3-24-1485/9 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Janek Laidvee

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. november 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-1485

Haldusasi

AS Terminal kaebus Keskkonnaameti kohustamiseks

teavet väljastama.

Menetlusosalised

Kaebaja – AS Terminal, volitatud esindajad v. adv.

Lembit Tedder ja v.adv Kaidi Reiljan- Sihvart

Vastustaja – Keskkonnaamet, volitatud esindaja

Jekaterina Masalska

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus ja kohustada Keskkonnaametit kaebaja 31.01.2024 esitatud

teabenõuet uuesti läbi vaatama ja küsitud teabe väljastamise üle otsustama.

2. Mõista Keskkonnaametilt ASi Terminal kasuks välja menetluskulud 6677, 50 eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 30.12.2024 (halduskohtumenetluse

seadus (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioon-kaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kätte-toimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 31. jaanuaril 2024 esitas AS Terminal (Terminal või kaebaja) Keskkonnaametile

teabenõude, milles palus Keskkonnaametil esitada Terminali lepingulisele esindajale

vandeadvokaat Lembit Tedderile (taotleja) järgnevad dokumendid:

‒ Väärteotoimiku ja väärteoasjas tehtud otsuse, millele Keskkonnaamet viitab oma

koduleheküljel;

‒ AS Olerex poolt Keskkonnaametile esitatud mistahes dokumendid, mis kajastavad AS

Olerex poolt biokohustuse täitmist 2022. aastal;

‒ AS Olerex poolt Keskkonnaametile esitatud mistahes dokumendid, mis kajastavad AS

Olerex poolt biokohustuse täitmist 2023. aastal.

2. 08. veebruaril 2024 esitas Keskkonnaamet vastuse teabenõudele nr 2-6/24/37-3, millega

jättis teabenõude rahuldamata ja keeldus teabenõudes nõutud dokumente taotlejale

väljastamast.

3. 20. veebruaril 2024 esitas Terminal vaide Andmekaitse Inspektsioonile (AKI)

Keskkonnaameti vastuse peale, millega palus kohustada Keskkonnaametit esitama taotlejale

samad, esialgses teabenõudes nõutud dokumendid.

4. 17. aprilli 2024 AKI vaideotsusega nr 2.1-3/24/234-467-7 ( vaidlustatud otsus) jäeti vaie

rahuldamata teabenõude p-de 1, 2 ja 3 osas, milles vaide esitaja soovis väärteotoimiku ja

väärteoasjas tehtud otsuse esitamist ning ASi Olerex 2022 ja 2023 biokohustuse täitmist

kajastavaid dokumente.

5. Tallinna Halduskohtus registreeriti 17. mai. 2024 AS Terminal kaebus nõuetes tühistada

17. aprilli 2024 Andmekaitse Inspektsiooni otsuse nr 2.1-3/24/234-467-7 resolutsiooni

punktid 1 ja 2, millega jäeti teabenõudes soovitud väärteotoimik ja -otsus ning 2022 ja 2023.

aasta biokohustuse täitmist kajastavad dokumendid väljastamata ja kohustada

Keskkonnaametit kui teabevaldajat väljastama ASi Terminal lepingulisele esindajale

vandeadvokaat Lembit Tedderile järgnevad dokumendid:

‒ AS Olerex väärteoasja nr 940023000098 väärteotoimik ja väärteoasjas tehtud otsus, millele

Keskkonnaamet viitab oma koduleheküljel1;

‒ AS Olerex poolt Keskkonnaametile esitatud mistahes dokumendid, mis kajastavad AS

Olerex poolt biokohustuse täitmist 2022. aastal;

‒ AS Olerex poolt Keskkonnaametile esitatud mistahes dokumendid, mis kajastavad AS

Olerex poolt biokohustuse täitmist 2023. aastal.

6. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse 25.06.2024 käiguta. Puuduste kõrvaldamiseks tuli

kaebajal täpsustada kaebuses esitatud nõudeid. Avaliku teabe seaduse (AvTS) § 46 lg 2

sätestab, et kui AKI jätab vaide rahuldamata, siis on vaide esitajal õigus pöörduda

teabevaldaja vastu halduskohtusse. Kaebajal tuli vaideotsuse tühistamise vajadust täiendavalt

selgitada.

7. Kaebaja esitas 11.07.2024 kaebuse täiendused. Täienduste kohaselt loobus kaebaja

tühistamisnõudest AKI vaideotsuse tühistamiseks ja esitas kohustamisnõude Keskkonnaameti

kohustamiseks andmed väljastada. Täpsemalt soovib kaebaja, et Keskkonnaamet väljastaks

ASi Terminal esindajale vandeadvokaat Lembit Tedder’ile järgnevad dokumendid:

‒ AS Olerex väärteoasja nr 940023000098 väärteotoimik ja väärteoasjas tehtud otsus, millele

Keskkonnaamet viitab oma koduleheküljel;

1 https://keskkonnaamet.ee/uudised/keskkonnaamet-maaras-biokutuse-osakaalunoude-eiramise-eest-8-miljoni-

euro-suuruse-trahv

‒ AS Olerex poolt Keskkonnaametile esitatud mistahes dokumendid, mis kajastavad AS

Olerex poolt biokohustuse täitmist 2022. aastal;

‒ AS Olerex poolt Keskkonnaametile esitatud mistahes dokumendid, mis kajastavad AS

Olerex poolt biokohustuse täitmist 2023. aastal.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

