2-23-120474/8 · Pärnu Maakohus Paide kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Anu Talu

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. november 2024, Paide

Tsiviilasja number

2-23-120474

Tsiviilasi

TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagi XX vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

1391,38 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja:

TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal

(registrikood: 14304235; asukoht: Vabaõhumuuseumi

tee 1, Haabersti linnaosa, XXX) lepinguline esindaja

SS

Kostja: XX (isikukood: XXX; elukoht: x x x, x x, x

x, x x)

Menetlemise viis

Kirjalik menetlus (TsMS § 407 lg 3)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada osaliselt TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagi XX vastu.

2. Välja mõista XX lt TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kasuks hageja ja kostja vahel

11.09.2022 sõlmitud järelmaksulepingust nr x ja krediidikontolepingust nr r

võlgnevus 936,15 eurot (millest 936,13 eurot põhivõlgnevus; 0,02 eurot intress).

3. Jätta rahuldamata TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagi XX vastu intressi 76,28

euro, sissenõudmiskulude 70,00 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 101,28 euro

väljamõistmiseks.

4. Välja mõista XX lt TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kasuks viivis VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras arvestatuna võla põhiosalt (s.o 936,15 eurot) alates

kohtulahendi tsiviilasjas 2-23-120474 jõustumisest kuni põhinõude tasumiseni.

5. Menetluskulud jätta 75,52% ulatuses XX kanda ja 24,48% ulatuses TF Bank AB

(publ.) Eesti filiaali kanda.

6. Määrata TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali põhjendatud ja vajalike menetluskulude

suuruseks 450 eurot (hagi esitamisel tasutud riigilõiv 280 euro, 150 eurot hageja

lepingulise esindaja tasu, 20 eurot maksekäsu kiirmenetluse menetluskulud), millest

339,84 eurot mõista XX lt TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kasuks välja.

7. Väljamõistetud menetluskuludelt on XX kohustatud tasuma TF Bank AB (publ.)

Eesti filiaalile viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates

kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

Tsiviilasi nr 2-23-120474

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle

lahendamist istungil (TsMS § 420 lg 1, § 632 lg 1, § 633 lg 7). Täiendav otsus on täiendatava

otsuse osa. Täiendatava otsuse vaidlustamise korral eeldatakse, et vaidlustatakse ka täiendavat

otsust (TsMS § 448 lg 5).

Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada ainult selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus ja rahalise suurus kindlaks

määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude

hüvitamisest õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav

menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 1 ja 2).

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

Kohtuotsuses edasikaebamise korra selgitamine ei ole edasikaebamiseks loa andmine TsMS §

442 lg 10 ja § 637 lg 21 tähenduses (vt Riigikohtu 31. oktoobri 2012. a määrus tsiviilasjas nr

3-2-1-113-12, p 9; Riigikohtu 10. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 11).

MENETLUSE KÄIK

1. TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal esitas 16.05.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse võlgnikult 1216,79 euro saamiseks. Kohus tegi 17.05.2023 võlgnikule

makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada. 16.06.2023 anti

maksekäsu kiirmenetluse üle Pärnu Maakohtu kohtunikule lahendamiseks. Kohus jättis

20.06.2023 hagiavalduse käiguta ning määras hagejale tähtaja esitada oma nõue ja põhjendada

seda hagiavaldusele ettenähtud vormis (sh välja tuua krediidikulukuse määr ja selle

arvutamiseks kasutatud osised, kas ja kus on lepingus andmed intressimäära, krediidi

kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi

tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta;

esitada asjaolud ja tõendid, mis võimaldavad hinnata krediidiandja poolt VÕS §-s 4034

sätestatud kohustuste täitmist; välja tuua eraldi summadena kas ja kui suures osas kostja

lepingu kehtivuse ajal ja peale lepingu lõppemist täitis lepingut ning milliste nõuete katteks

laekumisi arvestati), tasuda täiendavalt riigilõivu vastavalt hagi esitamise viisile ja esitada

kohtule riigilõivu tasumist kontrollida võimaldavad andmed ning teatada kohtule kostja

andmed, mis võimaldaksid kostjale menetlusdokumente kätte toimetada.

2. TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal esitas 20.07.2023 Pärnu Maakohtule hagiavalduse XX

vastu põhivõlgnevuse 936,13 euro, intressi 76,30 euro, sissenõudmiskulude 70,00 euro,

sissenõutavaks muutunud viivise 101,28 euro ja täiendava viivise alates 21.07.2023 kuni

põhinõude täitmiseni määras 21,9% aastas väljamõistmiseks. Samuti palus hageja välja

mõista kostjalt tasutud riigilõiv 280,00 eurot ning õigusabikulud 527,00 eurot.

3. Kohtu nõudel hageja 19.03.2024 selgitas, et Julianus Inkasso OÜ ning Julianuse

Õigusbüroo OÜ on hageja esindajad võla sissenõudmisel. Hageja on kohtuvälises menetluses

2 (8)

Tsiviilasi nr 2-23-120474

korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja

võlgnevust likvideerinud. Hagejal on õigus küsida võla sissenõudmiskulusid pärast lepingu

ülesütlemist lepingu alusel lähtudes VÕS 1132 lg 1 ja lg 2 sätestatust ja lepingute

üldtingimuste punktist 3.7. Hageja jäi esitatud sissenõudmiskulude hüvitamise nõude juurde.

4. Pärnu Maakohus võttis 19.03.2024 hagiavalduse menetlusse ning kostjale toimetati

hagimaterjalid ja menetlusse võtmise määrus TsMS § 3111 lg 3 alusel kätte 05.10.2024.

Esitatud nõuded ja nende kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid

5. Hageja poolt esitatud asjaolud, seisukohad ja tõendid

5.1. Hagiavalduse kohaselt hageja ja kostja sõlmisid 11.09.2022 järelmaksulepingu nr x,

millest alusel kostja ostis kauba järelmaksuga maksumusega 851,98 eurot. Kostja kohustus

kauba eest tasuma lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodil 10.10.2022 kuni

10.09.2027. Kostja ei täitnud maksegraafikust tulenevaid kohustusi tähtaegselt. Kostjal on

põhiosa võlgnevus alates 1. osamaksest, s.o 10.10.2022 kuni ülesütlemisele eelnenud 4.

osamakseni, s.o 10.01.2023. Hageja saatis 23.01.2023 kostjale teate järelmaksulepingu

ülesütlemise kohta (dtl 43).

5.2. Hageja ja kostja sõlmisid 11.09.2022 krediidikontolepingu nr r, mille alusel sai kostja

kasutada krediiti kuni 700,00 eurot. Kostja kasutas krediiti summas 84,15 eurot. Kostja

kohustus krediidi eest tasuma lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodi

10.10.2022 kuni 10.02.2023. Kostja ei täitnud maksegraafikust tulenevaid kohustusi

tähtaegselt. Kostjalt põhiosa katteks laekumisi pole toimunud. Hageja saatis 23.01.2023

kostjale teate krediidilepingu ülesütlemise kohta (dtl 44).

5.3.

Hageja krediiti andes järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja

krediidivõimelisuse hindamisel võttis esialgne võlausaldaja arvesse kostja poolt esitatud

teavet, kontrollis avalike andmebaase ning maksehäireregistrit. Esialgne võlausaldaja hindas

kostja krediidivõimelisust ja andis kostjale piisavaid selgitusi, et kostja saaks hinnata, kas

pakutavad lepingud vastavad tema vajadustele ja finantsolukorrale. Kostja poolt edastatud

andmete põhjal oli kostja laenuvõimeline lähtudes vastutustundliku laenamise põhimõtetest.

5.4. Järelmaksulepingus on pooled kokku leppinud intressimääraks 21,99% aastas. Lepingu

krediidi kulukuse määraks on 27,63%. Kostjal on intressivõlgnevus alates 1. osamaksest, s.o

10.10.2022 kuni ülesütlemisele eelnenud 4. osamakseni s.o 10.01.2023 summas 67,37 eurot

(17,07+16,92+16,77+16,61). Kostja intressi tasunud ei ole.

