3-23-429/23 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kristjan Siigur, Villem Lapimaa ja Veiko Vaske

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.11.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-429

Haldusasi

S.E kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 02.02.2023

tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuse nr 15.3-

3.2/48-1 tühistamiseks ning taotluse uueks läbi vaatamiseks

kohustamiseks.

Menetlusosalised

Kaebaja – S.E,

esindaja v-adv. Andres Vinkel

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet,

esindaja Kristiina-Marita Alliksoo

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 06.10.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

S.E apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta S.E apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 06.10.2023

kohtuotsus haldusasjas nr 3-23-429 muutmata.

2. Jätta apellatsioonimenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda.

SELGITUSED

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 23.12.2024 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS)

§ 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14

päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-23-429

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi

taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA HALDUSKOHTU OTSUS

1. Kaebaja on 1977. aastal Venemaal sündinud Venemaa Föderatsiooni kodanik, kes esitas

10.06.2022 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) tähtajalise elamisloa taotluse, tuginedes asjaolule,

et ta on eestlane.

2. PPA keeldus 02.02.2023 otsusega nr 15.3-3.2/48-1 (vaidlustatud otsus) kaebajale tähtajalise

elamisloa andmisest, leides, et pole tõendatud, et kaebaja on rahvuselt eestlane, kaebajat ei ole

kasvatatud kui rahvuselt eestlast ning ta ei ole täiskasvanueas elanud Eestis ega omandanud eesti

keelt. PPA lähtus seejuures järgmistest asjaoludest: a) kaebaja isa võib olla rahvuselt eestlane, ent

kaebaja ja kaebaja emaga on ta suhelnud vene keeles ning oskab eesti keeles vaid üksikuid sõnu;

b) kaebaja enda emakeeleks on vene keel; c) taotleja vanaema eesti keele oskuse kohta puuduvad

tõendid, ent oma poja ehk kaebaja isaga suhtles ta vene keeles; d) kaebaja ei ole eesti keelt

õppinud; e) kaebajal pole olnud mingisugust erilist sidet Eestiga. Samuti leidis PPA, et kuna

kaebaja elab koos abikaasa ja alaealiste lastega Venemaal ning töötab seal, ei riku tähtajalise

elamisloa andmisest keeldumine tema põhiõigust perekonna- ja eraelule ning erandina tähtajalise

elamisloa andmise alust ei esine.

3. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada vaidlustatud otsuse ja

kohustada PPA-d taotluse uueks läbivaatamiseks. Kaebuse põhjendused olid kokkuvõttes

järgmised.

3.1.

Tõendatud on kaebaja põlvnemine eestlasest. Kaebaja isa korduval sünnitunnistusel on

isaema Q rahvuseks märgitud eestlane ja sama on notariaalselt tõestatult kinnitanud ka kaebaja isa.

NSVL Siseasjade Rahvakomissariaadi (NKVD) dokumendis on kaebaja vanavanaisa C rahvuseks

märgitud eestlane. PPA kahtlus, et korduvatele sünnitunnistustele võivad olla kantud teistsugused

rahvuse andmed kui algselt välja antud sünnitunnistusele, ei ole millegagi tõendatud. Kaebaja

korduv sünnitunnistus anti välja 2000. aastal ja kaebaja isa oma 2015. aastal, seega mitte vahetult

enne seda kui kaebaja asus Eesti elamisluba taotlema. Kaebaja määratles end eestlasena juba 18-

aastasena esmakordselt passi taotledes, samuti on kaebaja abielutunnistusel ja kaebaja poja

sünnitunnistusel märgitud, et kaebaja on eestlane. Kaebaja isa rahvuseks on märgitud eestlane ka

kaebaja venna 1982. aastal välja antud sünnitunnistusel.

3.2.

