3-22-2354/30 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kristjan Siigur, Villem Lapimaa ja Veiko Vaske

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.11.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-22-2354

Haldusasi

Q.C kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 26.10.2022

otsuse nr 15.3-3.2/877-1 tühistamiseks ning Politsei- ja

Piirivalveameti kohustamiseks;

B.A kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 01.11.2022

elamisloakaardi väljaandmisest keeldumise otsuse nr

15.3-3.1/2649-1 tühistamiseks ning Politsei- ja

Piirivalveameti kohustamiseks;

E.X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 01.11.2022

elamisloakaardi väljaandmisest keeldumise otsuse nr

15.3-3.1/2650-1 tühistamiseks ning Politsei- ja

Piirivalveameti kohustamiseks;

I.N kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 01.11.2022

tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse

nr 15.3-3.2/883-1 tühistamiseks ning Politsei- ja

Piirivalveameti kohustamiseks.

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja I – Q.C

Kaebaja II – B.A

Kaebaja III – E.X

Kaebaja IV – I.N

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet,

esindaja Ragne Õunap

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 16.06.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Politsei- ja Piirivalevameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

3-22-2354

RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebajatele apellatsioonkaebuse vastusele lisatud tõendid (digitaalse

kohtutoimiku lehed 511–517).

2. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus. Tühistada Tallinna

Halduskohtu 16.06.2023 otsus haldusasjas nr 3-22-2354 ning teha uus otsus, millega

jätta Q.C, B.A, E.X ja I.N kaebused rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

4. Asendada avaldatavas kohtuotsuses tähemärkidega füüsiliste isikute nimed, v.a

vastustaja esindaja nimi, kohtuotsuse punktides 4.2, 8.3 ja 13 nimetatud rahvus

ning punktides 4.3 ja 8.2. nimetatud keskuse nimi.

SELGITUSED

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse

hiljemalt 23.12.2024

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 punkt 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA HALDUSKOHTU OTSUS

1. Kaebaja I on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kellel oli 08.10.2020–30.06.2022 kehtinud

elamisluba õppimiseks. Kaebaja II ja kaebaja III on kaebaja I alaealised lapsed, kellel olid

elamisload elama asumiseks vanema, s.t kaebaja I juurde. Kaebaja II elamisluba kehtis

08.10.2020–30.06.2022 ning kaebaja III oma 19.01.2021–30.06.2022. Kaebaja IV on kaebaja I

abikaasa ja kaebajate II ja III ema, kellel oli 19.01.2021–30.06.2022 kehtinud elamisluba elama

asumiseks abikaasa juurde.

2. Kaebaja I esitas 16.06.2022 tähtajalise elamisloa taotluse töötamiseks. Kaebaja IV esitas

17.06.2022 tähtajalise elamisloa taotluse abikaasa juurde elama asumiseks ning kaebajad II ja

III esitasid 17.06.2022 taotlused elamisloakaardi väljastamiseks.

3. PPA tegi 26.10.2022 otsuse nr 15.3-3.2/877-1, millega keeldus kaebajale I elamisloa

väljastamisest välismaalaste seaduse (VMS) § 123 punkti 6 alusel seoses sellega, et Vabariigi

Valitsuse 08.04.2022 määrus nr 42 „Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestamine seoses

Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene Vabariigi agressiooniga Ukrainas“ (VV määrus nr

2(9)

3-22-2354

42/2022) välistab Venemaa kodanikule Eestis töötamiseks tähtajalise elamisloa andmise. PPA

tegi 01.11.2022 otsused nr 15.3-3.1/2649-1, 15.3-3.1/2650-1, millega keeldus vastavalt

kaebajale II ja kaebajale III elamisloakaardi väljastamisest ning otsuse nr 15.3-3.2/883-1,

millega keeldus kaebajale IV väljastatud elamisloa pikendamisest. Eelviidatud kolme otsust

põhjendas PPA kaebajale I elamisloa andmisest keeldumisega.

4. Kaebajad esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused, taotledes PPA 26.10.2022 otsuse nr

15.3-3.2/877-1 ning PPA 01.11.2022 otsuste nr 15.3-3.1/2649-1, 15.3-3.1/2650-1 ja 15.3-

3.2/883-1 (vaidlustatud otsused) tühistamist ja PPA kohustamist taotluste uueks

läbivaatamiseks. Kaebajate põhjendused olid kokkuvõttes järgmised.

4.1.

