täitmise

aegumistähtaeg oli TsÜS § 164 lg 2 alusel peatunud kuni avaldaja ja sissenõudja lapse

täisealiseks saamiseni, kuid on ekslikult kohaldanud TsÜS § 157 lg-st 5 tulenevat

aegumistähtaega ja seega ebaõigesti leidnud, et sissenõudja nõude täitmine pidanuks aeguma

31.12.2021.

8.1. Kuivõrd avaldajalt on sissenõudja kasuks välja mõistetud elatis ajavahemiku 01.07.2004

kuni 20.07.2011 eest ning TsÜS-i (täitmise) aegumise regulatsioonis on nii sel ajavahemikul

kui ka pärast seda tehtud mitmeid muudatusi, tuleb esmalt kindlaks teha, milliste TsÜS-i

redaktsioonide ja sätete alusel tuleb avaldaja nõude täitmise aegumist hinnata.

8.2. Kolleegium selgitab, et VÕSRS § 9 lg 1 järgi kohaldatakse TsÜS-is aegumise kohta

sätestatut ka enne 01.07.2002 tekkinud aegumata nõuetele, ning aegumise algusele,

peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 01.07.2002 kehtinud seadust, kui aegumine on

alanud, peatunud või katkenud enne 01.07.2002. Viidatud säte näeb seega ette üldise

põhimõtte, et kõik juba enne 01.07.2002 aegunud nõuded jäid aegunuks ka siis, kui

01.07.2002 nähti ette pikem aegumistähtaeg, ning enne seda kuupäeva alanud aegumise

algust, katkemist ja peatumist tuli hinnata varasema õiguse järgi. Kõigile neile nõuetele, mis

ei olnud 01.07.2002 seisuga aegunud, tuli aga kohaldada 01.07.2002 jõustunud TsÜS-i (TsÜS

komm (2023), 10. ptk sissejuhatus, p 6.3.2.a-b). Riigikohtu praktika järgi tuleb VÕSRS § 9

2-23-2223

lg-t 1 analoogia alusel kohaldada ka juhul, kui TsÜS-i muudetakse nõuete aegumist

puudutavas osas pärast 01.07.2002 (RKTKo 20.05.2009, 3-2-1-52-09, p 19).

8.3. Alates TsÜS-i jõustumisest kuni 30.09.2015 kehtinud sõnastuses nägi TsÜS § 154 ette, et

korduvate kohustuste või ülalpidamise kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata

sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks, ning

aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutus

sissenõutavaks. Seejuures sätestas TsÜS § 157 lg 4 alates TsÜS-i jõustumisest kuni

04.04.2011 kehtinud sõnastuses, et korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmisest

tuleneva tulevikus sissenõutavaks muutuva tunnustatud nõude aegumistähtaeg algab iga

üksiku nõude sissenõutavaks muutumisest. Pärast 05.04.2011 jõustunud muudatusi nägi TsÜS

§ 157 lg 4 ette, et korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmisest tuleneva tulevikus

sissenõutavaks muutuva tunnustatud nõude aegumisele kohaldatakse TsÜS §-s 154 sätestatut.

Alates TsÜS-i jõustumisest on muutumatuna püsinud TsÜS § 164 lg 2, mille järgi on

vanemate ja laste vaheliste nõuete aegumine peatunud kuni lapse täisealiseks saamiseni.

Seega nägi TsÜS § 157 lg 4 koostoimes TsÜS §-ga 154 ja § 157 lg-ga 1 ette, et kohtulahendi

jõustumise ajaks sissenõutavaks muutunud perioodiliste nõuete täitmine aegub toona TsÜS §

157 lg-s 1 sätestatud 30-aastase aegumistähtaja jooksul ning tulevikus sissenõutavaks

muutuvate perioodiliste nõuete täitmine aegub iga üksiku nõude osas eraldi kolme aasta

jooksul alates sissenõutavaks muutumise aasta lõpust (TsÜS komm (2010), § 157, p 3.5;

RKTKo 12.11.2008, 3-2-1-95-08, p 16). Alaealise lapse elatise puhul, olenemata sellest, kas

see on välja mõistetud varasema regulatsiooni järgi tema vanema või kehtiva regulatsiooni

järgi alaealise lapse kasuks, kohaldus aga erinormina TsÜS § 164 lg 2, mis välistas ülaltoodud

sätete kohaldamise, mille järgi võiksid täitedokumendi järgi tulevikku suunatud nõuded

aeguda kolme aasta möödudes, arvates nõuete sissenõutavaks muutumise aasta lõpust

(RKTKo 02.12.2015, 3-2-1-141-15, p-d 10 ja 11).

