2-24-2872/49 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 22. november 2024

Tsiviilasja number

2-24-2872

Tsiviilasi

Q.J-i hagi R.U vastu sundosa saamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

9000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 13. mai 2024 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Q.J-i apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Q.J (ik: XXX)

Vastustaja (kostja): R.U (ik: XXX)

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu 13. mai 2024 otsus

muutmata.

2. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Q.J-i kanda.

3. Välja mõista Q.J-ilt riigituludesse tasumata riigilõiv 700 eurot.

Võimaldada Q.J-il tasuda riigituludesse väljamõistetud riigilõiv 700 eurot 50 euro

suuruste igakuuliste osamaksetena. Esimene osamakse 50 eurot tuleb tasuda

kohtuotsuse jõustumisele järgneva kuu 10. kuupäevaks ning ülejäänud kolmteist

osamakset esimese osamaksele iga järgneva kuu 10. kuupäevaks Maksu- ja Tolliameti

kontole vastavalt käesolevale kohtuotsusele lisatud makseinfole.

Q.J-il tuleb riigi kasuks välja mõistetud riigilõivu 50 euro suuruste osamaksete

tasumisega viivitamise korral tasuda käesoleva otsuse jõustumisest alates kuni

täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

4. Jätta rahuldamata R.U taotlus A.A. tunnistajana ülekuulamiseks.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Q.J (hageja) esitas 20.02.2024 maakohtule R.U (kostja) vastu hagi, milles palus mõista

kostjalt välja hageja kasuks sundosa 9000 eurot.

Hagiavalduse kohaselt suri 20.07.2022 hageja ja kostja ema Aita Q.J. Aita Q.J oli teinud

testamendi, millega pärandas kogu oma vara kostjale. Hageja on alates 2005. a-st osaliselt

töövõimetu. Pärandi avanemise ajal olid hageja sissetulekuteks töövõimetuspension ning abi

emalt ja headelt tuttavatelt kokku umbes 600 eurot kuus. Väljaminekud olid sissetulekutega

võrdsed, kuigi vajadused olid tegelikult suuremad. Seega on hageja pärandaja alaneja

sugulane, kellel oli oma abivajadusest ja majanduslikust olukorrast tulenevalt õigus saada

pärandajalt ülalpidamist. Seetõttu on hagejal õigus saada pärandist sundosa, mis on veerand

pärandi väärtusest. Pärandi hulka kuulus korteriomand XXXXX, mille turuhind on 36 000

eurot. Sundosa suurus on seega 9000 eurot.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt on hageja töövõimetu ainult

osaliselt. Hageja sõnul ei saanud ta minna pärandajat haiglasse vaatama, sest käis tööl.

Pärandaja ei oleks suutnud toetada hagejat 80 + 180 euroga kuus nagu hageja väidab.

Pärandaja pension oli 538,30 eurot kuus, millest tuli maksta korterikulud, osta süüa ja

ravimeid. Alates 2022. a aprillist tegeles pärandaja rahaasjadega kostja, sel ajal pärandaja

hagejat ei abistanud.

Päritud korteriomandi turuväärtus ei olnud 36 000 eurot. Kostja müüs selle 2023. a märtsis 29

000 euroga, millest veerand on 7250 eurot.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus jättis 13.05.2024 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Kostjale hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on hageja pärandaja poeg ehk alaneja sugulane.

Pärimisseaduse (PärS) § 104 lg 1 ei seo sundosa nõudmise õigust mitte töövõimetusega, vaid

perekonnaseadusest tuleneva ülalpidamiskohustusega. Perekonnaseaduse (PKS) § 97 p 3 järgi

on ülalpidamist õigustatud saama abivajav alaneja sugulane, kes ei ole võimeline ennast ise

ülal pidama. Ülalpidamise ulatuse kindlaksmääramisel arvestatakse nii ülalpidamist saama

õigustatud isiku vajadusi ja tavalist elulaadi kui ka ülalpidamist andma kohustatud isiku

varalist seisundit (PKS § 99 ja § 102 lg 1).

Hageja ei ole olnud täielikult töövõimetu, vaid osaliselt. Kontoväljavõtetest on näha, et lisaks

laekunud töövõimetuspensionile on hagejale teinud ülekandeid C.C. ja veel mitu eraisikut,

muu hulgas selgitustega, mis viitavad teenuse osutamisele, samuti on kontole tehtud sularaha

sissemakseid.

