3-23-252/7 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis

Enno Loonurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. november 2024; Tallinna Halduskohus

Haldusasja number

3-23-252

Haldusasi

X. X kaebus Eesti Haigekassa 15.09.2022 otsuse nr 1.1-3.5/593 ja

06.01.2023 vaideotsuse nr 1.1-3.5/7 tühistamise nõudes

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – X. X, esindaja v.adv. Marko Tammann;

Vastustaja – Tervisekassa, esindajad v.adv. Kadi Saluste ja v. adv.

Olavi-Jüri Luik

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tervisekassa 24.10.2024 taotlus Ravimiameti

menetlusse kaasamiseks rahuldamata;

2. Jätta kaebus rahuldamata;

3. Jätta menetluskulud või võimalikud menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on

26.11.2024. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X. X esitas 08.05.2022 Eesti Haigekassale (Tervisekassa seaduse § 485 kohaselt loetakse alates 2023.

aasta 1. aprillist kehtivates õigusaktides kuni vastava muudatuse tegemiseni sõnad „Eesti Haigekassa”

asendatuks sõnaga „Tervisekassa” vastavas käändes – seega edaspidi lahendi tekstis ka Tervisekassa)

taotluse vaktsineerimisega tekitatud tervisekahju hüvitamiseks.

2. Tervisekassa edastas 08.06.2022 Ravimiametile taotluse vaktsineerimise ja tervisekahjustuse

põhjusliku seose hindamiseks. Ravimiamet andis 08.09.2022 hinnangu, mille kohaselt vaktsineerimise

ja tervisekahjustuse vahel põhjuslik seos tõenäoliselt puudub.

3. Tervisekassa tegi 15.09.2022 otsuse nr 1.1-3.5/593 (edaspidi otsus), millega jättis kaebaja taotluse

rahuldamata, sest tõenäoliselt puudus seos vaktsineerimise ja patsiendi tervisekahjustuse tekkimise

vahel.

4. Kaebaja esitas Tervisekassale 14.10.2022 ja 17.10.2022 vaide. Tervisekassa jättis 06.01.2023

otsusega nr 1.1-3.5/7 X. X vaide rahuldamata. Lisaks otsustas Tervisekassa lugeda vaideotsuse ptk-s IV

ja VI esitatud selgitused Tervisekassa 15.09.2022 otsuse nr 1.1-3.5/593 täiendavateks selgitusteks.

5. Kaebaja esitas 06.02.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse nõudega tühistada Tervisekassa

15.09.2022 otsus nr 1.1-3.5/593 ja 06.01.2023 vaideotsus nr 1.1-3.5/7.

6. Tallinna Halduskohus võttis 06.03.2023 määrusega kaebuse menetlusse.

7. Tervisekassa vastas kaebusele 05.04.2023.

8. Tallinna Halduskohus määras 25.09.2024 määrusega haldusasja läbivaatamiseks kirjalikus

menetluses.

9. Kaebaja esitas 24.10.2024 menetluskulude nimekirja, kokku sumamas 2891 eurot (õigusabikulu koos

käibemaksuga 2871 eurot + riigilõiv 20 eurot).

10. Tervisekassa esitas 24.10.2024 taotluse kaasata menetlusse haldusorganina Ravimiamet.

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

11. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja on rikkunud põhjendamiskohustust. Tervisekassa 15.09.2022

otsuses nr 1.1-3.5/593 on asutud seisukohale, et põhjuslik seos kaebajal tekkinud ajuinfarkti ja vaktsiini

vahel tõenäoliselt puudub. Otsuses toodud põhjendus ei välista vähemalt tõenäolise võimaliku

põhjusliku seose olemasolu insuldi ja vaktsiini vahel, mis ravimiseaduse (RavS) § 9916 p 1 kohaselt on

kahju hüvitamise alus. Tervisekassa otsusest, vaideotsusest ega ka Ravimiameti otsusest, ei selgu,

kuidas, mil määral ja kas ka tegelikult on WHO juhendile üldse tuginetud. Samuti see, kas juhendi

järgmise eeltingimused on olnud eelnevalt täidetud. WHO juhendis on välja toodud 4 astet

immuniseerimisele järgneva individuaalse kõrvaltoime põhjusliku seose hindamiseks. Andmete

avaldamine vastavalt WHO juhendile, võimaldaks kontrollida, kas vaktsineerimise ja kõrvaltoime

vahelise seose hindamine on tegelikult toimunud ja kas see on toimunud vastavalt juhendile.

