2-21-20440/89 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Anneli Alekand, Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 25. november 2024

Tsiviilasja number

2-21-20440

Tsiviilasi

UAB „Aplinkosaugos darbai ir konsultacijos“

hagi AXIS Tech Estonia OÜ vastu võla ja viivise

väljamõistmiseks

Tsiviilasja

hind

apellatsioonikohtus

191 262 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 20. mai 2024. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

UAB „Aplinkosaugos darbai ir konsultacijos“

apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

5. november 2024

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Apellant (hageja): UAB „Aplinkosaugos darbai ir

konsultacijos“

(registrikood

304371529),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Katri Tomson

Vastustaja (kostja): AXIS Tech Estonia OÜ

(registrikood 10133593), lepingulised esindajad

vandeadvokaat Triinu Hiob, vandeadvokaat Ann

Tarkin

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada UAB „Aplinkosaugos darbai ir

konsultacijos“ apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Viru Maakohtu 20. mai 2024. a otsus

ja saata tsiviilasi tagasi maakohtule uueks

läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

3. Menetluskulude jaotuse määrab maakohus

lõpplahendiga.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse

Riigikohtule

päeva

jooksul

otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab

ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks,

mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. UAB „Aplinkosaugos darbai ir konsultacijos“ (hageja) esitas 31. detsembril 2021 Viru

Maakohtule hagi AXIS Tech Estonia OÜ (kostja) vastu põhivõla 125 062 euro ja viivise 6200

euro väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja (varasema ärinimega REMEKSI KESKUS AS)

tellijana ning hageja töövõtjana 18. aprillil 2019 töövõtulepingu nr 1386 (leping). Lepingu p-i

3.1 järgi: „Vastavalt käesolevas lepingus kirjeldatud tingimustele kohustub töövõtja vastavalt

töövõtja pakkumisele tegema tööd (s.o kahe biokütusel töötava 20 MW boileri järele

paigaldatava kahe elektrostaatilise sadestusfiltri (ESP) mõõdistamine, projekteerimine,

tootmine, ehitus (mehaaniline ja elektriline), isoleerimine, käivitus ja koolitus) vastavalt

töövõtja pakkumisele ja käesolevas lepingus määratud tingimustele ning tellija kohustub tööd

(tööde tulemused) vastu võtma ning maksma töövõtjale lepingus määratud hinna vastavalt

kokkulepitud tingimustele ja tähtaegadele“. Lepingu p 1 kohaselt tuli sadestusfiltrid

paigaldada Lätis (Kurzemes prospekts 17, Riia) asuvasse tehasesse. Tööde detailsem sisu ja

poolte kohustused olid kokku lepitud lepingu lisades. Lepingu p 5.1 kohaselt tuli tööd teha

vastavalt lisaks 5 olevale töögraafikule, mille järgi oli tööde üleandmise lõpptähtpäev 26.

veebruar 2020.

Lepingu sõlmimisele eelnesid poolte läbirääkimised ning hageja poolt ehitamisele ja

paigaldamisele kuuluvate sadestusfiltrite jooniste koostamine. Joonised tuli koostada enne

lepingu sõlmimist, kuna vaid nende põhjal oli võimalik kalkuleerida tööde maksumus ning

selle põhjal kostjaga hind kokku leppida.

Lepingu p-i 4.1 järgi oli lepingu hind (koos seadmete ja materjalidega) 662 600 eurot ning

lepingu p-i 4.3 järgi ei sisalda hind käibemaksu. Hageja väljastas 23. aprillil 2019 kostjale

vastavalt lepingu p-le 6.1 ettemaksuarve nr ADK-2-IS-RK 66 260 eurot (s.o 10% lepingu

hinnast) maksetähtpäevaga 26. aprill 2019. Kostja ettemaksuarvet tähtaegselt ei tasunud, vaid

otsustas lepingu ennetähtaegselt üles öelda. 6. mail 2019 esitas kostja hagejale

ülesütlemisavalduse, milles põhjendas lepingu ülesütlemise soovi sellega, et pooled ei ole

lepingu täitmist veel alustanud ning kostjal on ühe teise objektiga seonduvalt lepingu täitmise

osas kõhklused. 7. mail 2019 tegi kostja täiendava ülesütlemisavalduse, milles ta sisuliselt

kordas eelmise avalduse põhjendusi. Kostja viitas hageja emaettevõtja finantsseisundile.

Ühtegi etteheidet hageja käitumisele kostja ei teinud. Hageja ei nõustunud

ülesütlemisavalduse ja lepingu lõpetamise põhjendustega. Hageja korduvatele nõudmistele

vaatamata ei asunud kostja lepingut täitma, sh ei tasunud ettemaksuarvet nr ADK-2-IS-RK.

Pärast lepingu õigusvastast ülesütlemist tellis kostja tööd hoopis mujalt.

2021. a sügisel sai hagejale teatavaks, et kostja on kasutanud lepingueelsete läbirääkimiste,

lepingu sõlmimise ja täitmise käigus hageja poolt kostjale edastatud informatsiooni. Lepingu

raames ehitamisele ja paigaldamisele kuuluvate sadestusfiltrite jooniste põhjal tellis kostja

lepingus kokkulepitud filtrite ehituse ja paigalduse kolmandalt isikult. Seega on kostja oma

käitumisega muutnud võimatuks hagejal oma lepingujärgsete kohustuste täitmisega jätkamise,

isegi kui kostja peaks ettemaksuarve tasuma.

Pooled sõlmisid töövõtulepingu Läti Vabariigi tsiviilseadustiku (LTS) § 2212 lg 1 tähenduses.

