2-22-10352/44 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja I.R Arrak, liikmed Gea Lepik ja Kaija Piirmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

27.11.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-10352

Kohtuasi

LUXFILM Osaühingu hagi Filmit OÜ vastu lepingust

tuleneva tasu ja viivise saamiseks

Filmit OÜ vastuhagi leppetrahvi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 23.02.2023 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Filmit OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

9197,31 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) LUXFILM Osaühing, lepinguline

esindaja vandeadvokaat Madis Piirla

Kostja (apellant) Filmit OÜ, lepinguline esindaja

vandeadvokaat Keidi Kõiv

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Harju Maakohtu 23.02.2023 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta ja

täiendada kohtuotsuse põhjendusi.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud Filmit OÜ kanda.

4. Mõista Filmit OÜ-lt LUXFILM Osaühingu kasuks välja apellatsiooniastme

menetluskulude hüvitis 2925 eurot. Nimetatud summalt tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras viivist.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

2-22-10352

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. LUXFILM Osaühing (hageja, režissöör) esitas 15.07.2022 Harju Maakohtule Filmit OÜ

(kostja, produtsent) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja lepingujärgse

tasu 6000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 518,81 eurot ja alates hagi esitamisest kuni

põhivõla tasumiseni sellelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras

viivise. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda koos kohustusega tasuda

menetluskulude hüvitiselt viivist.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 14.07.2021 töövõtulepingu (leping), mille alusel

pidi hageja tootma Eesti Rahvusringhäälingu (ERR) telekanali ETV jaoks telesaate

„Uudishimu tippkeskus“ IV hooaja 16 teemakäsitust (30-minutilist saadet). Hageja on kõik

saated tootnud ja saated on eetrisse jõudnud.

Kostja kohustus lepingu alusel tasuma hagejale 24 000 eurot (lisandub käibemaks). Tasu tuli

lepingu järgi maksta kolmes osas: lepingu allkirjastamise järel 6000 eurot, kogu materjali

filmimise ja toimetamise järel 10 000 eurot ning kogu materjali õigel ajal eetrisse mineku

järel 8000 eurot. Tasu tuli maksta arve alusel 14 tööpäeva jooksul pärast vastava sündmuse

toimumist. Hageja esitas kostjale pärast materjali filmimist ja toimetamist arve nr M21-07

summaga 12 187,20 eurot (koos käibemaksuga) maksetähtajaga 21.12.2021 (arve I) ja pärast

kõigi saadete eetrisse minekut arve nr M-22-01 summaga 9600 eurot (koos käibemaksuga)

maksetähtajaga 25.01.2022 (arve II). Kostja tasus 26.01.2022 hagejale 4062,40 eurot ja

14.04.2022 11 724,80 eurot. Hageja luges esmalt täidetuks arvel I märgitud põhivõla ja

seejärel arvel II märgitud põhivõla. Kostjal on tasumata põhivõlg 6000 euro ulatuses.

1.2. Hageja nõuab kostjalt arvel II märgitud tööde eest võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 lg 1 ja

lepingu alusel 6000 euro tasumist ning mõlema arve tasumisega viivitamise eest VÕS § 113

lg 1 alusel viivist, mis on hagi esitamise päeva seisuga kokku 518,81 eurot. Arve II tasumise

tähtaeg oli 25.01.2022.

1.3. Kuna kostja jättis töö eest tasumata, loovutas hageja 30.03.2022 nõudeõiguse

Kvaliteetinkasso OÜ-le (inkassoteenuse osutaja). 07.07.2022 loovutas viimane nõude hagejale

tagasi.

1.4. Kuigi lepingu p 10.3 järgi aegusid kõik lepingust tulenevad nõuded produtsendi vastu

kuue kuu jooksul alates lepingu täitmisest, peatus nõude aegumine ajavahemikul 02.02.2022–

14.04.2022, sest pooled pidasid arvete tasumiseks läbirääkimisi, mida kinnitab poolte

e-kirjavahetus. Lisaks on lepingu p-s 10.3 sisalduv aegumistähtaega lühendav kokkulepe

vastuolus hea usu põhimõttega, sest see ei ole tasakaalus poolte huvidega ning on

võimaldanud kostjal võita vastuskirjade saatmisega aega, et võtta hagejalt võimalus panna

oma nõue maksma.

2-22-10352

1.5. Hageja tasunõue ei ole tasaarvestusega lõppenud, sest kostjal ei olnud õigust nõuda

hagejalt leppetrahvi. Lepingu p-s 5.3 leppisid pooled kokku, et üksnes mainekahju tekkimisel

võib produtsent nõuda hüvitamise asemel leppetrahvi 6000 eurot. Kostja ei ole esitanud

väiteid ega tõendeid, millest saaks järeldada mainekahju tekkimist.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Alternatiivselt palus kostja

tasaarvestada poolte vastastikused nõuded kattuvas ulatuses. Menetluskulud palus kostja jätta

hageja kanda koos kohustusega tasuda menetluskulude hüvitiselt seadusjärgses määras viivist.

2.1. Kostja vastuväidete kohaselt on hageja nõuded aegunud. Lepingu p 10.3 järgi aegusid

kõik produtsendi vastu esitatavad nõuded kuue kuu jooksul alates lepingu täitmisest. Hageja

esitas arved 14.12.2021 ja 21.12.2021 ning nõuded aegusid vastavalt 14.06.2022 ja

21.06.2022. Hageja esitas hagi 15.07.2022.

2.2. Juhul, kui hageja nõuded ei ole aegunud, on hageja nõuded tasaarvestusega lõppenud.

Juhul, kui hageja nõuded ei ole tasaarvestusega lõppenud, teeb kostja alternatiivse

menetlusliku tasaarvestusavalduse.

Pooled leppisid kokku iga saate edastamise kuupäeva. Hageja viivitas teadlikult kuue saate

edastamisega ja ei leppinud kostja esindaja V.D-ga kokku töö üleandmise hilisemat aega. Töö

üleandmisega viivitamise tõttu oli kostjal lepingu p 5.3 alusel õigus nõuda hagejalt

leppetrahvi 6000 eurot, mille kostja tasaarvestas hageja nõudega. Kostja edastas 02.02.2022

hagejale leppetrahvi rakendamise teate.

2.3. Kuna kostja tasaarvestas hageja tasunõude enda leppetrahvinõudega, on VÕS § 197 lg 2

järgi alusetu ka hageja viivisenõue, sest poolte vastastikused nõuded lõppesid ajast, mil neid

võis tasaarvestada. Lisaks ei vasta viivisearvutus lepingu p-s 4.3 kokkulepitud tasu maksmise

korrale.

Kostja vastuhagi ja selle aluseks olevad asjaolud

3. Kostja esitas 10.10.2022 vastuhagi, milles palus mõista hagejalt enda kasuks välja

leppetrahvi 2000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 38,58 eurot ja alates vastuhagi

esitamisest kuni põhivõla tasumiseni sellelt VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras

viivise. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda koos kohustusega tasuda

menetluskulude hüvitiselt seadusjärgses määras viivist.

Vastuhagi kohaselt leppisid pooled lepingu p-s 7.1 kokku konfidentsiaalsuskohustuses, sh oli

konfidentsiaalne nii lepingu tasu, lepingu ja selle lisade sisu kui ka muu lepingualane teave.

Pooled leppisid lepingu p-s 7.2 konfidentsiaalsuskohustuse rikkumise puhuks kokku 2000

euro suuruses leppetrahvis. Kuna hageja tunnistas hagiavalduses, et loovutas kohtumenetluse

eel oma nõude kolmandale isikule, rikkus hageja konfidentsiaalsuskohustust ja peab maksma

kostjale leppetrahvi 2000 eurot, samuti alates 15.07.2022 kuni leppetrahvinõude täitmiseni

VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivist.