8. AS Terminal põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

AvTS § 5 lg 1 p 1 järgi on riigiasutus ehk Keskkonnaamet teabevaldaja. AvTS § 9 lg 1

kohaselt on teabevaldaja kohustatud võimaldama juurdepääsu tema valduses olevale teabele

seaduses sätestatud korras. AvTS § 9 lg 2 p 1 järgi on teabevaldaja kohustatud teabele

juurdepääsu võimaldamisel tagama juurdepääsu neile dokumentidele, millele teabenõudja

juurdepääsu taotleb ja millele teabenõudjal on juurdepääsuõigus. Advokatuuriseaduse (AdvS)

§ 41 lg 1 p 4 kohaselt on vandeadvokaadil õigus saada riigi- ja kohaliku omavalitsuse

asutusest õigusteenuse osutamiseks vajalikke andmeid, tutvuda dokumentidega ning saada

neist ärakirju ja väljavõtteid, kui andmete ja dokumentide saamine ei ole advokaadile

seadusega keelatud. AdvS § 41 lg 1 p 4 eesmärgiks on sätestada piirangud vandeadvokaadi

poolt saadavatele andmetele üksnes sellises ulatuses, mis on seadusega selgesõnaliselt

keelatud. Vastavalt AdvS § 41 lg 1 p-s 41 sätestatule on vandeadvokaadil samuti õigus

töödelda muu isiku kui kliendi isikuandmeid, sealhulgas eriliigilisi isikuandmeid ilma nende

isikute nõusolekuta, kui see on vajalik õigusteenuse osutamiseks. Eelnevast tulenevalt on

Terminali lepingulisel esindajal vandeadvokaat Lembit Tedderil juurdepääsuõigus

teabenõudes nõutud dokumentidele, milleks on väärteotoimik ja -otsus ning biokohustuse

täitmist 2022. ja 2023. aastal kajastavad dokumendid.

Käesoleval juhul on AS Olerex enda poolt toime pandud rikkumistega tekitanud Terminalile

majanduslikku kahju. Seega on Terminalil kui kütusemüüjal õigustatud huvi nii

väärteotoimiku ja -otsuse kui ka biokohustuse täitmist kajastavate dokumentide saamiseks,

kuivõrd nende dokumentidega tutvumine on vajalik Terminali õiguslikku kaitset vääriva huvi

toetamiseks ja kaitsmiseks, sh tema õigusliku positsiooni kindlustamiseks ja selgitamiseks

ning menetlustes oma väidete ja seisukohtade tõendamiseks. Avalikest allikatest nähtub, et

AS Olerex ei ole oma biokohustust täitnud, kuid pole üheselt selge, mis ulatuses. Seega on

Terminalil vaja taotletud dokumente veendumaks, mis ulatuses on AS Olerex rikkumisi toime

pannud ning sellega Terminali huve rikkunud ja Terminalile kahju tekitanud. Kuivõrd ASi

Olerex biokütuse kohustuse rikkumine on tekitanud Terminalile kahju, ei esine mõistlikku

põhjendust, miks Keskkonnaamet ei peaks võimaldama Terminalil nõutud dokumentidega

tutvuda ja kasutada neid oma kahjunõude esitamisel. ASi Olerex biokütuse kohustuse

rikkumine on kahjustanud Terminali õigust ausale konkurentsile ning põhjustanud

Terminalile miljonitesse eurodesse ulatuva kahju, mistõttu on Terminali puhul tegemist

kannatanuga, kelle õigushüve on kahjustatud. Eelnevast ning Terminali 25. jaanuari 2024.

taotlusest tulenevalt on selge, et AS Olerex suhtes käiv väärteomenetlus puudutab ka

Terminali ja tema huve, mistõttu on taotlejal õigustatud huvi väärteotoimiku ja -otsuse

saamiseks.

AS Olerex suhtes tehtud väärteootsus ei ole jõustunud, mistõttu kohaldub lisaks AvTS

sätetele ka väärteomenetluse seadustik (VTMS). Nimelt on AKI 22. aprilli 2020 vaideotsuse

põhjendustes välja toonud, et VTMS reguleerib sarnaselt kriminaalmenetluse seadustikule

(KrMS) dokumentidele juurdepääsu menetluse kestel ja kuni otsuse jõustumiseni. VTMS ega

ka KrMS ei reguleeri juurdepääsu toimikule peale menetluse lõppu ja otsuse jõustumist. Peale

otsuse jõustumist reguleerib toimikule juurdepääsu AvTS samadel alustel kui ükskõik mis

muule avalikule teabele. Antud juhul ei ole AS Olerex suhtes tehtud väärteootsus jõustunud,

mistõttu tuleb dokumentidele juurdepääsu andmise puhul lähtuda VTMS-s sätestatust, mh

VTMS § 62 lg-test 2-4. Terminal on seisukohal, et praegusel juhul ei kohaldu AvTS § 35 lg 1

p 1, mille alusel tuleb väärteomenetluses kogutud teave tunnistada asutusesiseseks

kasutamiseks, kuna VTMS § 62 lg 2 alusel on otsuse ja lg 3 alusel väärteotoimiku avaldamine

lubatud. Lisaks on otsusega seotud informatsioon juba avalik (ka Keskkonnameti

koduleheküljel üleval), mistõttu ei saa väita, et kõnealune teave tuleb asutusesiseseks

tunnistada. Tuginedes eelnevale, ei olnud Keskkonnaametil alust keelduda väärteotoimiku ja -

otsuse väljastamisest. VTMS § 62 lg 3 kohaselt on otseselt väärteo tagajärjel

tervisekahjustuse või varalist kahju saanud isikul ja tema esindajal pärast väärteoasjas lahendi

tegemist, samuti pärast selle jõustumist õigus tutvuda kogu väärteotoimikuga. VTMS § 62 lg