5.5. Krediidilepingus on pooled kokku leppinud intressimääraks 24,15% aastas. Lepingu

krediidi kulukuse määraks on 47,00%. Kostjal on intressivõlgnevus alates 1. osamaksest, s.o

10.10.2022 kuni ülesütlemisele eelnenud 4. osamakseni s.o 10.01.2023 summas 8,93 eurot

(0,77+2,77+2,72+2,67). Kostja intressi tasunud ei ole.

5.6. Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid

vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hagejal on õigus küsida

võla sissenõudmiskulusid peale lepingu ülesütlemist ja lepingu üldtingimuste punktist 3.7. ja

VÕS § 1132 lg-s 2 sätestatust. Hageja järelmaksulepingust tulenevate sissenõudmiskulude

summa on 40,00 eurot mis koosneb: esimese tasulise kirja saatmine 20 eurot; teise tasulise

kirja saatmine 5 eurot; kolmanda tasulise kirja saatmine 5 eurot ning muud makseviivitusega

tekkinud kulud 10 eurot (nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud; kontaktandmete

otsingu ja päringu kulud; võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja

vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel; võlgnikule tehtavate kõnede kulud;

võlanõude avaldamisega tehtud kulud).

3 (8)

Tsiviilasi nr 2-23-120474

5.7. Järelmaksulepingu alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 851,98 eurot lepingu

ülesütlemisele järgnevast päevast alates s.o 24.01.2023 kuni hagiavalduse esitamise

kuupäevani 20.07.2023 lepingus toodud laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras

s.o 21,99% summas 91,37 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt kuni sellekohase

tasumiseni alates 21.07.2023 intressimääraga võrdses määras 21,99% aastas.

5.8. Krediidilepingu alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 84,15 eurot lepingu

ülesütlemisele järgnevast päevast alates s.o 24.01.2023 kuni hagiavalduse esitamise

kuupäevani 20.07.2023 lepingus toodud laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras

s.o 24,15% summas 9,91 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt kuni sellekohase

tasumiseni alates 21.07.2023 intressimääraga võrdses määras 24,15% aastas.

5.9. Hageja soovib tsiviilasjas tagaseljaotsuse tegemist kui kostja hagiavaldusele määratud

tähtajaks ei vasta.

6. Kostja poolt esitatud asjaolud, vastuväited ja tõendid

6.1. Dokumendid toimetati kostjale TsMS § 3111 lg 3 alusel kätte 05.10.2024 ning kostjale

vastamiseks määratud 14-päevane tähtaeg lõppes 21.10.2022 kell 24:00 (TsüS § 136 lg 8).

Kostja vastust hagile esitanud ei ole.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Kohus, tutvunud esitatud seisukohtadega ja hinnanud kõiki asjas esitatud ja kogutud

tõendeid leiab, et hagi tuleb osaliselt jätta rahuldamata.

8. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes

asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda

otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli

pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte

esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes

tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas

hagi kuulub rahuldamisele. Tehingu tühisuse aluseid peab kohus kontrollima omal algatusel

(vt RKTKm 24.11.2023 nr 2-21-13098, p 13; RKTKm 03.04.2018 nr 2-16-18835, p 11;

RKTKo 05.04.2017 nr 3-2-1-17-17, p 20). Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus,

vaid õigus (vt RKTKm 03.05.2017 nr 3-2-1-21-17, p 16).

9. Hageja poolt hagiavalduses esitatud ja kostja poolt TsMS § 407 lg 1 kolmanda lause

kohaselt omaksvõetud asjaoludel ei ole kostja kohaselt täitnud hagejaga 11.09.2022 sõlmitud

järelmaksulepingust nr x ja krediidilepingust nr r tulenevaid rahalisi kohustusi, mistõttu on

hageja lepingud üles öelnud. Hagiavalduses kirjeldatud asjaoludel tuleneb kostja vastu

esitatud nõuded tarbijakrediidilepingutest võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg 5, § 401 lg 1 ja §

402 lg 1 mõistes. VÕS § 401 lg 1 järgi krediidileping on leping, millega krediidiandja

kohustub andma krediidisaaja käsutusse krediiti, krediidisaaja aga kohustub krediidi

kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

Tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev

krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu (VÕS § 402 lg 1). Tarbija

võlaõigusseaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva

majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega (VÕS § 1 lg 5).

10. Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale

üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS §

1 lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh

selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija

sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati,

kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka

4 (8)

Tsiviilasi nr 2-23-120474

Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel

analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija

krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-

Finance s. r. o. vs. GK, p 46; RKTKm 24.11.2023 nr 2-21-13098, p 13).

11. VÕS § 4062 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele

kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati

avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud

tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel

ei võeta arvesse hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra

avaldamise iga aasta 1. jaanuariks ja 1. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. VÕS §

406 lg 1 p-st 1 tuleneb, et krediidi kulukuse määr on krediidi kogukulu tarbijale, mis on

väljendatud aastase protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või krediidi

ülempiirist, eeldusel et tarbijakrediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul ning et

krediidiandja ja tarbija täidavad oma kohustusi tarbijakrediidilepingus kokkulepitud

tingimustel ja tähtaegadel.

12. Hagiavalduse kohaselt sai kostja 11.09.2022 sõlmitud krediidilepingu nr r alusel krediiti

kuni 700,00 eurot, intressimääraga 24,15% aastas, lepingu krediidi kulukuse määraks on

47,00%. Krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud krediidisumma, intressimäär,

krediidisumma tagastamise lõpptähtpäev, maksete tähtpäevad, laenulepingu sõlmimise tasu,

igakuine lepingu haldustasu kooskõlas VÕS § 404 lg-ga 21. Kohus hagiavalduses toodud

andmete ja hageja hinnanguga ei nõustu. 11.09.2022 krediidilepingu krediidi andmetest

nähtub, et krediidilimiidiks on 700,00 eurot, osamaksete arv on 33, esialgne intressimäär

laenujäägilt on 41,12% aastas, krediidi kogukuluks on märgitud 1152,37 eurot ja krediidi

kulukuse määraks 47,00%. Finantsinspektsiooni tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaatori

kohaselt on hageja poolt välja toodud andmete (antav krediit, kuumaksete arv, osamakse

suurus ja aastaintress) alusel krediidi kulukuse määr 49,83%. Krediidilepingu sõlmimise ajal

kehtinud Eesti Panga poolt avaldatud krediidi kulukuse määr kuni 30.11.2021 on 16,30% ning

selle kolmekordne määr 48,90%. Seega krediidi kulukuse määr on lubatust kõrgem ning

krediidileping nr r on tühine.

13. Lisaks on kohus seisukohal, et krediidiandja ei ole järginud 11.09.2022 sõlmitud

järelmaksulepingu nr x ega krediidilepingu nr r sõlmimisel VÕS §-s 4034 sätestatud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et laenuandja võib tarbijaga

tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks

olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on

krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg-d 2–4 näevad ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides

tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja

sellekohaste selgituste andmise kohustus on laenuandjal. Vastutustundliku laenamise

põhimõtte rakendamisel peab laenuandja lähtuma VÕS § 4034 lg 4 kohaselt laenuandjate ja -

vahendajate seaduse § 50 lg-test 3 ja 4. Laenuandjate ja- vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lg

3 sätestab, et laenuandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida

tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud

nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt

kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 sätestab, et laenuandja või -vahendaja kontrollib

tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral

tarbija esitatud laenuasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks. KAVS § 49 lg 1 p 6 kohaselt krediidiandja peab

vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks arvesse võtma krediidiandjale teadaolevad

faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad

5 (8)

Tsiviilasi nr 2-23-120474

mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist. VÕS § 4034 lg 13 järgi pidi kõnealuse

põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja.

14. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et seoses tarbijakrediidiga tuleb vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks krediidiandjal minimaalselt nõuda laenutaotlejalt tema

pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata

tema krediidivõimet ja et piisavaks ei saa pidada laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja

riiklikest registritest saadavat teavet, kuna need ei pruugi anda piisavat teavet isiku tegeliku

krediidivõimekuse kohta.

Krediidiandja kohustuseks on hinnata krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline,

et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast

tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena

ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt

RKTKo 31.01.2018 nr 2-14-21710/105, p 25.3; RKTKm 24.11.2023 nr 2-21-13098, p 22).