Hagejal on tasunõue kostja vastu LTS § 2225 alusel (mis on analoogne Eesti õiguses kehtiva

VÕS §-ga 655). Tulenevalt LTS §-st 2225 kui tööd ei ole veel alustatud või vähemalt ei ole

veel lõpetatud ning töövõtja on valmis töid tegema, kuid tellija on seda takistanud, on töövõtja

siiski õigustatud saama täistasu. Tasu vähendatakse ulatuses, milles töövõtja on lepingulise

töö tegemata jätmisega võidetud aega muul viisil enda kasuks kasutanud.

Seda, et hageja oli valmis töid tegema, kinnitab hageja poolt sadestusfiltrite jooniste

koostamine ja 23. aprillil 2019 ettemaksuarve esitamine. Lepingu ülesütlemine (Läti õiguse

kohaselt „taganemine“) kostja poolt oli lubamatu ja õigusvastane. LTS § 2229 kohaselt võib

tellija töövõtulepingust ühepoolselt taganeda, kui töövõtja koostatud esialgne kalkulatsioon

osutub liiga madalaks. Muid täiendavaid aluseid Läti seadus tellijale töövõtulepingust

taganemiseks ette ei näe. Kuna hageja oli valmis lepingut täitma, kuid kostja lepingu

õigusvastane ülesütlemine tegi selle võimatuks, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt tasu 125

062 euro maksmist (lepingu kogumaksumus 662 600 eurot, millest on maha arvatud tööde

tegemata jäämisega kokku hoitud 537 538 eurot (662 600 - 537 538 = 125 062). Hageja

emaettevõtja majanduslik seisund ei oma vaidluse lahendamisel tähendust ega olnud lepingu

ülesütlemise aluseks. Töövõtja pankrotti ega maksejõuetust ülesütlemisavalduses ega ka

kohtumenetluses esile toodud ei ole. Viivisenõude aluseks on LTS § 1668 lg 1 ja lepingu p

10.2.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta hagi rahuldamata.

Kostja on töövõtulepingu kehtivalt üles öelnud. LTS § 1589 kohaselt on lepingust ühepoolne

taganemine lubatud siis, kui see tuleneb lepingu olemusest või kui see on teatud asjaoludel

seaduses ette nähtud või kui selline õigus on selgesõnaliselt lepingus sätestatud.

Töövõtulepingu punkti 22.6 kohaselt on tellijal õigus lõpetada leping olulise

lepingurikkumise korral. Olulise lepingurikkumisena käsitletakse mh olukorda, kus töövõtja

läheb pankrotti või muutub maksejõuetuks. Kuna hageja emafirma EESC AB oli 2019 aprillis

olulistes makseraskustes ega suutnud tarnida töös olevale projektile 49 054 eurot maksvaid

võtmekomponente ja ka hageja teenis aastal 2019 kahjumit, siis tekkis kostjal põhjendatud

kahtlus, et hageja ja hageja emafirma on sisuliselt maksejõuetud. Hageja oli 2019 äärmiselt

raskes rahalises seisus – hageja omakapital oli negatiivne, hageja teenis 30 297 eurot kahjumit

ja hagejal oli vabalt kasutatavat käibevara üksnes 596 euro väärtuses. Kuna töövõtulepingu

hinnaks oli 662 600 eurot, siis oli ilmselge, et probleemide tekkimise korral ei oleks hagejal

olnud piisavalt vara kostja nõuete rahuldamiseks (sellist vara ei ole hagejal tänaseni).

Varem sai kostja loota, et EESC AB finantseerib oma tütarühingu tegevust, 2019. a aprillis

teatavaks saanud EESC AB majanduslike raskuste valguses oli selge, et nii hageja kui ka

EESC AB finantsolukord on keeruline ja mõlemad ühingud on tõenäoliselt maksejõuetud.

Kostja tugines 6. ja 7. mai 2019. a ülesütlemisavaldustes asjaolule, et töövõtulepingu

ülesütlemise on põhjustanud hageja ja EESC AB majanduslik seis. Kostja põhjendatud

kahtlused hageja ja hageja emaettevõtte maksejõuetuse osas on oluliseks põhjuseks, mis

õigustab LTS § 1589 ja töövõtulepingu p 22.6 kohaselt kostja kui tellija poolset lepingu

ülesütlemist. Töövõtuleping öeldi üles vahetult pärast selle sõlmimist ja enne lepingu

täitmisega alustamist. Ei ole eluliselt usutav, et hageja oleks asunud tegema mistahes töid või

tegema suuremahulisi ettevalmistusi ja vastavat asjaolu ei ole hageja ka tõendanud.

Töövõtulepingu p 6.1.1 kohaselt pidi esimene makse toimuma 10 päeva pärast kindlustuskirja

esitamist kostjale. Kindlustuskirja hageja kostjale ei esitanud, mistõttu ei muutunud

tasunõuded sissenõutavaks ja kostja ei tasunud arvet. Töövõtulepingu punkti 10.1 kohaselt on

tellija vastutus töövõtulepingu alusel piiratud otsese kahju hüvitamisega. Lisaks ei saa

töövõtulepingu punkti 10.4 kohaselt tellija makstava kahju summa ületada 10%

töövõtulepingu hinnast (66 260 eurot). Kuivõrd praegusel juhul ei ole hagejal otsese kahju

nõuet, siis on hageja nõue töövõtulepingu kohaselt välistatud. Hageja nõue tugineb LTS §-le

2225, kuid selle sätte alusel esitatav nõue on oma sisult saamata jäänud tulust tulenev

kahjunõue – s.o töövõtjal on õigus esitada kahjunõue ja nõuda tulu, mis tal jäi saamata, kuna

lepingut ei olnud võimalik täita. LTS § 1773 kohaselt on tegemist kaudse kahjuga. Isegi kui

hagejal oleks nõue kostja vastu, on nõue täielikult tõendamata.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus jättis 20. mai 2024. a otsusega hagi rahuldamata, tühistas 12. jaanuari 2022.

a määrusega kohaldatud hagi tagamise, jättis menetluskulud hageja kanda ning mõistis

hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 17 629 eurot 99 senti ja viivise menetluskuludelt

alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

määras.

