2-22-124833/67 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtuasja number

2-22-124833

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. november 2024. a, Tallinn

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Maris Kuurberg ja Gea Lepik

Kohtuasi

TJV Holding OÜ hagi OSAÜHING BIRGER

vastu põhivõla 5068,01 euro ja viivise 4931,99

euro saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 08.11.2023 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

TJV Holding OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

10 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): TJV Holding OÜ (registrikood

14647248), lepinguline esindaja advokaat Merili

Laansoo

Kostja (vastustaja):

OSAÜHING BIRGER

(registrikood 10579797), lepinguline esindaja Meelis

Leis

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 08.11.2023 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta

otsuse põhjendusi.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

2-22-124833

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb

kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagejate nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. TJV Holding OÜ (hageja) esitas 12.07.2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse OSAÜHINGULT BIRGER (kostja) 8000 euro saamiseks. Kohus 10.08.2022 lõpetas

maksekäsu kiirmenetluse kostja vastuväite tõttu ja andis nõude üle Harju Maakohtule

menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 29.08.2022 hagiavalduse kohaselt palub hageja

kostjalt hageja kasuks välja mõista 5068,01 eurot tasumata arvete eest ja viivis 4931,99 eurot

alates arvete sissenõutavaks muutumisest kuni 28.08.2022.

2. Pooled sõlmisid 07.10.2019 tööjõu rendilepingu (edaspidi ka: leping), mille kohaselt

varustas hageja kostjat vabade ametikohtade täitmiseks tööjõuga ja kostja kohustus maksma

talle selle eest töötajate renditasu iga kahe nädala tagant (14 päeva) arvete alusel.

3. Hageja osutas kostjale kokkulepitud teenust ning väljastas selle eest 23.12.2019 kostjale

arve nr BG1127 summas 2443,48 eurot ja 14.01.2020 arve nr BG1133 summas 2624,53 eurot,

mida kostja ei ole tähtaegselt tasunud.

4. Hageja ütles pooltevahelise lepingu 30.06.2022 üles ja tegi tasaarvestuse avalduse kostja

poolt lepingu sõlmimisel tasutud tagatisrahaga 6912 eurot.

5. Hagejal on õigus nõuda viivist lepingu p 6.8 kohaselt 0,25% päevas. 28.08.2022 seisuga on

arve nr BG1127 järgne viivis 5962,09 eurot ja arve nr BG1133 järgne viivis 6272,63 eurot.

Tasaarvestuse tulemusel peab kostja tasuma kokku 10 390,73 eurot (tasumata arved summas

5068,01 eurot + tasumata arvete eest viivis summas 5322,72 eurot ning täiendavalt lisandub

jooksev viivis kuni nõude tasumiseni). Hageja vähendab nõuet 10 000 euroni.

6. Kostja väitel on nõuded tasaarvestatud 03.01.2020 ja 14.01.2020, kuid kostjal ei olnud

sellel hetkel õigust hagejalt nõuda samaliigilise kohustuse täitmist. Sellel hetkel ei olnud

lepingu tagatisraha muutunud sissenõutavaks, hagejal puudus kohustus see tagastada. Kostja

viide tagatisraha tagastamise nõudele 21.10.2019 seoses Bangladeshi keevitajatega ei puutu

asjasse. Tagatisraha tagastamise olukord on reguleeritud pooltevahelises lepingus p-s 6.6 ja

toona sellist olukorda ei esinenud. Kostja andis 27.10.2019 hagejale alternatiivsed valikud

ning hageja oli nõus koostöö nimel garantiikirja andma. Seega ei olnud tagatisraha muutunud

sissenõutavaks. Tasaarvestamine pole ka eluliselt usutav, kuna jääb arusaamatuks, mis oli

põhjuseks, mis tasaarvestuse tingis ning miks oleks seda pidanud tegema just nende arvetega

ja mitte varasematega või hilisematega. Poolte vahel puudub kokkulepe tasaarvestuse osas.

Tasaarvestuse avaldus pole teisele poolele kätte toimetatud. Kostja pole põhistanud, mil viisil

on väidetav avaldus 03.01.2020 tehtud. Kostja arusaam, et nõuete lõppemine on tõendatud

2-22-124833

sellega, et hageja igas järgnevas kirjas eelmisi kohustusi meelde ei tuletanud, on väär.

Raamatupidamislike aruannetega ei saa tõendada, et tasaarvestuse avalduse kätte toimetamise

eeldus on täidetud.

7. Hageja ei ole tegutsenud pahauskselt või heade kommete vastaselt. Hageja nõue tuleneb

pooltevahelisest lepingust ning on tingitud kostjapoolsest lepingu rikkumisest. Seaduslikul

alusel kohtusse pöördumine või lepingus kokkulepitu täitmise nõue ei saa olla heade kommete

vastane käitumine. Samuti ei ole viivise küsimine iseenesest vastuolus hea usuga. Lepingu

punktist 6.6 nähtub selgelt, et tasaarvestada võib esiteks kirjaliku kokkuleppe alusel ning

teiseks võib tasaarvestada nii jääksumma kui muud võimalikud kohustused. Hageja ei nõua

põhinõuet ületavaid kõrvalnõudeid ega ebamõistlikku viivist. Hageja hinnangul ei ole

majandustegevuse puhul ebamõistlik ka 0,25% viivis.