VV määrus nr 42/2022 piirab lubamatult kaebajate põhiõigusi, diskrimineerides

kaebajaid kodakondsuse alusel. Määrus võimaldab Venemaa kodanike viisasid ja elamislube

siiski pikendada, kui isikul on eelnevalt seaduslik alus Eestis viibimiseks. Loogiline oleks ka

töötamiseks elamisloa andmine isikule, kes eelnevalt viibis Eestis seaduslikul alusel

õppimiseks väljastatud elamisloa alusel.

4.2.

Kaebajad ei ole Venemaal elanud enam kui 7 aasta jooksul. Nad ei ole Eestis ega

Euroopa Liidus ohuks avalikule korrale ega riigi julgeolekule. Kaebajat I ei seo Venemaaga

miski peale kodakondsuse, ta ei pea end etniliselt vene rahvusesse kuuluvaks. Kaebaja IV on

etniline XXX, kes tegeleb aktiivselt XXXide õiguste kaitsega. Kaebajatel II ja III on lisaks

Venemaa kodakondsusele ka Ameerika Ühendriikide kodakondsus ning nad ei ole kunagi

Venemaal elanud. Kaebaja I lõpetas Eestis magistriõppe cum laude ning tema tegevusest Eestis

on kasu paljudele isikutele, ta tegeleb eesmärgiga meelitada Eestisse kvaliteetseid

investeeringuid.

4.3.

PPA ei ole otsuste tegemisel arvestanud kaebajate isikutega seotud asjaoludega.

Kaebajatel puudub võimalus Venemaale naasmiseks, kuna inimõiguste keskus „QQQ“, kus

kaebaja IV tegutseb, on tunnistatud terrorismi ja ekstremismi toetavaks organisatsiooniks.

Kaebajate II ja III Eestist välja saatmine on vastuolus ÜRO lapse õiguste konventsiooni

põhimõtetega, mille kohaselt tuleb kõigis lapsi puudutavates tegevustes lähtuda eelkõige lapse

huvidest.

4.4.

PPA oleks pidanud kaaluma võimalust kohaldada VMS §-i 2103.

5. PPA esitas seisukoha, milles vaidles kaebusele vastu, leides kokkuvõttes järgmist.

Kaebaja I taotles elamisluba töötamiseks ühingu juhtorgani liikmena, mistõttu ei kohaldu tema

suhtes VV määruse nr 42/2022 § 2 lg 2. Elamisloa andmisest keeldumine selle määruse alusel

ei eelda isikust lähtuvat ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Määruses sätestatud

erandid ei võimalda anda elamisluba töötamiseks isikule, kellel on eelnevalt olnud elamisluba

õppimiseks. Viidatud määrusega kehtestatud sanktsioonid ei ole määruse eesmärki arvestades

meelevaldsed ning avarat otsustusruumi arvestades on see eesmärkide saavutamiseks sobiv.

Kaebajad saavad perekonnana elada ka kodakondsusjärgses riigis.

6. Tallinna Halduskohus tegi 16.06.2023 otsuse, millega rahuldas kaebused, tühistas

vaidlustatud otsused ning kohustas PPA-d kaebajate taotluste uueks läbivaatamiseks. Samuti

mõistis kohus PPA-lt iga kaebaja kasuks välja menetluskulu 20 eurot. Halduskohtu

põhjendused on kokkuvõttes järgmised.

6.1.

Õppima asumiseks antud elamisluba ei välista küll Eestis töötamist või ettevõtte

asutamist, ent tegemist ei ole VMS § 118 punkti 4 või 5 alusel antud elamisloaga töötamiseks

3(9)

3-22-2354

või ettevõtluseks. Seetõttu ei olnud PPA-l võimalik kohaldada ka VV määruses nr 42/2022

sätestatud erandeid.

6.2.

PPA oleks aga pidanud kaaluma elamisloa andmist humaansetel kaalutlustel VMS §-i

2103 alusel. Eelviidatud säte lisati seadusesse, kuna puudus norm, mis võimaldaks paindlikkust

olukorras, kus seadus elamisloa andmise välistab, kuid humaansest aspektist oleks elamisloa

andmine vajalik ja põhjendatud. Selle sätte alusel elamisloa andmine on erandlik ning isik ei

saa seda taotleda, küll aga saab isik muu menetluse käigus esile tuua asjaolud, miks ta siiski

Eesti elamisluba vajab. VMS § 2103 kohaldamisel tuleb arvesse võtta järgmisi asjaolusid:

välismaalase Eestis viibimise kestus, vanus, terviseseseisund, isiklikud, majanduslikud ja muud

sidemed Eestiga, mis väärivad kaitsmist, Eestist lahkuma kohustamise tagajärjed tema

perekonnaliikmetele, sh alaealistele lastele, tema Eestis kohanemine, tema sidemed

päritoluriigiga.