Töövõtulepingu p-s 21.2 on pooled kokku leppinud Läti Vabariigi õiguse kohaldamises

määruse (EÜ) 593/2008 (Rooma I määrus) artikkel 3 p 1 alusel. Seega lahendas kohus asja

Läti Vabariigi materiaalõiguse alusel ja kohaldas Eesti Vabariigi menetlusõigust.

Pooled ei vaidle, et nad sõlmisid 18. aprillil 2019 töövõtulepingu nr 1386, mille kohaselt pidi

hageja paigaldama sadestusfiltrid Läti Vabariigis asuvasse tehasesse ja kostja pidi selle eest

tasuma 662 600 eurot ilma käibemaksuta. Seega vastab leping töövõtulepingu tunnustele LTS

§ 2212 lg 1 tähenduses. Vaidlust ei ole ka selle üle, et kostja tegi 6. ja 7. mail 2019 lepingu

lõpetamise avalduse, tuginedes LTS §-le 1589 ja töövõtulepingu p-le 22.6. LTS § 1589

kohaselt on lepingust ühepoolne taganemine lubatud siis, kui see tuleneb lepingu olemusest

või kui see on teatud asjaoludel seaduses ette nähtud või kui selline õigus on selgesõnaliselt

lepingus sätestatud. Töövõtulepingu p 22.6 kohaselt on tellijal õigus töövõtuleping lõpetada

olulise lepingurikkumise korral. Olulise lepingurikkumisena käsitletakse mh olukorda, kus

töövõtja läheb pankrotti või muutub maksejõuetuks.

Poolte viidatud LTS §-s 1589 on sätestatud lepingust taganemine, mitte lepingu ülesütlemine

ning lepingu p 22.6 sätestab tellija õiguse leping lõpetada. Hageja väitel nõuab ta lepingulist

tasu 125 062 eurot LTS § 2225 alusel (analoogne säte VÕS § 655) ning kostja leiab, et LTS §

2225 alusel esitatud nõue on saamata jäänud tulu nõue ja LTS § 1773 kohaselt on tegemist

kaudse kahjuga. LTS § 2225 kohaselt, kui tööd ei ole alustatud või vähemalt ei ole veel

lõpetatud ning töövõtja on valmis töid tegema, kuid tellija on seda takistanud, on töövõtja

siiski õigustatud saama täistasu. Tasu vähendatakse ulatuses, milles töövõtja on töö tegemata

jätmisega võidetud aega muul viisil enda kasuks kasutanud. Hageja peab kostjapoolseks

takistuseks lepingu täitmisel lepingu õigusvastast lõpetamist, ettemaksuarve tasumata jätmist

ning tööde tellimist kolmandalt isikult. Maakohus ei nõustunud hagejaga, et VÕS § 655 on

LTS § 2225 analoogne säte, kuna need reguleerivad erinevaid olukordi. VÕS eristab lepingust

taganemist ja lepingu ülesütlemist, millel on erinevad õiguslikud tagajärjed (RKTKo 3-2-1-

79-16, p 13).

LTS annab aga ainult lepingust taganemise võimaluse tellija poolt põhjustatud tööde tegemise

takistuse korral, mitte võimaluse leping üles öelda ilma töövõtja lepingu rikkumiseta, mis on

VÕS § 655 alusel töövõtja tasu saamise eelduseks. Lisaks oli vähemalt küsitav, kas LTS §

2225 mõistes saab tellijapoolset lepingust taganemist üldse käsitada tööde tegemise

takistusena. Lepingust taganemise õiguse kasutamise tagajärjeks on lepinguliste kohustuste,

sh töö tegemise lõppemine, mitte kohustuste täitmise takistus, mis võib olla ajaliselt piiritletav

ja kõrvaldatav ning annab võimaluse lepingu edaspidiseks täitmiseks. LTS § 2225 on pigem

analoogne VÕS §-ga 652 (tellija viivitus), mis annab töövõtjale õiguse nõuda tellija viivituse

(LTS § 2225 takistus) korral kahju hüvitamist, millest on maha arvatud summa, mille ta hoiab

lepingu ülesütlemise tõttu kokku kulude osas või omandab oma tööjõu teistsuguse

kasutamisega või oleks võinud mõistlikult omandada. Maakohtu hinnangul on tegemist ühel

või teisel viisil kahju hüvitamisega. Seega LTS § 2225 alusel esitatud nõue on LTS §-st 1773

tulenevalt kaudse kahju (saamata jäänud tulu) nõue, mitte lepingujärgse tasu nõue.

Töövõtulepingu järgset tasu saab nõuda valminud töö eest, s.o lepingu täitmise eest, mis

muutub LTS § 2223 alusel sissenõutavaks töö valmimisest ja vastuvõtmisest.

Kostja on õigesti märkinud, et töövõtulepingu p 10.1 kohaselt on tellija vastutus

töövõtulepingu alusel piiratud otsese kahjuga ja lepingu p 10.4 järgi on kahjule seatud piir

10% lepingu hinnast (66 260 eurot). Kuna hageja nõuab kaudse kahju (saamata jäänud tulu)

hüvitamist, mille pooled on lepingus välistanud, ei ole hageja nõuet võimalik rahuldada.