8. Hageja vaidleb vastu kostja protsessuaalse tasaarvestamise vastuväitele. Hagejal ei ole

kostja ees võlgnevusi. Hageja ei võlgne kostjale 232,20 eurot. Hageja on antud nõuded kostja

nõuetega tasaarvestanud. Kostja saatis 27.04.2021 hagejale kokku 6 arvet ning palus need

tasaarvestada. Kostja on hagejale ka nimetatud summa võrra vähem tasunud 28.04.2021

väljastatud arve nr BG1313 eest. Hageja ei tunnista arvetega nr 63305 ja 63766 seotud

nõudeid ning seetõttu need kohustustena hageja aruandes ei nähtu. Nimetatud kohustused ei

ole tekkinud. Arve nr 63305 esitas kostja hagejale aluseta, kuna kõnealusel perioodil ei olnud

hageja ametlikult kostjale arves kajastuvaid isikuid tööle suunanud. Kui hageja kostja

tähelepanu sellele juhtis, siis tegi kostja kreeditarve. Arve nr 63766 esitamise alus on

arusaamatu. Arve kauba koodist (kood 20) nähtub, et tegu pole sellise kaubaga, millega kostja

tavapäraselt hagejale arved esitas (kood 13). Kostja on arve esitanud 04.10.2022, kuid hageja

on lepingu üles öelnud 30.06.2022. Hagejal puudub arve aluseks olev kohustus, tegemist on

peale lepingu ülesütlemist ja nõude esitamist fiktiivselt vormistatud arvega.

Kostja vastuväited

9. Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Hagejal puudub nõue kostja vastu. Hageja põhinõue

summas 5068,01 eurot on poolte kokkuleppel tasaarvestatud 03.01.2020 ja 14.01.2020 kostja

poolt hagejale makstud tagatisrahaga 6912 eurot. Seega võlgneb hageja kostjale 1843,99 eurot

(6912-5068,01).

10. Hageja saatis 18.10.2019 kostjale Bangladeshi keevitajate andmed. Selgus, et osa neist

viisasid ei saanud. Kuivõrd kostja ei saanud soovitud tööjõudu hageja vahendusel ning kostjal

tekkis kahtlus hageja vahendustegevuse osas tervikuna, esitas kostja pärast tagatisraha 6912

euro tasumist 17.10.2019 hagejale 21.10.2019 nõude tagatisraha tagastamiseks. Kuivõrd

hageja ei soovinud tagatisraha 6912 eurot tagastada, väljastas 21.10.2019 hageja juhatuse liige

garantiikirja tagatisraha tagastamise tagatisena.

11. Hageja palus tasuda 03.01.2020 e-kirjas arve nr BG1127. Samal päeval leppisid pooled

hageja ettepanekul kokku, et hageja arve nr BG1127 tasutakse kostja poolt makstud

tagatisraha 6912 euro arvel ehk teostatakse poolte kokkuleppel nõuete tasaarvestus, mille

tulemusena arvel BG1127 väljenduv nõue lõpeb. Hageja arve nr BG1133 tasaarvestasid

pooled tagatisrahaga kokkuleppel 14.01.2020. 14.01.2020 e-kirjas puudub viide, et varasem

arve nr BG1127 on tasumata. Järelikult poolte kokkulepe tagatisraha ja arve nr BG1127

tasaarvestuse osas oli täidetud. Alles 15.09.2020 tuli hagejalt märgukiri tasumata arvete

tasumise palvega, kuid selles kirjas viidati arvetele BG1224 ja BG1225, mitte arvetele

BG1127 ja BG1133.

2-22-124833

12. Poolte vahel 11.10.2019 sõlmitud tööjõu rendilepingu p 6.6 järgi võib rendileandja

kirjalikul kokkuleppel kasutajaettevõtjaga tasaarveldada tagatisrahast kasutajaettevõtja poolt

tasumata arvete jääksumma ja muud võimalikud kohustused. Isegi juhul, kui kostja võlgneks

hagejale tasumata arvete jääksumma, tuleb see tasaarvestada tagatisrahaga. Seega on poolte

vahel kokku lepitud võlakohutuste täitmise järjekord ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 88 lg 8

nõuete täitmise järjekord ei kohaldu. Hageja on pahatahtlikult paisutanud võlanõuet

kõrvalnõuete võrra.

13. Kostja ei tunnista 30.06.2022 hagejapoolset nõuete tasaarvestust, sest vastastikused

nõuded olid tasaarvestatud kokkuleppe alusel juba 03.01.2020 ning 14.01.2020.

14. Hageja ei ole põhjendanud, et põhinõuet ületava viivisenõude osas oleks tal tekkinud

kahju. Hageja poolt koostatud ulatusliku viivise arvestus ilmestab asjaolu, et hagejal kas pole

nõuet või on nõue jäänud aastateks unarusse eesmärgiga vahetult enne nõude aegumise tähtaja

saabumist luua mulje enam kui kahekordsest kõrvalnõudest: väidetud põhinõudele 2443,48

eurot on loodud juurde kõrvalnõue 5962,09 eurot ning väidetud põhinõudele 2624,53 eurot on

loodud juurde kõrvalnõue 6272,63 eurot. Kostja taotleb viivise vähendamist juhul, kui kohus

leiab, et hageja põhinõue on olemas.

15. 10.07.2023 menetlusdokumendis esitas kostja tasaarvestuse vastuväite. Hagejal on

kostja ees võlgnevus 30.03.2021 arvest nr 61541 summas 120 eurot (maksetähtajaga

13.04.2021), 01.03.2022 arvest nr 63065 summas 112,20 eurot (maksetähtajaga 16.03.2022)

ning arvetest nr 63305 ja 63766. Kokku võlgneb hageja kostjale 1335 eurot, millise nõude

tasaarvestab kostja hageja nõudega.

Maakohtu otsus ja põhjendused

16. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

17. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et: hageja ja kostja vahel oli sõlmitud tööjõu

rendileping; kostja tasus 16.10.2019 esitatud arve nr BG1077 alusel 17.10.2019 hagejale

tagatisraha 6912 eurot; hageja väljastas kostjale 23.12.2019 arve nr BG1127 summas 2443,48

eurot tasumise tähtajaga 27.12.2019 ja 14.01.2020 arve nr BG1133 summas 2624,53 eurot

tasumise tähtajaga 16.01.2020; hageja andis kostjale 27.10.2019 garantiikirja; hageja ütles

pooltevahelise lepingu üles 30.06.2022.