Ravimiameti otsus ei võimalda teha mingisuguseid järeldusi selle kohta, kuidas otsuseni jõuti. Pelgalt

tagantjärele vaideotsuses juhendile viitamine ei ole otsuses puuduste kõrvaldamine, nagu märgitakse

vaideotsuse punktis 6.11. Kuivõrd on leitud seosed Pfizer-BioNTech Comirnaty vaktsiini ja isheemilise

insuldi tekkeriski vahel, ei ole piisav Tervisekassa seisukoht, et „Comirnaty vaktsiini täna

olemasolevatele andmetele tuginedes ei seostata põhjuslikult isheemilise ajuinsuldi või tromboosiga

üldisemalt.“ Kaebaja kuulub üle 65. aastaste täiskasvanute vanusegruppi ja vaktsineerimise ning

kõrvaltoime tekke vahel eksisteerib ajaline seos. Kui seost vaktsineerimise ja kõrvaltoime tekke vahel

oleks Tervisekassa ja Ravimiameti poolt ka tegelikkuses hinnatud, mida kinnitaks ja võimaldaks

kontrollida juhendis avaldatud lahenduskäigu avaldamine, on võimalik, et ka Tervisekassa oleks

jõudnud järeldusele, et kaebajal tekkinud insuldi ja vaktsineerimise vahel on olemas vähemalt

tõenäoline võimalik seos.

12. Vaidemenetluses ei olnud tagatud kaebaja kaebeõigus. Kaebajal on raske mõista, millist küsimust

vaideotsuses lahendatakse. Ühelt poolt on vaideotsuses – viitega haldusmenetluse seaduse (HMS) § 83

lg 1 – öeldud, et Tervisekassa hindab vaidemenetluses eeskätt vaidlustatud haldusakti õiguspärasust ja

jõutud lõppjäreldusele, et haldusakt on õiguspärane, otsuse tegemisel ei ole rikutud

põhjendamiskohustust ja uurimispõhimõtet. Tervisekassa ei ole hinnanud valesti Ravimiameti

hinnangut ning puudub alus otsuse kehtetuks tunnistamiseks. Teisalt on Tervisekassa asunud samal ajal

vaideotsuses X. X tervisekahjustuse tekke ja vaktsineerimise vahelist seost täiendavalt põhjendama.

Vajadus haldusakti vaideotsuses täiendavalt põhjendada toob juba iseenesest välja haldusakti vastuolu

HMS § 56 sätestatud haldusakti põhjendamiskohustuse täitmisel. Kuivõrd vaideotsuse p 6.15 esitatud

väidete päritolule puudub vaideotsuses igasugune viide ja need ei sisaldu vaideotsusele lisatud

Ravimiameti hinnangus, on neid väiteid võimalik omistada üksnes vaideotsusele alla kirjutanud

Tervisekassa õigusosakonna juhatajale. Kuivõrd väited esitatakse alles vaideotsuses, on nende

esitamine vastuolus Riigikohtu praktikaga. Kaebajal puudus võimalus neid põhjendusi vaides käsitleda,

mis oluliselt piirab kaebeõiguse teostamist vaidemenetluses.

13. Tervisekassa ei ole rakendanud vajalikul määral seaduses kehtestatud uurimispõhimõtet, jättes

kogumata ja välja selgitamata asja lahendamiseks olulised asjaolud. On jäetud välja selgitamata miks

vajas patsient trombolüüsi. Tervisekassa 15.09.2022 otsuse nr 1.1-3.5/593 LISA’st 1 – „ravimiameti

hinnangu aluseks olevate epikriiside kokkuvõte“ – on see protseduur lihtsalt välja jäetud.