Pooled vaidlevad ka kostja lepingu lõpetamise õiguspärasuse üle. Kostja pidas lepingust

taganemise materiaalseks aluseks lepingu olulist rikkumist lepingu p 22.6 järgi, milleks on

hageja maksejõuetus. Hageja väitel on taganemine õigusvastane, sest hageja emaettevõtja

majanduslik seisund ei ole lepingu ülesütlemise aluseks. Hagiavaldusele lisatud 7. mai 2019. a

lepingu lõpetamise teate järgi tuleb lugeda 6. mai 2019. a teade lepingu lõpetamise kohta

kehtetuks ja lisati muudetud teatis. Kostja leidis, et kuna hageja kontserni kuuluval ettevõttel

esines probleeme seoses ADK finantsilise ebausaldusväärsusega projekti “Klaipedos

energija“ elluviimisel, siis on seadmete nõuetekohaselt tarnimata jätmise korral objektiivne

risk, et ADK ei suuda lepingut täita. Eeltoodu alusel ei nõustunud maakohus hagejaga, et

töövõtja maksejõuetust ei ole kostja ülesütlemisavalduses ega ka kohtumenetluses esile

toonud.

Kostja täpsustas menetluse jooksul hageja emaettevõtte EESC AB majanduslikku seisu ja

tegevust. Maakohus ei nõustunud hagejaga, et emaettevõtte majanduslik seis ei oma

tähendust. Kontsern on kahest või mitmest ettevõttest koosnev majanduslik tervik. Kostja

väitel sai talle 19. aprillil 2019 teatavaks, et EESC AB ja kostja vahelise lepingu täitmisega

(Klaipeda projekt) on viimasel olulised raskused (tarnimata on olulised võtmekomponendid).

Hageja halvad majandusnäitajad, s.o madal käibevara (2019 lõpus 7806 eurot), kahjum ca 30

000 eurot ja negatiivne omakapital on tõendatud kostja poolt 22. veebruaril 2022 esitatud

hageja majandusaasta aruandega. Kostja selgitas kohtuistungil, et taganemisavalduses

viidatud probleemid teise lepingu täitmisega EESC AB ja kostja vahel eksisteerisid samal ajal

vaidlusaluse lepinguga. Sellises olukorras on lepingust taganemine lepingu p 22.6 alusel

viitega töövõtja maksevõimetusele põhjendatud ja lepingu lõpetamine kehtiv.

Hageja peab üheks lepingu täitmise takistuseks kostjale lepingu p 6.1 alusel väljastatud 23.

aprilli 2019. a ettemaksuarve nr ADK-2-IS-RK 66 260 eurot tasumata jätmist. Kostja väitel ei

tasunud ta ettemaksuarvet, kuna arve tuli lepingu p 6.1.1 alusel tasuda peale hageja

kindlustuskirja esitamist. LTS § 2223 teise taande kohaselt võib töövõtja ettemaksu nõuda

ainult siis, kui see on lepingus sätestatud. Lepingu p 6.1.1 kohaselt maksab tellija vastavalt

töövõtja esitatud arvele 10% lepingu hinnast peale lepingu jõustumist 10 päeva jooksul alates

kindlustuspoliisi esitamisest. Kostja väitel ei esitanud hageja kindlustuskirja ning hageja

vastupidist väitnud ega tõendanud ei ole. Seega kostjal ei olnud kohustust arvet tasuda ja

hagejal õigust tasu nõuda. Kolmandatelt isikutelt telliti sama töö peale lepingust taganemist

ning ei ole käsitatav LTS § 2225 sätestatud tellijast tuleneva lepingu täitmise takistusena.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Alternatiivselt palub hageja saata asi

uueks lahendamiseks tagasi maakohtule.

Maakohus on rajanud otsuse ebaõigetele eeldustele, tuvastamata asjaoludele ning jõudnud

ebaõigetele järeldustele. Kohtuotsus ei ole seaduslik ega põhjendatud.

Maakohus on lugenud tõendatuks asjaolud, mille kohta ei ole tõendeid esitatud ja mille üle

pooled vaidlevad. Maakohus on tuginenud kostja paljasõnalistele tõendamata väidetele, et

hageja ja tema emaettevõtja olid lepingu lõpetamise ajal maksejõuetud või majanduslikes

raskustes, mis õigustaks töövõtulepingu ühepoolset lõpetamist. Samas on esitatud tõendid,

mis kinnitavad nii hageja kui ka tema emaettevõtja maksejõulisust, samuti hageja soovi ja

võimekust töövõtulepingut täita. Kohus neid tõendeid ei analüüsinud ega hinnanud ning ei

käsitlenud otsuses. Samuti ei käsitlenud ega arvestanud kohus hageja põhjendusi selle kohta,

et hageja emaettevõtja majanduslik seisund ei oma töövõtulepingu lõpetamise kontekstis

tähendust. Lisaks kohaldas kohus ebaõigesti Läti materiaalõigust ning jõudis valedele

järeldustele.