18. Poolte vahel puudub vaidlus ka selles, et pärast hageja poolt kostjale garantiikirja

andmist sõlmisid pooled lepingu lisad 2 ja 3, mille alusel hageja vahendas kostjale 2019. aasta

48.-49. nädalal ühe tõstukijuhi ning ühe köögi- ja majandustöölise. Lisade 2 ja 3 eest esitas

hageja kostjale vaidlusalused arved, mille tasumist hakkas hageja nõudma 30.06.2022 lepingu

ülesütlemisel. Seega on kostjal kohustus tasuda hagejale arvete nr BG1127 ja BG1133 eest

kokku 5068,01 eurot.

19. Hageja arvestas lepingu ülesütlemisel 30.06.2022 kostja viivise võlgnevusest (12 234,72

eurot) maha tasutud tagatisraha 6912 eurot. Kostja leidis, et hagejal ei ole nõuet, kuna kostja

tasaarvestas 2020. aasta jaanuaris hageja nõude enda tagatiseks makstud nõudega.

19.1.

Tööjõu rendilepingu punkti 6.6 kohaselt tagastab rendileandja tagatisraha täies ulatuses

kasutajaettevõtjale kahe nädala jooksul pärast renditöötaja kasutajaettevõtjast töölt lahkumist;

kui lahkunud töötaja asendatakse teise töötajaga, siis tagatisraha ei tagastata ja see jääb

asendatud töötaja tagatisrahaks. Rendileandja võib kirjalikul kokkuleppel kasutajaettevõtjaga

2-22-124833

tasaarveldada tagatisrahast kasutajaettevõtja poolt tasumata arvete jääksumma ja muud

võimalikud kohustused.

19.2.

Lepingut, selle lisasid, hageja esitatud arveid ja 15.08.2023 istungil antud ütlusi

kogumis hinnates leidis kohus, et võimalik ei ole tuvastada, millal täpselt kostja hageja

arvetest nr BG1127 ja BG1133 tuleneva summa 2019. aasta oktoobris tasutud tagatisrahaga

tasaarvestas. Seda asjaolu ei saa tõendada ainult kostja või hageja raamatupidamise

väljavõtetega, 13.02.2020 e-kirjaga, mis viitab 2020. veebruaris kostja juures käimisele, või

toimunud kirjavahetuses arvete tasumise meeldetuletuste puudumisega.

19.3.

Asja materjalidest nähtub ja pooltel ei ole selle üle ka vaidlust, et kostjal oli hagejale

vaidlusaluste arvete tasumise hetkeks tekkinud ettemaks 6912 eurot. Lepingu punkti 6.6

kohaselt ei kohustunud kostja hagejalt tagatisraha tagasi nõudma, vaid hagejal oli kohustus

tagatisraha tagastada. Viidatud lepingu sättest ei tulenenud kostjale kohustust tagatist nõuda.

Kostja vastu nõude tekkimisel oli hagejal võimalus esmalt tasaarvestada tagatisena tasutud

nõue. Hea usu põhimõttega ei saa kooskõlas olevaks pidada hageja käitumist, kus hageja jätab

tagatisena tasutud raha enda kasutusse, ei tasaarvesta seda esimesena tekkivate võlgnetavate

arvetega ning arvestab lepinguliste suhete lõppemisel n.ö tasumata arvete eest esmalt viivise,

millelt arvestab maha tagatiseks tasutud raha. Hageja soovis peale esimeste arvete esitamist ja

kostjale tööjõu vahendamise ebaõnnestumist kostja lepingulise suhte jätkumist ja oli seetõttu

valmis andma ka garantiikirja. Lepingu lisast 1, garantiikirjast ja garantiikirja andmisele

eelnenud kirjavahetusest nähtub, et tegemist oli tööjõu vahendamise eest tehtud ettemaksuga.

Hageja ei ole tõendanud, et kostja pidi lepingust tulenevalt tasuma tagatisraha, mis polnud

seotud konkreetsete töötajatega. Tagatisraha töötajatega seotus nähtub lepingu punktist 6.5,

mille kohaselt kostja kohustus enne töötaja tööle asumist, kuid mitte hiljem kui viie päeva

jooksul alates lepingu kehtima hakkamisest, tasuma hagejale tagatisraha, mille määr võrdub

kahe nädala normtöötundide (80 tundi) tasuga töötaja kohta, võttes aluseks lepingulisas

fikseeritud tunnitasu. Juhul, kui tegemist oleks olnud tagatisega, mis oleks pidanud hagejale

jääma lepingu lõppemiseni, siis poleks hagejal olnud põhjust arvestada tasu lisa 1 sõlmitud

kokkuleppe alusel ning hageja juhatuse liikmel ei oleks olnud vaja anda garantiid.

19.4.

Hageja ei ole usutavaks muutnud asjaolu, et pooled sõlmisid kõik kokkulepped

kirjalikult. Hageja endine juhatuse liige ME kinnitas tunnistajana ütlusi andes, et tagatise

tagastamist arutati suuliselt ja eraldi selle kohta kokkulepet ei sõlmitud.

19.5.

Seega ei saanud hageja arvestada vaidlusalustelt arvetelt viivist, sest hageja oli tagatise

arvestanud kõnealuste arvete katteks juba 2020. aasta alguses. See, millal tasaarvestus täpselt

teostati, ei ole oluline, kuid see toimus hiljemalt lepingu ülesütlemisel 30.06.2022.

