2-24-101832/11 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Maris Juha

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.11.2024, Tallinn

lihtmenetlus (kirjalikus menetluses)

Tsiviilasja number

2-24-101832

Tsiviilasi

OK Incure OÜ hagi O. Š. vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

1805,80 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: B2 Impact OÜ (registrikood 11542046, hagi

esitamise ajal ärinimega OK Incure OÜ) esindaja Anu

Volmer

Kostja: O. Š. (isikukood xxxx)

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagi rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud hageja kanda. Jätta kostja kasuks menetluskulud

hagejalt välja mõistmata.

Edasikaebamise kord

Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-ga 10 ei anna kohus

menetlusosalistele luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks. Kohus selgitab, et

ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses

on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti

kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Seega võivad pooled

esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest,

kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

HAGI NÕUE JA ASJAOLUD, POOLTE SEISUKOHAD

1. Hageja esitas 14.03.2024 hagi kostja vastu järgmiste nõuetega:

välja mõista kostjalt hageja kasuks B OÜ ja kostja vahel 29.06.2021 sõlmitud laenulepingust

nr xxxx ja 14.06.2023 sõlmitud lisalaenu lepingust nr xxxx tulenev põhivõlgnevus 1449,53

eurot, intress 168,43 eurot, hagi esitamise seisuga (14.03.2024) sissenõutavaks muutunud

viivis 137,84 eurot ja sissenõudmiskulud 50 eurot.

2. Hageja toob välja, et nõude aluseks on kaks lepingut.

2.1. Kostja ja B OÜ (registrikood xxxx) sõlmisid 29.06.2021 laenulepingu xxxx, mille

personaalsete tingimuste punktis 4 lepiti kokku laenusummas 475 eurot, intressimääras 51,6%

aastas, krediidi kulukuse määras 58,97% aastas. Krediidi kulukuse määr on arvutatud

eeldusel, et 475,00 eurot laenati 60 kuuks, fikseeritud intressimääraga 51,6% aastas, on

krediidi kulukuse määr 58,97% aastas, lepingutasu 0 eurot, tagasimakstav kogusumma

1296,88 eurot, 60 tagasimakset. Laen summas 475 eurot on kostja arvelduskontole xxxx

kantud 29.06.2021. Antud lepingu katteks on tagasimakseid tehtud kokku summas 494,85

eurot.

2.2. Kostja ja B OÜ sõlmisid 14.06.2023 lisalaenu leping xxxx, mille personaalsetes

tingimustes lepiti kokku laenusummas 1499,53 eurot (koosnes refinantseeritava lepingu

laenujäägist 410,65, lisalaenust 1004 eurot, lepingutasust 84,88 eurot), intressimääras 38,97%

aastas, krediidi kulukuse määras 44,99% aastas, maksete kogusummas 3440,10 eurot.

Krediidi kulukuse määr on arvutatud eeldusel, et laenusumma on 1499,53 eurot (sh

lepingutasu 84,88 eurot), muud kulud summas 14,70 eurot, intressimäär 38,97% aastas,

laenutähtpäev 10.07.2028 ning kogu laen võetakse kohe kasutusse. Lisalaen 1004 eurot on

kostja arvelduskontole xxxx kantud 14.06.2023.

Lepingu katteks kostja poolt maksegraafikujärgseid tagasimakseid tehtud ei ole. Kuna kostja

jäi täielikult viivitusse vähemalt kolme järjestikuse 10.08.2023, 10.09.2023 ja 10.10.2023

osamakse tasumisega, edastas krediidiandja kostjale 10.10.2023 iseteeninduse kaudu kostja

poolt lepingu sõlmimisel deklareeritud e-posti aadressile xxxx lepingu ülesütlemise teatise,

andes täiendava tähtaja jooksul võlgnevuse likvideerimiseks. Kuivõrd kostja võlga hiljemalt

24.10.2023 ei likvideerinud, ütles krediidiandja lepingu üles 25.10.2023 seisuga.

Krediidiandaja loovutas tulenevalt VÕS § 164 tema ja kostja vahel sõlmitud lepingust

tuleneva nõude OK Incure OÜ-le, edastades kostjale 26.10.2023 Kliendikeskkonna kaudu

kostja poolt lepingu sõlmimisel deklareeritud e-posti aadressile xxxx teatise nõude

loovutamise kohta.