Maakohus kohaldas ebaõigesti nii LTS §-i 2225 ja §-e 1587-1589 kui lepingu p-i 22.6, samuti

Läti õiguses juurdunud pacta sunt servanda („lepingut tuleb täita“) põhimõtet. LTS § 1587

kohaselt tuleb lepingu sõlmimise korral lepinguosalistel täita lepinguga antud lubadust ka

juhul, kui lepingupoolel tekib tehingu või lepingu täitmisega raskusi (ka erakorralisi) ja ta

hüvitab teisele lepingupoolele nende asjaoludega seonduvad kahjud. Eelnevat kinnitab LTS §

1588, mis sätestab põhimõtte, et lepingupool ei saa lepingust taganeda ilma teise poole

nõusolekuta, isegi siis, kui ta ei suuda oma kohustusi täita. LTS § 1589 kohaselt on ühepoolne

lepingust taganemine lubatud vaid juhul, kui see põhineb lepingu iseloomul; kui seadus seda

konkreetsetes olukordades võimaldab; või kui selline õigus on lepingusse lisatud (vt Balodis,

K. The Latvian Law of Obligations: The Current Situation and Perspectives - Juridica

International XX/2013, lk 72).

Lepingu p 22.6 kohaselt sai lepingu ülesütlemise aluseks olla üksnes hageja (töövõtja)

maksejõuetus või pankrot, mida ei esinenud. Kostja ei tuginenud 6. ja 7. mai 2019. a

ülesütlemisavaldustes hageja makseraskustele. Kostja tugines 7. mai 2019. a

ülesütlemisavalduses hageja emaettevõtja finantsseisundile. Isegi kui lepingu ülesütlemise

alusena oleks saanud arvesse võtta hageja emaettevõtja majanduslikke näitajaid, ei ole kostja

tõendanud, et hageja emaettevõtjal oleks olnud lepingu sõlmimise ajal, lepingu ülesütlemise

ajal või ka hilisemal perioodil maksejõuetu. Hageja esitas kohtule tõenditena majandusaasta

aruanded, mis kajastavad hageja emaettevõtja majandusnäitajaid aastatel 2016-2020 ja

2018-2022 ning mis kinnitavad häid finantsnäitajaid nimetatud aastate lõikes. Kostja ei ole

tõendanud, et hageja emaettevõtja oleks enda mistahes lepingulised kohustused mistahes teise

lepingu alusel täitmata jätnud või isegi kui jättis, siis mis põhjusel. Hageja esitas kohtule

tõendi, et hageja emaettevõtjal oli õigus omapoolse kohustuse täitmisest keeldumiseks

õiguskaitsevahendina kostja rikkumise tõttu.

Varasemad koostöösuhted olid kostja ning hageja emaettevõtja vahel ning hageja asutati

Leedu äriühinguna, kuna kostja soovis endale Baltikumi projektide jaoks lepingupartnerit

Baltikumist. Hageja majandustulemusi mõjutas oluliselt see, et kostja otsustas lepingu

ühepoolselt ilma õigusliku aluseta lõpetada. Hagejal jäi saamata oluline müügikäive ja

teenimata oluline kasum, mis mõjutas hageja majandusnäitajaid ka järgnevatel aastatel. Pärast

alusetut lepingu lõpetamist ning tööülesannete äralangemist ja ebakindlust uute tööülesannete

osas, lõpetasid hagejaga töösuhte ka mitmed hageja töötajad. Hageja majanduslikku seisu

mõjutas ka koroonapandeemia, kuid põhjust rääkida hageja makseraskustest või

maksejõuetusest ei ole olnud. Hageja on oma müügikäivet ja kasumit pidevalt ja stabiilselt

iga-aastaselt kasvatanud. Hageja müügitulu oli 2022. aastal pea 40 000 eurot, hagejal on

positiivne omakapital, ettevõte on kasumis ning kuigi hagejal puudub märkimisväärne vara,

puuduvad ka märkimisväärsed kohustused kolmandate isikute ees.

See, et hageja lõpetas 2019. aasta majandusaasta aruandest nähtuvalt majandusaasta

kahjumiga, ei anna veel alust pidada hagejat maksejõuetuks või majanduslikes raskustes

olevaks.

Hageja asutati 16. oktoobril 2018 eelkõige eesmärgiga sõlmida konkreetne leping, seda

kinnitasid pooled istungil. Peale hageja asutamist sõlmiti leping 18. aprillil 2019. Ka lepingu

sõlmimise hetkel ei teinud kostja hagejale ega tema emaettevõttele etteheiteid nende

majandusliku seisu osas. Ei ole eluliselt usutav, et vähem kui üks kuu hiljem sai lepingu

ülesütlemise põhjuseks olla hageja või hageja emaettevõtja väidetav maksejõuetus. Hageja

tegutseb majandustegevusega senini, olles nüüdseks kasumis.

Maakohus kohaldas valesti materiaalõiguse norme ja järeldas ebaõigesti, et hageja nõue LTS

§ 2225 alusel on saamata jäänud tulu nõue ja LTS §-s 1773 on tegemist kaudse kahjuga. Kui

kostja on õigusliku aluseta loobunud ühepoolselt lepingu täitmisest, kohaldub Läti õiguse

kohaselt LTS § 2225 (analoogne säte VÕS §-ga 655). Erinevalt VÕS §-ist 655 ei anna LTS §

2225 tellijale õigust töövõtulepingut igal ajal ilma põhjuseta üles öelda. Ülejäänud osas on

sätted üksteisega sarnased. Mõlemad sätted annavad töövõtjale õiguse nõuda tasu. Maakohus

leidis ekslikult, et LTS § 2225 on pigem analoogne VÕS §-ga 652.