6.3.

Hinnates kaebaja I haldusmenetluses esitatud seisukohti, pidi PPA-le olema isiku

avaldustest üheselt mõistetav vajadus kaaluda elamisloa andmist ka VMS § 2103 alusel.

Kaebajad II ja III on alaealised, kes ei ole kunagi Venemaal elanud, kuid kes PPA otsuste tõttu

võivad jääda ilma turvalisest ning nende arengut toetavast kasvukeskkonnast. VMS § 2103

kohaldamise aluseks olevaid erandlikke asjaolusid ei saa välistada. PPA ei väida, et kaebajad

kujutaksid endast ohtu avalikule korrale või julgeolekule.

6.4.

Kuna PPA 26.10.2022 otsus, millega kaebajale I keelduti tähtajalise elamisloa andmisest,

tuleb tühistada, siis tuleb tühistada ka 01.11.2022 tehtud PPA otsused, mis puudutasid

kaebajate II–IV taotlusi. Asja uuel läbivaatamisel on PPA seotud kohtuotsuses toodud

põhjendustega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. PPA esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, paludes halduskohtu otsus

tühistada ja teha uus otsus, millega jätta kaebused rahuldamata. Apellatsioonkaebuse

põhjendused on kokkuvõttes järgmised.

7.1.

Halduskohus leidis vääralt, et VV määrus nr 42/2022 võimaldab kaaluda elamisloa

andmist VMS § 2103 alusel. VV määruses nr 42/2022 on selgelt sätestatud, millal seda

määrust Venemaa kodaniku suhtes ei kohaldata, ent kaebaja 1 ühegi erandi kohaldamisalasse ei

kuulu.

7.2.

Halduskohus leidis vääralt, et PPA-le pidi olema mõistetav vajadus kaaluda tähtajalise

elamisloa andmist VMS § 2103 alusel. Kaebajate esile toodud asjaolud ei olnud sedavõrd

erandlikud. Halduskohtu lähenemisviis tooks kaasa selle, et enamiku tähtajalise elamisloa

andmisest keeldumiste puhul tuleks kaaluda ka võimalust elamisloa andmiseks VMS § 2103

alusel. See ei ole olnud seadusandja eesmärk. VMS 2103 kohaldamine tuleb kaalumisele

harvadel juhtudel ning üksnes PPA-l on õigus asjaomane menetlus algatada. PPA-l ei ole

kohustust igal juhul oma algatusel hinnata VMS § 2103 kohaldamise aluste esinemist.

7.3.

Asjaolu, et kaebajad II ja III pole kunagi Venemaal elanud, et ole erakorraline asjaolu

VMS § 2103 tähenduses, kuna laste elukoha valiku teevad nende vanemad. Välismaalase

senine elukoha valik ega tema subjektiivne soov Eestis elada ei ole sellised erandlikud

asjaolud, mis tingiksid tähtajalise elamisloa saamise VMS § 2103 alusel.

7.4.

Halduskohus on vaidlustatud kohtuotsuse põhjendava osa punktis 10 vääralt leidnud, et

sisuliselt peaks PPA kaebajatele tähtajalise elamisloa andmise otsustamisel võtma arvesse

asjaolusid, mida seadusest tulenevalt tuleb arvesse võtta pikaajalise elaniku elamisloa

kehtetuks tunnistamise otsustamisel. Kaebajatel ei ole olnud pikaajalise elaniku elamisluba.

4(9)

3-22-2354

8. Kaebajad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ning nõustuvad halduskohtu otsuse

põhjendustega, esitades kokkuvõttes järgmised seisukohad.

8.1.

PPA pidi kaebajate taotluste lahendamisel arvesse võtma kaebajate isikliku olukorraga

seotud asjaolusid, eelkõige seda, et kaebaja I on lõpetanud kiitusega Eesti kõrgkooli ja tal on

tööle asumise eelisõigus võrreldes teiste välismaalastega.

8.2.

PPA seisukoht, et halduskohtu käsitlusviisi korral tuleks enamiku elamisloa andmisest

keeldumiste korral kaaluda VMS § 2103 kohaldamist, ei ole õige. Halduskohus osutas õigesti

siinses asjas kaebajatega seotud erakorralistele asjaoludele. Kaebaja I tõi menetluse käigus

korduvalt välja erandlikud asjaolud, mida PPA oleks pidanud kaaluma.

