2-24-102975/11 · Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Karina Kukkes

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. november 2024, Võru kohtumaja

Tsiviilasja number

2-24-102975

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ (endise ärinimega OK Incure OÜ) hagi K.C

vastu põhivõla 1998 euro 62 sendi, intressi, viivise ja

sissenõudmiskulude saamiseks

Tsiviilasja hind

2314 eurot 61 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: B2 Impact OÜ (endise ärinimega OK Incure OÜ;

registrikood 11542046), lepinguline esindaja Anu Volmer

Kostja: K.C (isikukood XXX)

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi.

2. Mõista K.C-lt B2 Impact OÜ kasuks välja 2314 eurot 61 senti (s.o põhinõue 1998 eurot

62 senti, intress 124 eurot 74 senti, viivis 156 eurot 25 senti ja sissenõudmiskulud 35 eurot).

3. Jätta menetluskulud K.C kanda.

4. Mõista E. K.C-lt B2 Impact OÜ kasuks välja menetluskulud 350 eurot.

5. Mõista K.C-lt B2 Impact OÜ kasuks välja viivis hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt (350 eurolt) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

6. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Kostjale toimetada otsus kätte kohtuotsuse

resolutiivosa avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded ja lugeda kohtuotsus

kostjale avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud

Teadaanded ilmumise päevast.

Edasikaebamise kord

Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10).

Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on

antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti

kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates

otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks

tegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses

märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

1. B2 Impact OÜ (endise ärinimega OK Incure OÜ; hageja) esitas 23. jaanuaril 2024 Pärnu

Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse E. K.C-lt (kostjalt) 2329 euro sendi saamiseks.

Kuivõrd kostjale ei õnnestunud makseettepanekut mõistliku aja jooksul kätte toimetada, lõpetas

Pärnu Maakohus maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse

jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 12. märtsil 2024 Tartu Maakohtule kostja vastu hagi, milles palub mõista

kostjalt enda kasuks välja põhivõlg 1998 eurot 62 senti, intress 124 eurot 74 senti ja

sissenõutavaks muutunud viivise 156 eurot 25 senti ja sissenõudmiskulud 35 eurot.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Swedbank AS (esialgne võlausaldaja) ja kostja 22 detsembril

2022 vaba tagasimaksega krediitkaardi kasutamise lepingu 2-086980-RK/23-052587-KX,

millega kostjale võimaldati 1000 euro suurust limiiti. 2. jaanuari 2023 lepinguga suurendati

limiiti 2000 euroni. Kostja on kasutanud limiiti 3322 eurot 74 senti ning maksnud tagasi 1403

eurot 45 senti. Kostja oli kohustatud tagama, et tema kontol oleks olemas piisavalt raha lepingu

alusel tasumisele kuuluvate tasude debiteerimiseks. Kostja on seda kohustust rikkunud (osaliselt

19. aprilli 2023 ja 19. mai 2023 maksete ning täielikult 19. juuni 2023 makse puhul). Esialgne

võlausaldaja andis 26. juuni 2023 teatises kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks.

Kuivõrd kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, ütles esialgne võlausaldaja

lepingu 21. juulil 2023 üles.

Esialgne võlausaldaja on oma nõuded kostja vastu loovutanud hagejale.

3. Kostja ei ole hagile vastanud.

KOHTU SEISUKOHT

4. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada.

5. Praeguses asjas on hageja esitanud kostja vastu nõude tulenevalt esialgse võlausaldaja ja

kostja vahel 22. detsembril 2022 sõlmitud vaba tagasimaksega krediitkaardi kasutamise

lepingust 2-086980-RK/23-052587-KX, mille alusel sai kostja 1000 euro suurust

limiiti (dtl 37 – 38; lepingu I), samuti 3. jaanuaril 2023 sõlmitud lepingust, mille alusel

suurendati limiiti 2000 euroni (dtl 58 – 59; leping II). Kostja kohustus tasuma intressi kasutatud

krediidilimiidi eest ja hinnakirjas toodud tasusid. Esialgne võlausaldaja debiteeris intressi kostja

kontolt. Kostja oli kohustatud tagama, et tema kontol oleks olemas piisavalt raha lepingu alusel

tasumisele kuuluvate tasude debiteerimiseks.