3 mõtteks ja eesmärgiks ongi väärteoasja menetlusse kaasamata isikute kaitse, mitte

menetlusse kaasatud isikute kaitse – viimaste õigused on menetlusosaliste menetlusõiguste

regulatsiooni raames juba niikuinii kaitstud. Rikkumise tulemusena sai Olerex pakkuda

klientidele oluliselt soodsamalt kütust võrreldes teiste turuosalistega, kasvatades sellega oma

turuosa ja kasumit. Seega on ilmne, et kohustuste täitmata jätmisega kaasnes ebaausa

konkurentsiolukorra teke, mis ilmselgelt rikub teiste turuosaliste õigust majandustegevusele

ausa konkurentsi tingimustel. Seejuures ongi biokohustuse täitmise eesmärgiks mh hoida ära

ebaausa konkurentsi teket. Kaebajale on konkurentsi moonutamise tõttu tekkinud ulatuslik

kahju nii saamata jäänud tulu kui ka otsese varalise kahju (kulude) näol. Kaebaja on ebaausa

konkurentsi tõttu kaebajale kahju tekkimise kohta esitanud ka Grant Thornton Baltic OÜ

ekspertarvamuse. Esiteks on VTMS § 62 lg 2 puhul tegemist üldnormiga ning VTMS § 62 lg

3 (millele tuginedes kaebaja teavet nõuab) on eeltoodud sätte osas erinormiks. Seega ei ole

asjakohased ei vastustaja viited VTMS § 62 lg 2 regulatsioonile (mis vastustaja väitel

kaebajale subjektiivset õigust teabe nõudmiseks ei anna) ega ka VTMS § 62 lg 2 regulatsiooni

selgitavale Riigikohtu lahendi nr 3-16-11 seisukohtadele. Teiseks ei taotle kaebaja kellegi

eriliiki isikuandmete (s.o. füüsiliste isikute andmete) väljastamist, millele ligipääsu VTMS §

62 lg 3 piirab ning vastavad andmed võib vastustaja kinni katta. Kolmandaks osutab kaebaja,

et VTMS § 62 lg 3 ei sätesta, et „menetlejal on õigus teavet väljastada“ või et menetleja

väljastab teavet „taotluse rahuldamise korral“. Vastupidi, kui VTMS § 62 lg 3 eeldused on

täidetud, tuleb võimaldada kahju kannatanud isikul toimikuga tutvuda ja saada sellest koopia,

arvestades (füüsiliste isikute) eriliiki isikuandmete kaitse vajadust. Neljandaks selgitab

vastustaja ise oma 16.09.2024 vastuse p-s 4.10, et 18.12.2023 määras Olerexile väärteoasjas

nr 940023000098 biokohustuse mittetäitmise eest 2022. aasta kohta rahatrahvi 8 miljonit

eurot. Retoorika, millega sellise mõjuga otsuseni viinud menetlus allutatakse „kergemate

rikkumiste“ alla, on kohatu katse püüda õigustada AS-i Olerex andmete kaitsmist olukorras,

mis ilmselgelt kaitset ei vääri ja mida VTMS § 62 lg 3 tegelikult ka ei kaitse.

Biokohustuse täitmist kajastavate dokumentide avaldamisest keeldumise osas ei ole

Keskkonnaamet oma seisukohta põhjendanud, vaid on viidanud oma varasemale vastusele,

milles keeldus AvTS §-de 9, 23 ja 28 alusel teabenõude täitmisest, öeldes, et taotletava teabe

suhtes kehtivad juurdepääsupiirangud ning taotlejal puudub taotletavale teabele

juurdepääsuõigus. Antud juhul ei ole selge, millisel alusel on juurdepääsupiirang kehtestatud,

kuna Keskkonnaamet ei ole seda oma vastuses välja toonud. Riigikohus on öelnud, et

juurdepääsupiirang ei kohaldu teabele vahetult seaduse alusel, vaid juurdepääsupiirangu

kehtestamine tuleb asutuse juhil otsustada, st see tuleb vastavale teabele kehtestada.

Keskkonnaameti vastuse pinnalt ei ole aga võimalik tuvastada, kas ja kui, siis millisel alusel

on praegusel juhul küsitud teabele juurdepääsupiirang kehtestatud. Seega on Keskkonnaamet

põhjendamatult keeldunud biokohustuse täitmist kajastavate dokumentide esitamisest.

Teabe asutusesiseseks tunnistamise ja kinni katmise alused on toodud AvTS §-s 35, mille

kohaselt kuulub asutusesiseseks teabeks mh isiku kohta seoses maksustamisega kogutud teave

ja teave, mille avalikustamine võib kahjustada ärisaladust. Küll aga, selleks et tunnistada

konkreetne teave maksu- ja ärisaladusega kaetuks, peavad olema täidetud mitmed erinevad

tegurid. Analoogia korras saab käesolevas ärisaladuse küsimuses tugineda Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi seisukohtadele, mille kohaselt on Riigikohus rõhutanud, et teavet ei

muuda ärisaladuseks pelgalt asjaolu, et äriühing on antud teabe konfidentsiaalseks

kuulutanud. Riigikohtu sõnul on info hinnatav ärisaladusena üksnes siis, kui see vastab

kolmele tingimusele: a) selline teave on saladus selles tähenduses, et see ei ole kogumis või

üksikosade täpses paigutuses ja kokkupanus üldteada või kergesti kättesaadav isikutele

ringkondades, kes tavaliselt kõnesolevat laadi teabega tegelevad; b) sellel teabel on

kaubanduslik väärtus tema salajasuse tõttu; c) selle teabe üle seaduslikku kontrolli omav isik

on asjaoludest lähtuvalt võtnud vajalikke meetmeid, et hoida seda salajas. Selle kohaselt võib

kohtu sõnul kättesaadavaks ja ärisaladuse tähenduses mittesalajaseks lugeda teavet nt kaupade

ja nende hindade kohta isegi juhul, kui selleks on vaja pöörduda vastava varustaja poole ning

see ei ole ülemäära keeruline. Praegusel juhul on ilmne, et Terminal ja AS Olerex tegutsevad

samas valdkonnas, mistõttu on biokütuse kasutamine Eestis, kütuseturu hinnadünaamika, ASi

