3-23-2497/49 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Monika Laatsit, Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.11.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-2497

Haldusasi

X. X-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 29.09.2023

otsuse nr 12303290116-1 tühistamiseks ning Politsei-

ja Piirivalveameti kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja X. X , esindaja advokaat Kristina Ivanova

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja F.I

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 10.01.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X. X-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X. X-i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 10.01.2024

otsus muutmata.

2. Jätta kaebajale riigi õigusabi andmisega seotud kulud ringkonnakohtus riigi kanda.

Muud menetluskulud jätta poolte endi kanda.

3. Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi ning tema Eestisse saabumise ja

siit lahkumise kuupäevad tähemärkidega.

4. Lõpetada X. X-ile riigi õigusabi andmine.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse

hiljemalt 30.12.2024

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest, võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

3-23-2497

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X. X on Türgi Vabariigi kodanik, kes saabus meremehe passiga Eesti Vabariiki

XX.XX.XXXX ning lahkus siit XX.XX.XXXX Saksamaa Liitvabariiki. X. X esitas

Saksamaal 28.04.2022 rahvusvahelise kaitse taotluse. Kooskõlas Euroopa Parlamendi ja

nõukogu 26.06.2013 määrusega (EL) nr 604/2013 andis Saksamaa X. X-i üle Eestile

rahvusvahelise kaitse menetluse korraldamiseks. X. X saabus Eestisse 29.03.2023 ning esitas

samal päeval rahvusvahelise kaitse taotluse.

2. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) luges 29.09.2023 otsusega nr 12303290116-1 X. X-i

taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 alusel

põhjendamatuks ja lükkas selle tagasi, tegi X. X-ile väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu

seaduse (VSS) § 72 lg-te 1, 11 ja 4 alusel ettekirjutuse lahkumiseks Türki vabatahtliku

täitmistähtajaga 10 päeva ning kohaldas VSS 74 lg 1 alusel sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki ja

Schengeni viisaruumi 3 aastaks lahkumiskohustuse täitmisest.

Kaebaja ei ole pagulane. Tuginedes vestlusel antud ütlustele, mida ei saa pidada

järjekindlateks või täielikult usutavateks, ei ole kaebaja väidetav tagakiusamine seotud mõne

VRKS § 4 lg-s 1 sätestatud alusega. Kaebaja ei väida, et teda kiusatakse taga rahvuse (kurd)

või poliitiliste vaadete tõttu. Kaebaja transsooline vend koges tõenäoliselt tagakiusamist, kuid

see ei ole alus anda kaebajale rahvusvaheline kaitse. Kaebaja hirm Türgi kõrge staatusega

poliitiku ees võib olla subjektiivselt tõene, kuid ei ole eluliselt usutav, et too tegeleks

väljapressimisega. Ka poliitik, kellele kaebaja viitab, on kurdi rahvusest. Päritoluriigi

kohtusüsteem töötab kaebaja huvide kaitseks. Pole usutav, et kaebaja on Türgis enese kaitseks

politseisse pöördunud.

Kaebaja ei vaja täiendavat kaitset. Türgis ei toimu sellist relvakonflikti, mille tõttu võiks

kaebaja elu olla ohus pelgalt Türgi territooriumil viibimise tõttu. Täiendava kaitse saamiseks

peab eksisteerima tõsine ja reaalne oht, mida kaebaja puhul ei esine. Kaebajal puuduvad

isiklikud asjaolud, mille tõttu ta võiks olla suuremas ohus kui Türgi ülejäänud elanikkond.

Puudub teave, et Türki tagasipöördunud Türgi kodanikke võiks ohustada tagakiusamine või

tõsine oht põhjusel, et nad on taotlenud Euroopas varjupaika.

Kaebajale saab teha vabatahtliku lahkumistähtajaga ettekirjutuse, kuna ta tegi PPA-ga

koostööd ega ole menetlust oluliselt takistanud. Ei esine majanduslikke, sotsiaalseid või

tervislikke põhjusi, mis mõjutaks lahkumisettekirjutuse tegemist ja tähtaja saabumisel selle

täitmist.

Sissesõidukeeld tuleb kehtestada 3 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Puuduvad

asjaolud, mis tingiks sissesõidukeelu lühendamise. Kaebaja soov sõlmida abielu Saksamaa

kodanikuga ei anna alust jätta sissesõidukeeld kehtestamata.