Lepingu p 4.1 kohaselt oli lepingu hind 662 600 eurot. Kostja ei ole senini hagejale mitte

midagi tasunud. Hageja tegi kalkulatsioonid, mille järgi moodustasid lepingu täitmisega

seotud kulud, mille hageja kokku hoidis, lepingu alusel ehitamisele ja paigaldamisele kuuluva

ühe filtri kohta 268 769 eurot ehk kahe filtri kohta kokku seega 537 538 eurot. Seega tuleb

kostjal tasuda hagejale lepingujärgse tasuna 125 062 eurot (662 600 - 537 538 = 125 062).

Kohus vastupidist tõendamiskoormuse jaotust pooltele ei selgitanud, kuigi hageja palus

kohtul korduvalt selgitamiskohustust täita.

Hageja nõuab kostjalt lepingujärgset tasu (mahaarvamistega). Seetõttu on asjakohatu kostja

käsitlus justkui võimaldas leping nõuda vaid otsese kahju hüvitamist ning justkui piiras leping

hüvitamisele kuuluva kahju summa vaid 10%-ga lepingu hinnast.

Lepingu punktis 10.1 on välja toodud, et juhul, kui leping lõpetatakse tellija süül, hüvitab

tellija kirjaliku nõude alusel töövõtjale lepingu lõpetamise tõttu tekkinud otsese kahju. Leping

kasutab sõnastust „cover the direct damages“, mis viitab otsese kahju hüvitamisele. See ei

välista LTS §-ist 2225 tuleneva tasunõude esitamist.

Jättes ebaõigesti rahuldamata hageja põhinõude, jättis maakohus ebaõigesti ja alusetult

rahuldamata ka hageja viivisenõude.

5. Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja ütles töövõtulepingu kehtivalt üles. Olulise

lepingurikkumisena käsitati töövõtuleping p 22.6 kohaselt mh olukorda, kus töövõtja läheb

pankrotti või muutub maksejõuetuks. Hageja emafirma EESC AB oli 2019. aasta aprillis

olulistes makseraskustes ega suutnud tarnida töös olevale projektile 49 054 eurot maksvaid

võtmekomponente. Hageja teenis 2019. aastal kahjumit ja omas peaaegu olematut käibevara.

Kostjal tekkis põhjendatud kahtlus, et hageja ja hageja emafirma on sisuliselt maksejõuetud.

Hageja 2020. aasta majandusaasta aruandest nähtuvalt oli hageja 2019. aastal äärmiselt raskes

rahalises seisus – hageja omakapital oli negatiivne, hageja teenis 30 297 eurot kahjumit ja

hagejal oli vabalt kasutatavat käibevara üksnes 596 euro väärtuses. Töövõtulepingu hinnaks

oli lepingu punkti 4.1 kohaselt 662 600 eurot, vaidluse või probleemide tekkimise korral ei

oleks hagejal olnud piisavalt vara kostja nõuete rahuldamiseks. Varem sai kostja loota, et

EESC AB finantseerib oma tütarühingu tegevust, 2019. aasta aprillis teatavaks saanud EESC

AB majanduslike raskuste valguses ja kuna EESC AB ei olnud hagejasse raha investeerinud,

oli selge, et nii hageja kui EESC AB finantsolukord on keeruline ja mõlemad ühingud on

tõenäoliselt maksejõuetud.

Kostja on ülesütlemisavaldustes selgelt tuginenud asjaolule, et töövõtulepingu ülesütlemise on

põhjustanud hageja ja EESC AB majanduslik seis. LTS § 1589 kohaselt on lepingust

ühepoolne taganemine lubatud siis, kui see tuleneb lepingu olemusest või kui see on teatud

asjaoludel seaduses ette nähtud või kui selline õigus on selgesõnaliselt lepingus sätestatud.

Töövõtulepingu p-st 22.6 tuleneb selgelt, et töövõtja maksejõuetuks muutumise korral on

tellijal õigus leping üles öelda.

Maakohus tuvastas õigesti, et hageja nõue LTS § 2225 alusel on saamata jäänud tulu nõue.

Maakohus tuvastas õigesti, et LTS § 2225 ja VÕS § 655 ei ole analoogsed sätted ning LTS §

2225 alusel esitatud nõue on oma olemuselt LTS §-st 1773 tulenevalt kaudse kahju (saamata

jäänud tulu) nõue, mitte lepingujärgse tasu nõue.

LTS § 1770 kohaselt on kahju mistahes kaotus, mida on võimalik rahaliselt hinnata. LTS §

1773 kohaselt on otsese kahjuga tegemist siis, kui see on ebaseadusliku teo või tegevusetuse

loomulik ja vältimatu tagajärg. Kaudne kahju on juhul, kui kahju on põhjustatud teatavate

kindlate asjaolude asetleidmise või suhte tõttu. Hageja väidetav kahju tulenes pooltevahelisest

suhtest töövõtulepingu alusel ja kahju ei ole mistahes kostja teo vältimatu ja otsene tagajärg,

siis on LTS § 2225 kohaselt esitatud nõue kaudse kahju nõue.

Töövõtuleping öeldi üles vahetult pärast selle sõlmimist ja enne lepingu täitmisega alustamist,

mistõttu hagejal puudub kostja vastu nõue juba tehtud töö eest tasumiseks. Töövõtulepingu

punkti 10.1 kohaselt on tellija vastutus töövõtulepingu alusel piiratud otsese kahju

hüvitamisega ja seda ka juhul, kui leping lõpetatakse tellija süü tõttu.

Töövõtulepingu p 6.1.1 kohaselt pidi esimene töövõtulepinguga seotud makse toimuma 10

päeva pärast hagejapoolset kindlustuskirja esitamist kostjale. Kuna hageja ei esitanud

kindlustuskirja, ei tasunud kostja ka hageja ettemaksuarvet ADK-2-ID-RK.

