3-24-2374/14 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Veiko Vaske (eesistuja), Maret Altnurme ja Monika

Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. november 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-2374

Haldusasi

Lelle 22 Holding OÜ kaebus tühistada riigihangete

vaidlustuskomisjoni 07. augusti 2024. a otsus

vaidlustusasjas nr 133-24/280484 ja kohustada

hankijat viima riigihanke „Büroopinna üürimine

Tallinnas“ (viitenumber 280484) alusdokumendid

vastavusse õigusaktide nõuetega

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kaebaja/vaidlustaja) ‒ Lelle 22 Holding OÜ

lepingulised esindajad v-adv Erki Fels ja adv Gregor

Saluveer

Vastustaja (hankija) – Eesti Energia AS

lepingulised esindajad v-adv Kadri Härginen, v-adv

Mario Sõrm ja adv Anu Liinsoo

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 30. septembri 2024. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Lelle 22 Holding OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Eesti Energia AS-i taotlus apellatsioonkaebuse osaliselt läbi

vaatamata jätmiseks.

2. Jätta Lelle 22 Holding OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna

Halduskohtu 30. septembri 2024. a otsus muutmata, kuid muuta halduskohtu otsuse

põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu otsuse põhjendustele.

3. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud kaebaja kanda. Mõista Lelle 22 Holding

OÜ-lt Eesti Energia AS-i kasuks välja menetluskulud 2477 eurot ja 50 senti.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 5. detsembril 2024. a

(HKMS § 278 lg 1 ja TsÜS § 136 lg 8). Vastukassatsioonkaebust hankeasjas esitada ei saa

(HKMS § 278 lg 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-24-2374

1. Eesti Energia AS (vastustaja) avaldas 17.06.2024 konkurentsipõhise läbirääkimistega

hankemenetlusena läbiviidava riigihanke „Büroopinna üürimine Tallinnas“ (viitenumber

280484) hanketeate ja tegi kättesaadavaks riigihanke alusdokumendid (RHAD).

Hankelepingu esemeks on Eesti Energia kontserni ettevõtete jaoks vähemalt 7700 m2 büroo-

ja abiruumide üürimine Tallinnas.

2.

08.07.2024 esitas Lelle 22 Holding OÜ (kaebaja) riigihangete vaidlustuskomisjonile

(VAKO) vaidlustuse 11 RHAD tingimuse peale.

3. VAKO rahuldas 07.08.2024 otsusega vaidlustusasjas nr 133-24/280484 kaebaja

vaidlustuse osaliselt. 11-st tingimusest kohustas VAKO vastustajat viima õigusaktidega

kooskõlla kaks, ülejäänud osas jäi vaidlustus rahuldamata.

4. Lelle 22 Holding OÜ esitas 19.08.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse nõudega

tühistada VAKO 07.08.2024 otsus vaidlustusasjas nr 133-24/280484 osas, milles VAKO

jättis vaidlustuse rahuldamata. Pärast kaebuse nõude täpsustamist olid kaebuse esemeks

kokkuvõtlikult järgmised tingimused:

o

netokäibe nõue (kvalifitseerimise tingimus „Netokäive“);

o

hoone A-energiaklassi nõue (RHAD „Üüripinnale esitatavad põhitingimused“ punkt

1.8 ja RHAD „Lisa 1 – Büroopinna üldised nõuded ja tehnilised tingimused“ punkt

2.2);

o

nõue hoone abiruumide paiknemiseks -1. või 1. korrusel (RHAD „Lisa 1 –

Büroopinna üldised nõuded ja tehnilised tingimused“ punkt 1.10, punkt 3.13 ja selle

alapunktid 3.13.1—3.13.2).

Kvalifitseerimise tingimuse „Netokäive“ järgi peab taotleja viimase kolme hanke algamise

ajaks lõppenud majandusaasta keskmine netokäive olema vähemalt 3 miljonit eurot, st kolme

aasta peale kokku 9 miljonit eurot. Kaebaja on vastustaja praeguse üüripinna üürileandja ja

tema netokäive viimasel kolmel aastal on olnud 1,5–1,8 miljonit eurot. Alates üürisuhte

algusest aastal 2015 ei ole esinenud mis tahes probleeme ja kaebaja on võimeline lepingut

täitma, kuid tema osalemine on kvalifitseerimistingimuse tõttu välistatud. Sealjuures on

hangitav üüripind (7700 m2) väiksem kui praegune. Netokäibe nõue on ebaproportsionaalne ja

põhjendamatult konkurentsi piirav. Vastustaja on põhjendanud käibenõuet üüripinna

ehitamise või renoveerimise kuluga vahemikus 9–21 miljonit eurot, kuid põhjendus on

vastuolus riigihangete seaduse (RHS) § 100 lg 1 p 4 eesmärgiga. Kui vastustaja soovib

tagada, et ettevõtjal on rahalised vahendid hoone ehitamiseks või renoveerimiseks, oleks

asjakohane RHS § 101 lg 1 p-s 1 sätestatud kvalifitseerimise tingimus („[dokument], mis

näitab, et hankelepingu täitmise tagamiseks vajalikud rahalised vahendid on vajaduse korral

pakkuja või taotleja käsutada“). RHS-i kommentaaride kohaselt on RHS § 100 lg 1 p 1

asjakohane siis, kui pakkujal on vaja hankelepingu täitmisel kanda arvestatavaid kulusid, nt

soetada toorainet või ehitusmaterjale või teha olulises mahus töid enne, kui hankelepingu

alusel on oodata hankija makseid. Nii on ka praegu: vastustaja alustab üüri maksmist siis, kui

ta saab kätte nõuetekohaselt ehitatud või renoveeritud hoone (lepingu p 5.1). Kaebajal oleks

võimalik saada pangalt garantii või kinnitus, mis näitab, et kaebaja on võimeline

hankelepingu täitmist rahastama. Samas ei ole tal võimalik kuidagi tagantjärele suurendada

oma netokäivet.

Nõue, et üüritav hoone peab olema projekteeritud A-energiaklassile, on vastuolus RHS § 3

p-s 2 sätestatud kohustusega seada riigihanke eesmärgi suhtes proportsionaalsed, asjakohased

ja põhjendatud tingimused, samuti RHS § 88 lg-s 7 sätestatud keeluga tekitada objektiivselt

põhjendamatuid takistusi riigihangete avamisel konkurentsile. Vastupidiselt vastustaja

väidetele ei tulene A-energiaklassi nõude kehtestamise kohustust õigusaktidest, kui hoone ei

2(12)

3-24-2374

ole püstitatud pärast 31.12.2018. Hanketingimuste järgi on lubatud pakkuda ka varem ehitatud

hooneid. A-energiaklass ei ole ainus viis energiatõhususe tõendamiseks, vaid seda on

võimalik tõendada ka nt läbi LEED sertifikaadi või tehisintellektil põhineva R8 tehnoloogia

kasutuselevõtuga. Tuleb eristada vaidlustatud tingimuse nõuet, et hoone peab olema

projekteeritud A-energiaklassile, ja hoone tegelikku vastavust liginullenergiahoonele esitatud

nõuetele. Ka ei vasta kõik selliselt projekteeritud hooned tegelikult A-energiaklassile.