8.4. Sissenõudja nõude täitmise aegumistähtaeg oli seega TsÜS § 164 lg 2 alusel peatunud

kuni avaldaja ja sissenõudja lapse täisealiseks saamiseni, st kuni 20.07.2011. Aegumistähtaja

pikkuse ja selle uuesti kulgema hakkamise aja puhul tuleb aga ülaltoodut arvestades eristada

täitedokumendi jõustumise ajaks sissenõutavaks muutunud elatise nõudeid pärast selle

jõustumist sissenõutavaks muutunud elatise nõuetest.

8.4.1. Täitedokumendi jõustumise ajaks sissenõutavaks muutunud elatise nõuete täitmisele

hakkas 05.04.2011 kulgema 10 aasta pikkune aegumistähtaeg.

Kolleegium selgitab, et TsÜS § 157 lg 1 enne 05.04.2011 kehtinud redaktsiooni järgi oli mh

jõustunud kohtulahendist tuleneva nõude aegumistähtaeg 30 aastat. Sama sätte alates

05.04.2011 kehtiva redaktsiooni järgi on sellise nõude aegumistähtaeg 10 aastat. TsÜS § 157

lg 2 järgi algab selle nõude aegumistähtaeg kohtulahendi jõustumisest, kuid mitte enne nõude

sissenõutavaks muutumist. VÕSRS § 9 lg 4 järgi kohaldatakse TsÜS § 157 lg-s 1 aegumise

kohta sätestatut ka enne 01.04.2011 tekkinud aegumata nõuetele.

Riigikohus on TsÜS § 157 lg-d 1 ja 2 koostoimes VÕSRS § 9 lg-ga 4 tõlgendades leidnud, et

enne 01.03.2011 tekkinud aegumata nõuetele hakkas 01.03.2011 kulgema kümne aasta

pikkune, s.o 01.03.2021 lõppev aegumistähtaeg, mille jooksul on võlausaldajal võimalik

teostada täitedokumendist tulenevaid õigusi (RKTKo 17.10.2013, 3-2-1-116-13, p-d 12 ja 13;

RKTKo 16.12.2013, 3-2-1-141-13, p 22). Viidatud asjades avaldatud Riigikohtu seisukohti

tuleb alates 21.03.2016 kehtiva VÕSRS § 9 lg 4 sõnastuse valguses mõista selliselt, et enne

2-23-2223

05.04.2011 tekkinud aegumata nõudele hakkas 10 aasta pikkune aegumistähtaeg kulgema

05.04.2011, mitte 01.03.2011.

Täitedokumendi jõustumise ajaks sissenõutavaks muutunud elatise nõuete täitmine oleks

TsÜS § 157 lg 1 kuni 05.04.2011 kehtinud redaktsiooni järgi aegunud 30 aastat pärast

täitedokumendi jõustumist, seega ei olnud need igal juhul enne 05.04.2011 aegunud ja nende

täitmisele hakkas 05.04.2011 kulgema 10 aasta pikkune aegumistähtaeg. See lõppes TsÜS §

136 lg-t 2 arvestades 05.04.2021.

8.4.2. Pärast täitedokumendi jõustumist sissenõutavaks muutunud elatise nõuete täitmise

aegumistähtaeg tulenes erinormina 20.07.2011 seisuga kehtinud TsÜS § 157 lg-st 4

koosmõjus TsÜS §-ga 154. Seega kohaldus nendele nõuetele kolme aasta pikkune

aegumistähtaeg, mis hakkas kulgema kalendriaasta lõpust, s.o 31.12.2011, ning lõppes TsÜS

§ 136 lg-t 2 arvestades 31.12.2014.

8.5. Seega on täitedokumendist tulenevate nõuete täitmine aegunud, kui aegumistähtaeg

vahepeal muudel alustel ei katkenud või peatunud.

9. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus ekslikult seisukohale, et nõude täitmise

aegumistähtaeg oli KarS § 82 lg 5 alusel peatunud avaldaja vanglas viibimise perioodidel.

Esmalt märgib kolleegium, et KarS § 82 lg 5 kohaldamiseks analoogia alusel ei ole alust.