Hageja vastuväited vastuhagile

4. Hageja vaidles vastuhagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning selle menetlemisega

seotud kulud kostja kanda.

2-22-10352

4.1. Hageja vastuväidete kohaselt ei ole hageja rikkunud lepingu p-s 7.1 sisalduvat

konfidentsiaalsuskohustust. Konfidentsiaalsuskohustuse mõtteks on kaitsta lepingu osapoolt

selliste andmete avaldamise eest, mis võivad kahjustada teise poole majanduslikke huve.

Kostja ei ole tõendanud, et konfidentsiaalsed andmed oleksid jõudnud kolmandate isikuteni,

ega seda, et hageja avaldas andmeid, mis võisid kahjustada kostja majanduslikke huve. Oma

nõude maksmapanekuks inkassoteenust osutava isiku poole pöördumist ja võlamenetluse

alustamist ei saa pidada konfidentsiaalsuskohustuse rikkumiseks.

4.2. Kostja on lepingu p 7.3 alusel minetanud õiguse nõuda hagejalt leppetrahvi. Viidatud

punkti kohaselt võis leppetrahvi nõuda kuni kaks kuud pärast rikkumisest teadasaamist.

Inkassoteenuse osutaja saatis 04.04.2022 kostjale nõudekirja ja teatas nõude loovutamisest

ning pöördus ka 20.04.2022 hageja tasunõude maksmapanekuks kostja poole. Järelikult pidi

kostja olema 05.04.2022 teadlik nõude loovutamisest. Kostja esitas leppetrahvinõude

01.07.2022 ja vastuhagi 10.10.2022.

Maakohtu otsus ja põhjendused

5. Harju Maakohus rahuldas 23.02.2023 otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks

välja põhivõla 6000 eurot, hagi esitamise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 518,81

eurot ja alates 16.07.2022 kuni kohtuotsuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud

määras viivise. Maakohus jättis vastuhagi rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud kostja

kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 4500 eurot koos

kohustusega tasuda sellelt VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivist.

5.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

pooled sõlmisid 14.07.2021 töövõtulepingu, mille p-de 1.1 ja 1.2 kohaselt oli hageja

kohustuseks toota „Uudishimu tippkeskuse“ IV hooaja 16 teemakäsitlust, mis

edastatakse Eesti Rahvusringhäälingu telekanalile ETV;

-

lepingu p 9.1 kohaselt kehtis leping kuni 28.02.2022;

-

kostja kohustus lepingu p-de 4.1 ja 4.3 kohaselt tasuma hagejale kolmes osas 24 000

eurot (lisandub käibemaks), sh 6000 eurot lepingu allakirjutamise järel, 10 000 eurot,

kui kogu telesaate materjal on filmitud ja toimetatud, ning 8000 eurot, kui kõik 16

teemakäsitlust on läinud eetriaja kohaselt eetrisse; tasu tuli maksta 14 tööpäeva

jooksul pärast eelnevalt nimetatud sündmuse saabumist arve alusel;

-

lepingu p 10.3 kohaselt pidid kõik lepingust tulenevad nõuded produtsendi (kostja)

vastu aeguma kuue kuu jooksul lepingu täitmisest;

-

juhul kui režissöör ei tooda lepingus nimetatud mahus ja tähtaegadel 16 telesaadet,

kohustus režissöör lepingu p 5.3 kohaselt hüvitama produtsendile kõik kulud, mis

seonduvad uue režissööri leidmisega ning režissööri poolt tootmata jäänud telesaadete

tootmisega, sh kuid mitte ainult, kliendi poolt nõutavad leppetrahvid ning kliendi poolt

lepingu ülesütlemise tõttu saamata jäänud tulu. Lisaks kohustus režissöör hüvitama

produtsendile mainekahju, mis tulenes telesaadete tootmise viibimisest. Pooled olid

kokku leppinud, et mainekahju hüvitamise asemel võib produtsent nõuda leppetrahvi

6000 eurot;

-

teemakäsitlused (eetrifailid) on toodetud ja ETVs eetrisse läinud;

-

hageja esitas kostjale arve nr M21-07 summaga 12 187,20 eurot (sh käibemaks) ja

arve nr M22-01 summaga 9600 eurot (sh käibemaks);

-

hageja soovis 26.01.2022 kostjalt teada, millal tasu laekub;

-

kostja tasus arved osaliselt; kostja ei ole tasunud 6000 euro ulatuses arvet nr M22-01

(arve II);

2-22-10352

-

kostja esitas 02.02.2022 e-kirjas hagejale 6000 euro suuruse leppetrahvinõude.

5.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole kostjal põhjust hageja toodetud telesaadete

eest tasu maksmisest keelduda.

Hageja on oma lepingulised kohustused täitnud ja telesaated on valminud. Seega on hageja

6000 euro suurune tasunõue muutunud VÕS § 637 lg 3 järgi sissenõutavaks.

Hageja tasunõue ei ole aegunud. Tõlgendades lepingu p 10.3 vastavalt VÕS § 29 lg-tele 1 ja

4, ei seo see aegumise tähtaega hageja esitatud arve esitamisega. Võlasuhe ei teki arve

esitamisest. Arvestades seda, et lepingu p 9.1 kohaselt kehtis leping kuni 28.02.2022, pidi

hageja oma nõuded maksma panema hiljemalt 01.09.2022. Ka juhul, kui lähtuda nõude

aegumisele hinnangu andmisel arve esitamisest, tuleb aegumistähtaega arvestada koosmõjus

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg-ga 1 alates arvel märgitud tasu

sissenõutavaks muutumisest 26.01.2022 ning nõue oleks aegunud 26.07.2022. Hageja esitas

hagi 15.07.2022, s.o aegumise vältimiseks tähtaegselt. Hageja nõude aegumine oli TsÜS §

167 lg 1 järgi peatunud ajavahemikul 26.01.2022–14.04.2022, s.o alates võla osalisest

tasumisest kuni kostja 14.04.2022 e-kirjani, mille sisu arvestades pidi hagejale olema selge, et

tasumist ei toimu. Lepingu p 10.3 ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega, sest aegumise

algusaeg on fikseeritud sedavõrd ebamääraselt, et see annab kostjale võimalusel enda vastutus

täielikult välistada või saavutada pikemaajalise e-kirjavahetusega olukord, kus nõue võib

aegumise tõttu lõppeda.

5.3. Kostjal ei ole hageja vastu 6000 euro suurust leppetrahvinõuet.

Kostja teatas 02.02.2022 hagejale, et nõuab hagejalt saadete esitamise tähtaegadest kinni

pidamata jätmise tõttu leppetrahvi 6000 eurot, kuna kostjale tekkis mainekahju. Kostja ei ole

tõendanud, et hageja tõttu viibis telesaadete valmimine. ERR-i edastatud eetrifailide logis oli

uute failide üleslaadimine tingitud hageja väitel sellest, et failis tehti lõpptellija soovil

sisumuudatusi, tegemist ei olnud ebakvaliteetse tööga. Hageja selgitused on veenvad. Kolmel

juhul on failid kokkuleppel hiljem üle antud, seejuures oli ERR-il tähtaegade määramisel

kõige olulisem roll. Asjas ei ole tõendatud, et telesaadete üleandmise ajal 30.08.2021–

06.12.2021 oleks hagejale esitatud pretensioone eetrifailide üleandmise tähtaegade ületamise

tõttu või oleks ERR esitanud kostjale selliseid pretensioone. Samuti ei ole asjas tõendatud, et

kostja oleks esitanud hagejale telesaadete üleandmise ajal 30.08.2021–06.12.2021

pretensioone seoses töös esinenud puudustega.

Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud endal mainekahju tekkimist, sh seda, et tal oleks

hageja tõttu jäänud tulu saamata või oleks hageja tekitanud kahju kostja majandustegevuse

edule. Asjaolu, et pooled on lepingus kokku leppinud mainekahju hüvitamise asemel

leppetrahvi nõudmise võimaluse, ei tähenda, et mainekahju tekkimist ning kahju tekkimise ja

hageja tegevuse vahel esineva põhjusliku seose olemasolu ei peaks tõendama. Kostja ei ole

seda teinud.

5.4. Kostja 2000 euro suurune leppetrahvinõue hageja vastu ei ole põhjendatud.

Kostja hinnangul rikkus hageja lepingu p-s 7.1 sisalduvat konfidentsiaalsuskohustust sellega,

et loovutas lepingust tuleneva tasunõude kolmandale isikule. Kostja ei ole tõendanud, et

tegemist oli saladuses hoidmist vajava ja kaubandusliku väärtusega teabega, samuti ei ole

kostja tõendanud, et nõude loovutamine oleks pärssinud tema majandustegevust ja tekitanud

2-22-10352

talle varalist kahju või oleks hageja võlgnevust sisse nõudes tegutsenud kostja suhtes

tahtlikult heade kommete vastaselt eesmärgiga kostjat kahjustada. Võlgnikku kohustust täitma

mõjutavat tegevust ei saa lugeda üldjuhul heade kommete vastaseks, seda saavad õigustada

vaid erandlikud asjaolud, esmajoones isiku käitumise suunatus võlgniku maine

kahjustamisele, mitte võla saamisele (RKTKo 21.12.2010, 3-2-1-67-10, p 24). Siinsel juhul ei

ole võla sissenõudmiseks inkassoteenuse kasutamine hõlmatud lepingu p-s 7.1 sätestatud

leppetrahvi kaitse-eesmärgiga. Konfidentsiaalsuskokkuleppe sisu ei hõlma hageja kohustust

jääda vaikivaks ja passiivseks enda tasunõude maksmapanekul. Kolmanda isiku toimingud

nõude sissenõudmisel osutusid edukaks, sest kostja tasus osaliselt võla.

5.5. Kuna kostjal puuduvad hageja vastu sissenõutavaks muutunud nõuded, ei ole

tasaarvestuse õiguse tekkimise materiaalsed eeldused VÕS § 197 lg 1 järgi täidetud.

5.6. Hagejal on õigus nõuda kostjalt tasu maksmisega viivitamise tõttu VÕS § 113 lg 1 ja

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 järgi nõutud ulatuses viivist. Lepingu p-s 4.3

fikseeriti aeg, millal saab arve esitada, mitte arve tasumise tähtaeg, st leping ei näinud ette, et

maksetähtaeg peab olema 14 tööpäeva. Lisaks võib arve vastuvõtmine või sellele

allakirjutamine tähendada erandjuhul arvel märgitud tingimusega nõustumist, nt kui

vastuvõtja on oma varasema käitumisega näidanud, et aktsepteerib arvel näidatud tingimusi,

tasudes nt mõnel varasemal arvel näidatud viivise vms (RKTKo 17.12.2009, 3-2-1-144-09, p

11). Siinsel juhul on kostja arvete osalise tasumisega aktsepteerinud arvetel märgitud

tingimusi.

5.7. Menetluskulud kannab TsMS § 162 lg 1 järgi pool, kelle kahjuks otsus tehti, s.o kostja

(vastuhagis hageja). Hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud on 630 euro suurune

riigilõiv ja 3225 euro suurune õigusabikulu (21,5 tundi × 150 eurot) (lisandub käibemaks 645

eurot). Kostja ei esitanud hageja menetluskulude kohta vastuväiteid. Menetluskulude

nimekirjas nimetatud ajakulu on kooskõlas asja mahu ja keerukusega. Kohtul ei ole alust

pidada ajakulu ülepaisutatuks. Hageja lepingulise esindaja tasu 150 eurot ei ületa keskmist ja

kohtupraktikas mõistlikuks peetud turuhinda.

Apellatsioonkaebus

6. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata, rahuldada vastuhagi ja jätta menetluskulud hageja

kanda. Kostja lisas apellatsioonkaebusele uued dokumentaalsed tõendid ning palus kuulata

vande all üle V.D .

6.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt jättis maakohus nõuetekohaselt hindamata, kas

hageja täitis oma lepingujärgseid kohustusi, ning asus paljasõnaliselt seisukohale, et hageja

tegi seda.

Pooltel oli kokkulepe saadete edastamise kuupäevade kohta, kuid hageja ei esitanud

kokkulepitud tähtaegadel saateid. Tõendeid nõuetekohaselt hinnates ei oleks maakohus

saanud järeldada, et hageja täitis nõuetekohaselt oma kohustusi. Seejuures ei ole õige

maakohtu järeldus, et hagejal oli õigus teha kokkuleppeid ERR-iga. Lepingu p 1.4 järgi pidid

saated valmima poolte kokkuleppes märgitud ajal. Maakohus tugines hageja paljasõnalistele

väidetele, kui leidis, et hagejal oli ERR-iga kokkulepe, mille kohaselt võis hageja anda saateid

hiljem üle ja teha sisumuudatusi. Hageja enda lisatud märkused ei ole tõendiks. ERR-i

esindaja on kinnitanud ainult ühe faili hilisema esitamise lubamist. Maakohus rikkus poolte

võrdse kohtlemise põhimõtet, kui pidas asjaolusid tuvastades piisavaks hageja istungil antud

2-22-10352

seletusi, samas aga ei pidanud kostja ütluseid piisavaks ning jättis kõrvale kostja esitatud

tõendid.

Asjakohatud on maakohtu etteheited kostjale seoses pretensioonide esitamata jätmisega.

Kostja ei saanud pretensioone esitada, sest hageja varjas saadetega hilinemist kostja eest ega

teavitanud kostjat erikokkulepetest ERR-iga. Kostja esitas pretensioonid niipea, kui

viivitustest teada sai.

6.2. Maakohus asus otsuses üllatuslikult seisukohale, et kostja pidi tõendama mainekahju,

kuigi kostja oli kogu menetluse vältel selgitanud, et lepingu p 5.3 kohaselt tõi saadete

tootmisega viivitamine automaatselt kostjale kaasa mainekahju, mille hüvitamist võis kostja

nõuda vastavalt kahju tegelikule suurusele või leppetrahvina (6000 eurot). Maakohus jättis

kostja tõlgenduse põhjendamatult arvestamata ega viidanud eelmenetluses sellise

tõlgendamise võimalusele.

6.3. Maakohus leidis vääralt, et hageja nõue ei ole aegunud.

Maakohus tuvastas vääralt aegumistähtaja alguse. Kuna hageja täitis lepingu 06.12.2021,

möödus kuuekuuline aegumistähtaeg 06.06.2022 ja hagiavalduse esitamise ajaks (15.07.2022)

oli nõue aegunud.

Poolte e-kirjavahetusest ajavahemikul 02.02.2022–14.04.2022 ei saa järeldada poolte

läbirääkimisi. Tegemist oli hageja poolt lepingujärgse tasu sissenõudmisega. Kostja väljendas

selgelt juba 02.02.2022, et tasaarvestab hageja nõude igal juhul.

Aegumistähtaja lühendamise kokkulepe ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Pooled võivad

TsÜS § 145 lg 1 järgi aegumistähtaega lühendada ning kuus kuud on nõude maksmapanekuks

selgelt mõistlik aeg.