PPA on põhjendamatult jätnud arvesse võtmata, et kaebaja ja tema isa on ise otsustanud

jääda Venemaal eestlaseks, kus neid nende rahvuse tõttu peetakse võõramaalasteks, ning

kannatanud välja kõik ebameeldivused, mis neile eestlaseks olemisega kaasnesid.

3.3.

Hinnates kaebaja sidet Eestiga on PPA põhjendamatult jätnud arvesse võtmata, et kaebaja

isa elas Eestis aastatel 1969–1973 ning kaebaja vanaema elas Eestis alates 1969. aastast, kaebaja

vanavanaema M (M) suri Eestis 1996. aastal ja on maetud Eestisse.

2(8)

3-23-429

3.4.

Keeleoskuse kohta selgitas kaebaja PPA-le, et tema vanavanaema M suhtles eesti keeles,

samas kui kaebaja isa sündis paguluses Uuralis, kus oli keelatud eesti keelt rääkida ning kuivõrd

kaebaja ema on venelane, on ka loogiline, et kaebaja emakeel on vene keel. Kaebaja õpib eesti

keelt. Sellest, et kaebaja isa teab eesti keeles vaid mõnda sõna, ei saa automaatselt järeldada, et

kaebaja isa ei ole eesti keelt rääkima õppinud. Pigem on tegemist keelevahetusega, mille on

tinginud suurema osa ajast venekeelses keskkonnas elamine. Statistikaameti andmetel oli 2017.

aastal Eestis vähemalt 24 000 inimest, kes pidasid ennast eestlaseks, kuid rääkisid emakeelena

vene keelt. Seega ei saa väita, et vene emakeelega inimesi ei saa pidada eestlasteks.

3.5.

Olgugi et kaebaja pole rahapuudusel saanud Eestit palju külastada, on tal hulgaliselt

mälestusi ja esivanemate edasi antud jutustusi nende elust eestlasena. Kaebaja viibis lapsepõlves

Eestis vanaema juures, millest on tal hulgaliselt mälestusi. Kaebaja esivanemad on maetud

Eestisse, tal on Eestis sugulasi.

4. PPA vaidles kaebusele vastu ning esitas halduskohtule kokkuvõttes järgmised põhjendused.

4.1.

Kaebaja esitatud dokumentide pinnalt ei saa tõsikindlalt väita, et kaebaja on rahvuselt

eestlane. Sünnitunnistustele kantud rahvuse andmeid tuleb hinnata kogumis teiste tõenditega. Pole

selge, mis alusel on kaebaja ja tema isa korduvatele sünnitunnistustele rahvuse andmed kantud.

PPA võttis arvesse kaebaja isa notariaalselt kinnitatud selgitust, ent ei pidanud seda piisavaks.

4.2.

Kuigi rahvus on enesemääratluse küsimus, ei saa ainuüksi suguvõsa liinis eestlase olemasolu

anda kaebajale õigust nimetada ennast eestlaseks, kellel on seeläbi õigus asuda Eestisse elama.

Eestlaseks olemist peavad kinnitama ka teatud objektiivsed kriteeriumid. Rahvuskuuluvusele

avaldab mõju ka keskkond, kus kaebaja üles kasvas – ta sündis Venemaal, sai seal hariduse ja elab

seal senini, tema emakeel on vene keel, ka tema isa, kes on elas aastatel 1969–1973 Eestis, ei ole

eesti keelt rääkima õppinud ning on kaebajaga suhelnud vene keeles. Kuigi kaebaja isa on ennast

pidanud eestlaseks, siis pigem oli ka selle puhul tegemist enesemääratlusega ning muud

objektiivsed tunnused seda ei toeta. Kuna eesti keele oskus ei ole kaebaja vanavanemate kaudu

edasi kandunud kaebaja isale ega seega ka kaebajale, siis ei ole võimalik väita, et kaebajat oleks

kasvatatud eestluse vaimus. Kodus eesti keele kasutamine või mittekasutamine ja eesti keele

oskuse lastele edasiandmine oli ka NSVLi ajal inimese vaba valiku küsimus.