Nõue, et hoone abiruumid (laoruumid ja olmekorpus) peavad asuma -1. või 1. korrusel, on

samuti vastuolus RHS § 3 p-ga 2 ja § 88 lg-ga 7. Sisuliselt on tehtud võimatuks pakkuda

hooneid, kus -1. korrusele on juba projekteeritud parkimisala. Kaebaja väide, et nõue tagab

laopindadele lihtsama juurdepääsu tagamise eesmärki, sh autoga, ei ole põhjendatud. Kui

parkla asub -1. korrusel, siis pääseb 1. korruse laoruumidele ligi ikkagi ainult liftiga, järelikult

võiksid need asuda ka 2. või 3. korrusel. Lisaks ei puuduta see põhjendus olmekorpust ega

jalgrattaparklat. VAKO otsuses puuduvad sisulised põhjendused nõude proportsionaalsuse

kohta.

5. Eesti Energia AS vaidles kaebusele vastu kokkuvõttes järgmistel põhjendustel.

Kaebaja on halduskohtus asunud tuginema vaidlustusmenetlusega võrreldes erinevatele

põhjendustele, mistõttu tuleks kaebus selles osas jätta läbi vaatamata. Kaebaja on asutatud

kontserni osana üksnes Lelle 22 büroohoone majandamiseks ja seega on kaebaja

mittevastavus netokäibe nõudele omaniku otsuse tulemus. Puudub põhjus, miks kaebaja ei

saaks esitada ühistaotlust koos mõne teise kontserni äriühinguga. Vastustaja on tingimuste

koostamisel lähtunud sellest, et pakkuda võib kas hoonet, mis on juba olemas, hoonet, mis

võib vajada ümberprojekteerimist või täiesti uut hoonet, mida alles asutakse rajama. See, et

kaebaja ei soovi nt Lelle 22 hoonet nõuetega vastavusse viia või rajada kasvõi uut

büroohoonet, mis hankija nõudeid täidaks, ei tähenda, et hankija seatud tingimused on

õigusvastased. Hankija ei pea kujundama riigihanke tingimusi sobivaks ühele konkreetsele

ettevõtjale ja mistahes ettevõtjal puudub õigus nõuda endale meelepäraseid tingimusi.

RHS § 3 p 1 ja p 3 alusel ei saa vaidlustada RHS § 100 lg 1 p 4 alusel netokäibe nõude

seadmist selle sobilikkuse argumendil, st väitega, et netokäibe nõude asemel tulnud

kehtestada mingi muu nõue. Netokäibe nõude kehtestamise alus on EL õigusest tulenev

hankija õigus, mille Eesti seadusandja on RHS-i üle võtnud. Ühestki õigusnormist ei tulene

hankijale keeldu kehtestada seadusest tulenevat kvalifitseerimistingimust. Netokäibe nõude

mõtteks ja eesmärgiks on kontrollida ettevõtja eeldatavat võimet tulevikus hankelepingut

nõuetekohaselt täita. VAKO ei ole eksinud, kui on märkinud, et netokäibe nõude seadmise

eesmärk on ilmestada, et ettevõtjal on ka tulevikus valmisolek uue büroohoone ehitamiseks

või vana renoveerimiseks. Kaebaja ei ole vaidlustanud RHS § 98 lg 1 eeldust, et tingimus

peab vastama hankelepingu esemele. Kui netokäibe nõue ei ületa kahekordset riigihanke

eeldatava maksumuse määra, saaks seda ebaproportsionaalseks pidada üksnes väga erilistel

asjaoludel, mida kaebaja ei ole aga esitanud. Kui lähtuda RHS § 100 lg-s 3 sätestatust, siis

täiendava põhjendamise kohustuseta saaks hankija kõnealuses riigihankes keskmiseks nõutud

ühe majandusaasta käibeks seada lausa kuni 48,2 miljonit eurot. Nõue 3 miljonit eurot aasta

kohta on igati proportsionaalne. Taotlejal peab olema finantsvõimekus ja kogemus uue või

renoveeritava üüripinna ehitamisel/renoveerimisel, sh selle vastavusse viimisel kehtestatud

nõuetega, sealjuures on arvestatud vastava uue hoone ehitamise või olemasoleva hoone

renoveerimise kulusid ja taotlejal peab olema ka eeldatav finantsiline võimekus katta kuni 15

aasta pikkuse üüriperioodi kulusid. Netokäibe nõude täitmiseks saaks kaebaja tugineda mõne

teise oma kontserni äriühingu käibele, ka varasemas riigihankes soovis kaebaja näiteks esitada

ühispakkumuse koos kontserni teise äriühinguga.

3(12)

3-24-2374

Kaebaja ei vaidlustanud VAKO-s A-energiaklassi nõude proportsionaalsust, vaid üksnes

konkurentsi piiravust. VAKO otsuse p 15 kohaselt saavad ettevõtjad pakkuda A-energiaklassi

hoonet mitmel erineval viisil, sh ehitades uue hoone, mis sellele vastab, pakkudes sellist

hoonet või projekteerides ümber olemasoleva hoone. Kaebajal ei ole mingit takistust sellist

hoonet ehitada. Energiaklassi nõue piirab sealjuures konkurentsi kõige vähem, kuna see

kohaldub kõikidele liikmesriikidele, sätestades hoonete energiatõhususe hindamise suletud

skaalana. Kaebaja viidatud alternatiivsed energiatõhususe tõendamisviisid ei ole

kohustuslikud ega levinud, samuti mitte võrreldavad.

Ka abiruumide asukoha nõuet vaidlustas kaebaja algselt ainult konkurentsi põhjendamatu

piiramise, mitte aga ebaproportsionaalsuse tõttu, mistõttu ei pidanudki VAKO selle kohta

seisukohta kujundama. Abiruumide asukoha nõue tuleneb efektiivse ja funktsionaalse

töökorralduse põhimõttest, mida toetab seni praktikas kogetu. Üüritava pinna laoboksides on

kavas hoiustada suuremaid esemeid, mistõttu on suuremate esemete kohale toomiseks ja ära

viimiseks vajalik pääseda autoga laoruumidele võimalikult lähedale. Laoruumide täpsed

mahud on kujundatud, kaardistades hankija erinevate üksuste vajadusi. Abiruumide

paiknemise nõue 1. ja -1. korrusel võimaldab neile pääseda autoga võimalikult lähedale ilma

lifti kasutamata. Erinevate üksuste, sh välitöödel käivate üksuste samale pinnale kolimise tõttu

suureneb oluliselt abiruumide, sh laopindade ning olmekorpuse (riietus- ja pesuruumid)

vajadus võrreldes praegu Lelle 22 hoones kasutuses olevate pindadega. Asjaolu, et kaebaja

büroohoones Lelle 22 pole see nõue praegu täidetud, ei tähenda, et tegemist oleks konkurentsi

piiramisega.

6. Tallinna Halduskohtu 30.09.2024 otsusega jäeti kaebaja kaebus rahuldamata ja

menetluskulud tema kanda.