3. X. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 29.09.2023 otsuse tühistamiseks ning

PPA kohustamiseks vaadata tema rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi.

PPA hinnang väljapressimisele seoses kaebajast tehtud seksuaalse sisuga videoga ei ole õige.

Seksuaalne väärkohtlemine on raske kogemus, millega seoses on raske end võõrastele avada.

Seetõttu ei saanud kaebajalt eeldada, et ta oleks sellest menetlejale omal algatusel

põhjalikumalt rääkinud. Seksuaalse sisuga videoga šantažeeritakse kaebajat eesmärgiga

2(8)

3-23-2497

mõjutada pärandi üle toimuvat kohtuprotsessi. PPA seadis kaebajale liiga kõrge

tõendamisstandardi. PPA jättis tuvastamata kaebaja erivajaduse ja see võis mõjutada asja

menetlust. Menetluse ajal viibis kaebaja psühhiaatriahaiglas. PPA seisukohad on

vastuolulised, sest pole aru saada, kas PPA hinnangul olid kaebaja ütlused tõesed ja usutavad

või mitte. Jääb arusaamatuks, mille alusel PPA leiab, et kaebaja ei pöördunud Türgis abi

saamiseks politsei poole. Kui eeldada, et kaebaja ei pöördunud politsei poole, siis ei saa

sellest järeldada, et kaebaja ei soovinud abi saada. Kaebaja on kurd, kellel on alust mitte

usaldada Türgi politseid. Põhjendamatu on seisukoht, et Türgi kohtusüsteem kaitseb kaebaja

õigusi seoses pärandivaidlusega.

Kui kaebajat ei saa tunnustada pagulasena, tuleks talle anda täiendav kaitse seoses riigisisese

relvakonfliktiga.

Sissesõidukeeld on ebaproportsionaalne. Kaebaja ei ole Eesti riigile ohtlik. PPA ei võtnud

lahkumisettekirjutuse tegemisel ja sissesõidukeelu kehtestamisel arvesse kaebaja tervislikku

seisundit – kaebajal on diagnoositud raske depressioon psühhootiliste sümptomitega. Selle

tõttu võib oht kaebaja elule tekkida ootamatult. On väga tõenäoline, et Türgis ei ole kaebajale

tagatud vajalikud tervisehoiuteenused.

4. PPA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud otsuse põhjenduste juurde.

5. Tallinna Halduskohus jättis 10.01.2024 otsusega kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 1)

ning mõistis kaebajalt Eesti Vabariigi kasuks välja 18.12.2023 kohtuistungi tõlkimisega

kaasnenud menetluskulu 90 eurot, mis tuleb tasuda pärast kohtuotsuse resolutsiooni p 2

jõustumist (resolutsiooni p 2). Kaebajale riigi õigusabi osutamisega seotud tasu ja kulu jättis

halduskohus riigi kanda ning muud menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p-d 3 ja

4).

PPA leidis õigesti, et kaebajal puudus 2023. a-l vajadus lahkuda Türgist põhjusel, et teda

kiusatakse seal taga mõnel VRKS § 4 lg-s 1 nimetatud alusel. On usutav, et kaebaja lahkus

Türgist pelgalt põhjusel, et ta sai laeval tööd. Asjaolu, et kaebajal on toimumas Türgis

pärandivaidlus ning kaebaja hinnangul oli tema vennaga toimunud autoõnnetus tahtlik, ei

tähenda, et kaebajat kiusataks taga VRKS-i mõistes. Ka kaebuses ei väida kaebaja, et tema

tagakiusamine oleks seotud mõne VRKS § 4 lg-s 1 sätestatud alusega. Kaebaja sõnul on kõik

tema probleemid tõusetunud pärandivaidlusest perekonnaga.

Kaebaja toob välja, et pärandivaidluse tõttu šantažeeritakse teda seksuaalse sisuga videoga.