Sundosa saamise otsustamisel tuleb hageja abivajadust hinnata eelkõige 2022. a-l, mil

pärandaja suri. Sel aastal on hageja saanud töövõimetuspensioni 267,35‒288,55 eurot kuus,

on olnud laekumisi eraisikutelt, sh luku ja uksepolsterdamise eest (01.02.2022, 09.07.2022),

on tehtud mõned sularaha sissemaksed. Hageja teisel kontol on ainult ülekanded hageja enda

kontode vahel. Küll aga viitab esimene kontoväljavõte sellele, et pension ei olnud hageja

ainus sissetulek. Ka Maksu- ja Tolliameti vastus menetlusabi andmise otsustamiseks tehtud

päringule viitab, et hageja aeg-ajalt töötab, 2023. a-l on tema eest tööjõumakse tasunud

XXXXX OÜ. Hageja ei ole oma tegeliku sissetuleku kohta pärandi avanemise ajal kohtule

andmeid esitanud.

Vajalikud kulutused on hageja esitanud paljasõnaliselt. Toidukuluks on märgitud üle kahe

korra suurem summa kui minimaalne toidukorv 2022. a-l, Statistikaameti andmetel (127,99

eurot). Arusaamatu kululiik on taskuraha. Statistikaameti andmetel oli 2022. a-l

elatusmiinimum 303,38 eurot. Hageja pension jäi sellele küll mõnevõrra alla, kuid ta oli

töövõimetu vaid osaliselt. Pension ei olnudki mõeldud katma kõiki kulutusi. Hageja oli

eelduslikult võimeline teenima täiendavat sissetulekut ja võimalik, et ta seda ka tegi.

Eelduslikult ei olnud hageja abivajav. Isegi kui jaatada hageja abivajadust, tuleb hinnata ka

pärandaja võimekust abi anda.

Kuna hageja oli täisealine, siis saanuks pärandajal olla ülalpidamiskohustus üksnes ulatuses,

milles tema varaline seisund võimaldas hagejat toetada. Pärandaja oli pensioniealine. Hageja

ei ole vaielnud vastu kostja väitele, et pärandaja pension oli 538,30 eurot kuus. Ei ole usutav,

et pärandaja kulutas 260 eurot ehk peaaegu poole sellest hagejale. Ülalpidamiskohustust ei

tekita see, kui ema toetas poega vastavalt võimalustele aeg-ajalt vabatahtlikult. Hagejat

abistasid rahaliselt tuttavad, mis võis muu hulgas olla tingitud pärandaja suutmatusest

hagejale abi anda.

Täisealise lapse ülalpidamise kohustusest võib vanem vabaneda nii osaliselt kui ka täielikult.

Arvestades, et hageja ei olnud täielikult töövõimetu, tal oli vähemalt elatusmiinimumile

lähedane sissetulek ning pärandaja sissetulek ei olnud suur ja ta vajas haiglaravi, ei ole

tõenäoline, et pärandajalt oleks hageja kasuks elatis välja mõistetud, kui hageja oleks sellise

hagi esitanud.

Sundosa ei ole meede testamendi vaidlustamiseks. Sundosa on testeerimisvabaduse piirang,

mida seadusandja on näinud ette piiratud juhtudel. Tartu Ringkonnakohus ei ole pidanud

testeerimisvabaduse põhimõttega kooskõlas olevaks käsitlust, mille kohaselt tuleks mõista

sundosa hageja kasuks välja vaatamata sellele, et potentsiaalselt ülalpidamist andma

kohustatud sugulane ei ole saanud esitada vastuväiteid, mille alusel ta võinuks

ülalpidamiskohustusest osaliselt või täielikult vabaneda (otsus tsiviilasjas nr 2-15-15946).

Kuna kohus ei pidanud hagejat PärS § 104 lg 1 ja perekonnaseaduse ülalpidamiskohustuse

sätete alusel sundosa saama õigustatud isikuks, ei ole vaja analüüsida pärandvara väärtuse

kohta esitatud väiteid, kuid kohus nõustus, et müügikuulutus näitab hinnasoovi, mitte

tegelikku hinda. Hageja väited ei arvesta ka asjaolu, et korteriomandil oli müümise hetkel

hüpoteek.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Q.J esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 13.05.2024 otsuse tühistamist

ning uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada ja mõista R.U-lt välja Q.J-i kasuks

sundosa 9000 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohus asjaolusid ja tõendeid valesti hinnanud.