Vastustaja taotlus kaebuse osaliseks läbi vaatamata jätmiseks ei ole põhjendatud. Uute

õiguslike argumentide lisamist kohtueelse menetluse läbinud nõude põhjendamiseks on

Riigikohus pidanud lubatavaks (vt RKHKo 17.04.2018, 3-17-2226, p 15). Kaebaja kriitika

fookus on nii A-energiaklassi kui abiruumide paiknemise osas üldjoontes sama nii VAKO kui

halduskohtu menetluses. Kohus ei näe olulist vahet, kas argumenteerida RHAD nõuet kui

konkurentsi piiravat või ebaproportsionaalset. Kohus lubab kaebajal ka kaebuse nõuet

kooskõlas kaebuse põhjendustega täpsustada.

Halduskohus nõustub VAKO seisukohaga, et netokäibe nõue on põhjendatud. See ei näita

küll rahaliste vahendite olemasolu, kuid näitab seda, millised on taotleja sissetulekud.

Arvestades, et taotleja peab enne 30.04.2027 (Põhitingimused p 1.9.) investeerima

büroohoone ehitusse või renoveerimisse, võib netokäibest olla nähtav võimalik valmisolek

selleks. Finantsseisundit puudutavate kvalifitseerimise tingimuste kehtestamise eesmärk

direktiivi 2014/24/EL art 58 lg 3 esimese lause kohaselt on tagada, et ettevõtjal oleks

hankelepingu täitmiseks vajalik majanduslik ja finantsalane suutlikkus. Ei saa olla mõistlikku

kahtlust selles, et minimaalse netokäibe nõue tagab seda eesmärki, milleks see on seaduse

järgi ette nähtud. Vastupidist ei ole kaebaja tõendanud. Asjaolu, kas eksisteerib netokäibe

miinimumnõudele sama tõhus alternatiiv, on küsimus hanketingimuste sõnastamise

otstarbekusest ning see on hankija diskretsioon, kuhu kohus ega VAKO tungida ei saa. Teisalt

pole kaebaja ka tõendanud, et minimaalne netokäibe summa oleks hankemenetluse eset

arvestades ebaproportsionaalne. Nõude ebaproportsionaalsust tuleb hinnata just sellest

lähtuvalt, mitte lähtuvalt potentsiaalse pakkuja majandusnäitajatest. Olukorras, kus

hankelepingu täitmine eeldab suurte investeeringute tegemist (uue hoone ehitamine või

olemasoleva ümberehitamine) ja hankelepingu eeldatav maksumus on 24,1 miljonit eurot, ei

saa 3 miljoni eurose aastakäibe nõuet pidada mh RHS § 100 lg 3 regulatsiooni arvestades

ebaproportsionaalseks. Arvestades eelmise samalaadse riigihanke taotlejate arvu ja käesoleva

riigihanke juurde registreeritud ettevõtjate arvu ei ole tõenäoline, et hankemenetluses puuduks

4(12)

3-24-2374

reaalne konkurents. Vastustaja on põhjendatult viidanud ka sellele, et kaebajal on antud juhul

võimalus esitada ühispakkumus või tugineda teise ettevõtja näitajatele.

VAKO on õiguspäraselt leidnud, et hanketingimuste kohaselt on võimalik pakkuda

büroopinda nii uues ehitatavas hoones, mis projekteeritakse energiatõhususklassile A,

olemasolevas hoones, mis on juba algselt projekteeritud energiatõhususklassile A, kui ka

olemasolevas hoones, mis on ümber projekteeritud energiatõhususklassile A. Kaebaja ei ole

kohtumenetluses vastustanud VAKO järeldust, et ka olemasolevaid hooneid on võimalik A-

energiaklassile vastavaks ümberprojekteerida. Vastustaja on põhjendanud A-energiaklassi

nõuet alates 2020. a-st kehtiva uute hoonete energiatõhususe miinimumnõudega, Eesti

kliimaneutraalsuse eesmärgiga, hankija enda roheteekonna aluseesmärkidega, hankelepingu

kestusega 10+5 aastat, mille lõpus peab hoone olema samuti kasutatav kaasaegse

töökeskkonnana, ning asjaoluga, et ka olemasolevaid hooneid on võimalik nõuetele vastavaks

ümberprojekteerida. Kohtu arvates on vastustaja põhjendused asjakohased. Ebavõrdset

kohtlemist tähendaks hoopis see, kui olemasolevate hoonete omanikel lubataks A-

energiaklassi nõuet mitte täita, kuid seda nõutaks uute ehitatavate hoonete puhul.

Arusaamatuks jääb, kuidas riivab kaebaja subjektiivseid õigusi see, et osad A-energiaklassile

projekteeritud hooned tegelikult nõudeid ei täida. Alternatiivsetel viisidel on energiatõhusust

võimalik tõendada tulenevalt nn samaväärsuse klauslist, mille üle ei ole hankijal

otsustuspädevust. Tegu on EL õigusest võrsuva pakkuja õigusega. Kaebaja saab tugineda ka

muule kui energiatõhususe määruses energiaklassi tõendamiseks ettenähtud tõendile, kui see

tagab samaväärse tulemuse. Vastustaja on asjakohaselt selgitanud, et energiaklassi põhine

määratlus piirab kõige vähem konkurentsi, kuna see kohaldub kõigile EL liikmesriikidele.

Abiruumide paiknemist on vastustaja asjakohaselt põhjendanud nii laoruumide teenindamise

kui otstarbekuse kaalutlustega ja põhjendusi arvestades ei ole nõue meelevaldne. Abiruumide

asukoht -1. või 1. korrusel tagab nende hea ligipääsetavuse ja kasutusmugavuse, mis on

hanketingimuste kehtestamisel igati legitiimseteks eesmärgiks. Kohus jagab hankija ja VAKO

seisukohta, et hankijal on õigus hankida kaupa või teenust, mis vastab tema vajadustele.

Asjaolu, et kaebaja büroohoones Lelle 22 pole abiruumide paiknemise nõue praegu täidetud,

ei tähenda, et tegemist oleks konkurentsi piirava tingimusega. Piisava konkurentsi olemasolu

tõendab hanke juurde registreeritud huviliste ja taotluse esitanute arv.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. Kaebaja esitas 10.10.2024 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles

taotleb VAKO ja halduskohtu otsuste tühistamist ning kaebuse rahuldamist, kohustamaks

vastustajat vaidlusaluseid hanketingimusi seadusega kooskõlla viima. Apellatsioonkaebuses

jäi kaebaja oma varasemate seisukohtade juurde. Täiendavalt esitatud põhjendused olid

kokkuvõttes järgmised.

