2-23-126390/16 · Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Alo Noormets

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.11.2024, Põlvas

Tsiviilasja number

2-23-126390

Tsiviilasi

TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagi W.F-i vastu

võlgnevuse nõudes

Tsiviilasja hind

Menetlusosalised ja nende

esindajad

1735,81 eurot

Hageja: TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (registrikood

14304235), lepinguline esindaja: Sigrid Rahkema

Kostja: W.F (isikukood XXX, Postiaadress: xxxxxxxxx-

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx)

Menetluse liik

Kirjalik lihtmenetlus

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada osaliselt.

2. Välja mõista kostjalt W.F-ilt hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal kasuks poolte

vahel 27.09.2022 sõlmitud järelmaksulepingust nr 7125516100 tulenev põhivõlgnevus

summas 986,09 eurot ja viivis põhivõlgnevuselt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni

põhivõlgnevuse tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

3. Jätta rahuldamata TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal hagi W.F-i vastu intressi 138,74

eurot, sissenõudmiskulude 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 185,28 eurot

ning tulevikus sissenõutava viivise määras 38,10% aastas osas.

4. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

5. Toimetada kohtuotsus pooltele kätte.

Edasikaebamise kord

Kohus lahendab asja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 alusel

lihtmenetluses.

Kohus ei anna TsMS § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse edasikaebamiseks.

Juhul, kui menetlusosalised siiski soovivad esitada apellatsioonkaebuse, tuleb see esitada

Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem

kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel

tuleb tasuda riigilõiv ning ringkonnakohus võtab kaebuse menetlusse üksnes juhul, kui

maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on

1 (6)

selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis

oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21). Kui apellant soovib asja arutamist

kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on

nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse

koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

ASJAOLUD

1. Tartu Maakohtu menetluses on TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagi W.F-i vastu

võlgnevuse nõudes. Hageja palub kostjalt välja mõista poolte vahel 27.09.2022 sõlmitud

järelmaksulepingust nr 7125516100 tulenev põhivõlgnevus 986,09 eurot, intress 138,74 eurot,

sissenõudmiskulud 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 185,28 eurot ning viivis alates

23.08.2023 kuni põhinõude summas täitmiseni lepingus kokku lepitud viivise määras 38,10%

aastas. Ühtlasi palub hageja kostjalt välja mõista hageja menetluskulud (s.o riigilõiv 315 eurot

ja 527 õigusabi kulud) ning viivis menetluskuludelt alates lahendi jõustumisest alates kuni

täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja märgib täiendavalt, et

juhul kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis

tuleb kostjal tagastada lepingute alusel saadud krediidisumma 986,09 eurot ning viivis alates

lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o. alates 24.02.2023. a VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras.

2. Kostja teatas vastuses hagiavaldusele, et laen ei ole tema võetud ja ta on antud asjas

pöördunud politsei poole.

3. Vastuseks kohtunõudele teatas Politsei- ja Piirivalveamet 18.10.2024, et W.F-i nimel

järelmaksulepingu sõlminud isikule ei ole veel kahtlustust esitatud.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

4. Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, asub seisukohale, et hagi on osaliselt

põhjendatud põhinõude osas. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et esitatud andmetest nähtuvalt

rikuti kostjale laenu väljastamisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, mistõttu ei ole

hagejal õigust nõuda kostjalt peale krediidilepingujärgse põhivõla ning seadusjärgses määras

intressi muid tasusid.

5. Kohus võib lihtmenetlusotsuse kirjeldavas osas jätta märkimata nõuete kohta esitatud

väited, vastuväited ja esitatud tõendid ning kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes

õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega (TsMS §

444 lg 1 ja 2).

6. Hagiavalduse kohaselt on hageja nõude aluseks poolte vahel 27.09.2022 sõlmitud

järelmaksuleping nr 7125516100, mille alusel andis krediidiandja kostjale krediiti summas

989,09 eurot.

2 (6)

7. Arvestades kostja vastuväiteid, kontrollib kohus esmalt, kas hagi on esitatud õige isiku

vastu ehk kas kostja on pool lepingus, millest hageja nõuded tulenevad.

Kohus tuvastas, et 27.09.2022 sõlmitud järelmaksuleping nr 7125516100 leping kannab

kostja allkirja.

ID-kaardi ja selle PIN-koodide abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on samasugune

õiguslik tähendus nagu omakäelisel allkirjal. Digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel on

seega kõrge hoolsuskohustus (RKTKo 16.12.2019, 2-16-124450, p 23). Juhul, kui isiku nimel

antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse

annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul,

kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei

andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema

valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt (RKTKo 16.12.2019, 2-16-124450, p 22).