Hageja nõue LTS § 2225 alusel on sisuliselt kahjunõue, nõudmaks kostjalt sisse hageja

saamata jäänud kasum töövõtulepingu täitmisest. LTS § 1787 kohaselt saamata jäänud kasumi

arvutamisel ei tohi lähtuda pelgalt võimalustest, vaid peab puuduma kahtlus või olema

tõendatud vähemalt tasemel, mis oleks õigusliku tõendina usutav, et selline kahju on otseselt

või kaudselt põhjustatud kahju põhjustanud teost või tegevusest.

Läti kõrgeim kohus on 22. oktoobri 2015. a otsuse tsiviilasjas nr SKC131/2015 (C24083209)

p-s 6.3. leidnud, et oodatava kasumi suuruse (saamata kasu, saamata jäänud kasum)

määramisel lähtutakse peamiselt majanduslikest arvutustest. Oodatava kasumi suuruse

määramiseks on vaja analüüsida teostamata kavandatud majandustegevust, võttes arvesse

erinevaid kasumit mõjutada võivaid tegureid. Kasumi arvutamiseks vastavas

majandustegevuse segmendis on vaja tulust maha arvata tootmis- ja müügikulud ning

tasumisele kuuluvad maksud. Eeldatava kasumi arvestuse kontrollimisel peab kohus hindama

seda toetavaid tõendeid.

Oma nõude tõendamiseks on hageja esitanud kokkuhoitud kulutuste kalkulatsiooni. Tegemist

on paljasõnalise ja tõendamata dokumendiga, mille põhjal ei ole võimalik tõsikindlalt hinnata

hagejal saamata jäänud tulu. Samuti ei ole hageja tõendanud, kas ja millist tulu hageja oma

tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada.

TsMS § 230 lg 1 kohaselt on hageja kohustuseks tõendada, milline tema nõue täpselt on ja

esitada nõuet tõendavad tõendid. Olukorras, kus hageja ainsaks tõendiks on alustõenditeta

tabel, ei ole alust lugeda hageja nõuet piisavalt tõendatuks selleks, et kostjal tekiks kohustus

tõendada, millised olid hageja kokku hoitud kulud.

Kostja ei paigaldanud objektile hageja vundamendipolte ja vastavate vundamendipoltide

ostmine on täielikult tõendamata. Võttes ka arvesse, et töid hageja kunagi ei alustanud ja et

hageja on ise oma 8. märtsi 2022. a seisukoha punktis 1.47 väitnud, et hageja kasutab kõigi

projektide elluviimiseks alltöövõtjate ressurssi, siis on ilmselge, et ka eelnevalt mainitud

tööde tegemiseks ettenähtud summad oli hagejal võimalik kokku hoida.

Hageja nõuab kostjalt sisuliselt 18% suurust kasumimarginaali. Hageja varasemate

majandusaasta aruannete andmete põhjal ei ole hageja suutnud sellist kasumit oma

töövõttudelt kunagi teenida. Töövõtulepingu punkti 10.4 kohaselt on tellija vastutus hageja

ees mistahes juhul piiratud 10%-ga töövõtulepingu hinnast.

Kuivõrd hagejal puudub nõue kostja vastu, siis puudub hagejal kostja vastu ka viivisenõue.

Hageja nõuded töövõtulepingu alusel (sh igasugune otsene kahju ja viivised) ei saa

töövõtulepingu punkti 10.4 kohaselt ületada 10% lepingu hinnast ehk 66 260 eurot.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusõiguse olulise rikkumise

tõttu. Maakohtu rikkumise tulemusena on jäänud menetluses olulised asjaolud välja

selgitamata.

Maakohus on asja menetlemisel rikkunud selgitamiskohustust ning ringkonnakohtul ei ole

võimalik puudusi kõrvaldada (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 656 lg 1 p 5).

7. Hageja ja kostja sõlmisid 18. aprillil 2019 töövõtulepingu nr 1386, mille kohaselt pidi

hageja paigaldama sadestusfiltrid Läti Vabariigis asuvasse tehasesse ja kostja pidi selle eest

tasuma 662 600 eurot ilma käibemaksuta.

Ringkonnakohus jääb Tartu Ringkonnakohtu 4. mai 2022. a määruses väljendatud seisukoha

juurde, et hageja nõue on esitatud lepingus kokkulepitud tasu saamiseks (II kd, tl 48).

Pooled ei vaidle ringkonnakohtus selle üle, et nendevaheline vaidlus tuleks lahendada Eesti

Vabariigi kohtus ja kohaldamisele tuleb Läti Vabariigi õigus (III kd, tl 178 pöördel).

8. Maakohus on otsuse p-des 7 ja 8 kirjeldanud lühidalt poolte seisukohti, lepingusätteid ja

Läti õiguse norme. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole menetluses aga selgitanud välja

hageja nõude õiguslikku alust ega kontrollinud selle eelduste täitumist.

Maakohus ei ole esiteks selgitanud välja, millisel õiguslikul alusel saab pidada

töövõtulepingut lõppenuks. Maakohtu otsusest jääb arusaamatuks, kas maakohus luges

lepingu lõppenuks lepingus kokkulepitud aluste esinemisel või seadusest tuleneval alusel.

Maakohus leidis küll otsuse p-s 11, et kostja taganemine oli lepingu p 22. 6 alusel kehtiv,

samas on maakohus analüüsinud otsuse p-des 8 ja 9 aga seadusest tulenevat lepingu

lõpetamist ja tagajärgi.