Olerex ebaaus konkurents, AS Olerexi turgu kahjustav käitumine jt sarnased tegurid on

Terminalile, kui samas valdkonnas tegutsevale juriidilisele isikule, teada. Teisisõnu peaks

teave andma mingi konkreetse eelise konkurentide ees, mis info teatavakssaamisega oma

väärtuse kaotaks. Kohtu sõnul tuleks selleks kirjeldada vaidlusaluse teabe ärilist väärtust

ettevõtte jaoks ning selle potentsiaalset kasulikkust tema konkurentidele (nt info mingi toote

spetsiifilise koostise või tootmisprotsessi osas). Küll aga, Terminali hinnangul ei anna

käesolevas asjas tuvastatu sellise ärilise eelise jaatamiseks alust. Teabenõudes nõutud teave ei

ole konfidentsiaalse iseloomuga ega saa seega olla mõeldud asutusesiseseks kasutamiseks.

Samuti sätestab maksukorralduse seaduse (MKS) § 26 lg 1, et maksuhaldur, tema ametnikud

ja töötajad on kohustatud hoidma saladuses maksukohustuslast puudutavat teavet. Sama sätte

kohaselt ei lõppe maksusaladuse hoidmise kohustus teenistus- või töösuhte lõppemisega.

Kaebaja märgib, et vastustaja ei ole eelnimetatud sättes märgitud subjekt (ehk ei ole

maksuhaldur, tema ametnik ega ka töötaja). Seega on ilmne, et antud säte ei ole kuidagi

seotud vastustaja tegevusega. Vaadates vastustaja tegevuse eesmärki ja ülesandeid ning

nõutud teabe iseloomu, ei kuulu vastustaja poolt biokohustuse täitmise üle järelevalve

teostamise käigus kogutud teave AVTS § 35 lg 1 punkti 16 alla. Seega on kaebaja seisukohal,

et nõutud teave ei kuulu maksusaladuse kaitse alla. Alternatiivselt, kui kaebaja nõutud teave

on siiski ette nähtud vaid asutusesiseseks kasutamiseks, tuleb see väljastada AvTS § 38 lg 4

alusel. AvTS § 38 lg 4 annab asutuse juhile kaalutlusõiguse otsustamaks, kas võimaldada

asutusevälisele isikule juurdepääsu juurdepääsupiiranguga teabele või mitte. Kaalumisel tuleb

arvestada nii teabenõude esitaja põhjendatud huvi asutusesisese teabe väljastamiseks, isikute

huvi eraelu puutumatuse kaitseks kui ka seda, kas riigi huve teabenõude täitmisega

kahjustatakse (19. juuni 2020. a TlnRnKo 3-19-2046, p 20). Vastustaja ei ole AvTS § 38 lg 4

alusel teabe andmist kaalunud ega huvide kaalumisest lähtuvalt teabe andmata jätmist

põhjendanud, mis muudab vastustaja tegevuse teabe andmisest keeldumisel juba iseenesest

õigusvastaseks. Samuti alternatiivselt, isegi kui kohus peaks leidma, et osa taotletavast teabest

on maksusaladusega kaetud, tuleb kaebajale väljastada taotletud teave osaliselt kinni kaetud

andmetega. Teabe täielikult avaldamata jätmiseks alus puudub.

9. Keskkonnaameti põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 210 lg 2 kohaselt lahendatakse määruskaebus

põhjendatud määrusega. Määruse põhjendavas osas esitab kohus sh seisukoht õiguslikes

küsimustes ja annab hinnang tõenditele. Sellest tulenevalt kaebaja selgitused AS Olerex

väärteomenetlusega puudutatud oleku kohta koos taotlusele lisatud tõendiga (oktoobri 2023

Grant Thornton ekspertiis) on kohtu kõigi astmete poolt juba sisuliselt lahendatud ja hinnatud.

Kuna kaebaja jäeti väärteoasja kohtumenetlusse kaasamata ning määruskaebus jäeti

rahuldamata, siis sellest võib järeldada, et kaebaja eespool nimetatud subjektiivsed õigused ei

ole rikutud ja kaebajal puudub õigustatud huvi väärteotoimiku ja -otsuse saamiseks. AvTS § 2

lg 2 p 4 annab võimaluse ka eriseadustega kehtestada (või jätta kehtima) teistsuguseid teabele

juurdepääsu korda, viise ja tingimusi reguleerivaid sätteid. Sellest tulenevalt vastustaja on

seisukohal, et AdvS § 41 lg 1 punkt 4 ei sätesta täiendavat juurdepääsuõiguse alust ning

sellest ei tulene advokaadil õigust nõuda juurdepääsu teabele, mille juurdepääs on seadusega

piiratud.

VTMS § 62 lg 1 kohaselt võib (see ei ole kohustus) kohtuvälise menetluse kohta

väärteomenetluse, avalikkuse või andmesubjekti huvides andmeid avaldada enne otsuse

tegemist üksnes juhul, kui sellega ei kahjustata ülemäära väärteomenetlust, riigi huve või

ärisaladust, samuti andmesubjekti ega kolmandate isikute õigusi, eriti eriliiki isikuandmete

avaldamise puhul. Õige ei ole kaebaja järeldus, et VTMS muudatuse eesmärk ei ole tagada

kannatanu õiguseid. Tegelikult vastupidi, erinevalt kriminaalmenetlusest ei ole kannatanu

väärteomenetluses menetlusosaline ega menetlusse muul viisil kaasatud, mistõttu loodi

VTMS § 62 täiendamisega võimalus just võimalusega kannatanul tutvuda väärteotoimikuga.