13.1. Tervisekassa 05.09.2002. a. otsuses nr 1.1-3.5/593 (p 4.1) on sedastatud, et seost vaktsineerimise

ja tervisekahjustuse vahel hindab Ravimiamet. Ravimiamet ei anna lõplikku hinnangut ega tee otsust

Tervisekassa eest. Tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seadus eelnõu

seletuskirja 522 SE, millega muudeti ravikindlustuse seadust (edaspidi RaKS), RT I, 22.12.2021, 28

[LISA – eelnõu 522 SE seletuskiri] kohaselt on Ravimiameti hinnang vaadeldav Tervisekassa

erialaeksperdi kasutamisena. Ravimiameti poolt antud hinnang ei ole iseseisvalt kohtus vaidlustatav,

kuna tegemist on Tervisekassa poolt Ravimiametilt tellitud ekspertiisiga. Tervisekassa ja Ravimiamet

sõlmivad vastavate hinnangute tellimiseks omavahel lepingu, mille eest makstavat tasu maksab

Tervisekassa vaktsiinikindlustuse vaktsiinikindlustusmakse arvelt. RavS § 9920 lg 7 tulenevalt on nii

Tervisekassal kui Ravimiametil õigus raske tervisekahjustuse aluseks olevate andmete põhjendatuse ja

põhjusliku seose tuvastamiseks kasutada eksperte. Kuigi Tervisekassa 06.01.2023 vaideotsuse nr 1.1-

3.5/7 p. 6.8 on kirjutatud, et kuivõrd Ravimiameti hinnang oli selge ning Ravimiamet ei viidanud

hinnangus kahtlustele vaide esitaja terviseandmetes või vajadusele kaasata põhjusliku seose

tuvastamiseks eksperte, ei olnud vajalik otsuse tegemisel ekspertide kaasamine. Tervisekassa

15.09.2022 otsuse nr 1.1-3.5/593 aluseks olev Ravimiameti hinnang ei ole selge ja hinnangust ei nähtu

vähimatki analüüsi ega põhjendust, millest selline hinnang tuleneb. Kui asja lahendamise aluseks

olevad alusmaterjalid (eelkõige Ravimiameti hinnang) on puudulikud ja haldusorganil puudub muul

viisil võimalus lünka täita, saab haldusorgani kaalutlusõiguse õige rakendamise tulemusena RavS §

9920 lg 7 sätestatud õigusest kohustus, sest tegemist on volitusnormiga, mis võimaldab haldusorganil

täita HMS § 6 kehtestatud uurimispõhimõtet.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

14. Vastustaja vaidleb kaebusele täies ulatuses vastu. Vastustaja 15.09.2022 otsus ja 06.01.2023

vaideotsus on õiguspärased. Kaebaja suhtes ei ole aset leidnud kindlustusjuhtum RavS § 9916 p 1

tähenduses. Seega puudub alus otsuse ja vaideotsuse tühistamiseks, kaebaja kasuks vaktsiinikahjude

otsuse tegemiseks ega kaebaja 08.05.2022 taotluse uuesti läbi vaatamiseks.

15. Vastustaja ei ole rikkunud põhjendamiskohustust. Vastustaja on õigesti otsuses ja vaideotsuses

kajastanud Ravimiameti hinnangut. 08.09.2022 hinnangus selgitas Ravimiamet: „Ravimiameti

hinnangul põhjuslik seos isheemilise ajuinsuldi ja vaktsiini vahel tõenäoliselt puudub.“. Seaduse

eelnõu seletuskirjas on selgitatud, et sellise järelduse puhul ei ole tegemist kindlustusjuhtumiga.

Kindlustusjuhtum eksisteerib üksnes Ravimiameti poolt kahe teistsuguse järelduse tegemisel –

põhjuslik seos on tõenäoline ja põhjuslik seos on kindel. Õige ei ole kaebaja väide, et Ravimiameti

hinnangus antud järeldus ei välista vähemalt tõenäolise võimaliku põhjusliku seose olemasolu. Järeldus

„põhjuslik seos tõenäoliselt puudub“ välistab RavS § 9916 ja § 9920 lg 5 tähenduses võimaluse, et esineb

tõenäoline põhjuslik seos või kindel põhjuslik seos. Antud juhul ei ole vaatluse all küsimus „kas

põhjusliku seose esinemisel on mingi tõenäosus?“ ega samuti mitte küsimus „kui suur on põhjusliku

seose esinemise tõenäosus?“, vaid hoopis küsimus „kas põhjusliku seose esinemine on tõenäoline?“.