Tsiviilasjas nr 2-16-124450 on kolleegium poolte tõendamiskoormuse jaotust selgitades

märkinud, et hageja peab tõendama oma väiteid, et temalt peteti koodid välja ja lepingud

sõlmis keegi teine (RKTKm 12.06.2024, 2-23-11584, p 10).

Juhul, kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid esinedes teise isikuna ja

kasutades tema identiteeti, saab analoogia alusel kohaldada esindusõiguseta esinduse sätteid.

See tähendab, et teise isiku identiteeti kasutades tehtud tehing on TsÜS § 129 lg 1 järgi

tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel teine isik tehingu tegi, selle hiljem heaks

kiidab (vt RKTKo 21.12.2016, 3-2-1-135-16, p 16). Juhul, kui hagejalt peteti Smart-ID

koodid välja, ei ole tegemist olukorraga, kus hageja oleks koodid andnud kolmandatele

isikutele vabatahtlikult selleks, et nende abil tehtaks tehingud. Seetõttu ei saa rääkida ka

sellest, et hagejal olnuks tahe koodide edastamisega anda tehingute tegemiseks volitus (vrd

RKTKo 16.12.2019, 2-16-124450, p-d 23 ja 24; RKTKm 12.06.2024, 2-23-11584, p 11).

Kostja on menetluses avaldanud, et lepingu on sõlminud kolmas isik, kelle suhtes on alustatud

kriminaalmenetlus nr 22261001036. Politsei – ja Piirivalveameti teatise kohaselt ei ole

18.10.2024 seisuga nimetatud isikule veel kahtlustust esitatud.

Tulenevalt TsMS § 405 lg 1 p 8 võib kohus lihtmenetluses koguda tõendeid omal algatusel.

Kostja on tsiviilasjas nr 2-24-107669 29.08.2024 toimunud kohtuistungil avaldanud, et andis

2022 aastal vabatahtlikult enda ID-kaardi koos PIN koodidega tuttavale, kes tema nimel

laenulepinguid sõlmis.

Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et hagi on esitatud õige isiku vastu. Kohus selgitab, et

tsiviilkohtumenetluse ülesanne on kontrollida, kas hagejal on nõue kostja vastu, mitte

võimaliku kuriteo asjaolusid tuvastada. Juhul kui tuvastatakse, et kolmas isik vastutab

kohustuste eest solidaarselt kostjaga või tekib kostjal tema vastu kahju hüvitamise nõue, ei

välista käesoleva hagi rahuldamine, samuti nõude võimalik täitmine kostja poolt, kostjal oma

nõuete maksmapanekut selle isiku vastu.

8. Hageja nõude aluseks olev leping on tarbijakrediidileping võlaõigusseaduse (VÕS) § 402

lg 1 mõistes. Tarbijakrediidilepingutega seonduvates vaidlustes tuleb kohtul omal algatusel

kontrollida krediidi kulukuse määra vastavust seadusele (VÕS § 406), samuti seda, kas

krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 p-d 1 ja 2 ning

lg 2).

3 (6)

9. Lepingu krediidi kulukuse määr on 45,49%, mis ei ületa lepingu sõlmimise ajal Eesti Panga

avaldatud statistika järgi tarbimislaenude krediidi kulukuse määra (16,30%) rohkem kui kolm

korda. Seega ei ole tarbijakrediidileping tühine VÕS § 4062 lg 1 alusel.

10. Hageja ütles lepingu 23.02.2023 üles, kuna kostja jättis tasumata neli järjestikust

osamakset (s.o 10.11.2022 – 10.02.2023). Kuna lepingu alusel ei ole tagasimakseid tehtud ja

hageja on andnud täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, siis ei ole ülesütlemine vastuolus

VÕS § 416 lg-ga 1.

11. Tegemist on rahalise kohustuse täitmise nõudega VÕS § 108 lg 1 mõttes. Krediidiandja

on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtul

on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal

algatusel ja selleks ei pea tarbija esitama menetluses vastavat vastuväidet (vt Euroopa Kohtu

05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 17-24; Tartu Ringkonnakohtu 19.12.2022 otsus

tsiviilasjas nr 2-22-118076).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja VÕS § 4034 lg 1 järgi

enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata,

kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama

tarbija krediidivõimelisust. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja vastutustundliku

laenamise põhimõtte rakendamise kohustuse põhisisu on hinnata krediidisaaja

krediidivõimelisust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline,

et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast

tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille

tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja

muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018 2-14-21710, p 25.3; 19.02.2014 3-2-1-169-

13, p 21). Seega ei saa krediidiandja lähtuda laenutaotluse rahuldamisel üksnes kliendi

esitatud informatsioonist, seda mõistlikult kontrollimata. Vastasel juhul ei saavutaks

vastutustundliku laenamise põhimõte oma eesmärke.