Kaebaja pole põhjendanud esitatud kohustamiskaebuses, kuidas vastustaja poolt juba

avaldatud väärteomenetluse andmetega on riivatud kaebaja õigus nõuda võimalikku

kahjuhüvitist AS-i Olerex käest.

Vastustaja on esitanud täiendavad põhjendused EMTA valduses olevas vastavusdokumentide

süsteemi (VDS) kohta ja Keskkonnaameti kohustustest, mis tulenevad Keskkonnaameti ja

MTA vahel sõlmitud andmete töötlemise lepingust ehk puudutab maksusaladust. Vastustaja

peab täitma maksukorralduse seaduse (MKS) § 26 lõikes 3 toodud kohustust, mille kohaselt

on MKS §-de 28–30 alusel või teenistus- või tööülesannete täitmisel maksusaladuse kohta

teavet saanud ametnikud ja töötajad ning avalik-õiguslikke ülesandeid täitvad isikud

kohustatud hoidma saladuses neile maksukohustuslase kohta teatavaks saanud teavet.

Tulenevalt MKS § 26 lg-st 2, on maksusaladust lubatud avaldada ainult maksukohustuslase

kirjalikul nõusolekul või MKS §-des 27-30 nimetatud juhtudel. Eeltoodule tuginedes

maksusaladusega kaitstud teavet vastustaja kolmandatele osapooltele ei väljasta. Seega ei pea

vastustaja võimalikuks väljastada kolmandatele osapooltele ka osaliselt kinni kaetud

andmetega teavet. Vastustaja hinnangul rakendub teabele (AS Olerex 2022. aastal ja 2023.

aastal biokohustuse täitmise dokumendid) MKS § 26 lg 1-st tulenev maksusaladuse hoidmise

kohustus, mistõttu tuleb teavet käsitleda asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabena

tulenevalt AvTS § 35 lg 1 punktidest 2 ja 16, kui eriseaduses ei ole sätestatud teisiti.

Vedelkütuse seaduse (VKS) § 51 lg 6 punkt 5 sätestab, et kütuse käitlemise andmekogu

andmed ei ole avalikud. Andmekogule on juurdepääs lisaks andmekogu vastutavale ja

volitatud töötlejale tarnijal VKS tähenduses VKS §-s 21 ning atmosfääriõhu kaitse seaduse §-s

1231 sätestatud kohustuste täitmist puudutavate andmete osas, välja arvatud ebaausa

konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaitse seaduse § 5 lõikes 2 nimetatud teave, kusjuures

Keskkonnaametil on kohustus eelnimetatud andmed avaldada hiljemalt VKS §-s 21 sätestatud

kohustuse täitmise poolaastale järgneva kuu 15. päevaks. Nimetatud säte on jõustunud alles

14.07.2024. Alates 01.01.2025 lühendatakse VKS-i § 21 lõikes 1 sätestatud kohustuse täitmise

arvestusperioodi ja ühe kalendriaasta asemel on see edaspidi kuus kuud. Vastavalt VKS § 24

lg-le 1 eelmise kalendrikuu aruande esitab tarnija Keskkonnaametile iga kuu 15.kuupäevaks.

Seega seadusest tulenev vastustaja kohustus avaldada VKS § 51 lg 6 punktis 5 sätestatud

andmed tekib 2025. aastal.

KOHTU PÕHJENDUSED

10. Kõigepealt lahendab kohus kaebuse nõudes väljastada AS Olerex väärteoasja nr

940023000098 väärteotoimik ja väärteoasjas tehtud otsus vastavalt kaebaja poolt esitatud

31.01.2024 esitatud teabenõudele, mille täitmisest vastustaja keeldus. AvTS § 9 lg 1 alusel on

teabevaldaja kohustatud võimaldama juurdepääsu tema valduses olevale teabele seaduses

sätestatud tingimustel ja korras. AvTS § 23 lg 1 p 1 kohaselt teabevaldaja keeldub teabenõude

täitmisest, kui taotletava teabe suhtes kehtivad juurdepääsupiirangud ja teabenõudjal ei ole

taotletavale teabele juurdepääsuõigust. AvTS § 35 lg 1 p1 sätestab, et teabevaldaja on

kohustatud tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks kriminaal- või

väärteomenetluses kogutud teabe, välja arvatud vastavalt väärteomenetluse seadustikus ja

kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud tingimustel avaldatava teabe. VTMS § 62 lg 3

sätestab, et otseselt väärteo tagajärjel tervisekahjustuse või varalist kahju saanud isikul ja tema

esindajal on pärast väärteoasjas lahendi tegemist, samuti pärast selle jõustumist õigus tutvuda

kogu väärteotoimikuga. Selline õigus ei laiene väärteotoimikus olevatele teiste isikute eriliiki

isikuandmetele. Kohtu hinnangul on väärteotoiminguga tutvumise üle otsustamisel tegemist

kaalutlusotsusega, sest kohtuväline menetleja peab hindama, kas toimikuga tutvuda sooviv

isik on kandnud tervisekahju või varalist kahju. Ühtlasi tuleb hinnata, millises ulatuses on

lubatav väärteomenetluse toimikuga tutvumine, arvestades keeldu tutvuda toimikus olevate

teiste isikute võimalike eriliiki isikuandmetega.