Öelda, et mingi sündmus on tõenäoline, tähendab, et selle sündmuse juhtumine on tõenäolisem kui selle

mitte juhtumine.

Kui Ravimiamet on põhjusliku seose osas järeldanud, et seda tõenäoliselt ei esine, siis tähendab see

paratamatult, et põhjusliku seose mitte esinemise tõenäosus on rohkem kui 50%. Seega ei ole võimalik,

nagu kaebaja on üritanud, sellest samast järeldusest tuletada vastupidist, sest põhjusliku seose

esinemise tõenäosus peab paratamatult olema vähem kui 50%. Kõigi kahtluste vältimiseks selgitas

vastustaja vaideotsuses: „Ravimiamet on vaidemenetluse käigus Haigekassale kinnitanud, et

08.09.2022 hinnangus tuvastas Ravimiamet, et vaide esitaja tervisekahjustuse ning vaktsiini vahel

puudub vähemalt tõenäoline põhjuslik seos.“ Seega kõrvaldas vastustaja hiljemalt vaideotsuse

edastamisel väidetava ebaselguse ja täpsustas Ravimiameti hinnangus tehtud järeldust.

16. Ravimiamet on seoses põhjusliku seose tuvastamisega selgitanud ning see nähtub ka vaidlustatud

otsuse lisast 1 ning 05.04.2024 vastuse lisast 1, et põhjusliku seose tuvastamiseks vaatab Ravimiamet

kooskõlas RavS § 9920 lõigetega 5 ja 6 Terviseinfosüsteemist taotluse esitaja andmeid. Juhendis

sätestatud kriteerium „abikõlbulikkus“ on sätestatud ka RavS §-s 9916 ning tervise- ja tööministri

määruse „Vaktsiinist põhjustatud tervisekahjustuste tunnused“ §-s 2, mille kohaselt peab vaktsiinikahju

hüvitamise taotluse lahendamisel lähtuma arsti poolt dokumenteeritud andmetest. Kui vastavaid

andmeid ei eksisteeri või need ei ole piisavad, ei saa Ravimiamet hinnangut anda ning vaktsiinikahju

taotluse rahuldamine ei ole võimalik. Ka juhendis on selgitatud, et sobimatud on juhtumid, mille

hindamine informatsiooni puuduse tõttu ei ole võimalik. Ravimiamet ei ole põhjusliku seose

hindamiseks kohustatud tõlkima Maailma Terviseorganisatsiooni juhendit eesti keelde, vaid sellest

juhindutakse hinnangu andmisel. Antud juhul on Ravimiamet selgitanud, et peaajuinfarkti ei seostata

põhjuslikult mRNA-vaktsiinidega, sh Comirnaty vaktsiiniga. RavS § 9920 lg 5 ning Ravimiameti

põhimääruse § 4 p 234 alusel on Ravimiametil pädevus põhjusliku seose osas hinnangu andmiseks.

17. Ravimiameti hinnangut, otsust ja vaideotsust ei muuda ebaõigeks kaebuse joonealuses märkuses nr

4 viidatud artikkel „CDC ja FDA: Pfizeri kahevalentset vaktsiini võib seostada insuldiga. Käesoleval

juhul on kaebaja esitanud vastustajale taotluse seoses kolmanda vaktsiiniga. Eelviidatud artiklis on

analüüsitud kahevalentse vaktsiinidoosi manustamist. Kaebajal on tekkinud insult 09.11.2021, s.t 1

päev pärast III doosi (III doos manustati 08.11.2021) ning enam kui 7 kuud pärast II doosi (II doos

manustati 05.04.2021, vt kaebuse lisa 1, lk 3). Eelviidatud artiklis on väidetud, et 65-aastastel ja

vanematel inimestel on tõenäoline saada isheemiline insult pigem 21 päeva kui 22-44 päeva jooksul

pärast Pfizer/BioNTechi kahevalentse vaktsiinidoosi manustamist. Seega ei kattu kaebaja taotluse

aluseks olevad asjaolud artiklis kirjeldatuga. Eeltooduga ei võta vastustaja omaks, et viidatud artikli või

mistahes muude üksikute publitseeritud juhukirjelduste alusel oleks võimalik tuvastada põhjuslikku

seost vaktsineerimise ja tervisekahjustuse vahel. HKMS § 158 lg 2 alusel hindab kohus haldusakti

õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga. 16.01.2023 avaldatud artikkel ei saa olla aluseks

15.09.2022 otsuse ja 06.01.2023 vaideotsuse õiguspärasuse hindamisel.