Kuigi VRKS § 19 lg 2 p 1 sätestab tagakiusamisena mh seksuaalse väärkohtlemise, ei ole

igasugune seksuaalne väärkohtlemine rahvusvahelise kaitse andmise aluseks, vaid see tegu

peab olema tõsine või korduv, see peab olema seotud ühe VRKS § 4 lg-s 1 sätestatud alusega

ning riik, rahvusvahelised organisatsioonid või riiki või selle osa juhtivad organisatsioonid või

erakonnad ei saa või ei taha sellega seoses kaitset pakkuda. Siinses asjas on tegemist

perekondliku tüli ja tsiviilvaidlusega, mida lahendab Türgi kohus. Seega on põhjendamatud

kaebaja väited, et teda tuleks sel põhjusel tunnustada pagulasena. Samuti ei saa kaebaja

ütluste alusel olla kindel, et kaebaja on pöördunud enda seksuaalse väärkohtlemisega seoses

Türgi ametiasutuste poole. Sel põhjusel ei saa ka väita, et riik ei pakuks kaebajale kaitset

(VRKS § 19 lg 5). Ehkki ka ühekordne seksuaalne väärkohtlemine on raske kogemus, mis

jätab hingelise trauma, ei saa kaebajaga nõustuda selles, et sellises olukorras oleks isikul end

lihtsam avada menetleja konkreetsetele küsimustele vastates. Kuna iga seksuaalse

väärkohtlemise juhtum on unikaalne, siis ei saa menetleja omal algatusel küsida konkreetseid

küsimusi. Lisaks tõi kaebaja ise välja, et enne tema seksuaalset väärkohtlemist pandi midagi

tema joogi sisse. Seega ei pruugi kaebaja toimunust midagi mäletada, kuna kaebajal ei ole

väidetava video kohta tõendeid. Sel põhjusel ei nähtu ka küsimusi, mille esitamine oleks

3(8)

3-23-2497

võinud aidata kaebajal end rohkem avada ning mille esitamata jätmist kaebaja PPA-le ette

heidab.

Kaebaja vastused PPA küsimustele, mis puudutavad seksuaalse väärkohtlemisega seonduvalt

politseisse pöördumist, on vastuolulised. Kaebaja tõi 02.05.2023 vestlusel korduvalt välja, et

politseisse ei ole mõtet pöörduda ja ta ei ole seda ka teinud. Hilisemas menetluses muutis

kaebaja oma ütlusi ning selgitas, et ta pöördus politseisse, kuid midagi ei tehtud ning ta jättis

selle asja sinnapaika, kuna politseisse pöördumisel ähvardati avalikustada video (mida

kaebaja ei ole näinud ja mille olemasolu kohta puuduvad kaebajal ka tõendid). Ehkki PPA-le

võib ette heita, et 20.07.2023 ja 28.09.2023 vestlusel ei küsitud konkreetselt nende vastuolude

kohta, ei muuda see PPA otsuse lõppjäreldust valeks. PPA uuris 20.07.2023 vestlusel

kaebajalt üksikasjalikult Türgi politseisse pöördumist ning nende ütluste alusel on pigem

põhjendatud järeldus, et kaebaja ei ole pöördunud enda väidetava seksuaalse väärkohtlemise

ja pussitamisega seoses abi saamiseks Türgi ametivõimude poole. Pealegi ei oleks kaebajal

olnud võimalik enda väidetavat väärkohtlemist kuidagi tõendada, kuna tal väidetavalt ei ole

tõendeid video kohta ja ta ei pöördunud pärast väärkohtlemist arsti poole. Samuti ei ole

kaebaja esitanud ühtegi tõendit enda šantažeerimise kohta. Seega ei tähendaks menetluse

alustamata jätmine tingimata seda, et kaebaja ei saa Türgi riigilt kaitset.

PPA-ga saab nõustuda, et kaebaja käitumine tagakiusamise kohta tõendite kogumata jätmisel

ei ole asjaolusid arvestades loogiline. Kaebaja ei pöördunud arsti poole pärast seksuaalset

väärkohtlemist ega pärast seda, kui teda pussitati kaela ja kõhtu. Kaebaja sõnul on ta Türgis

ettevõtlik inimene ning ei ole usutav, et isik, keda Türgis esindab advokaat, jätab kõik sellised

vigastused fikseerimata. Kaebaja väited, et temale asetatud tõendite esitamise kohustus on

olnud põhjendamatult kõrge, on paljasõnalised. Kaebaja ei too välja, milliseid tõendeid PPA

kohustas teda esitama ning mida ta ei saanud esitada. PPA-ga saab nõustuda, et pärast enam

kui kahe aasta möödumist seksuaalse väärkohtlemise juhtumist ei ole arstliku läbivaatusega

enam võimalik tõendada seksuaalse väärkohtlemise intsidenti. Pealegi ei asunud PPA

seisukohale, et kaebaja väited seksuaalsest väärkohtlemisest oleks valed või

ebausaldusväärsed. Seega ei olnud kaebajal vajalik enda seksuaalset väärkohtlemist

täiendavalt tõendada. Seetõttu ei ole põhjendatud kaebaja etteheited, et tal ei võimaldatud

haldusmenetluse raames seksuaalse väärkohtlemise tõendamiseks arstlikku läbivaatust.