6.4. Maakohus käsitas vääralt konfidentsiaalsuskohustusega seonduvat.

Maakohus asus ekslikult seisukohale, et kostja oli kohustatud tõendama, et lepingulise teabe

puhul oli tegemist saladuse hoidmist vajava ja kaubandusliku väärtusega teabega, ning et

nõude loovutamine oleks pärssinud tema majandustegevust ja tekitanud talle varalist kahju

või oleks hageja võlgnevust sisse nõudes tegutsenud kostja suhtes tahtlikult heade kommete

vastaselt eesmärgiga kostjat kahjustada. Kostjast erineva arusaama korral pidanuks maakohus

seda kostjale selgitama.

Maakohus jättis arvestamata, et pooled olid lepingu p-s 7.1 kokku leppinud, milliseid

asjaolusid tuleb käsitada konfidentsiaalsena (sh lepingu tasu, maksetähtajad ja maksmise

tingimused). Tegemist on teabega, mis vastab ka ebaausa konkurentsi takistamise ja

ärisaladuse kaitse seaduse (EKTÄKS) § 5 lg-s 2 sätestatud ärisaladusele.

Õige ei ole maakohtu järeldus, et inkassoteenuse osutaja tegevus oli edukas.

Konkurentsikeelu rikkumist ei saa vabandada asjaolu, et vastustaja soovis enda väidetavat

nõuet sisse nõuda ajal, kui vastustajal oli selleks ka muid võimalusi, sh kohtumenetluse

alustamine.

6.5. Maakohus mõistis avaldajalt kulusid analüüsimata välja menetluskulude hüvitise.

2-22-10352

Vastustaja seisukoht

7. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda. Hageja jäi maakohtus esitatud seisukohade juurde.

Menetluse edasine käik

8. Tallinna Ringkonnakohus selgitas 12.09.2024 kirjas pooltele hageja nõude aegumise ja

kostja mainekahju nõudega seonduvat ning andis pooltele võimaluse esitada täiendavad

seisukohad lepingu p 10.3 tõlgendamise ja aegumise võimaliku katkemise kohta ning lepingu

p 5.3 tõlgendamise ja kostja mainekahju nõude eelduste kohta, sh esitada vajadusel poole

väiteid kinnitavad tõendid.

9. Hageja tõi täiendavates seisukohtades esile järgmist.

Lepingu p 10.3 tuleks tõlgendada koosmõjus lepingu p-ga 4.3 ja TsÜS § 147 lg-ga 1, st

aegumistähtaeg algas tasunõude sissenõutavaks muutumisest, s.o arvel märgitud tasumise

tähtaja (25.01.2022) möödudes. Lisaks peatus aegumine läbirääkimiste tõttu ning katkes

tasaarvestusavaldusega nõude tunnustamise tõttu.

Lepingu p-s 5.3 leppisid pooled kokku mainekahju (mittevaralise kahju) tekkimise puhuks

üksnes kahju suuruses (6000 eurot), st kostjal tuli tõendada, et hageja on talle lepingu

täitmisel mainekahju tekitanud. Kostjal ei ole mainekahju tekkinud, mida kinnitab kostja

tõendina esitatud Eesti Teadusagentuuri (ETAg) kiri. Samuti kinnitas ERR, et tal ei olnud

kostjale selle lepingu osas saatesarja tootmise ega tootja kohta pretensioone ning ETAg tasus

2022 jaanuaris kostjale kokkulepitud tasu välja. Kostja kahjustab ise oma mainet, kui jätab

kohustused alltöövõtjate ees täitmata.

10. Kostja tõi täiendavates seisukohtades esile järgmist.

Lepingut tõlgendades tuleb lähtuda sellest, kuidas lepingupooltega sarnane mõistlik isik, s.o

filmitööstuses töötav ja valdkonna eripäradega kursis olev isik pidi lepingut mõistma.

Filmitööstuses on oluline õige ja asjakohane sisu ning tähtaegadest kinnipidamine. Mh tuleb

arvestada, et töö protsess ei lõppenud saadete üleslaadimisega (vajalik oli järeltöötlus) ning

tähtaegade järgmine oli eriti oluline, et vältida Euroopa Liidu vahenditest eraldatud toetuse

tagasinõudmist.

Lepingu p-des 5.1–5.2 leppisid pooled kokku õiguskaitsevahendite kasutamises süülise

rikkumise korral, kuid p-s 5.3 tehti sellest erand – õiges mahus ja õigeks ajaks saadete

tootmata jätmise korral pidi režissöör hüvitama produtsendile kõik kulud ja saamata jäänud

tulu ning lisaks hüvitama mainekahju, mille asemel võis nõuda leppetrahvi. Kohustuse

rikkumise tagajärjel saabus automaatselt mainekahju. Hea maine on oluline, sest aitab

produtsendil saada uusi projekte ja finantseeringuid. Igal juhul saab mainekahjuks pidada

kostja usaldusväärsuse ja koostöövõimaluste kahjustamist (edasise koostöö lõppemine,

käibelangus).

Hageja tekitas kostjale mainekahju sellega, et hilines viie saate esitamisega või esitas

hilinenult parandatud saate. Hageja oli vähemalt raskelt hooletu, sest teadis tähtaja olulisusest,

kuid hilines korduvalt, teadis, et peab kostjat sellest teavitama, kuid varjas hilinemist ning

leppis tähtaja muudatuse kokku ERR-iga, kellel ei olnud selleks volitust. Rikkumisega

kahjustas hageja kostja usaldusväärsust, mille tõttu kaotas kostja edasise koostöö ETAg-iga ja

2-22-10352

sellest tuleneva käibe. Kostja ei ole pärast seda projekti saanud enam peatellijalt ühtki

lepingut, kuigi enne seda olid käimas läbirääkimised, ega ERR-ilt huvikirja.

Lepingu p 10.3 tuleb koosmõjus p-ga 4.3 mõista selliselt, et aegumistähtaeg algas lepingu

lõplikust täitmisest, s.o viimase osa eetrisse minekust 20.12.2021, ja lõppes 20.06.2022. Ka

juhul, kui lisada sellele 14 tööpäeva, muutus nõue sissenõutavaks 03.01.2021 ja

aegumistähtaeg möödus 03.07.2022. Aegumise katkemise asjaolusid ei esine.

11. Tallinna Ringkonnakohus võttis 15.11.2024 määrusega vastu poolte esitatud uued

dokumentaalsed tõendid (v.a korduv tõend) ning jättis rahuldamata kostja taotluse kuulata

vande all üle V.D.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel

rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja

täiendada kohtuotsuse põhjendusi.

13. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse lahendamisel

aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud (vt ülal p 5.1), sest nende üle ei

ole vaidlust.

14. Pooled vaidlevad asjas esmalt selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt 14.07.2021

töövõtulepingu alusel toodetud saadete eest lepingu p-s 4.3 märgitud tasu seni maksmata 6000

euro ulatuses. Seejuures ei ole kostja esitanud hageja tasunõudele vastuväiteid nõude suuruse

ega sissenõutavuse kohta. Küll aga on kostja väitel hageja tasunõue aegunud või lõppenud

tasaarvestusega.

14.1. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus õigesti seisukohale, et hageja tasunõue ei

olnud hagi esitamise ajaks aegunud, kuid tegi seda ekslikel põhjendustel. Ringkonnakohus

parandab maakohtu eksliku põhjenduse järgmiselt.

14.1.1. Ringkonnakohus märgib, et kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg on

TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg-te 3 ja 2 järgi kolm aastat alates tasunõude sissenõutavaks

muutumisest, s.o alates ajast, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse

täitmist, või arve esitamise korral alates selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik

võib arve esitada. Samas võivad lepingupooled nõude aegumise tingimusi TsÜS § 145 lg 1

järgi kergendada, eelkõige aegumistähtaega lühendada.