Haldusmenetluse seadus (HMS) § 4 sätestab, et kaalutlusõigus (diskretsioon) on

haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate

otsustuste vahel (lg 1) ja kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride,

kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning

kaaludes põhjendatud huve (lg 2). Kaalutlusveaga on muu hulgas tegemist, kui haldusorgan

jätab olulise asjaoluga arvestamata. Vastustaja poolt 08.02.2024 teabenõude rahuldamata

jätmise otsuses on vastustaja välja toonud, et Keskkonnaamet asub antud juhul seisukohale, et

kaebaja poolt viidatud väärteoasjas ei ole tuvastatud, et AS Terminal oleks saanud varalist

kahju ning AS Terminali ei ole antud väärteomenetlusse ühelgi viisil kaasatud, mistõttu ei ole

esitatud teabenõude väärteootsuse ja väärteotoimiku väljastamiseks põhjendatud. Vastustaja

on jätnud tähelepanuta kaebaja poolt esitatud ja riiklikult tunnustatud kohtueksperdi A. S

poolt koostatud ekspertiisi (Grant Thornton Baltic OÜ „Ekspertiis Terminal AS-le tekitatud

majandusliku kahju hindamiseks“ oktoober, 2023) toodud hinnangud ja järeldused. A. S

üheks ekspertiisi valdkonnaks on kahjude hindamine. Nimetatud ekspertiisis jõuab A. S

järeldustele, et AS Olerex biokütuse kohustuse mittetäitmise tõttu tekkinud ebaausa

konkurentsiga on tekitatud kaebajale kahju, mis avaldub otseses varalises kahjus ja saamata

jäänud tulus. Kohus nõustub kaebajaga, et kaebajale on võinud väärteo tagajärjel tekkida

kahju. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 3 ja 4 selgitavad, millist kahju saab hinnata otsese

varalise kahjuna ja saamata jäänud tuluna. Eelnimetatud paragrahvi lõige kolm sätestab muu

hulgas, et otseseks varaliseks kahjuks on kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus

kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või

vähendamiseks. Ekspertiisis on välja toodud, et kaebaja pidi ületalve hoidma ja finantseerima

eeldusliku tavapärase tasemega võrreldes rohkem suvist diislikütust ja sellega seonduvalt

tekkisid kaebajale kulud. VÕS § 128 lg 4 esimene lause sätestab, et saamata jäänud tulu on

kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu,

tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.

Ekspertiisist selgub, et kahjustamata turutingimustes oleks kaebaja saanud kütust müüa 2022

aastal kõrgema hinnaga kui ta seda teha sai, mistõttu kandis kaebaja kahju. VÕS § 127 lg 1

sätestab, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on

võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse

aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja

sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20.06.2018

otsus nr. 2-14-50307/132, p 19.3) Sama paragrahvi lõige 4 sätestab, et isik peab kahju

hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega

sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (VÕS § 127 lg 4). Põhjusliku seose

tuvastamisel tuleb juhinduda nn conditio sine qua non põhimõttest, mille järgi ajaliselt eelnev

sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt

hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada elimineerimise meetodit, mille abil

jäetakse väidetavalt kahju põhjustanud tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik

tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Ekspertiisist tulenevalt tegutseb Eesti kütuseturul kuus

suuremat kütusemüüjat, millest üks on AS Olerex. Lisaks selgub esitatud ekspertiisist, et

tuginedes Keskkonnaameti avalikustatud andmetele, oli 20.12.2023 seisuga Olerex täitnud

biokütuse nõude 7.5% mahust vaid 1%, millega saavutas seeläbi ebaausa konkurentsi- ja

hinnaeelise. Ebaausa konkurentsi tõttu saavutatud madalam hind põhjustas turul olukorra, kus

AS Terminal ning potentsiaalselt ka teised turuosalised olid sunnitud konkurentsis püsimiseks

hindu alandama tasemele, milleni ebaausa konkurentsi puudumisel ei oleks hinnad langenud.

VTMS § 62 lg 3 sätte eesmärgiks on lihtsustada kahju kannatanud isiku võimalusi tutvuda

väärteomenetlusega ja teada saada kahju tekitanud isiku nime, et temalt hüvitist nõuda.

Nimetatud sätte eesmärgiks ei ole tuvastada, kas kahju tekitaja peab ka kahju hüvitama vaid

tuvastama peab üksnes võimaliku kahju tekkimise fakti. Kohtu hinnangul on põhjendatud

arvata, et AS Olerex käitumise tõttu võib kaebajal olla tekkinud kahju, nagu kaebaja poolt

esitatud ekspertiisist nähtub ja seetõttu tuleb kaebajat kohustada uuesti teabenõudele vastama

ja teabe väljastamist kaaluma.

11. Järgnevalt lahendab kohus kaebaja nõude kohustada Keskkonnaametit väljastama AS

Olerex poolt Keskkonnaametile esitatud mistahes dokumendid, mis kajastavad AS Olerex

poolt biokohustuse täitmist 2022 ja 2023 aastal. Vastustaja keeldus 08.02.2024 tehtud

teabenõude rahuldamata jätmise otsuses eelnimetatud teavet väljastamast. Vastustaja tõi

08.02.2024 antud teabenõude rahuldamata jätmise otsuses välja, et Keskkonnaamet on

kaebaja poolt esitatud samasisulisele teabenõudele vastanud 15.01.2024 kirjaga nr 2-6/24/12

ning sellele täiendavalt midagi lisada ei ole. Keskkonnaameti poolt viidatud 15.01.2024 kirjas

nr. 2-6/24/12 on välja toodud, et Keskkonnaametile teadaolevalt ei ole Keskkonnaametil

tulenevalt AvTS § 28 kohustust teabenõudes küsitud informatsiooni avalikustamiseks.