18. Vastustaja on otsuse ja vaideotsuse tegemisel täitnud nõuetekohaselt põhjendamiskohustust. Üksnes

asjaolu, et vastustaja on täiendanud vaideotsuses enda otsuse põhjendusi, ei muuda otsust

õigusvastaseks. Kaebaja ei ole kaebuses selgitanud, kuidas väidetav põhjendamiskohustuse rikkumine

võis mõjutada asja otsustamist. Vaideotsuse p-des 6.15.1 kuni 6.15.9 esitatud selgitused ei ole hinnangu

andmine kaebaja tervisekahjustuse ja vaktsineerimise vahelisele põhjuslikule seosele – Ravimiamet

tegi põhjusliku seose osas järelduse 08.09.2022 hinnangus. Raviamet üksnes selgitas 05.01.2023

(vaideotsuse p-des 6.15.1 kuni 6.15.9), miks vaides sisalduvad väited ei mõjuta hinnangu õigsust ega

ole aluseks kaebaja tervisekahjustuse ja vaktsineerimise vahelise põhjusliku seose osas teistsugusele

järeldusele jõudmiseks.

19. Vastustajale ei saa uurimispõhimõtte rikkumist heita ette pelgalt selle tõttu, et kaebaja leiab, et

vastustaja ei ole piisavalt põhjalikult asjaolusid uurinud. Antud asjas oli vastustajal võimalik teha otsus

tuginedes Ravimiameti hinnangule ning puudus vajadus täiendavate tõendite kogumiseks. Kaebaja ei

ole viidanud ühelegi konkreetsele asjaolule, mis oleks võinud vastustajale täiendavalt teatavaks saada

ning mis oleks võinud asja otsustamist mõjutada. Vastustaja jääb vaideotsuse p-des 6.6-6.8 esitatud

selgituste juurde, et täiendavate ekspertide kaasamine on RavS § 9920 lg 7 kohaselt vastustaja õigus,

mitte kohustus. Vastustajal ei olnud kohustust täiendavaid eksperte kaasata. Asjaolud olid välja

selgitatud.

KOHTU PÕHJENDUSED

20. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Eesti Haigekassa 15.09.2022 otsust nr 1.1-3.5/593 ja

vastavasisulist 06.01.2023 vaideotsust nr 1.1-3.5/7 ning taotletud nende tühistamist. Selliselt on kaebus

Tallinna Halduskohtu 06.03.2023 määrusega menetlusse võetud. Nõuete fikseerimisega seonduvalt ei

ole menetlusosalised hiljem täpsustusi või vastuväiteid ka esitanud. Põhivaidlus väljendub antud juhul

siiski Eesti Haigekassa 15.09.2022 otsuse nr 1.1-3.5/593 õiguspärasuse küsimuses. Vaideotsuse võib

tühistada üksnes sel juhul kui Eesti Haigekassa 15.09.2022 otsus, mida kaebaja vaidlustab, peaks

osutuma õigusvastaseks ja seda pigem õigusselguse huvides või ka siis kui leiab kinnitust kaebaja väide

kaebeõiguse tagamata jätmisest vaidemenetluse käigus. Vaidlustatud haldusakti nr 1.1-3.5/593

õiguspäraseks osutumise korral vastupidisel eeldusel baseeruvat vaideotsuse tühistamise nõuet üldjuhul

rahuldada ei saa ning taolises situatsioonis jääb kaebus tervikuna rahuldamata, kui ei ilmne seda, et

isiku õigusi rikuti vaidemenetluses (kuidagi) muul viisil peale selle, et vastustaja arvates ei olnud

vaidega nõustumiseks põhjust ja et see seetõttu ka rahuldamata jäeti (vt haldusmenetluse seaduse § 87

lg 2 p 2).