Kaebaja ei väidagi, nagu vastustajal ei oleks õigust taotlejate netokäivet kontrollida. Isegi 9

miljoni eurose netokäibe nõue sisuliselt ei ole igal juhul õigusvastane. Õiguspärane saaks see

aga olla ainult siis, kui vastustaja põhjendused oleksid kooskõlas RHS § 100 lg 1 p 4

eesmärgiga. Põhimõtteline küsimus on, kas kvalifitseerimise tingimuse proportsionaalsust

saab kontrollida sõltumata hankija põhjendustest. Iga tingimuse kehtestamiseks peab hankijal

olema mõistlik põhjus ja isegi tingimus, mis on põhimõtteliselt proportsionaalne

hankelepingu esemega, võib olla õigusvastane, kui hankija põhjendused selle kehtestamiseks

on meelevaldsed. Antud juhul ei ole hankija väidetud netokäibe nõude eesmärk nõudega

saavutatav. Netokäive ei näita, et pakkuja on võimeline kandma kulusid, mis kaasnevad hoone

ehitamise või renoveerimisega. Halduskohtu lähenemine on põhimõtteliselt ebaõige. Samuti

on halduskohus ebaõigelt järeldanud netokäibe nõude õiguspärasuse sellest, et see ei ületa

kahekordset hankelepingu eeldatavat maksumust, RHS § 100 lg-st 3 sellist eeldust ei tulene.

5(12)

3-24-2374

Asjakohatud on ka halduskohtu põhjendused, et netokäibe nõude õiguspärasust kinnitaks

eelnenud riigihanke taotlejate või käesoleva riigihanke juurde registreerunud ettevõtjate arv.

Lisaks on asjakohatu halduskohtu seisukoht, et kaebajal on võimalus esitada ühispakkumus

koos oma kontserni teise ettevõttega või tugineda tema netokäibele. Juba VAKO selgitas

õigesti, et kaebajale ei saa ette kirjutada seda, et tuleb esitada ühistaotlus. Vastasel juhul saaks

iga kvalifitseerimistingimust pidada õiguspäraseks, kuna teiste ettevõtjate abil on võimalik ära

täita ükskõik milline tingimus.

A-energiaklassi nõue hoonele on vastuolus objektiivselt põhjendamatute tehnilise kirjelduse

tingimuste seadmise keeluga (RHS § 88 lg 7), mistõttu on asjakohatu halduskohtu seisukoht,

et ka A-energiaklassile mittevastavaid hooneid on võimalik ümberprojekteerida

A-energiaklassile. Tingimus on ebaproportsionaalne, kuna ei ole vajalik – energiatõhusust on

võimalik tõendada ka muudel alustel peale energiaklassi. Halduskohtu väide, et kaebajal on

võimalik pakkuda alternatiivseid lahendusi, on vastuolus kohtu tõdemusega, et vastustajal oli

õigus nõuda just A-energiaklassiga hoonet. Samuti ei põhine kohtu seisukoht seadusel, vaid

kõigest RHS-i kommentaaridel, kus on samuti avaldatud kahtlust, mis on tehnilises

kirjelduses samaväärsuse klausli puudumise õiguslik tagajärg. Läbipaistvuse tagamiseks

peaks see olema RHAD-s selgelt kirjas.

Hoone aburuumide paiknemise osas analüüsis halduskohus ainult laoruumide asukoha

õiguspärasust, jättes tähelepanuta, et abiruumid on RHAD mõttes ka olmekorpus ja rataste

parkla. Erinevalt kohtu hinnangust ei saa hanke juurde registreerunud ettevõtjate arv tõendada

tingimuse õiguspärasust, see ei näita ettevõtja tegelikku soovi hankes osaleda ega võimekust

selleks.

18.11.2024 esitatud täiendavas seisukohas resümeeris kaebaja apellatsioonkaebuse vastuse

valguses sisuliselt oma varasemaid seisukohti. Täiendavalt märkis kaebaja, et puudub alus

jätta apellatsioonkaebust osaliselt läbi vaatamata. Viitamine erinevatele riigihanke

korraldamise üldpõhimõtetele ei tähenda kaebaja seisukohtade muutumist. Samuti tõi kaebaja

uue asjaoluna välja, et vastustaja ei nõua riigihankes hoonele varjendi rajamist, mida Tallinna

linn kõigilt uusarendustelt nõuab.

8. Vastustaja palus oma 21.10.2024 vastuses apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata

ning VAKO ja halduskohtu otsused muutmata. Vastustaja viitas oma varem esitatud

seisukohtadele ja vastas neist lähtudes kokkuvõtlikult apellatsioonkaebuse seisukohtadele.

Muu hulgas leidis vastustaja, et apellatsioonkaebus tuleb jätta läbi vaatamata osas, milles

kaebaja ei vaidlustanud VAKO-s A-energiaklassi nõuet ega abiruumide asukoha nõuet nende

väidetava vastuolu tõttu RHS § 3 p-ga 2, kuna kohus saab lahendada ainult neid nõudeid,

mille vaidlustaja tähtaegselt vaidlustusmenetluses esitas. 20.11.2024 esitatud repliigis märkis

vastustaja, et kaebaja püstitatud küsimus varjendi nõudest ei puutu asjasse, kuna see oleks

hankijast sõltumatu arendaja kohustus, mida vastustaja hankijana ei pea täiendavalt

kehtestama.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Halduskohtu otsus on seaduslik ja puudub alus selle tühistamiseks. Vastustaja on

vaidlusaluste RHAD tingimuste kehtestamise kaalutlusi piisavalt ja oma kaalutluspädevuse

piires põhistanud ning tingimused on õiguspärased. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

otsuse lõppjäreldusega ja ka asja lahendamise seisukohast määrava tähtsusega põhjendustega,

kuid peab siiski ühtse kohtupraktika kujundamise eesmärgil vajalikuks halduskohtu otsuse

põhjendusi kvalifitseerimise tingimust puudutavas osas vastavalt käesoleva otsuse

põhjendustele osaliselt muuta ja täiendada. Ringkonnakohus lahendab esmalt vastustaja

taotluse apellatsioonkaebuse osaliselt läbi vaatamata jätmiseks, seejärel käsitleb

6(12)

3-24-2374

apellatsioonkaebuse aluseks olevaid RHAD tingimusi nende kaebuses esitatud järjekorras

ning viimaks jagab apellatsiooniastme menetluskulud.

Apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmise taotlus

10. Vastustaja on taotlenud apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmist selle punktides 3.27–

3.34 ja 3.35–3.39 esitatud põhjenduste mahus HKMS § 151 lg 1 p 1 alusel osas, milles

kaebaja väidab, et A-energiaklassi nõue ja abiruumide asukoha nõue on vastuolus RHS § 3 p-

s 2 sätestatuga. Vastustaja hinnangul ei ole kaebaja läbinud kohustuslikku kohtueelset

menetlust nende RHAD tingimuste vaidlustamisel ebaproportsionaalsuse kaalutlusel, vaid

üksnes konkurentsi efektiivselt kasutamata jätmise kaalutlusel (RHS § 3 p 3). Analoogse

taotluse esitas vastustaja ka halduskohtule samas mahus kaebuse argumentide osas.

11. Ringkonnakohus jätab taotluse rahuldamata samadel põhjendustel, millest lähtus kaebuse

läbi vaatamata jätmise taotluse rahuldamata jätmisel halduskohus. Vaidluse eseme määravad

halduskohtumenetluses HKMS § 41 lg 1 kohaselt kindlaks kaebuse nõue ja kaebuse alus.