3. Kostja on esitanud vastuse hagiavaldusele. Kostja kinnitab, et poolte vahel on sõlmitud

nõude aluseks olevad laenulepingud hageja väidetud kuupäevadel. Kostja leiab, et mõlema

lepingu sõlmimisel on krediidiandja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning

lepingus xxxx ületab krediidi kulukuse määr ülempiiri. Kostja toob esile, et krediidiandja ei

kogunud andmeid kostja varalise seisundi kohta (nt registreeritud vallasvarana sõidukid jms

ning kinnisvara olemasolu, samuti hoiused, investeeringud jmt). Krediidiandja hindas kostja

sissetulekut pensionikonto sissemaksete alusel väga lühikese perioodi (22.04.2021-

15.06.2021) ehk vähem kui 3-kuulise ajavahemiku alusel. Vaatamata sellele, et kostja tõi

taotluses välja teise finantskohustuse olemasolu ja suuruse, ei selgitanud krediidiandja välja

selle põhiosa ja intresside suurust, lepingu kestust ning sellest tulenevalt ka rahalise

kohustuse võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju kostja maksevõimele.

Laenutaotlusel märgitud küsimus „igakuised muud kohustused kokku“ ei olnud kostjale

arusaadav, kostja ei pidanud sellest aru saama, et selle all mõeldakse majapidamiskulusid.

Kostja sai aru, et selle all mõeldakse muid kohustusi ning krediidiandja on seega jätnud välja

selgitamata kostja majapidamiskulud. Krediidiandja ei nõudnud kostjalt konto väljavõtet.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kohus menetles hagi lihtmenetluses (hagi nõude summa jäi lihtmenetluses lubatud nõude

summa piiresse) ning teavitas pooli sellest menetlusse võtmise määruses. Kohus täitis

selgitamiskohustust menetlusse võtmise määruses ning lisaks veel kahel korral (06.05.2024

selgitas kohus lepingu vorminõude täiendava tõendamise vajadust ning vastutustundliku

laenamise põhimõtte rikkumise tagajärgi, 29.05.2024 selgitas kohus krediidi kulukuse

maksimaalse määra ületamise tagajärgi). Kohus teavitas 05.11.2024 e-kirjaga pooli otsuse

tegemise kuupäevast.

4. Kas leping on sõlmitud ja kehtis, kas krediit on välja makstud

4.1. VÕS § 401 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub

andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub

krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

Krediidilepingu alusel nõude rahuldamine eeldab, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv

krediidileping, krediit oli tarbija kasutusse antud, tarbija ei ole krediiti tagasi maksnud ning

kohustus on sissenõutavaks muutunud. Krediidi andmisel pidi krediidiandja järgima VÕS §

4034 sätestatud vastutustundliku laenamise kohustust ning krediidi kulukuse määr ei tohtinud

ületada maksimaalset lubatud määra.

VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse

andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel.

VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste

võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata

anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab

olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teave. Kui vorminõue on

jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1). Kui tarbija tahteavaldus ei sisaldanud

kõiki § 404 lõikes 2 loetletud andmeid, muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija

saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama (mida sel juhul peab samuti hageja tõendama).

VÕS § 410 lg 1 kohaselt võib tarbijakrediidileping olla sõlmitud ka sidevahendi abil.

Sidevahendi abil tarbijakrediidilepingu sõlminud tarbijale tuleb viivitamata anda

lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Selle vorminõude rikkumisega

kaasneb tühisuse tagajärg, st VÕS § 408 lg 1.

4.2. Tehingu tühisust kontrollib kohus omal algatusel sõltumata poolte taotlustest. Seega kuigi

kostja on vastanud, et sõlmis kõnealused lepingud, tuleb kohtul siiski kontrollida, kas

lepingud ei olnud tühised (vorminõude järgimata jätmise või krediidi kulukuse määra

ületamise tõttu).

Hageja väitel sõlmiti lepingud sidevahendite teel. Hageja on esile toonud, et kostja tuvastas

enda isikusamasuse, selle tõendina on esitatud kostja digiallkirjaga isikusamasuse tuvastamise

dokument (dtl 34), et kostja esitas laenutaotlused, selle tõendina on esitatud krediidiküsitluse

andmed (dtl 38 ja 58), neist nähtub taotluse esitamise aeg. Küll aga ei nähtu kummastki

tõendist, et kostja oleks kinnitanud, et on tutvunud ja nõustunud hageja väidetud Euroopa

tarbijakrediidi standardinfo teabelehe, Personaalsete Tingimuste ning Üldtingimustega. Neis

tõendites on üksnes viidatud veebilehel avaldatud isikuandmete töötlemise tingimustele ja

veebilehel avaldatud kasutajatingimustele (millega nõustumise kohta on kinnitus võetud).