PärS § 104 eeldused on täidetud. Menetluses on leidnud tõendamist, et hageja on pärandaja

alaneja sugulane ja abivajav, kuna hageja raha teenimise võimalused on piiratud ning hageja

igakuiseid vältimatuid kulusid ei ole võimalik katta tema sissetuleku arvelt. Hageja sisstulek

oli oluliselt väiksem kui elatusmiinimum. Isegi kui sissetulek olnuks võrdne

elatusmiinimumiga, on ebamõistlik, et hageja saanuks 2022. a-l elada 303 euro arvelt

(ainuüksi kommunaalkulud moodustasid ½ elatusmiinimumist). Seega on hageja PKS § 97

mõttes ülalpidamist saama õigustatud isik. Vahet ei ole, mis suuruses mõistnuks kohus 2022.

a-l pärandajalt hageja kasuks elatise välja. Pärandajal oli seadusest tulenevalt

ülalpidamiskohustus oma alaneja abivajava sugulase ees isegi siis, kui ülalpidamiseks oleks

välja mõistetud 10 eurot. Pärandaja andis hagejale ülalpidamist vabatahtlikult, toetades teda

regulaarselt rahaliselt.

5. R.U vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Vastuväidete kohaselt on PKS § 97 p 3 alusel õigustatud ülalpidamist saama abivajav alaneja

või üleneja sugulane, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama. Hagejal on osaline

töövõime ja ta on võimeline ennast ise ülal pidama. Samuti puuduvad tõendid selle kohta, et

pärandaja andis hagejale vabatahtlikult pidevalt rahalist abi.

Hageja sissetulekud olid pärandaja surma ajal ja on ka praegu suuremad kui elatusmiinimum.

Isikud, kelle sissetulek on väiksem kui elatusmiinimum, võivad taotleda

sotsiaalhoolekandeseaduse § 22 alusel kohalikust omavalitsusest toimetulekutoetust. Hageja

ei ole seda kordagi teinud. Seda võib kinnitada Narva-Jõesuu Linnavalitsuse sotsiaalosakond.

Hageja on elanud vähemalt 18 aastat vabaabielus L. M. X XXX X. Neil on ühine

majapidamine. Seda võib kinnitada X XXX X korteriühistu esimees A.A., kelle kostja palub

tunnistajana ära kuulata. X XXX X on märgitud hageja elukohaks pangakonto väljavõttel ja

hageja esimeses avalduses maakohtule. Antud infot ei saanud kostja maakohtule esitada, kuna

kostjal puudusid korteriühistu esimehe kontaktandmed ja ta ei teadnud, kas esimees on nõus

eeltoodut kinnitama.

Sundosa ei saa olla 9000 eurot, kuna korter müüdi 29 000 euro eest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja Viru Maakohtu 13.05.2024 otsus muutmata.

7. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega, on seisukohal, et maakohus on andnud

hinnangu kõikidele esitatud asjaoludele ja tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja

menetlusõiguse norme ning jõudnud põhjendatult järeldusele, et pärandajal hageja suhtes

perekonnaseadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse olemasolu pärandi avanemise seisuga ei

ole tõendamist leidnud ning sellest tulenevalt puudub hagejal 20.07.2022 surnud Aita Q.J-i

pärandist sundosa saamise õigus. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning ükski

apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust selle tühistamiseks. Ringkonnakohus

nõustub kõigi esimese astme kohtu põhjendustega ega pea kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6

vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.

8. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

8.1. PärS § 104 lg 1 sätestab, et kui pärandaja on testamendi või pärimislepinguga jätnud

seaduse järgi pärima õigustatud alaneja sugulase, oma vanemad või abikaasa, kelle suhtes

pärandajal oli surma hetkel perekonnaseadusest tulenev kehtiv ülalpidamiskohustus, pärandist

ilma või on nende pärandiosi vähendanud võrreldes sellega, mille nad oleksid saanud

seadusjärgse pärimise korral, on neil õigus nõuda pärijatelt sundosa. PKS § 97 p 3 kohaselt on

ülalpidamist õigustatud saama muu abivajav alaneja või üleneja sugulane, kes ei ole

võimeline ennast ise ülal pidama.