Oletuslikud on kaebaja väited, et PPA oleks pidanud tuvastama tema erivajaduse ja selle

tegemata jätmine võis mõjutada asja menetlust. Igasugune vaimne üleelamine või

traumaatiline kogemus ei ole käsitatav erivajadusena VRKS tähenduses, mis annab

taotlejatele erilised menetluslikud garantiid. Samuti ei ole isiku erivajadus tema pagulasena

tunnustamise aluseks. Ehkki VRKS § 151 lg 1 sätestab, et erivajadusega taotlejaks võib olla ka

seksuaalse väärkohtlemise ohver ja vaimse tervise probleemidega isik, ei ole VRKS § 151 lg-s

1 toodud loetelu selline, et isik tuleks igal juhul tunnistada erivajadusega taotlejaks. PPA

küsis kaebajalt esimesel vestlusel, et kas kaebajal on terviseprobleeme või muid asjaolusid,

mis võiksid vestlust mõjutada ning kaebaja vastas sellele eitavalt. Samuti kinnitas kaebaja, et

on vaimselt ja füüsiliselt valmis vestlusel osalema. 02.05.2023 vestluse lõpus kinnitas kaebaja

vastuseks küsimusele, et: „Kas Teil on vestluse kohta kommentaare? Oli midagi hästi või

midagi halvasti? Võite julgelt öelda, aga kui ei soovi, siis ei pea“, et: „Hästi oli aga ma lõpus

sinuga natuke vaidlesin, sellepärast et sa katkestasid mind“. Sellest saab järeldada, et kaebaja

tundis end vestlusel hästi ja menetlejaga tekkis piisavalt usaldusväärne suhe, et kaebaja julges

kommenteerida vestluse läbiviimist. Sama nähtub 20.07.2023 ja 28.09.2023 intervjuudest.

Isegi kui heita PPA-le ette kaebaja erivajadusega arvestamata jätmist, ei muudaks see asjaolu,

et kaebaja väidetav tagakiusamine ei ole seotud ühegi VRKS § 4 lg-s 1 sätestatud alusega.

Erivajaduse tuvastamine ei tähenda, et taotleja tõendamis- või kaasaaitamiskohustus oleks

madalam või iga menetlustoimingu juures peaks viibima erialaspetsialist, eriti kui isik ise ei

4(8)

3-23-2497

näe menetlustoimingul osalemisel takistust ning ta võtab temale välja kirjutatud ravimeid.

VRKS-st ja direktiivi 2013/32/EL preambuli p-st 29 tulenevalt tingib erivajadus

rahvusvahelise kaitse menetluses eeskätt menetluslikke leevendusi, et menetlus oleks isikule

jõukohane, isik saaks menetlustoimingutest aru ning menetlustoimingud ei koormaks teda

liialt ega traumeeriks teda. Kaebaja ei väida, et menetlejad ei vastanud VRKS § 151 lg-st 7

tulenevatele kompetentsinõuetele.

Õige on kaebaja väide, et kui PPA hinnangul on taotleja ütlused puudulikud, vastuolulised või

ebausaldusväärsed, peab PPA enda kahtlused vestluse käigus välja tooma, et taotlejal oleks

võimalik anda täiendavaid selgitusi või esitada täiendavaid tõendeid. Nõustuda ei saa aga

kaebaja väitega, et lisaks on PPA ülesandeks kõrvaldada taotleja ütluste puudulikkus või

vastuolulisus. See on taotleja ülesanne, kui PPA viitab vastuoludele.