8.3.

Kaebajad ei ole Venemaal elanud juba enam kui 7 aastat. Venemaal ei ole neil elukohta

ega vara. Venemaa kodakondsuse omandas kaebaja I tulenevalt NSVL kodakondsusest.

Kaebaja IV on etniline XXX, kes tegeleb aktiivselt XXXide õiguste kaitsmise ning Nõukogude

Liidu ja Venemaa režiimi kuritegude avalikustamisega, ning taotles Eestis rahvusvahelist

kaitset. Kaebaja IV on Nõukogude võimu vastu võidelnud dissidendi F. U. otseliinis järeltulija

ning tema ema E.X. F. on keskuse „QQQ“ asutaja, teadlane ja inimõiguste aktivist.

8.4.

Hoolimata sellest, et kaebajatel I, II ja III on praeguseks Leedu elamisluba, on pere

huvide ja arengu keskmeks Eesti. Kaebajal IV ei ole võimalik taotleda elamisluba Leedus,

kuna tal ei ole õigust siseneda Leetu taotluse esitamiseks. Kaebajad II ja III on USA

kodanikud, kellega seoses on USA saatkond Eestis avaldanud ametlikult toetust ja lootust

nende jätkuvale Eestis viibimisele. Kaebajad ei ole ohuks Eestile julgeolekule.

8.5.

Lastele turvalise ja arengut soodustava keskkonna loomine ja tagamine on eelkõige

vanemate ülesanne ja kohustus ning just selle kohustuse täitmiseks ongi kaebaja I soovinud

VMS § 2103 kohaldamist.

8.6.

Elamisloa andmisest keeldumine kõigile Venemaa Föderatsiooni kodanikele ei ole

kooskõlas Euroopa Liidu sanktsioonirežiimi põhimõtetega, kuna see on ette nähtud

konkreetsetele isikutele, organisatsioonidele või riikidele, keda peetakse ohuks ELi väärtustele,

huvidele või julgeolekule. Kuna kaebajad ei kujuta endast mingisugust ohtu riigi julgeolekule,

ei ole nende suhtes sanktsioonide kohaldamine lubatav. ELi õigus ei näe ette võimalust

kohaldada mistahes sanktsioone kodakondsuse alusel. Kohaldades kaebajate suhtes pelgalt

nende kodakondsusest tulenevalt üldist sanktsiooni, rikkus PPA kaebajate õigust võrdsele

kohtlemisele, samuti ÜRO lapse õiguste konventsiooniga kaitstud väikelaste õigusi. Samuti

rikub PPA tegevus, sh taotluste uue läbi vaatamisega viivitamine kaebajate II ja III PS §-st 37

tulenevat õigust haridusele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Kaebajad on apellatsioonkaebusele esitatud vastusele lisanud tõenditena koopiad F. U.

Soome ja Ühendkuningriigi passidest. HKMS § 182 lõikes 2 on sätestatud, et

apellatsioonimenetluses uute tõendite esitamisel tuleb märkida põhjused, miks neid tõendeid ei

saanud esitada või nende hankimist taotleda halduskohtus. Kaebajad ei ole selliseid põhjendusi

ringkonnakohtule esitanud. Seetõttu ei ole uute tõendite vastuvõtmine põhjendatud. Teiseks

tuleneb HKMS § 62 lõikest 2, et kohus võtab vastu üksnes sellise tõendi, millel on asjas

tähtsust. Kaebajad soovivad 03.09.2023 vastusele lisatud tõenditega tõendada väidet, et kaebaja

IV sugulasel Gl oli Soome ja Ühendkuningriigi kodakondsus. Nimetatud asjaolul ei ole siinse

vaidluse lahendamise seisukohast tähtsust. PPA ei ole kaebaja IV päritolu ja sugulastega seotud

asjaolusid vaidlustatud otsuste tegemisel arvesse võtnud. Kohtumenetluses tuleb kontrollida

PPA otsuste õiguspärasust, ent selleks ei ole vaja asuda välja selgitama asjaolusid, mida

5(9)

3-22-2354

kaebajad PPA-le esitatud taotluses esile ei toonud ja mille kohta PPA ei ole vaidlustatud

otsuses mistahes seisukohta võtnud. Isegi juhul kui PPA-l tuleks kaebaja IV sugulasi ja nende

tegevusest lähtuvat võimalikku repressiooniohtu arvesse võtta taotluste uuel läbivaatamisel, ei

ole vaja neid asjaolusid tuvastada siinses kohtumenetluses. Seetõttu tuleb kaebajate esitatud

uued tõendid, mis sisalduvad digitaalse kohtutoimiku lehtedel 511–517 kaebajatele tagastada.