Kaebuse alus on HKMS § 41 lg 2 kohaselt kõigi põhiliste asjaolude kogum, millega seoses

nõue esitatakse.1 RHAD peale esitatud kaebuse sisulise nõudena saab hankeasja menetluses

mõista eelkõige kohustamisnõuet mingi RHAD tingimuse õigusaktidega ettenähtud nõuetega

vastavusse viimiseks, mis tuleneb RHS § 197 lg 1 p-s 5 sätestatud VAKO pädevusest. Kuigi

VAKO ja kohus ei saa asja lahendamisel väljuda vaidlustuse ja kaebuse piiridest, ei määra

vaidluse eset kaebaja õiguslikud põhjendused, st vaidluse eset ei saa piiritleda kitsalt kaebaja

poolt rikkumisele omistatud õigusliku kvalifikatsiooniga. Õiguskirjanduses on selgitatud, et

vaidluse ese kaebaja õiguslikest põhjendustest reeglina ei sõltu. Sõltumata sellest, kui

konkreetset kohustamisotsust on kaebaja soovinud, on tegemist ühe ja sama nõudega, ühe ja

sama haldusakti andmisele (toimingu tegemisele) suunatud kaebusega.2 Sama sündmuse

valguses eri õiguste, õigusaktide või normide rikkumisele viitamine aga ei tähenda

kohustamiskaebuse uut alust.3

12. Halduskohus on õigesti leidnud, et ka sisuliselt ei ole kaebaja õiguslike põhjenduste

täiendamine RHS § 3 p-ga 2 vaidluse eset muutnud. Kaebaja kriitika fookus on üldjoontes

sama, kuna konkurentsi piiramise ja proportsionaalsuse argumendid ei ole teineteisest

olemuslikult erinevad. Kaebaja seisukohtade täiendamist või täpsustamist VAKO

argumentidest tulenevalt ei saa käsitada uute asjaolude esitamisena. Ka Riigikohus on

pidanud uute õiguslike argumentide lisamist kohtueelse menetluse läbinud nõude

põhjendamisel lubatavaks (RKHKo 17.04.2018 nr 3-17-2226, p 15). Samadel kaalutlustel,

nagu halduskohus jättis rahuldamata taotluse kaebuse osaliseks läbi vaatamata jätmiseks, jääb

rahuldamata ka vastustaja taotlus apellatsioonkaebuse osaliseks läbi vaatamata jätmiseks.

Netokäibe nõue

13. Halduskohus on jõudnud kokkuvõttes õigele järeldusele, et vaidlusalune

kvalifitseerimistingimus on proportsionaalne ja seaduslik ning apellatsioonkaebuse

põhjendused ei anna alust jõuda vastupidisele järeldusele. Ringkonnakohus täpsustab siiski

halduskohtu põhjendusi hankija kvalifitseerimistingimuste kehtestamise diskretsiooni ja selle

kohtuliku kontrolli ulatuse osas, mis on käesolevas asjas üheks keskseks vaidlusküsimuseks.

Kaebaja on tuginenud apellatsioonkaebuses väitele, et tulenevalt faktilistest asjaoludest ei saa

netokäibele kehtestatud nõuet pidada sobivaks vastustaja väidetud eesmärgi saavutamiseks,

vaid vastustaja oleks pidanud kehtestama nõude rahaliste vahendite olemasolu tõendamiseks.

1 HKMS-i kommentaaride kohaselt on kaebuse aluseks “elusündmus“ ehk üldistatud asjaolude koosseis, mis

kehtiva õiguse kohaselt on kaebuse rahuldamise eelduseks. – I. Pilving, HKMS § 41 komm. B.II.

Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koost. K. Merusk ja I. Pilving, Juura 2013

2 Samas komm. B.III.2.

3 Samas.

7(12)

3-24-2374

Vastustaja on seevastu esitanud seisukoha, et RHS § 3 p 1 ja p 3 alusel ei saa põhimõtteliselt

vaidlustada RHS § 100 lg 1 p 4 alusel netokäibe nõude esitamist selle sobilikkuse argumendil,

vaid hankijal on EL õigusest tulenevalt vabadus valida, mis liiki kvalifitseerimistingimusi ta

soovib kehtestada.

14. Iseenesest on vastustaja seisukoht õige selles osas, et kvalifitseerimistingimuste valik

RHS §-de 99–101 alusel ei allu kohtulikule kontrollile abstraktselt, st kohus ei saa hankija

eest otsustada ega talle ette kirjutada, milliseid kvalifitseerimistingimusi hankija peaks

kehtestama või kas ta neid üldse kehtestama peaks. VAKO ja kohus saavad anda õigusliku

hinnangu hanketingimustele vaid sellisel konkreetsel kujul, nagu hankija on need RHAD-s

kehtestanud. Samuti märgib vastustaja iseenesest õigesti, et kvalifikatsiooni kontrollimiseks

nõutavate dokumentide ja seeläbi ka kvalifitseerimistingimuste valik ja hankija õigus nende

kehtestamiseks tuleneb RHS-i üle võetud EL direktiividest. Ringkonnakohus rõhutab siiski, et

kvalifitseerimistingimuste valik hankija poolt ei saa olla meelevaldne. Nagu kvalifikatsiooni

kontrollimiseks nõutavate tõendite nomenklatuur, tuleneb otseselt EL õigusest (direktiivi

2014/24/EL art 58 lg 1) ka kvalifitseerimistingimuste proportsionaalsuse ja hankelepingu

esemega seotuse nõue. Ühestki õigusnormist ei tulene, et kvalifitseerimistingimuste valik ei

alluks üldse konkreetsele kohtulikule proportsionaalsuse kontrollile, sh et see ei alluks

proportsionaalsuse kontrollile sobivuse, vajalikkuse või mõõdukuse tasandil.

15. RHS § 98 lg 1 II lauset, mis RHS § 3 p-des 1 ja 2 sätestatud proportsionaalsusprintsiibi

peegeldusena sätestab mh nõude, et kvalifitseerimise tingimused peavad olema hankelepingu

eseme suhtes proportsionaalsed, ei saa tõlgendada ettevõtjate kahjuks oluliselt kitsendavalt,

nagu teeb seda vastustaja. Kui kvalifitseerimistingimus oma liigist ehk olemusest tulenevalt ei

sobi konkreetsel juhul hankelepingu täitmiseks võimeliste ettevõtjate selekteerimiseks, on see

järelikult ebaproportsionaalne just sobimatuse tõttu. Samaaegselt võib taoline tingimus olla

õigusvastane ka RHS § 98 lg 1 mõttes hankelepingu esemega mitteseotuse tõttu.