PPA on kaebaja ära kuulanud üksnes vestluse vormis, mis ei vasta õiguse olla ära kuulatud

eesmärgile. Ärakuulamine ei ole nõuetekohane, kui taotleja ei tea, milliseid järeldusi PPA on

teinud taotleja varem antud ütlustest ja kogutud päritoluriigi infost. Praegusel juhul ei nähtu

28.09.2023 vestlusel esitatud küsimustest, et PPA oleks viidanud vastuoludele kaebaja

ütlustes ning soovinud saada teada, miks vastuolud on tekkinud ning millega kaebaja neid

põhjendab. Ka 20.07.2023 vestluses ei ole PPA viidanud, et Türgis politseisse pöördumise

osas oleks kaebaja ütlused võrreldes 02.05.2023 antud ütlustega muutunud ning palunud

kaebajal vastuolusid põhjendada. See ei too siiski kaasa PPA otsuse tühistamist, kuna kaebaja

ei ole ka kaebuses suutnud vastuolude tekkimist mõistlikult põhjendada. Seejuures jätab

kaebaja lahtiseks, kas ta pöördus väärkohtlemisega seoses Türgi ametivõimude poole või

mitte. Asjassepuutumatu on kaebaja arutlus sellest, et tal puuduvad juriidilised teadmised, et

hinnata Türgis pärandivaidlusega seotud kohtuasja. Vaidlust ei ole, et kaebaja on

pärandivaidlusega seoses kohtus, tal on advokaadist esindaja ning kohus on vähemalt ühe asja

lahendanud kaebaja kasuks. Kaebajale on Türgis tagatud ligipääs õigussüsteemile.

PPA leidis õigesti, et kaebaja ei vaja täiendavat kaitset. Kaebaja seostab täiendava kaitse

vajaduse juhusliku vägivalla võimalusega Türgis. PPA ei ole otsuses märkinud, et Türgis ei

toimu relvakonflikti, vaid tõi välja, et Türgis aset leidev riigisisene relvakonflikt ei ole selline,

et ainuüksi kaebaja Türki naasmine võiks seada tema elu ohtu. PPA tõi õigesti välja, et Türgi

riigisisene relvakonflikt mõjutab pigem Türgi kaguosa elanikke. Kaebaja elab Istanbulis.

Lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld on õiguspärased, selles osas puudub vajadus korrata

PPA põhjendusi (HKMS § 165 lg 2). Asjaolu, et kaebaja ei ole Eesti riigile ohtlik, ta ei ole

menetlust takistanud ning teda ei saa pidada ebasoovitavaks isikuks, ei ole alus jätta

sissesõidukeeld kehtestamata. Selleks puuduvad ka humaansed kaalutlused. Isiku

väljasaatmine võib tema tervisliku olukorra tõttu olla keelatud vaid väga erandlikel juhtudel.

Keeld kohaldub, kui väljasaadetav on füüsiliselt või psüühiliselt raskelt haige isik, kellel

esineb peatse surma oht, või kui on põhjendatud alus arvata, et sihtriigis sobiva ravi

puudumise tõttu või selle tõttu, et ravi pole isikule seal kättesaadav, esineb reaalne oht

välismaalase terviseseisundi olulisele, kiirele ja pöördumatule halvenemisele, mis toob kaasa

suuri kannatusi või tema oodatava eluea olulise lühenemise. Kaebaja ei toonud tervisega

seonduvaid probleeme välja vestlusel, kus PPA küsis sissesõidukeelu kehtestamisega ja

lahkumiskohustuse määramisega seotud asjaolude kohta, mistõttu ei pidanud PPA seda

pikemalt põhjendama. PPA märkis kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamisel, et

kaebaja profiiliga võrdlemisi jõukal isikul on Türgis võimalik saada psühhiaatrilist abi.

Kohus rahuldas 09.11.2023 määrusega kaebaja menetlusabi taotluse osaliselt ning vabastas ta

mh kohustusest tasuda kohtuistungi tõlkimise kulusid. Kaebajalt tuleb riigi kasuks välja

mõista 18.12.2023 kohtuistungil tõlgi osalemise kulu, kuna kaebaja jättis teist korda

kohtuistungile ilmumata. Kaebaja käitumine on käsitatav menetlusõiguse kuritarvitamisena.