6. Vaidlust ei ole selles, et esialgse võlausaldaja ja kostja vahel olid sõlmitud

tarbijakrediidilepingud VÕS § 402 lg 1 mõttes. Esialgne võlausaldaja oli oma majandus- ja

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes võimaldas krediiti kostjale kui füüsilisele isikule, kes

tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5).

Tarbijakrediidilepingute puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (VÕS § 406),

samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034

p-d 1 ja 2 ning lg 2). Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib

tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt

kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt

kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja

jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla

tasumist (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2).

7. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse

määra enam kui kolm korda.

Lepingu I kohaselt oli esialgne krediidi kulukuse määr 37,460% ja lepingu II kohaselt oli selleks

29,50%. Lepingute sõlmimise ajal (22. detsembril 2022 ja 2. jaanuaril 2023) oli oli Eesti Panga

viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud

tarbimislaenude kulukuse määr 15,31% (kolmekordne määr seega 45,93%). Seega ei ületa

lepingute järgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra

enam kui kolm korda.

8. Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama

teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja

hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate

asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise

kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral

küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet

koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku

suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma

tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49

lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja

tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

· tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest,

üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p

1);

· tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse

korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad

regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena

(KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

· tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p

3);

· tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-

13098, p 18).

9. Hageja on hagi p-s 1.1 selgitanud, et lepingu I puhul hindas esialgne võlausaldaja kostja

krediidivõimelisust krediitkaardi taotluse ja taotlusele eelnenud kuue kuu konto laekumiste

põhjal. Kostjale laekus sissetulek tööandjalt xxxxxxxxxxxxxxxxx (keskmine töötasu suurus 650

eurot 20 senti). Kostjal puudusid muud krediidikohustused ja aktiivsed maksehäired. Lepingust

tuleneva igakuine maksimaalne intressi kohustus oli 15 eurot 83 senti (kui kasutuses oli kogu

krediidilimiit).

Lepingu II puhul hindas esialgne võlausaldaja kostja krediidivõimelisust krediitkaardi taotluse

ja taotlusele eelnenud kuue kuu konto laekumiste põhjal. Kostjale laekus sissetulek tööandjalt

xxxxxxxxxxxxxxxxx (keskmine töötasu suurus 565 eurot 71 senti). Kostjal puudusid muud

krediidikohustused ja aktiivsed maksehäired. Lepingust tuleneva igakuine maksimaalne intressi

kohustus oli 36 eurot 67 senti (kui kasutuses oli kogu krediidilimiit).

10. Kohus on rahuldanud hageja tõendite kogumise taotluse ning nõudnud esialgselt

võlausaldajalt kostja konto väljavõtted. Esialgne võlausaldaja on vastavad tõendid kohtule

esitanud (dtl 92 – 94).

Hageja on 26. septembri 2024 menetlusdokumendis selgitanud, et kostja keskmine sissetulek oli

565 eurot 71 senti kuus. Esialgne võlausaldaja lähtus konservatiivsuse põhimõttest ega

arvestanud keskmise töötasu hulka päevarahasid. Esialgne võlausaldaja võttis

majapidamiskuludena arvesse eluasemekulud 341 eurot ja sidekulud 32 eurot 82 senti. Konti

väljavõttest nähtub, et kostja on teinud makseid teisele kontole, mis on aga nõude aluseks oleva

lepinguga seotud limiidikonto.

Kohus märgib, et krediiditaotlustes (dtl 32 – 35) on kostja märkinud enda sissetulekuks 1000

eurot. Esialgne võlausaldaja on arvestanud kostja keskmise sissetulekuna 650 eurot 20 senti

(lepingu I puhul) ja 565 eurot 70 senti (lepingu II puhul). Kostja tööandjaks on

xxxxxxxxxxxxxxxxx. Kohtule esitatud konto väljavõtetest (dtl 92 – 94) nähtuvalt saab kostja ka

päevarahasid, mida esialgne võlausaldaja ei ole sissetulekuna arvestanud. Töötasu koos

päevarahadega on keskmiselt 860 eurot kuus. Kostja kulud on eluasemekulud 341 eurot ja

sidekulud 32 eurot 82 senti. Muid finantskohustusi kostja konto väljavõtetest ei nähtu.

Arvestades lepingutest tulenevaid intressi kohustusi (algselt 15 eurot 83 senti ning seejärel 36

eurot 20 senti) oli kostjal võimalik neid ka täita. Seega ei ole esialgne võlausaldaja

vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud.