Siinsel juhul leppisid pooled lepingu p-s 10.3 kokku, et kõik lepingust tulenevad nõuded

produtsendi (kostja) vastu aeguvad kuue kuu jooksul lepingu täitmisest. Seega lühendasid

pooled kokkuleppel aegumistähtaega ja muutsid aegumistähtaja algust, mis on TsÜS § 145 lg

1 järgi iseenesest lubatav. Üheselt selge ei ole aga see, millisest hetkest alates tuleb vastavalt

poolte kokkuleppele arvestada aegumist, sh mida tähendab „alates lepingu täitmisest“. Seega

tuleb kohtul VÕS §-s 29 sätestatut arvestades poolte kokkuleppe sisu tõlgendada.

14.1.2. Arvestades poolte kohtumenetluses, sh apellatsioonimenetluses avaldatud seisukohti,

ei ole siinsel juhul võimalik tuvastada, milline oli poolte ühine tegelik tahe VÕS § 29 lg 1

tähenduses. Hageja on olnud kohtumenetluses läbivalt seisukohal, et aegumistähtaja

kulgemine algas arvel märgitud summa sissenõutavaks muutumisest pärast arvel märgitud

tasumise kuupäeva (25.01.2022). Kostja väited lepingu p 10.3 tõlgendamise osas ei ole olnud

2-22-10352

järjepidevad. Kostja leidis maakohtus, et aegumistähtaega tuleb arvestada alates päevast, mil

hageja esitas kostjale tasunõude kohta arved (14.12.2021 ja 21.12.2021).

Apellatsioonimenetluses leiab kostja, et aegumistähtaeg algas lepingu lõplikust täitmisest, s.o

viimase saate eetrisse minekust (20.12.2021) või sellele järgneva 14 päeva möödumisest.

Seega ei ole pooltel ühtset nägemust sellest, millisest hetkest alates pidid pooled

aegumistähtaega arvestama.

14.1.3. Arvestades lepingu p-s 10.3 märgitut, ei ole ainuüksi lepingupunkti sõnastuse põhjal

võimalik ka järeldada, kuidas pidi lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel

asjaoludel VÕS § 29 lg 4 tähenduses mõistma, seega tuleb lepingu p 10.3 tõlgendada,

juhindudes ka VÕS § 29 lg-test 5–9.

Pooled on apellatsioonimenetluses sama meelt, et lepingu p 10.3 tuleks tõlgendada koosmõjus

lepingu p-s 4.3 kokkulepitud tasu maksmise kokkuleppega. Lepingu p-de 4.1 ja 4.3 järgi oli

produtsendil kohustus maksta režissöörile arve alusel tasu 24 000 eurot (lisandub käibemaks)

kolmes osas: 1) 6000 eurot lepingu allakirjutamise järel; 2) 10 000 eurot, kui kogu telesaate

materjal on filmitud ja toimetatud; 3) 8000 eurot, kui kõik 16 teemakäsitlust on läinud eetriaja

kohaselt eetrisse; seejuures tuli tasu maksta 14 tööpäeva jooksul pärast eelnevalt nimetatud

sündmuse saabumist arve alusel. Seega mõistavad mõlemad pooled, et hageja tasunõude

aegumistähtaja algus seondub hageja tasunõude tekkimisega, mitte otseselt hageja poolt

lepingulise põhikohustuse täitmisega, s.o saadete tootmise ja üleandmisega.

Selline poolte arusaam on ka kooskõlas lepingu teiste sätete ning eesmärgiga. Lepingu p 1.1

järgi oli lepingu eesmärgiks toota saate „Uudishimu tippkeskus“ IV hooaja 16 30-minutilist

teemakäsitlust, mis edastatakse ERR telekanalile ETV ning lähevad seal eetrisse. Seejuures

olid pooled lepingu p-s 4.3 leppinud kokku ositi tasu maksmise kohustuses etapiviisiliselt

selliselt, et tasu maksmise kohustuse tekkimist ei olnud seatud sõltuvusse tehtud tööde

valmimisest. Pigem saab lepingu p-st 4.3 järeldada, et hagejal oli õigus saada tööde eest

esmalt ettemaks enne töödega alustamist ning viimase osamakse tasumine oli seatud

sõltuvusse viimase saate eetrisse minekust. Sellest järeldab kolleegium, et lepingu p 10.3

tähenduses saab aegumistähtaja alguse kontekstis lepingu täitmiseks pidada olukorda, kus

hageja on oma lepingulised kohustused täitnud, st saated tootnud ja üle andnud, ning

tasunõude tekkimise eeldused on täidetud ja lepingu p-s 1 nimetatud eesmärk saavutatud, st

kõik saated on eetrisse läinud (leping on lõplikult täidetud). Pooled ei vaidle selle üle, et

hageja on kõik saated tootnud ja üle andnud, sh andis hageja kostja kinnitusel viimase saate

üle 06.12.2021 (tl 52) ning viimane, s.o 16. saade pidi lepingu lisa 1 (tl 10) järgi minema

eetrisse 26.12.2021. Kuigi kostja väitel läks viimane saade eetrisse 20.12.2021, ei kinnita seda

kohtule esitatud tõendid.

Ülaltoodut arvestades saab järeldada, et lepingu p 10.3 tähenduses oli leping (lõplikult)

täidetud viimase saate eetrisse minekuga 26.12.2021. Sellest tulenevalt algas hageja

tasunõude aegumine 27.12.2021 ning kuuekuuline aegumistähtaeg möödus 27.06.2021.

Hageja esitas hagi 15.07.2022.

14.1.4. Kuigi hageja väitel tuleb mõistliku isiku vaates tõlgendada lepingu p 10.3 koosmõjus

TsÜS §-s 147 sätestatud nõude sissenõutavaks muutumisega, ei nähtu poolte sellist tahet

lepingu p-st 10.3 ning seda ei saa järeldada ka lepingu eesmärgist ega ülejäänud

lepingupunktidest. Lepingu p 10.3 sõnastus „kuue kuu jooksul lepingu täitmisest“ viitab

selgelt sellele, et pooled on soovinud muuta TsÜS §-s 147 sätestatud aegumistähtaja algust

ega ole seda sidunud tasunõude kohta arve esitamise või tasunõude sissenõutavaks

2-22-10352

muutumisega ega TsÜS § 147 lg-st 3 tuleneva aegumistähtaja algusega alates arve esitamise

kalendriaasta lõppemisest.

14.1.5. Hoolimata eeltoodust ei ole hageja tasunõue siiski aegunud, sest kostja tunnustas

hageja tasunõuet, millega hageja tasunõude aegumine katkes ja algas uuesti.

Aegumine katkeb ja algab TsÜS § 158 lg 1 järgi uuesti kohustatud isiku poolt nõude

tunnustamisega, seejuures võib nõude tunnustamine seisneda TsÜS § 158 lg 2 järgi õigustatud

isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos.

Ringkonnakohtu hinnangul saab viidatud sätte tähenduses pidada nõude tunnustamiseks ka

tasaarvestusavalduse tegemist VÕS § 198 I lause tähenduses. Kui kaks isikut on kohustatud

maksma teineteisele rahasumma, võib kumbki tasaarvestuse pool VÕS § 197 lg 1 järgi oma

nõude teise poole nõudega tasaarvestada, seejuures lõppevad nõuded tasaarvestuse

tulemusena VÕS § 197 lg 2 I lause järgi kattuvas ulatuses. Olukorras, kus isik teeb

tasaarvestusavalduse, tunnustab isik oma nõudega tasaarvestatava nõude olemasolu, sest tema

eesmärgiks on lugeda kummagi tasaarvestuse poole nõuded täitmise asemel tasaarvestusega

lõppenuks.