10. PPA apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus leiab, et kaebajatel ei ole

subjektiivset õigust nõuda, et PPA kaaluks tähtajalise elamisloa andmist VMS § 2103 lg 1

alusel ning selle kaalumata jätmine ei muuda vaidlustatud otsuseid seega ka õigusvastaseks.

Kaebajate muud väited ei anna samuti alust kaebuste rahuldamiseks – VV määruse nr 42/2022

kohaselt oli kaebajale I töötamiseks tähtajalise elamisloa andmine välistatud, ilma et PPA oleks

saanud arvesse võtta mistahes kaebaja I või tema pereliikmetega seotud asjaolusid. Seejuures

on VV määruse nr 42/2022 § 2 lg 6 punktis 6 sätestatud võimalus anda humaansetel

kaalutlustel Venemaa Föderatsiooni kodanikule viisa. Asjaolu, et tähtajalise elamisloa

andmisel sellist erandit ette nähtud ei ole, on olnud Vabariigi Valitsuse valik, mille tulemusena

on kokkuvõttes tagatud, et Venemaa Föderatsiooni kodanikule, kelle Eestisse saabumine on

vajalik, ent kellele tähtajalist elamisluba anda ei saa, võib anda viisa.

11. VMS § 2103 lg 1 järgi võib erandina VMS §-s 2101 sätestatud eesmärgist erakorralistel

asjaoludel välismaalasele anda tähtajalise elamisloa püsivalt Eestisse elama asumiseks, kui

välismaalane viibib Eestis ning välismaalase Eestisse saabumise, Eestis ajutise viibimise,

Eestis elamise, Eestis töötamise või Eestist lahkuma kohustamise menetluste käigus on

ilmnenud, et välismaalase Eestist lahkuma kohustamine oleks talle ilmselgelt liiga koormav,

välismaalasel puudub võimalus saada Eestis elamisluba muul alusel ning ta ei kujuta ohtu

avalikule korrale ja riigi julgeolekule. VMS §-i 2103 tuleb mõista nii, et seal sätestatud erandi

kohaldamist ei ole välismaalasel endal võimalik taotleda, vaid välismaalane saab PPA

menetluse käigus välja tuua asjaolud, miks isik vajab Eestis elamisluba ning PPA-l on seejärel

pädevus otsustada, kas algatada VMS § 2103 lõikes 1 sätestatud menetlus või mitte1. Ühtlasi

piirab seadus ka välismaalase võimalust vaidlustada VMS § 2103 kohaldamata jätmist. Nimelt

on VMS § 2221 lõigetes 1 ja 2 sätestatud, et VMS § 2103 lõikes 1 nimetatud tähtajalise

elamisloa andmise otsuse või selle tegemata jätmise peale saab esitada vaide, ent sellise otsuse

ega ka vaideotsuse peale ei saa esitada kaebust halduskohtule. Kohtupraktika kohaselt tuleneb

eelnevast, et välismaalasel ei ole subjektiivset õigust nõuda elamisloa andmist VMS § 2103 lg 1

alusel ega ka asjaomase menetluse alustamist, vaid sellise menetluse alustamise ja elamisloa

andmise üle otsustab riik omal äranägemisel (vt. Tallinna Ringkonnakohtu 14.06.2024 otsus

haldusasjas nr 3-22-2500, punkt 16). Sellest järeldub samuti, et välismaalasel ei ole ka

subjektiivset õigust nõuda, et PPA kaaluks VMS § 2103 kohaldamist muul alusel tähtajalise

elamisloa saamiseks esitatud taotluse läbi vaatamisel. Välismaalasele tähtajalise elamisloa

andmisest keeldumise otsus ei riku niisiis välismaalase subjektiivseid õigusi sel põhjusel, et

PPA eelviidatud sätte kohaldamist ei kaalunud. Samuti tuleb märkida, et kuna PPA-l ei ole

kohustust alustada menetlust elamisloa andmiseks VMS § 2103 alusel, siis ei ole siinsel juhul

täidetud kaebuses esitatud kohustamisnõude rahuldamise eeldus (riigivastutuse seaduse § 6 lg

1). Seetõttu ei võinud halduskohus kohustada PPA-d kaebajate taotluste uueks läbivaatamiseks

eesmärgiga kaaluda elamisloa andmist VMS § 2103 lg 1 alusel.