4.3.

See, et kaebaja on lapsepõlves Eestis viibinud ning kaebajal on ka sugupuus rahvuselt

eestlasi, ei tähenda, et kaebaja ise on rahvuselt eestlane. Kaebajal ei ole olnud takistusi, et õppida

eesti keelt ja kultuuri, kuid ta ei ole seda teinud. Kaebaja on käinud Eestis vaid lapsepõlves ning

seejärel alles elamisloa taotlust esitades.

5. Tallinna Halduskohus jättis 06.10.2023 otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohtu

põhjendused on kokkuvõttes järgmised.

5.1.

Kaebajat ei saa määratleda eestlasena, kellel on õigus saada tähtajaline elamisluba Eestisse

elama asumiseks. PPA leidis õigesti, et kaebajat ei ole kasvatatud kui rahvuselt eestlast ning ka

täiskasvanuna ei ole ta omandanud eesti keelt ega Eestis elanud. Kaebaja esitatud dokumentidest

tulenevalt võib kaebaja, samamoodi nagu tema isa, olla nii eestlane kui venelane. Väljakujunenud

kohtupraktikast tuleneb, et rahvuskuuluvuse määratlemisel on olulised objektiivsed ja

subjektiivsed tunnused. Põhiseaduse (PS) § 36 lõikele 3 tuginemiseks ei piisa sellest, et isik

määratleb end ise eestlasena, objektiivsete kriteeriumidena võivad kõne alla tulla eesti keele

oskus, põlvnemine eestlasest, aga ka eesti juurte olemasolu, kodakondsus ja kultuurilised tegurid,

näiteks emotsionaalne side Eestiga, kultuuriline ja sotsiaalne seotus ning haridus. Eestlaseks

olemist kinnitavad tihe emotsionaalne, kultuuriline, ajalooline või sotsiaalne side Eestiga.

3(8)

3-23-429

5.2.

Kaebaja sündis 1977. aastal ning Nõukogude Liidus määratleti sünnitunnistusel isiku rahvus

automaatselt isa järgi. Sellegipoolest ei kasvatatud kaebajat kui rahvuselt eestlast. Eestlaseks saab

pidada Eestist lahkunud isiku järeltulijaid, kelle vanavanemad ja vanemad või üks vanematest on

eestlane ning keda on kasvatatud viisil, et isik vaatamata oma kodumaale tunneb, et ta on rahvuselt

eestlane. Üksnes asjaolu, et kaebaja sünnitunnistusel ja sealt edasi abielutunnistusel on märgitud

rahvuseks eestlane, ei veena kohut selles, et kaebaja määratleb end ise eestlasena. Asja

materjalidest ja kaebaja selgitustest võib pigem järeldada, et kaebaja esivanemad on soovinud end

siduda Venemaa ja vene rahvusega. Kaebaja mälestused Eestist seonduvad majandusliku

olukorraga, kaebaja ei ole väitnud, et talle oleks õpetatud ning ta tunneks eesti kultuurilugu, eesti

keelt, tavasid jne.

5.3.

PPA leidis õigesti, et keeleoskus on oluline näitaja eestluse hindamisel. Kohtuistungil, mida

kaebaja soovis selleks, et tõendada oma eesti keele oskust, ei saanud kaebaja aru isegi

eestikeelsest küsimusest, kas ta oskab eesti keelt. Paljasõnaline on kaebaja väide, et ta soovib end

siduda Eestiga ning kasvatada lapsi Eesti patriootideks. Kaebaja soov Eestisse elama asuda tekkis

pärast Ukraina sõja algust, mis viitab sellele, et tegelik põhjus Eestisse elama asumiseks seondub

sooviga lahkuda Venemaalt sõja tõttu. Kui kaebaja oleks tundud Eestiga sidet, oleks ta kindlasti

leidnud võimalusi Eestit täiskasvanuna külastada, kuid tegi seda pärast lapsepõlve alles nüüd

seoses elamisloa taotluse esitamisega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHUS

6. Kaebaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada

halduskohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse

põhjendused on kokkuvõttes järgmised.