15. Käesoleval juhul nähtub asjaoludest, et hageja kostjalt pangakonto väljavõtet ei nõudnud.

Hageja ei tuginenud ka sellele, et krediidiandja oleks kostjalt nõudnud dokumente oma

krediidivõimelisuse kohta või vähemalt teinud ettepaneku neid esitada. Hindamaks õigesti

krediidivõtja maksevõimet pidi krediidiandja lisaks kohustuste olemasolule täpsustama ka

krediidivõtja kulutusi, mida samuti tehtud ei ole. Kohtu hinnangul jättis krediidiandja täitmata

kohustuse kontrollida talle kostja poolt esitatud andmeid ja seega kostja krediidivõimekust.

Eeltoodust tulenevalt rikkus hageja VÕS § 4034 lg-t 6 ja selle tagajärjena loeb kohus VÕS §

4034 lg 7 järgi intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära. Samasugune tagajärg on

sätestatud ka VÕS § 4062 lg-s 3 (vt käesoleva otsuse punkti 13). VÕS § 4034 lg 6 rikkumise

korral ei saa laenuandja VÕS § 4034 lg 7 teise lause alusel nõuda ka muid tasusid. Käesoleval

juhul ei saa hageja nõuda järelmaksulepingus nõutud lepingutasu 19,90 eurot ja lepingute

alusel tehtud sissenõudmiskulusid 70 eurot.

16. Hageja esitas 23.01.2023 kostjale lepingute ülesütlemise avaldused. Selleks ajahetkeks oli

kostja võlgnevuses esimese nelja osamakse tasumisega, seega oli lepingute ülesütlemise

esmane eeldus täidetud (poolte kokkulepe ülesütlemise kohta järgib VÕS § 416 lg-s 1

sätestatut). Täidetud on ka edutu kahenädalase täiendava tähtaja andmise nõue, sest

08.01.2023 saatis hageja kostjale lepingute ülesütlemise hoiatused tasuda võlgnevused 14

päeva jooksul (dtl 41, 42). Kuna kostja mitte ühtegi tagasimakset ei teinud, jäädes

võlgnevusse 4 järjestikuse osamaksega, oli krediidiandjal VÕS § 416 lg 1 tulenev alus leping

üles öelda.

17. Hagiavaldusest ja lisatud lepingutest nähtub, et kostja sai hagejalt järelmaksulepingu

alusel 851,98 euro ning krediidilepingu alusel 84,15 eurot. Vastavalt hagiavaldusele kostja ei

ole tasunud ühtegi osamakset. Kuna kohtu hinnangul oli lepingute ülesütlemised kehtivad, siis

kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse. Kuivõrd kohus leidis, et hagejal

puudub alus nõuda muid tasusid sh järelmaksulepingu lepingutasu 19,90 eurot, mis on lepingu

kohaselt arvestatud krediidijäägi hulka, siis kohus rahuldab hageja põhivõlgnevuse 936,13

eurot (851,98€ + 84,15€).

18. Kuivõrd krediidiandja on rikkunud VÕS § 4034 lg-t 6 ja selle tagajärjena loeb kohus VÕS

§ 4034 lg 7 järgi intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära. Ajavahemikul alates

lepingute sõlmimisest kuni 31.12.2022 oli intressimäär 0% aastas. Alates 01.01.2023 kuni

lepingute ülesütlemisavalduste tegemiseni st kuni 23.01.2023 oli intressimäär 2,5% aastas.

Seega intressisumma 10.01.2023 põhiosa makse 8,22 euro eest on 0,02 eurot (8,22€x2,5%:12

kuud), mille kohus kostjalt hageja kasuks välja mõistab.

19. VÕS § 113 lg 1 alusel võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

6 (8)

Tsiviilasi nr 2-23-120474

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär

kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Kohtupraktika kohaselt on viivist vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks laenuandja poolt uuesti

määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning

tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt Tallinna Ringkonnakohtu

27.01.2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostjale uut

tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu ei ole ta saanud maksetega viivitusse sattuda. Hageja

sissenõutavaks muutunud viivise nõue tuleb eelnevast tulenevalt jätta rahuldamata.