KarS § 82 lg 5 näeb ette rahalise ja varalise karistuse sissenõudmiseks läbiviidava täitmise

aegumistähtaja peatumise võlgniku vangistuses viibimise ajaks. Eraõigusest tulenevate

nõuetega seonduvat reguleeritakse TsÜS-is, milles on sätestatud aegumise peatumise alused

tsiviilnõuete puhul (TsÜS §-d 160–167). Seetõttu ei saa väita, et peatumise alused on jäänud

seadusandjal tähelepanuta ja tegu oleks lüngaga, mille täitmiseks tuleb otsida analoogiat.

Selline karistusõiguse regulatsiooni üle kandmine tsiviilõiguse valdkonda ei oleks ka

põhjendatud, sest aegumine kui konkreetse õigusvaldkonna instituut on valdkonnaspetsiifiline

ning seotud konkreetse õigusharu regulatsiooniga (TlnRnKo 11.11.2021, 2-21-9912, p-d 11 ja

12).

Kolleegium lisab, et ka juhul, kui KarS § 82 lg-t 5 analoogia alusel kohaldada, oleks aegunud

nii täitedokumendi jõustumise ajaks sissenõutavaks muutunud elatise nõuete kui ka pärast

selle jõustumist sissenõutavaks muutunud elatise nõuete täitmine. Pärast täitedokumendi

jõustumist sissenõutavaks muutunud elatise nõuete täitmist ei saaks KarS § 82 lg 5 alusel

üldse peatunuks lugeda, sest nende täitmine oli kuni 20.07.2011 TsÜS § 164 lg 2 alusel niigi

peatunud ning pärast seda kuni aegumistähtaja lõppemiseni 31.12.2014 avaldaja vanglas ei

viibinud. Täitedokumendi jõustumise ajaks sissenõutavaks muutunud elatise nõuete täitmise

aegumise saaks pärast 20.07.2011 KarS § 82 lg 5 alusel peatunuks lugeda perioodidel

14.01.2016–04.07.2017 ja 10.11.2017–30.11.2017, s.o kokku 557 päeva ulatuses. See

tähendab, et ka KarS § 82 lg 5 kohaldamisel aegunuks viidatud nõuded TsÜS § 136 lg-t 6

arvestades 05.10.2022.

10. Kuivõrd kolleegiumile ei ole teada muid asjaolusid, mille alusel võinuks sissenõudja

nõuete täitmise aegumine vahepeal peatuda või katkeda, aegus nende täitmine vastavalt

31.12.2014 ja 05.04.2021. Seetõttu tuleb maakohtu määrus tühistada ja avaldus rahuldada.

2-23-2223

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

11. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse ja teeb uue määruse, millega rahuldab

avalduse, tuleb TsMS § 173 lg-te 1 ja 3 alusel muuta ka menetluskulude jaotust ja määrata

kindlaks määruskaebemenetluse kulude jaotus.

Kolleegiumi hinnangul on õiglane jätta nii maa- kui ka ringkonnakohtus kantud

menetluskulud TsMS § 172 lg 1 II lause alusel menetlusosaliste endi kanda. Menetluskulusid

selliselt jaotades juhindub ringkonnakohus sellest, et kuigi lahend on tehtud avaldaja kasuks,

ei ole sissenõudja osalenud kohtumenetluses ega ka avaldaja kohtueelselt kohtutäiturile

esitatud avalduse läbivaatamisel. Kuna menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jäävad

menetlusosaliste endi kanda, siis ei määra ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust

kindlaks.

12. Lisaks märgib kolleegium, et avaldaja on tasunud määruskaebuselt riigilõivu 30 eurot,

kuid kuna avaldaja pöördus enne kohtule avalduse esitamist avaldusega kohtutäituri poole

täitemenetluse seadustiku (TMS) §-s 481 sätestatud korras täitemenetluse lõpetamiseks ja

kohtutäitur jättis täitemenetluse lõpetamata, ei pidanud avaldaja RLS § 22 lg 111 alusel

koosmõjus RLS § 59 lg-ga 15 riigilõivu tasuma. Avaldajal on TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg 4

alusel õigus taotleda enam makstud riigilõivu tagastamist. TsMS § 150 lg 6 järgi lõpeb

riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti,

kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist.

13. Määruse peale, millega ringkonnakohus lahendab avalduse täitemenetluse lõpetamiseks

nõude täitmise aegumise tõttu, saavad TsMS § 696 lg 3 järgi koosmõjus TMS § 2231 lg-ga 4

esitada Riigikohtule määruskaebuse avaldaja ja sissenõudja. Menetluskulude jaotust saab

TsMS § 178 lg 1 kohaselt vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)