Tulenevalt AvTS § 9 sätestatud teabevaldaja kohustustest teabe avalikustamiseks seaduses

sätestatud korras, AvTS § 9 lõige 2 alusel peab teabevaldaja tagama juurdepääsu

dokumentidele, millel teabenõudjal on juurdepääsuõigus. Tulenevalt AvTS § 23 lg-st 1 peab

teabevaldaja tagama juurdepääsupiirangutest kinnipidamise ning keeldub AvTS § 23 alusel

teabenõude täitmisest, sest taotletava teabe suhtes kehtivad juurdepääsupiirangud ja

teabenõudjal ei ole taotletavale teabele juurdepääsuõigust. Vastustaja tõi veel välja, et

tulenevalt vedelkütuse seadusest korraldab biokütuse osakaalu ja kasvuhoonegaaside

heitkoguse vähendamise nõuete täitmise üle riikliku järelevalvet Keskkonnaamet vastavalt

oma pädevusele. Kuigi teabenõude vastusest ei selgu, on kohtule arusaadavalt keeldunud

Keskkonnaamet teabenõudes toodud teabe väljastamisest, sest vastustaja ei ole kohustatud

käimasoleva riikliku järelevalve käigus kogutud teavet väljastama. Lisaks on kohtumenetluses

vastustaja esitanud täiendavaid väited põhjendamaks teabenõude täitmisest keeldumist.

Vastustaja toob välja, et Keskkonnaameti ja Maksu- ja Tolliamet vahel on sõlmitud leping,

mille kohaselt peab vastustaja täitma maksukorralduse seaduse (MKS) § 26 lõikes 3 toodud

kohustust, kus MKS §-de 28–30 alusel või teenistus- või tööülesannete täitmisel

maksusaladuse kohta teavet saanud ametnikud ja töötajad ning avalik-õiguslikke ülesandeid

täitvad isikud on kohustatud hoidma saladuses neile maksukohustuslase kohta teatavaks

saanud teavet. Vastustaja hinnangul rakendub teabele (AS Olerex 2022. aastal ja 2023. aastal

biokohustuse täitmise dokumendid) MKS § 26 lg 1-st tulenev maksusaladuse hoidmise

kohustus, mistõttu tuleb teavet käsitleda asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabena

tulenevalt AvTS § 35 lg 1 punktidest 2 ja 16, kui eriseaduses ei ole sätestatud teisiti.

AvTS § 23 lg 1 p 1 kohaselt keeldub teabevaldaja teabenõude täitmisest, kui taotletava teabe

suhtes kehtivad juurdepääsupiirangud ja teabenõudjal ei ole taotletavale teabele

juurdepääsuõigust. AvTS § 35 lg 1 kohustab teabevaldajat tunnistama asutusesiseseks

kasutamiseks mõeldud teabeks teabe, mis sisaldab andmeid riikliku järelevalve,

haldusjärelevalve ja teenistusliku järelevalve menetluse käigus kogutud teabe kuni selle kohta

tehtud otsuse jõustumiseni (p 2) ja teabe isiku kohta seoses maksustamisega kogutud teabe,

välja arvatud MKS §-s 27 nimetatud andmed (p 16). AvTS § 35 lg-s 1 sätestatud aluste

esinemisel ei kohaldu juurdepääsupiirang siiski vahetult seaduse alusel, vaid AvTS § 34 lg 2

kohaselt tuleb juurdepääsupiirangu kehtestamine asutuse juhil otsustada (Riigikohtu

10.09.2021 otsus nr 3- 19-2069, p 13). Teabevaldaja ei või AvTS § 23 lg 1 p 1 alusel

teabenõude täitmisest keelduda, kui asutuse juht pole teabele juurdepääsupiirangut

kehtestanud (Riigikohtu halduskolleegiumi 10.09.2021 otsus nr. 3-19-2069/19, p 15). Lisaks

on kohtupraktikas AvTS § 38 lg-le 2 tuginedes leitud, et ka juurdepääsupiiranguga dokument

tuleb teabenõudjale siiski väljastada ulatuses, mis piiranguga teavet ei sisalda (Riigikohtu 23.

10 2003 otsus nr 3-3-1-57-03, p 20; Riigikohtu 18. 04 2022 otsus asjas nr 3-20-1265, p 28;

Tallinna Ringkonnakohtu 28. 01.2022 otsus asjas nr 3-19-2186, p 20). AvTS § 38 lg 4

kohaselt võib asutuse juht otsustada asutuseväliste isikute juurdepääsu võimaldamise

asutusesiseseks tunnistatud teabele, kui see ei kahjusta riigi või omavalitsusüksuse huve.

Seega on tegemist kaalutlusotsusega, mida tuleb igal juhul põhjendada, olenemata sellest, kas

säte selleks eraldi kohustab või mitte.

Antud juhul ei ole vastustaja välja toonud, millises osas (või kas üldse) on küsitud

dokumendid reaalselt juurdepääsupiiranguga kaetud ja puuduvad igasugused kaalutlused,

millest saaks järeldada, et vastustaja on tegelikult kaalunud teabenõudes küsitud teabe

väljastamist. Vastustaja 15.01.2024 vastuses on vaid lakooniliselt välja toodud, et kuna

vedelkütuse seadusest biokütuse osakaalu ja kasvuhoonegaaside heitkoguse vähendamise

nõuete täitmise üle korraldab riikliku järelevalvet Keskkonnaamet vastavalt oma pädevusele,

siis keeldub Keskkonnaamet AvTS § 23 alusel teabenõude täitmisest. Täiendavalt on

vastustaja asunud kohtus esitama põhjendusi, mida ta teabenõudele vastates ei esitanud.