20. Kuna hageja põhinõue jääb rahuldamata, puudub vajadus menetlusliku

tasaarvestusavalduse ja selle tõendamiseks esitatud tõendite hindamiseks.

Apellatsioonkaebus

21. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus

otsus, millega hagi rahuldada.

22. Hageja ei nõustu kohtu järeldusega, et tähtsust ei oma, millal täpselt tasaarvestus on

tehtud. Kuivõrd tasaarvestuse avaldus on tahteavaldus, siis tuleb tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 kohaselt tuvastada, millal see on kätte toimetatud. Seega on vajalik

vähemalt tuvastada viis, kuidas tasaarvestus tehti.

2-22-124833

23. Samuti ei ole kohus põhjendanud, millistele tõenditele tuginedes on võimalik väita, et

tasaarvestus on toimunud. Kostja ainsad otsesed tõendid, mis väidetavat tasaarvestust

käsitlesid, olid kostja seadusliku esindaja ja tunnistaja ütlused. Need isikulised tõendid olid

aga vastuolus kostja kirjalike tõenditega. Eelkõige tasaarvestuse aja toimumise osas, kuna

kostja raamatupidamisdokumentide kanded näitavad väidetava tasaarvestuse toimumist

30.12.2019 ja 14.01.2020, samas isikud väitsid tasaarvestuse toimumist 15.01.2020. Kostja

raamatupidamisdokumentide kande numbrid ei viita, et väidetav tasaarvestus oleks kuidagi

seotud tagatisraha arvega nr BG1077. Kostja-poolset tasaarvestust ei toimunud, sh ei

toimunud seda 2020. a jaanuaris.

24. Kohtu seisukoht, et tegemist oli ettemaksuga, on väär. Hageja ega kostja ei ole

menetluslikes dokumentides tagatisrahana makstud 6912 eurot kordagi käsitlenud

ettemaksuna. Kohus peab lepingut tõlgendama esmajärjekorras siiski vastavalt poolte

tegelikult tahtele. Maakohus pole pooltele ka selgitanud, et asja lahendamisel on võimalik

tagatisraha käsitleda kui ettemaksu. Lepingu lisa 1 ei käsitle tagatisraha mitte ühelgi moel.

Lepingu p 6.5 järgi arvutatakse tagatisraha suurus lepingu lisas märgitud andmete põhjal.

Samuti ei ava garantiikiri tagatisraha mõistet. Ka ei saa garantiikirja andmisele eelnenud

kirjavahetusest järeldada, et tegu oleks olnud ettemaksuga. Hagejal oli lepingust tulenevalt

õigus nõuda tagatisraha iga sõlmitud lepingu lisa alusel. Tagatisraha arve nr BG1077

väljastati kostjale 16.10.2019 ning garantiikiri 17.10.2019, kuid vaidlusalused arved koostati

lepingu lisade 2 ja 3 alusel, mis allkirjatati 13.11.2019 ja 17.12.2019. Tagatisraha ei olnud

mõeldud ettemaksuna, vaid kostja kohustuste täitmise tagatisena seni kuni kostja kasutab

renditöötajat. Kuna tegu ei olnud ettemaksuga, siis on hageja hinnangul väär ka kohtu

järeldus, et hageja viited tagatise tagastamise arvestusel VÕS § 88 lõikele 8 on asjakohatud.

25. Üllatuslik on maakohtu märkus, et hageja ei ole muutnud usutavaks, et juhul, kui kostja

oleks jäänud kohe esimese kolme kuu eest võlgu kahe tööjõu vahenduse eest kokku üle 5000

euro, siis oleks hageja soovinud kostjaga lepingut nii pikalt jätkata ja juhatuse liige anda

lisaks ka isikliku garantii. See on ka alusetu, kuna garantii andmise ajal ei olnud võlgnevus

tekkinud ega hagejale ka teada.

26. Väär on kohtu seisukoht, et hageja ei ole tõendanud, et kostja pidi lepingust tulenevalt

tasuma tagatisraha, mis polnud seotud konkreetsete töötajatega. Maakohus oleks pidanud

hagejale selgitama antud asjaolu täiendava tõendamise vajadust. Maakohtu tõlgendus on ka

ilmselges vastuolus reaalse olukorraga, sest konkreetsete isikute lubamine ja teenuse

osutamise sidumine konkreetsete isikutega ei ole teostatav. Alles pärast lepingu lisa sõlmimist

hakkab hageja renditöötajaid otsima ning seega ei saagi hageja sõlmida kokkulepet

konkreetsete töötajate kasutamise osas. Hageja saab lubada vaid töötajate arvu ning seda on

hageja ka teinud.

27. Hageja ei nõustu, et lepingu punkti 6.6 kohaselt ei kohustunud kostja hagejalt tagatisraha

tagasi nõudma, vaid hagejal oli kohustus tagatisraha tagastada. Hagejal tekib selline kohustus

vaid kindlate eelduste realiseerumisel, mitte abstraktselt ning selliseid eeldusi lepingu

kehtivuse ajal ei esinenud.

28. Hea usu põhimõte saab olla kohaldatav alles siis, kui teised seaduses sätestatud

võimalused kohase käitumisreegli tuletamiseks on ammendunud. Kuna kohus on lahendis

leidnud, et lepingut ja muid materjale tõlgendades on tal olnud võimalik arvamus kujundada,

siis ei saa kohus samaaegselt tugineda hea usu põhimõttele. Hageja hinnangul ei käitunud ta

vastuolus hea usu põhimõttega, kuna hagejal puudus kohustus konkreetne tagatisraha

2-22-124833

tagastada või tasaarvestada ning selline kohustus ei tule hagejale tema hinnangul ka

ettevõtetele omistatavast käitumisstandardist.