5(8)

3-23-2497

Esimest korda ei ilmunud kaebaja kohtuistungile seepärast, et ta läks ekslikult PPA esindusse

ning kuna tal puudub telefonis püsiv internetiühendus, siis ei osanud ta ilma rakenduste abita

PPA esindusest kohtumajja orienteeruda. Teist korda jättis kaebaja samuti istungile ilmumata

ning põhjus, mille esindaja istungil välja tõi, oli samasisuline. Ei ole usutav, et kaebaja, kes on

elanud Eestis juba alates 29.03.2023 ning kes on meremees ja ettevõtja, ei suudaks endale

selgeks teha Tallinna Halduskohtu asukohta. Seega kooskõlas HKMS § 118 lg 3 ls-ga 2 tuleb

kaebaja kanda jätta Karadut OÜ 19.12.2023 arve nr 37 kulu 90 eurot. Riigi õigusabi

andmisega seotud kulud jäävad riigi kanda. Muud kaebaja kulud jäävad tema enda kanda

(HKMS § 108 lg 1) ning vastustaja võimalikud kulud vastustaja kanda (HKMS § 109 lg 1).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. X. X palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2

ning teha uus otsus, millega rahuldada kaebus.

Kaebaja jääb varasemate seisukohtade juurde, kuid täpsustab kohustamisnõuet ja taotleb, et

ringkonnakohus annaks kaebajale rahvusvahelise kaitse.

Kohtu hinnang, et kaebaja lahkus Türgist, sest sai laeval tööd, on subjektiivne. Kohus andis

kaebaja päritoluriigist lahkumisele liiga suure kaalu ja jättis muud asjaolud tagaplaanile.

Kohus ei ole põhjendanud, miks talle jääb selgusetuks, kas kaebaja on seoses oma seksuaalse

väärkohtlemisega pöördunud Türgi politsei poole. Kohus tuvastas valesti kaebaja erivajaduse

ning tegi järeldused kaebaja kahjuks. Kaebaja tervislik seisund võis mõjutada tema ütlusi ja

kogu rahvusvahelise kaitse menetluse õiguspärasust. PPA ei küsinud kaebajalt konkreetseid

küsimusi tema seksuaalse väärkohtlemise kohta ega aidanud kaebajal end rohkem avada.

Kaebaja tegi kõik endast oleneva, et tõendada oma väiteid. PPA rikkus kaebaja õigust olla ära

kuulatud nii oluliselt, et see tõi kaasa väära otsuse.

Lahkumisettekirjutuse tegemisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel ei ole arvestatud kaebaja

tervisliku seisundiga. Kuna kaebaja ärakuulamine oli puudulik, ei saa kaebajale ette heita, et

ta ei toonud välja oma tervisega seotud asjaolusid. PPA ei arvestanud ohtu kaebaja elule ja

tervisele.

Kaebajalt tõlkekulude väljamõistmine on alusetu. Kaebaja ei kasutanud oma õigusi

pahauskselt.

7. PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate seisukohtade juurde ja

nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

8. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. PPA lükkas õigesti kaebaja rahvusvahelise kaitse

taotluse VRKS § 20 alusel tagasi, sest kaebajat ei saa tunnustada pagulasena (VRKS § 4 lg 1)

ja ta ei vaja ka täiendavat kaitset (VRKS § 4 lg 3). PPA tegi õiguspäraselt kaebajale VSS § 72

lg-te 1, 11 ja 4 alusel lahkumisettekirjutuse ja kohaldas VSS 74 lg 1 alusel sissesõidukeeldu.

Seega ei olnud kaebuse rahuldamiseks alust. Kaebajalt 18.12.2023 kohtuistungiga seotud

tõlkekulude väljamõistmine oli samuti põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4) ja selgitab vastuseks

apellatsioonkaebuse väidetele järgmist.

9. Halduskohus pidas tõepoolest usutavaks, et kaebaja lahkus Türgist tegelikult põhjusel, et ta

leidis laeval tööd. Kohus ei piirdunud siiski selle tõdemusega, vaid põhjendas asjakohaselt, et

kaebajat ei ajendanud Türgist lahkuma tagakiusamise oht VRKS § 4 lg 1 tähenduses. Kaebaja

probleemid Türgis on seotud eeskätt pärandivaidlustega, mida lahendatakse Türgi kohtutes.