Maakohtul tuleb asja uuel menetlemisel esmalt võtta seisukoht selle kohta, kas kostjapoolse

lepingu lõpetamise eeldused olid täidetud. Kostja väitel ütles ta lepingu üles 6. mail 2019 ja

saatis hagejale täiendavad selgitused 7. mail 2019 (III kd, tl 53), kostja tugines ülesütlemisel

lepingu p-le 22.6, mille järgi on tellijal õigus lõpetada töövõtuleping olulise lepingurikkumise

korral. Kostjal tuleb tõendada, et esines lepingust tulenev alus: hageja pankrot või

maksejõuetus. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väited, et maakohus ei ole hageja väidete

osas seisukohta võtnud ega hageja esitatud tõendeid hinnanud. Asja uuel menetlemisel tuleb

anda pooltele võimalus esitada täiendavaid tõendeid.

Olulise lepingurikkumisena käsitletakse lepingu p-s 22.6 mh olukorda, kus töövõtja läheb

pankrotti või muutub maksejõuetuks. Kostja tugines eelkõige sellele, et hageja emafirma

EESC AB oli 2019. aasta aprillis olulistes makseraskustes ega suutnud oma lepingulisi

kohustusi täita.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga selles, et hageja emaettevõtte majanduslik seis ja see,

kuidas hageja emaettevõte oma kohustusi täidab, on samastatav hageja majandusliku seisuga.

Emaettevõtte pankroti- või maksejõuetuse menetlus hõlmab tema enda vara. Kontserni

majanduslik tervik ei tähenda seda, et emaettevõtte pankroti- või maksejõuetusmenetluses

oleks tütarettevõte automaatselt kohustatud isikuks.

Maakohtul tuleb Läti õigust arvestades kontrollida kõiki teisi hageja lepingulise kahju

hüvitamise nõude eeldusi (nt põhjusliku seose esinemist) ja võtta seisukoht selles, kas hageja

nõude suhtes tuleks kohaldamisele poolte kokkuleppe punkt 10.4, mille kohaselt ei saa

töövõtulepingu kohaselt tellija makstavate kahjutasude kogusumma mistahes juhul ületada

10% töövõtulepingu hinnast.

Ringkonnakohus märgib, et kuigi praegusel juhul ei ole vaidluse all tellija (hageja) nõuded,

võib lepingus kokkulepitud tingimus, mis annab tellijale piiramatu õiguse leping töövõtja

makseraskuste korral igal ajal (seega ka vahetult enne tööde valmimist) lõpetada koos tellija

õigusega nõuda tagasi kõik maksed ja eemaldada juba tehtud tööd nende tegemise kohast, olla

töövõtjat ebamõistlikult kahjustav.

9. Kui maakohus jõuab järeldusele, et lepingulised eeldused kostjapoolseks lepingu

lõpetamiseks ei olnud täidetud, tuleb maakohtul hinnata, kas kostja sai lepingut lõpetada

seadusest tulenevalt. Maakohus leidis otsuse p-s 9, et LTS annab lepingust taganemise

võimaluse tellija poolt põhjustatud tööde tegemise takistuse korral, mitte võimaluse leping

üles öelda ilma töövõtja lepingu rikkumiseta. Ringkonnakohus juhib aga tähelepanu sellele, et

praegusel juhul ei ole aga töövõtja (hageja) lepingut lõpetanud. Samas ei vaidle pooled enam

selle üle, et omavahelised lepingulised suhted on lõppenud.

Maakohtu otsuse p-s 9 kasutatud viited Läti õiguse tõlgendamisele on oletuslikud, maakohus

ei ole oma seisukohti põhjendanud. TsMS § 234 teise lause järgi võib kohus õiguse

väljaselgitamisel kasutada ka teisi teabeallikaid ning teha teabe hankimiseks vajalikke

toiminguid.

10. Maakohtul tuleb sõltuvalt sellest, millisel õiguslikul alusel tuleb leping lugeda lõppenuks,

võtta seisukoht hageja rahalise nõude suhtes, vajadusel anda pooltele võimalus täiendavate

tõendite esitamiseks.

Kostja väitel on töövõtulepingu punkti 10.1 kohaselt tellija vastutus töövõtulepingu alusel

piiratud otsese kahju hüvitamisega. Maakohtul tuleb selgitada välja, millist kahju on pooled

selles lepingu punktis silmas pidanud, vajadusel võtta seisukoht, kas VÕS § § 128 lg-s 2

nimetatu (ehk see, kuidas Eesti õigus sisustab otsese varalise kahju ja saamata jäänud tulu

mõistet) on analoogne ka Läti õiguses.

Lisaks märgib ringkonnakohus, et hageja on menetluse kestel väitnud, et ta on edastanud

kostjale informatsiooni ja teinud lepingu ettevalmistamise käigus tööd (I kd, tl 6). Nimetatud

töödega seoses võis hagejale tekkida kahju.

11. Hageja esitas ringkonnakohtu menetluses Läti Ülemkohtu 21. mai 2024 otsuse koos

tõlkega. Kostja esitas ringkonnakohtule Jānis Kārkliņši 10. septembri 2019. a artikli.

Maakohtul tuleb asja uuel menetlemisel võtta esitatud tõendite kohta seisukoht.

12. Ringkonnakohtu arvates on maakohus jätnud olulises osas täitmata eelmenetluse

ülesanded, jättes piisavas ulatuses välja selgitamata poolte seisukohad asjas lahendi

tegemiseks vajalike oluliste asjaolude kohta (TsMS § 392).

13. Ringkonnakohus jätab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel menetluskulude jaotuse

maakohtu otsustada (RKTKo 01.11.2017, 2-14-11930, p 20).

(allkirjastatud digitaalselt)