29. Nii kostja seaduslik esindaja kui tunnistaja ME kinnitasid, et jaanuari lõpus oli neil tööl

vähemalt 5 inimest. Seega on ka eluliselt usutav, et puudus vajadus tagatisrahasid edasi-tagasi

kanda ning lubatud renditöötajad alustasid kostja juures töötamist. Lisadega 1-3 oli hageja

lubanud teenust osutada kokku 8 renditöötajaga. Seega kui hageja oleks kostja kohustused

tagatisrahaga tasaarvestanud, oleks hageja esitanud uue tagatisraha arve. Praegusel juhul

jõuab kohus arusaamani, et kuna hageja on tagatisraha küsinud, siis oleks tal olnud ka

kohustus tasaarvestada. Selline tõlgendus on aga otseses vastuolus tagatise andmise põhimõte

ja eesmärgiga, kuna hageja jääb tagatise nõudmise tõttu kehvemasse positsiooni. Ka oleks

selline tõlgendus vastuolus lepinguvabaduse põhimõttega.

30. Maakohus jättis tähelepanuta, et kostja on hagejale tasunud 13.11.2019 ehk peale hageja

poolt garantiikirja väljastamist ning peale väidetava tagatisraha tasumise nõude esitamist,

täiendavalt 1036,80 eurot. Kui 2019. a novembris oleks esinenud olukord, kus kostja polnud

teenusega rahul ja poleks olnud veendunud renditöötajate saabumises, tagatisraha oleks

muutunud sissenõutavaks või tagatisraha eesmärk oleks olnud ettemaks, siis ei oleks kostja

kandnud hagejale täiendavat tagatist.

31. Hageja ei nõustu, et hageja ei ole kohtu jaoks usutavaks muutnud asjaolu, et pooled

sõlmisid kõik kokkulepped kirjalikult. Hageja on esitanud tõendi pooltevahelise lepingu näol,

mis näeb sõnaselgelt ette kirjaliku vormi nõude. Tunnistaja ME kinnitas, et kokkulepped olid

kirjalikud.

32. Kuna kostja loobus 18.10.2023 istungil tõendite kasutamisest, mille väljanõudmisega

tekkisid pooltel arvestatavad menetluskulud ja mis oluliselt venitas menetlust, ei ole

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 169 mõttega kooskõlas jätta kõik menetluskulud

hageja kanda. Samuti on menetluse venimise tinginud kostja taotlused tunnistajate üle

kuulamiseks, mis ei vähendanud kostja tõendamisvajadust.

Menetlusosaliste seisukohad

33. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

34. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid

kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus

jääb rahuldamata.

35. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja kostja vahel oli 07.10.2019 sõlmitud tööjõu

rendileping ning kostja tasus 16.10.2019 esitatud arve nr BG1077 alusel 17.10.2019 hagejale

tagatisraha 6912 eurot. Samuti pole vaidlust selle üle, et hageja väljastas kostjale 23.12.2019

arve nr BG1127 summas 2443,48 eurot tasumise tähtajaga 27.12.2019 ja 14.01.2020 arve nr

BG1133 summas 2624,53 eurot tasumise tähtajaga 16.01.2020. Pooled ei vaidle, et nimetatud

arved kuulusid kostja poolt tasumisele, kuid pooled vaidlevad selle üle, kas arvetest nr

BG1127 ja BG1133 tasumisele kuuluv summa (5068,01 eurot) tasaarvestati kostja poolt

tasutud tagatisrahaga (6912 eurot).

2-22-124833

36. Maakohus leidis lõppjäreldusena õigesti, et hagi tuleb jätta rahuldamata, kuid jõudis

selleni osaliselt ebaõigetel põhjendustel. Maakohus hindas kohtule esitatud tõendeid ja

järeldas nendest õigesti, et pooled leppisid kokku arvetest nr BG1127 ja BG1133 tasumisele

kuuluva summa (5068,01 eurot) tasaarvestamisega kostja poolt tasutud tagatisrahaga (6912

eurot). Kuid ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et 6912 euro suuruse tagatisraha näol oli

tegemist ettemaksuga ning et nõuete tasaarvestamise aega pole võimalik tuvastada.

Ringkonnakohus muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.

36.1.

07.10.2019 tööjõu rendilepingu p 6.5 kohaselt tasub kasutajaettevõtja enne renditöötaja

tööle asumist, kuid mitte hiljem kui viie päeva jooksul alates lepingu kehtima hakkamisest,

rendileandjale tagatisraha, mille määr võrdub kahe nädala normtöötundide (80 tundi) tasuga

töötaja kohta, võttes aluseks lepingulisas fikseeritud tunnitasu. Lepingu p 6.6 kohaselt

tagastab rendileandja tagatisraha täies ulatuses kasutajaettevõtjale kahe nädala jooksul pärast

renditöötaja kasutajaettevõtjast töölt lahkumist; kui lahkunud töötaja asendatakse teise

töötajaga, siis tagatisraha ei tagastata ja see jääb asendatud töötaja tagatisrahaks. Rendileandja

võib kirjalikul kokkuleppel kasutajaettevõtjaga tasaarveldada tagatisrahast kasutajaettevõtja

poolt tasumata arvete jääksumma ja muud võimalikud kohustused (dtl 34-38).

36.2.