Samas mõistab kohus osaliselt kostjalt hageja kasuks välja põhinõude. Võlgnevus muutub

selles osas sissenõutavaks alates lahendi jõustumisest. Hagejal on seega õigus nõuda

põhivõlgnevuselt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates maakohtu

otsuse vastavas osas jõustumisest.

20. TsMS § 174 lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 alusel kohus määrab kohtuotsuses kindlaks ka kulude

rahalise suuruse. TsMS § 138 lõike 1 kohaselt menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud

ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon

ning asja läbivaatamise kulud. Vastavalt TsMS § 175 lõikele 1 juhul, kui menetlusosaline

peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist

menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud

ja vajalikus ulatuses.

Kohus leiab, et põhjendatud ja vajalikuks kuluks on hagi esitamisel tasutud riigilõivu 280

eurot, kuna riigilõivu tasumine on nõude esitamise vältimatu eeltingimus.

21. TsMS § 144 p 1 ja § 175 lg 1 kohaselt on hüvitatavaks kuluks lepingulise esindaja kulud.

Hageja taotleb lisaks riigilõivule kostjalt välja mõista hageja õigusabikulud summas 527 eurot

(ilma käibemaksuta). Hagiavaldusele lisatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja

maksnud esindajale tasu 527 eurot (ilma käibemaksuta). Julianus Inkasso OÜ osutab teenust

169 eur/h ilma käibemaksuta.

Riigikohus on 06.05.2015 lahendi p-s 14 asjas 3-2-1-4-15 asunud seisukohale, et kohus teeb

kaalutlusotsuse lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse kohta, hinnates

eelkõige õigusabile kulunud aega ja keerukust. Üldjuhul ei tohiks väljamõistetav

menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Kolleegiumi hinnangul

peaksid avalduses taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud olema

mõistlikus proportsioonis ja väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste

nõuete puhul olla üldjuhul hagihind. See tagaks menetlusosalisele ühtlasi ka võimaliku

menetluskulu ettenähtavuse mingilgi määral juhuks, kui ta peab kohtulahendi alusel kandma

teise menetlusosalise menetluskulu. Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu

väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure

mahu puhul.

Kohus leiab, et esindaja ajakulu 3 tundi summas 507,00 eurot ei ole selles asjas põhjendatud

ega vajalik. Tegemist on trafaretsete hagiga, hagist ei nähtu analüüsi, asjas puudub keeruline

õiguslik vaidlus ja kohtuistungeid ei ole toimunud. Kohtu hinnangul on hageja esindaja

vajalik ajakulu kokku 1,5 tundi. Kohus leiab, et hageja mitte-advokaadist esindaja tasumäär

169 eurot/tunnis on põhjendamatu. Riigikohus on küll varasemates lahendites pidanud

põhjendatuks advokaadi tunnitasuks 153 eurot, kuid kohus võtab siinjuures arvesse, et

advokaadi tunnitasu on kõrgem muuhulgas põhjusel, et ta peab täitma mitmeid

advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele, mis mitte-

advokaadist esindajate puhul nii ei ole. Samuti ei olnud käesolev vaidlus õiguslikult keerukas.

7 (8)

Tsiviilasi nr 2-23-120474

Arvestades asja sisu peab kohus põhjendatud tasumääraks 100 eurot/tunnis, mistõttu peab

kohus põhjendatuks ja vajalikud hageja lepingulise esindaja kulud kokku 170 eurot (1,5h x

100 eurot + 20 eurot TsMS § 4842 alusel) ilma käibemaksuta.

22. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kohus rahuldas hagi osaliselt, 75,52% ulatuses, mistõttu jätab kohus hageja menetluskuludest

339,84 eurot kostja kanda ja ülejäänud menetluskulud hageja enda kanda. Kohus jätab kostja

kanda tema enda võimalikud kulud, kostja ei ole faktiliselt menetluses osalenud ning

eelduslikult ei ole tal kulusid tekkinud.

23. TsMS § 177 lg 4 ja hageja taotlusel kohus kohustab kostjat tasuma väljamõistetud

menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses

alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

(allkirjastatud digitaalselt)

Anu Talu

Kohtunik

8 (8)