12. Ringkonnakohus nõustub siiski PPA poolt kohtumenetluses esitatud seisukohaga, et

kaebajate puhul ei esine VMS § 2103 kohaldamise aluseks olla saavaid erandlikke asjaolusid.

PPA on õigesti rõhutanud, et tegemist on äärmiselt erandliku võimalusega anda tähtajaline

elamisluba välismaalasele, kes muu viibimisaluse saamise tingimustele ei vasta. VMS § 2103 lg

1 alusel, s.o humaansetel kaalutlustel saaks välismaalasele tähtajalise elamisloa andmine olla

1Vt välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse

eelnõu (81 SE) teiseks lugemiseks esitatud muudatusettepaneku nr 72 selgitus. Kättesaadav arvutivõrgus aadressil

https://www.riigikogu.ee/download/00400355-77b8-4ff4-8f74-4630b970db7b

6(9)

3-22-2354

põhjendatud eeskätt juhul, kui ükski riik ei ole valmis välismaalast vastu võtma (vt nt

Riigikohtu 19.04.2021 kohtumäärus haldusasjas nr 3-20-1607, punkt 14), aga ka siis, kui

Eestist lahkuma kohustamine riivaks intensiivselt välismaalase põhiõigusi, eelkõige seaks ohtu

tema perekonna- või eraelu puutumatuse, elu või tervise. Siinsel juhul ei toonud kaebajad PPA-

le esitatud taotlustes esile selliseid asjaolusid, mille pinnalt oleks PPA pidanud järeldama, et

kaebajate elu ja tervis võivad kodakondsusriiki naastes ohtu sattuda. Mis puudutab kaebajate

väiteid seoses võimaliku tagakiusamisega etnilise päritolu või kaebaja IV ühiskondliku

tegevuse tõttu, siis sedalaadi asjaoludele ja sellega seotud ohtudele tuginedes on võimalik

taotleda rahvusvahelist kaitset. Olukorras, kus välismaalane ei ole rahvusvahelise kaitse

taotlust esitanud, ei pea PPA omal algatusel asuma hindama seda, kas rahvusvahelise kaitse või

täiendava kaitse andmise aluseks olla saavad asjaolud võiksid õigustada samas erandina

tähtajalise elamisloa andmist VMS § 2013 alusel. Kui välismaalane aga esitab rahvusvahelise

kaitse taotluse, tuleb vastavaid asjaolusid hinnata nimetatud taotluse läbivaatamisel. VMS §

2013 kohaldamine saab sellisel juhul kõne alla tulla, kui välismaalane ei vasta rahvusvahelise

kaitse või täiendava kaitse saamise tingimustele, ent rahvusvahelise kaitse menetluses

tuvastatud asjaoludel oleks tema naasmine kodakondsusriiki sellele vaatamata talle ülemäära

koormav.

13. Erakorralisteks asjaoludeks VMS § 2103 tähenduses ei ole see, et kaebajad I ja IV ei ole

Venemaal üle 7 aasta elanud ning kaebajad II ja III ei ole seal kunagi elanud, samuti see, et

kaebaja I ei pea end etniliseks venelaseks ja et kaebaja IV on rahvuselt XXX. Eeltoodud

asjaolud ei takista põhimõtteliselt kaebajate naasmist oma kodakondsusriiki. Isegi kui tõene on

kaebajate väide, et neil puudub Venemaal vara ja elukoht, ei saa sedagi käsitada erakorralise

asjaoluna, millega saaks olla põhjendatud erandina humaansetel kaalutlustel tähtajalise

elamisloa andmine. Kaebajal I oli tähtajaline elamisluba Eestis õppimiseks ning kaebajate II–

IV õigus Eestis elada oli vahetult seotud kaebaja I tähtajalise elamisloaga. Kaebajad pidid

tähtajalise elamisloa alusel Eestisse asudes arvestama võimalusega, et elamisloa kehtivuse

lõppemisel peavad nad Eestist lahkuma. Kaebajad pidid oma elu korraldama selliselt, et

lahkumine Eestist ja naasmine kodakondsusriiki või siirdumine muusse riiki oleks võimalik.