07.10.2029 sõlmiti poolte vahel lepingu lisa 1, mille kohaselt kohustus hageja andma

kostja kasutusse 6 keevitajat. Kostja tasus 17.10.2019 hagejale tagatisraha 6912 eurot. Pooled

ei vaidle, et neid keevitajaid kostja ei saanud ja kostja esitas hagejale 21.10.2019 nõude

tagatisraha tagastamiseks. Hageja andis kostjale 21.10.2019 garantii, milles hageja kohustus

tagama kostja nõudeid tagatisraha osas, mis tulenevad tööjõurendilepingust, kui hageja ei

suuda nõudeid täita (dtl 115). Seejärel, pärast hageja poolt kostjale garantii andmist, sõlmisid

pooled lepingu lisad 2 (12.11.2019) ja 3 (09.12.2019), mille alusel hageja vahendas kostjale

2019. a 48.-49. nädalal ühe tõstukijuhi ning ühe köögi- ja majandustöölise (dtl 65-67). Nende

viimase kahe lisa alusel vahendatud tööjõu rendi eest esitaski hageja arved, mille tasumist ta

kostjalt nõuab. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et lepingu p 6.5 alusel tasutud tagatisraha

ei olnud seotud konkreetsete töötajatega ja ehkki kuute keevitajat kostja ei saanud, loeti

tagatis antuks järgmiste töötajate katteks. Sellele viitab lepingu p 6.6 esimese lause sõnastus,

mille kohaselt juhul, kui töötaja lahkub, jääb tagatisraha asendatud töötaja tagatisrahaks.

Üksnes juhul, kui töötajat ei asendata, tekib kasutajaettevõtjal õigus seda tagatisraha tagasi

nõuda. Seega ei ole õige maakohtu käsitlus, et tegemist oli ettemaksuga. Pealegi pole pooled

menetluses tuginenud sellele, et tegemist oleks olnud ettemaksuga, vaid mõlemad pooled on

käsitlenud 6912 euro suurust summat kui tagatist. Seega on maakohus andnud lepingu

punktidele 6.5 ja 6.6 tõlgenduse, millele pooled ei ole tuginenud.

36.3.

Maakohus leidis, et juhul, kui tegemist oleks olnud tagatisega, mis oleks pidanud

hagejale jääma lepingu lõppemiseni, siis hageja juhatuse liikmel ei oleks olnud vaja anda

garantiid. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa antud juhul garantii andmisest järeldada, et kostja

poolt tasutud 6912 euro näol poleks tegemist olnud tagatisega. Poolte seisukohtadest ja

tõenditest nähtub, et kostja soovis hagejalt garantiid selle tõttu, et kostjal jäid hageja lubatud

töötajad saamata. Samas jätkus pooltevaheline koostöö ja hageja vahendas kostjale töötajaid

ning ka hiljem ei tuginenud hageja enam mitte garantiist tulenevalt raha tagastamise

kohustusele, vaid poolte kokkuleppele tagatisraha arvel hageja arvete tasaarvestamisele.

36.4.

Ringkonnakohtu hinnangul nähtub kohtule esitatud tõenditest, et antud juhul

tagatisraha tagastamise kohustust p 6.6 esimese lause alusel ei tekkinud. Tunnistaja ME

(hageja seaduslik esindaja) ütluste kohaselt juhul, kui nõuti ette tagatistasu, aga töötajad jäid

mingil põhjusel tulemata, siis jäi tasu järgmise perioodi jaoks õhku, hageja kätte. Koostöö ei

katkenud ja kui üks inimene ära läks, tuli ta asendada. Algne tagatisraha jäi hageja kätte (dtl

2-22-124833

383). Kostja 03.12.2019 vastusest Politsei- ja Piirivalveametile nähtub, et pooled leppisid

kokku selles, et esialgu hageja poolt lubatud Bangladeshi keevitajad asendatakse Ukraina ja

Valgevene kodanikega (dtl 109). Tagatisraha jätkuvust lepingu p 6.6 esimese lause alusel

kinnitab ka see, et kostja tasus 2019. a novembris hagejale täiendavalt seitsmenda töötaja

katteks 1036,80 eurot tagatisraha 13.11.2019 arve nr BG1009TR alusel (dtl 434). Kostja

seadusliku esindaja S.X vande all antud seletuse kohaselt oli see arve traktoristi eest ning S.X

selgitas, et kui aasta lõpuga võtta, siis meil oli ette makstud 7 töötaja eest, aga saime 2.

Lisaks selgitas kostja seaduslik esindaja, et 2019. a detsembris oli 2 töötajat, traktorist ja

koristaja. Jaanuaris oli 2 majandustöötajat, samuti traktorist ja koristaja. Kokku oli jaanuari

lõpus 5 inimest hagejast renditud (dtl 381). Seega toimus poolte vahel koostöö vähemalt kuni

2020. a jaanuari lõpuni ja hageja vahendas kostjale jätkuvalt tööjõudu, mistõttu lepingu punkti

6.6 esimeses lauses sätestatud olukorda ei tekkinud.

37. Eeltoodust tulenevalt ei olnud hagejal lepingu p 6.6 esimese lause kohaselt kohustust

tagatisraha tagastada, kuid lisaks olukorrale, kus lahkunud töötaja asendamist uue töötajaga ei

toimu, tekib kasutajaettevõtjal tagatisraha tagasi saamise õigus lepingu p 6.6 teise lause alusel,

mis sätestab, et pooled saavad tasumata arve tasaarvestada tagatisega poolte kirjalikul

kokkuleppel. Ringkonnakohtu hinnangul saab kohtule esitatud tõenditest kogumis teha

järelduse, et poolte vahel sõlmiti 2020. a jaanuaris kokkulepe arvetest nr BG1127 ja BG1133

tasumisele kuuluva summa (5068,01 eurot) tasaarvestamise kohta kostja poolt tasutud

tagatisrahaga (6912 eurot).

37.1.

Kostja seadusliku esindaja S.X vande all antud seletuse kohaselt oli see kokkulepe

sõlmitud suuliselt, 15.01.2020. S.X sõnul: Juures olid V ja M, kostja poolelt mina ja KK.