Samuti ei nähtu neist tõenditest, mis summat kostja laenuks taotles või mis tingimustel, sest

krediidiküsitluse failid sisaldavad üksnes kostja töökohta, sissetulekut ja igakuiste

finantskohustuste summat ning ka krediiditoimikutes ei ole märgitud, millist summat mis

tingimustel kostja taotles (on välja toodud laenu andmed, mh krediidi kulukuse määr,

lepingutasu jm).

Kohus on seega seisukohal, et hageja ei ole esile toonud, mis sisuga tahteavalduse kostja tegi

ning ei ole tõendanud, et kostja nõustus laenulepingu personaalsete ja üldtingimustega.

Hageja on kohtule esitanud selged faktiväited ja tõendid (dtl 52 ja 88) selle kohta, et

29.06.2021 on krediidiandja kandnud kostja arvelduskontole 475 eurot ja 14.06.2023 1004

eurot. Samuti on kostja esile toonud, et lepingudokumendid esitati kostjale püsival

andmekandjal (dtl 152-155), s.o digitaalsete failidena kostja poolt lepingu sõlmimisel

kinnitatud e-posti aadressile xxxx.

4.3. Laenulepingus nr xxxx oli krediidi kulukuse määr 58,97% ning lepingu sõlmimise ajal

kehtinud maksimaalne määr oli 60,27%. Kohus kontrollis, et arvestamise aluseks olnud

andmete alusel ei ületatud maksimaalset määra. Kuigi on ebaselge, milliste konkreetsete

tingimustega kostja nõustus, on kostja siiski võtnud omaks, et ta lepinguid sõlmida ta soovis.

Kohus on seisukohal, et isegi kui kõiki hageja poolt esile toodud tingimusi ei saa pidada

laenulepingu xxxx osaks, siis tulenevalt VÕS § 408 lõikest 2 muutus laenuleping siiski

kehtivaks, sest laen väljastati kostjale.

4.4. Laenulepingus nr xxxx on krediidi kulukuse määr 44,99%. Kostja väitel on krediidi

kulukuse määr arvutatud valesti ning tegelik krediidi kulukuse määr oli 49,16%. Lepingu

sõlmimise ajal kehtinud maksimaalne krediidi kulukuse määr oli 45,93%. Kohus andis

hagejale täiendava tähtaja selgitada ja tõendada krediidi kulukuse määra arvutuskäiku. Hageja

selgitas, et lepingu nr xxxx puhul arvutati krediidi kulukuse määr eeldusel, et väljamakse

toimub kahe päeva jooksul, st hiljemalt 16. kuupäeval, ent tegelikkuses tehti väljamakse

samal päeval, see on 14.06.2023 ning seetõttu oli krediidi kulukuse määr veidi madalam.

Kohus märgib, et krediidi kulukuse määr arvestatakse ning tehakse laenuvõtjale teatavaks

hiljemalt laenulepingu sõlmimisel ning hilisemad asjaolud ei mõjuta selle arvestust. Sellest

tulenevalt tuleb krediidi kulukuse määra arvestamisel jätta tähelepanuta hageja väide laenu

välja maksmise kuupäeva osas. Hageja on esitanud ka Exceli faili krediidi kulukuse määra

arvutusega (dtl 260). Kohus märgib, et hageja esitatud Exceli arvutustes on puudu

lepingujärgne viimane, s.o 60. osamakse, millegipärast on lähtutud 26-päevasest kuust ja

rahavoo nüüdisväärtuse arvutamise valem ei vasta Rahandusministri määrusega kehtestatud

valemile. Kui need asjad ära parandada, siis annaksid hageja esitatud tabelis arvutused

krediidi kulukuse määraks 52,07%. Samasuguse määra annab ka minuraha.ee kalkulaator ning

Euroopa Komisjoni poolt välja töötatud poolt ja 2014. aastal avaldatud Exceli vormingus

krediidi kulukuse määra kalkulaator.1

Seega on kohus tuvastanud, et lepingus näidati krediidi kulukuse määr madalamana ning

tegelik krediidi kulukuse määr ületas lepingu sõlmimise ajal kehtinud maksimaalset määra.

VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on laenulepingus nr xxxx seega tühine.

5. Vastutustundliku laenamise põhimõte

5.1. VÕS § 4034 kohaselt on krediidiandja kohustatud tarbijakrediidi andmisel järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selleks on krediidiandja kohustatud omandama teabe,

mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel

tagasi maksma (krediidivõimelisus) ja hindama selle teabe alusel tarbija krediidivõimelisust.

Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja olema omandanud teabe kõigi

teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta.

Selleks on vaja tõendada, et ta on hankinud tarbija kohta järgnevad andmed:

a. tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest,

üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3

p 1);

1 https://commission.europa.eu/publications/mortgage-directive-calculation-annual-percentage-rate-charge-

aprc_en

b. tarbija teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud

hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate

määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

c. tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p

3);

d. tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise, sh intressimäära tõusu mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5);

e. krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija

krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast

täitmist (KAVS § 49 lg 1 p 6).

Teabe saamiseks peab krediidiandja kasutama andmekogusid (nt rahvastikuregister,

pensioniregister, maksehäireregistrid, täitemenetlusregister) ja teabe, mis jääb nendest

kohtadest saamata, peab ta küsima tarbijalt endalt (VÕS § 4034 lg 3). Seejuures saab

krediidiandja nõuda tarbijalt endalt tõendite esitamist (nt tööandja tõend, töölepingu väljavõte,

pangakonto väljavõte, rahvastikuregistri väljavõte jms).

Krediidiandja ei või soodustada ega julgustada tarbijat tema krediidivõimelisuse hindamiseks

vajalikku teavet esitamata jätma.

Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on

krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena

veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

KAVS § 48 tuleneb, et laenuotsuse tegemise aluseks olnud andmed tuleb dokumenteerida ja

säilitada (krediiditoimik). Seega tuleb krediidiandjal andmete säilitamise korraldamisel läbi

mõelda, kuidas andmeid koguda ja salvestada selliselt, et need oleksid hiljem kasutatavad

tõendina, st omaksid tõendi kvaliteeti, sisaldades tõendamiseseme jaoks kõiki vajalikke

andmeid. Kui krediidiandja seda ei tee, võtab krediidiandja ise endale riski, et tema nõude

õiguslik alus jääb tõendamata ning nõue rahuldamata.

5.2. Laenulepingu xxxx sõlmimise osas on hageja selgitanud, et kostja esitas ise järgnevad

andmed: tööandja H ou; igakuine netosissetulek 800 eurot; igakuised finantskohustused 100

eurot, igakuised muud kohustused 100 eurot, ülalpeetavate arv – 0. Hageja sõnul kontrollis

krediidiandaja kostja sissetulekute õigsust pensionikonto sissemaksete alusel Eesti

Väärtpaberi Keskregistris ning saadud andmete analüüsi tulemusel saadi kostja keskmiseks

netosissetulekuks 482 eurot. Hageja väitel puudusid kostjal lepingu sõlmimise seisuga

mistahes maksehäired ning võlgnevused. Hageja sõnul määrati krediidiandja riskihinnangutest

ja lepingu sõlmimisel kehtinud krediidiandja kehtestatud sise-eeskirjast lähtuvalt kostja

krediidilimiidiks ehk maksevõimeks 137 eurot, arvestades keskmiseks netosissetulekuks 482

eurot – finantskohustusteks 100 eurot (lähtuti kostja poolt esitatud andmetest, eeldades

esitatud andmete õigsust) - muudeks minimaalseteks kuludeks (majapidamiskulud) 221 eurot

– puhvriks 24 eurot. Majapidamiskulude suuruse osas lähtuti lepingu sõlmimisel kehtinud

sise-eeskirjas kehtestatud minimaalsete kulude piirmäärast, mis lähtus krediidiandja juhatuse

poolt kehtestatud igakuise ettenähtava majapidamis- ja muude sarnaste kulude

üldkohaldatavast määrast (sh arvestades ülalpeetavate arvu).

Krediidiandja hinnangul oli lepingust tulenev igakuine osamakse 22,36 eurot (lepingu periood

60 kuud) kostjale jõukohane.