Vastustaja viitab teabe väljastamisest keeldumisel ka maksusaladusele ja Keskkonnaameti

kohustusele maksusaladust hoida. Keskkonnaamet ei ole teabenõude täitmisest keeldumisel

tuginenud kolmanda isiku maksusaladusele. Vajadusele kaitsta maksusaladust tugineb

vastustaja alles kohtumenetluses. Teabenõude täitmisest keeldumist tuleb AvTS § 23 lg 3

alusel põhjendada. Maksusaladuse kaitsele ei saa tagantjärele tugineda. Vastupidine seisukoht

tähendaks seda, et teabevaldajad võiksid põhjendamata keelduda teabenõude täitmisest ning

hilisemas kohtuvaidluses selgitada põhjuseid, miks nad teabenõude täitmisest keeldusid.

Nimetatud tegevus näitab pigem, et vastustaja kaalutlusõigust teabenõude vastamisel ei

teostanud.

Kokkuvõtvalt ei nähtu, kas ja millistele küsitud dokumentidele ning millises ulatuses on

asutuse juhtjuurdepääsupiirangu kehtestanud. Ühtlasi ei selgu, et asutuse juht oleks kaalunud

juurdepääsupiiranguga teabe väljastamise võimalusi. Asutuseväliste isikute juurdepääsu

võimaldamine asutusesiseseks tunnistatud teabele on asutuse juhi ainupädevuses. Seda õigust

ei saa delegeerida teistele ametnikele. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16.04.2020 otsus nr.

1-19-8262/17, p 46). Teabenõuetele vastanud ametnikud R. O ja M. M pigem asutuse juhiks

ei ole. Kohtule ei ole eluliselt usutav, et kaebaja poolt küsitud kõikvõimalikud dokumendid,

mis näitavad AS Olerex biokohustuse täitmist aastatel 2022 ja 2023, oleksid ilmtingimata

sellised, mida kaebajale väljastada ei saa või vähemalt sellised, mida osaliselt kinni kaetult

väljastada ei saa. Isegi, kui see nii oleks, tuleb vastavad kaalutlused vastustajal teabenõudele

vastates välja tuua.

12. Kohustamiskaebuse HKMS § 41 lg 3 kohaselt võib kohustamiskaebuse rahuldamisel

kohus kohustada vastustajat nii haldusakti andma või toimingut tegema kui ka haldusakti

andmist või toimingu tegemist uuesti otsustama. Riigivastutuse seaduse § 6 lg 4 kohaselt kui

õigusvastaselt on jäetud andmata haldusakt või sooritamata toiming, mille andmine või

sooritamine tuleb otsustada kaalutlusõiguse (diskretsiooni) alusel, teeb kohus nõude

rahuldamise korral avaliku võimu kandjale ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks. Antud

juhul ei saa kohus kohustada vastustajat teavet väljastama, vaid saab kohustada kaebaja poolt

07.02.2024 esitatud teabenõuet uuesti läbi vaatama ja teabe väljastamise üle otsustama.

13. Kokkuvõtvalt rahuldab kohus kaebuse. Kaebuse rahuldamisel kannab kulud pool, kelle

kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Kaebaja taotleb vastustajalt menetluskuluna välja

mõista 7157, 50 eurot, millest 7 137,50 eurot on õigusabikulud ja 20 eurot on tasutud

riigilõiv. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud. HKMS § 109 lg 6 tähenduses vajalike ja põhjendatud esindajakulude suuruse

kindlaks määramisel ei ole asjakohane ega vajalik üksikasjalikult hinnata, kui palju aega võis

konkreetsel esindajal kuluda ühe või teise menetlusdokumendi koostamiseks, vaid üksikute

dokumentide analüüsimise asemel tuleb eelkõige arvestada läbitöötamist vajavate materjalide

mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust ja kaalul olevaid huvisid (sh

menetlustoimingute rohkust, mille tegemist oli menetlusosalise õiguste tõhusaks kaitsmiseks

põhjust esindajalt eeldada – nt kohtuistungitel osalemine, kohtunõuetele vastamine). See

tähendab, et vajalike ja põhjendatud menetluskulude suurus on eeskätt hinnanguline, mitte

arvestuslik, ning kulude suurus tervikuna ei tohiks olla vaidluse iseloomu ja tähtsust

arvestades ilmselgelt ülepaisutatud (nt Tallinna Ringkonnakohtu 29.11.2023 otsus nr 3-23-

2038, p 29; 29.11.2023 otsus nr 3-23-2037, p 28; 15.09.2021 otsus nr 3-18-1711, p 41).

Tallinna Halduskohtu hinnangul tuleb kaebaja poolt nõutud menetluskulu osaliselt vähendada.

Praegune asi on olnud küll keskmisest teabenõude menetlusest keerukam, kuid mitte

mahukam. Kaebaja on pidanud tegema peamiselt kaks sisulist menetlustoimingut (kaebuse

koostamine koos täiendustega ja täiendava seisukoha koostamine kirjalikus menetluses).

Menetluses pole toimunud istungit ja kaebaja pole pidanud vastama kohtunõuetele. Kaebajal

on kaks vandeadvokaadist esindajat, üks neist liitus kaebusega alles pärast eelmenetlust

kirjaliku menetluse ajal. Liitunud vandeadvokaat tegi ühe sisulise menetlustoimingu koos

varasema vandeadvokaadiga koos (seisukoha esitamine kirjalikus menetluses). Kuna

kirjalikus menetluses liitunud esindaja vahendusel esitatud seisukohad kordavad osaliselt

kaebuses esitatut ja kohtutoimik ei ole mahukas, peab kohus põhjendatuks vähendada

väljamõistmisele kuuluvat menetluskulu kokku 4 h ulatuses, st 4×120=480 eurot

(käibemaksuta). Seega mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud

summas 20+7 137,50 ‒480=6677, 5 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

Janek Laidvee