Maakohus on õigesti leidnud, et sundosa saamise õiguse üle otsustamisel tuleb hageja (kes on

pärandaja täisealine laps) abivajadust hinnata eelkõige 2022. a seisuga, mil pärandaja suri.

Asja materjalidest nähtub, et hagejal on tuvastatud Eesti Töötukassa 28.10.2021 otsusega

osaline töövõime ühe aasta vältel, s.o 20.11.2021 kuni 19.11.2022, ja 24.11.2022 otsusega

osaline töövõime kahe aasta vältel, s.o 22.11.2022 kuni 19.11.2024. Varasemalt on talle olnud

määratud töövõimetuspension, esitatud pensionitunnistuse kohaselt seoses 60%

töövõimetusega alates 01.05.2010 kuni 30.04.2015 ja 08.06.2015 kuni 30.06.2020.

Hageja väitel oli tema sissetulek 2022. a-l kokku umbes 600 eurot kuus, sh pension

241,47-288,55 eurot, ema (pärandaja) materiaalne abi 80 eurot sularahas ja toitlustamine

umbes 180 euro ulatuses, materiaalne abi tuttavatelt, s.o B.B. 50 eurot sularahas ja C.C., kes

kandis hageja kontole igakuiselt väikeseid summasid. Sama suured olid hageja väitel ka tema

väljaminekud, kuigi tegelikud vajadused olid hageja arvates suuremad, moodustades 629

eurot kuus.

Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga, et eelduslikult oli hageja võimeline teenima

lisaks töövõimetoetusele täiendavat sissetulekut ja ilmselt ta seda vähemalt mingil määral ka

tegi ning hageja ei ole oma sissetulekute kohta pärandi avanemise ajal esitanud kohtule

täielikult tõeseid andmeid. Hageja ei ole kunagi olnud täielikult töövõimetu, vaid ainult

osaliselt. Osalise töövõime puhul on isiku töötamine tema terviseseisundit ning sellest

tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust arvesse

võttes osaliselt takistatud (töövõimetoetuse seaduse § 5 lg 3 p 2). Hinnates hageja

pangakontole toimunud laekumisi on maakohus põhjendatult järeldanud, et eraisikute tehtud

ülekanded viitavad sissetuleku saamisele teenuste osutamisest (laekumised selgitustega „lukk

ja uksepolsterdamine“ 01.02.2022, „polsterdus“ 09.07.2022, samuti 2021. a laekumised

selgitustega „uks rakveres, osaline“, „uks rakveres, lõplik“, lisasissetulekutele viitavad ka

hageja kontole tehtud sularaha sissemaksed). Pärandaja surmale vahetult järgnenud aastal on

hageja töötanud, kuna 2023. a märtsis, juunis, juulis ja augustis on XXXXX OÜ tasunud tema

eest tööjõumakse. Hageja töötab ka 2024. a-l, XXXXX OÜ-s, konto väljavõttelt nähtuvalt

netotöötasuga 395 eurot kuus. Eeltoodu kinnitab samuti, et vaatamata osalisele töövõimele

hageja on ja ilmselt oli ka 2022. a-l võimeline tööd tegema ja sissetulekut teenima ulatuses,

mis koos töövõimetoetusega katab tema põhivajadused.

Eeltoodu põhjal nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et vaatamata osalisele

töövõimele ei olnud hageja ema surma ajal PKS § 97 p 3 tähenduses abivajav täisealine laps,

kes ei olnud võimeline ennast ise ülal pidama.

8.2. Samas isegi kui jaatada hageja abivajadust, tuleb hinnata ka pärandaja võimekust abi

anda.

Hageja ei ole millegagi tõendanud, et ema andis talle igakuiselt 80 eurot sularahas ja lisaks

toitlustas umbes 180 euro ulatuses kuus. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et

ei ole eluliselt usutav, et pärandaja kulutas oma pensionist ligi poole hageja ülalpidamiseks.

Pärandaja pensioni suurust (hageja ei vaielnud vastu kostja väitele, et see oli 538,30 eurot

kuus) arvestades on ilmne, et valdavas osas kulus pension igakuiselt pärandaja enda vajaduste

(korterikulud, toit, ravimid) katmiseks. Asja materjalidest ei nähtu, et pärandajal oleks muid

sissetulekuid peale pensioni. Ülalpidamiskohustuse olemasolu tuvastamiseks ei piisa

asjaolust, et ema võis hagejat mõnikord mõne pisisummaga toetada või süüa pakkuda.