6.1.

Vaidlustatud kohtuotsuses osundatud varasem kohtupraktika vajab muutmist, kuna ei põhine

seadusel ega teeni eesti rahvuse säilimise huvi. Õigusaktid austavad inimese õigust rahvuslikule

enesemääratlusele, nõudes üksnes sellekohase dokumendi esitamist. Vastupidine haldus- ja

kohtupraktika põhineb ühe Eestis sündinud ja elava inimese 7-leheküljelisest artiklist välja nopitud

üksikutel seisukohtadel. Seejuures on tähelepanuta jäetud osundatud artikli kokkuvõte: „Kellegi

rahvusliku enesemääratluse tunnustamine sõltub otseselt sellest, kuidas ühiskond rahvuslikku

identiteeti määratleb – kitsalt või avaralt. Selleks, et üleilmne Eesti ühiskond saaks kujuneda, on

vaja avarat rahvusidentiteedi määratlust, sellist, mille kohaselt saab eestlaseks pidada kõiki, kes

mingi tunnuse alusel ennast eestlasena määratleda soovivad.“

6.2.

Rahvusgrupi (eestlased) väliseks tunnuseks on vaieldamatult eesti keele oskus, osalemine

laulupidudel jms, kuid grupi tunnuseid ei saa automaatselt laiendada konkreetsele isikule. Kõik

grupi liikmed ei pea olema ühesugused. Eeldus, et gruppi saavad kuuluda ainult samade väliste

tunnustega indiviidid, viib rahvusgrupi hääbumisele. Rahvuslikku indentiteeti kandvat gruppi on

võimalik säilitada ja laiendada, võimaldades gruppi kuuluda ka nendel inimestel, kes seda

tegelikult soovivad ja kellel on selleks olemas peamine eeldus ehk vereliin. Halduskohtu soositud

eestlaste rahvusliku identiteedi grupitunnuste samastamine üksikisiku tunnustega rikub sügavalt

üksikisiku õigust otsustada, millisest rahvusest ta on. Inimesele, kes vastab rahvusgruppi

kuulumise põhilisele eeldusele, milleks on pärinemine sama grupi vanemast, peab inimõigusest

tulenevalt olema tagatud võimalus omandada soovi korral selle grupi teised tunnused ehk siinsel

juhul tuleb kaebajale anda võimalus Eestis elada ning alles siis, kui kaebaja ka siinoleku aja

jooksul ei omanda muid grupitunnuseid, saaks väita, et ta ei ole enesemääratlust teostanud

eesmärgil, mis vääriks grupi tunnustust. Halduskohtu seisukoht, et inimene peab põhilised

rahvusgrupi tunnused omandama enne grupiga ühinemist, on vastuolus õigusnormidega ega

arvesta sellega, kas rahvusgrupi väliste tunnuste omandamine on mõistlik ja võimalik väljaspool

gruppi, eriti mis puudutab keele omandamist.

4(8)

3-23-429

6.3.

Kaebaja eesti keele oskusega seoses on halduskohus põhjendamatu tähtsuse omistanud

kohtuistungil toimunule, kus kohus pöördus kaebaja poole eesti keeles ootamatult, millest kaebaja

sattus segadusse – see on üheselt kuulda ka istungi helisalvestiselt. Lisaks oli kaebaja sisuliselt

põgenik, elades kodu puudumisest tingituna juba ligi aasta jooksul pidevas stressis.

6.4.