Siinsel juhul ei vaidle pooled selle üle, et kostja nõudis 02.02.2022 hagejalt 6000 euro suuruse

leppetrahvi tasumist. Lisaks nähtub kostja 14.04.2022 e-kirjast (tl 71 pöördel), et kostja tegi

tasaarvestusavalduse, millega tasaarvestas hageja tasunõude enda leppetrahvinõudega. Kostja

märkis selles e-kirjas: „Tasutud on kõik arved Luxfilm OÜ-le, tasaarveldatud on lepingu trahv

summas 6000 eurot. Seega kõik rahalised kohustused on Filmit OÜ poolt Luxfilm OÜ ees

täidetud“. Sellega tunnustas kostja selgelt, et hagejal on kostja vastu tasunõue kogu ulatuses,

ning nõuet kogu ulatuses tunnustades katkes TsÜS § 158 lg 1 järgi hageja tasunõude

aegumine 14.04.2022 ja algas uuesti ning hagi esitamise ajaks (15.07.2022) ei olnud

kuuekuuline uuesti alanud nõude aegumistähtaeg lõppenud. Seega on hagejal õigus nõuda

kostjalt lepingujärgse tasu maksmist ning kostja aegumise vastuväide ei takista hagi

rahuldamist.

14.1.6. Arvestades seda, et hageja tasunõue ei ole aegumise katkemise tõttu aegunud, ei

käsitle ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlusel seda, kas nõude aegumine peatus

poolte läbirääkimiste tõttu. Samuti ei analüüsi ringkonnakohus hea usu põhimõtet puudutavate

väidete alusel, kas aegumine tuleks jätta hea usu põhimõttest tulenevalt VÕS § 6 lg 2 alusel

kohaldamata.

14.2. Kolleegiumi hinnangul on õige ka maakohtu järeldus, et kostjal ei ole õigust nõuda

hagejalt lepingu p 5.3 alusel leppetrahvi 6000 eurot, kuid ka selles osas tuleb kohtuotsuse

põhjendusi muuta ja täiendada.

14.2.1. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa lepingu p 5 alusel järeldada, et kostjal oli saadete

üleandmisega viivitamise korral õigus nõuda hagejalt lepingu p 5.3 alusel leppetrahvi 6000

eurot. Pooled leppisid kokku üksnes selles, et kostja saab nõuda hagejalt viivituse korral

mainekahju või selle asemel leppetrahvi 6000 eurot.

Lepingu p 5.1 järgi vastutasid pooled teistsuguse kokkuleppe puudumisel lepinguga võetud

kohustuste täitmata jätmise või mittekohase täitmise eest Eesti Vabariigi õigusaktidega

ettenähtud korras. Lepingu rikkumise korral vastutas pool lepingu p 5.2 järgi teise poole ees

üksnes juhul, kui rikkumine on põhjustatud raskest hooletusest või tahtlikult, seejuures

vastutas pool igal juhul üksnes teisele poolele tekkinud otsese varalise kahju eest ning

2-22-10352

saamata jäänud tulu hüvitamine oli välistatud (v.a p-s 5.3 nimetatud juhul). Juhul, kui

režissöör ei tooda lepingus nimetatud mahus ja tähtaegadel 16 telesaadet, kohustus režissöör

lepingu p 5.3 järgi hüvitama produtsendile kõik kulud, mis seonduvad uue režissööri

leidmisega ning režissööri poolt tootmata jäänud telesaadete tootmisega, sh, kuid mitte ainult,

kliendi poolt nõutavad leppetrahvid ning kliendi poolt lepingu ülesütlemise tõttu saamata

jäänud tulu; lisaks kohustus režissöör hüvitama produtsendile mainekahju, mis tuleneb

telesaadete tootmise viibimisest, ning mainekahju hüvitamise asemel võib produtsent nõuda

leppetrahvi 6000 eurot.

Pooled on olnud kohtumenetluses, sh apellatsioonimenetluses erineval arusaamal lepingu p

5.3 tõlgendamise osas. Hageja leidis maakohtu menetluses, et lepingu p 5.3 järgi oli kostjal

õigus nõuda hagejalt üksnes mainekahju tekkimise korral kahju hüvitisena 6000 euro suurust

leppetrahvi ning sisuliselt samale arusaamale jäi hageja ka apellatsioonimenetluses,

täpsustades, et pooled leppisid lepingu p-s 5.3 kokku mainekahju kui mittevaralise kahju

tekkimise puhuks kahju suuruse (6000 eurot). Kostja seevastu leidis maakohtu menetluses, et

tal oli õigus nõuda lepingu p 5.3 alusel hagejalt leppetrahvi hageja viivituse tõttu.

Apellatsioonimenetluses täpsustas kostja oma arusaama ning leidis sarnaselt hagejale, et

kostjal oli lepingu p 5.3 järgi õigus nõuda viivituse korral mh mainekahju hüvitamist, mille

asemel võis nõuda leppetrahvi, kuid hageja käsituse kohaselt tuli kokkulepet mõista selliselt,

et viivituse tagajärjel saabus automaatselt mainekahju. Ühtlasi täpsustas kostja, et

mainekahjuna saab käsitada kostja usaldusväärsuse ja koostöövõimaluste kahjustamist

(edasise koostöö lõppemine, käibelangus).

Poolte seisukohti arvestades saab järeldada, et VÕS § 29 lg 1 tähenduses oli poolte ühiseks

tegelikuks tahteks leppida kokku selles, et juhul, kui hageja ei tooda lepingus nimetatud

mahus ja tähtaegadel telesaateid, on kostjal õigus nõuda hagejalt lisaks otsesele varalisele

kahjule ja saamata jäänud tulule ka mainekahju hüvitamist või kahjuhüvitise asemel

kindlaksmääratud suurusega leppetrahvi, st pooled leppisid kokku mainekahju hüvitise

suuruses VÕS § 158 lg 3 tähenduses, mitte hageja viivituse korral leppetrahvinõudes.

Seejuures ei saa aga lepingu p-st 5.3 järeldada, et pooled pidasid silmas seda, et igasuguse

viivituse korral loevad pooled mainekahju automaatselt tekkinuks. Ringkonnakohtu hinnangul

sai sarnane mõistlik isik VÕS § 29 lg 4 tähenduses mõista lepingu p 5 selliselt, et juhul, kui

režissöör viivitab saadete tootmisega ja sellega tekib mainekahju, tuleb režissöörile hüvitada

produtsendile mainekahju või tasuda selle asemel leppetrahvi 6000 eurot. Kogu lepingu p 5

sai pooltega sarnane mõistlik isik mõista selliselt, pooled saavad lepingu rikkumise korral

kohaldada kõiki VÕS §-s 101 nimetatud õiguskaitsevahendeid (p 5.1), kuid rikkumise

vabandatavuse (VÕS § 103) asemel leppisid pooled kokku süülises vastutuses (VÕS § 104),

piirdudes üksnes raske hooletuse ja tahtlusega (p 5.2 I lause). Režissööripoolsete rikkumiste

(töö kokkulepitud mahus ja/või tähtaegadel täitmata jätmise) puhuks täpsustasid pooled

täiendavalt hüvitatava kahju liiki (otsene kahju, saamata jäänud tulu ning viivituse korral ka

mainekahju). Seejuures ei saa poolte lepingut tõlgendades anda erilist tähendust sellele, et

filmitööstuse spetsiifikat arvestades oli töö kvaliteetne ja tähtaegne valmimine olulisem kui

muude lepingute, sh alltöövõtulepingute puhul. Kõigi alltöövõtulepingute puhul võib

peatöövõtja usaldusväärsus ja maine saada kahjustatud, kui alltöövõtja ei tee töid kvaliteetselt

ja/või tähtaegselt.