VÕS § 4034 lg 2 teise lause kohaselt peab krediidiandja tarbija krediidivõimelisuse hindamisel

arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit

tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi,

regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja

tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates

vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija

kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele.

VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause näeb ette, et teises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab

krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7,

lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust.

Krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks peab krediidiandja VÕS §

4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid

andmekogusid. VÕS § 4034 lg-st 4 tulenevalt ei saa tarbija krediidivõimelisuse hindamine

toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab KAVS § 50 lg-te 3 ja

4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Eelkõige tuleb seejuures küsida

tarbijalt tema pangakonto väljavõte ja hinnata seda, kui muud andmed ei ole piisavad. VÕS §

4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Vastutustundliku laenamise põhimõtte

4 (6)

järgimiseks vajalike kohustuste täitmist peab VÕS § 4034 lg 13 järgi vaidluse korral tõendama

krediidiandja.

12. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on krediidiandja laenulepingu sõlmides tuginenud

üksnes kostja poolt laenutaotluses avaldatule ning maksehäireregistri andmetele. Kõrgema

kohtu praktika kohaselt ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja

riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku

maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv. Vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks on peetud kohtupraktikas minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt

tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt

hinnata tema krediidivõimet (Tln RngKo 8.11.2021 nr 2-20-106661, p 55).

Kohus leiab, et hageja väljatoodud asjaolude põhjal ei saa asuda seisukohale, et krediidiandja

on kostjale krediidi andmisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus selgitab,

et seadusest ei tulene erisusi tarbija krediidivõime hindamisel tulenevalt laenusumma

suurusest (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 19.05.2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-142816, p 8).

Kohtu hinnangul ei ole krediidiandja krediidi andmisel kontrollinud kostja esitatud teavet

tema sissetulekute ja kohustuste kohta piisaval määral. Ainuüksi isikul aktiivsete

maksehäirete puudumine ei anna alust väita, et kostja finantsvõimekust on kontrollitud ja

tema maksevõime on piisav laenukohustuse nõuetekohaseks täitmiseks. Hagiavaldusest ei

nähtu, et krediidiandja oleks küsinud kostja pangakonto väljavõtet, kuigi maksehäireregistri

andmed ei võimalda isegi mõistlikul määral kontrollida kostjal finants- ja muude kohustuste

olemasolu ja suurust. Hageja ei ole välja toonud, et krediidiandja oleks üldse kostjalt tema

sissetuleku ja kohustuste kohta mingeid dokumente küsinud või vähemalt teinud ettepaneku

neid esitada ning kostja oleks jätnud nõutud teabe esitamata. Krediidiandjat ei vabasta kliendi

maksevõime kontrollimisest ka viide kostja esitatud andmete tõesusele tuginemisele.

13. Juhul, kui rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet, saab selle rikkumise

tagajärjeks olla VÕS § 4034 lg 7 kohaselt lepingujärgse intressi alanemine seaduses sätestatud

määrani ning muude tasude ja kulude maksmise kohustuse äralangemine, kuid põhivõlg tuleb

laenusaajal tagastada (vt TlnRngKo 19.06.2023 nr 2-22-145432, p 24). VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 0% (https://www.eestipank.ee/volasuhete-

intressimaar), mis oli kokkulepitud intressist madalam. Seega ei olnud krediidiandjal õigust

kostjalt intressi nõuda. Samuti ei võlgne kostja hagejale muid kulusid ega tasusid. Vastavad

nõuded (s.o intress, sissenõutavaks muutunud viivis, sissenõudmiskulud) jätab kohus

rahuldamata. Samas ei vabane kostja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise maksmise

kohustusest.

14. Kooskõlas VÕS § 101 lg 1 p-ga 1 ja VÕS § 108 lg-ga 1 võib hageja võlausaldajana nõuda

kohustuse täitmist, kui kostja on võlgnikuna rikkunud raha maksmise kohustust.

Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse kokku

summas 986,09 eurot, mis muutub sissenõutavaks alates lahendi jõustumisest ning viivise

põhivõlgnevuselt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates maakohtu otsuse

vastavas osas jõustumisest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.

15. TsMS § 163 lg 1 alusel jätab kohus hagi osalise rahuldamise tõttu menetluskulud poolte

endi kanda, sh arvestades hagi rahuldamise ulatust ja asjaolu, et tegemist oli

tarbijakrediidilepingust tuleneva vaidlusega, mille puhul on tuvastatud krediidiandja poolt

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine (vt TrtRngKo 12.05.2023 nr 2-22-11447, p

8).

5 (6)

/allkirjastatud digitaalselt/

Alo Noormets

kohtunik

6 (6)