21. Eesti Haigekassa 15.09.2022 otsuse nr 1.1-3.5/593, millega jäeti kaebajale vaktsineerimisega

tekitatud tervisekahju hüvitamise taotlus rahuldamata, on tuginetud ravimiseaduse § 9922 punktile 1,

mille kohaselt on Tervisekassal (vaidlustatud haldusakti andmise ajahetke seisuga Eesti Haigekassal)

õigus vaktsiinikahju hüvitamisest keelduda, kui tegemist ei ole kindlustusjuhtumiga. Vastustaja asus

seisukohale, et vaktsineerimise ja patsiendi tervisekahjustuse tekkimise vahel ei olnud tõenäoliselt

seost. Eelnimetatu on Ravimiameti seisukohtade või järeldustega sisuliselt kooskõlas.

22. Haldusakti õiguspärasuse küsimust hinnatakse üldreeglina haldusakti andmise ajahetke seisuga.

Vastavalt haldusmenetluse seaduse §-le 54 on haldusakt õiguspärane kui ta on antud pädeva

haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne,

kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

23. Kaebajal on vähemalt 4 kuud kestnud tervisekahjustus ja nähtuvalt haldusasja materjalist ei ole

selles ka vaidlust. Seega taandub kogu vaidlusalune küsimus sisuliselt sellele kas ravimiseaduse §-s

9916 sätestatud eelduslikud tingimused kindlustusjuhtumi jaatamiseks on olemas või mitte ehk sellele

kas vaktsineerimise ja patsiendi tervisekahjustuse vahel oli vähemalt tõenäoline põhjuslik seos (RavS §

9916 p 1) või oli vaktsineerimise ja tervisekahjustuse tekkimise vahel (selge) põhjuslik seos (RavS §

9916 p 2). Vastava seose olemasolu või puudumise kohta annab hinnangu Ravimiamet (RavS § 9920 lg

5).

24. Vastustaja on märkinud vaideotsuses, et Ravimiameti 08.09.2022 hinnangu kohaselt (sisuliselt)

puudub seos vaktsineerimise ja vaide esitaja tervisekahjustuse tekkimise vahel (vt vaidlustatud

vaideotsuse p 3.2.). 15.09.2022 otsuses on see siiski formuleeritud selliselt, et vastavalt Ravimiameti

hinnangule vaktsineerimise ning tervisekahjustuse vahel põhjuslik seos tõenäoliselt puudub (vt

vaidlustatud otsuse nr 1.1-3.5/593 p 3.2.). Taoline formuleering tekitab küsitavusi ning ei ole, vähemalt

mitte täiel määral, ravimiseaduse § 9916 punktidega 1 ja 2 kooskõlas. Seonduvalt eelnimetatuga on aga

antud juhul vastustaja küsinud Ravimiametilt täpsustusi või selgitusi ning saanud enda jaoks kinnitust,

et ravimiseaduse §-s 9916 sätestatud eelduslikud tingimused kindlustusjuhtumi jaatamiseks siiski

puudusid (vt ka vaideotsuse p 5.2., 6.10. ja 6.11.). Mitmeti mõistetavust tekitavat sõnakasutust võis

täheldada ka suhteliselt sarnases või võrreldavas haldusasjas nr 3-23-28, milles halduskohus küll

rahuldas kaebuse, kuid seda peamiselt kaalutlusvigade (HMS § 54) esinemise ja oluliste ebaselguste

tõttu. Põhiline erinevus võrreldes käesoleva kaasusega seisnes Ravimiameti täiesti selge seisukoha

sisulises puudumises. Ravimiameti esialgses seisukohas esinesid väljendid patsiendi haigusseisundi ja

vaktsinatsiooni vahelise võimaliku ajalise kokkulangevuse kohta ning mitmeid konstateeringuid, mille

puhul ei oleks pidanud saama vaktsiini mõju küll välistada, kuid pigem olevat vastavad kaebused olnud

tingitud siiski muudest haigustest. See, et Ravimiamet eelnimetatud haldusasjas oma (esialgses)

hinnangus täiesti kindel ei olnud, ilmnes kaudselt ka vastavasisulisest vaideotsusest, millest nähtus, et

vaidemenetluse raames antud seisukohas Ravimiamet oma hinnangu muutmist põhimõtteliselt küll

tarvilikuks ei pidanud, kuid soovitas Haigekassal kaasata põhjusliku seose hindamiseks väliseksperdi,

mida ei tehtud. Käesoleva haldusasja puhul aga midagi sellist täheldada ei saa. Olukorras, kus Eesti

Haigekassa pidas Ravimiameti seisukohta põhjendatuks ja selgesisuliseks, ei olnud enam vaja ka

täiendavaid eksperte kaasata.