14.2.2. Arvestades ülaltoodud tõlgendust, tuli kostjal tõendada oma tasaarvestuse aluseks

oleva kahjunõude tekkimise aluseid, v.a kahju suurus.

Kuna maakohus jättis selles osas selgitamiskohustuse täitmata, andis ringkonnakohus kostjale

täiendava võimaluse esitada apellatsioonimenetluses kahjunõude aluseks olevad asjaolud ja

2-22-10352

neid kinnitavad tõendid, kuid need ei anna alust asuda seisukohale, et kostjal oli hageja vastu

mainekahju hüvitamise nõue.

Kuigi kostja tõendas, et hageja viivitas tööde üleandmisega, st jättis lepingu lisas 1 (tl 10)

kokkulepitud tähtpäevaks osad saated üles laadimata (nelja saate puhul üleslaadimise viivitus

1–2 päeva; kolme saate puhul laetud hiljem üles uus fail (tl 51–53 pöördel), sh oli ühel juhul

hilisem üleslaadimine ERR-iga kokku lepitud (tl 107 pöördel)), mida ei kummuta hageja

selgitused ega kommentaarid (tl 11), ei ole kostja tõendanud, et tal tekkis hageja viivituste

tõttu mainekahju, st kostja usaldusväärsus ja koostöövõime said tema lepingupartnerite suhtes

kahjustatud, kuna hageja laadis osad saated hiljem üles. Pooled ei vaidle selle üle, et

hoolimata hageja viivitustest, jõudsid kõik saated õigel ajal eetrisse. Iseenesest võib

alltöövõtja viivitamine põhjustada peatöövõtja ja tellija vahelises suhtes usalduse kaotust ja

seeläbi mõjutada negatiivselt edasist koostööd, kuid siinsel juhul ei ole kostja esitanud

tõendeid, mis seda kinnitaksid. Ainuüksi ETAg 15.03.2022 e-kirjast (tl 114) ei saa seda

järeldada. Viidatud e-kirjas märkis ETAg jurist, et ETAg poole on pöördutud küsimusega, kas

ETAg on kostjale saate „Uudishimu tippkeskus“ IV hooaja eest tasunud, ning teada antud, et

kostjal on võlg oma alltöövõtja ees. Samas on kirjas märgitud, et ETAg ei võta vahekohtuniku

rolli, kuid hankelepingu täitmisel on oluline, et lepingupartner oleks maksejõuline, mistõttu

paluti kostjalt kinnitust, et kostja on endiselt usaldusväärne ning maksejõuline partner, kes

suudab täita oma kohustusi. Viidatud kirjast ei nähtu ühtki asjaolu, millest saaks järeldada, et

kostja on muutunud ebausaldusväärseks partneriks sel põhjusel, et hageja viivitas IV hooaja

saadete tootmisega. E-kirjast saab järeldada, et kahtluse usaldusväärsuses tingis asjaolu, et

kostja jättis alltöövõtjale tasu maksmata. Nii see kostjale saadetud ETAg e-kiri kui ka

14.03.2022 hagejale saadetud ETAg e-kiri (tl 166) kinnitavad ühtlasi, et ETAg oli kostjale

raha välja maksnud, st kostjal ei olnud takistusi täita oma kohustusi hageja ees. Ühtlasi

kinnitab ERR 03.10.2024 kiri (tl 163), et ERR-il ei olnud IV hooaja tootmise ega

eetriperioodil lepingu täitmise suhtes pretensioone. Ringkonnakohtul ei ole kostja vastuväidet

arvestades alust kahelda selle tõendi usaldusvääruses seoses sellele allakirjutanud isiku ja

ERR-i omavahelise seose teadmatusega. Kiri on koostatud ERR kirjaplangile ja digitaalselt

allkirjastatud ning sellele on antud ka asjaajamise number.

Ka kostja väited selle kohta, et tema käive langes ning ERR ei ole pärast vaidlusaluste saadete

tootmist väljastanud kostjale huvikirja järgmiste saadete tootmiseks, ei saa järeldada, et

hagejale etteheidetud viivituste tõttu sai kostja maine kahjustada ning partnerid ei soovi just

sel põhjusel teha temaga enam koostööd. Ringkonnakohtu hinnangul oleks tegemist hageja

põhjustatud mainekahjuga, kui hageja viivitust saaks üheselt seostada kostja koostööpartnerite

soovimatusega teha kostjaga koostööd tema ebausaldusväärsuse tõttu. Siinsel juhul ei ole aga

üheselt selge, et kostja oleks saanud koostööpartneritelt jätkuvalt pakkumisi, kui saadete

üleslaadimisel ei oleks esinenud viivitusi.

Eeltoodut arvestades ei ole ringkonnakohtul alust järeldada, et kostjal tekkis hageja viivituste

tõttu mainekahju, mistõttu ei olnud kostjal õigust nõuda hagejalt 6000 euro suuruse

mainekahju hüvitamist.

14.3. Kuna hageja tasunõue ei olnud ülaltoodud põhjendustel hagi esitamise ajaks aegunud

ning kostjal ei olnud lepingu p 5.3 alusel õigus nõuda hagejalt 6000 euro suurust mainekahju,

rahuldas maakohus õigesti hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja lepingujärgse tasu 6000

eurot ning tasu maksmise kohustuse täitmisega viivitamise tõttu viivise.

2-22-10352

15. Õige on ka maakohtu järeldus, et kostjal ei ole õigust nõuda hagejalt lepingu p 7.2 alusel

konfidentsiaalsuskohustuse rikkumise tõttu leppetrahvi 2000 eurot, kuid ringkonnakohus

muudab ka selles osas kohtuotsuse põhjendusi.

15.1. Kolleegium märgib, et konfidentsiaalsuskohustus tähendab kohustust hoida teatud teave

salajas. Selline kohustus võib tuleneda seadusest. VÕS § 14 lg 4 kohaselt ei tohi isik teistele

isikutele avaldada talle lepingueelsetel läbirääkimistel teatavaks tehtud asjaolusid, mis ei

kuulu avaldamisele, ega neid pahauskselt enda huvides ära kasutada, sõltumata lepingu

sõlmimisest või sõlmimata jäämisest. EKTÄKS § 5 lg 3 p 2 järgi on ka ärisaladuse

kasutamine või avaldamine ebaseaduslik, kui isik rikub kohustust ärisaladust mitte avaldada,

seejuures saab ärisaladuseks pidada EKTÄKS § 2 järgi teavet, mis ei ole üldteada või kergesti

kättesaadav, sellel on kaubanduslik väärtus ning teavet kontrolliv isik on võtnud vajalikke

meetmeid, et hoida teavet salajas. Konfidentsiaalsuskohustus võib tuleneda ka poolte

kokkuleppest. Konfidentsiaalsuskohustuse kokkuleppe eesmärgiks on tagada, et poolte

kindlaks määratud konfidentsiaalset teavet ei avaldata kõrvalistele isikutele, et kaitsta seeläbi

ühe või mõlema lepingupoole huve.

15.2. Siinsel juhul leppisid pooled lepingu p-s 7 kokku konfidentsiaalsuskohustuses, sh

lugesid pooled lepingu p-s 7.1 konfidentsiaalseks mh lepingu tasu, lepingu ja lisade sisu ja

informatsiooni, mis oli teatavaks saanud lepingu täitmise käigus ning ei olnud kolmandatele

isikutele teada. Konfidentsiaalsuskohustuse rikkumise puhuks leppisid pooled lepingu p-s 7.2

kokku 2000 euro suuruses leppetrahvis, mis oli mõeldud rikkumist ärahoidva meetmena ning

ei välistanud kahju hüvitamise nõuet. Seejuures võis lepingu p 7.3 järgi leppetrahvi nõuda

kuni kaks kuud pärast rikkumisest teadasaamist.