Halduskohus ei ole vaidlustatud kohtuotsuse punktis 31 arusaadavalt põhjendanud, miks ta

on just seal viidatud nelja tõendi pinnalt teinud järelduse, et kaebaja võib olla nii eestlane kui

venelane. Ka ei ole halduskohus selgitanud, miks jäävad tähelepanuta juba kaebuse punktis 6.2

osundatud vastuolud kahe dokumendi vahel kohtu viidatud neljast. Halduskohus on jätnud

tähelepanuta selle, et kaebaja määratles end eestlasena juba 30 aastat tagasi. Halduskohus on

teinud suvalise järelduse, et kaebaja esivanemad on soovinud end siduda Venemaaga ja vene

rahvusega. Asjakohatu on halduskohtu arutlus seoses sõjaga, sest isegi kui kaebaja tõesti otsustas

lahkuda Venemaalt sõja tõttu, ei saa seda talle kuidagi ette heita ning see pole kuidagi seotud

aastaid varem toimunud rahvusliku enesemääratlusega.

7. PPA esitas seisukoha, milles vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, esitades kokkuvõttes

järgmised põhjendused.

7.1.

Erinevalt kaebaja seisukohast teenib väljakujunenud haldus- ja kohtupraktika eesti rahvuse

säilimise huvi. Selle praktika kohaselt ei ole ainumäärav see, kuidas isik ennast ise määratleb või

kellest põlvneb, vaid olulised on ka objektiivsed kriteeriumid, mis kogumis kas kinnitavad

tähtajalise elamisloa taotleja rahvuselt eestlaseks olemist või mitte.

7.2.

Kaebaja leiab õigesti, et kõik grupi liikmed ei pea olema ühesugused, ent tähtajalise

elamisloa andmiseks ei ole piisav see, et apellant ise määratleb end rahvuselt eestlasena ja tema

esivanemate seas on ennast rahvuselt eestlastena määratlenud isikuid, kui miski muu menetluse

ajal ei kinnita seda, et tegemist oleks rahvuselt eestlasega. Vaidlustatud otsus ega halduskohtu

otsus ei ole seejuures võtnud kaebajalt õigust määratleda ennast jätkuvalt rahvuselt eestlasena,

samuti ei ole PPA võtnud kaebajalt õigust tulla Eestisse elama. Kui kaebaja soovib omandada

rahvuselt eestlase tunnused elades samal ajal Eestis, siis tal on õigus taotleda tähtajalist elamisluba

alusel, millele ta vastab. Kaebaja loogika, et kõigepealt tuleb talle anda võimalus Eestis elada, ei

põhine kehtival õigusel. Halduskohus osutas põhjendatult sellele, et tugev soov elada Eestis tekkis

kaebajal alles pärast seda kui Venemaa alustas sõda Ukraina vastu. Lisaks märkis kaebaja

halduskohtu istungil, et ei hakanud varem eesti keelt õppima, kuna teadis, et Eestis on palju

inimesi, kes suhtlevad vene keeles.

7.3.

Eestlasena määratlemise seisukohast on oluline perekonnasiseselt eestluse edasi andmine ja

säilitamine. Kaebaja perekonnas ei ole seda tehtud ning kaebaja pole ka ise selle nimel

pingutanud. On küll selge, et kaebaja on ennast pikka aega määratlenud rahvuselt eestlasena, ent ei

ole tõendanud oma eestlust muul viisil ning kaebajat ei ole ka kasvatatud kui rahvuselt eestlast.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Kuigi toimikus olevad tõendid kinnitavad, et kaebaja

on end oma avaldustes määratlenud eestlasena ning vähemalt teataval ajal on end eestlasena

määratlenud ka kaebaja isa, isapoolne vanaema ning viimase vanemad, ei ole see kaebaja

kasvukeskkonda, tema kultuuri- ja keeletausta ning sotsiaalseid ja emotsionaalseid sidemeid

puudutavate objektiivsete asjaolude pinnalt piisav, et käsitada teda eestlasena PS § 36 lõike 3

tähenduses.

9. Halduskohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 35 leidnud, et asjaolu, et kaebaja

dokumentides on märgitud rahvuseks eestlane, ei veena selles, et kaebaja määratleb end ise

eestlasena. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole siinse vaidluse lahendamiseks siiski vaja võtta

5(8)

3-23-429

seisukohta küsimuses, kas lugemaks, et isik on end eestlasena määratlenud, piisab isiku

sellekohaste avalduste tegemisest näiteks dokumentide taotlemisel või tuleb rahvusliku

enesemääratlusõiguse teostamise tuvastamiseks tuvastada ka teatavad objektiivsed

rahvusidentiteedi tekkimist kinnitavad vastavad asjaolud. Alljärgnevatel põhjustel on halduskohus

kaebuse õigesti rahuldamata jätnud ka juhul, kui sisustada rahvusliku enesemääratlusõiguse

teostamist selliselt, et isik on end eestlasena määratlenud, kui ta on avaldanud, et ta tunneb end

eestlasena.

10. Ringkonnakohus jääb varasemas kohtupraktikas võetud seisukohale, et PS § 36 lõikele 3

tuginemiseks ei piisa sellest, et isik määratleb end ise eestlasena ega ka sellest, et mõned tema

eellastest on end määratlenud eestlasena. Eestlaseks olemist peavad kinnitama ka teatud

objektiivsed asjaolud, mida tuleb hinnata kogumis (vt Tallinna Ringkonnakohtu 17.10.2019 otsus

haldusasjas nr 3-19-184, punktid 10–11 ja seal viidatud kohtupraktika ning punkt 15).

Ringkonnakohtu hinnangul on eestlasena määratlemise seisukohast eelkõige oluline arvesse võtta

kaebaja üleskasvamise ja edasise elukeskkonnaga seotud asjaolusid ja eelkõige seda, kas kaebaja

kujunemisel on olnud roll eesti keelel ja kultuuril ning emotsionaalsetel ja sotsiaalsetel sidemetel

Eestiga. Ringkonnakohus tõdeb kaebaja esitatud selgituste pinnalt, et kaebaja kujunemisel ei ole

olnud eelviidatud asjaoludel kaalukat rolli.

11. Kaebaja on sündinud, kasvanud ja hariduse saanud Venemaal. Tema emakeel on vene keel.

Eesti keelt ei ole kaebaja isegi mitte kõige elementaarsemal tasemel omandanud üheltki oma

eellaselt (eelkõige isalt või isapoolselt vanaemalt) ega asunud seda õppima iseseisvalt. Kaebaja on

selgitanud, et ka tema isa oskab eesti keeles üksikuid sõnu. Selle kohta, kas või mis tasemel valdas

eesti keelt kaebaja Eestis elanud vanaema, puuduvad andmed, ent vanaemaga ei ole kaebaja eesti

keeles suhelnud. PPA-le antud seletustes on kaebaja märkinud, et viibis lapsepõlves suviti Eestis

vanaema juures. Ühtki tõendit, mis selle seletuse kahtluse alla seaks, ei ole. Samas selgitas kaebaja

PPA-le, et viimati külastas ta Eestit 1990. aastal ning tal ei ole kontakte Eestis elavate sugulastega.

Eeltoodust saab järeldada, et kaebaja isa või vanaema ei ole talle edasi andnud eestluse põhisisuks

olevat keele- ja kultuuritausta ning kaebajal ei ole olnud ega ole tugevaid emotsionaalseid või

sotsiaalseid sidemeid Eestiga. Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebaja esile toodud asjaoludel

ei ole teda kasvatatud kui eestlast ning ta ei ole ka ise kogu oma täiskasvanuea jooksul teinud

midagi selleks, et luua Eesti või eestlastega sedavõrd tihedaid sidemeid, et saaks rääkida tema

lõimumisest eestlaste kogukonnaga. Selle põhjused, näiteks väidetav rahaline kitsikus, mis takistas