14. Asjaolu, et kaebaja I on alustanud Eestis ettevõtlusega ja kuulub äriühingu juhatusse, ei ole

samuti eelviidatud erakorraline asjaolu. PPA on õigesti selgitanud, et kuigi õppimiseks antud

elamisloa kehtivusajal oli kaebajal I õigus Eestis töötada ja ettevõtlust alustada, ei olnud

tegemist töötamiseks või ettevõtlusega tegelemiseks antud elamisloaga. Seetõttu ei kuulnud

kaebaja I uue tähtajalise elamisloa taotluse esitamise ajal nende Venemaa Föderatsiooni

kodanike hulka, kes taotlevad töötamiseks või ettevõtluseks antud tähtajalise elamisloa

pikendamist või kellel on eespool nimetatud elamisluba ning kes asuvad tööle teise tööandja

juurde. PPA leidis seega õigesti, et kaebaja I suhtes ei kuulunud kohaldamisele VV määruse nr

42/2022 § 2 lõikes 3 sätestatud erand. Kaebaja I ei kuulu ka ühegi teise eelviidatud määruses

sätestatud erandi kohaldamisalasse. Seega käsitas PPA teda õigesti kui VV määruse nr 42/2022

§ 2 lg 11 lg punktis 3 nimetatud isikuna, kellele on töötamiseks tähtajalise elamisloa andmine

eelviidatud määruse § 1 kohaselt välistatud.

15. VMS § 2103 kohaldamist õigustavaks asjaoluks ei saanud olla ka see, et kaebaja II ja

kaebaja III on lapsed, kes pole iial Venemaal elanud. ÜRO lapse õiguste konventsioonist

tuleneb nõue seada lastega seotud otsuste tegemisel esikohale laste huvid, kuid see ei kätke

endas riigi kohustust anda välismaalasest lapsele (ja seetõttu ka tema vanematele) erandina

viibimisalus põhjusel, et lapse kasvukeskkond ja arenemisvõimalused on tema

kodakondsusriigis halvemad kui selles riigis. Väär on kaebajate väide, et PPA tegevus takistab

kaebajal II ja kaebajal III hariduse omandamist. Olukorras, kus kaebajatel puudub seaduslik

alus Eestis viibida, ei saa nad tugineda õigusele saada Eestis haridust. Kaebajad heidavad PPA-

le seejuures põhjendamatult ette taotluste uue läbivaatamisega viivitamist. Halduskohtu otsus,

7(9)

3-22-2354

millega PPA-le pandi kohustus kaebajate taotlused uuesti läbi vaadata, ei ole nimelt jõustunud

ja seega ei ole PPA-l taotluste uuesti läbi vaatamise kohustust tekkinud.

16. PPA leiab õigesti, et vaidlustatud otsused ei riku kaebajate õigust perekonnaelu

puutumatusele, kuna neil on võimalik koos perekonnana elada oma kodakondsusriigis.

17. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajate väitega, et VV määrusega nr 42/2022 kehtestatud

sanktsiooni kohaldamine on kaebajate suhtes ebaproportsionaalne. Rahvusvahelise sanktsiooni

näol on tegemist riigi poolt peaasjalikult poliitilistel kaalutlustel võetud meetmega, et

survestada teist riigi muutma oma käitumist rahvusvahelistes suhetes. Siinsel juhul on Eesti

Vabariik kehtestanud sanktsiooni, mis seisneb Venemaa Föderatsiooni kodanikele Eesti

elamislubade (ja ka viisade) andmise piiramises ning selle eesmärk on survestada Venemaa

Föderatsiooni lõpetama rahvusvahelise õigusega vastuolus olevat agressiooni Ukraina vastu,

mis ohustab ka Eesti riigi julgeolekut. Sellise sanktsiooni kohaldamise aluseks ei ole see, et üks

või teine konkreetne isik toetab otseselt või kaudselt Venemaa Föderatsiooni sõjategevust, vaid

selle eesmärk on kokkuvõttes suurendada Venemaa Föderatsiooni kodanike hulgas nende

inimeste osakaalu, kes iseendale osaks saanud piirangutest tingituna hakkavad taunima

Venemaa võimuorganite tegevust, mis pikemas perspektiivis hakkab pärssima nende

võimuorganite võimalusi tegutseda vastuolus rahva tahtega. Selliste sanktsioonide

kehtestamine on iga riigi suveräänne õigus. Varasemas kohtupraktikas on ka leitud, et VV

määrusega nr 42/2022 kehtestatud sanktsiooni eesmärgiks on ka ennetavalt maandada

Venemaa Föderatsiooni kodanike Eestisse rändega kaasnevaid ohtusid seoses Venemaa

võimaliku mõjutustegevusega Eestis. Võttes arvesse Venemaa Föderatsiooni sõjategevust