Kostja heidab hagejale konfidentsiaalsuskohustuse rikkumisena ette seda, et hageja loovutas

lepingust tuleneva nõude 30.03.2022 Kvaliteetinkasso OÜ-le, avaldades sellega kolmandale

isikule nii lepingu tasu kui ka sisu ja lepingu täitmise tingimusi puudutavat teavet. Arvestades

seda, et lepingu p 7.1 järgi pidasid pooled omavahelise lepingu tingimusi konfidentsiaalseks,

ei võinud hageja iseenesest edastada kolmandatele isikutele lepingu sisu ja selle täitmise

tingimusi puudutavat teavet. Kuigi kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, millise teabe

edastas hageja inkassoteenuse osutajale, saab VÕS § 168 lg 1 alusel eeldada, et hageja andis

nõude loovutamisel uuele võlausaldajale üle nõuet tõendavad dokumendid ja nõude

esitamiseks vajaliku teabe, st inkassoteenuse osutajale said teatavaks lepingu sisu ja selle

täitmise tingimused.

Samas ei saa poolte lepingu p-st 7.1 järeldada, et konfidentsiaalsuskohustuse kokkuleppe

eesmärgiks oli piirata lepingust tulenevate nõuete loovutamist ning seoses sellega

lepingutingimusi ja täitmist puudutava teabe edastamist uuele võlausaldajale. Lepingupooled

said VÕS § 166 tähenduses leppida kokku nõude loovutamise piirangutes, kuid pooled ei ole

seda teinud. Arvestades ka seda, et konfidentsiaalsuskohustuse eesmärgiks on üldjuhul kaitsta

lepingupoole ärisaladust temaga konkureerivate isikute eest, ei saa lepingu p 7.1 mõista

selliselt, et selle eesmärgiks oli piirata lepingut ja selle täitmist puudutava teabe avaldamist

lepingust tulenevate nõuete sissenõudmise eesmärgil. Pooltega sarnane mõistlik isik VÕS §

29 lg 4 tähenduses sai mõista lepingu p-s 7.1 kokkulepitud konfidentsiaalsuskohustust

selliselt, et kumbki pool ei või avaldada lepingu sisu ja täitmist puudutavat teavet

kolmandatele isikutele, kuid see ei piira lepingupoolte õiguskaitsevahendite kasutamist

lepingu rikkumise korral, samuti lepingust tuleneva nõude loovutamist ja loovutamise korral

teabe edastamist uuele võlausaldajale.

2-22-10352

Eeltoodut arvestades ei ole hageja rikkunud lepingu p-st 7.1 tulenevat

konfidentsiaalsuskohustust ning kostjal ei ole õigust nõuda hagejalt lepingu p 7.2 alusel 2000

euro suurust leppetrahvi.

15.3. Ka juhul, kui hageja oleks rikkunud konfidentsiaalsuskohustust, ei oleks kostjal õigust

nõuda hagejalt leppetrahvi, sest kostja oli leppetrahvinõude esitamise ajaks lepingu p 7.3 järgi

minetanud leppetrahvi nõudmise õiguse.

Lepingu p 7.3 järgi oli kostjal õigus nõuda leppetrahvi kahe kuu jooksul alates rikkumisest

teada saamisest. Hageja esitatud tõendid kinnitavad, et Kvaliteetinkasso OÜ saatis 04.04.2022

kostjale nõudekirja ja teate nõude loovutamise kohta (tl 76–78) ning pidas kostjaga ning

kostja lepingulise esindajaga 20.04.2022–28.04.2022 e-kirjavahetust (tl 73–75), sh juhtis

kostja lepinguline esindaja 28.04.2022 tähelepanu konfidentsiaalsusklauslile ja sellele, et

kostja kaalub leppetrahvinõude esitamist. Seega oli kostjale hiljemalt 28.04.2022 teada

hagejale etteheidetav konfidentsiaalsuskohustuse rikkumine. Kostja kinnitusel, esitas ta

hagejale leppetrahvinõude 01.07.2022. Selleks ajal oli aga lepingu p-s 7.3 nimetatud nõude

esitamise tähtaeg möödas.

15.4. Ülaltoodut arvestades jättis maakohus lõppjäreldusena õigesti kostja vastuhagi

rahuldamata.

16. Maakohus ei ole eksinud ka menetluskulude hüvitist määrates hageja menetluskulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel. Arvestades seda, et kostja ei esitanud hageja

menetluskulude kohta vastuväiteid, on maakohtu põhjendus piisav. Kostja ei ole ka

apellatsioonkaebuses toonud esile, et mõni menetlustoiming ei olnud vajalik või selle ajakulu

põhjendatud. Seetõttu ei ole ringkonnakohtul alust hageja menetluskulude vajalikkust ja

põhjendatust uuesti hinnata.

17. Ülaltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ning

maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

18. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS §

171 lg 1 alusel apellandi kanda.

19. Ringkonnakohus määrab menetluskulude jaotuse alusel TsMS § 174 lg-te 1 ning TsMS §

175 lg 1 järgi vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude suuruse.

Hageja esitatud menetlusekulude nimekirja järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud

menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 2925 eurot (käibemaksuta). Nimekirja kohaselt

kulus hageja lepingulisel esindajal apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 19,5 tundi, sh

maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja vastuse koostamiseks 9,25 tundi,

ringkonnakohtu 22.05.2023 nõudele vastamiseks 1,75 tundi, kostja 27.10.2023 seisukohaga

tutvumiseks ja sellele 31.05.2024 seisukoha koostamiseks 2,5 tundi, ringkonnakohtu

12.09.2024 nõudele vastamiseks ja kostja seisukohale vastuväidete esitamiseks 5,5 tundi ning

ringkonnakohtu 15.11.2024 määruse ja kirjaga tutvumiseks ning menetluskulude nimekirja

koostamiseks 0,5 tundi. Kostja ei esitanud hageja menetluskulude suuruse kohta vastuväiteid.

2-22-10352

Arvestades maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse ja vastuse sisu ja mahtu, on kolleegiumi

hinnangul hageja lepingulise esindaja tehtud toimingud ja toimingutele kulunud aeg olnud

põhjendatud ja vajalik.

Menetluskulude nimekirja järgi on hageja esindaja tunnitasu 150 eurot (käibemaksuta), mis ei

ületa vandeadvokaadi keskmist tasumäära sarnase keerukusega vaidluste puhul.

Hageja kinnitas, et ta on käibemaksukohustuslane, st ei kinnitanud TsMS § 174 lg 10

tähenduses, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mistõttu tuleb menetluskulud hüvitada

ilma käibemaksuta.

Seega on hageja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale kokku 2925

eurot (19,5 tundi × 150 eurot/tund = 2925 eurot), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja

mõista. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.

20. Lisaks märgib kolleegium, et apellant (kostja) tasus apellatsioonkaebuselt riigilõivu 980

eurot, kuid apellatsioonkaebuse piire ja tsiviilasja hinda apellatsioonimenetluses (9197,31

eurot) arvestades, tuli tal tasuda RLS § 59 lg-te 1 ja 15 ning lisa 1 järgi riigilõivu 770 eurot.

Seega tasus apellant riigilõivu 210 eurot rohkem, ning tal on TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg 4

alusel õigus taotleda enam makstud riigilõivu tagastamist.

(allkirjastatud digitaalselt)