Lisaks märgib S.X , et 03.01.2020 oli meil telefonivestlus VEga ja ta palus mul detsembris

tehtud tööde eest arve tasuda. Ütlesin, et ei saa maksta, kuna meil on suur ettemaks tehtud ja

sellega ta oli päri (dtl 380-381). Vaidlusalusel ajal hageja juhatuse liikmeks olnud tunnistaja

ME ütluste kohaselt toimus 2020. a jaanuaris kohtumine kostja esindajaga, kuid tunnistaja

eitas nõuete tasaarvestamist. Tunnistaja ütluste kohaselt käis ta kostja juures töökorralduslikes

küsimustes, aga ei oska öelda, millal täpselt, ja tunnistaja sõnul: seal oli kindlasti S.X ja K.

Samas kinnitab tunnistaja, et tagatisraha tagastamise kohta võis esimene jutuajamine toimuda

2020. a alguses ning vestlus toimus telefoni teel (dtl 382-383). Hageja seaduslik esindaja VE

eitas enda vande all antud seletuses samuti tasaarvestuse kokkulepet. Tema sõnul ühtegi sellist

kokkulepet ei ole, ei kirjalikku ega suulist. Hageja seadusliku esindaja sõnul: Kõik

kokkulepped, mis on tõsisemad, on meil kirjalikult fikseeritud poolte allkirjadega. Äärmisel

juhul on lihtsamad kokkulepped meili teel. VE kinnitas, et on kostja asukohas käinud, kuid

kindlasti mitte jaanuaris 2020 (dtl 378-379). Kostja endise juhatuse liikme tunnistaja KK

ütluste kohaselt toimus 2020. a jaanuaris tasaarvestus. Tunnistaja sõnul: härra V käis meil

Birgeris, arvan et see oli 15.01.2020. Mina, V ja S.X ja suusõnaliselt sai see kokku lepitud, et

raha tasaarveldatakse (dtl 384-385). Seega on kostja seaduslik esindaja ja tunnistaja KK

kinnitanud, et 2020. a jaanuaris arutati tasaarvestuse küsimust hageja esitatud arvete nr

BG1127 ja BG1133 osas ja kokkulepe tasaarvestuseks sõlmiti. Hageja tollane juhatuse liige

ME eitab kokkulepet, kuid tunnistab tagatisraha tagastamise osas arutelu toimumist.

Tunnistaja MEi kinnitus telefonivestluse kohta haakub kostja seadusliku esindaja S.X

seletusega, et 03.01.2020 leppisid pooled telefonitsi kokku arvest nr BG1127 nähtuva nõude

tasaarvestuse kostja nõudega, mis tulenes tagatisraha tagastamisest. Eeltoodud tõenditest saab

ringkonnakohtu hinnangul järeldada, et 2020. a jaanuaris (03.01.2020 arve nr BG1127 osas ja

15.01.2020 arve nr BG1133 osas) saavutasid pooled tasaarvestuse kokkuleppe. Selles osas

puudub ringkonnakohtul alus kahelda kostja seadusliku esindaja ja tunnistaja KK ütlustes.

2-22-124833

37.2.

Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et S.X ja KK ütluseid ei saa usaldusväärseks

pidada vastuolude tõttu väidetaval kohtumisel osalenud isikute osas. See, et 15.08.2023

ütluste andmisel kõiki 2020. a jaanuaris aset leidnud sündmuse detaile ei mäletata või

mäletatakse erinevalt, ei tähenda seda, et tegemist oleks ebausaldusväärsete tõenditega.

Tunnistaja KK ütluste kohaselt olid kohtumisel V, mina ja S.X , ei mäleta, kas oli keegi veel.

Minu teada seal ei viibinud rohkem inimesi (dtl 384). Seega ei saa KK ütluste ja S.X seletuse

kõrvutamisel hageja väidetud vastuolu tuvastada. KK ei ole avaldanud, et ME kindlasti

kokkuleppe sõlmimisel kohal ei viibinud. KK on ka lisanud, et MEiga olime kohtunud

pidevalt, kui nad tõid töötajaid. Nad käisid tihti Birgeris uusi töötajaid toomas. Nägu teadsin,

aga nime tõesti ei teadnud (dtl 384). Seda, et töökorralduslikes küsimustes käis ME kostja

asukohas, on ME ka ise kinnitanud.

37.3.

Ringkonnakohtu hinnangul saab antud juhul ütluste usaldusväärsuse hindamisel

arvestada ka poolte käitumist pärast väidetavat kohtumist ja kokkuleppe sõlmimist. Kostja

positsiooni kokkuleppe sõlmimise kohta ning kostja seadusliku esindaja ja tunnistaja KK

ütluseid toetab see, et ühtegi tõendit selle kohta, et hageja oleks pärast 2020. a jaanuari

väidetavat kohtumist nõudnud kostjalt vaidlusaluste arvete tasumist, ei ole kohtule esitatud.

15.09.2020 on saatnud hageja kostjale meeldetuletuse tasumata arvete kohta, kuid nende

hulgas ei ole vaidlusaluseid arveid, vaid selles on nõutud hilisemate arvete (BG1224 ja

BG1225) tasumist (dtl 124). Usutav ei ole, et olukorras, kus tasaarvestuse kokkulepet ei oleks

sõlmitud, jätaks hageja pool aastat hiljem tasumata arvetele kostja tähelepanu juhtimata.

Poolte kokkuleppe saavutamist kinnitab ringkonnakohtu hinnangul ka asjaolu, et poolte

koostöö jätkus pärast arvete tasumise tähtaja möödumist. Tunnistaja ME kinnitusel jätkus

poolte koostöö pärast 2020. a jaanuaris toimunud tagatisraha tagastamise vestlust (dtl 383).

Seevastu hageja positsiooni ning hageja seadusliku esindaja ja tunnistaja ütluseid toetavaid

tõendeid ega asjaolusid käesolevas asjas ei ole.

37.4.