6(8)

3-23-2497

10. Halduskohus tõi otsuses välja vastuolud kaebaja ütlustes, mille põhjal jäi kohtule

arusaamatuks, kas kaebaja pöördus tegelikult Türgis väidetava seksuaalse väärkohtlemise ja

väljapressimisega seoses politsei poole või mitte. Seejuures ei ilmunud kaebaja kahel korral

kohtuistungile, kus kohus soovis kaebajat küsitleda seoses tema ütlustes sisalduvate

ebaselguste ja vastuoludega. Kaebaja ei ole ka apellatsioonkaebuses selgitanud, kas ta on

Türgi politseilt oma väärkohtlemisega seoses abi küsinud või mitte. See on faktiline asjaolu,

mille selgitamine on kaebaja mõjusfääris. Seega, kui PPA tegigi haldusmenetluses kaebaja

küsitlemisel mingeid vigu, ei saanud see mõjutada asja lahendamist, sest kaebaja ei ole

kohtumenetluses välja toonud ühtki sisulist asjaolu, mis on jäänud asja lahendamisel arvesse

võtmata.

11. Halduskohus selgitas õigesti, et vaimse tervise probleemidest tulenev erivajadus VRKS

§ 151 lg 1 tähenduses ei annaks eraldi võetuna alust tunnustada rahvusvahelise kaitse taotlejat

pagulasena. See on eeskätt menetluslik garantii ning siinse vaidluse asjaoludel pole alust

arvata, et kaebaja vaimne või füüsiline tervis ei võimaldanud tal haldusmenetluses

tulemuslikult osaleda ja selgitusi anda. Kaebajale võimaldati haldusmenetluse kestel ka

vajalikke tervishoiuteenuseid. Kaebajat on kohtumenetluses abistanud riigi õigusabi korras

määratud advokaat, kuid kaebaja ei ole sellegipoolest konkreetselt välja toonud, millised

selgitused jäid tal haldusmenetluses oma tervisliku seisundi tõttu andmata või millised

tõendid esitamata.

12. Halduskohus märkis asjakohaselt, et kaebaja ärakuulamine ei olnud nõuetekohane.

Kaebaja ei ole aga kohtumenetluses esitanud oma rahvusvahelise kaitse vajaduse kohta

mingeid uusi sisulisi väiteid või tõendeid. Seega ei saanud see menetlusviga mõjutada asja

lahendamist.

13. Lahkumisettekirjutus oli selle tegemise ajal õiguspärane. Kaebaja ei toonud 28.09.2023

vestlusel välja, et tema tervislik seisund takistaks tal päritoluriiki tagasi pöörduda, kuigi PPA

küsis mitmel korral, kas kaebajal on mh tervislikke põhjuseid või muid takistusi (peale

rahvusvahelise kaitse taotluses toodud asjaolude), mille tõttu ta ei saa Türki naasta. Kaebaja

selgitas PPA-le, et on saanud Eestis psühhiaatrilist abi ja võtab ravimeid ning sai ka Türgis

ravi seoses oma vaimse tervisega, kuid lahkumiseks ei ole takistusi (vastus nr 20; vt ka

vastused nr 25 ja nr 26). PPA on haldusmenetluses kogutud teabe põhjal seega õigesti

järeldanud, et kaebaja tervislik seisund ei välistanud temale lahkumisettekirjutuse tegemist.

14. Kohtul tuleb arvestada ka pärast lahkumisettekirjutuse tegemist tekkinud või muutunud

asjaoludega, mis võivad mõjutada tagasisaatmise lubatavust. Kui pärast lahkumisettekirjutuse

tegemist muutunud asjaolude tõttu ei oleks samasisulise lahkumisettekirjutuse tegemine enam

õiguspärane, tuleb see tühistada, sõltumata sellest, kas haldusakt oli andmise ajal õiguspärane.

Kohtupraktika kohaselt tuleb seejuures arvesse võtta mh välismaalase tervislikku seisundit

ning järgida mittetagasisaatmise põhimõtet (Riigikohtu 15.02.2023 otsus nr 3-20-1115, p 32).

Kaebaja ei ole toonud kohtumenetluses välja mingeid uusi sisulisi asjaolusid, mis annaks

aluse asuda kaebaja väljasaatmise lubatavuse küsimuses PPA-st erinevale seisukohale. Mh ei

ole kaebaja väitnud, et tema tervislik seisund on vahepeal halvenenud. Igal juhul ei ole tema

tervislik olukord takistanud tal omal käel Eestist lahkumist.