Ukrainas, agressiivset retoorikat oma naaberriikide ja Eesti liitlaste suhtes, ei ole sellise

sanktsiooni kehtestamine ilmselgelt meelevaldne. Liiati ei ole ühelgi välisriigi kodanikul

subjektiivset õigust Eestis viibimiseks viibimisalust saada. Õige ei ole ka kaebajate seisukoht,

et selline sanktsioon on vastuolus Euroopa Liidu sanktsioonide kehtestamist reguleerivate

õigusnormidega. Euroopa Liit kehtestab välispoliitilistel eesmärkidel piiravaid meetmeid

konkreetsete isikute või üksuste suhtes vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 29 ja/või

Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 215. Eelviidatud aluslepingute sätete alusel vastu

võetud liidu õigusaktidest tuleneb liikmesriikidele küll kohustus astuda vajalikud sammud liidu

tasandil ette nähtud piiravate meetmete (sanktsioonide) rakendamiseks, ent samas ei välista

liidu õigus liikmesriikidel endil oma välispoliitilistest eesmärkidest lähtudes näha ette selliseid

sanktsioone, nagu need, mis on sätestatud VV määruses nr 42/2022. Samuti ei reguleeri

Euroopa Liidu õigus kolmanda riigi kodanikele töötamiseks tähtajalise elamisloa andmise

aluseid ega sea liikmesriikidele tingimusi selliste aluste määratlemisel riigisiseses õiguses.

18. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajate väitega põhiseaduse § 12 lõikes 1 sätestatud

diskrimineerimise keelu põhimõtte rikkumise kohta. PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigus on

lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mille riive on põhiseadusega vastuolus juhul, kui

ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus (vt. Riigikohtu 18.12.2019

otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-19-42, punkt 56). PS § 12 ei keela riigi

julgeoleku või välispoliitilistest huvidest lähtudes otsustada mitte lubada mõnede riikide

kodanikke oma territooriumile või lubada seda rangematel tingimustel kui teiste riikide

kodanikke. Agressiooni toime paneva riigi kodaniku Eestisse sisenemise piiramine teenib

eesmärki kindlustada rahu ja rahvusvahelise õiguse järgimine ning kaitsta seeläbi Eesti

julgeolekut. Tegemist on põhiseaduslike väärtustega, mis õigustavad neid väärtusi eiravate

riikide kodanike erinevat kohtlemist pelgalt nende kodakondsuse tõttu ja sõltumata sellest, et

isiklikul tasandil ei pruugi Eesti Vabariigil olla neile mistahes etteheiteid. Riigis viibimise

aluse andmisel välismaalaste eristamine lähtudes nende kodakondsusest ei ole

diskrimineerimine rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste

või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu

eelviidatud PS paragrahvi tähenduses.

8(9)

3-22-2354

19. VV määruse nr 42/2022 §-ga 1 on rahvusvahelise sanktsiooni seaduse § 3 lg 1 ja § 4 alusel

piiratud VF-i kodanikel tähtajalise elamisloa andmine töötamise eesmärgil. Määruse nr 42 § 2

lg 11 p 3 näeb ette, et määrust kohaldatakse kõigile Venemaa Föderatsiooni kodanikele, kes

taotlevad VMS § 118 p-s 4 nimetatud tähtajalist elamisluba töötamiseks. Kuna kaebaja I on

Venemaa Föderatsiooni kodanik ja taotles VMS § 118 p-s 4 nimetatud elamisluba töötamiseks,

keeldus PPA õigesti talle tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 123 p 6 alusel. Kuna kaebaja

II, kaebaja III ja kaebaja IV taotluste aluseks oli nende kui kaebaja I perekonnaliikmete soov

elada Eestis koos kaebajaga I, tingis viimase taotluse rahuldamata jätmine vääramatult ka

kaebajate II–IV taotluste rahuldamata jätmise. Eelnevast tulenevalt on kokkuvõttes

vaidlustatud otsused õiguspärased ning puudub alus nende tühistamiseks ja PPA

kohustamiseks kaebajate taotluste uueks läbivaatamiseks.

20. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu

lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust.

HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

vastustaja apellatsioonkaebus rahuldatakse ning ringkonnakohtu otsuse tulemusel jäävad

kaebajate kaebused rahuldamata, kuid vastustaja pole kohtule menetluskulude nimekirja ega

kuludokumente esitanud, jäävad esimese ja teise kohtuastme menetluskulud poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

9(9)