Kohtule esitatud eeltoodud tõenditest järeldub, et 03.01.2020 leppisid pooled kokku, et

hageja arve nr BG1127 tasaarvestatakse kostja poolt makstud tagatisrahaga ja 15.01.2020

leppisid pooled kokku, et hageja arve nr BG1133 tasaarvestatakse kostja poolt makstud

tagatisrahaga. Seega on ebaõige maakohtu järeldus, et tõenditest pole võimalik tuvastada

kokkuleppe sõlmimise aega. Õige on, et sõlmimise aega tõepoolest ei saa tuvastada ainult

poolte raamatupidamisandmete ja poolte hilisema kirjavahetusega, kuid arvestades isikulisi

tõendeid, on kokkuleppe sõlmimise aeg tuvastatav.

37.5.

Kuna pooled leppisid kokku tagatisraha tasaarvestamises hageja esitatud arvetega,

kuulub antud juhul kohaldamisele lepingu p 6.6 teine lause. Seetõttu ei ole asjakohane

maakohtu põhjendus hea usu põhimõtte rakendamise kohta. Maakohus märkis, et hea usu

põhimõttega kooskõlas olevaks ei saa pidada hageja käitumist, kus hageja jätab tagatisena

tasutud raha enda kasutusse, ei tasaarvesta seda esimesena tekkivate võlgnetavate arvetega

ning arvestab lepinguliste suhete lõppemisel tasumata arvete eest esmalt viivise, millelt

arvestab maha tagatiseks tasutud raha. Tulenevalt VÕS § 6 lõikest 2 puudub hea usu

põhimõttele tuginemiseks antud olukorras vajadus.

38. Hageja väitel on isikulised tõendid vastuolus kostja kirjalike tõenditega. Eelkõige

tasaarvestuse aja toimumise osas, kuna kostja raamatupidamisdokumentide kanded näitavad

väidetava tasaarvestuse toimumist 30.12.2019 ja 14.01.2020. Sellest, kuidas kostja enda

raamatupidamises tasaarvestust kajastas, ei saa ringkonnakohtu hinnangul järeldada, kas ja

millal pooled selles osas kokkuleppe sõlmisid.

2-22-124833

39. Hageja leiab, et kui hageja oleks kostja kohustused tagatisrahaga tasaarvestanud, oleks

hageja esitanud 2020. a jaanuaris uue tagatisraha arve, kuna tõenditest nähtub, et sel ajal oli

kostja juures tööl 5 hageja poolt vahendatud töötajat. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga.

Asjaolu, et kostja juures oli veel hageja vahendatud töötajaid, sai tähendada üksnes kostjal

võimaluse puudumist tugineda lepingu punkti 6.6 esimesele lausele, kuid see ei välistanud

kokkuleppe sõlmimist lepingu punkti 6.6 teise lause alusel.

40. Samuti ei nõustu ringkonnakohus hagejaga, et kehtiv sai olla üksnes kirjalik poolte

kokkulepe. Lepingu p 6.6 teine lause nägi ette kokkuleppe sõlmimiseks kirjaliku vormi.

Riigikohus on selgitanud, et isegi siis, kui pooled on kokku leppinud kirjalikus vorminõudes,

ei too kirjaliku vorminõude järgimata jätmine alati eelduslikult kaasa seda, et sellist

kokkulepet ei loetagi sõlmituks. See võib tuleneda ka poolte kokkuleppest endast. Pooltel on

VÕS § 13 järgi õigus lepingut alati kokkuleppel muuta ning kirjalikus vormis sõlmitud

lepingut võib VÕS § 13 lg 2 järgi kokkuleppel muuta ka muus vormis (RKTKo 19.09.2012,

3-2-1-89-12, p 26). See kehtib ka kokkulepete kohta, mille sõlmimiseks on lepingus sätestatud

kindel vorm. Antud juhul nähtub tõenditest, et pooled saavutasid suulise kokkuleppe

tasaarvestuse tegemiseks, mistõttu saab järeldada, et pooled pidasid võimalikuks ka seda

kokkulepet sõlmida muus kui kirjalikus vormis.

41. Kuna tasaarvestuse tulemusel hageja arvetest nr BG1127 ja BG1133 tulenevad nõuded

lõppesid, on hagi jäänud õigesti rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja

kanda.

42. Hageja hinnangul tulnuks vaatamata hagi rahuldamisele jätta osaliselt menetluskulud

TsMS § 169 alusel kostja kanda, kuna kostja loobus 18.10.2023 istungil tõendite

kasutamisest, mille väljanõudmisega tekkisid pooltel arvestatavad menetluskulud ja mis

oluliselt venitas menetlust. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna asjaolu, et pool on loobunud

osaliselt tõenditest, alust jätta menetluskulusid tema kanda. TsMS § 169 lg 1 1. lause kohaselt

kannab menetlustoimingu tegemise tähtaja mööda lasknud või vastuväite või tõendi hilisema

esitamisega või muul viisil menetlustoimingu aja muutmise, asja arutamise edasilükkamise

või tähtaja pikendamise põhjustanud menetlusosaline sellest tulenevad täiendavad

menetluskulud. Õiguskirjanduses on selgitatud, et eelkõige võiksid TsMS § 169 lg 1

kohaldamisalasse kuuluda esindajatasud seoses tähtaja pikendamise taotluste esitamise ja

neile vastamisega, samuti täiendava istungiga seonduvad (sõidu- jm) kulud, kui asja ei

õnnestu varasemal istungil lõpuni arutada poole hilinenud taotluse tõttu (TsMS I komm, §

169, p 3.2). Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole.

43. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

44. Tulenevalt sellest, et maakohus menetluskulud rahaliselt kindlaks ei määranud, määrab

maakohus menetluskulud kindlaks vastavalt TsMS § 177 lg-le 2.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vallo Kariler

Maris Kuurberg

Gea Lepik