15. Sissesõidukeeld oli selle kohaldamise ajal samuti õiguspärane. PPA on võtnud

kaalumisel arvesse, et kaebajal oli pooleli abielu sõlmimise protsess Saksamaa kodanikuga,

kuid tegemist ei olnud kaebaja pereliikmega. Muus osas puudusid kaebajal Euroopa riikides

majanduslikud ja sotsiaalsed sidemed. Kaebusest ega apellatsioonkaebusest ei nähtu, et

vastustaja oleks jätnud tähelepanuta mõne olulise asjaolu, mis oleks pidanud tooma kaasa

sissesõidukeelu tähtaja lühendamise humaansetel kaalutlustel.

7(8)

3-23-2497

16. Sissesõidukeelu kehtestamise õiguspärasust tuleb hinnata ettekirjutuse tegemise aja

seisuga (vt Riigikohtu 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 18). Seetõttu pole pärast

sissesõidukeelu kohaldamist tekkinud asjaolud sissesõidukeelu õiguspärasuse seisukohalt

olulised. Asjaolude olulisel muutumisel pärast sissesõidukeelu kohaldamist on kaebajal

võimalik taotleda pädevalt asutuselt sissesõidukeelu kehtivusaja muutmist või kehtetuks

tunnistamist (VSS §-d 75, 32).

17. Halduskohus ei eksinud, kui mõistis kaebajalt välja 18.12.2023 kohtuistungil tõlgi

osalemisega seotud kulu 90 eurot. Siinse vaidluse asjaoludel saab kaebaja tegevust teist korda

ilma mõjuva põhjuseta kohtuistungile ilmumata jätmisel lugeda oma menetlusõiguste

kuritarvitamiseks. Ka ringkonnakohtu hinnangul ei ole usutav, et kaebaja puudus mõlemalt

halduskohtu istungilt seetõttu, et ta ei olnud võimeline üles leidma kohtumaja.

II

18. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 17 lg-st 4 tuleneb, et asja menetlev kohus võib oma

algatusel igas menetlusstaadiumis RÕS-s ettenähtud korras uuesti hinnata, kas jätkuvalt

esinevad RÕS-s ettenähtud alused taotlejale riigi õigusabi andmiseks ning riigi õigusabi

andmise aluste äralangemise korral lõpetada isikule riigi õigusabi andmine. Riigi õigusabi

andmine on kohtu kaalutlusotsus, mis peab arvestama ühelt poolt isiku huvi saada oma

õigustele efektiivset õiguskaitset ning teiselt poolt avalikku huvi, et riigi õigusabi vahendeid

kasutataks säästlikult. VRKS § 252 lg 2 kohaselt jätab kohus riigi õigusabi taotluse

rahuldamata, kui taotleja on Eestist lahkunud.

19. Kaebaja on Eestist lahkunud. Ta on saanud realiseerida oma edasikaebeõigust. Kaks

kohtuastet on pidanud tema kaebust põhjendamatuks. Ringkonnakohus ei näe vajadust, et

advokaat peaks jätkama menetluses osalemist ja põhjendamatult suurendama riigi õigusabi

kulusid olukorras, kus isik on Eestist lahkunud ja tema asukoht on teadmata (vt PPA teade, dtl

703) ning kaebaja ei reageeri ka oma esindaja e-kirjadele (dtl 698, 734). Eeltoodut arvestades

tuleb riigi õigusabi andmine lõpetada.

20. Riigi õigusabi andmise lõpetamise korral vabaneb riigi õigusabi osutanud advokaat

RÕS § 17 lg 6 järgi õigusabi andmise kohustusest ning kohus määrab advokaadi taotluse

alusel kindlaks temale riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse.

Ringkonnakohus teeb selle kohta eraldi määruse.

III

21. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja on saanud menetlusabi korras riigi õigusabi selle hüvitamise kohustuseta. Need kulud

ringkonnakohtus jäävad riigi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3). Ülejäänud

menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).

22. Rahvusvahelise kaitse menetlus ei ole avalik (VRKS § 13 lg 1). Menetluse kinniseks

kuulutamise alust kahjustamata saab avalikustada kohtuotsuse viisil, et kohtuotsuse

avaldamisel asendatakse kaebaja nimi tähemärgiga. Samuti tuleb välja jätta andmed kaebaja

Eestisse saabumise ja Eestist lahkumise aja kohta (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

8(8)