Kuna hageja on täisealine, siis saanuks emal olla hageja ülalpidamise kohustus üksnes selles

ulatuses, milles tema varaline seisund seda võimaldas, kahjustamata enese tavalist

ülalpidamist (PKS § 102 lg 1). Juhul kui hageja oleks esitanud ema vastu ülalpidamisnõude,

oleks ema saanud tugineda PKS § 102 lg-le 1, mille alusel muu alaneja või üleneja sugulane

kui alaealise lapse vanem võib vabaneda ülalpidamiskohustusest ka täielikult.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et esitatud asjaolusid arvestades ei ole alust

eeldada, et pärandajal oleks võinud tekkida hageja suhtes ülalpidamiskohustus.

Ringkonnakohus märgib, et kuivõrd sundosa näol on tegemist testeerimisvabaduse

piiranguga, mis on ette nähtud piiratud juhtudel, saab ülalpidamiskohustuse tagantjärele

kindlakstegemine olukorras, kus pärandaja eluajal ülalpidamiskohustuse kohta dokumentaalne

alus (nt kohtulahend) puudus, kõne alla tulla pigem erandlikel asjaoludel ning igal juhul tuleb

arvesse võtta väidetavalt kohustatud isiku tegelikku varalist seisundit ja tema võimalikke

vastuväiteid ülalpidamisnõudele. Hageja teistsugune seisukoht, st et hageja on PKS § 97

mõttes ülalpidamist saama õigustatud isik ja vahet pole, mis suuruses oleks kohus mõistnud

2022. a-l pärandajalt hageja kasuks elatise välja, ei vasta seadusele.

Kõike eeltoodut arvestades on maakohtu järeldus, et hagi rahuldamiseks puudub alus,

seaduslik ja põhjendatud.

9. Kostja taotles vastuses apellatsioonkaebusele A.A. tunnistajana ülekuulamist. Kostja

põhjendas taotlust sellega, et A.A. on KÜ XXXXXXX esimees ning võib kinnitada hageja

elamist koos L. M. XXX.

Ringkonnakohus leiab, et kostja nimetatud taotlus tuleb jätta rahuldamata. Esmalt märgib

ringkonnakohus, et kostja ei ole põhjendanud, miks ta ei esitanud taotlust A.A. tunnistajana

ülekuulamiseks maakohtus. Teiseks ei ole tõend (tunnistaja A.A. ütlused) taotluse

põhjendustest lähtudes asjakohane tõend TsMS § 238 lg 1 p 2 tähenduses.

10. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus

TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi (hageja) kanda.

Hageja oli menetlusabi korras vabastatud riigilõivu tasumisest nii hagi kui ka

apellatsioonkaebuse esitamisel pooles ulatuses, s.o summas 350 + 350 eurot (vt Viru

Maakohtu 06.03.2024 määrus ja Tartu Ringkonnakohtu 01.08.2024 määrus). Mõlemas

määruses on hagejale selgitatud, et riigilõivu asumisest osaline vabastamine tagab hagejale

vaid kohtusse pöördumise õiguse ning hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel tuleb

tal TsMS § 190 lg 4 alusel kanda ka need menetluskulud, millest ta oli vabastatud.

Seetõttu tuleb hagejalt seoses hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega välja mõista

riigituludesse riigilõiv 700 eurot (350+350).

Asja materjalide kohaselt on hageja osaliselt töövõimetu ning majandusliku seisundi teatise

kohaselt on tema töötasu keskmiselt 790 eurot kuus. Seetõttu on hagejal tõenäoliselt

raskendatud tasuda 700 euro suurust riigilõivu korraga. Ringkonakohus leiab, et hageja

majanduslik olukord on käsitletav mõjuva põhjusena TsMS § 190 lg 7 tähenduses ning sellest

tulenevalt on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud võimaldada hagejal tasuda riigituludesse

väljamõistetav riigilõiv 700 eurot 50 euro suuruste igakuuliste osamaksetena alates

kohtuotsuse jõustumisest.

Osamaksete tasumisega viivitamisel tuleb hagejal tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses (TsMS § 179 lg 9).

Kostjal menetluskulud puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)