Kohus nõustub kostjaga, et laenutaotluse väli „igakuised muud kohustused kokku“ ei ole

üheselt mõistetav. Kohustus ja kulu (kulutus) ei ole ühetähenduslikud. Seega ei pruukinud

kostja mõista, milliseid kulutusi ta peab selleks kokku arvestama. Kohus nõustub kostjaga ka

selles, et kolm kuud on sissetulekute hindamiseks lühike periood, ka ei kontrollinud

krediidiandja, et laenutaotlusel tööandjana märgitud nimega ettevõtet ei eksisteeri.

Eestis ei ole võimalik kontrollida ühestki registrist tarbija laenukohustusi. Krediidiandja on

kostjalt laenutaotluses küsinud üksnes igakuiste finantskohustuste summat, mitte aga

laenukohustuse hulka, jääki ega olemust. Konto väljavõte on hetkel ainus viis kontrollimaks

tarbija väiteid olemasolevate finantskohustuste kohta. Samuti saab konto väljavõttelt

kontrollida igakuiste majandamiskulude suurust või üldkohaldatava määra sobivust antud

tarbija osas. Seejuures pidi krediidiandja, kes ilmselgelt oli laenude andmisele

spetsialiseerunud turuosaline ning seega hästi kursis turul toimuva ja tarbijate käitumisega, ka

hästi teadma, et tarbijad ei esita tihti õigeid andmeid. Sellises olukorras kogu vastutuse tarbija

kaela lükkamisel (väiteks, et tarbija pidi esitama õigeid andmeid ja et krediidiandja võiski

neid usaldada) ei täidaks vastustundliku laenamise kohustuse regulatsioon oma eesmärki.

Praktikas on selline teoreetiliste arvestuste põhjal üksnes tarbija sissetuleku suuruse põhjal

laenu andmine toonud kaasa selle, et tarbijad on saanud võtta suurel hulgal laene erinevatelt

krediidiandjatelt ilma, et keegi oleks kontrollinud, palju tarbijal juba laene tegelikult on ning

kas ta elab sissetulekute piires (mitte üle võimete). Vastutustundliku laenamise kohustuse

eesmärk on hoida tarbijaid võlaorjusesse sattumast. Krediidiandjate kohaldatud

hindamissüsteemid (tuginemine teoreetilistele üldkohaldatavatele määradele) on aga just

viinud selleni, et suur hulk inimesi on võlaorjuses. Just seetõttu on ka Riigikohus 2023.a

novembris tehtud lahendis (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098) märkinud, et üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks.

Eeltoodu põhjal on kohus seisukohal, et krediidiandja ei ole esile toonud ega tõendanud, et

tarbija kohta kogutud muu teave oli piisav, mis õigustas konto väljavõtte küsimata jätmist.

Kohus leiab, et krediidiandja ei kontrollinud piisavalt kõiki tarbijaga seotud asjaolusid ning ei

ole seega täielikult täinud vastustundliku laenamise kohustust.

5.3. Kuivõrd laenulepingu nr xxxx puhul ületas krediidi kulukuse määr lubatud maksimaalset

määra ning sellest tulenevalt on leping tühine, ei ole vajalik täiendavalt hinnata

vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmist lepingu sõlmimise eel.

6. Hageja nõuded

6.1. Ka vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral tuleb VÕS § 396 kohaselt

laenuks saadud rahasumma tagastada. VÕS § 4034 lg 7 kohaselt tuleb arvestada kõik kostja

poolt tasutu põhivõla katteks ning lepingujärgne intressi määr asendub seadusjärgse

intressimääraga. Hageja on välja toonud, et kostja on laenulepingu nr xxxx katteks

tagasimakseid tehtud kokku 494,85 eurot. Sellest tulenevalt on selge, et laenulepingu nr xxxx

alusel kostjal hageja ees võlga ei ole, laen on tagastatud.

Kuid tuleb arvestada, et laenulepingust nr xxxx tulenev laenujääk (milleks hageja on

arvestanud 410,65 eurot) loeti refinantseerituks (tasutuks) laenulepinguga nr xxxx ning hageja

on välja toonud, et lepingute alusel kokku välja makstud laenu summa oli 1479 eurot ning

tagasimakseid on lepingute katteks tehtud kokku summas 494,85 eurot. Sellest tulenevalt

leiab hageja, et kostja võlg hageja ees on ümberarvestuse korral 984,15 eurot.