Eesti külastamist pärast 1990. aastat, ei ole ringkonnakohtu hinnangul olulised. Oluline on, et

kaebajal ei tekkinud tihedat sidet Eesti, eesti keele ega eesti kultuuriga ei lapsepõlves ega ka

hiljem. Neil asjaoludel ei kanna kaebaja eesti rahvuslikku identiteeti ning tema rahvuslik

enesemääratlus on deklaratiivne. Selle poolest erineb kaebaja olukord selgelt väliseesti

kogukondadesse kuulunud inimeste omast, kellele nende vanemad andsid vähemalt teataval

määral edasi eesti keele oskuse ja eesti kultuuritraditsioonid.

12. Halduskohus on põhjendatult seadnud eesti rahvusliku identiteedi seisukohast olulisele

kohale eesti keele, viidates seejuures. ME seisukohale, et eesti rahvuslikku identiteeti on

traditsiooniliselt mõistetud üsna keelekeskselt. Apellatsioonkaebuses on kaebaja küll kritiseerinud

eelnimetatud seisukohta, ent ei ole osutanud ühelegi vähemalt samavõrd autoriteetsele allikale,

mis selle seisukoha ümber lükkaks. Kaebaja leiab õigesti, et E seisukohal ei ole õigusnormi

kvaliteeti, ent sellist kvaliteeti ei ole halduskohus siinsel juhul ega kohtud varasemas

kohtupraktikas sellele ka omistanud. Sellegipoolest ei ole kuidagi välistatud sellele tuginemist

õigusnormi – siinsel juhul PS § 36 lõike 3 – tõlgendamisel. Seevastu ei saa selle kohta, keda

lugeda eestlaseks, teha mingeid järeldusi Vabariigi Valitsuse 12.01.2017 määruse nr 7 „Tähtajalise

elamisloa ja selle pikendamise ning pikaajalise elaniku elamisloa ja selle taastamise taotlemise

kord ning legaalse sissetuleku määrad“ §-st 25. Viidatud normis on sätestatud, millised tõendid

peab isik taotluse esitamisel esitama, ent see ei piira kuidagi haldusorgani uurimiskohustust (vt.

6(8)

3-23-429

selle kohta ka Tallinna Ringkonnakohtu 30.08.2019 otsus haldusasjas nr 3-19-492) ega PS § 36 lg

3 tõlgendusvõimalusi.

13. Olukorras, kus kaebaja kasvas Venemaal perekonnas, kus ema on venelane ning isa, kuigi

end eestlasena määratlenud, ei osanud eesti keelt ega andnud keeleoskust ja isegi mitte huvi eesti

keele vastu edasi kaebajale, saaks kaebajat PS § 36 lg 3 tähenduses eestlasena käsitada eelkõige

juhul, kui tema edasisest elukäigust nähtuks, et ta on vähemalt asunud looma kontakte Eestiga,

õppinud eesti keelt, külastanud Eestit sagedamini kui mõnikord turistina või osalenud eestlaste

kogukonna tegemistes. Selliseid asjaolusid kaebaja esitatud selgitustest ei nähtu. Kaebaja on

piirdunud eesti rahvuse deklareerimisega oma dokumentides, ent kuivõrd tema kujunemisel ei ole

eesti keelel ja kultuuril olnud olulist rolli, ei ole sellised deklaratsioonid piisavad selleks, et teda

saaks lugeda eestlaseks, kellel on õigus asuda Eestisse vastavalt PS § 36 lõikele 3.

14. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et PS § 36 lõikele 3 senises kohtupraktikas

antuga võrreldes laiem tõlgendus on eesti rahvuse säilimise huvides. Kahtlemata on vaja teha

pingutusi eesti rahvuse püsimajäämiseks, mis eelkõige nõuab eesti keele rääkijate hulga hoidmist

ja eesti kultuuri levitamist, ent see vajadus ei nõua PS § 36 lõike 3 tõlgendamist viisil, et Eestisse

asumise õigust tuleb jaatada kõigi nende inimeste puhul, kellel kas põlvnemisest või rahvuslikust

enesemääratlusõigusest tulenevalt on soov Eestisse elama asuda. PS § 36 lg 3 eesmärk on anda

võimalus asuda Eestisse inimestel, kes hoolimata välismaal elamisest, sh välismaal sündimisest ja

kasvamisest, on jätkuvalt edasi kandnud eesti keelt ja/või kultuuritraditsioone. Osutatud sätte mõte

on niisiis lubada muid tingimusi arvestamata Eestisse asuda inimestel, kes oma faktilise päritolu ja

sotsiaalsete suhete, kasvukeskkonna ja kultuuritausta poolest on eestlased, mitte aga anda

tingimata samasugune võimalus neile, kellel objektiivsetest asjaoludest tulenevalt sellist

rahvuslikku identiteeti mistahes põhjustel tekkinud ei ole. Niisiis ei saa nõustuda kaebaja

lähenemisviisiga, et kaebaja suhtes tuleks PS § 36 lõiget 3 kohaldada selleks, et ta saaks Eestisse

elama asudes hakata alles omandama põhilisi eesti rahvusgrupi tunnuseid.

15. Rahvuskuuluvuse deklareerimine, nagu ka eestlasest põlvnemine, on elemendid, mis on

esmaseks lähtekohaks selle tuvastamisel, kas inimene on eestlane või mitte, ent ainuüksi neist

elementidest eestluse jaatamiseks ei piisa, kui inimese kujunemislugu alates lapsepõlvest kuni

ajani, mil ta soovib tugineda PS § 36 lõikele 3, seda ei toeta. Eeltoodud põhjustel ei saa

ringkonnakohus nõustuda kaebaja seisukohaga, et rahvuslikku identiteeti kandvasse gruppi

kuulumise esmaseks eelduseks on vereliin. Väär on seejuures kaebaja väide, et halduskohtu

lähenemisviis rikub üksikisiku õigust otsustada, millisest rahvusest ta on. Vaidlustatud otsus ei

takista kuidagi kaebajat pidamast end eestlaseks ja seda kõikvõimalikes kohtades deklareerimast.

Isiku subjektiivne enesemääratlus ei ole aga PS § 36 lg 3 sätestatud õiguse tekkimise vääramatuks

aluseks.

16. Viimaks ei nõustu ringkonnakohus ka kaebaja etteheitega, et halduskohus on lubamatult

leidnud, et kaebaja huvi Eestisse asumiseks on seotud Venemaa sõjalise agressiooniga Ukraina

vastu. Mõistagi ei ole sellel, miks kaebaja soovib lahkuda Venemaalt, mingisugust seost sellega,

kas kaebajat saab käsitada eestlasena PS § 36 lg 3 tähenduses või mitte. Halduskohtu viide sõjale

on aga asjakohane sellest aspektist, et kaebajal – kes viibis enda väitel Eestis viimati 1990. aastal

(13-aastasena) ning külastas seejärel Eestit lühiajaliselt alles 2022. aastal (olles 45-aastane) ja

sedagi peamiselt elamisloa taotlemise eesmärgil – ei tekkinud kogu eelneva täiskasvanuea jooksul

mitte mingisugust reaalses tegevuses väljenduvat huvi Eestisse asumise, Eesti külastamise, Eestis

elavate inimestega või eesti kultuuriga kontaktide loomise vastu. Seegi kinnitab järeldust, et

kaebajal ei kanna ega ole kandnud eesti rahvuslikku identiteeti.

17. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 ja võttes arvesse, et vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks

menetluskulude välja mõistmist, jäävad apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

7(8)

3-23-429

(allkirjastatud digitaalallkirjaga)

8(8)