16. Samuti saab mingit kindlat tüüpi kvalifitseerimistingimuse õiguspärasuse teoreetiliselt

välistada selle ebaproportsionaalsus vajalikkuse tasandil, kus kontrollitakse, kas sama

eesmärki on võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on

vähemalt sama efektiivne. Proportsionaalsusnõuet ei saa kohaldada kitsalt igale kehtestatud

kvalifitseerimistingimusele või sellest tuleneva riive intensiivsusele eraldi. Kuna riigihankest

huvitatud ettevõtja õigusi võivad kvalifitseerimistingimused riivata nii eraldiseisvalt kui ka

kogumis ja koosmõjus, alluvad need iseenesestmõistetavalt kogumis ka proportsionaalsuse

kontrollile. Teoorias ei ole seega välistatud kaebaja esitatud õiguslik käsitlus, et netokäibe

nõue võib olla ebaproportsionaalne, kuna on oluliselt koormavam kui mõni alternatiivne

kvalifitseerimistingimus, mis tagaks vähemalt sama tulemuse. Selles osas tuleb täpsustada ka

halduskohtu põhjendusi otsuse p-s 12. Majanduslikku ja finantsseisundit puudutavatel

kvalifitseerimise tingimustel, mida kontrollitakse RHS §-s 100 nimetatud tõendite alusel, on

küll sarnane eesmärk, kuid kasvõi tulenevalt nõutavate tõendite erinevast tõendamisesemest ei

ole need üksüheselt asendatavad. Kui alternatiivsetest meetmetest tulenev ettevõtjate õiguste

riive intensiivsus on oluliselt erinev, ei saa küsimust, kas netokäibe nõudele eksisteerib

samatõhus alternatiiv, pidada üksnes hanketingimuste sõnastamise otstarbekuse küsimuseks ja

seetõttu täielikult kohtuliku proportsionaalsuse kontrolli alt välistada.

17. Vaidlust ei saa olla selles, et kvalifitseerimistingimused alluvad proportsionaalsuse

kontrollile ka mõõdukuse tasandil. Just netokäibenõude mõõdukust puudutab sealjuures

poolte seisukohtades käsitletud RHS § 100 lg 3 I lause, mis sätestab, et üldjuhul võib hankija

nõuda netokäibe olemasolu summas, mis ei või olla suurem kui kahekordne hankelepingu

eeldatav maksumus. Sellest suurema käibenõude vajalikkust peab hankija põhjendama sama

lõike II lause kohaselt erandlikult RHAD-s. Samas ei tule antud normist alust vastustaja

esitatud järelduseks, mida halduskohus ei ole ümber lükanud, et käibenõue, mis jääb alla

8(12)

3-24-2374

riigihanke eeldatava maksumuse kahekordse väärtuse, ei alluks sisuliselt proportsionaalsuse

kontrollile. Viidatud lõikest saab teha siiski eelkõige vaid järelduse, et sellise tingimuse puhul

ei rakendu täiendav menetluslik norm (tingimuse ennetav põhjendamine), kuid tegemist ei ole

erinormiga RHS § 98 lg 1 suhtes, mis vabastaks hankija kvalifitseerimistingimuste

kehtestamisel hankeesemele vastavuse ja proportsionaalsuse põhimõtete sisulisest tagamisest.

Samuti ei tulene viidatud lõikest pööratud tõendamiskoormust, mis vabastaks hankija enda

kehtestatud kvalifitseerimistingimuse proportsionaalsuse põhistamise kohustusest vaidluse

korral.

18. Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada ka oma varasema praktika (24.09.2020 otsus

haldusasjas nr 3-20-1202, p 10) kohaldumist käesolevas asjas, millele vastustaja on

kohtumenetluses viidanud. Viidatud lahendis asus ringkonnakohus seisukohale, et hankijal on

hanketingimuste kehtestamisel avar kaalutlusruum ning VAKO ja kohtute kontroll selle üle

on piiratud ning kohus saab eelkõige kontrollida, et hankija kehtestatud tingimused ei oleks

ilmselgelt asjakohatud või meelevaldsed; hanketingimused, mis on kõigile potentsiaalsetele

pakkujatele ühtmoodi ebasoodsad või ebameeldivad, kuid mille kehtestamiseks on hankijal

olnud asjakohane ja mõistlik põhjus, võivad küll olla ebaotstarbekad, kuid see ei anna

pakkujale veel õigust nõuda tingimuste muutmist. Erinevalt vastustaja hinnangust, mida

halduskohus ei ole ümber lükanud, on need seisukohad käesolevas asjas kohaldatavad ainult

piiratud ulatuses. Viidatud lahendis olid vaidluse esemeks mitte kvalifitseerimistingimused,

vaid hankelepingu tingimused, mille kujundamisel on hankija vabadus olemuslikult suurem

kui kvalifitseerimise tingimuste puhul.

19. Erinevus tuleneb esiteks sellest, et seadus ei reguleeri valdavalt hankelepingu tingimusi ja

mh proportsionaalsuse põhimõtet saab neile kohaldada üksnes abstraktselt, mitte konkreetsete

õigusnormide tõlgendamise kontekstis. Seevastu kvalifitseerimistingimuste proportsionaalsus

on RHS § 98 lg 1 kohaselt imperatiivne seaduse nõue. Seda erinevust on selgitanud ka

Riigikohus: „Hankija poolt hankemenetluses kehtestatavate nõuete seas eristuvad muu hulgas

hankelepingu esemele ja hankes osalevatele ettevõtjatele esitatavad nõuded. Seda, millist liiki

ja millistele tunnustele vastavat kaupa või teenust soetada, otsustab hankija põhimõtteliselt

omal vabal äranägemisel, eeldusel, et hankija poolt kehtestatavad kriteeriumid on asjakohased

ning kooskõlas läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise põhimõttega (/---/). Seevastu pakkuja

majandusliku ja finantsseisundi ning tehnilise ja kutsealase pädevuse (/---/) hindamisega

seoses on seadusandja /---/ piiritlenud, milliste andmete ja dokumentide esitamist võib hankija

nõuda. Seega võib hankija seada hankes osalevate ettevõtjate ringile piiranguid vaid seaduses

sätestatud juhtudel (vrd ka Euroopa Kohtu 16. detsembri 2008. a otsus asjas nr C-213/07:

"Michaniki", p 43-44).“ (RKHKo 16.11.2011 nr 3-3-1-65-11, p 26) Ehkki viidatud lahend on

tehtud RHS-i 2007. a redaktsiooni alusel, on need põhimõtted üheselt asjakohased ka kehtiva

seaduse kontekstis.

20. Teiseks on lepingutingimuste ja kvalifitseerimistingimuste mõju ettevõtjate huvidele

olemuslikult erinev. Lepingutingimuste liigse ranguse puhul taandub ettevõtja huvide riive

üldjuhul ärilistele riskidele, mida tal on võimalik arvesse võtta pakkumuse maksumuse

kujundamisel ja reeglina (nagu ka lahendis nr 3-20-1202 oli välja toodud) on need kõigile

isikutele ühtmoodi koormavad. Kvalifitseerimistingimused riivavad ettevõtja õigusi oluliselt

intensiivsemalt, olles õiguslikuks lävendiks, mis liigse ranguse korral välistab ettevõtja

riigihankes osalemise. Seetõttu alluvad kvalifitseerimistingimused ka intensiivsemale

kohtulikule kontrollile, mille raames ei saa proportsionaalsuse kontrolli taandada ilmselguse

standardile.