11. Järgnevalt käsitleb kohus lepingu ülesütlemist. Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele

kehtivad piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult

või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast

seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos

avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles

ja nõutakse kogu võla tasumist (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2).

Kostja oli kohustatud tagama, et tema kontol oleks olemas piisavalt raha lepingu alusel

tasumisele kuuluvate tasude debiteerimiseks. Kostja on seda kohustust rikkunud (osaliselt 19.

aprilli 2023 ja 19. mai 2023 maksete ning täielikult 19. juuni 2023 makse puhul). Esialgne

võlausaldaja andis 26. juuni 2023 teatises kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks.

Kuivõrd kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, ütles esialgne võlausaldaja

lepingu 21. juulil 2023 üles (dtl 63 – 65).

Kohus leiab, et praegusel juhul on VÕS § 416 lg-tes 2 ja 3 sätestatud eeldused lepingu

ülesütlemiseks täidetud. Seega on leping kehtivalt üles öeldud.

12. VÕS § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja

nõuda selle täitmist.

Hageja on hagi p-s 2.1 toonud välja põhivõla arvestuse (saadud krediit 3322 eurot 74 senti –

tagasimaksed põhivõla käteks 1324 eurot 12 senti). Kohus peab põhjendatuks lähtuda hageja

toodud arvestusest. Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja põhivõlg 1998 eurot 62

senti.

13. VÕS § 397 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta

intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

Lepingu II kohaselt on intressimääraks 19% aastas. Hageja on hagi p-s 2.2 toonud välja intressi

arvestuse. Kohus peab põhjendatuks lähtuda hageja esitatud arvestusest. Seega tuleb kostjalt

mõista hageja kasuks välja intress 124 eurot 74 senti.

14. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94

sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud

kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga

ettenähtud intressimäär.

Hageja on hagi p-s 2.3 toonud välja viivise arvestuse (hageja on lähtunud VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud viivisemäärast). Kohus peab põhjendatuks lähtuda hageja esitatud arvestusest.

Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja viivis 156 eurot 25 senti.

15. Sissenõudmiskulude kohta märgib kohus järgmist.

Hageja nõuab kostjalt 35 euro suuruse sissenõudmiskulu väljamõistmist. VÕS 1132 lg 2 p 3

sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja

nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja

kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale

saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe

kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro.

Hageja tugineb sellele, et ta on saatnud kostjale kolm nõudekirja (15. novembril 2023,

22. detsembril 2023 ja 5. jaanuaril 2024). Need kirjad on kohtule ka esitatud (dtl 68 – 73).

Seega peab kohus põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmiskulud 35 eurot

(25+5+5).

16. Eelneva tõttu rahuldab kohus hagi ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 2314 eurot 61

senti (s.o põhinõue 1998 eurot 62 senti, intress 124 eurot 74 senti, viivis 156 eurot 25 senti ja

sissenõudmiskulud 35 eurot).

17. Hagi rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

18. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud 350 euro suurune

riigilõiv. Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest ja seega on tegemist põhjendatud

kuludega. Kostjalt tuleb mõista hageja kasuks välja menetluskulud 350 eurot. Vastavalt hageja

taotlusele tuleb kostjal tasuda viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (350 eurolt)

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle

täitmiseni.

19. Kuna kostja elu- või viibimiskoht ei ole kohtule jätkuvalt teada, siis tuleb kohtuotsus

kostjale kätte toimetada avalikult avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Olukorras,

mil hagiavaldus või kohtukutse on samas asjas kätte toimetatud Ametlike Teadaannete kaudu,

ei pea kohus kontrollima kõiki kohtulahendi avalikult kättetoimetamise eeldusi TsMS § 317 lg

1 p 1 mõttes uuesti täies ulatuses. Praegusel juhul nähtub asjaoludest, et TsMS § 317 lg 1 p-s 1

sätestatud eelduste uuesti kontrollimine oleks tulemuseta (vt ka Riigikohtu 16. septembri 2020

määrus tsiviilasjas nr 2-18-9218, p 10 ja 20. aprilli 2022 määrus tsiviilasjas nr 2-20-123093, p

9.2).

/allkirjastatud digitaalselt/

Karina Kukkes

kohtunik