Hageja on välja toonud, et intressimäär lisalaenu lepingu xxxx sõlmimise ajal 10,5% ning

esitanud sellest lähtuvalt uue tagasimaksete, sh intressiarvestuse. Lisalaenu lepingu sõlmimise

ajaks on pooled lugenud 14.06.2023. Sellel ajal kehtis seadusjärgse intressimäärana siiski

2,5%.

Kohus tuvastas, et leping nr xxxx on tühine. VÕS § 4062 lg 3 kohaselt tuleb tühise

tarbijakrediidilepingu alusel saadu tagastada selleks tähtpäevaks, milleks tarbija pidi krediidi

tervikuna tagasi maksma. Antud juhul oli selleks kuupäevaks tühise lepingu viimane

tagasimakse kuupäev, s.o 10.07.2028.

Hageja on tühise tehingu puhul tagasimaksed uuesti määranud sellisel viisil, mida ei saa

aktsepteerida. Hageja on arvestanud vale intressimääraga ning graafik sisaldab üksnes 19

tagasimakset, viimase tagasimakse kuupäevaga 10.02.2025. Nagu selgitatud, ei saa VÕS §

4062 lg 3 kohaselt võlausaldaja kuidagi tarbijalt nõuda võla tagastamist varasemalt, kui oli ette

nähtud tühises lepingus.

Hageja leiab, et võlg on muutunud sissenõutavaks, sest ka ümberarvestuse korral oleks

lepingu xxxx üles ütlemise eeldused olnud täidetud. VÕS kommenteeritud väljaandes on

siiski asutud seisukohale, et VÕS § 4062 regulatsiooni tagajärjel tekib poolte vahel

lepingulaadne suhe, mida peaks analoogia korras olema võimalik üles öelda. Ent hageja ei ole

esitanud sellist ümberarvestust ning tagasimakseid korrektselt uuesti määranud, et nende

asjaolude alusel oleks hageja väiteid üles ütlemise eelduste kohta võimalik kontrollida.

Samuti ei ole hageja välja toonud, millal kostja tagasimakseid tegi. Kui lähtuda hageja välja

toodust, et esimese lepingu järgne laenu jääk teise lepingu sõlmimise ajal oli 410,65 eurot

ning tagasimakseid oli kostja teinud 494,85 eurot, saab 84,20 eurot lugeda teise laenulepingu

järgsete tagasimaksete katteks. Seega ei ole ka ole usutav, et 1004 eurose lisalaenu 60

annuiteetmakseks (intressimääraga 2,5% aastas) määramisel ei jätkunuks 84,20 eurost kolme

esimese tagasimakse tasumiseks.

Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja esile toonud asjaolusid, mille pinnalt saaks kohus teha

järelduse, et tagastamata laenusumma (984,15 eurot) on sissenõutavaks muutunud. Ka ei ole

hageja esitanud alternatiivset tulevikus sissenõutavaks muutuvate tagasimaksete nõuet ega

arvestust, mille alusel olnuks kohtul võimalik välja mõista maksegraafiku järgsed kohtuotsuse

tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud tagasimaksed.

Seega jääb hageja põhivõla nõue ning sellest tulenevalt ka kõrvalnõuded rahuldamata.

Vastutustundliku laenamise kohustuse ning krediidi kulukuse maksimaalse määra ületamise

korral ei võlgne tarbija ka muid tasusid, nt lepingutasu. Võla sissenõudmiskulusid saab aga

nõuda üksnes juhul, kui on tuvastatud, et kostja oli võlgu.

7. Menetluskulud

TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1

kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja

põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud

tekkisid. TsMS § 138 lg 1 ja lg 2 kohaselt on menetluskuluks muuhulgas riigilõiv.

Kuivõrd kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad poolte menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel

hageja kanda. Kuna hageja menetluskulud jäävad hageja enda kanda, ei määra kohus kindlaks

hageja menetluskulusid rahaliselt ja ei hinda hageja menetluskulude põhjendatust ja

vajalikkust. Kostja ei ole oma menetluskulude nimekirja esitanud ja tsiviilasja toimikust

nähtuvalt kostjal hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole. Lähtudes eeltoodust ei

mõista kohus kostja kasuks menetluskulusid hagejalt välja.

TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maris Juha

kohtunik