21. Konkreetselt netokäibe osas tuleb siiski rõhutada, et netokäivet puudutava

kvalifitseerimistingimuse ebaproportsionaalsus muul kui nõude liiasuse ehk kitsamas

tähenduses ebaproportsionaalsuse kaalutlusel saab olla üksnes erandlik. Ettevõtjate netokäibe

9(12)

3-24-2374

nõuet on EL seadusandja käsitlenud teiste majandusliku ja finantsseisundi kontrollimiseks

kasutatavate kvalifitseerimistingimuste ja -tõendite seas esmasena. Nimelt sätestab direktiivi

2014/24/EL art 58 lg 3, et (I ja II lause) seoses majandusliku ja finantsseisundiga võib avaliku

sektori hankija kehtestada nõuded tagamaks, et ettevõtjal on lepingu täitmiseks vajalik

majanduslik ja finantsalane suutlikkus. Selleks võib avaliku sektori hankija eelkõige nõuda, et

ettevõtjatel oleks teatav minimaalne aastakäive, sealhulgas teatav miinimumkäive lepinguga

hõlmatud valdkonnas. Ehkki taolist prioriseerimist ei ole sõnaselgelt RHS-i üle kantud ja

RHS § 100 sätestab nõutavad tõendid võrdse loeteluna, ei välista RHS lähtumist EL

seadusandja eesmärgist, et vähemalt eelduslikult saab netokäibe nõude lugeda ettevõtjate

majandusliku ja finantsseisundi kontrollimisel asjakohaseks meetmeks. Järelikult saab selle

ebaproportsionaalsus sobivuse või vajalikkuse tasandil saab olla pigem erandlik ja seotud

spetsiifiliste asjaoludega.

22. Käesoleval juhul ei nähtu kohtule asjaoludest tulenevalt vaidlusaluse netokäibenõude

ebaproportsionaalsust. Ettevõtja varasemate majandusaastate netokäibest (RHS § 100 lg 1 p

4) kaudselt nähtuv majandustegevuse jätkusuutlikkus, mis loob eelduse selle jätkumiseks

hankelepingu sõlmimise järel ja seeläbi ka lepingu täitmise võimekuse eelduse, on

kvalifikatsiooni kontrollimisel legitiimne eesmärk. Netokäibenõude põhimõttelises sobivuses

hankelepingu täitmiseks vajaliku majandusliku jätkusuutlikkuse tõendamiseks ei ole kohtu

hinnangul mõislikku kahtlust ja seda ei nähtu ka kaebaja seisukohtadest. Kaebaja on

vaidlustanud netokäibenõude proportsionaalsuse sisuliselt eelkõige vajalikkuse kaalutlusel:

tema hinnangul näitaks vastustaja soovitud võimekust hankelepingu täitmiseks netokäibest

(RHS § 100 lg 1 p 4) paremini rahaliste vahendite saamise võimaluse (RHS § 100 lg 1 p 1)

kontrollimine, mida kaebajal oleks võimalik tõendada ja mis seega riivaks tema õigusi vähem.

23. Kaebajaga saab nõustuda selles, et kui vastustaja oleks põhjendanud netokäibe nõuet

üksnes hoone ehituskulude rahastamise võimekuse kontrollimise sooviga, võiks tekkida

vähemalt kahtlus nõude proportsionaalsuses vajalikkuse tasandil võrreldes konkreetse

rahasumma kättesaadavuse kontrollimisega. Kohtu hinnangul nähtub aga vastustaja

põhjendustest antud juhul soov kontrollida taotlejate majanduslikku võimekust ja

majandustegevuse jätkusuutlikkuse eeldusi laiemalt kui vaid ehituskulude kandmise osas. Nii

on vastustaja nii vaidlustus- kui kohtumenetluses rõhutanud, et taotlejate majanduslik

võimekus peab tagama kogu kuni 15-aastase üüriperioodi kulude katmise, st

majandustegevuse jätkusuutlikkuse pikaajaliselt, mitte üksnes ühekordse investeeringu

tegemise võime hoone rajamisse või renoveerimisse. Halduskohtule esitatud kaebuse vastuses

on vastustaja selgitanud, et nõude esitamise eesmärk on ilmestada, et ettevõtja oleks mh

eeldatavalt võimeline lepingut ka tulevikus nõuetekohaselt täitma ja vastutama lepingu

täitmisel tõusetuda võivate probleemide eest. Vastustaja seisukohtadest kogumis tuleneb

ringkonnakohtu hinnangul piisav ja hankija diskretsiooni piiridesse jääv põhistus ettevõtjate

majandusliku ja finantsseisundi kontrollimiseks just netokäibele kehtestatud

kvalifitseerimistingimuse kaudu, et täita kohaselt pikaajalist üürilepingut ja kanda sellega

kaasnevat olulist majanduslikku koormust ning riske. Sama eesmärki ei tagaks täiel määral

pelgalt see, kui ettevõtja suudaks hetkel tõendada rahaliste vahendite kättesaadavust hoone

püstitamiseks või renoveerimiseks vajalikus mahus. Kohtule ei nähtu erandlikke asjaolusid,

mis vastustaja valitud meetme vajalikkuse antud juhul välistaksid. Mh ei saa selleks olla ühe

ettevõtjaga seotud asjaolud ja tingimuse mittevastavus tema majandusnäitajatele.

24. Netokäibe nõue on kohtu hinnangul proportsionaalne ka kitsamas tähenduses, mida

VAKO ja halduskohus on asjakohaselt põhjendanud. Vastustaja on põhistanud hankelepingu

täitmisega kaasnevat kulude suurusjärku 9–21 miljonit eurot, millele kaebaja ei ole sisuliselt

vastuväidet esitanud. Arvestades, et suuremat osa sellest finantskoormusest tuleb pakkujal

hankelepingu täitmiseks kanda just täitmise esimestel aastatel, kui toimub hoone rajamine või

10(12)

3-24-2374

renoveerimine, on keskmiselt 3-miljonilise varasema aastakäibe nõue mõõdukas, st

hankelepingu eseme suhtes proportsionaalne ka kitsamas tähenduses. Vastustaja selgitustest

nähtub, et vähemalt hankelepingu täitmise algusaastatel tuleb edukal pakkujal kanda märksa

suuremat finantskoormust, kui on kvalifitseerimistingimusega nõutud varasem käibe

genereerimise kogemus, st osaleda saavad ka ettevõtjad, kellel tegelikult sõlmitava

hankelepinguga samas rahalises mahus majandustegevuse kogemust varasemast ei ole.

Asjakohane on meetme proportsionaalsuse hindamisel ka vastustaja osundus, et ta on

kehtestanud netokäibe nõude kõige vähem konkurentsi piiraval kujul, nõudes andmeid

ettevõtjate kogu majandustegevuse netokäibe kohta keskmise näitaja alusel, seadmata

tingimusi käibele mingis kitsamas valdkonnas või kindlal aastal.