25. Lähtuvalt eeltoodust ei saa asuda seisukohale, et vaidlustatud haldusakt nr 1.1-3.5/593 ei vastaks

haldusmenetluse seaduse §-s 54 sätestatud õiguspärase haldusakti eelduslikele tingimustele. Haldusakt

on antud kehtiva õiguse alusel ning põhimõttelisi kaalutlusvigu selles ei esine. Vastustaja pädevuses

ega ka Ravimiameti vastavas pädevuses kui sellises (RavS § 9920 lg 5) ei saa samuti mingisugust

sisulist vaidlust olla. Tegemist on selleks volitatud haldusorganite otsustustega ning olenemata sellest,

kes ametnikest ja milliste volituste alusel haldusaktid allkirjastas, ei saa asuda seisukohale, et tegemist

ei ole nõndanimetatud ametlike otsustustega. Kohtumenetluse raames on vastavate volitustega

vastustaja esindajad selle juurde kindlaks jäänud. Seega ei ole Eesti Haigekassa 15.09.2022 otsuse nr

1.1-3.5/593 tühistamiseks alust. Lähtuvalt eeltoodust ei ole põhjust tühistada ka vastavasisulist

vaideotsust. Terviseameti seisukohaga selles, et oma varasema otsuse põhjenduste täiendamine ei

muuda seda otsustust seetõttu õigusvastaseks, peab nõustuma. Seda, et vaidemenetluse käigus ei oleks

olnud kaebeõigus tagatud, täheldada ei saa. Kaebaja on vaidemenetluse raames oma seisukohad esile

toonud, kuid vastustaja ei pidanud võimalikuks vaiet rahuldada. Haldusasja materjalist ei nähtu, et

kaebaja õigusi oleks rikutud vaidemenetluses (kuidagi) muul viisil peale selle, et vastustaja arvates ei

olnud vaidega nõustumiseks põhjust. Siinkohal veel selgitusena, et kohus ei hinda meditsiinilise sisuga

spetsiifilisi aspekte või vastavate meditsiiniliste põhjenduste piisavust või paikapidavust ega vastavate

juhendmaterjalide asjakohasust, mida protsessiosalised on esile toonud ning taoliste kaasuste puhul

saab kohus hinnata peamiselt seda kas haldusaktide andmisel ei ole tehtud olulisi kaalutlusvigu, mida

käesoleva vaidluse kontekstis ilmnenud ei ole.

26. Halduskohtumenetluse seadustiku § 162 lg 1 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus

selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. Vastustaja on

taotlenud oma 24.10.2024 menetlusdokumendis Ravimiameti haldusorganina arvamuse andjana

menetlusse kaasamist. Ravimiameti puhul on tegemist küll haldusorganiga HKMS § 24 lg 1 mõttes,

kuid kohtu hinnangul ei oleks olnud täiendava menetlusosalise kaasamine praegusel juhul ja sellises

menetlusjärgus enam põhjendatud. Vastustaja on Ravimiameti seisukohtadele tuginenud ja

menetlusosalised sellega seonduvaid tõendeid ka esitanud. Seejuures on vaja arvestada asjaolu, et

üldjuhul hinnatakse haldusaktide õiguspärasuse küsimust haldusakti andmise ajahetke seisuga.

Eelnevalt nimetatud haldusorgani kaasamise taotlus oli formaalselt vaadatuna veel lahendamata, kuid

selle rahuldamiseks ei olnud alust. Kohus on eelnevalt selgitanud, et taoliste vaidluste puhul saab

hinnata eelkõige haldusakti vastavust haldusmenetluse seaduse §-s 54 sätestatuga ning seda ka antud

juhul. Taotluse rahuldamata jätmist saab praeguses menetlusjärgus vastavalt HKMS § 162 lg 1

kajastada käesoleva lahendi resolutsioonis.

27. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle

kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude

väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Enno Loonurm

Kohtunik