25. Nõude mõõdukuse saaks teoreetiliselt välistada see, kui vastustaja oleks oluliselt eksinud

hankelepingu täitmise kulude hindamisel ja riigihanke eeldatava maksumuse määramisel

sellises ulatuses, et varasema netokäibe nõue oleks tegelike pakkuja kuludega võrreldes

ebaproportsionaalselt suur. Kaebaja ei ole midagi sellist väitnud. Ehkki vastustaja soovib

sõlmida üürilepingut, milleks võib pakkuda ka olemasolevat hoonet, on ta samas esitanud

lepinguesemele väga spetsiifilised nõuded, mis sisuliselt eeldavad igal juhul mahukate

ehitustööde teostamist ning on seetõttu korraldanud ka riigihanke vormiliselt ehitustööde

riigihankena. Seega ei ole tõenäoline, et mõnel ettevõtjal juba oleks olemas hoone, mis

vastaks riigihanke tehnilisele kirjeldusele olemasoleval kujul, ilma mahukate ehitustöödeta ja

selleks vajalike suurte rahaliste investeeringuteta. Kaebaja ei ole ka väitnud, et hankelepingu

täitmisega tegelikult vastustaja nimetatud suurusjärgus kulusid ei kaasneks, vaid on

apellatsioonkaebuses möönnud, et põhimõtteliselt võiks kehtestatud käibenõue summa

poolest olla proportsionaalne.

26. Ringkonnakohus korrigeerib halduskohtu põhjendusi selles osas, et kaebaja võimalus

esitada ühispakkumus või tugineda hankemenetluses teise isiku näitajatele, milline võimalus

on RHS § 103 alusel igal ettevõtjal, ei saa iseenesest mõjutada hinnangut

kvalifitseerimistingimuse õiguspärasusele ega välistada kaebaja subjektiivsete õiguste riivet.

Kuna kvalifitseerimistingimuse proportsionaalsust tuleb hinnata objektiivselt suhtes

hankelepingu esemesse, mitte kaebaja ega mõne muu ettevõtja majanduslikku võimekusse, ei

puutu seejuures asjasse ka kaebaja võimalik kuulumine suurema kontserni koosseisu või mis

tahes muud tema majandus- ja omandisuhted. Sarnaselt ei saa kvalifitseerimistingimuse

proportsionaalsus oleneda ka taotlejate hulgast mõnes varasemas sarnases riigihankes või

antud riigihanke juurde registreerunud ettevõtjate hulgast. Need asjaolud ei ole siiski

arusaadavalt olnud halduskohtu otsuse tegemisel määrava tähtsusega ega mõjuta ka

ringkonnakohtu järeldusi.

Energiaklassi ja abiruumide paiknemise nõuded

27. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega hankelepingu esemeks oleva hoone

A-energiaklassi nõude ja abiruumide paiknemise nõude osas ning HKMS § 201 lg 4 alusel ei

korda neid. Mõlema nõude puhul on vastustaja asjakohaselt põhistanud oma vajadusi ja

kaalutlusi hankelepingu esemele just selliste nõuete kehtestamiseks. Riigikohus on

pikaajalises praktikas tunnustanud hankija vabadust omal äranägemisel otsustada, millist liiki

ja millistele tunnustele vastavat kaupa või teenust soetada, kui kehtestatud kriteeriumid on

kooskõlas läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise põhimõttega (vt nt ülal viidatud lahend nr 3-3-1-

65-11).

28. Energiaklasside näol on tegemist EL tasandil ühtlustatud regulatsiooniga hoonete

energiatõhususe tagamiseks. RHS § 87 lg 4 p 1 kohaselt võivad ehitustöödele esitatavad

nõuded hõlmata muu hulgas keskkonnahoidlikkuse kriteeriume, sama tuleneb tehnilise

kirjelduse koostamise nõuetest RHS § 88 lg-s 1. Halduskohus on õigesti osundanud, et isegi

11(12)

3-24-2374

kui kaebaja soovib pakkuda riigihankes hoonet, mis formaalselt ei ole A-energiaklassile

projekteeritud, kuid mis tegelikult kõigile nõuetele vastab, ei ole hankijal alust pakkumust

samaväärsuse põhimõttest tulenevalt tagasi lükata. Tegemist on universaalse printsiibiga, mis

annab pakkujale sõltuvalt tehnilise kirjelduse koostamise viisist ja asjakohasest tõendamist

vajavast tingimusest RHS § 114 lg-te 3–7 alusel õiguse tõendada pakkumuse sisulist vastavust

ka muude tõenditega. Kaebaja ei ole vastustanud ka VAKO ja halduskohtu seisukohta, et

olemasolevate ja uuena rajatavate hoonete pakkujate võrdse kohtlemise tagab mh võimalus

olemasolevad hooned vastavalt energiaklassi nõuetele ümber projekteerida. Olukorras, kus

hankelepingu täitmine eeldab igal juhul väga mahukaid ehitustöid, ei saa nõuet pidada

ebaproportsionaalseks. Asjakohaseks tuleb pidada ka halduskohtu seisukohta, et olukorras,

kus alates aastast 2019 püstitatud hooned peaksid vastama A-energiaklassi nõuetele

õigusaktist tulenevalt, võiks hoopis vanemate hoonete puhul sellise nõude mittekehtestamine

tuua kaasa ebavõrdse kohtlemise ja põhjendamatu eelise andmise.

29. Hoone ruumijaotuse, sh abiruumide paiknemise nõude puhul on tegemist hankelepingu

eseme määratlemisega hankija poolt, mis on hankija vabadus. Riigihankes osalev ettevõtja ei

saa nõuda, et hankija soetaks asja, mida ettevõtja sooviks pakkuda, vaid pakkuda saab sellist

asja, mida hankija soovib osta või antud juhul üürida. Hankijat ei saa sundida soetama asja,

mis tema vajadustele ei vasta või mis sunniks teda oma tööprotsesse muutma või ümber

kujundama. Vastustaja on antud juhul ruumide kasutusvajadust ka sisuliselt põhistanud ja

kohtule ei nähtu, et kehtestatud hankeeseme nõuded oleksid diskrimineerivad, mõnda

konkreetset pakkujat eelistavad või mingil moel ebaproportsionaalsed.

30. Ilmselt kaebuse esemega seostamatuks ja asjakohatuks tuleb lugeda kaebaja täiendavas

seisukohas esitatud väited hoonele varjendi rajamise nõude kohta, kuna seda ei ole kaebuses

vaidlustatud.

31. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

Menetluskulude jaotus

32. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud HKMS

§ 108 lg 1 alusel kaebaja kanda.

33. Vastustaja on esitanud 13.11.2024 ringkonnakohtule taotluse menetluskulude

väljamõistmiseks summas 2477 eurot ja 50 senti (ilma käibemaksuta), mille tekkimine on

tõendatud Advokaadibüroo Sorainen OÜ 31.10.2024 arvega nr 5193/24EE ja 13.11.2024

arvega nr 5249/24EE. Menetluskulude nimekirja kohaselt on vastustajale osutatud seoses

haldusasja menetlusega ringkonnakohtus õigusabi 13,8 töötunni mahus keskmise

tunnihinnaga 179,52 eurot (ilma käibemaksuta). Vastustaja on kinnitanud, et on

käibemaksukohuslane ja sellest tulenevalt ei taotle õigusabikulule lisanduva käibemaksu

väljamõistmist.

34. Kohtu hinnangul on nimetatud kulud kooskõlas asjas esitatud seisukohtade mahu ja

keerukusega ning seega HKMS § 109 lg 6 mõttes vajalikud ja põhjendatud. Taotletud kulud

tuleb kaebajalt vastustaja kasuks välja mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)

12(12)